Elust kirju: Epp Petrone ajaveeb

Tänane asendustegevuskilluke…

Kord õnnestus mul chattida internetis ühe üsna tuntud noore kirjanikuga, kes on mu sõbra sõber ja on USA raamatupoodides bestselleritegi seas olnud.

“Mis on sinu meelest kõige alahinnatum soovitus algajale kirjanikule,” küsisin ma.

“Get rid of internet!” vastas ta. “Mine kusagile, kus internetti ei ole, ja tee kindlaks, et seda sinna lihtsa vaevaga panna ei saa. See on kõige esimene oluline samm kirjutama hakkamisel!”

“Hahahaa,” kirjutasin ma naerumärgi vastu.

“Sa tuletaD veel neid sõnu meelde,” ütles ta. “Ma loodan!”

Ja ega ma teda rohkem internetis kohanud olegi kui see üks ammune öine chat, kuigi ta on ju edasi minu “Facebooki sõber”. Esiteks ma katsun ise käia Facebookis vähe ja teiseks on tema ise seal (loodetavasti) ka nagu kuuvarjutus. Tema sõnad on minuga kaasa jäänud ja ma olen üritanud sellest kõikjale levivast needusest eemal hoida. Aga nagu praegugi. Siin ta on. Nii ahvatlev.

Ma panen ta nüüd kinni, nägemist!

Ma olen viimased nädalad peamiselt tegelenud “Kas süda on ümmargune” teise osaga. Ja mõtlesin, et paneks siia kirja, mismoodi mina kirjutan . Seda võiks endalgi aastate pärast olla huvitav üle lugeda. Ja vaadata, kas protsess on sama. Seni on enamik mu raamatuid nii tekkinud (võibolla blogipõhised kaks esimest “Ameerikat” vähem, teised küll.)

Kõigepealt on KÄSITSI KIRJUTAMISE aeg. Märkmikud ja vahel ka mingid suvalised paberitükid. See on vist mu lemmikfaas, sest sel ajal pole kindlasti mitte mingit kirjutamishirmu. Lihtsalt ideed, muljed, kogemused,  mina ja paber. Kõige olulisem on üldine joon kirja saada. Vabaduse annab teadmine, et nagunii see pole lõplik. (Kusjuures sageli tuleb niimoodi vabalt sõnastades just mahlakas mõte, et ega seda hiljem palju ei muudagi…)

Siis on tavaliselt PAUS. See paus võib olla vägagi pikk, mõni paberitükk on minuga kolinud kümme korda ja on oodanud oma aega. Näiteks selle “süda 2″ raamatu tegevus põhineb suures osas Malaisia Robinsonisaartel 2001 kevadel toimunud sündmustel ja nõnda on salvräti peale kritseldatud mõtteridu alles hoitud… 12 aastat! Loe edasi »

Ma panin samalaadse postituse üles ka aasta tagasi, aga tundub, et teleshow pole ikka leidnud endale Ameerika päritolu Eestis elavaid inimesi, kes kolida sooviks. Või ameeriklasi, kes Eestisse kolida sooviks. Või äkki sobivad muud inglisekeelsed ka? Ma pole kindel.

Igatahes panen siia uue kutsungi, äkki satub õige inimeseni… Kirjutatagu Michelle´ile.

From: Michelle James <MichelleJames@leopardfilms.com>
Date: Wed, Jan 16, 2013 at 11:49 AM
Subject: House Hunters International

Hi,

I am a Producer working on a television show called House Hunters International which follows English speaking expats in their quest to move abroad. We are really keen to film in Estonia and I wonder if you or if any of your expat contacts might be interested in getting involved?! Please find a little blurb about the show below: Loe edasi »

Aasta alguses arvasin, et mul tuleb toimetamisi palju vähem, aga ega ma kahetse. Kui praegu meenutan, siis olid kõik need raamatud kas head või lausa  väga head kogemused. “Minu Supilinn”, “Minu India” (mu lemmik selle aasta töödest), “Minu maailmameri”, “Minu Albaania”, kaks reisiromaani: “Võõramaalane” ja “Montreali deemonid”, lisaks lasteraamat “Kohviaur ja teeaur”.

Need tööd on kõik praeguseks raamatud. Tegelikult jääb 2012 aastasse veel üks toimetus, mis lugejaini jõuab alanud aasta veebruaris – Justin Petrone jutukogumik “Misjonäripoos”, mille (peamine) tõlkija ja toimetaja ma olen. Sellest raamatust polegi vist netis enne kirjutatud, aga tänasega siis märk maha. Täna läks tekst kujundusse. See on üks eufooriahetki raamatu saamise teel. Järgmine on siis, kui juba trükki läheb.

Iseenda kirjutamisest. Eks ikka need “Anna hambad”! Aasta esimeses pooles kirjutasin palju ka romaani (tööpealkiri “Jumalamäng”), mis aga hetkel pooleli jäi. Küll ta kunagi valmis saab. Uue aasta plaanides on hoopis “Kas süda on ümmargune?” teine osa valmis saada maikuus ilmumiseks ning lasteraamatutele lisaks kirjutada “Leena peenar”. Mõlemaid on alustatud, nii et see võiks olla aastaks realistlik ports…(Kui väga tubli olen, siis äkki saan ka südameraamatu kolmanda osa, seda on lihtsam kirjutada olnud, sest see on Indias ja seal viibin ma igal võimalusel, ka vaimselt ). Loe edasi »

Hüva jõulu kõigile minu blogi lugejaile !

Ja siin on üks audiovisuaalne võimalus meile külla tulla – ETV väga sümpaatne võtterühm käis meil külas ja tulemuseks on see saade.

Tahtsin juhtida tähelepanu, et meie kirjastuses on iga aasta lõpus kombeks olnud arvusta-raamatut-ja-kingi-endale-raamat kampaania, siin saab sellest lugeda. Kas te teate, kuidas autorid (enamik autoreod, kindlasti on erandeid) januneb tagasiside järgi. Kinkige neile üks arvustus?

Ja ma ise annan lubaduse, alustada enda sügistalvise lugemise ülevaadet, alates tänasest. Järgmisest postitusest .

Kraamisin siin vana arvutit ja leidsin sellise salvestatud kirja. See on vana hää Andry Ervald, kes kahjuks mullu meie hulgast lahkus… Aga Andry kirjaread elavad edasi ja kerkivad siin ja seal ikka üles. Otsustasin panna need read siia üles. Need on sügisest 2009, kui saatsin Andryle lugeda oma “Marta varbad” käsikirja ja see kiri siin ongi tema tagasikaja. Aga ka palju enamat. Kes end tema käekõrvale haagib, saab ekskursiooni lastekirjandusse ja üleüldse kirjutamisse. See on üks väga väärt kiri! Ma ma sain siit midagi, mis kindlasti minuga edaspidise mõjutajana kaasa tuli (kindlasti “Anna hammastesse” ka, ja neisse Jassi-juttudesse, mida Pere ja Kodu ajakirjas teen).

Las need Andry sõnad mõjutavad teisigi! Olen kindel, et tal poleks selle vastu midagi.

(Ja veel kord on mul kahju, et temasugune maru andekas inimene nii vara lahkuma pidi…)

”

Armas Epp
Loodan, et Sulle on alljärgnevast tolku. Pane tähele: palun ära võta mu arvamusi kui eksperthinnangut. Kohe vabasta end sest mõttest. Raputa endalt see maha.

Ma olen üritanud siin Sinuga kaasa mõelda, panna end Sinu kui kirjutaja olukorda, nii hästi või halvasti kui see võimalik. Pigem halvasti, aga ehk natuke ka hästi.

Pajatan alguses millestki ehk teemavälisest, mida siiski silmas pidada tasub. Me tuleme kumbki erinevast sfäärist, Sina ajakirjandusest, mina lastekirjanduse tõlkimisest, dramaturgiast ja muinasjuttude maailmast. (See on tegelikult see, mille kohta sa ütlesid, et ma olen “loominguline”.)  Loe edasi »

Tahtsin rääkida tänulikkusest, aga ei oskagi sellest suurt midagi rääkida.

Olen tänulik, et mul on õnnestunud Viljandi waldorfkoolis kuulata ühe tänavuse “aasta õpetaja” Heli Kudu loenguid aastaaegade ja inimese loomuse rütmidest. Ja olen tänulik, et need minus nii palju mõtteid on tekitanud.

Üks neist ta lausetest oligi just see, mismoodi talvisel pööriajal peaks tekkima kõigepealt rahu hinge, sellest rahust saab tekkida rõõm ning tänulikkus – ja niisuguses hingeseisundis ongi aeg teha kinke. Mitte vastupidi!

Nii olengi ma seda rahu otsides liikunud vaikse rõõmu ja tänulikkuse poole. Mul on kõik parajalt hästi. Ja ma tahaks teid selle eest emmata.

Ja teate. See tuntud näoks olemine on nii imelik. “Petrone”, sellest on saanud bränd. Just nagu Walt Disney. Ajakiri võib solvuda, kui ma ütlen, et ei soovi kaaneloos esineda. Ja mulle võib koju tulla telemeeskond, kes lindistab “kogu tõde”, nii et ma tunnetan, kuidas see tõde käte vahel kuidagi kahtlaselt pudiks muutub. Mitte kellegi süül, lihtsalt meedia ongi selline. Isegi blogimeedia.

Kas see olen ikka mina, keda te näete?

Mul on ülimalt suur vajadus olla aus. Ja ma tunnen, et see, mis jõuab meediasse, ei ole kunagi päris aus. (Jälle üks suur sõna, ausus, millest tahaks rääkida, aga ei oska.) Need on mingid virvendused, mis muutuvad niipea, kui nad liikuma hakkavad. Ma ei taha valetada, aga kui ma suhtlen, siis info alati muutub selliseks natuke-valeks. Mis see on? Kas teistmoodi ei saagi suhelda?

Need suured tõed, mille poole ma liigun, on tegelikult väga lihtsad. Näiteks: “Sul tuleb ära anda suur osa enda asju, et õnnelikuks saada.” Seda ütles mulle juba Dima aašramis kaksteist aastat tagasi. Ma saan iga jõuluajaga paremini aru, mida ta mõtles.

…ja need lihtsad mõtted, kui need siis välja sõnada, kipuvad kõlama nii õõnsalt!

Kas teie usute, et asjade ära andmine teeb õnnelikuks?

Minu lapsed näiteks ei usu. Isegi seda on neile raske selgeks teha, et lihtsalt väike kinkimine teeb õnnelikuks. Ma ei teagi, kas neile on sellest midagi head, kui nad näevad, et nende ema seda teeb. Kas kunagi jõuab tehtud teo mälestus kohale?

Tulen tagasi selle esimese märksõna juurde. Tänulikkus. Lugesin hiljuti ühte uuringut – ka uuringud näitavad, et inimesed, kes suudavad oma tänu sõnastada-väljendada, on õnnelikumad. Lõppu ka raamatusoovitus (siin ka see uuring sees) – kui teil on plaanis lugeda ühte inglisekeelset psühholoogiaraamatut, siis raudselt seda: “Nurture Shock”.

…Vaat selline melanhoolsevõitu lugu täna. Aasta pimedaim aeg hakkab kätte jõudma. See on aeg enese sisse minekuks, et sealt valgust leida… ja teistega jagada.

Postitan siia meie kirjastuse viimase uudiskirja. Kes tahab saada uudiskirju oma meilile, saab siin registreerida.

Valminud on uus lasteraamat, Epp Petrone “Anna hambad”. Kolm aastat tagasi ilmunud raamatu “Marta varbad” peategelane saab ühel päeval teada huvitava uudise: saabumas on tulevane õde Anna. Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.

Raamatut esitletakse lastele Viljandis ja Tallinnas. Viljandis on üritus pühapäeval, 9. detsembril kell 12 Pärimusmuusika Aidas (Tasuja pst 6) keldrikorrusel asuvas muinasjututoas, Viljandi Vaba Waldorfkooli jõululaada raames.
Tallinnas on esitlus 29. detsembril, samuti kell 12, Lastekirjanduse Keskuse (Pikk 73) pööningukorrusel toimuval perehommikul.

Mõlemal esitlusel on kohal raamatu teksti autor Epp Petrone ja piltide autor Piia Maiste. Nad räägivad sellest, mismoodi sünnivad lastelood ning nende illustratsioonid ja kuidas neist saab edasi raamat. Kaasas on ka illustratsioonide originaale. Kõigil osalevatel lastel on võimalik ka ise proovida kunstniku ametit. Noorte kunstnike vahel loosime välja Petrone Printi lasteraamatuid.

Tallinna ürituse jaoks on vaja registreeruda meiliaadressil katrin@elk.ee.

PS Tuletame meelde, et 31. detsembrini on Petrone Printi poes (Tartu, Küütri 16) ja veebipoes kõik raamatud 20% odavamad. Ja sama hinnaga on raamatud Eesti Rahvusraamatukogu jõululaadal, kus oleme kohal 6.-8. detsembril.

Lugemiseni ja kohtumiseni!
Info raamatu ”Anna hambad” ja lasteürituste kohta: epp.petrone@gmail.com

Muu: info@petroneprint.ee

Jõuluaeg toob vist rohkem välja inimeste ebavõrdsuse? Jõuludega seostub stress ja nukrus. Teised saavad (endale lubada) rohkem kingitusi? Teistel on suuremad pered ümber?

Ma olen üritanud oma peres ajada aastaid seda liini, et meil oleks vähem kingitusi, et me keskenduksime pigem iseendale ja nö sisemise valguse ajale.

“Meil Ameerikas väikseid ja ühekaupa kinke jõuluks ei tehta,” on mulle Justini ema otsekoheselt öelnud.  Tulen selle teema juurde veel tagasi, aga praegu kirjutan siis Eestist ja heategevusest.

(Kui keegi lugejatest teab mõnda saiti, mis konkreetselt lihtsalt läbiviidavale heategevusele on pühendunud, siis võiks selle siia kommentaariumisse lisada?)

Mulle soovitati seda lehekülge: http://www.heategevusfond.ee/joulupuu. Soovitan seda edasi teile. Igaühel on siin võimalik valida välja maakond ja üks konkreetne turva- või asenduskodus (vana nimega lastekodus) elav laps, kelle jõulusoov täide viia. Muide, jäin neid soove sirvima. Ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi pettunud, või siiski? Püss, arvutirool, arvutimäng – aga need on konkreetsete laste konkreetsed unistused. Mõelda, mis tunne jõuluvanal võib olla (kui ta tegelikult olemas on? ), saades kirja, kus poiss tahab püssi? Aga see selleks. Fotoaparaadi küsimine on minu jaoks normaalsem. Teen siin mõnele fotoaparaadi küsijale jõuluvana. Sellise asja kingiksin ka oma lapsele (püssi ja arvutimängu mitte).

Kellel vähegi võimalik, kinkige ka! Mõelda, et iga rea taga on konkreetne laps, kes loodab, et ta soov täide läheb. Nii paljud on veel ilma! Kui ma õigesti aru saan, siis need, kelle soovi netipõhised klikijõuluvanad ei täida, need jäävadki ilma… No kommi loodetavasti ikka saavad. Loe edasi »

Täna jõudis raamat trükikojast välja! “Anna hambad” – müügil kirjastuse poes, lähipäevil jõuab ka üle Eesti raamatupoodidesse. See on niisiis minu tänavune lapsuke. Kui aasta 2012 algas, olid mu plaanid palju suurejoonelisemad, lootsin valmis kirjutada-avaldada ühe romaani, aga ei, elu tiksub omasoodu ja küll kunagi saan ka selle romaani valmis.

Aga 2012 on minu isiklikus raamatumaailmas “Anna hammaste” aasta.

“Mitu päeva veel, kuni minu raamat välja tuleb?” on meie praegu 5aastane Anna mult viimased kolm nädalat aina küsinud. Täna õhtul saab ta seda siis katsuda ja lugeda ja vaadata. Mõni jutt on seal sees täiesti tema ettepanekul (näiteks minu “hea kodu” naljad soovitas tema looks kirjutada.)

See on mõtteline järg “Marta varbad” raamatule. Mul on heameel tõdeda, et viimane on legendiks muutunud . Nii ei sobi vist endal öelda, aga ma tsiteerin teisi lapsevanemaid! Legendaarsed Marta varbad, nii nad on öelnud… Korduvalt oleme sattunud perega olukorda, kus meile astub ligi mõni lapsega (vana)ema või (vana)isa ja küsib, et kes siit teie tüdrukute hulgast on Marta ja vaat meie pere lemmikraamat on “Marta varbad”. See teeb olemise alati hästi soojaks. Raamat, mis sündis poolkogemata, sünnipäevakingiks mõeldud juttudena, aga tabas midagi olulist. Lühikesed jutud igapäevaelust, hea soe kunstnik (meie kallis Piia!) ja iga loo juures oma pilt. Loe edasi »

Tänane “Ekspress” on väga tuumakas, tundub, et meedia meil küll madalseisus pole. Silverskandaali tagamaadest väärt lugu, Andrus Värniku langusest, maha jäänud kartulisaagist jms… Meie kirjastusele rõõmuks oli “Minu Albaania” saanud “nädala raamatuks” ja kiita sõnaga “pärl”. Ja 3 lk pikk reisikirjanduse (surma) lugu ilmus ka ära. Sellega seoses avaldan ma siin blogis oma pikad vastused loo autorile Vahur Afanasjevile. Kogu sellest intervjuust  läks loosse sisse üks lause . No eks ma juba vastates aimasin, et need vastused tulevad pigem siia blogisse. Istusin Helsinkis raamatumessil ja kirjutasin…

1)     Reisikirjandus sai järsult kogu maailmas popiks. Mis arvad, millest
selline tõus? Eestis on asi loogiline, me olime raudse eesriide taga
ja välismaa oli läbi uurimata, kirjanduslikult katsumata. Lääne
inimesed on aga aastaid vabalt liikunud…

Maailm on muutunud nn “globaalseks külaks” alles hiljuti. Ka varem koliti, aga pigem jäädavalt. Mõtlen näiteks tagasi oma abikaasa perekonna lugudele, ta vanaisad tulid Itaaliast USAsse ega läinud tagasi kodumaale mitte kordagi, nad ei õpetanud oma keelt edasi oma lastele ja panid kogu hinge assimileerumisse. Selline tegevus oleks tänapäeva USAs pigem imelik. Möödunud aegadel hekseldasid mööda ilma edasi-tagasi pigem kirjanikud ja kunstnikud, puhkusereise tegid aristokraadid. Massid pigem püsisid paigal. Loe edasi »

Huvitav, ka minul on justkui mingi tõrge sellest raamatust kirjutamise osas (vaata, mida ütleb Justin oma ülevaates). See ei ole lihtne raamat.

Kuidas see raamat juhtus. See ei olnud mitte sugugi aastaid plaanitud, see tõesti lihtsalt tuli talle peale. Ta käis eelmisel sügisel Montréalis geenikonverentsil ja tuli sealt tagasi põlevate silmade ja hunniku paberitega. Hakkas rääkima, et tuleb romaan. Romaan millest? See on selline… romaan tühjusest ja pimedusest ja kuidas seda täita… Misasja… No see on romaan Montréali linnast. …Mhm?… Huvi tekkis mul alles siis, kui ta hakkas rääkima perekonnalegendist, kaduma läinud palvehelmestest, mis peategelasel tuleks tagasi saada. Mulle üldiselt meeldivad igasugused perekonnasaladuste lood ja see on seal raamatus, takkajärgi vaadates, ka täitsa olemas, ühe kihina.

Kui ma siis aga esimest toorikfaili lugema asusin, siis tundsin, et see on midagi Jack Kerouaci fännidele. Isegi soovitasin, et otsigu keegi teine endale toimetajaks, sest mina pole Kerouaci spontaanse proosaga nii kursis. Aga Justin tahtis ikka, et mina oleks toimetaja. Nõnda ma siis olin. Vahel vaieldes, vahel teineteist inspireerides, arutasime neid tegelaskujusid ja närisime teksti kallal tundide kaupa. Meeles on hetked, kus meil oli niiöelda kohtamine, ilma lasteta tunnike kusagil, ja meil oli käsikiri jälle ees ja elasime “Montréali deemonite” maailmas.

Loe edasi »

Parem viimasel hetkel kui üldse mitte! Ehk satub keegi siit lugema ja läheb.. Täna õhtul on Püha Johannese Kooli jaoks raha kogumiseks heategevuskontsert. Ma tunnen selle kooli korraldajat Liivikat juba pea 20 aastat, Liivikal on otsekontakt selle maailma varanduste kambriga, nii et soovitan minna. Tahaksin ka ise, aga ei saa, Tallinn liiga kaugel.

Ja üleüldse, kui siin lugejate hulgas on kedagi, kes nõu ja jõuga saaks aidata Liivikat uue kooli korraldamisel, siis lugege www.pjk.ee. Liivika oli ka Rocca al Mare kooli üks ideelisi juhte (on siiani, aga tunneb nüüd kutsungit uue kooli loomiseks.) Loe edasi »

On teisipäeva varahommik. Täna valib USA endale (valijamehed, kes vormistavad) presidendi. “Minu Ameerika 3″ aegu, 2008. aastal, kirjutasin siin blogis palju, aga nüüd on siinne keskkond unarusse jäänud. Käisin just ETV kutsel rääkimas “Vabariigi kodanikes”, see salvestati ette ja on eetris täna õhtul. Panen siia kirja veel mõtteid, sest sellises saates ei saa ju kõike öelda, st teoreetiliselt saaks, aga kui pole kogemust sõna kiirelt endale krabada, siis jääd hätta. (Naljakas, kuidas terve lapsepõlv õpetatakse meile, mismoodi vahele ei tohi rääkida, aga hiljem kulub vahelerääkimise oskus vägagi marjaks ära…  Saates osalemine oli mõnus kogemus, aga siiski, jah, tahaksin osata rääkida rohkem vahele.)

Hea küll, pool tundi on aega enne laste äratamist. (Ja Justin on meil üldse praegu Hiinas komandeeringus, nii et mina siin rindel üksina…) Tulistan teemasid, ja fragmentidest need jäägugi, terviku paneb igaüks ise kokku.

SÕDA

Saates räägib Hardo Pajula sellest, kuidas USA võib teoreetiliselt alustada sõda Hiina vastu ja on Lõuna-Hiina merre vägesid juurde paigutanud. Mind jäävad sellised teemad painama. Vabariiklase Mitt Romney sõnavõtte kuulates tundub, et tema meelest võikski üks sõda tõepoolest marjaks ära kuluda. Obamal olla aga liiga pehme välispoliitika? Loe edasi »

Mitu inimest on murelikult pärinud, et kuidas meie New Yorgi pere on selle sajandi tormi üle elanud.

Kuna Justini vanemad elavad merest üsna kaugel ja ka üsna kõrgel kohas, siis nende majasse veetõus ei jõudnud. Praegu elavad nad küll ilma elektrita ja seda lubatakse tagasi umbes nädala pärast, võibolla ka alles 12. novembriks. Soovitasin neil kolida oma magamispesa kaminatuppa, sest nüüd läksid ilmad ka jahedamaks ja ei pruugi aidata sellest, et magamistoas uinudes mütsid pähe tõmmata, nagu nad teinud on. Raske on neil kindlasti, eks igal heaoluühiskonna liikmel oleks ilma elektrita raske, aga neil on ka infonälg. Kuigi raadiod ju töötavad patareidega, nad on harjunud päev otsa käivate teleuudistega ja eriti nüüd, kui oleks, mida vaadata. Justini ema käib oma nutitelefoni laadimas autos ja uurib siis teiste käest (näiteks oma Chicagos asuva nõbu käest), mida teles näidatakse. Loe edasi »

Vt siin ja oled oodatud . (Seal olevat ka lapsehoid korraldatud.)

TOIM. Jänesed on oma kodu leidnud.
Jänkud sündisid 1. septembril 2012, kaks musta, kaks dalmaatslast ja üks mustjashall. Sugu nii pisikestel jänksidel öelda ei saa. Neil on kuulsad vanemad, Justin kirjutas neist Anne ja Stiili augustikolumnis. Praegu mahuvad pojakesed pihku, täiskasvanuna hakkavad kaaluma 1 kg. Väga armsad, mänguhimulised, inimsõbralikud. Heasse perre tasuta. Kätte saab Viljandis enamvähem iga aeg, saame tuua Tallinna 27. sept,   Tartusse 5. oktoobril ja Pärnusse 12. oktoobril. Ühendu epp.petrone@gmail.com või hel 52 71 009.

TOIMET: Las jänksid veel kasvavad vähemasti nädala, ehk kauem. Tallinnasse toomist homseks enam ei reklaami.

Siin blogipostis on kirjas kõik Justini uue raamatu tutvustamiskohad-ajad: http://petroneprint.wordpress.com/2012/09/25/montreali-deemonite-autor-justin-petrone-tallinnas-viljandis-tartus-ja-parnus/
Ja lisaks veel niipalju, et mind kutsuti ETV saatesse “Kahekõne”, olen seal sel neljapäeval, st homme, rääkimas 50nda verstapostini jõudnud minu-sarja fenomenist.

Annan blogis ka teada, täna, neljapäeval, kell 18 olen ma “Minu India” Tartu esitlusel-fotojutuõhtul küsitlemas autorit Eevat. Linnaraamatukogu neljandal korrusel!

Ja homme kell 17.30 on Justin Tartu rahvaülikoolis rääkimas muusikast, mängimat muusikat ja tutvustamas ka oma uue romaani “Montreali deemonid” muusikaga seotud külgi. Pepleri 4.