Käisin Dakil taskuraadios külas :)

Nii tore oli, selle nimel peab blogilt tolmu pühkima ja pisikese postituse tegema!

Kuulake, klikkige pilti ja mõnulege samamoodi nagu mina seda praegu üle kuulates :)… Meie jutt läheb tagasi aegadesse, mis on sellesama blogi algusaegades (mu kõige esimene blogi kahjuks kustus ära, aga pool aastat hiljem kolisin siia ja see on kõik siin alles, olemas…)

Loe edasi Käisin Dakil taskuraadios külas 🙂

Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

1.

Kõige värskem küsimus, selgus, et meil pole kirjastuses ühtset arusaama, kuidas sarja kirjapildis  nimetada. Samasugune segadus on eri väljaannete keeletoimetajate hulgas. Igatahes mina olen seda sarja algusest peale nimetanud “Minu”-sarjaks, aga täna selgus, et meie sarja viimaste aastate peatoimetaja Triinu-Mari Vorp kirjutab “Minu” sari. Väike googel-monitooring (koogel-moogel) näitab, et palju on kasutusel ka “Minu…” sari. Me peame keelenõuandelt ekspertiisi võtma :). Anname peagi teada, mis ametlik ekspertiis arvab.

2.

Minult on nii palju kordi päritud, kuidas tuli mõte „Minu“-sarja tegemiseks. Ma mäletan, kuidas ma otsustasin just “Minu Ameerika” oma tulevasele raamatule pealkirjaks panna. See oli 2004. aastal. Istusin akna peal ja kirjutasin ja tundsin alt naabermaja restoranist tuleva hispaania köögi lõhnu ja mõtlesin: “See on minu Ameerika.”

See lause on päevikus alles.

Ja ainult tänu sellele lihtsale pealkirjale sai tulla jätkuv sündmuste ahel… Et “Minu Ameerikale” sai otsa tulla “Minu Hispaania”, ja nii edasi. Loe edasi Sada killukest meie sarja sajanda raamatu puhul… vol 1.

Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

(pilt: Uue Teatri kodulehelt)

Ma käisin seda kummalist tantsulavastust teist korda vaatamas ja ma jõin nagu janune, ja oleks valmis kolmas kord veel minema.

Mida see pealkiri tähendab?

Mis lugu see õieti oli?

See teebki unenäod ja muinaslood ja hea tantsukunsti eriliseks – sa näed lugusid, mida lõpuni seletada ei saa. Omamoodi spirituaalne väljakutse, loobuda liigsest tõlgendamisest ja lasta end kanda kõigi meeltega. Loe edasi Ühe hingetõmbega, “Põletatud väljade hurmaa”

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Mul on nii hea meel kohata tõelist annet. Seda ikka ju vahel juhtub ja see on selline omamoodi helge rõõm. Vaatasin enne lavastaja Laura Metsa pildile otsa, niisugune noor, keskkoolilapse nägu, ja milline brutaalne anne, minu meelest. Ma olen nüüd kahte ta lavastust näinud. „Raba 45399„ (eestlaste välismaale kolimisest), tahan seda veel kord näha, siis kirjutan sellest Sulle ka, see oli igatahes tükk, kus mul pisarad silma tulid ja nö tabasin imet.

Ja vaat just eile rääkisin sellest, mismoodi teatris võid hetked maha magada ja ongi laev läinud… Mul on nii kahju, et ma ei jõudnud vaatama Laura Metsa varasemaid asju, ei olnud parajasti nii tugeval teatrilainel. Aga nüüd siis vähemalt tean, et on üks selline lavastaja, kelle sleppi end haakida ja seilamast nautida…

Eileõhtune tükk oli „See asi“. Olgu öeldud, et see, mismoodi ma etenduse sisu ette kujutasin, oli hoopis teine kui tegelikkus… Jah, see kujunes küll ümbermaailmarännuks ja justkui millegi otsimiseks, aga need lood olid kokku pandud hoopis teisiti, kui arvasin. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 2

Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

„Millal sa olid viimati õnnelik?“

Keegi küsis mult seda.

Tavaliselt ju nii ei küsita. Ma takerdusin poolelt sammult ja jäin ise ka enda sisse vaatama, tükiks ajaks jäi see küsimus mu sisse.

Tänase seisuga on vastuseks: ma olin viimati õnnelik teatris, lausa kaks õhtut järjest.

Ja üldse, vähemalt pooled teatrikülastused on minu jaoks õnne tekitavad. Ju ma siis kuulun kogudusse, ju ma taaskinnitan oma lapsena kogetud õnnekogemusi.

Mulle tõesti meeldib iseend ära anda loo jälgimise sisse. Kõik vahendid on lubatud, ka toss ja strobo ja ekraanid. (Aga miks ma kodus telekat vaadata ei taha, miks ma sellesse kogudusse ei kuulu ja miks ma ka Mariat teatrikogudesse kasvatan… see on jutt mõneks teiseks korraks…)

Alles teise õhtu poole peal sain aru, et täesti kogemata olin korraldanud endale kokku klappiva teatriskäigu. Kõik on omavahel seotud! Just sellest rääkisid mõlemad lavastused ja just niimoodi pusletükkidena nad omavahelgi kokku klappisidki. Loe edasi Kuidas kõik on omavahel seotud („Öös on asju“ ja „See asi“ lavastused Endla teatris), vol 1

Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde :)

UUS KUTSUNG; vajame osalise koormusega müüjat veel juurde.

Palun kirjuta endast indiast@indiast.ee meilile.

Keda otsime? Rõõmsat ja asjalikkut isiksust,

hea, kui Sul on müüja- või muu teenindajakogemus

ning lisaks eesti keelele inglise ja vene keel kuigivõrd suus

ja/või oleksid valmis kivide alal oma keeleoskust täiendama,

ning armastaksid ja oleksid valmis enda teadmisi ka sel alal täiendama.

Palun kirjuta, miks sa arvad, et just Sina võiksid meile sobida. Millega oled varem tegelenud?

Palun kirjuta, kas oled meie poes käinud (Rüütli 4 hoovis Tartu vanalinnas) ja mis Sa sellest arvad, ning kas teeksid midagi ümber, kas võid midagi meile soovitada…? Loe edasi Otsime “Indiast” poodi Tartu vanalinnas müüjat juurde 🙂

“Indiast” e-pood ja kiviraamat

Mult on ikka päritud, kuidas tervis… Hästi on! Ma ei mäletagi, millal viimati pea valutas ja ma saan taas autoga sõita jms. Haigus on tänuga minema saadetud ja praegu tegelen peamiselt kahe töise asjaga.

Esiteks Indiast veebipood. Võite tagasisidet anda, mis toimib ja mis mitte! Vaadake www.indiast.ee.

Ja teiseks, peagi on ilmumas üks kiviraamat :). Veel ei taha täpsemalt rääkida, kardan ära sõnuda. Aga tuleb ilus ja huvitav mu meelest. Loe edasi “Indiast” e-pood ja kiviraamat

Otsin veel ühte abilist, wordpressi-tarka kiiret inimest, eelistatavalt Tartust :)

Olen kosumas, tervenemas, tagasi Tartus alates jaanuari algusest, ja olen tänulik kõigile, kes kirjastuses ja poe juures rinnet hoidsid :). Ja praegu on selge, et rindele oleks kedagi veel appi vaja… Panen taas vabas vormis kirja, siiani on need kutsungid hästi töötanud.

Lühidalt: sa oleksid see inimene, kes võtaks e-poe lõpule vormistamise enda südame peale ja samas see töö ei saagi otsa, pidev täiendamine jääb ikka, aga hiljem väiksema koormusega. Aga praegu kohe oleks pigem suure koormusega appi vaja (fotode üleslaadimine eelkõige).

Võiksid elada Tartus, sest hea on pärispoest mõne asja pärast läbi käia, näiteks kividel ja ehetel vaja mõõtusid lisada.

Võiksid olla wordpressi või mõne muu sarnase kogemusega. (Meie koduleht on wordpressis.)

Võiksid olla väga hea eesti keelega, nii et saaks sulle usaldada ka sotsiaalmeedia trummilöömist.

Võiksid osata pilti teha ja olla huvitatud ka videote monteerimisest lihtsatel meetoditel (seda saan ise edasi õpetada), ehk et meie YouTube kanali arendamisest.

Võiksid olla vaba töögraafikuga, võiksid ka letitagusest reaalpoe tööst huvitatud olla (mitte täiskohaga, aga pigem lisatundideks ja asendama).

Sul võiks ka oma firma või MTÜ olla, mille alt saaksid arveid esitada… aga see pole kindlasti kõige olulisem.

Ahjaa, ja seda nagunii, et ilmselt sa armastad kive ka :). Ei pea ülihästi tundma, olen juba näinud küllalt, kui kiiresti saab kivid selgeks.

Kirjuta epp.petrone@gmail.com, ootan!

 

Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

KIRJUTATUD. Tundub, et võin novembris avastatud puugihaigustele tänulik olla – poolvoodihaigena õnnestus aasta kirjutamisnorm täis saada. Tuli päris palju, suurem osa sellest on küll selline, millest õieti teistele rääkida veel ei oskagi.

AVALDATUD. “Hiir püksis” lasteraamat.

Ja “Eesti Naises” lastega kasvamise kolumnisari. Ja “Peres ja Kodus” lugemispäeviku sari ja laste loomalugude sari. Kõik need kolumnid lõpetasin ära alates uuest aastast, et teha ruumi uutele arengutele.

TOIMETATUD, täitsa palju.  “Kirju Eestist”, “Minu Tallinn”, “Minu New York”, “Inimene puudlinahas” ja “Minu Armeeenia” (teised on ka sel aastal ära ilmunud, aga Armeenia raamat tuleb uuel kevadel). Loe edasi Aasta 2016 kokkuvõte (ja vaade 2017sse)

“Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Jah, kuidas sai hiir püksi? Tegelikult oli see hiir seeliku (ruudulise voldilise koolivormi seeliku) ja sukkpükste vahel. Ja sinna hüppas ta sellepärast, et soovis kassi käest eluga pääseda. Ja pääseski! Sai seeliku ja pükste vahel sibades minu seljas isegi koolibussiga sõita ja põgenes alles kooli riidehoius uutele elualadele…

Tõesti sündinud lugu!

Just sellised lood on minu uues raamatus, mida ma ülima mõnuga kirja panin.

Esimene inspiratsioon “Hiir püksis” raamatu suunal tuli tegelikult mu ammuse sõbra Kaja blogist, kui lugesin, mismoodi ta rääkis oma lapsepõlve loomadest (näiteks selles koerte-teemalises postituses.) Ja mulle meenus, et üks minu läbi aegade lemmikraamatuid on “Väikese käpa jälg”, Silvia Rannamaa. Seal kirjutab autor ausalt üles tõesti sündinud lugusid, kohtumisi loomadega. Ta on end vabaks lasknud küsimusest, kui vana on sihtrühm. Kas need lood on lastele või suurtele? On see tähtis? Vastus: need on loomasõpradele.

Just sama võtmega otsustasin mina läheneda oma lapsepõlve loomalugudele. Loe edasi “Hiir püksis”, lastest kuni vanuriteni

Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Algatuseks üks keel-põses looke minu äsja kirjutatud raamatust, mis hetkel illustreerimisel ja plaanib ilmuda veebruarikuus. Nimeks saab tal “Lennukiga lõunamaale” ja räägib ta sellest, mismoodi juba varasemalt lugejatele tuttav kolme tütre ja emme ja issiga perekond keset talve lõunamaareisile “põrutab” (tekkis tahtmine seda nilbet väljendit siin korra kasutada, iga kord kusagil klikimeedias seda kohates ma turtsatan, jah, kõik muudkui põrutavad kusagile…)

Raamat tuleb “Marta varbad”, “Anna hambad“, “Leena peenar” ja “Kurru-Nurru vurrud” jätkuks. Loodan iga aasta sellesse sarja vähemalt ühe uue lisanduse teha, ideesid on palju, üle kümne küll. Mõelda vaid, kui ma saaks neid pensionieani edasi kirjutada, raamat või kaks aastas :). Loodan, et see unistus saab teoks.

Sarja peategelased on nüüdseks oma aega kinni jäänud, nad ei vanane koos oma prototüüpidega (ehk minu lastega) ja jäävad igavesti sellesse vanusesse, lugejatele rõõmu tegema. Loe edasi Lasteraamatutest: “Lennukiga lõunamaale”

Veel mõtteid mu haigusest

Nagu lubatud, siit tuleb isiklik lisandus minu haigusloole. (Nüüd olen juba palju tervem, peaaegu terve, aga mitte endine, sest iga kogemus muudab. Jätkan siin praegu “Indiast” e-poe nokitsemist, aga mõtted aina harutavad äsja saadud õpitunde.)
ALANDLIKKUSE ÕPPIMINE

Kas ma olen osanud olla alandlik?

Alandlikkus on üks minu vaimse tee eesmärke, ma tean seda juba ammu, just sedapidi jõuan maailma mõistmiseni. Kirjutasin selle endale üles esimest korda Indias (sellest on juba üle 15 aasta).

Näiteks igasugune meediaga suhtlemise teema on nii keeruline. Suhelda on vahel vaja, ma usun, et mul on olnud vaja midagi öelda. Aga sellise suhtlusega paneb inimene end mitmel moel ohtu. Ma ei mõtlegi hetkel nii väga kadeduse ja kurja silma ohtu, vaid seda, mis juhtub inimese enda sees.

Kui satud korra meediasse, läheb päevi, nädalaid, kuid, enne kui saad tagasi sama alandlikuks, kui enne olid… Olen vahel mõelnud, et kas need, kes igapäevaselt meedias tiirlevad, üldse mäletavad, mis tunne on olla alandlik. Võib-olla hakkad enda vägevust ja edu pidama iseenesest mõistetavaks. Kuigi selle tunde juures on teatud õõnsus. Ma arvan, et tean, sest olen seda kogenud. Loe edasi Veel mõtteid mu haigusest

Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Panen siia äsja Õhtulehes ilmunud loo. Lähiajal loodan leida aega ja energiat, et ise eraldi blogipost teha sellest, kus ma praeguseks olen… sest see intervjuu on tegelikult ka juba kümme päeva tagasi tehtud ja vahepeal on aeg edasi läinud.

Epp Petrone: „Usun, et puugihaigus tuli mind õpetama.” (Pilt Õhtulehest; link loole on siin.)

Sirje Rattus

sirje.rattus@ohtuleht.ee

„Ainuke viis terveks saada on oma energiaid korrastada,“ leiab kirjanik ja kristallipoodnik Epp Petrone, kellel diagnoositi novembri alguses borrelioos koos entsefaliidiga. „See on spirituaalne väljakutse – et terveks saada, pead õiget elu elama.“
Epp Petrone on just naasnud neljanädalaselt puhkuselt Itaaliast. Loe edasi Minu haigusest ja elu(s)olust Õhtulehes

Esmaspäeviti teraapiatoas: Maila väeehted, reiki ja konstellatsioonid

img_20161106_133235-1

MAILA PAALMÄE ootab sind “Indiast” poekese (Tartus Rüütli 4 sisehoovis) hubases teraapiatoas igal esmaspäeval kell 11–19. 

Maila juurde saad endale aja kinni panna meiliaadressil maila@indiast.ee või telefonil 5850 8878 või “Indiast”  poe telefonil 5681 6865. Aga võib ka otse poes müüja poole pöörduda registreerimiseks.

MAILA ENDAST:

Olen siia ilma tulnud kaasasündinud võimetega. Õppinud elu jooksul juurde erinevaid teraapialiike, massaaže,  läbinud kõik reiki astmete kursused, olen läbinud ka šamaanikoolituse ja käinud õppimas põlisrahvaste juures,  osalenud Eesti esimeses “Selgeltnägijate tuleproovi” telesaates, saanud palju kogemusi oma ravitsejatöö kaudu. Olen pidevalt täiendanud ja kombineerinud oma ravitehnikaid. Viimati õppisin väärismetallist ja vääriskividega filigraanehete tegemist ja see on võitnud mu südame. Praeguseks on mul oma hõbesepa töökoda ja valmistan inimestele päris nende enda soovi järgi väeehteid, kujundades ehted otsast lõpuni,  laadides need tervendava energiaga. Just nii soovin ma oma võimeid inimeste heaks kasutada, aga jätkan ka kõigi teiste mulle antud annetega teie abistamist.

MAILA JUURES SAAB:

Reiki tervendusseanss kristallidega, 60 min, 35 eurot. (Minu enda meetod, kuidas kombineerin iidset tervenduskunsti reikit ning kristallide energiat.)

Perekonstellatsioonid  1,5 t, 60 eurot. (Võimalus vaadata oma suguvõsa karmalisse minevikku, sellest õppida ja puhastuda.) Loe edasi Esmaspäeviti teraapiatoas: Maila väeehted, reiki ja konstellatsioonid

OTSIN OSANIKKU „INDIAST” POODI/KESKUSESSE

Esimest korda plaanisin sellise otsingu välja panna aprillis, aga kogu see aeg tundus, et kusagilt tuleb niisama see õige inimene mu juurde, kes haakub ja jääb. Nii nagu tuli Petrone Printi sünni juurde just õigel ajal Tiina Tammeorg, selle kirjastuse hall kardinal :).

Võiks nii öelda, et Petrone Printi abielus mul lihtsalt vedas, naabritüdrukuga sündis õige suhe.

Aga Indiast abielu jaoks tuleb ikkagi minna „online dating” moodsasse maailma,  enam oodata ei saa :).

Ja vahepeal on möödunud veel nädal, ma ei kirjutanud seda otsingut valmis, peal oli suur nõrkus (ütlesin teistele, et talveuni), kuni selgus põhjus. Loe edasi OTSIN OSANIKKU „INDIAST” POODI/KESKUSESSE

Kuidas kivid võimust võtsid :) Ekspressi lugu

Siin on septembris Eesti Ekspressis ilmunud lugu minust. Autor Villu Päärt, foto autor Lauri Kulpsoo
Kuidas kivid Epp Petrone üle võimu võtsid

pilt
Kirjanik Epp Petrone (42) jättis möödunud sügisel raamatud ja sukeldus kivide maailma. Nüüd mõtiskleb, kuidas oma elu sealt uuesti kätte saada.
Tänavajoonelt algavad sillutisele kleebitud sinised jalajäljed, mis viivad trepini. Poeruum teisel korrusel on helevalge, keskel suured euroalused, kivikaste triiki täis. Mustad kivid, roosad kivid, auguga kivid. Kivid, mis on koondatud kehakaalu alandamise komplekti, muuhulgas punane jaspis. Inglijuus (25 eurot) – juures silt, mis väidab, et see on soovide täitumise kristall, vabastab energiablokeeringud kõigist tšakratest. Lasuriit (suur 12, keskmine 8 eurot) – silt teab, et ergutab vaimsete võimete ning loomulike annete esiletulekut. Must turmaliin (40 eurot) – nagu suur tükk kivisütt.
Petrone kivipood Tartu südalinnas on tegutsenud kõigest viis päeva. Eeskuju on pood New Yorgis ja sealsed kohtumisõhtud.
„Mulle meeldib, kui suurlinna sisse tekib küla – kogukond, kes üksteist teavad, taga räägivad, ühiseid huvisid jagavad. Tartu sees on mitu küla, näiteks Genklubi küla, ja ma arvan, et siia meie poe ümber hakkab mingi oma küla tekkima,“ räägib Epp Petrone oma poe Indiast (või INDIA st, nagu silt teatab) terrassil istudes.
Tema paremal randmel on telliskivipurukarva korallid Vahemerest ja sammalahhaat Ameerikast. Korallvõru peal paistavad valge värvi plekikesed poe euroaluste värvimisest.
Vasaku käe ümber on roheline opaalkivide võru ja palmiseemned. „Need mulle õudselt meeldivad!“
Kuulutus teatab, et poes toimub vestlusõhtu Jim Sullivaniga. Epp leidis Sullivani – tutvustuse kohaselt USA geoloogi, seikleja ja kivihullu – Facebooki kaudu. Loe edasi Kuidas kivid võimust võtsid 🙂 Ekspressi lugu

Seisan oma sünniöös

Ma olen täna emotsionaalne.

On kindlasti olemas selline asi nagu sünnipäevabluus. See aeg aastas, kus vaadatakse: tagasi, edasi, enda sisse… Kus ma olen? Mis ma aasta tagasi plaanisin? Kes ma aasta pärast olen? Kuidas ma jätkan seda, mida ma täna teen?

Ja miks?

Eelmisel sünnipäeval olin Gotlandi saarel lastega, jalad meres, korjasime kive (jah, kive!). Pärast jooksime laevale, kotid ja seelikusabad kive täis. Oli selline päev, kus teadsin, et mõned vanad suhted on teisenenud ja uued hingused on õhus, aga mis täpselt juhtuma hakkab, muidugi ei teadnud. (Kui keegi väidab, et ta teab oma aasta plaane ette, siis ma ikka mõtlen, et jumal naerab, kui inimene plaane teeb…)

Ma tahtsin tegelikult homseks minna Mikk Sarve loitsu-õpituppa, aga Anna ei lubanud (Anna on samal päeval sündinud kui mina…) ja ma sain aru, et see on vaid mõni või mõniteist aastat elus, kui su laps tahab sind oma sünnipäevale… Niisiis ma lähen batuudikeskusse, siis saadan Anna koos issiga reisile… Ja siis olen. Lihtsalt olen. Kuni tuleb jälle uus hommik. Loe edasi Seisan oma sünniöös

1944. Valikutest.

(Pilt: ERR static) 1944Ikka veel on see lugu (film “1944”) silmade ees… Teate ju küll seda tunnet, on öö ja sa kannad veel päeva enesega kaasas, on emotsioonid, mida elad uuesti üle (need on need, mis varem või hiljem unenägudesse tulevad) – pilgud, pildiread… Ja ma tean, et see jääb nagunii minu sisse, aga las ma siis kirjutan veidike… sest unenägusid ju alati teadlikult ei mäleta.

/Eelmisel suvel käisin palju tearis ja siiani kahetsen, et ei võtnud aega oma emotsioone värskelt kirja panna… Mõned korrad panin, ja saan hiljem lugedes aru, et korraliku retseptsiooni osa minu jaoks on kirja panek. Muidu unustan, läheb kõik tuulde…/

…Kust alustada oma juttu? Kõigepealt, kes olin mina, kui ma filmi sisenesin? Olin üks tige ärahellitatud jõnglane. Ma jäin maha kokku neljast bussist, ja telefon ei postitanud Facebooki mu abipalvet, ja ma istusin kaks tundi lihtsalt bussijaamas, sest pileteid polnud saada, kujutage ette! – Vaat sellise emotsiooniga sisenesin ma filmi, õigemini Lux Express bussi.

Esimeste filmiminutite peale hakkas mul juba piinlik. Milline nõme esimese maailma probleem mul oli. Kuidas sõjavalgus ülikiirelt kõiki perspektiive muudab…

SEE LUGU ON JU PÄRISELT JUHTUNUD JA JUHTUB VEEL. Juhtus 1944 ja juhtub kusagil (näiteks Süürias) just praegu, ja karta on, et juhtub kunagi uuesti ka siin maal. Varem või hiljem.

Lahingustseen filmi alguses oli kuidagi omamoodi… Ma olen lapsena-teismelisena palju patriootlikke sõjafilme vaadanud, olen ju Lõuna-Eestist, seega KeskTV ja Eesti TV olid minu meelelahutajad. Mäletan seda emotsiooni, seda taju. Vaenlase vaatamine tekitas teatud hasarti talle pihta saada. Vaenlasel ei olnud nägu ega tuttavaid näojooni. Teda nägid vaid hetkeks.

Tundub, et “1944” lahingustseenis olid need hetked veidi pikemad. Või oli see minu äratundmine ja ootus, mis nad justkui pikemaks venitas? Ma teadsin ju, et see film räägib vennatapusõjast, seda ütlesid ka avatiitritesse pandud faktid. Ja siis näed justkui läbi snaiperisilma sinu poole jooksvat meest. Tavalist eesti meest. On ootus: snaiper langetab nüüd kohe oma fookuse ja „Kurat, Ants!” Tunneb ära sugulase, naabri… kelle iganes. Kellegi tunneb ära.

Aga ei. Ta lasi. Mees kukkus.

Ja järjest ja järjest oli neid Antse, kes jooksid, hetkeks oli neil eesti mehe nägu ja elu, ja ma kogu aeg mõtlesin: nüüd.

Ja ma isegi ei märganud veel sel hetkel, KELLE POOLEL ME OLEME. Loe edasi 1944. Valikutest.