Panen oma Facebooki teate sisu kiirelt siia ka (jah, Justin osaleb ka seal ja võtetelt on veel inimesi puudu..)’
Maimiku-Tolgi uus mängufilm “Kormoranid” vajab abi! Homme ehk kolmapäeval 1. septembril filmitakse Tallinnas Nokia Kontserdimajas usukonverentsi stseeni, kuhu oleks vaja hingelisele teejuhile Peeter
Ristsoole kaaskonnaks 6-7 rõõmsalt usklikku ameeriklast. Põhimõtteliselt on vaja inimesi, kes ei näeks liiga eestlaste moodi välja, nagu ma aru saan Kes saab osaleda, ühenduge Eva, tel 53 820709 või evakybar@gmail.com

Armsad lugejad, olen ringreisil, inimestega kohtumas (homme, laupäeval räägime Pärnu keskraamatukogus kell 13) ja blogi on unarusse jäänud.
Selline teade, et inglisekeelne “süda” on väljas, saadaval nii Eestis kui ka amazonis (nii Inglismaal kui ka USAs).
Ja selline teade, et küsige Anu Samarüütlilt, “Minu Londoni” autorilt, ta vastab! Siin link sellele online-intervjuu kohale meie kirjastuse blogis.

Meil, st minul ja Justinil on peagi algamas üheksa päeva kestev Eestimaa-tuur…

Reedel, 20. augustil kell 14 oleme KUKU-raadios, kohtume seal Kristel Kossariga ja räägime temaga Eestimaast, seest- ja väljastpoolt.

(ups, praegu just taipasin, et olen unustanud mõelda logistikale ehk et kus on selle tunni jooksul Marta ja Anna…. Mhm, peab mõtlema. Lugejatega kohtumisel raamatukogudes on tavaliselt lihtne, lapsed saavad istuda kas eesreas või kõrval lastetoas mängida, aga ma ei tea, kas see raadiostuudios ikka hea mõte oleks… Kui kellelgi on ideed, käi välja. Stuudio muidu Veerenni tänaval…)

Igatahes laupäeval, 21. augustil oleme Haapsalus. Sealne raamatukogu korraldab Valge Daami päevade raames raamatulaada ja sündmuse
“Kohtumispaik-raamatukogu”. Kell 14-15.30 esineme Justiniga lasteraamatukogu hoovil (kehva ilmaga majas sees) Wiedemanni 11. Read More »

Pöördun taas blogi poole, sest elu näitab, blogist saab kõike, kindlasti on mõnel lugejal olemas vastus, antud juhul hea inimese soovitus.

Nimelt, taas hakkab kätte jõudma sügis ja me plaanime taas jagada raha ellu astuvatele lastekodulastele. Nii nagu seda tegime eelmisel sügisel – siin on meenutuseks üks uudiseke ja telelõik. Ja meeldetuletuseks ka see, et kõik, kes on ostnud meie “Marta varbad” raamatu, on osalised – iga raamatu ostu pealt läheb 10 krooni fondi, millega aitame neid toetust vajavaid noori.

Sel aastal teeme seda taas, aga vahepeal on mullune patroon Erika Salumäe kolinud ära Hispaaniasse ja skaibiühendus on tal seal hetkel ka kehv. Nii oleme jõudnud mõtteni, et selle ürituse patroonluse võiks sel aastal anda kellelegi teisele – sest on ju teisigi, kes on kasvanud lastekodus ning ilma ema-isa toetuseta kasvanud tublideks inimesteks. Meil tuleks üks selline  leida! Ja loota, et ta on nõus tulema meie üritusele ja rääkima meie seitsme  stipendiaadiga, ning andma neile üle rahatoetuse.

Kui oskate soovitada sellist inimest, palun tehke seda – kas siin kommentaariumis või epp.petrone@gmail.com. Aitäh!

Kas keegi teab kedagi, kes otsib Viljandis üüripinda? Mul on midagi soovitada ühes ajaloolises majas vanalinnas, helista 52 71 009.

Panen ka siia üles pressiteate! Saladuskatte all võin öelda, et meie kirjastus on seal seotud kahe erineva üllatusega, üks on tantsuline ja teine laste lugemispesaga seotud.

Raamatuküla patroon on seekord Justin “Minu Eesti” Petrone

Imbi Paju ja Võtikvere raamatuküla rahvas ootavad kõiki 14.augustil Jõgevamaale Torma valda Võtikvere külla, et arutleda lugemisaastale pühendatud raamatuküla päeval maailma ja kirjanduse üle.

Külaliste ette astub USA-st pärit kolumnist ja raamatu “Minu Eesti” autor Justin Petrone, kes on ühtlasi ka selle aasta raamatuküla patroon. Ajakirjanik Õnne Pärl tutvustab oma teost “Armastatud Afganistan” ja samas saab vaadata tema fotonäitust Afganistanist. Välisminister Urmas Paet räägib Eesti kohast ja Eesti kultuuri kohast suures ja väikses maailmapildis. Raamatu “Minu Ugrimugri” autor Rein Sikk näitab teed 25 miljoni hõimlase kõige suurema saladuse juurde. Read More »

Oijah, pikka juttu minult ei tule, sest võid ette kujutada, armas päevik, kui raske on elu poolenisti sisustatud korteris, kus pooled kastid on veel  lahti pakkimata… Ja nüüd on folgifestival läbi ning algab argipäev koos töötava mehe ja kahe väikese lapsega.

Lugesin ennist netis ringi ja märkasin Bioneeris väga head kirjeldust, kopeerin siia katkendid: “Folgis on erinevaid kihte rohkem kui vanaema õunakoogis.  Rahvast võib jagada tinglikult hõimudeks. Hõimude koosseis ei ole kindlalt määratletult, kuid iga hõimlane tunneb kohe ära kaashõimlase. Viltuses Viljandis kohtuvad nii esinejad, korraldajad, liiga pidused, lastega, noored, paarikesed, libaausterlased, igasugused sub- ja suppkultuuride esindajad. Erinevad hõimud eksisteerivad rõõmsalt üheskoos ning vahetevahel esineb üleminekuid ühest grupist teise. Igal hõimul on oma lemmikpaik ja oma asi ajada.
Kõige põlisem hõim on kohalikud, kes on samuti mitmest hõimust.  Nad võivad liituda ka rändhõimudega või teenida lisasissetulekut hõimlaste pealt.”

Mulle meeldib see lähenemine, jah, nii ongi! Ja lastega hõimu keskpunkt on waldorfkoolis, “meie koolis”, mis oli kõige esimene põhjus, kuidas me just siia linna kolisime. Read More »

Lugesin just arvamust selle kohta, et Viljandi Folk on muutunud kohutavaks läbuks… Huvitav oli seda arvamust lugeda, sest mina olin eile hilisõhtul täpselt selsamal kontserdil, kus hr Varro Vooglaid esines, ja ka mina astusin umbes samal ajal (umbes pool üks öösel) sealtsamast jumalakojast rahvalaadale, ja olin üllatunud, kui palju lihtsalt purjus või siis lõbusalt lällavaid inimmmasse oli selle kiriku ümber…

Kui hr Vooglaid peaks siia lugema sattuma, siis ma tänan teda imeilusa kontserdi eest! Ja tahan öelda, et nii hull see asi siiski kogu aeg ei olnud, nagu Teie kirjeldate. See oli laupäevaöö Toidutänava ääres (õllemüüjate juures). Õnneks olid siin teised hommikud, päevad, õhtud ja ööd, ning teised festivalinurgad. Read More »

postitus on siin, kirjastuse blogis.

Treisime sellise tekstikese, ja veel kord: esitluspidu ei tule seekord.
On juba tekkinud mõte, et teise osa puhul võiks teha Malaisia-India stiilis ürituse… ehk tõesti.

Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” viib eksootilistele radadele

Kirjastus Petrone Print jätkab oma reisiromaanide sarja “Minu”-sarja kuraatori Epp Petrone kirjutatud raamatuga “Kas süda on ümmargune?”

Mai lõpus ilmunud reisiromaani esimene osa on autori sõnul aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ta 24-aastaselt läks laia ilma rändama koos väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga. Oma rännakul kohtas autor palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ning kodumaata ja rahvuseta ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läks autor tagasi oma tollaste rännakute radadele, et neid inimesi taas leida ja iseennast mõistma hakata.

Raamatu tegevus toimub erinvates maailma maades: Iisraelis, Hispaanias, Küprosel, Hiinas, Valgevenes, Tadžikistanis, Karjalas jm. Osa raamatu tegelaste nimesid on muudetud, aga nagu autor ütleb: “kõik kirjeldatud sündmused on tõesed, vähemasti nii on nad mulle meelde jäänud ja nõnda nad kirja pannes elama-hingama hakkasid.”

Raamatu toimetaja Kaja Sepp märgib, et “reisiromaan” ütleb selle raamatu kohta küll vähe, kui just eneseotsingute teed reisimiseks ei nimeta. Sest ehkki tegevus toimub maailma eri paigus, on see eeskätt siiski inimeste ­­­- just mitmuses, mitte ainult autori enda – otsingute teekond. Nii on raamatu üheks oluliseks alaliiniks see, mismoodi viis Epp Petrone kokku kakskümmend aastat tagasi teineteist maailmas kaotanud isa ja poja.

Kriitik Mele Pesti sõnul on see reisiromaan “parim tekst, mida Epp Petrone seni kirjutanud: parematel hetkedel on ta õhuline ilukirjandus, kus reaalsus, mäletamine ja isiksuse muutumine ajas põimuvad keeruliseks nauditavaks tervikuks”.

Petrone Prindi reisiromaanide sarjas on eelnevalt ilmunud Berit Renseri ja Terje Toomistu Lõuna-Ameerikas kulgev šamaaniromaan “Seitse maailma”. Sari jätkub, Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?” teine osa on tulekul ning viib lugejad Malaisiasse, Venemaale ja Indiasse.

Katkendid raamatust “Kas süda on ümmargune? Reisiromaan, 1. osa”: http://petroneprint.ee/syda1.php

Kontakt: info@petroneprint.ee, 52 71 009.

Kevadeõhk toob nälja uute emotsioonide järele.
Või on see isu?
Nälg on see, kui ilma ei saa. Isu on see, kui saab ka ilma hakkama.
Ootan ja unistan millestki uuest. Ärge tulge mulle ütlema, et “kõik on ju hästi”, tean seda isegi. Ma tahaksin lennata, ja kõrgelt. Seeasemel kössitan arvuti taga ja toimetan tähemärkide kallal. Kui selga vaja sirutada, siis tõusen püsti ja hakkan raamatuid kolimiskastidesse toppima. Olen oma asjade ori, teenindan neid ja otsin neile kohta mööda Eestit. Hingepõhjas on igatsus jätta k õ i k, isegi need raamatud, ja lihtsalt ära minna, mõneks ajaks.
Unes lendan, ja kohtan võõraid inimesi, keda tegelikult polevat olemas, aga keda hommikuti igatsema jään. Mõnda neist suudan isegi nädala aega järjest taga igatseda. Mis see on, see unenägudemaailm?
Mis meist saab? Mehhiko lahte koguneb nafta ja maajade kalender lõpetab ja süda on tühi (kas ka ümmargune? ). Aga mis ma siin ikka igatsen, ma pean ju tagasi tähemärkide sisse toimetama kummarduma. See on minu kardulapanek, mõne kuu pärast juba tuleb saak. Ei maksa kogu aeg taevasse vahtida, elu on ju siinsamas…

Kopeerin kiirelt meie Facebooki küljelt:
Austraalia vestlusõhtu Lutsu raamatukogus
Teisipäeval, 1. juunil, kell 18-20.00
Kompaanii 3/5, Tartu Keskraamatukogu, IV korruse saal Read More »

www.petroneprint.wordpress.com http://petroneprint.wordpress.com/
 ja kirjutasin sealt just oma reisiromaanist.

Ma olen rohelise partei jutulistis, selles listis, kus praegu lokkab solvamisest ja tunneb puudust kirjavahemärkidest…. Olen umbes kümme korda kirjutanud mustandisse palve mind jutulistist eemaldada. Olen umbes viis korda Tartu kesklinna poole suundudes kirjutanud käe peale “partei”, et ma ei unustaks Kompanii tänavalt Tartu-kotorist läbi astuda ja parteist välja astumise avaldust kirjutada.

Ja ikka ma ei tee seda. See viimane klikk või viimane pööre uksest sisse… see jääb puudu.

Mida ma toetan?

Ma toetan rohelist maailmavaadet. Read More »

Imelikud asjad juhtuvad viimasel ajal. Pakime asju. “Lost” lõppes. Ja “Kas süda on ümmargune?” tuli trükist välja. Justkui unenägu. Näeb välja süütum ja siiram ja lapselikum (see raamat), kui seda sisu tegelikult on. Vist.
Ma öösel kirjutan rohkem sellest raamatust. Prageu on reaalsusetajuga kummalised lood.
Ühel hommikul hiljaaegu ütles Justin seda. “Epp, tead, ma nägin vist imelikku und. See oli selline uni, et… selgus, et Marta ei saagi katoliku kooli, siis me sõitsime kohe otsejoones Viljandisse ja millegipärast leidsime sealt kohe kooli ja korteri ja otsustasime sinna kolida, ja siis sõitsime tagasi Tartusse ja seal ootas meid sinu südameraamatu peategelane vanahipi Harri Hommik, kes oli teel Kanaaridelt Indoneesiasse kuidagi Tartusse sattunud. Ja siis helistas mulle ema ja teatas, et Ave-Liis tuleb suvel samal ajal nende majja elama, kui meie sinna külla läheme. Ja siis helistas su õde ja teatas, et nad võtavad koera. Ja siis tegid sa postkasti lahti ja ütlesid, et meid kutsutakse Tallinnat külastavale kruiisilaevale välismaalasi lõbustama. Mis kuradi uni see küll selline oli!”
Selliselt võttis Justin imehästi kokku meie elu. See ei olnud ju uni. See oli lihtsalt eelmine päev. Ja siis elad edasi ja teeskled, justkui kõik olekski normaalne ja sa ei imesta mitte millegi üle.

Lastehoiu Selts aga areneb edasi, kuulsin just, et sügisest tuleb üks uus rühm juurde (vähemalt üks).

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/vahepeal-ilmunud-meediakajastusi.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/veel-meediakajastusi-meie-tegemistest.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/lastehoiust-siiri-liisi-laanesaarelt.html

http://lastehoiuselts.blogspot.com/2010/05/meil-on-ka-infobaas-koigist-tartus.html

Viljandi teema jätkub. Saatsin just “Sakala” lehe poole kuulutuse teele:

“Soovime üürida kesklinna piirkonda kodukontoriks väikese korteri, kööktoa või kontoripinna. Tel 52 71 009.”

Nõnda ta on. Me ei plaani seal linnas avalikku kontorpoodi pidama hakata, nagu on Tartus, aga väike fantaasia-ajurünnak tuletas meile meelde, et korterist üksi ei piisa äraelamiseks. Vahepeal on vaja üksi kirjutada. Ja Justinil on vahepeal vaja öösel kell 12 näiteks Californiasse skaibi-intervjuu teha või samasugune intervjuu mõne Jaapani teadlasega hommikul kell kuus… Nõnda siis asume kontoriotsingule, aga Viljandi vaimud näikse meie poolt olevat. Ideaalis ootan kusagil üks privaatne korralik koht otse vanalinnas. Eks näis .

Panen kuulutuse üles Ürituse esimene osa, raamatu teemaline vestlusõhtu on tasuta.

N27.05.2010 / 20.00 / prii/35/50.-
Genklubis, Lai 37 taga, Tartus

JazzKlubi & Petrone Print esitlevad:

MINU LONDON

Algusega kell 20:00 esitleb ANU SAMARÜÜTEL-LONG Tartus Genialistide Klubis oma raamatut „Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu.“
Raamatu on välja andnud kirjastus Petrone Print.

Esitlusel tutvustab Anu nii raamatu sünnilugu kui sündmuste tagamaid, eelkõige aga elu maailma ühes loomingulisemas ja inspireerivaimas suurlinnas. Jutu taustaks saab näha autori fotosid Londoni erinevatest tahkudest, tänavapildist, moest ja inimestest. Read More »

Annan teada, et osalen Tallinnas (Solarise kinos) 4. juunil toimuval konverentsil “Tervisesõnumid infokülluse ajastul”, kui keegi tahab veel osaleda, siis tulge! Tasuta, aga peaks registreerima kuni 28. maini. http://www.tai.ee/?id=6159
Siin on päevakava: http://www.tai.ee/index.php?id=6160.
Ma osalen kell 13 algavas III sessioonis: “Tervisesõnumid meedias – võimalused ja probleemid”, kell 13. Kuidas valib oma tervisesõnumeid ja käsitlusviise meedia. Kas info paljusus ja vastuol…ulisus on probleem või võimalus? Meedia all mõtlen mina siis ka blogindust, perekooli ja raamatuid.

Küsimused esitas Kadi Laid Hiiu Lehest, intervjuu ilmus päev enne Kärdla raamatupäeva ehk 14. mail, aga seda neil netis ei ole. Panen oma vastsuest täisversiooni siia.

Milline on Teie side Hiiumaaga?

Mulle on Hiiumaa alati meeldinud. Üks mu häid sõpru, ajakirjanik ja “Minu Austraalia” raamatu autor Airi Ilisson on pärit siit ja kunagi ammu mängisime ideega, et kirjutaksime koos Hiiumaa kohapärimuste-haldjajuttude raamatu. Kes teab, äkki kunagi teemegi selle teoks…

Hiiumaaga on ka väike isiklik side. Mu vanaisa ehk taat Eerik Saluveer oli pärast sõda mõnda aega Hiiumaal eesti keele õpetajaks, siis kolis mandrile, aga mõne aja pärast pidi pealekaebaja tõttu uuesti Viljandimaalt Abja-Paluojast õpetajapostilt lahkuma. Ta oli teeninud Saksa sõjaväes ja keegi kaebas ta peale – nii läks taat uuesti Hiiumaale maapakku ja elas seal heade tuttavate juures, peidus. Küllap teie saarel elab siiani inimesi, kes taati ja seda maapao-aega mäletavad. Read More »