Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Mul on juba piinlik kellelegi öelda, et mul on kiire, sest mul on vist nagunii kogu aeg kiire. Ja nii püüan ma seda mitte öelda, antud ütlusel puudus igasugune uudisväärtus.

Vahel käib klikk. Näiteks eile sõbra sünnipäeval, ühes teatud Viljandi sisehoovis, kus punt muusikuid jämmis, lapsed hunnikus mängisid ja päike paistis. Kiire on eelkõige sinu peas. Tuleb üles leida see nupp, kust paanikaosakonda välja saab lülitada.

Ma vaatan ka, et mu pea töötab nii, et seal on alati esiplaanil mingisugune list asju, mida “tuleb teha”, järelikult tuleb sinna nimekirja panna ka: sõpradega istumine, lastega mängimine, muru peal lebamine. Muidu jäävadki need tegemata.

Aga jah, ma olen oma elu ikka täis ahnitsenud küll. Üks naiivsemaid postitusi selles blogis on ilmselt see – kirjutatud möödunud sügisel, kui hormoonid olid lapse sünni järel kõrgel ja olin just “Ameerika 3″ käsikirja valmis saanud, väge täis. No kuidas ma sain küll arvata, et mul hakkab olema aega selleks, et valida, mida ma iga päev teen. Pigem on nii, et tuleb valida, mida ma täna tegemata jätan ja keda alt vean. Loe edasi »

Kirjutasin kirjastuse blogisse sellest, kuidas sündis minu abiga Mika Keräneni “Minu Supilinn” – siit saab lugeda.

Armas blogilugeja, kui sa siitsamast vasakult veerust arhiivist viis aastat tagasi märtsi- või aprillikuu lahti võtad,  siis leiad minu postitusi sellest, kuidas ma otsustasin põlve otsas enda kirjastuse teha. Oleksin võinud selle tegelikult ka märtsikuus ära registreerida, aga keegi soovitas uus firma teha kasvaval kuul ja nii ma siis ootasin… Ja 4. aprillil 2007 registreerisingi ära, Petrone Print, alguses väikese enda ja heal juhul mõne sõbra kirjastamiseks mõeldud kirjastus.

Nüüd siis on käes viies sünnipäev.  Ja sel puhul otsustasime teha  kingitusi lugejatele!

Esiteks, soovitan vaadata meie kirjastuse kodulehele www.petroneprint.ee/reis. Seal on “Minu…” sarja autorite kokku pandud viktoriin huvitavate teemade kohta meie raamatutes. Õigesti vastanute vahel loosime välja 1000 euro suuruse reisikinkekaardi, nii et ühel lugejal on võimalik minna avastama oma valitud maad või merd…

Teiseks, kaege seda. Koostöös Delfi Naistelehega oleme käima lükanud jutuvõistluse, mille pealkirjaks on „Minu…”. Ootame teie meeldejäävaid, põnevaid, üllatavaid ja ootamatuid reisilugusid. Igale Delfi Naistelehes avaldatud loole on auhinnaks vabalt valitud raamat “Minu…”sarjast, lugejate lemmikloo autor saab lisaks kruiisi Stockholmi.

Nii et head maailma avastamist! PS. Viktoriini küsimused panin mina kokku, idée ka minult, ja ma huviga ootaks tagasisidet neil, kes vastavad. Kas on väga raske, kas mõni küsimus on enesest mõistetavalt lihtne, mi soli selline asi, mis raamatust kindlalt meelde oli jäänud, aga mis üllatas.

NB Olin kogemata alguses valest Anti kirjast kuup2evad v6tnud, nyyd on 6iged.

-

Ma käisin esimest korda Gordoni perekooli kursustel Tartu rahvaülikoolis paar aastat tagasi, psühholoog Kiira Järve juures. Siiani saan lähedastega suheldes nendest kursusel läbi võetud teadmistest ja treeningutest abi. Kuula inimest, peegeldades tagasi; ära anna hinnangut; õpi andma neutraalseid mina-tunnen-nii-ja-kuhu see-viia võib teateid, mitte laadungiga sina-oled-nõme teateid… Marta kutsus neid õhtuid omamoodi: “emme käib heade emade koolis”. Samas koolis käis ka mu sõbranna (kes omakorda Marta sõbranna ema), hea oli pärast tundi koos koju minna ja veel kord arutada. Ma julgeks öelda, et mingisugune tasandi vahetus nende kuude jooksul tasapisi toimus. Ma tõesti muutusin paremaks emaks ja oskan oma lapsi paremini kuulata, samas saavutades ka seda, mis minule oluline on. Inglise keeles kutsutakse sedaThomas Gordoni koolkonda “parent(ing) effectiveness training” – ehk siis efektiivseks lapsevanemaks õpetamine.

Samas on mul tunne, et ma ei suutnud kõike veel omandada. Loe edasi »

From: Peggy Healy <PeggyHealy@leopardfilms.com>
Date: Fri, Feb 10, 2012 at 4:24 PM
Subject: Living Abroad in Estonia Inquiry

Greetings. My name is Peggy Healy. I work for the House Hunters International television program which airs on the Home & Garden cable network (HGTV) in the United States. I’m currently casting energetic individuals, couples and families who’d like to share their story about moving abroad to Estonia  for a summer home, for a job offer, etc and just wanted to spread the word.

Loe edasi »

Lugesin just eelmise minipostituse alt Shy nimelise kirjutaja juttu, sellest kui oluline on privaatsus ja kui imelik koht on Facebook.

Ma saan sellest arvamusest täiesti aru, privaatsus on ülimalt oluline väärtus ka minu jaoks. Kuigi võibolla tundub, et mina olen nii avatud.

Aga seda, mis on tegelikult minu sees, ei saa ma sageli ise ka aru, nii et ülisuur osa on saladus nagunii. Tahame või ei taha .

Jah, midagi ma jagan. Abikaasaga, lastega. Sõpradega, tuttavatega… kuigi ma ei teagi vahel, kas nad on ikka sõbrad või pigem tuttavad. Kas on keegi kusagil, kes saab öelda, et ta on minu hea sõber? Seda saab vist ainult Justin öelda. Vahel ma imestan, kuidas mõnel inimesel on palju südamespru ja -sõbrannasid. Minul tegelikult ei ole. Võibolla selle kompenseerimiseks ongi kirjutamine. Muide, suur osa kirjutatust jääb ainult minule. Mingi osa sellest jõuab blogisse.

Ja Facebook, see on hoopis teine lugu. Seal on üks foto, mis on minu “nägu”, aga kindlasti mu valitud-toimetatud nägu. Ma ujun seal mullitavas infomeres, ajan vahel ka mõne mulli suust välja, see tuleb ja vajub kolme päeva pärat uute mullide alla. No mis privaatsust ma seal kaotan? Ei tunne, et kaotaksin. Mu kutse, et võite mulle Facebookis sõbrakutse saata, on just nimelt nii kergekäeline, sest see pole seal mitte mingisugune eriline privaatsuse ära andmine. (Laste fotosid on minu kontol väga vähe, aga ma pole kindel, kas minu laste nägemine on kuidagi ikkagi seotud tegeliku “privaatsuse ära andmisega”). Loe edasi »

Nii paljud asjad on siia kirjutamata, ma pole enam ammu blogija mõtteviisiga. Ütlen niipalju, et kui keegi mu kunagistest blogisõpradest soovib kursis olla, siis ühendugem parem Facebookis, sealne miniatuurne vorm sobib mulle praegu paremini.

Ja nii ongi! Plaanisin siin nüüd natuke midagi öelda, aga Maria-Leena-beebi kutsug on kuulda teisest toast.

Armas lugeja, elu on siin kiire ja pole saanud mahti blogistada, aga panen üles ühe vastuse, mille ajakirjaniku pärimise peale toksisin.
Ajakirjanik: Petrone Prindi raamatud on raamatukogudes väga populaarsed, kuidas kommenteerite ministeeriumist kogudele alla tulnud nimekirja, mis sunnib tellima hoopis muid raamatuid?
Vastasin: Meie kirjastus on väga uhke selle üle ja tänulik lugejatele, et “Minu”-sari nii loetav on. Olen täiesti kindel, et see sari avardab inimeste maailmavaadet ja harib neid. Juhin ka tähelepanu, et meie sari on samuti Eesti algupärand ja sarjas on raamatuid, mida võib kirjanduslikult tugevaks pidada.

Teoreetiliselt saan aru ka Langi ideest, et inimesed võiks rohkem lugeda kultuuriajakirju ja -lehti, aga kardetavasti võib juhtuda nii, et praeguse kampaania käigus hakkavad need maaraamatukogude lugejad “nimekirja-asju” hoopis trotsist eirama. Eks see ole aasta lõpuks näha.

Ja ma ei tahaks mitte kuidagi konkureerida “Sirbiga” või “Vikerkaarega”, aga praegu on kunstlikult tekitatud olukord, kus me justkui oleme konkureerima pandud. Kas üks või teine? Härra Langil on, eelarvepabereid vaadates, kindlasti võimalik vastu öelda, et me konkureerime nagunii. Aga see on nüüd poliitiku töö, teha ja presenteerida oma valikuid nii, et inimestel ei tekiks suhu halba maitset. (Hetkel paljudel on…)

Meie teeme oma sarja edasi, üritades kombineerida harivat ja meelelahutuslikku. Ja meie kirjastusel on olnud üle Eesti paljude maa- (ja ka linna-)raamatukogudega hea kontakt, oleme esinemas käinud. Minu meelest on raamatukoguhoidjad üks väga tore ja mõtlemisvõimeline rühm inimesi. Nemad näevad ühest küljest reaalselt ära, mis inimesi huvitab, samas üritavad ka oma lugejaid harida. Tundub, et etteantud nimekirja peale tunnevad paljud raamatukoguhoidjaid ja raamatukogude lugejad end solvatuna.

Mida sina sellest teemast arvad?

Mulle meenus üks hull aasta, nimelt minu 2007, mille kokkuvõte on siin.

Ning ka nüüd võin uhkusega öelda:

sünnitatud lapsi – üks (Maria-Leena-beebi),

kirjutatud raamatuid - kaks (“Muinasjutud armastusest” ja “Minu Ameerika 3″), Loe edasi »

Eile koristasin kõik toad ära ning pakkisin kingid, see on suur saavutus ühe titemamma kohta, kes olude sunnil päeva üksi koos titega veetis. Justin läks Marta ja Annaga Tartusse,  “Mary Poppinsile”.

On kummaline aeg. Alates oktoobri lõpust olen ma Justinit ja ennast painanud soojamaa-unistusega. Ma ilmselt ei kasutanud suveaega piisavalt endasse päikese laadimiseks. Jaanipäeval tuli mulle äkktööna “Minu Kreeka” toimetamine ja istusin ilusa ilmaga pikalt toas… siis pakkisin asju eelolevaks kolimiseks, sageli ilusa ilmaga, alates augusti algusest sättisin uut kodu – ja see on imeilus kodu, aga siin on üks miinus, otsest päikesevalgust tubades pole just palju… Loe edasi »

Kiired ajad, nohused lapsed. Ja selline tunne, et asun kotis, mille suu on kinni pandud. Tahaks võtta noa ja selle pea kohal ängistava kotilae ühe rapsuga lahti lõigata, nii et ere valgus sisse lõikaks.

Nagu näha, pole ma kiirete aegade tõttu jõudnud eile oma valgusravi lambi ette istuma. Ja muide, valgusravi lamp ajab silmad veidi valutama.

Kõik võiks ju olla hästi, kui vaid Eestimaal päikesega kokkupuudet rohkem oleks… Mul (ja Justinil) on rumal komme käesolevat reaalsust küsimärgi alla seada. Äkki oleks meil kusagil mujal parem? See mõnu, mida päike tekitab, need lõhnad, mida soojades maades on, mmm…. Ja kui lihtne on seal lapsi riidesse panna õue saatmiseks, ja majasid ei pea seal kütma.

ILMSELGELT ON KÄES AASTA PIMEDAIM ÖÖ. PÖÖRIPÄEV. PÖÖRIÖÖ? (Ja minul ilmselt ka post partum blues). Ruttu küünlad põlema !

Nii, päev on ühel pool, oleme Tallinnas ja vaatame oma aknast linnatulesid, kohtumine lugejatega läks täitsa mõnusalt, homme siis viib tee meid Tartusse, kell 12 Rahva Raamatus lugejatega kohtumine, aga kell 13 homme, laupäeval, on KUKU-raadios “Publikumärgi” kultuurisaates minuga intervjuu “Minu Ameerika 3-st”.
–
Ja aeg on loosida välja lubatud raamatud.
Liana (kommentaar nr 3) võitis “Minu Ameerika 3″.
Kris (kommentaar nr 20) saab kingiks “Rosinad”
Adela Maria (kommentaar nr 58) saab kingiks “Muinasjutud armastusest”.
Ilusat jõulu(oote)aega!

Uni läks ära. Kujutage ette, beebi põõnab, aga noorel emal pole und.

Unes nägin, et elasime mingis kummalises hallitoonilises hirmuühiskonnas, detailide poolest meenutas see nõukogude aega, aga olid ka mingid kummalised ulmekate elemendid. Ja mulle taheti mingit lutikat külge panna, et pealt kuulata, mida ma teistega räägin. Keeldusin, ja siis töödeldi mind (vaimselt) kusagil haisvas akendeta urkas: see lutikas on tegelikult ju kõigil, sa ei reeda midagi! Ja siis avastasin, et ma ei tea, kus on mu beebi, terve tund juba, ja mind tabas hirmulaine. Mis on tähtis, mis ma pean tegema? Kas tõesti kõigil teistel on, miks ma siis peaks keelduma? Loe edasi »

TOIMET: Aitäh kõigile tagasikaja andjatele. Muidugi võite ka pärast vastata, aga raamatu loosin välja täna, reedel, keskpäeva paiku .

Lõpuks ometi on lumi maas! Nüüd on käes see tunne, et pole vaja kiirustada ja loota, et homme on parem kui täna, pole vaja kusagile mujale end unistada… Ühesõnaga, minul oli sellest porisest polaarööst küllalt.

Kütan siin ahju ja mõtlen aasta 2012 plaanidele. Mida ma võtaks kirjutamise mõttes prioriteediks? Mida üldse lugejad ootavad ja arvavad? Ainus, mis kindel, “Anna hambad” lasteraamat tuleb.

Aga edasi? Loe edasi »

Ongi “Minu Ameerika 3″ valmis ja saadaval, täna meie e-poes, homsest ka mujal.

Ja teine kiire soovitus: valgusteraapia. Ostsime www.valgusravi.ee poest endale lambi ja tõesti mõjub. Praegu pole polaarööst ju asi kaugel.

See on lisaks mu eile avaldatud reisisoovituste juurde.

(Illustratsioon on aadressilt spreadshirt.co.uk)

KUST OTSIDA INFOT

• www.amest.com – pisike ja paindlik, just USA-Eesti suunale pühendunud reisibüroo
• www.trip.ee – eestlaste kogemused; tavaliselt jõuavad siia kiirelt ka info sooduspiletite kohta.
• www.lonelyplanet.com – Thorn Tree nimelise reisifoorumi USA rubriigis on palju vahetut ja kasulikku infot, näiteks heade öömajade kohta.
• www.craigslist.org, siin tasub sublet ehk lühiajaliste väljaüürimiste alt pakkumisi vaadata, otse omanikelt.
• www.zagat.com, ülipopulaarne arvustussait, mille põhjal saad otsustada, milliseid restorane ja teenindusasutusi külastada. Kohaliku Zagat-brošüüri saad osta ka putkast.
• Kindlasti tasub tutvuda mõne kohaliku nädalakirja või  ajalehega, kus on kirjas, mis üritused parasjagu toimuvad. Kui külastad suurlinna, siis arvesta, et kindlasti toimub mis iganes ajal vähemalt kaks festivali.  (minu lemmik on New Yorgi  comedy festival, üleüldse soovitan USA suurlinnade külalistel veeta üks hilisõhtu komöödiaklubis.)
• Ning kuhu iganes te lähete, guugeldage selle linna või piirkonna nime koos sõnapaariga hidden gems, varjatud pärlid.  Need pärlid on tavaliselt internetis olemas.

(Illustratsioon on pärit aadressilt www.superstock.com.)

Nüüd loen ma oma “kustutatud stseenid” avaldatuks. Ja raamat ise peaks ka kohe-kohe teie öökappidele ilmuma. Aga seniks, juhin tähelepanu värskele ajakirjale “Anne ja Stiil”, seal on minu sulest reissoovituste lugu USA-s reisimiseks. Ja panen üles selle loo nüüd ka siia, pikemas ja toimetamata, nö minu versioonis. Loodetavasti on sellest siin netis abi, sattuge siia edaspidi otsingusõnadega “USA reis, Ameerika reis” .

Niisiis, lugu ajakirjale:

Ameerikat igale maitsele

Minu isiklikud kokkupuuted USA-ga on kestnud kaheksa aastat ja julgen sel teemal reisisoovitusi jagada. Esiteks peaks küsima: kui Sul on plaan reisida Ameerika Ühendriikidesse, siis miks? Mida sa loodad? Kui sa tahad näiteks…

…abielluda

Seda saab teha Las Vegases, nagu tegi näiteks Elvis Presley. Kõik käib kiirelt, isegi varem internetis registreerima ei pea (aga võib). Tseremooniaga paaripaneku keskmine tasu on 250 dollarit, saab ka  lihtsa teenusena viis korda odavamalt.  Vanade peerude jaoks on Las Vegases oma äriharu: renewning the vows ehk abielutõutuse uuendamine. Võimalik on teha oma tseremooniai mis iganes stiilis ja võid ka lasta selle otseülekandena internetisõpradele. Las Vegas on reisina omamoodi kogemus, „täiskasvanute lõbustuspark”, täis kasiinosid ja stripiklubisid. Räägitakse kurbi lugusid inimestest, kes Vegasesse kogu oma raha jätnud. Loe edasi »

Illustratsioon võetud aadressilt www.123rf.com.

Meie pisike pere on siiani pääsenud vaid ehmatusega „ups, mu panka polegi enam“. Säästud meie uues pangas olid ju alles.

Nii hästi pole aga kõigil.

„Kui madalale saavad aktsiad langeda!!“ Selle äiapapa karjatuse saatel algas eilne hommik. Ma ei söandagi talt küsida, palju ta siis kaotanud on. Südamepõhjas arvan, et ta pole suurt midagi kaotanud, sest aktsiaturgudel ootav raha on paljuski illusioon. Loe edasi »

Minu blogi köögipoolel suudeti üles leida koht, kust kommenteerimine omal ajal kinni sai keeratud.  Nii et kes soovib, võib taas sõna sekka öelda (aga ärge väga pahasti öelge, eks ).

/Pilt on võetud aadressilt babyshowers.net. Mulle meeldib praegu siin blogis “kollast” värvi ajada, võibolla seoses päikesepuudusega./

Üks oluline sündmus 1990ndatel, mis beebide-harimise-buumi tekitas, oli toonase presidendipaari Bill ja Hillary Clintoni kokku kutsutud niinimetatud ajukonverents. Väidetavalt oli plaanis lihtsalt juhtida tähelepanu laste arengu kolmele esimesele eluaastale, aga välja kukkus nii, et obsessioon “beebide õigest harimisest” sai riikliku toetuse.

Naljakas on see, et nii, nagu klassikalise muusika stimuleeriv mõju ajule pole teaduslike uuringutega õieti tõestatud, samamoodi  pole tõestatud, et elektroonilised vidinad oleksid lapse arengule paremad kui näiteks klotsidega mängimine või tagaaias ringi tatsamine. Pigem on suudetud vastupidist tõestada.

Seega, kõik need uue põlvkonna mänguasjad on mitte uuringute, vaid turunduse vili.

Mulle meenub kunagi ülikoolis selleteemalisest loengust pähe jäänud ütlus: hea turundaja on see, kes oskab võtta ühiskonnas viirusena levinud hirmu, pöörata see ümber ja müüa siis inimestele päästerõngana tagasi. Nii ongi üks levinud ameerikalik hirm “Äkki meie laps on kehvem kui teised?” müüdud rahvale tagasi hunniku elektrooniliste mänguasjade näol. Loe edasi »