“Elust kirju” ja “Reisikirju” ja “Kirju”-sari

Me istusime sel septembripäeval Tartus, ülikooli kohviku allkorrusel Jazzklubis, Justin ja mina. Läksime sinna, et arvutid välja võtta, teineteise vastu istuda, muust elust end välja lülitada ja see asi ära arutada. Mõlemal oli tunne, et materjali on palju, tahaks raamatu kokku panna, aga mida siis ikkagi.

Juba aastaid olid ma kirjutanud kolumne Eesti Naisele ja ajakirja läksid enamasti lühendatud versioonid. Ning mul oli olnud kinnine lasteblogi, kus oli huvitavat materjali. Kas see annaks kokku raamatu? Kas ma soovin seda? See tundus (ja tundub tegelikult siiani) kuidagi riskantne. Jälle lood iseenda elust? Aga huvilisi ja heasoovijaid tundus olevat nii palju, ja mult oli ju korduvalt küsitud lastekasvatuse-raamatu kohta. Mitte et ma oleks lastekasvatuse või üleüldse elu ekspert. Vastupidi, võibolla just see, et ma olengi oma lugudes lihtsalt lapsevanem, üks meist paljudest, on selle huvi tekitanud. Jätka lugemist

Meie kirjastuse aasta lõpp

Esiteks küsis EPL, et mis meil tulemas, panen selle vastuse siia ka:

Meil on tulemas tihe aastalõpp. Ma ei oska praegu muud märksõna öelda kui et “palju raamatuid”. :)

“Minu”-sarjas on ilmumas veel kolm raamatut: “Minu Berliin” on nüüd nov-s, ja jõululukuul on kaks: paslik rahulikule ajale võiks olla Heilika Pikkovi “Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris” – sellest, kuidas ta elas Jeruusalemmas õigeusu kloostris ja seal nunnade elust filmi tegi. Ning samuti aja maha võtmiseks sobilik Mart Normeti “Minu Tenerife. Noor pensionär” sellest, kas töönarkomaan suudab end ümber lülitada, kui ta pooleks aastaks perega lõunamaale kolib rahulikku elamist õppima.
Edasi, algamas on uus sari märksõnaga “kirju”. Tuleb Epp Petrone “Elust kirju” ja Justin Petrone “Reisikirju”, nende kahe raamatuga algab sari, tõestisündinud lühilood.
“Aja loo” sarja populaarsematest raamatutest hakkame aga tegema pehmekaanelisi ja odavamaid versioone. Ka Andrei Hvostovi “Sillamäe passioon” tuleb pehme uustrükina ja seal on sees ka neli uut peatükki.
Lastele on meil tulemas varalahkunud jutuvestja Andry Ervaldi muinaslugude kogumik “Unenäorong” (illustreerinud Jarõna Ilo) ning kahes keeles kahe eraldi raamatuna öise Tallinna tänavatel aset leidev “Seiklus vanalinnas” ja vene keeles “Приключения в Таллинне” – armeenia päritolu autorilt Ainat Piruzyanilt, tõlkija Ilona Martson. kunstnik Priit Rea)
Teismelistele neidudele ning ka vanematele moehuvilistele on aga ühe eesti modelli memuaarid. “Kassikõnd”, Diana Lotus.
—-
Edasi, äsja soovis üks mu tuttav oma suguvõsa-tutvuskonna jõulukingid ära plaanidaja küsis, mis meie kirjastusel pakkuda. Panen selle lahendi ka siia, äkki on kellelegi abiks :)

Tere, vastan sisse ja pakun.  :)

1 – aastane tütarlaps

3 – aastane tütarlaps 2 tk

http://petroneprint.ee/raamatud/arva-ara/  uutest raamatutest, sest “Marta varbad” ilmselt juba olemas. (igaks juhuks:  http://petroneprint.ee/raamatud/marta-varbad/)

Need kaks on meil kõige lihtsama keelega.

4 – aastane tütarlaps

Sobiks nii http://petroneprint.ee/raamatud/unenaorong/

kui ka http://petroneprint.ee/raamatud/arva-ara/

ja see vist on sinu kambal juba olemas? vanuserühm 4 kuni varateismelised, arvan ma.

http://petroneprint.ee/raamatud/muinasjutud-armastusest/

5 – aastane  poisslaps

6 – aastane tütarlaps

Mõlemale võiks sobida http://petroneprint.ee/raamatud/jassi-pass/

aga ka http://petroneprint.ee/raamatud/unenaorong/

(Varasematest raamatutest, ma arvan, et umbes 4-6 aastastele on Anna-raamat http://petroneprint.ee/raamatud/anna-hambad/)

8 – aastane poisslaps

10 – aastane tütarlaps ja 10 – aastane poisslaps

11 – aastane tütalaps ja 11 – aastane poisslaps

12 – aastane  poisslaps

13 – aastane  poisslaps

14 – aastane  poisslaps

Minu meelest kõigile neile sobib see raamat, sest see on selline “eatu” , sobib igas vanuses lapsele ja lapsemeelsele http://petroneprint.ee/raamatud/unenaorong/

8aastasele poisile sobiks ka http://petroneprint.ee/raamatud/jassi-pass/

ja 10-11aastastele tüdrukutele sobiks ka koeraraamat http://petroneprint.ee/raamatud/puudel-pedro-ja-igatsustasu/

15 – aastane tütarlaps 3 tk

16 – aastane tütarlaps 2 tk

Nii, teismeeas tüdrukutele on meil üks omamoodi maailma linnu ja ühte elu valdkonda tutvustav raamat…

http://petroneprint.ee/raamatud/kassikond/

17 – aastane tütarlaps ja 17 – aastane poisslaps

Tüdrukule sobib seesama modelli memuaaride raamat http://petroneprint.ee/raamatud/kassikond/

Poisile mina soovitaks seda: http://petroneprint.ee/raamatud/sillamae-passioon/

Kui tal see on  sobiks ka Justini “Reisikirju”, sellest veel linki pole ja see ilmub dets alguses.

18 – aastane tütarlaps

http://petroneprint.ee/raamatud/kassikond/ taas mu meelest parim valik.

Aitäh küsimast!

Jätka lugemist

Üks vana ja päris huvitav portreelugu Küproselt

Suhtlesin just Küllikesega hiljuti, ta endiselt ei soovi meile “Minu Küprost” kirjutada, ja endiselt on õnnelikult abielus seal saarekesel, kasvatab kahte poega ja töötab advokaadibüroos.  Allpool on lugu meie kohtumisest ´99 aasta suvel.

Minut muutis saatuse

(Ilmunud ajakirjas Stiil, september 1999)

Issand, ma ei usu!” jõudis ta vaid mõelda, kui pidi edasi jooksma. Ta elas sellel saarel juba aastaid ning teadis, et kodumaalt käivad siia turismigrupid. Küll kikitas ta tänaval kõrvu, ent ühegi rahvuskaaslasega polnud seni kokku sattunud, kuni hetkeni…

Aga me ei saa kunagi teada, kuidas oleks käitunud see eestlaste grupp, kui Külli oleks tol ainulaadsel hetkel hingeldades peatunud ja hõiganud neile midagi eriti tobedat nagu: „Oo, eestlased?!”

Sest Külli jooksis tookord edasi: tööl peab ta olema täpselt kell kaheksa, ei tohi minutitki hilineda – sekretär paneks kirja ja ülemus kutsuks kohvile. Price Waterhouse on üks Küprose rangemaid firmasid, mida kutsutakse tagaselga lausa „audiitorite koonduslaagriks”. Jätka lugemist

Üks vana lugu Küproselt

Küpros paisutab taljet ja uimastab meeli

(Ilmunud ajalehes Postimees, juuli 1999)

«Küprosel kaotasin oma vöökoha!» Seda kurdavad vist kõik seal käinud naised. Keskmiselt tuleb sellel muinasjutusaarel nädalaga juurde 3-4 kilo kehakaalu, sest te lihtsalt ei suuda vastu panna kurikuulsa Küprose köögi ahvatlustele. Tundub, et absoluutselt iga toiduaine omandab sadu kordi parema maitse, kui seda on puudutanud Küprose kokkade võluvägi. Kõik need spetsiaalsed küpsejuustud ja kalapraed, oma maja veinid, seene-spinatipirukad, õuna-sidrunisufleekoogid, täidetud pannkoogid vahukoorega… Arvestage juba sinnasõidul, et koju tagasi tulles peate mõnda aega olema kaalujälgimisrežiimil.

«Ja kui sa veel mezet saad!» ähvardasid küprioodid, rääkides lugusid turistidest, keda on ületoitumise tõttu kiirabiga restoranist ära viidud… Mis toit see selline siis on? «Häh, meze on ju meze!» vastasid kohalikud. Lõpuks selgus: see on hoopis kohaliku õhtusöögi üldine nimetus. Kui restoranis mezet tellite, saate väga rikkaliku valiku Küprose imeköögist µ 10-30 eri suupistet, mis järjest lauale kantakse. Kui miski väga maitseb, võib ettekandjalt ka juurde küsida. Jätka lugemist

Kiri koju Iisraelist

(Ilmunud ajakirjas Eesti Naine, september 1999)

Üldiselt on Iisraelis paika pidanud kodunt kaasa võetud eelarvamused. Raha üle oskavad nad tõesti arvet pidada. Juudi mees võib küsida sõbrannalt: „Mida sa tahaksid? Kingi? Hea küll, ma sõidutan su poodi, kust sa saad osta kõige soodsama hinnaga.” Juudi tüdrukud oskavad sellist kingitust hinnata. Lennujaama tax-free kaupluses võib näha, kuidas juudi pere lükkab kahte ostukäru, mis on täis peeneid parfüüme: saab ju odavalt ja neid saab pärast edasi vahendada! Jätka lugemist

Jätkan Iisraeli teemadel

Kuidas juudid imevett müüvad

(Ilmunud ajalehes Postimees, november 1999)

Juudi anekdoot ütleb, et Jumal pakkus Piibli autoriõigust kolme religiooni esindajaile, kellest pühasõnas juttu on: kristlased ja moslemid võtsid mõtlemisaja, kuid juutide esimene küsimus oli: «Palju maksab? Tasuta?! No ikka võtame.»

Iisraelis teenust ostes küsige alati: «Kas on veel midagi, mis võib minu poolt makstavat summat suurendada?» Ja ärge kirjutage alla lepingule, mida te sõna-sõnalt läbi lugeda ei saa. Mina näiteks läksin pesumaja-triki ohvriks: andsin paar rõivast pessu ja maksin raha ette, järele läksin riietele kolm päeva pärast tähtaega. Selgus, et heebreakeelsele kviitungile allkirja andes olin ma kohustunud maksma soolast viivist iga päeva eest, mis tähtaega ületavad. «Mille eest?!» – «Te hoiustasite meil oma puhtaid riideid, need võtavad meil ju ruumi!» – «Kuid miks te mulle seda punkti ei tutvustanud?» – «Kuid te ju ei küsinud.» Jätka lugemist

Lugu Palestiina tüdrukutest

See mu lugu ilmus kunagises tüdrukute-ajakirjas Stiina, aastal 2000. Mäletan veel, kuidas ma Jeruusalemma äärelinnas neile koju külla sain. (Sinna viis mind kohalik tuttav, üks meesajakirjanik. Läks muidugi umbes nädal aega lubadusi ja ootamisi, mis mulle toona tundus ilmatu pikk aeg, sest polnud lõunamaise asjaajamisega harjunud…) Ikka veel mäletan seda lõhna ja maitset, aga tagasi minna vist ei oskaks.

Hiilime väravast sisse… Ja satume sisehoovi, mis meenutab prügimäge. Toad on kõrge laega ja imeliku hapuka lõhnaga, määrdunud seintele on kleebitud „Titanicu” filmi plakatid. Kolmes ruumis elavad ema, viis tütart, poiss-pesamuna ja vanim poeg oma naise ja tütrega. On ikka ruumikitsikus! „Meil on ruumi küllalt!” teatab ema Nadia (45). See on keskmine araabia pere. Suurtes on ikka kümme last.
Jätka lugemist

“Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Ma sorteerin arvutit ja leidsin vanu reisiartikleid,panen neid siia siis jõudumöödaüles.

See on siin osa loost (kõige huvitavam osa), ilmunud “Eesti Naises” augustis 2000 aastal.

 

MARIA PALESTIINAST

Eestist?! Te olete Eestist?”

Naise hääl telefonis tõuseb kiledaks. Ta ei suuda uskuda, Ta räägib segamini vene, inglise ja saksa keeles, enne kui usaldab proovida eesti keelt. Ligi kakskümmend aastat pole ta selles keeles rääkinud.

Kohtumine 41-aastase Maria Sbeihiga on juhus. Kui reisin Iisraeli Araabia-poolel ehk okupeeritud Palestiinas, siis manib kohalik ajakirjanik: „Ühe mu tuttava naine on pärit kusagilt põhjamaalt, mis oli enne Nõukogude Liit.” Niisuguse teabega asun jälgi ajama – ja see on peavõit! Kui ma saan pärast paaripäevast asjaajamist Maria telefoninumbri, siis selgub: „Jah, ma olen Eestist. Ma olen volgasakslane, minu suguvõsa küüditati bEestisse ja hiljem sattusin siia.”

Kohtume tema kahekorruselises suurte rõdudega majas Jeruusalemma lähistel. Köögiseina kaunistab eesti rahvariides puunukk, mälestus perenaise lapsepõlveköögist. Maja ümber on kõrbenud maa ja päikeselõõsk, kaugusest kisendab mošee valjuhääldi „Allahu-akbar” – käes on pärastlõunase palvuse aeg. Jätka lugemist

Kinnisvara kukerpalle – ja Tartus üürile anda vanalinnakorter aiaga

Esiteks üürikuulutus. Ei, see pole meie enda kuulutus. Välja üürija on meie tuttav Rene Tõnnisson.

Anda üürile täielikult renoveeritud 4 -toaline 88 ruutmeetri suurune korter Tartu vanalinnas ajaloolises 18. sajandil ehitatud majas Jaani kiriku vahetus naabruses. Korteri juurde kuulub privaatne aed ja tasuta parkimiskoht vanalinnas. Korteris on säilitatud kõik ajaloolised detailid ja renoveerimisel kasutatud looduslike materjale. Korter on sisustatud disain-köögimööbli ja santehnikaga: Korterit on võimalik üürida nii mööblerimata kui ka koos mööbliga. Hind: 800 eurot kuus. Omaniku tel: 5029873.”

See on minu õe vana korter, mille ta müüs oma naabrile Renele  ja pärast seda – ehk viimased kolm aastat – on seal käinud väga aus remont.

Minu teada on see ainus selletaoline eksemplar Tartus Jätka lugemist

Viljandi vanalinna majaosa otse omanikult, 85 000 eurot

LISAN SIIA UUT INFOT.  SEE ON MEIL TEGELIKULT ÜHENDATUD KAKS KORTERIT. KUNA NAABRIPERE TAHAKS OSTA  VÄIKSEMA KORTERI, SIIS ON VÕIMALIK KA 75 000 EEST OSTA SUUREM KORTER, 94 RUUTMEETRIT.

Elamispinda on 111 ruutmeetrit, magamistube kolm, lisaks kontor, suur elutuba ja köök. UUS HIND 85 000   eurot. (varem oli 105 000 eurot.)

Kõik kasutatud materjalid on looduslikud (õlitatud laudpõrandad, puitaknad, munaõlitempura, savikrohv, lubi, kaseiinvärv, punane tellis jm.)

Kaks korralikku ahju, aga samas ka (pelletkütte peal hästi toimiv) keskküttesüsteem radiaatoritega.

Korteris on hea õhk, korter “hingab” hästi.

Asukoht: Viljandi vana/kesklinnas, hiljuti korda tehtud kõrvalisel munakivitänaval, lossimägede roheluse kõrval, oma aiaosaga.

Väga hubane ja mõnus koht. Küsige rohkem, kirjutage vaatama tulekuks: [email protected] (ja võin ka meilile rohkem pilte saata.) Või helistage 52 71 009.pikk1

pikk5 pikk7 pikk10 pikk12 pikk13 Viljandi

“Siin on ju kõik keelatud”

Ilmunud “Eesti Naise” kolumniveerus juunikuu hakul.

Ma istusin autos koos oma kolme lapsega (9, 6 ja 2): ootasime, et meie juurde naaseks kümne meetri kaugusel võileivapoes ostlev vanaema.

“Emme, mul on vaja vetsu minna,” teatas mu 9-aastane.

Ja mina vastasin: “Tule!”, nagu üks tavaline eestlane ikka. Jätsin 6aastase ja 2aastase autosse üksi umbes kolmeks sekundiks – niikaua läks aega, et vetsu vajava lapsega kiirkõndida võileivapoe ukseni, sealt ukse vahelt vanaemale viibata ning tagasi autoni kõndida.

Minu meelest oli selline lahenduskäik täiesti normaalne. Jätka lugemist

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Jätka lugemist

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Jätka lugemist

“Arva ära!” ehk seltskonnamängud lastele

Minu ja Kristi Kangilaski mõistatusraamatu “Arva ära?” esitlused läksid mõnusalt. Aitäh kõigile, kes tulid, olgu siis Tartusse, Viljandisse kui Tallinnasse. Siin on vaatamiseks fotogalerii Tallinnast, Lastekirjanduse Keskuse pööningult. (Fotograaf Eve Naaber.)

…Ja kes ei saanud tulla, sest ilm oli liiga ilus – arusaadav! (Meenub üks 6.a. Anna mõeldud mõistatus: “Vahel on ilus ja vahel kole?”) Täiskuuenergia vist aitas ka juurde. (Ja mis see on, “nagu päike, aga öösel?”) Jätka lugemist

Kes on kulbi laps?

Arva-esikaas-väga-väike-220x239“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

Jätka lugemist

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

hetkKui järele mõelda, on Kaja üks minu parimaid sõpru. Ja pikaajalisemaid ka. Ma olen selline, kellel tekivad kiired ja põgusad sõprused, ja siis nad vajuvad ära, et uuesti aktiviseeruda mõne aja pärast. Tihedat igapäevast lähedast sõpra, või sõb pole mul ammu olnud.

Aga Kajast. Ma sattusin talle esimest korda külla siis, kui ta esimene laps põrandal roomas, nüüd lendab see neiu juba rahvusvahelise magistrikraadi poole. Nii et umbes 20 aastat. Kajaga oleme olnud kolleegid ja oleme öösel veini joonud ja südant puistanud, ja ma olen alati teadnud, et ta on mitut pidi ürgandekas inimene. Ta valis mingil hetkel enda selle poole arendamise, kus on matemaatika ja äri (EMT-s), aga ma kogu aeg lootsin, vahel natuke utsitasin ka, et ta edasi kirjutaks!

Kunagi ammu, kui ma töötasin ajakirja Favoriit kirjanduspoogna kokkupanejana, oli mu ülesandeks leida häid Eesti novellimeistreid. Kaja pakkus ennast ise. Mäletan, kuidas kirjastajalt küsisin: “Mis arvad, kas võib avaldada häid lühijutte, kui autor on täiesti tundmatu kirjanikuna?” – “Eee… mmm… oleneb…” – “Täpsemalt, autor on Kaja.” – “Kaja? See meie Poni naine Kaja?” (Kaja toonane abikaasa Jüri Pino ehk Poni oli meie ringkondades tuntud jutumeister, kirjutas nii Kullerisse kui Sekserisse, ehk mäletate neid väljaandeid, olime kõik samas kirjastuses). – “Jah, see Kaja.” – “Ei tea…. Vist mitte…” – “Mina avaldaks. Aga võta lugeda! Siis otsusta.” Jätka lugemist

Paastumas

Hea ja kerge on olla.  Tundub, et tervisehäda on taas seljatatud.

Minu peamine häda oli poomistunne kaelas. See tekkis viimasel ajal stressiga ja vägagi segavalt. Nagu tükk kurgus, mis kuidagi ära ei lähe, hingata ei lase… Esimese asjana Eestisse tulles panin endale arstiaja ja lasin kontrollida: kilpnäärmehormoonid on korras ja sama näitas ultraheliuuring.

Ja siis seisin, näpp telefoninupul, ja mõtlesin, et kas panen psühhiaatri juurde aja. Ilmselt kui mul diagnoositaks “ärevushäire”, siis antaks ka tabletid.

Siis helistasin sellesama näpuga hoopis oma heale tuttavale Sirjele – Viljandimaal Mustla lähedal asuva Lusika paastutalu perenaisele. Jätka lugemist

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Jätka lugemist

Minu seiklus Bali saarel

Suur tänu Estraveli blogikonkursile, tänu sellele panin öösel vastu tänast oma loo kirja. Järgmisse vooru sellega küll ei pääsenud, aga hea lugeda ja mäletada ikka seda kummalist kogemust…

ELEKTRIGA RAVIV BALIAN

Sellest, mis juhtus, ei ole mul pilte, mida Facebooki albumis teistele jagada ja põnevusest ahhetavaid kommentaare koguda. Äkki seda ei juhtunudki? Aga vahel magama vajudes tuleb see mulle jälle eredalt meelde. Elektrilöök, vibratsioon, valu. Ja ma tunnen ka päris valu oma kaelas, rohkem kui ENNE seda lugu, mis juhtus. Mis see oli, needus, skämm, või pooleli jäänud, või vussi läinud ravi?

…Kui ma teada sain, et meie kampaaniahinnaga ostetud Singapuri-piletite jätkuks sobivad kõige paremini odavad Singapur-Bali piletid, siis teadsin ma kohe ka seda, mida ma seal paradiisisaarel teha tahan. Loomulikult sedasama, mis “Söö. Palveta, Armasta” raamatust pärit (õigemini raamatu autor) Elizabeth Gilbert. Ma tahan minna nõia juurde! Võibolla isegi sellesama raamatu/filmitegelase, hambutu Ketuti juurde, kes, nagu sõber google kiiresti paljastab, on siiani elus keset Bali saart, ukse taga sõna otseses mõttes järjekord uudishimulikke abivajajaid. Jätka lugemist