BLOGIMISEST, NETISÕLTUVUSEST JA REALITY-SHOW`ST

Algatuseks kopin siia mõttevahetuse aadressilt http://spaces.msn.com/hanskantoss
February 05
virtuaalsuse piiridest
Muidugi on seda küsimust juba küsitud rohkem kui tarvis – kust lähevad virtuaalsuse ja reaalsuse piirid? Kuid see postitus ongi ehk pigem mu enda jaoks, armsad lugejad.
Peamiselt on mind sellele mõttele viinud Epp Petrone blogi (mille lingi leiate sellest tekstist vasakul pool asumas).
Viisakamad kommenteerijad kirjutavad “sina” suure tähega, väga palju öeldakse blogija kohta lihtsalt “Epp”. Ma ei saa sellest hästi aru. Enamik lugejaid ju ei tunnegi teda, aga käituvad nagu oleksid vanad sõbrad. Kas see, kui inimene räägib internetis oma elust annab lugejatele õiguse pidada ennast selle inimese elu osaliseks? Muidugi, kaudselt võiks seda ju väita, aga reaalselt – kas nad peaksid blogijast rääkima kui oma tuttavast?
Internetis on loomulikult raske piire tõmmata, teietamine mõjuks üsna imelikult, aga minu jaoks on eesnime pidi võõrale inimesele viitamine ka võõrastav. Kaugele see sõbrastumine viib?
Epp Petronel on juba märkimisväärselt lugejaid ning tundub, et tema ellu on nad juba üsna sügavale tunginud. Blogi kolimisega kaasnes kommentaaride sadu stiilis “kus sa nüüd oled, blogi juba!” Kuigi kommentaarid on heatahtlikud, paistab siiski, et kui see blogi neil ära võetaks (ehk kirjutaja lõpetaks), saaksid nad suisa pahaseks. Oleme jõudnud õiguseni “saada osa teise inimese elust”.

Ma olen harjunud virtuaalse ja reaalse maailma seotusega, aga see kehtib ainult siis, kui ma neid virtuaalinimesi ka reaalselt kohanud olen. Puhtalt virtuaalsuse puhul võiks siiski mingit distantsi hoida. Või interneti anonüümsus annab õiguse hiilida kõrvale tavapärastest viisakusreeglitest? Juhhei, saame internetis olla sellised lahedad suhtlejad ja sõbralikud eestlased nagu päris elus me väidetavalt pole?

Muidugi oli see jutt mõttetu. Endal hakkab ka kergelt halb, et ma olen juba metablogimise tasandile jõudnud. Ühel päeval vist koosnevad filmid ka ainult viidetest vanematele filmidele. Ja sisulises mõttes – piire on raske tõmmata, millised normid ja tavad peaksid kehtima internetis. Võibolla on minu rahulolematus praeguse olukorraga põhjustatud mu konservatiivsetest arusaamadest, muud vist polegi teha, kui ajaga kaasa astuda ja ohata. Igal meediumil omad eripärad.
Minu jaoks jääb lihtsalt küsitavaks, kas interneti paljukiidetud interaktiivsus, personaalsus ja universaalne võrdsus ühel hetkel liiga kaugele ei lähe? Kas säilib tasakaal kahe mõju vahel: tehnoloogia mõju inimestele ja inimeste mõju tehnoloogiale?

Eppppp, February 17 6:16 AM: Jah… Huvitav mõttearendus sul (aga kas ikka sinatada tohib ;)?
Leidsin selle, sest gugeldasin oma nime, tahtsin ühe enda kirjutatud vana loo üles leida.
Kui ma hakkasin blogi pidama, ma ei mõelnud nende asjade peale. Ja ka nüüd pole ma valmis ütlema, mis ma sellest arvan. Tunnen, justkui osaleksin mingis sotsiaalses eksperimendis. Aga võrreldes reality-TV tegelastega olen ma ikka palju paremas olukorras. Ma saan ise toimetada, mis sisse läheb. Ja põhimõtteliselt saan ma ka ühel päeval punkti panna. Ei usu, et Eestisse tagasi kolides mingit avalikku blogi peaksin.
(Omaette teema, et minu jaoks hakkab see Eesti-elu virtuaalreaalsuseks kujunema, nii nagu ka teistel välismaa elajatel.)

Urtz (http://spaces.msn.com/hanskantoss/), February 17 1:22 PM: Sotsiaalne eksperiment on see kahtlemata. Ja minu arvates polegi küsimus kirjutajates, vaid hoopis lugejates. Loomulikult on kirjutamine inimese enda valik ja ta omab selle üle kontrolli (kui just vaimuhaigega tegemist pole, aga paljud neist ikka blogivad). Ma mõtlen lihtsalt, et lugejad ei oma enda üle võibolla nii head kontrolli. Virtuaalmaailm on oma eksistentsis vähem järjepidev kui tegelik ja mul on kahtlusi, et inimesed pole päriselt veel mõistnud seda, et asjad, mis ühel hetkel on olemas, järgmisel ehk enam pole.

Eppppp, February 18 7:15 PM: See kiiresti muutuvus ongi netimaailma võlu. Miks ma istun arvuti taha, mitte diivanile raamatuga? Sest ma tahan enne arvutis ära kontrollida, mis mu tuttavates keskkondades muutunud on (uued postitused, kommentaarid, uudised).
Aga kas mul on sellest hea tunne?
Tegelikult ei ole. Ma saan rahulikust raamatu lugemisest palju parema tunde kui sellest “maksimum 3 minutit keskendumist” internetis sobramisest ja akende vahel hüplemisest.
Ja mulle ei meeldi see tunne, kuidas ma olen netist sõltuvuses! Tulen jalutuskäigult tagasi tuppa, tahaks kohe arvutisse hüpata.

Ma arvan, et enamus kontoriinimesi on raskekujulises netisõltuvuses, aga seal ei pane seda tähele, sest kontorikeskkonnas peetakse seda normaalseks. Tubli tööinimene, kes aina istub, nina massinas.

Mis puutub mu enda blogi täitmist, siis sellest saan ma küll hea tunde. Eriti kui ma mõne pikema ja (aja)kirjanduslikuma sissekandega maha saan. Selle jaoks pean ma keskenduma. ja kui punkti panen, siis on ülev tunne.

…Aga siis hakkab peagi jälle motoorne rahutus. Et kes on kommentaare kirjutanud. Ja mulle EI meeldi see sõltuvus!

—-

Ja jäädvustan siia oma blogisse (oma netipäevikusse) üles veel paar pähe tulnud mõtet sel teemal.

REALITY SHOW. Ma olin anno 2001 ühe reality show toimetajaks, küllap paljud ka mäletavad seda – esimene Malaisia “Robinsonaad”, Helena-Reet, Allan, Viive, Siiri ja Urmas. Nad ei saanud valida, millal kaamera neid filmis (loomulikult said nad valida, mida nad ikkagi kaamerasse ütlevad või ütlemata jätavad, aga selle üle kontrolli pidamine muutub suhteliselt raskeks pärast kolmandat päeva, kui inimene kaamerate kohalolekuga ära harjub).

Aga mis eriti oluline, nad ei saanud valida, millised sekundid neist tundide pikkustest võtetest toimetaja (st mina) lõpuks sisse valis.

Ma kirjutasin iga osa jaoks kõigepealt välja stooriliinid, mis mulle musta materjali vaadates silma hakkasid: Helena-Reeda ja Urmase lähenemine, Allani ja Urmase vastuolu jne. Loomulikult olid need liinid inspireeritud tegelikkuses toimuvast. Aga valides kaadreid stooriliini läbi viimiseks jätsin ma kindlasti välja asju, mis parasjagu ei haakinud. Sest elu on ju nii palju mitmekihilisem kui reality show, on tuhanded pinnavirvendused ja pooleli jäänud lood…
Küllap teen ma nüüd sedasama reality show`d oma elust. Ainult et nüüd olen ma ise nii subjekt kui ka objekt. Ühtaegu toimetaja ja tegelane.

IDENTITEEDI MUUTUS. Miks ma olen rahul selle blogi pidamisega, kuigi ma vaieldamatult olen endast palju ära andnud ja ennast haavatavamaks teinud eestlaste kadeduse ja paha sõna suhtes?

Esiteks muidugi see, et olen leidnud sõpru ja toetajaid.

Aga teiseks ka see, et midagi on lihtsalt mu enda identiteedis muutunud. Kui ma mõtlen tagasi ajale aasta tagasi, siis ma kippusin alati väga intensiivselt elama kahes ajas: kas minevikus või tulevikus. Küll kirjutasin paksu kaustikusse üles lapsepõlvemälestusi (kui rohi oli rohelisem…) või plaanisin seda, mis me tegema hakkame aasta, kahe või kümne pärast.
Aga viimasel ajal olen ma hakanud palju intensiivsemalt elama olevikus.

Sellega seises oli just eile Justiniga huvitav jutuajamine. Mul on tekkinud võimalus minna augustikuus kaasa ühele väga huvitavale välitööde projektile Ameerika sees.

“See avaks mu Ameerika-elus täiesti uue lehekülje, mu blogi saaks tänu sellele täiesti uue dimensiooni!” ütlesin ma.

Justin jäi mind vahtima. Siis ütles. “Sul on elu ja blogi ikka täiesti segi läinud. Sa mõtled endast nagu mingist raamatu kangelasest. Huvitav, kas see võib sulle mingil hetkel kuidagi kätte maksta või ohtlikuks osutuda?”

Vastust me ei teadnud, aga nõustusime, et blogitsemine on minu jaoks saanud vahendiks õppida elama tänases päevas.

Näiteks nüüd pärast sissekannet lähen jalutama, sest eks ole mu missioon õppida seda naabruskonda tundma ja siin huvitavaid tüüpe kohata 😉

LUGEJAD KASUTAVAD MIND JA MINA KASUTAN LUGEJAID. Vabandan, kui see sõna “kasutama” häirib. Kõik sõbrad ja armastajad ju täidavad üksteisel mingeid vajadusi, kasutavad üksteist ära.

EI TAHA KOHUSTUST! Kui ma kolimisest tekkinud pausi lõpuks (oo, kui hea ja puhas tunne see paus oli! jäi isegi aega raamatute lugemiseks!) netti tulin ja lugesin kommentaare, siis oli väga imelik tunne. Ego boost? Natuke küll. Aga endalegi üllatuseks oli natuke paha tunne ka.

Umbes selline tunne, nagu on artiklit kirjutades, vahetult enne tähtaega. See kohustuse tunne.

Mitu päeva maadlesin sellega. Siis sain oma mõtlemise kuidagi selliseks, et mina kirjutan täpselt nii palju ja seda, mida mina tahan. Kes teab, võibolla teen ma varsti nädala, kus trükin ära oma varem kirja pandud lapsepõlvemälestusi. Või nädala, kus taasttrükin netis leiduvaid oma vanu huvitavamaid artikleid. Või lihtsalt esitan iga päev oma lühikese küsimuse. Et siuit lugejatele ikka midagi uut leiduks. Aga et see minu jaoks ei muutuks rutiiniks ja kohustuseks!

MISSOONITUNNE. Ma loodan, et mu enda elu netti toomine aitab tuua rohkem keskkonnateadlikku mõtlemist nende inimeste peadesse, kes siia on sattunud.

Nii mõnigi on ehk tulnud, et lugeda mu hõõrumistest itaalia ämmaga või nuusutada New Yorgi lõhna, ja siis paari nädala pärast märganud, et ta ei suuda enam plastikkarpi prügisse visata. Samas poleks ta ealeski läinud lugeda ametlikku keskkonnakaitsjate foorumit, sest see kõlab kuidagi liiga kuivalt ta jaoks…

Nagu näiteks Andry ütles “Mina söön rohelist parema meelega supi sees!”

😉