Üks vana lugu Küproselt

Küpros paisutab taljet ja uimastab meeli

(Ilmunud ajalehes Postimees, juuli 1999)

«Küprosel kaotasin oma vöökoha!» Seda kurdavad vist kõik seal käinud naised. Keskmiselt tuleb sellel muinasjutusaarel nädalaga juurde 3-4 kilo kehakaalu, sest te lihtsalt ei suuda vastu panna kurikuulsa Küprose köögi ahvatlustele. Tundub, et absoluutselt iga toiduaine omandab sadu kordi parema maitse, kui seda on puudutanud Küprose kokkade võluvägi. Kõik need spetsiaalsed küpsejuustud ja kalapraed, oma maja veinid, seene-spinatipirukad, õuna-sidrunisufleekoogid, täidetud pannkoogid vahukoorega… Arvestage juba sinnasõidul, et koju tagasi tulles peate mõnda aega olema kaalujälgimisrežiimil.

«Ja kui sa veel mezet saad!» ähvardasid küprioodid, rääkides lugusid turistidest, keda on ületoitumise tõttu kiirabiga restoranist ära viidud… Mis toit see selline siis on? «Häh, meze on ju meze!» vastasid kohalikud. Lõpuks selgus: see on hoopis kohaliku õhtusöögi üldine nimetus. Kui restoranis mezet tellite, saate väga rikkaliku valiku Küprose imeköögist µ 10-30 eri suupistet, mis järjest lauale kantakse. Kui miski väga maitseb, võib ettekandjalt ka juurde küsida. Jätka lugemist

Kiri koju Iisraelist

(Ilmunud ajakirjas Eesti Naine, september 1999)

Üldiselt on Iisraelis paika pidanud kodunt kaasa võetud eelarvamused. Raha üle oskavad nad tõesti arvet pidada. Juudi mees võib küsida sõbrannalt: „Mida sa tahaksid? Kingi? Hea küll, ma sõidutan su poodi, kust sa saad osta kõige soodsama hinnaga.” Juudi tüdrukud oskavad sellist kingitust hinnata. Lennujaama tax-free kaupluses võib näha, kuidas juudi pere lükkab kahte ostukäru, mis on täis peeneid parfüüme: saab ju odavalt ja neid saab pärast edasi vahendada! Jätka lugemist

Jätkan Iisraeli teemadel

Kuidas juudid imevett müüvad

(Ilmunud ajalehes Postimees, november 1999)

Juudi anekdoot ütleb, et Jumal pakkus Piibli autoriõigust kolme religiooni esindajaile, kellest pühasõnas juttu on: kristlased ja moslemid võtsid mõtlemisaja, kuid juutide esimene küsimus oli: «Palju maksab? Tasuta?! No ikka võtame.»

Iisraelis teenust ostes küsige alati: «Kas on veel midagi, mis võib minu poolt makstavat summat suurendada?» Ja ärge kirjutage alla lepingule, mida te sõna-sõnalt läbi lugeda ei saa. Mina näiteks läksin pesumaja-triki ohvriks: andsin paar rõivast pessu ja maksin raha ette, järele läksin riietele kolm päeva pärast tähtaega. Selgus, et heebreakeelsele kviitungile allkirja andes olin ma kohustunud maksma soolast viivist iga päeva eest, mis tähtaega ületavad. «Mille eest?!» – «Te hoiustasite meil oma puhtaid riideid, need võtavad meil ju ruumi!» – «Kuid miks te mulle seda punkti ei tutvustanud?» – «Kuid te ju ei küsinud.» Jätka lugemist

Lugu Palestiina tüdrukutest

See mu lugu ilmus kunagises tüdrukute-ajakirjas Stiina, aastal 2000. Mäletan veel, kuidas ma Jeruusalemma äärelinnas neile koju külla sain. (Sinna viis mind kohalik tuttav, üks meesajakirjanik. Läks muidugi umbes nädal aega lubadusi ja ootamisi, mis mulle toona tundus ilmatu pikk aeg, sest polnud lõunamaise asjaajamisega harjunud…) Ikka veel mäletan seda lõhna ja maitset, aga tagasi minna vist ei oskaks.

Hiilime väravast sisse… Ja satume sisehoovi, mis meenutab prügimäge. Toad on kõrge laega ja imeliku hapuka lõhnaga, määrdunud seintele on kleebitud „Titanicu” filmi plakatid. Kolmes ruumis elavad ema, viis tütart, poiss-pesamuna ja vanim poeg oma naise ja tütrega. On ikka ruumikitsikus! „Meil on ruumi küllalt!” teatab ema Nadia (45). See on keskmine araabia pere. Suurtes on ikka kümme last.
Jätka lugemist

“Kas keegi veel mäletab Mariat?”

Ma sorteerin arvutit ja leidsin vanu reisiartikleid,panen neid siia siis jõudumöödaüles.

See on siin osa loost (kõige huvitavam osa), ilmunud “Eesti Naises” augustis 2000 aastal.

 

MARIA PALESTIINAST

Eestist?! Te olete Eestist?”

Naise hääl telefonis tõuseb kiledaks. Ta ei suuda uskuda, Ta räägib segamini vene, inglise ja saksa keeles, enne kui usaldab proovida eesti keelt. Ligi kakskümmend aastat pole ta selles keeles rääkinud.

Kohtumine 41-aastase Maria Sbeihiga on juhus. Kui reisin Iisraeli Araabia-poolel ehk okupeeritud Palestiinas, siis manib kohalik ajakirjanik: „Ühe mu tuttava naine on pärit kusagilt põhjamaalt, mis oli enne Nõukogude Liit.” Niisuguse teabega asun jälgi ajama – ja see on peavõit! Kui ma saan pärast paaripäevast asjaajamist Maria telefoninumbri, siis selgub: „Jah, ma olen Eestist. Ma olen volgasakslane, minu suguvõsa küüditati bEestisse ja hiljem sattusin siia.”

Kohtume tema kahekorruselises suurte rõdudega majas Jeruusalemma lähistel. Köögiseina kaunistab eesti rahvariides puunukk, mälestus perenaise lapsepõlveköögist. Maja ümber on kõrbenud maa ja päikeselõõsk, kaugusest kisendab mošee valjuhääldi „Allahu-akbar” – käes on pärastlõunase palvuse aeg. Jätka lugemist

Kinnisvara kukerpalle – ja Tartus üürile anda vanalinnakorter aiaga

Esiteks üürikuulutus. Ei, see pole meie enda kuulutus. Välja üürija on meie tuttav Rene Tõnnisson.

Anda üürile täielikult renoveeritud 4 -toaline 88 ruutmeetri suurune korter Tartu vanalinnas ajaloolises 18. sajandil ehitatud majas Jaani kiriku vahetus naabruses. Korteri juurde kuulub privaatne aed ja tasuta parkimiskoht vanalinnas. Korteris on säilitatud kõik ajaloolised detailid ja renoveerimisel kasutatud looduslike materjale. Korter on sisustatud disain-köögimööbli ja santehnikaga: Korterit on võimalik üürida nii mööblerimata kui ka koos mööbliga. Hind: 800 eurot kuus. Omaniku tel: 5029873.”

See on minu õe vana korter, mille ta müüs oma naabrile Renele  ja pärast seda – ehk viimased kolm aastat – on seal käinud väga aus remont.

Minu teada on see ainus selletaoline eksemplar Tartus Jätka lugemist

Viljandi vanalinna majaosa otse omanikult, 90 000 eurot

Elamispinda on 111 ruutmeetrit, magamistube kolm, lisaks kontor, suur elutuba ja köök. UUS HIND 90 000 eurot. (varem oli 105 000 eurot.)

Kõik kasutatud materjalid on looduslikud (õlitatud laudpõrandad, puitaknad, munaõlitempura, savikrohv, lubi, kaseiinvärv, punane tellis jm.)

Kaks korralikku ahju, aga samas ka (pelletkütte peal hästi toimiv) keskküttesüsteem radiaatoritega.

Korteris on hea õhk, korter “hingab” hästi.

Asukoht: Viljandi vana/kesklinnas, hiljuti korda tehtud kõrvalisel munakivitänaval, lossimägede roheluse kõrval, oma aiaosaga.

Väga hubane ja mõnus koht. Küsige rohkem, kirjutage vaatama tulekuks: [email protected] (ja võin ka meilile rohkem pilte saata.) Või helistage 52 71 009.pikk1

pikk5 pikk7 pikk10 pikk12 pikk13 Viljandi

“Siin on ju kõik keelatud”

Ilmunud “Eesti Naise” kolumniveerus juunikuu hakul.

Ma istusin autos koos oma kolme lapsega (9, 6 ja 2): ootasime, et meie juurde naaseks kümne meetri kaugusel võileivapoes ostlev vanaema.

“Emme, mul on vaja vetsu minna,” teatas mu 9-aastane.

Ja mina vastasin: “Tule!”, nagu üks tavaline eestlane ikka. Jätsin 6aastase ja 2aastase autosse üksi umbes kolmeks sekundiks – niikaua läks aega, et vetsu vajava lapsega kiirkõndida võileivapoe ukseni, sealt ukse vahelt vanaemale viibata ning tagasi autoni kõndida.

Minu meelest oli selline lahenduskäik täiesti normaalne. Jätka lugemist

Mis edasi saab (müügil Viljandis majaosa ja Setomaal talu)

Marta GreenportisHakkabki see kooliaasta siin Ameerikas täis tiksuma. Siia tulek oli kiire otsus, nagu liivakell sai ühe liigutusega nirisema löödud… Üürimaja 25nda juunini, lapsed aastaks kooli siia, ise kasutada ära seda ilusat loodust kohas, mille olime enda jaoks leidnud Long Islandi päris kirdenurgas. (Otsing: Orient, NY, meil võttis umbes viis suve otsimist, kuni selle kohani jõudsime).
…Ei kahetse seda läinud aastat. Lapsed said inglise keele palju tugevamalt kätte ja oma isa lapsepõlve ja taustaga isiklikuma kontakti. Jätka lugemist

Häbi piirid

See kolumn ilmus mõni aeg tagasi minu Eesti Naise veerus ja otsustasin selle ka siia üles panna.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAMa olin lihtsalt väsinud pärast ülesronimist. Viskasin end selili sinise taeva alla, silmad poolkinni, ja lasin lapse seljakotist kaljude peale. Hetk hiljem oli ta seal, kus ta olla igatses. “Tissi, naaatukeene, väike ampsukene… tiss on nii armas.” Kahe ja poole aastane, sõnavara arenenud, aga vajadus emarinna järele endiselt suur. Miks see nii on, kas see on loomulik või on see seotud meie pere hiljutise suure keskkonnavahetusega ja siis veel reisile tulekuga… tont seda teab. Aga jah, “tissisõltlane” ta on, nagu Perekooli foorumis rinnaga toitmise alarühmas selliseid lapsi kutsutakse. Jätka lugemist

“Arva ära!” ehk seltskonnamängud lastele

Minu ja Kristi Kangilaski mõistatusraamatu “Arva ära?” esitlused läksid mõnusalt. Aitäh kõigile, kes tulid, olgu siis Tartusse, Viljandisse kui Tallinnasse. Siin on vaatamiseks fotogalerii Tallinnast, Lastekirjanduse Keskuse pööningult. (Fotograaf Eve Naaber.)

…Ja kes ei saanud tulla, sest ilm oli liiga ilus – arusaadav! (Meenub üks 6.a. Anna mõeldud mõistatus: “Vahel on ilus ja vahel kole?”) Täiskuuenergia vist aitas ka juurde. (Ja mis see on, “nagu päike, aga öösel?”) Jätka lugemist

Kes on kulbi laps?

Arva-esikaas-väga-väike-220x239“Arva ära?” See on mu meelest üks ilusamaid raamatukaasi maailmas. Ma ei suuda seda maha panna ja tahaks aina uuesti vaadata ja katsuda.
Muide, arvake ära, mis siin kaanel on?
…Aga tagasi alguse juurde. Meie peres läksid ühel hetkel moodi mõistatused, ma arvan, et algimpulsiks olid mardi- ja kadripäeval santide poolt esitatud rahvapärimuse mõistatused. Aga selliseid saab ju ka ise välja mõelda! Need mängud arenesid meil kahes suunas, üks oli keeruline, dialoogi vormis ja vihjetega küsimine (sellest saaks ilmselt niisuguse sürri dialoogiraamatu nagu on Ly Seppeli “Kaarini ja Eeva raamat”, üks mu lemmikteoseid…), aga teine areng oli vana armas “arva ära?” formaat.

Jätka lugemist

Viljandist, Ukrainast ja Setomaast

Hea meel on, et jõudsin Ugalasse viljandlaste peole. Nii tore oli näha tuttavaid nägusid (väikelinna asi: on sõprade ring, on teretuttavad ja lisaks on ka sellised lihtsalt-kuidagi-tuttavad-näod) ja uhke oli vaadata, mismoodi linnapea Ando Kiviberg sammus pulti. Ma usun, et suur osa viljandlasi jagab seda “Meie Ando” tunnet.
Kõne oli hea, üks detail siia – iseseisvusmanifest loeti ette omal ajal neljas Eesti linnas ja just meil, Viljandis, loeti 24ndal veebruaril, pärast Pärnut.

***
Kui hakkas laulukava, siis tuli esimesena Ruslan. Jälle, “meie Ruslan” viljandlastele.
Ma olin neil paar õhtut tagasi külas käinud, selline kurbus oli kurgus selle pärast, mis eelmisel ööl Kiievis toimus, et otsisin meie kohaliku ukraina-pere seltsi. Ukraina on mulle alati olnud eriline koht, meie naabripere olid ukrainlased ja kasvasime nendega koos. Aga nüüd olid Lesja ja Nadja liiga kaugel, Viljandis on selle asemel ukrainalikkust hoidmas Ruslan Trochynsky pere. Kui Ruslan poleks tookord ammusel ajal folki külastades ühte eesti naise armunud, siis oleks temagi siiani Kiievis. Barrikaadidel ilmselt ka, tema tulist loomust arvestades.

***
Ja siis oli see hetk Ugalas. Kirke ja Rute – tütred oma heledatel häältel – ning Ruslan, laulmas a capella. Ruslani hääl katkes. Vabadusest rääkiv laul. Mehe käsi käis üle silmade. Lapsed panid ka oma heledad hääled kinni ja vaatasid üles isa poole.
Siis tõusis minu ees üks mees püsti.

Silmanurgast nägin, et keegi veel on juba püsti.

Juba oli kogu saal seismas. Vaikus. Täiesti spontaanne solidaarsuse avaldus. Minu silmaulatuses (nii palju kui pisaraist läbi nägi) pühkisid mitmed pisaraid.

Järsku oli kõik üks. Eesti ja Ukraina. See määratlematu ja samas nii selgelt määratletav – vabadus. Oma riik. Vaba riik.

***
Jah, ja siis läksin tagasi koju, hing ühest küljest rahul ja teisalt ikka veel seda isiklikku rahu otsiv. Mõtted siin Eestis on olnud segased selles suhtes, et 1) Me teame, et me tuleme tagasi! 2) Me ei tea veel päris täpselt, kuhu. Meie õnn ja häda on see, et on mitu kohta Eestis, kus me end nii koduselt tunneme. Kui saaks, võtaks Tartust ja Viljandist sõbrad ja vaimu ning mõned armsad tänavanurgad kaasa ja istutaks need sinna kusagile Pärnu vanalinna äärepeale, mere lähistele… Vaat see oleks meie ideaalkoht.

***
Ja kui nii olin mõelnud, siis tundsin, et ikkagi üks asi jääks kripeldama ka selles ideaalses linnakeses. See Setomaa. Meie majake seal. Et kas paneme müüki tagasi või mis saab?
…Ja kripeldus läks edasi. Nüüd on siis asi ametlik. Osa Setomaast on Eesti ja osa Setomaast on Vene riik. Muidugi, see on nii olnud juba aastakümneid ja piirileping oli vaid olukorraga leppimine. Aga ikkagi.
Selline see minu vabariigi sünnipäev oli. Veidi kirbe maiguga. Elu(line)…

Minu sõber Kaja ehk noorsooromaan “Hetk enne homset”

hetkKui järele mõelda, on Kaja üks minu parimaid sõpru. Ja pikaajalisemaid ka. Ma olen selline, kellel tekivad kiired ja põgusad sõprused, ja siis nad vajuvad ära, et uuesti aktiviseeruda mõne aja pärast. Tihedat igapäevast lähedast sõpra, või sõb pole mul ammu olnud.

Aga Kajast. Ma sattusin talle esimest korda külla siis, kui ta esimene laps põrandal roomas, nüüd lendab see neiu juba rahvusvahelise magistrikraadi poole. Nii et umbes 20 aastat. Kajaga oleme olnud kolleegid ja oleme öösel veini joonud ja südant puistanud, ja ma olen alati teadnud, et ta on mitut pidi ürgandekas inimene. Ta valis mingil hetkel enda selle poole arendamise, kus on matemaatika ja äri (EMT-s), aga ma kogu aeg lootsin, vahel natuke utsitasin ka, et ta edasi kirjutaks!

Kunagi ammu, kui ma töötasin ajakirja Favoriit kirjanduspoogna kokkupanejana, oli mu ülesandeks leida häid Eesti novellimeistreid. Kaja pakkus ennast ise. Mäletan, kuidas kirjastajalt küsisin: “Mis arvad, kas võib avaldada häid lühijutte, kui autor on täiesti tundmatu kirjanikuna?” – “Eee… mmm… oleneb…” – “Täpsemalt, autor on Kaja.” – “Kaja? See meie Poni naine Kaja?” (Kaja toonane abikaasa Jüri Pino ehk Poni oli meie ringkondades tuntud jutumeister, kirjutas nii Kullerisse kui Sekserisse, ehk mäletate neid väljaandeid, olime kõik samas kirjastuses). – “Jah, see Kaja.” – “Ei tea…. Vist mitte…” – “Mina avaldaks. Aga võta lugeda! Siis otsusta.” Jätka lugemist

Paastumas

Hea ja kerge on olla.  Tundub, et tervisehäda on taas seljatatud.

Minu peamine häda oli poomistunne kaelas. See tekkis viimasel ajal stressiga ja vägagi segavalt. Nagu tükk kurgus, mis kuidagi ära ei lähe, hingata ei lase… Esimese asjana Eestisse tulles panin endale arstiaja ja lasin kontrollida: kilpnäärmehormoonid on korras ja sama näitas ultraheliuuring.

Ja siis seisin, näpp telefoninupul, ja mõtlesin, et kas panen psühhiaatri juurde aja. Ilmselt kui mul diagnoositaks “ärevushäire”, siis antaks ka tabletid.

Siis helistasin sellesama näpuga hoopis oma heale tuttavale Sirjele – Viljandimaal Mustla lähedal asuva Lusika paastutalu perenaisele. Jätka lugemist

Uduvihma sees

siil udusMa olen Eestis käimas. Põhjuseid on mitu, vajasin ise Ameerika-elust puhkust ja keegi siin vajas minu abi asjade korraldamisel, ja ma pean arsti juures käima, sest kaelas poob (mingi jama on… kas kilpnääre või ärevushäire…)

Sõitsin ükspäev Tartust Viljandisse, õhtuhämariku uduvihma sees, vahepeal oli selline tunne, et peaksin end näpistama ja küsima: kas ma olen olemas? Mitte kusagil mitte kedagi, keset igavikku. Aga siis läks see tunne üle, sest minu taha ilmus  üks tuledepaar, mis  peagi mööda kihutas.  Minu meelest oli see täiesti valesti valitud kiirus sellises vihmas ja nähtavuses. Jätka lugemist

Minu seiklus Bali saarel

Suur tänu Estraveli blogikonkursile, tänu sellele panin öösel vastu tänast oma loo kirja. Järgmisse vooru sellega küll ei pääsenud, aga hea lugeda ja mäletada ikka seda kummalist kogemust…

ELEKTRIGA RAVIV BALIAN

Sellest, mis juhtus, ei ole mul pilte, mida Facebooki albumis teistele jagada ja põnevusest ahhetavaid kommentaare koguda. Äkki seda ei juhtunudki? Aga vahel magama vajudes tuleb see mulle jälle eredalt meelde. Elektrilöök, vibratsioon, valu. Ja ma tunnen ka päris valu oma kaelas, rohkem kui ENNE seda lugu, mis juhtus. Mis see oli, needus, skämm, või pooleli jäänud, või vussi läinud ravi?

…Kui ma teada sain, et meie kampaaniahinnaga ostetud Singapuri-piletite jätkuks sobivad kõige paremini odavad Singapur-Bali piletid, siis teadsin ma kohe ka seda, mida ma seal paradiisisaarel teha tahan. Loomulikult sedasama, mis “Söö. Palveta, Armasta” raamatust pärit (õigemini raamatu autor) Elizabeth Gilbert. Ma tahan minna nõia juurde! Võibolla isegi sellesama raamatu/filmitegelase, hambutu Ketuti juurde, kes, nagu sõber google kiiresti paljastab, on siiani elus keset Bali saart, ukse taga sõna otseses mõttes järjekord uudishimulikke abivajajaid. Jätka lugemist

Minu seiklus Indias

Head uut aastat! Taipasin just, et terve jaanuarikuu pole siia blogisse ühtegi märkust teinud. Elu on olnud kiire. Praegu pakin asju, et tulla Eestisse käima… aga enne pistan siia üles kaks kirjutist. Proovisin õnne Estraveli “reisiseikluse” blogikonkursil, aga ei osutunud kummagi seiklusega teise vooru valituks. Lugege siis teie, kes siia, hetkel hõredalt asutatud blogisse satute  ;)

India1AGENT II-PI-PII

Toimumispaik: linnake Lõuna-Indias. Mul on näpus paber filmiprodutsendi nime ja tnumbriga. Juures tuttavate käest saadud info, et see mees teeb iga kuu uusi filme ja sageli on mängu vaja ka valgeid inimesi. Jätka lugemist

Korduma kippuvad küsimused…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA…vahtramaiuste kohta.

MILLEST TEHTUD? Vahtramaiused on tehtud 100% vahtrasiirupist. Mitte midagi muud koostises pole.

MIKS HEA? Vahtramahlast tehtud vahtrasiirup ja selle kuumutamisel tehtud kommid ja kreemid on tervislikud, täis mineraalaineid. Vahtrasiirupis ning -kreemides-kommides on mineraale isegi rohkem kui kõigile teada-tuntud mees.

MIS ON VAHTRASIIRUP? Kõigepealt: mis on vahtramahl, siirupi algaine? Sisuliselt on tegemist vihmaveega, mille puu juured on endasse tõmmanud ja mineraalidega rikastanud. Edasi kuumutatakse vahtramahla, kuni suur osa veest aurustub ja alles jääb vahtrasiirup, ameeriklaste lemmik-pannkoogikõrvane. Ning kui ka seda siirupit edasi kuumutada, siis saabki kreemi või komme.

MIKS EKSPORTIDA AMEERIKAST? See, et puudelt saab nn mahla võtta, on ka Eestis teada, aga meie kodumaise vahtramahla sees on maiustuste tegemiseks liiga väike suhkrusisaldus. Jätka lugemist

Vahtrakommidest ja raamatutest ja kukkuvatest kelladest

Panen siia kiirelt ka ühe “informatiivse kommertspostituse”vahtrakommid.

1) Esiteks, kuni 31. dets südapäevani saab vahtramaiuseid tutvumishinnaga tellida. Kopin siia FB küljelt:
Aastalõpp tervislikult magusaks, ja väga soodne sõbrahind! Alates praegusest kuni 31.dets südapäevani saate tellida meie komme-kreemi otse meilt ja selliste hindadega: 28 gr pakk 1.50€, 56 gr pakk 2.90€, 84 gr pakk 3.90€ Müüme ka suuri, poolekiloseid pakke 16€. Ja lisaks ka kreemid, nende hind on 15€.
Ja iga 15€ või rohkem ost tuleb tasuta postikuluga! (muidu postikulu 2.79 € smartpostiga). Tellige [email protected] või tel 53 884 889.

2) Petrone Printi kodulehel on veel käimas aastalõpu soodusmüük (kus paljudel raamatutel hinnad all 25%), see lõppeb 31. detsembri südaöösel.

3) Ja siis käib veel Petrone Printi raamatute arvustamise kampaania “kingi meile arvustus ja endale uus raamat”, see kestab kuni 6. jaanuarini.

…aga meie Martaga ja ta parima siinse sõbranna Jenniferiga läheme nüüd New York Citysse. Sünnipäev suures linnas.