MEENUTUSI KOLIMISPÄEVAST

Hoiatus: tegu on sügavalt subjektiivse, et mitte öelda hellitatud lapse lähenemisega. Annan endale aru, et ma polnud piisavalt tänulik kinnimakstud veini ja koristatud köögi eest.

Kolimisepäeva hommikul olen oma mehevanemate peale päris kuri, kuigi üritan seda mitte välja näidata.

Justini ema oli lubanud kogu eelmise nädala tulla ja pakkimisel-kraamimisel aidata, aga lükkas oma tulekut aina edasi. Lõpuks saabusid nad kolimishommiku eelõhtul papa Johniga kahekesti… ja kutsusid meid hoopis nurgapealsesse restorani õhtusöögile. Uputasin oma mure pakkimata kööginõude ja koristamata tubade ja lahti monteerimata mööbli pärast veini ja veel rohkem veini sisse. Hilisööks uskusin juba ise ka, et “sisuliselt on kõik ju valmis kolimiseks!” nagu nad ütlesid.

“Ja me oleme hommikul kell seitse kohal, ärge muretsege,” olid viimased sõnad õhtul, enne kui nad naabertänavasse vend Iani juurde ööbima läksid.

Meie ärkasime kell viis hommikul, kolm tundi enne kolimisautot. Puhtast respektist jätsin mehevanematele helistamata – küll nad ise üles saavad, nad ju lubasid.

Kui siis pool kaheksa helistasime, oli Justini ema voodis ja isa oli äsja dushi alla läinud. “Me otsime endale kohvi ja oleme kohal, minuti pärast!”

Hetkel tähendas see itaallaste 1 minut ilmselt eestlaste 45 minutit.

Oh issand, ma tean, et peaksin olema tänulik kõige eest, mis mulle elus ette satub, aga MIKS itaallased kella ei tunne ja sõna ei pea!

“Vaata, inimesed jagunevad liikidesse,” arutleb Justin unisel häälel.

“Kui sa räägid, siis liiguta samal ajal käsi! Meil on kümme minutit…”

“…Ja üks neist inimliikidest on nautijad. Minu ema ja isa kuuluvad sinna gruppi. On üks tegevus, mida hea teha nendega koos – nautida. Aga mis kolimisse puutub, siis ära parem nende peale looda!”

Nad jõuavad kohale veerand tundi pärast kolimisautot, õigemini Justini ema jõuab kohale, aga isa… “Ta ei tahtnud tavalist kohvi, ta võttis auto ja sõitis Starbucksi kohvi otsima.” Justin laseb seepeale oma kätel nii kiirresti käia, kui saab. Sest kolijamehed tahavad kõigepealt mööbli autosse viia, aga mööbel on alles seina küljes kinni.

“Mul oli vahepeal tunne, et see on kõik halb unenägu…” rääkis Justin mulle õhtul. Me maksame neile meestele iga minuti eest ja nad lihtsalt seisavad mu selja taga ja ootavad, et ma kiiremini asjad lahti kruvitud saaks.”

Halb unenägu – see on õige metafoor. Tundub, et olin just midagi nii õudset viimastel öödel unes näinud. Tekkinud tohuvabohule lisandub Marta kiljumishoog ja Justini ema koristama asumine.

Justini ema ja minu koristamise stiilid on nii erinevad nagu öö ja päev.

Mina kasutan tavaliselt pestavat lappi ja pangetäit vett, kuhu valan sisse tõrtsu äädikat. Sest ma kardan kemikaale sisse hingata. Kui kasutan midagi raskepärasemat, siis panen maalrimaski ette, sest muidu ajavad need mind kõhima.

Tema kasutab tavaliselt kloriini ja muid imepärast nimedega keemiatooteid, mida ta pihustab pinnale ohtrates kogustes, siis võtab ühekordseks kasutamiseks mõeldud paberrätikud ja hõõrub nendega.

Sest samapalju kui mina kardan kemikaale, kardab tema pisikuid. Tegelikult, mis seal imestada, telekas reklaame vaadates näeb neid pisikuid kummitamas ju igal pool. Alles nägin ühekordseks kasutamiseks mõeldud WCharju, või ekstra-kloriini-sisaldusega ühekordseks kasutamiseks mõeldud pesulappi, mis tapvat kõik lestad ja bakterid… Ma ei tea, miks ma neid reklaame paranoilise tõsidusega ei võta, vaid selleasemel hoopis nean seda “ühekordseks kasutamiseks” mõeldud kultuuri.

Nii lõhnab ämma enda köök peaaegu kogu aeg keemia järgi. Ja minu köök on tema standarite järgi ilmselt must. Sest ega vesi ja äädikas midagi puhtaks tee!

“Sina mine õue, olukord on kontrolli all!” teatab ta mulle ja valab põrandale kloriinilahust.

Viiksatan, haaran lapse kaenlasse ja põgenen õhku paiskuvate aurude eest.

Kui oma jalutuskäikudelt tagasi tulen ja korraks korterise põikan, siis päästan iga kord midagi ära.

Justini isa vehib hoogsalt harja ja kühvliga neis kohtades, kust kolijamehed on mõne järjekorde mööblitüki minema viinud. Ühtemoodi viskab ta prügikotti aasta jooksul mööbli alla kogunenud tolmurullid, Marta rasvakriidid, minu juuksekummid, postkaardid…

“Sa ei taha neid ju ometi kasutada!” näeb ta, kui ma ühe kriidi põrandalt üles nopin. “Miks mitte.” ütlen ma. Siis märkan midagi prügikotist paistmas ja sikutan selle välja. Justini isa vaatab mind pilguga, millest on näha, et käin talle hetkel samapalju närvidele kui tema mulle. “See on prügi,” teatab ta.

“See ei ole prügi, see on minu vanaema saadetud jõulupostkaart!”

Õhus on õiendamised ja etteheited, aga me mõlemad teame, et nendeks pole aega. Nii ei lasku me vaidlustesse, et miks me varem oma mööblialuseid põrandaid ei koristanud ja miks nad meile varem appi ei tulnud. Võtan ta nõuannet kuulda ja lähen lapsega uuele õueringile.

Kui tagasi maja ette jõuan, näen, kuidas kaks võõrast meest meie vaibarullidega minema kõnnivad. “Kuhu nad lähevad?” küsin kastiga mööda kiirustavalt Justinilt.

“Ee… Me panime vaibad maja ette tänavale, ema ja isa soovitasid, sest uues korteris on ju vaipkate,” ütleb Justin.

“Sa ei tahtnud ju OMETI neid vaipu alles hoida, need olid mustad!” kõnnib mööda Justini isa kastiga ja kuuleb meie diskussiooni.

Neelan alla mõttetera, et vaipu saab puhastada ja ostsime need ju vaid aasta tagasi. Sest jah, uues korteris on meil vaipkate. Ja keegi teine sai õnnelikuks. Kuni asjad prügimäele ei lähe, siis hea küll…

Ja vist sain korra aru, et mul on natuke hamstri kompleks. Mis minu käes, see minu oma!

Järgmise ringiga näen, et maja ette tänavale on pandud meie esikupeegel. Näen, et ka Justini isa märkab mu pilku. “Seda pole teil mõtet alles hoida, need IKEA peeglid on nii odavad ja on igavene jama seda trasportida!”

Ma ei tea, kas nutta või naerda. Kui palju asju on vahepeal minu äraoleku ajal siia tänavale pandud ja siit minema viidud? Põhjendusega, et “te saate ju uued osta!”

Kas ameeriklastel, või kui üldistamisest hoiduda, siis papa Johnil, on mingi patoloogiline vajadus kõike minema visata?

Peatan ühe kolijameestest ja palun peegli viia nende autosse. Näen, kuidas ta sellele mullikile ümber mässib. Siis pean veel võitluse Marta söögitooli üle (“see üks pisike sisselõige istmekattesse ei tähenda ju, et peame selle ära viskama?”) ja laualambi üle (see on jah pakkimata ununenud, aga saan selle autos oma sülle võtta!”) ja harjade-kühvlite üle (“Aga MIKS me peaks need ära viskama, meil on neid uues kohas kohe vaja?”)

Viimased veerand tundi on kolijate auto oodanud, mehed sees. Me kanname veel viimaseid väikseid asju oma autosse, et koos nendega startida. Lõpuks sikutan Justini ema käest pesemisharja ära, sest ta tahab veel viimast korda köögipõranda üle tõmmata…

“Järgmisel korral maksan mõnele koristajamutile, et see tuleks ja korteri lõpuni viimistleks,” ütleb Justin. “Sest see, kui palju me kolijatele ootamise eest maksma peame, EI OLE naljakas.”

Järgmisel korral?

Ei iial enam!

Kolimine on nagu sünnitus. Ärge mulle täna küll öelge, et ma selle elus kunagi veel ette võtan.

14 arvamust “MEENUTUSI KOLIMISPÄEVAST” kohta

  1. Oh. Kolimine ON jube. Mul on juba tavalise reisikotigi kokku ja eriti lahtipakkimisega probleeme, kolimisele mõeldes tekivad värinad ja tunnen, kuidas lähen üle kere täpiliseks. Kui te Justiniga kolimise ajal omavahel tülli ei läinud, siis suudate kõik üle eldada. Vanasõna ütleb: kui paar jääb suurema tülita kokku edasi pärast kanuumatka ja ühist kolimist, saab nende tulevik helge ja suhted hääd olema (Kassisaba).

  2. Heh, ma arvan, et kolimine on jube küll, ja selle käigus saab kõvasti kõigiga tülitsetud, kuid see on ainult hea asja ja ilusa tuleviku nimel!

  3. Samad sõnad. kolimenie ON jube. Kolisime kevadel viimati ja lubasime mehega vastastikku, et SEE KORD jääb viimaseks. Millegipärast kahtlen ise selles. 🙂 Aga loota ju võib.
    Pakkige siis rõõmasalt oma kaste lahti ja kirjuta ikka ka vahepeal! Hmm, meil siiani mitmed kastid veel nurkades ootamas lahtipakkimist…

  4. Mmmm… välismaised reisid on musiga ära proovitud, samuti 2x kolimine. Jääb veel teha kanuumatk, et 100% kindel olla!
    Oma musiga ma tõesti ei ole kanuumatkal käinud. Küll aga mitmete sõpsidega. Kanuumatk toob tõesti inimese põhilised iseloomuomadused välja!

  5. ma olen viimase paari aasta jooksul kolinud nii mitmeid kordi, et kokku lugema neid ei hakka. õnneks oli pikaks ajaks viimane kolimine eelmise aasta augustis. aga võin öelda, et selle aja jooksul muutub päris prohviks. tead keda endale appi kutsuda ja kuidas asju organiseerida. muidugi viid oma kaasaskantava vara miinimumini. nii on õnnestunud mul kolida vaid paari spordikoti ja mõne kastiga. kusjuures mul on kaks last! no ja siis polnud veel mööblit.. viimane kolimine oli kõige raskem ja mahukam. siis oli vaja oma kodu jaoks ostetud ja kogutud mööbel kõik kaasa võtta. ja kolida ära oma nii väga armsaks saanud üürikorterist. tegelikult on kõik üürikorterid mulle nii armsaks saanud selle aja jooksul mis ma neis elasin. vahet pole kui viletsad nad tegelikult välja nägid ja olid.
    kuid nüüd on mul oma kodu ja see on peaagu selline nagu ma olen unistanud. paar väikest asja on vaja veel muuta.

  6. Mina viimati kolisin augustis, aga siis olin ka neli aastat paiga peal olnud. Varasematel aastatel, kui mul Tartus oma elamist ei olnud, siis kippusin kaks korda aastas kolima. Minu mäletamist mööda ei olnud see üldse nii jube, võrreldes selle augustikuise liikumisega. Aga augustis ma avastasin kolimispäeva hommikul, et ma ei taha üldse kolida ja istusin pisaraid valades oma kompsude vahel. Ennemalt, üksi kolides läks kõik kuidagi lennates, muutusin juba väga osavaks suure riidekapi lahtivõtjaks ja kokkupanijaks. Ja asju oli üldse kuidagi vähem.
    Seekord kolisin koos elukaaslasega ning abistajaid oli ka kõvasti rohkem. Kuna me siiamaani koos oleme, siis vast oleme ühe testi läbinud 🙂 Tuleb välja, et mina olen palju halvem kolija, kui tema, minu poolest oleks võind kõvem tüli tulla.
    Aga asju andsin seekord väga palju ära ka. Nüüd on õnneks taaskasutuskeskuse nimelised kohad olemas, palju viisin sinna, mitu andsin edasi neile, kellele meeldisid mu asjad ja mõne viskasin ikka minema ka.
    Loodetavasti paari kuu pärast kolime jälle. Loodetavasti selle pärast, et OMA KOJU, pikemaks ajaks, ma tahaks nii arvata. Ehk on meie liit peale seda veidi tugevam.

  7. oojaaa…itaalia àmm ja koristamine ja hùgieen!!! on omaette teema. Oli ka hiljuti vòimalus oma kodus teda sebimas nàha (mis pole teps mitte sama kui kùlas kàia).

  8. Vaga vahva lugu. Annan endale taiesti aru, et Epul polnud kolimise hetkel kull nii vahva, kui mul preagu seda lugu lugedes.
    Tallinnas elades kolisin ma 4 korda. Iga korraga oli asju ja mooblit juurde tekkinud.
    Mu koige viimane kolimine laks vaga lihtsalt: uks suur kohver ja seljakott. Nii saabusin LA-sse.
    Praegu vaatan oudusega oma mehe Londonist siia kolitud kaste, mis seisavad meie toas. Ja siis on neid veel osaliselt ka veel ta ema kodus ja siin garaazis. Paljudes kastides on labi sorteerimata kirjad, igasugust sorti. Oleme jargmise paari kuu jooksul ta isa kodust ara kolimas, nii et olen endale ulesandeks votnud koik ta meilid ara sorteerida ja mottetust prahist lahti saada. Iseenesest ullas mote, kuid samas ka veidi raske teostatav, sest ta on samuti hamstri-tuupi. :))

  9. Lorem ipsum dolor sit amet, consectetuer adipiscing elit. Etiam tincidunt sapien et massa. Aliquam ante diam, elementum et, rutrum at, congue eget,
    nibh. Aenean in risus fermentum elit vulputate imperdiet. Fusce placerat nunc quis ante. Vivamus facilisis lectus id enim. In mauris magna, gravida
    eget.

    http://www.want-to-live-forever.info

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.