Laadasuvi: juunikuu

Mul ei ole mitte kunagi varem olnud laadasuve. Iga suvi tuleb ikka teisiti, ja see suvi tuleb siis sedamoodi teisiti… Juba saime maigu suhu. Kuidas vanad olijad (laadal müüjad, kes vist enamvähem kõik kõiki tunnevad) tshekkimas-sõbrustamas käisid, kuidas elasime üle esimese hoovihmasabina (ja teise, ja kolmanda), kuidas otsisime-leidsime tasakaale selle vahel, et rääkida igale inimesele justkui sama juttu, aga iga kord natuke uutmoodi (seda ma kunagi kogesin muidugi lõunamaa turgudel ka… Mõtlen praegu palju tagasi sellele ajale, kuidas mulle sandaalijäljed ja särgirihmad selga põlesid ja kuidas ma politsei eest varjusin, sest müügiluba ju polnud… Eks seda saab lugeda “Kas süda on ümmargune?” 1. osas.)
Siin on videopäeviku-lõiguge Viljandi Hansalaadalt, vabandan ette ja luban end parandada. Juba sain sõnad peale, teinekord panen ekraani horisontaali ega tantsi telefoniga ringi ja katsun vähem-ameerikaliku tooniga rääkida, mitte liiga reipalt, mul on tegelikult audio-reipuse suhtes isiklik allergia…

aga noh, selline ta tuli:

Loe edasi Laadasuvi: juunikuu

Kalliskivi-uudiseid Indiast

WP_20160521_18_03_02_ProPanen siia üles oma tulevase meililisti esimese kirja. Kes soovib selle meililistiga liituda ja kord kuus saada ülevaadet mu kivi-ilma seiklustest, siis palun saada teade märksõnaga “liitun” aadressile [email protected]

Tervitused Indiast! Loe edasi Kalliskivi-uudiseid Indiast

Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Epp Indias/Illustratsioon: mina istumas selle aasta veebruaris doktor Rao ajurveeda-k liinikus, just selle kliiniku katusel olen käinud oma India-käikude ajal joogat õppimas./
Mu raamat “Kas süda on ümmargune? 3. osa” räägib peamiselt Indiast, läbi aastate. Millal raamat valmis saab, ärge praegu küsige. Panen siia midagi sellest raamatust üles, teen sellega eelreklaami ka sellisele sündmusele nagu “12. juuni: päev kristallide, paastu ja joogaga”.

Mis on minu ja jooga seos? Ma kirjutan sellest veel, aga praegu…kõigepealt üks lühike katkend mu teisest Indias käigust, 2002. aasta algusest:

„Et pääseda sünni-surma tsüklitest välja, on vaja kindlasti joogat teha!” Kõik Saša ütlused on sellised: loosunglikud, õhku paisatud. Tema teab. Mind häirib see, kuidas ta neid teadmisi enda ümber pillub, aga kui neid siis õhus tunnistan, siis pean tavaliselt tunnistama. Jah, Sašal on õigus. Loe edasi Katkend, joogakatus, “Kas süda on ümmargune? 3.osa”

Hariduse hind

Maikuu Eesti Naises minu kolumnirubriigis avaldatu on endiselt aktuaalne teema.

2014-09-01 11.37.50HARIDUSE HIND

Loodan väga, et see teema on ajakirja lugemise ajaks juba vananenud. Aga praegu, maikuus, on äreva ootuse ja “rusikatega vehklemise” päevad.

“Haridusministeerium kaalub erakoolide tegevuskulude toetuste maksmise lõpetamist,” ütleb uudispealkiri. On see nüüd tõsine plaan või lapsesuu-ministri väljaöeldud spontaansus?
Ma olen sattunud viimase viie aasta jooksul suhtlema mitmete Eesti erakoolidega, olen ise olnud kahe kooli sünni lähedal ja osalenud mõttemängus kolmandagi loomisel. Väidan oma kogemusest: erakoolide hinged on Eestis inimesed, kes hoolivad südames väga lastest ja haridusest.
Erakoolid on üks tugevamaid ja elujõulisemaid kohti, kus meie maal kodanikuühiskond areneb. Inimesed, kes korraldavad eraharidust, teevad seda missioonitundest, ühel või teisel põhjusel pole nad päris rahul sellega, mida pakub peavool. (Kahjuks võrdleb mõni netikommentaator eraharidust “äriga”. Olen kindel, et kooli asutamine küll kasumlik äriidee pole. Kooli tehakse muu motivatsiooniga.)
Loen erakoolide teemaga seotud kommentaare ja saan aru, et inimesed jagunevadki haridusega suhestumisel kaheks. On neid, minusuguseid, kes soovivad aktiivselt osaleda oma lapse kooliteel, soovivad anda lapsele – nii enda omale kui ka teistele oma kogukonna lastele – võimalikult palju head, ning seda päevast päeva edasi arendada: looduslähedus, ligimesearmastus, arusaadavad õppemeetodid, akadeemiline areng ilma liigse stressita. Sellega kaasneb arusaam: niisugune ideaalhariduse komplekt ei kuku taevamannana kusagilt alla, vaid selleks on vaja inimesi, kes oleksid nõus oma kooli ehitama ja sellega üha edasi tegelema. Mulle meeldib ütlus: kogukond ei saa mitte kunagi valmis, seda tuleb aina üle luua. Ning kool ja kogukond on minu jaoks väga seotud mõisted.

Loe edasi Hariduse hind

“Kus sa oled, Juhan Liiv?”

(pilt: www.maaleht.ee)

urmas-vadi-lavastuses-kus-sa-oled-juhan-liiv-on-liivi-rollis-aarne-soro-72076505Igale etendusele võtab iga vaataja kaasa iseenda. Etendusest saab tema elus mingisugune teemärk, vahel suurem, vahel väiksem. Kuidas sa sinna kohale said, mis su elus sel päeval veel toimus, kuhu sa sealt edasi suundusid, mis tunne sul oli? Ja mismoodi need tunded said segatud selle tulvaga, mille etendus andis?

(Ja tore on see, et näiteks ametlikud arvustajad ei saa sellistest asjadest kirjutada, aga oma blogis võib kirjutada just nii, et sa ise ka aastaid hiljem mäletad… mitte ainult tükki, vaid ka seda kõike muud selle ümber, oma elu lehekülge.)

Mul oli olnud segane nädal ja segane päev. Keset suve, palavas tühjas Tartus kohtusin ühe vana sõbra, luuletajaga. Ja temaga suheldes sain kuidagi eriti tugevalt aru, et minu elu on muutumas. See ei saa olema järsk muutus, mitte keegi ei saa sellest muutusest haiget, aga minul õnnestub saada ometi kord kätte see uus elufaas, kus ma olen 1) loomingulisem ja 2) keskealisem. Ainus, mis ma tegema pean, on iseendasse uskuda ja teha valikuid, piisavalt pehmeid ja piisavalt karme, mis edasi viiksid selles suunas, kuhu mul liikuda on vaja. Küpsemise suunas. (Ka praegu Setomaal kirjutamine on selliste valikute tagajärg…)

Kirjutasin sel päeval omale kaustikusse omapärase lause. See käis kõigi kohta. Mõtlesin juba ette õhtule ja Juhan Liivile (isa tahtis temast muidugi talupoega) ja samas endale (kuidas elu surub mind kirjastajaks, aga mina üritan olla kirjanik) ja samas ka hoopis oma suguvõsale, kõige kuulsaim liige meie suguvõsas on muidugi Anton Hansen Tammsaare, aga mõtlesin näiteks ka oma emale, kellel olid hästi ilusa tekstiga päevikud (hävisid tules)…

See lause oli:

“Kui sa ise end geeniusena võtta ei julge, siis ei tee seda ka mitte keegi teine sinu eest.” Loe edasi “Kus sa oled, Juhan Liiv?”

“Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

Südaöö. Pärast suhtelist rahva- ja sündmusrikast nädalavahetust olen jälle Seto talus üksi kirjutamas. Ja metsas uluvad hundid. Ja mul on siin ka nahkhiired, vahepeal kiirelt lendab mõni akna tagant mööda, teevad õues tiire.

456624t81hebd8

…Mul ei tule praegu meelde nende elukate nimed, kes Jelea Skulskaja loomingus ringi lendavad. Kormoranid? /Järgmisel hommikul kontrollitud: jah, kormoranid. Sama nimega linnud on ka päriselt olemas./

Ma ei tohiks üldse Skulskajast kirjutada. Mind haarab alaväärsuskompleks, ta on nii eriline, nii andekas ja nii haritud.  (Meenub, et vahel ajakirjandusosakonnas õppides tabas mind see, filoloogidega suheldes. Aga värskemaks põhjuseks on ilmselt see trauma, mida ma ei suuda unustada: et küsisin ta raamatu esitlusel, et kas Dovlatovit saab Eesti-vene kirjanike huka arvata… ja sain juba susinast saalis aru, et see oli rumal küsimus. On reeglid…)

Aga igal juhul on see ääretult hea, et ma olen sööstuti väga julge inimene, kui mingi idee mind kannustab. Loe edasi “Marmorluik” ja “Meie emad ostsid asju…”

“Vereliin”

Nii, esiteks juba see sõna. Milline vinge sõna. VERELIIN. Ma teadsin sellele otsa vaadates, et asi puudutab mind.

(Pilt: teatritasku.ee)

Vereliin-1

Tüki tegevuspaigaks oli minu meelest igavik. Põhupallid (keset Olustvere heinaküüni) toetasid igavikku, ürgsust, see tungis kohe pooridesse, ninna, hinge. Õhustik sõna otseses mõttes.

Tegelasteks keset igavikku olid üks 100aastane mees ja tema isa, kaks alles jäänut, viimane suguvõsa ots. Väga hästi mängitud, täiesti eapäraselt :), vaimude ja inimeste maailma vahepeal seal põhu sees kraaksudes. Loe edasi “Vereliin”

“Libahunt”

(Pilt võetud teatritasku.ee lehelt, autor Ervin Õunapuu)

LIBAHUNT

Käisin õues tähti vaatamas ja kuulasin kaugelt ulgumist. Hundid? Kes siis veel… Või saavad need olla kusagilt kaugelt talust, koerad? Öösiti kostuvad hääled nii kaugele.

Kuulasin veel. Ikka hundid peavad nad olema. Siinkandis olla lausa teada karjaaad, kus neil on iga-aastaseks kombeks paasapäeva paiku lammas võtta. Kevadised kutsikad on valmis murdjatrikke õppima ja vanematel on lihtsam oma noori õpetada aeglaste lammaste, mitte kiirete metsloomade peal… Nii kunagi räägiti. Hundijuttu aeti.

Imelik, et ma ei karda seda ulgumist, selles on pigem sama emotsioon kui öises tähistaevas. Midagi kauget ja ilusat. Loe edasi “Libahunt”

“Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

…seljataga on üks mõnus seto päev. Ma ei tea, kui kaugele ma jõuan selle jutuga, sest on pool üks öösel. Aken on lahti ja ma kuulen kaugelt huntide ulgumist metsas (märkus endale: homme kirjutan “Libahundist” Viinistus)…seto

Niisiis “Non-stop SETO” (pilt võetud  Taarka Pärimusteatri FB lehelt: nende käsitöökardinate peale lasti setondusest filmilõike). Olen väga tänulik, et sain meeldetuletuse: täna oli see tükk viimast korda ühes Obinitsa küünis. Edasi on võimalik seda küll mujal Eesti linnades tuuril näha, aga see pole päris see. Autentse seto identiteedi loo saab ikka siin, kohapeal. Tulime just enne suitsusaunast,  ihu veel lõhnas selle järgi (see oli ka hetk etendusest: “üks osa seto ihu ja hinge osast on suitsusaunajärgne hõng su ümber, mis jääb päevadeks”), ja mõnus oli sauna peale sisse hingata kuivanud heina, küüniõhku. Üheski linnateatrisaalis seda taasluua ei saa.

Loe edasi “Non-stop SETO” ja “Obinitsa”

“Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Mul on iseenese ees üks võlg. Teatrilaine kirja paneku võlg.

Elus on mul olnud teatriaineid mitu korda, kõige viimane sai alguse eelmisel sügisel, kogus tasahilju hoogu, sattusin vaatama huvitavaid asju ja olingi jälle sõltuvuses.

Mu lemmikhetk on just enne esimest stseeni, kui sa istud seal, ilma segajateta, elevuses, ootuses, ja kõik on veel ees… Üks uus maailm võtab sind kaasa, sa haarad selle reeglid, sa tunnetad ruumi ja rahvast su ümber, kui läheb hästi, siis tekib ka see ÜHINE SEE (mäletan, kuidas kord kadunud Evald Hermaküla Favoriidis üritas “ühisest sellest” rääkida… aga SEE kipub vist olema asi, mida saab kogeda, aga mitte kirjeldada. Olen ka kirikus seda kogenud, mitte sugugi iga kord, aga näiteks Petseri kloostris vennaskonna ühislaulu ajal).

Niisiis olgu siia kirja panud lubadus iseendale: ma kirjutan iga päev üles muljed ühest eelmise hooaja lavastusest. Kuni jätkub häid muljeid. Halbu ei hakka eriti kirja panema, eks oli vahel neidki.

Kõigepealt… vaatasin nüüd korra slmapiiri poole ja lasin mäluruletti. Silmapiirilt paistab kollane kaerapõld ja sinine taevas, kaugelt üks tee. Kui sinna suunas lendama hakata, üle selle tee ja siis veel edasi… jõuab Venemaale. Pihkva pole siit eriti kaugel, see lähemal kui Tartu. Tunnike sõitu, kui piiri poleks. Seal Pihvkas kusagil istub eestlane Eston Kohver, kes sai täna teada oma 15aastase vangistuse kohta. Loe edasi “Harakale haigus” ja “FM Idioot”

Massidest, mõtteist ja lähedusest

…Olen kolmandat päeva tagasi Setomaal, värvisin siin akent ja mõtlesin tagasi Paide arvamusfestvali peale.

Mõtlesin, mismoodi see olla teaduslikult tõestatud, kuidas inimese kehakeemia ja -füüsika muutuvad tänu keskkondadele: kui erinevalt su sisemine tehas töötab siis, kui oled üksi metsas või kui oled rahvamassi sees. Pulss, ajuvõnked… Ma ei mäleta, kust ma seda lugesin, aga olen seda ise küllaga kogenud.

Ja mõlemast äärmusest võib sattuda sõltuvusse, nii üksiolekust kui massis olekust, ja võibolla ongi arenguks mõlemat vaja. Loe edasi Massidest, mõtteist ja lähedusest

Evelin Ilves, “Kirju”

Evelin-Ilves_Kirju_web-220x320Kõigepealt tagasikaja tänase Kroonika loo kohta. Mina ei arva, et meie (augusti keskel) ilmuv raamat paljastab kuidagi “tõe/tagamaad Ilveste lahutuse kohta”. Kui Kroonika üleeile helistas, siis ma ka seda otse ütlesin, aga muu jutu käigus ütlesin ka muud. Kahetsen, et oma vana tuttavaga veidi liiga pikalt rääkima soostusin.

Lõpus sain aru, et ta plaanib vist ikkagi nuppu ka teha.

Ja ma saatsin ühe, minu jaoks kõige olulisema asja talle siis meilitsi, palusin seda tsiteerida, aga ilmselt see polnud piisavalt kollane, ei läinud sisse:

“Arvan, et Evelinile on rahvas oma arvamistega liiga teinud ja loodan väga, et meie raamat aitab teda mõista.”

Aga hea küll, raamatu juurde.

Mina mäletasin Evelin (toona vist) Int-Lamboti väga huvitavat lugu Sakalast 2003. aastal, kus ta kirjutas elust maal väikese beebiga ja mis siis saab, kui elekter ära läheb ja kuidas Eesti Energia ei võta väikekliente tõsiselt. See oli kirja pandud kirega, detailidega ja samas asjaliku ratsionaalsusega. Loe edasi Evelin Ilves, “Kirju”

Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

Esiteks kohtusin Tartu lastega Supilinnas, Kikerkohvikus – mis on üks tore koht, seal on igal nädalavahetusel lastele üritusi. Eriti tore oli lastel meisterdada trükikoja ülejääkide põhjal endale raamatuid – ja loodan, et satume edaspidigi lasteraamatute jääke enda kätte saama (see oli hea juhus, et meie tootmisjuht Tiina juhtus sel hetkel trükikojas olema, kui meie jääke seal vedeles ning polnud veel nn paberihundimasinasse ehk vanapaberisse saadetud).

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Loe edasi Pilte ja meenutusi “Leena peenra” esitlustelt

“Leena peenar”!

Leena peenar

 

 

 

 

 

 

Jah. On lasteraamatute aeg minu elus. Eelmisel neljapäeval tuli trükikojast “Ma kingin sulle jõe” (selle raamatu kohta kirjutan siin) ja täna, esmaspäeval, tuli “Leena peenar”.

Need on kaks täiesti erinevat raamatud ja ma ei tahaks neid mitte kuidagi võrrelda, need on nagu minu kaks last. Mina usun, et neid mõlemaid on vaja.

Aga need meie pere lugudeks kutsutavad lood, “Leena peenar” ja teised, on ilmselt laste seas populaarsemad, rohkem nö massiraamatud. Käisin möödunud reedel tutvustamas jõeraamatut Tallinna Piiri lasteaias (kes toetas meie raamatut Hooandja kaudu, aitäh!) ja ma tunnetasin, kuidas rõhk sealselgi kohtumisel hakkas looduslugude pealt ikkagi perelugude peale minema.  Mitmel lapsel olid “Marta varbad” ja “Anna hambad” kodust kaasa võetud ja muidugi panid nad need mulle nina ette, et loe ette. Loomulikult see lugu, kus on sees rumalad naljad, eks ikka need puuksulõhnaõli ja pissilimonaad… Ma ei tea, mis kasvatajad mõtlesid, kui ma selle loo rahva tungival palvel ette lugesin.  Loe edasi “Leena peenar”!

Minu maa

Ma mõtlen, mis küll öelda. Täiskuu vist käes. Istusin enne teatris, Maria süles, ja tundsin enda sees emotsioone. Mõtlesin, kas ma tõesti kirjutan üle pika aja midagi blogisse. Ja mida?

Kui hea oli istuda lasteetendusel. Ma sooviksin olla kogu aeg ümbritsetud lastega ja lastekirjandusega, olla üleni selle sees ja sinna suurte inimeste juurde üldse mitte oma nina toppida…

Täna hommikul just enne etendust lugesin kirjastuse blogi ja sain aru, et olin teinud tahtmatult haiget. Ei olnud osanud vait olla ja julgesin Ida-Virumaad Venemaaga võrrelda. “Eestlased, kui te ei taha, et Ida-Virumaa oleks Venemaa, tulge siia rohkem…” Selline mõte, mina mõtlesin head, aga välja kukkus kehvasti. Siiralt kahetsen, tõesti, ma pean õppima sõna jõudu kaaluma.  Loe edasi Minu maa

Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

OLYMPUS DIGITAL CAMERAKIRJUTATUD. See on olnud lühivormide aasta. Päris palju olen nii ümber jutustanud kui ise mõelnud muinasjutte (neid ilmus iga kuu “Pere ja Kodu” lasteküljel), aga ka muid lastejutte, näiteks enda lapsepõlvemälestusi, hetkel sahtlisse. Olen ka kirjutanud kolumneid (neid saab lugeda iga kuu “Eesti Naises”).

AVALDATUD. Kevadel ilmus lasteraamat “Arva ära?” ja sügistalvel ilmus jutukogumik lapsevanematele, “Elust kirju”.

TOIMETATUD. Olin osaline järgmiste sel aastal valminud raamatute juures:  “Minu California”, “Minu Peterburi”, “Minu Tenerife”, Justini “Reisikirju”, modelliraamat “Kassikõnd”, lisaks lasteraamatud “Puudel Pedro ja igatsustasu”, “Unenäorong” ja “Seiklus vanalinnas”. Ahjaa, ja Andrei Hvostovi neli uut peatükki tema uues “Sillamäe passioonis”. Nii et taas üks aasta, kus oli rohkem toimetamist kui kirjutamist. Loe edasi Kiire ja isiklik aastakokkuvõte, 2014

Minu selle aasta paastumise kogemus

Leidsin üles selle koha meie kodus, kus saab istuda ja kirjutada ja päikest silma saada, ka talvel! Minust vasakule jääb Jaani kiriku torn ja otsevaates on Toomemäe puud ning nende kohal, jubajuba madalale vajumas, on päike. Istun kummuti peal katusekorteri lahtise katuseakna peal, sõrmed juba veidi kohmetunud külmast, aga nii hea on. Allpoolt tuleb kevadelõhna.

Üks hea asi, mille äsja läbitud veepaast annab – väga erksad tajud. Päike pole mitte niisama päike, kevadelõhn pole mitte niisama kevadelõhn.

Te ilmselt imestate, kui ma seda ütlen, ma olen sel aastal olnud veepaastul VIIS KORDA. Iga kord neli päeva. Kokku kakskümmend päeva. Ja ma ise ka imestasin, kui see kellegagi jutuks tuli ja ma olin sunnitud kokku lugema. Loe edasi Minu selle aasta paastumise kogemus