Kas teie mäletate oma esimest hirmu? Ma suudan justnagu seda puudutada… siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi.
Matusepäeva hommik möödub muidugi jälle Petrone stiilis, kus papa John jookseb mööda maja ringi “Damned! Kus on mu mantel! Ma ei ole seda ju kusagile maha unustanud! Kes nägi viimati mu mantlit?”
“Mul on siin olemas kõik kangad, mida Marta toas kasutada, tule aita mul auto tühjaks tassida!” Pisike külmavärin läbib mind, kui õue auto juurde kohmerdan. Kas tal on tõesti juba kangad olemas; ma nõustusin ju ainult sellega, et ta annab …
Seoses selle Michael Moore`i ja USA tervishoiuteemaga (vt allpool üks teema) tuli mulle meelde, et mu arvutis on üks avaldamata lugu. Selle tellis minult möödunud aastal ajakiri Anne oma rinnavähi erisse, aga jättis selle siis mahupuudusel välja… Rinnavähi jaoks liiga …
Justini ema lubas täna hommikul kella poole üheteiskümneks meie poole sõita – et aidata last hoida (mida tervitan kahel käel), anda mulle tubade dekoreerimise asjus nõu (mhm…kahtlane) ja rääkida uuesti läbi see matustele mineku asi (seda ma lausa pelgan).