Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Epp Indias/Illustratsioon: mina istumas selle aasta veebruaris doktor Rao ajurveeda-k liinikus, just selle kliiniku katusel olen käinud oma India-käikude ajal joogat õppimas./
Mu raamat “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib peamiselt Indiast, läbi aastate. Millal raamat valmis saab, ärge praegu küsige. Panen siia midagi sellest raamatust üles, teen sellega eelreklaami ka sellisele sündmusele nagu “10, 11 ja 12. juuni: päev kristallide, paastu ja joogaga”.
Mis on minu ja jooga seos? Ma kirjutan sellest veel, aga praegu…kõigepealt üks lühike katkend mu teisest Indias käigust, 2002. aasta algusest:

„Et pääseda sünni-surma tsüklitest välja, on vaja kindlasti joogat teha!” Kõik Saša ütlused on sellised: loosunglikud, õhku paisatud. Tema teab. Mind häirib see, kuidas ta neid teadmisi enda ümber pillub, aga kui neid siis õhus tunnistan, siis pean tavaliselt tunnistama. Jah, Sašal on õigus.
Jalutame Vika ja Sašaga läbi varahommikuse,  veel pimeda küla. Saša räägib, Vika kuulab, mina magan jalgadel… Veel üks lugu eelmistest eludest, Sašal neid jagub. Niimoodi poolunes ja pool käsikaudu on see juhtunud, oleme nüüd katusele jõudnud. Pimedus. Tumedad kehad mu ümber, soe lõunamaa õhk… Mulle meeldivad need esimesed minutid, kell kuus, kui jooga algab, veel oleme salapäras, veel võime mängida ööd… aga juba hakkab mägede tagant paistma see, mis tulemas on. Hommikuse päikese esimesed kiired, pruuni-rohelise kirjud mäed, kitsemäägimine, kukkede kiremine,  ringi lonkivad lehmad seal all. Kõik see tuleb kohe, ma tean seda. See on minu hommikute raam, minu turvatunne, minu tänane kodu.
Meid tervitab, nagu igal hommikul, pimeduses üks hele kuju: üleni valges hõlstis hallide pikkade juustega mees. Tema Ise, Doktor Rao, tema kliiniku katusel me olemegi. Selliste meeste kohta öeldakse “eatu” ja “elav legend”. Räägitakse, et ta on umbes 75aastane.
„Kõik, kes on siia jõudnud, on üles tõstetud hinged, kõik te olete saanud kutse,” hüüab doktor Rao üle pimeduse . /—/

Teine katkend on umbes kümme aastat hilisemast ajast:
Toona aastaid tagasi käisin ma päikesetõusu tundidel siin katusel ja olen tulnud siia, et uuesti kohata midagi… iseendas?
Tean, et tuleb tulla tühja kõhuga, et joogast võimalikult palju võtta, see pole päikesetõusul muidugi ka mingi probleem. Loksume Annaga rikšas, uimased, iga rikšasignaal ragistamas läbi kehade. „Kohe läheb paremaks,” julgustan ma.
Maja on seal alles, lähen poolenisti käsikaudu, trepp paistab, kõik on alles, katusele kogunevad kogud, nagu aastaid tagasi. Olen pimedas katusel, aga ma tean täpselt, kus ma olen ja mida ma peagi nägema hakkan. Meie all on neli roosat korrust, ühelt poolt paistavad India hoovid ja teisalt tühermaaprügiga.
„Doktor Rao ei juhenda enam ise, ta on 87 aastat vana ja ta peab hoidma oma rahu prioriteedina. Kui ta ise tuleb õpetama, siis pärast tahab ju igaüks temaga rääkida ja pilti teha, ta on elav legend,” seletab üle muu sumina valjuhäälne ülevoolav inglanne Margaret. Ta on suur keskealine naine, elanud „enamvähem Indias” viimased 12 aastat.
Kui nii, siis nii. Doktor Rao on igatahes alles, selles on midagi turvalist, isegi kui ma teda ei näe.
Kõigepealt palub Margaret meid pikali ja teeme tänumantra. Emban katust, Indiat mu all, Maad minu all. Istume lootoseasendisse ja hakkame Margareti õpetusel tegema pranayana joogat. See on peamiselt hingamisel põhinev ja peaks keha ja vaimu puhastama. Kõigepealt üheksa „aaauuum”-i, kõigi kopsudega, nii valjult ja jõuliselt, kui saab, nõnda et see kajaks mägedest vastu! „Hinga sisse prana, hinga välja toksiinid, sülitage kõik sülg taskurätti, see on mürk,” õpetab Margaret ja teeb ise rütmiliselt harjutusi ette. „Armastus sisse, hirmud välja! Järsult! Pea kuklasse! Hoia silmad kinni ja vaata valgust oma kolmanda silmaga…”
Pea käib ringi, aga teen püüdlikult kaasa. Nüüd sugereerib Margaret kõva häälega üle katuse: „Ma olen selles kehas, aga ma ei ole see keha. Ma olen jumalikkus… Katsu kõik kopsud täielikult õhku täis saada, tavaliselt kasutad sa vaid kolmandikku, aga nüüd täida kõik ja hoia! Las jumalikkus jõuab kõikale su kehas, su sõrmede ja varvasteni…”
Jumalikkus, see on teise sõnaga hapnik. /—/
Lõpuks teeme naeruteraapiat. Naerame kõik koos. Ikka üheksa raundi. Me teeme alati kõike üheksa korda, sest inimese kehas on üheksa avavust ja üheksa on püha number.
Järsku märkan, et inimesed kiikavad tahapoole… Katuse teisest otsast läheneb nõtkel kõnnakul valge habemega mees, nagu ilmutis, valge lina ümber, suur naeratus suul. Doktor Rao! Tema Ise! /—/
…Oeh. Aga. See huvitas mind aastaid tagasi ja huvitab ka nüüd: miks ei õpi venelased ära inglise keelt? Kas see neile siin tõesti külge ei hakka? Nad vaatavad vaimustusega dr Raod, samal ajal käib nende vahel venekeelne sosin: „Mis ta ütles?”
Sõna on välja läinud, et ma oskan mõlemat keelt. „tõlgi, tõlgi,” sosistatakse minu poole, nõutakse sünkroontõlget.
Ma ei suuda. See on kiire otsus. Lõppude lõpuks olen ma rase, söömata, joomata, nagu nad joogahommikuks soovitavad, üritan Rao iga sõna enda jaoks kirja panna. Ma ei suuda samal ajal suuliselt vene keelde tõlkida, ja nii neile ütlengi. “Spirituaalne õpitund”, nii rahustan ennast. Tuleb õppida enda eest seisma.
Nad on leplikud. Nad on harjunud sellega, et nad ei saa siin nagunii pooltest asjadest aru… Nad lihtsalt kuulavad keelekõla ja ahmivad sisse iga Rao näoilmet… nad vaatavad teatud trahuldusega ka seda, mismoodi mina istun Rao jalgade ees ja kirjutan…
Aga neil on plaan.
Pärast joogatundi tuleb poolakas Maria ja palub, õigemini vaat et nõuab oma kuival rahulikul moel, et ma kõik äsja üleskirjutatud jutu homseks tõlgiks ära kirjalikult vene keelde ja paljundaks. „See on sinu seva, sinu vabatahtlik töö,” teatab ta. „Inimestel on seda vaja.”
Vaat nii. Miski minus ütleb, et seekord tuleb mul ette võtta mitte spirituaalne keeldumise-õppetund, vaid üks teine tund tuleb nüüd: sõnaraamatuga aašrami raamatukogus. /—/

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Loe edasi Hariduse hind

“Kus sa oled, Juhan Liiv?”

(pilt: www.maaleht.ee)

urmas-vadi-lavastuses-kus-sa-oled-juhan-liiv-on-liivi-rollis-aarne-soro-72076505Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?

(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)

Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)

Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…

See lause oli:

“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.” Loe edasi “Kus sa oled, Juhan Liiv?”

“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

456624t81hebd8

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Loe edasi “Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

“Vereliin”

Nii, esiteks juba see sõna. Milline vinge sõna. VERELIIN. Ma teadsin sellele otsa vaadates, et asi puudutab mind.

(Pilt: teatritasku.ee)

Vereliin-1

Tüki tegevuspaigaks oli minu meelest igavik. Põhupallid (keset Olustvere heinaküüni) toetasid igavikku, ürgsust, see tungis kohe pooridesse, ninna, hinge. Õhustik sõna otseses mõttes.

Tegelasteks keset igavikku olid üks 100aastane mees ja tema isa, kaks alles jäänut, viimane suguvõsa ots. Väga hästi mängitud, täiesti eapäraselt :), vaimude ja inimeste maailma vahepeal seal põhu sees kraaksudes. Loe edasi “Vereliin”

“Libahunt”

(Pilt võetud teatritasku.ee lehelt, autor Ervin Õunapuu)

LIBAHUNT

Käisin õues tähti vaatamas ja kuulasin kaugelt ulgumist. Hundid? Kes siis veel… Või saavad need olla kusagilt kaugelt talust, koerad? Öösiti kostuvad hääled nii kaugele.

Kuulasin veel. Ikka hundid peavad nad olema. Siinkandis olla lausa teada karjaaad, kus neil on iga-aastaseks kombeks paasapäeva paiku lammas võtta. Kevadised kutsikad on valmis murdjatrikke õppima ja vanematel on lihtsam oma noori õpetada aeglaste lammaste, mitte kiirete metsloomade peal… Nii kunagi räägiti. Hundijuttu aeti.

Imelik, et ma ei karda seda ulgumist, selles on pigem sama emotsioon kui öises tähistaevas. Midagi kauget ja ilusat. Loe edasi “Libahunt”

“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…seto

Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud  Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast,  ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.

Loe edasi “Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

“Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Mul on iseenese ees üks võlg. Teatrilaine kirja paneku võlg.

Elus on mul olnud teatriaineid mitu korda, kõige viimane sai alguse eelmisel sügisel, kogus tasahilju hoogu, sattusin vaatama huvitavaid asju ja olingi jälle sõltuvuses.

Mu lemmikhetk on just enne esimest stseeni, kui sa istud seal, ilma segajateta, elevuses, ootuses, ja kõik on veel ees… Üks uus maailm võtab sind kaasa, sa haarad selle reeglid, sa tunnetad ruumi ja rahvast su ümber, kui läheb hästi, siis tekib ka see ÜHINE SEE (mäletan, kuidas kord kadunud Evald Hermaküla Favoriidis üritas “ühisest sellest” rääkida… aga SEE kipub vist olema asi, mida saab kogeda, aga mitte kirjeldada. Olen ka kirikus seda kogenud, mitte sugugi iga kord, aga näiteks Petseri kloostris vennaskonna ühislaulu ajal).

Niisiis olgu siia kirja panud lubadus iseendale: ma kirjutan iga päev üles muljed ühest eelmise hooaja lavastusest. Kuni jätkub häid muljeid. Halbu ei hakka eriti kirja panema, eks oli vahel neidki.

Kõigepealt… vaatasin nüüd korra slmapiiri poole ja lasin mäluruletti. Silmapiirilt paistab kollane kaerapõld ja sinine taevas, kaugelt üks tee. Kui sinna suunas lendama hakata, üle selle tee ja siis veel edasi… jõuab Venemaale. Pihkva pole siit eriti kaugel, see lähemal kui Tartu. Tunnike sõitu, kui piiri poleks. Seal Pihvkas kusagil istub eestlane Eston Kohver, kes sai täna teada oma 15aastase vangistuse kohta. Loe edasi “Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Massidest, mõtteist ja lähedusest

…Olen kolmandat päeva tagasi Setomaal, värvisin siin akent ja mõtlesin tagasi Paide arvamusfestvali peale.

Mõtlesin, mismoodi see olla teaduslikult tõestatud, kuidas inimese kehakeemia ja -füüsika muutuvad tänu keskkondadele: kui erinevalt su sisemine tehas töötab siis, kui oled üksi metsas või kui oled rahvamassi sees. Pulss, ajuvõnked… Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga olen seda ise küllaga kogenud.

Ja mõlemast äärmusest võib sattuda sõltuvusse, nii üksiolekust kui massis olekust, ja võibolla ongi arenguks mõlemat vaja. Loe edasi Massidest, mõtteist ja lähedusest

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

Esiteks kohtusin Tartu lastega Supilinnas, Kikerkohvikus – mis on üks tore koht, seal on igal nädalavahetusel lastele üritusi. Eriti tore oli lastel meisterdada trükikoja ülejääkide põhjal endale raamatuid – ja loodan, et satume edaspidigi lasteraamatute jääke enda kätte saama (see oli hea juhus, et meie tootmisjuht Tiina juhtus sel hetkel trükikojas olema, kui meie jääke seal vedeles ning polnud veel nn paberihundimasinasse ehk vanapaberisse saadetud).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loe edasi Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

“Leena peenar”!

Leena peenar

 

 

 

 

 

 

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin.  Loe edasi “Leena peenar”!

Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma.  Loe edasi Minu maa

Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKIRJUTATUD. See on olnud lühivormide aasta. Päris palju olen nii ümber jutustanud kui ise mõelnud muinasjutte (neid ilmus iga kuu “Pere ja Kodu” lasteküljel), aga ka muid lastejutte, näiteks enda lapsepõlvemälestusi, hetkel sahtlisse. Olen ka kirjutanud kolumneid (neid saab lugeda iga kuu “Eesti Naises”).

AVALDATUD. Kevadel ilmus lasteraamat “Arva ära?” ja sügistalvel ilmus jutukogumik lapsevanematele, “Elust kirju”.

TOIMETATUD. Olin osaline järgmiste sel aastal valminud raamatute juures:  “Minu California”, “Minu Peterburi”, “Minu Tenerife”, Justini “Reisikirju”, modelliraamat “Kassikõnd”, lisaks lasteraamatud “Puudel Pedro ja igatsustasu”, “Unenäorong” ja “Seiklus vanalinnas”. Ahjaa, ja Andrei Hvostovi neli uut peatükki tema uues “Sillamäe passioonis”. Nii et taas üks aasta, kus oli rohkem toimetamist kui kirjutamist. Loe edasi Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

Minu selle aasta paastumise kogemus

Leidsin üles selle koha meie kodus, kus saab istuda ja kirjutada ja päikest silma saada, ka talvel! Minust vasakule jääb Jaani kiriku torn ja otsevaates on Toomemäe puud ning nende kohal, jubajuba madalale vajumas, on päike. Istun kummuti peal katusekorteri lahtise katuseakna peal, sõrmed juba veidi kohmetunud külmast, aga nii hea on. Allpoolt tuleb kevadelõhna.

Üks hea asi, mille äsja läbitud veepaast annab – väga erksad tajud. Päike pole mitte niisama päike, kevadelõhn pole mitte niisama kevadelõhn.

Te ilmselt imestate, kui ma seda ütlen, ma olen sel aastal olnud veepaastul VIIS KORDA. Iga kord neli päeva. Kokku kakskümmend päeva. Ja ma ise ka imestasin, kui see kellegagi jutuks tuli ja ma olin sunnitud kokku lugema. Loe edasi Minu selle aasta paastumise kogemus

“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud. Loe edasi “Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari