JÄLLE LAUPÄEV, JÄLLE KRUVIMINE

Minu mehel on suured käed ja paksud sõrmed. Muul ajal võivad need tunduda ehk liiga suured ja kohmakad, aga kaks asja tulevad tal hästi väja: kitarri mängimine ja arvutiklaviatuuril trükimine. Ta sõrmed liiguvad vilkalt ja eneseteadlikult, seda on mõnus jägida.

kruvi.jpgAga kui ta peab nendesamade sõrmede vahele võtma väikese kruvi ja teise kätte haarama trelli, et puurida, muutuvad need sõrmed järsku väga kohmakaks. Kruvi kukub maha ja Justin vanub “Shit!” siis tuleb meelde, et laps on majas ja lisab “Shoot! Shoot!”


Minu isal on ka suured käed ja paksud sõrmed. Kitarriga ei oska ta midagi peale hakata ja kümne sõrmega trükkimisest on asi ka väga kaugel.

Aga kui isa oma pealtnäha kohmakate sõrmede vahele kruvi võtab, ei kuku see kruvi sealt sugugi maha. Rahulikult nohisedes võtab ta teise kätte puuri, haarab sellega kruvist… ja ongi asi seinas.
Nojah, mu isa on TIPikas, aga mees on mul humanitaar. Niisama lihtne see ongi.

Iga kord, kui mu mees on sunnitud midagi kruvima, muutub ta tuju kehvaks. Mul on selle jaoks olemas oma nimetus – “Justin`s home improvement mood” ehk Justini koduparandustööde tuju.

Shit! Shoot! Fuck!
“Justin! Meil on siin majas väike laps!”
Justin on käpukil kusagil põrandal ja otsib taga maha kukkunud kruvi.

“Järgmises elus sünnin ma naisena!” ägab ta. “Miks ma p e a n seda tegema!”

“…No sa ei pea ju seda tegema,” arendan ma arglikult teemat, aga ta vahib mind nii torrsis näoga, et ma parem ei jätka.

Loodetavasti saab selle nädalavahetusega lõpule meie kolimine ja uue pesa ülesehitus.

Möödunud nädalal karjatas Justin mulle vihaselt: “Tule proovi siis ise!”

Ma üritasingi siis trelli enda kätte võtta “Muidugi, las ma proovin, äkki on minul selle asja peale annet?”

Aga ta ei lasknud. Ilmselt on see mingi meheliku uhkuse ja kodust õpitud peremallide küsimus.

Sest Justini isa on see, kes puurib. Mitte ema.

Ja samamoodi oli minu lapsepõlvekodus.

Aga pärast eelmist kolimist ma juba tegin ühe hiiglasliku sammu meie lapsepõlvemallidest eemaldumiseks. Kui Justin ei olnud meie Hobokeni kodus kolme nädala jooksul saanud üles meie fotosid toauste peale, käärisin ma käised üles, leidsin tööriistakarbist pisikesed naelad ja haamri… tegin ära.

Mõni haamrilöök läks küll mööda ja mõne naela lõin viltu ja tuli see puu seest völja kangutada, aga lõppkokkuvõttes tuli päris hästi välja.

Tegin seda siis, kui Justin oli tööl. (Ma ei ütlegi, et tema elu lihtne on! Lisaks kruvimisele, haamerdamisele ja oma pesukapi korras hoidmisele peab temamees ju ka kord nädalas uudistekirja välja andma!)

Kui ta koju tuli, särasin mina uhkusest. Ja tema ei osanud seisukohta võtta.

Aga kui uuesti kolisime, käärisin ma käised juba teisel päeval üles ja tegin kõik haamerdamisetööd ära.

Kahjuks ei saa köögikappidele lastelukke panna haamriga, muidu oleks see mul ammu tehtud.

Tund hiljem. Justin magab lõunat. Veel üks erinevus minu ja tema vahel. Ta on itaallane, kel vist veres siesta pidamine.

Kui tal uni peale tuleb keset päeva, siis ta haigutab ja võimalusel keerab end kusagile pikali. Ta kutsub seda sõnaga power nap. Enamasti venib see paari tunni pikkuseks. Siis on juba õhtu käes ja ta ei saa puurida, sest naabri laps tahab ju magama minna.

“Jätame homsele,” ohkab ta ja läheb arvutisse oma muusika kallale nokitsema.


Nii et see kardinapuude ja lastelukkude panek jääb vist ikka homsesse. Sest mina küll ei viitsi minna magavat meest üles naagutama!

Ma olen Justini kõrval õppinud rohkem elu nautima. Tänasida toimetusi vahel homse varna viskama ja seeasemel hoopis jalutama minema. Võlgadest mitte hoolima ja veel ühele reisile minema. Tähtajatöö asemel telekast naljafilmi vaatama…

Aga oma olemuselt jään ma ikkagi korralikuks enesepiitsutavaks eestlaseks.

Sest mida teen mina, kui mul keset päeva uni peale tuleb?

Eks ikka keedan omale tassi kohvi. See on meil peres oi-kui-palju vaidlusi tekitanud.

“Tahad, ma teen ka sulle kohvi?”

“Ei, ma joon kohvi ainult esmaspäeviti, kui mul on tähtaeg. Kohv on narkootikum! Ära sina ka seda nii palju joo, ise alles olin ülepingutamise pärast haiglas!”

Tema kahtlustab, et mul on moodne haigus, nimelt somnoreksia. See on see, kui inimene ei taha magada.

Jah, Justinil pole somnoreksiat kohe kindlasti. Aga meie pesa on üles punutud minu ja kofeiini abiga.

Kaks tundi hiljem. Justin ikka magab, päev on sujunud õhtusse ja mina olen vahepeal kõik meie dokumendid ja ajakirjad ära sorteerinud.

Mõtlen sellele, missugune nägi mu tulevase mehe ühikatuba välja, siis kui me oma armuloo algusajal elasime Anti Korpin Tie ühiselemus Helsinkis.

Läksin talle CDplaati tagastama, koputasin. “Sisse!” Koperdasin hämaras toas millegi otsa. Terve toa põrand oli kaetud maha visatud riietega, Justin ise… Mis te arvate, mis ta tegi? Pikutas ja kuulas muusikat.

Mis seal siis imestada, et kui ma vahetevahel meie tänapäeva ühises kodus tema kapi ära koristan ja teen talle õppuse “vaata, siia sahtlisse käivad sokid, aga siia korvi T-särgid”, siis nädala pärast oleme jälle samas faasis: mina korjan põrandatelt oma abikaasa riideid, viin need kapi juurde, piilun ehmunult sealset segadust ja panen asjad lihtsalt segaduse ülemistesse kihtidesse.

Mõtlen ka sellele, kuidas kuulu järgi pakkis Justin kord Washington DCs oma kolledzhi ühiselamus asju, et suveks koju kolida. Ja märkas siis, et näh, kaks pakki olid alles lahti pakkimata, aga ta polnud neid vahepealse aasta jooksul märganudki.

Kujutan ette, milline see kolledzhituba tal selle aasta jooksul välja nägi!

See viib mu mõttelõnga edasi “itaalia mamma” juurde.

Kui esimest korda Ameerikasse tulin, oli Justini vend Ian just kolinud uude korterisse. Ja ema Christine võttis end töölt vabaks, et minna poja korterisse ning seal kord majja seada: sisekujunduslikke elemente osta ja olemasolevatesse asjadesse süsteem korraldada.

Kui Ian möödunud aasta kevadel kolis kokku oma tüdruksõbra Luisaga, ei läinud ema Christine appi Luisa majja, et Iani asju seal lahti pakkida ja sättida.

Samuti ei läinud Iani-Luisa asju korraldama Luisa ema, itaallanna Rosa, kes kuuldavasti olla olnud väga suureks abiks mitte üksnes tütre kolimistel, vaid ka iganädalasel maja suurkoristamisel (nad elavad lähestikku).

Kaks itaalia mammat käitusid pieteeditundeliselt, jätsid noored omapäi ega läinud oma lapsukestele appi.

Ja mis juhtus?

Mõne kuu pärast läksid Ian ja Luisa lahku. Mis seal täpselt toimus, teavad ainult nemad kaks.

Aga üks juttudest, mida Ian rääkis (ja mida Christine mulle edasi rääkis) – vaatamata kuude kaupa koos elamisele ei olnud Ianil ikka veel oma kohta. Enamus asju olid ikka veel kastides, tühjas külalistetoas.

“Luisa ei võtnud kunagi aega, et Iani asjadele ruumi teha. Ian ei tundnud seal ennast kodus!”

Nojah, Praeguses valguses mõtlen ma: kaks “õpitud abitut”, korrraldava emakäega harjunud noort inimest ei tulnud lihtsalt selle peale, et kastide lahtipakkimine ja kodu punumine on SUUR TÖÖ ja seekord peavad nad selle ise ette võtma, ilma emadeta.

Sellest ma praegu parem ei kirjutagi, mismoodi iga kord, kui meie Justiniga kolime, on Christine üritanud meile joonistada toaplaanid ja osta meile vajalikud puuduvad padjakesed (tema maitse järgi) ja värvida seinad (tema maitse järgi).

Ma ei kirjuta sellest, sest järgmisel nädalal läheb mu mees San Franciscosse komandeeringusse ja sel ajal tuleb mulle paariks päevaks külla meheema. Aitama. Pesapunumist lõpetama.

Ja mul on selline tunne, et siis tulevad mulle kõik tema eelmised aitamised väga värskelt meelde 😉

42 mõtet “JÄLLE LAUPÄEV, JÄLLE KRUVIMINE

  1. Moonika

    Just siis kui ma olin kirjutamas sinu eelmise loo kommentaari, et tegelikult pole Epp viimasel ajal väga palju oma igapäeva elu kajastanud, nii et rohkem vahetame mõtteid igasuguste muude asjade üle. 🙂
    Aga ma mõtlesin, et kas tõesti ei anna nende itaalia mammadega kuidagi selgeks teha, et sinu kodu on ikkagi sinu kodu ja ämmad võivad omal seinu värvida kui tahtmine tuleb? Huvitav, kuidas temaga enesekehtestamise tehnika toimiks… Igatahes jõudu sulle nendeks kaheks päevaks, Epp.

  2. Moonika

    Ja kruvimine on tegelikult imelihtne. Kõik mida sa tegema pead on ettevaatlikult kruvi õiges paigas kinni hoidma ja siis drelli kindlalt käes hoidma ja siis vajutama nuppu ja kruvi lähebki seina. Kui läheb. Ma arvan, et sa Epp pead seda millalgi proovima. Mina küll ei kannata kellegi järel oodata, aga ma olen ilmselt ka palju kannatamatum kui sina 🙂

  3. Tiina

    Oi, kuidas ma ka ‘powernap’i teha tahaksin vahest, aga olen samuti sunnitud kohvitante rolli. Pildid haamerdan ka seinale ise, aga kruvisid pole keeranud. Selle kruvikeeramisega on nii, et hoovõtt on suur jah, ja siis mina assisteerin. Nende lapsekindlate lukkudega aga on tõesti pusimist palju… Aga kas pole tõsi see, et võtame need soorollid ikka nii suures osas oma lapsepõlvekodudest kaasa, tahame või ei. Muidugi need võivad teiseneda läbi kogemuste ja elu.

  4. andry

    Ui ma ei või, ma nii hirnusin naerda

    Kusjuures ma olen kohhhutavalt Justini moodi.

    Aga kruvimine on lihtne, täpselt nagu Moonika ütleb. Võta ja proovi.

    Kõigepealt pead jagama, kuidas drelli otsikut vahetada. Vanematel on selleks spetsvõti, uuematel võtad kinni ja keerad. (Otsik on see, mis kruvi ristpeaga otsa sisse pannakse)

    Siis on drelli käepideme küljes klahv mis selle pöörlema paneb. Selle küljes pisike nupp, mis regulerib kiirust. Vali suht aeglane kiirus.

    Nüüd pane kruvi terav ots vastu seina ja hoia sellest vasaku käega. Parema käega pane drelli otsik kruvipeasse ja vajuta drell käima. Peale suru mitte väga kõvasti. Kui kruvi ei taha sisse minna, siis suru vähe kõvemini, aga vahetult enne lõppu suru hästi nõrgalt, muidu kimad läbi seina.

    Iseasi, kui teil on kipsseinad. Siis peab Justin cyprocidüüblid panema. A see on ka maru lihtne.

    Ja üldiselt ei ole väga hea, kui sa kannatlikult kõik oma armsa Giustino eest ära teed.

    Mees vajab raskustega võitlemise tunnet, et end mehena ja mojona tunda.

  5. Siiri

    Mul oli eelmine elukaaslane selline, kes nn. meestetöid tegi kodus ainult esimesel aastal. Pärast läks ta mugavaks ja enamuse ajast lamas telekat vaadates diivanil. Ja mina mõtlesin, kas teha ise ära need tööd, mida tema nagu peaks tegema – kinnitama köögilambi kupli nii, et see enam alla ei kukuks, kruvima korterinumbri uksele jne. – väikesed tööd, millega ma saaks ise hästi hakkama, aga tegelikult võiks ju mees neid teha. Ja mõtlesin välja, et kui mina teeks need tööd ise ära, siis koju tulles mu mees tunneks ennast äkki alandatuna (mehed, kas te tunneks ennast alandatuna, kui naine kruviks ja puuriks ise asju paika?). Ma nimelt kujutasin ette, et kui minul ei tuleks kuidagi vaimu peale,et oma mehe pükse lühemaks õmmelda ja ühel päeval koju tulles leiaksin mehe õmblusmasina tagant nn. minu tööd tegemas, siis mul tuleks suur süütunne ja häbi peale.
    Ja nii need meeste tööd meil tegemata jäidki. Kui lahku läksime, kruvisin esimese asjana korterinumbrid paika.
    Nüüd on mul õnneks TPI-st tulnud mees, kes kruvib 🙂

  6. Siiri

    Hm, lugesin oma eelmise kommentaari üle ja mõtlesin, et selle jutu peale Epp arvab nüüd, et pean Justinit sellepärast vähem meheks, et ta pole TPI-s käinud. Tegelikult ma arvan, et Justin on Epule ja Martale väga hea mees ja isa. Eks meil kõigil on töid, mida me nagu peaks soorollide jaotuse järgi tegema, aga mida meile tegelikult teha ei meeldi. Ja ma ei tea täpselt, kuidas kodus nende tööde jagamine välja peaks nägema. Et kumbagil poleks paha tunne. Teisega rääkimine muidugi aitab, aga rääkimine on teooria – praktikas võib teistsugune tunne peale tulla.

  7. feu

    Enne kui kruviga mõne esindusliku kapi kallale minna, võib ju mõne lauajupi peal harjutada. Samuti on siledama pinna puhul kasulik väikese naelaga väike auk ette lüüa, et kruvi pärast otse läheks. Naelalöömine oli ju selge 🙂

  8. zooda

    Tegelt ei ole TPI haridust vaja, et trelliga kruvi seina keerata. See on isegi lihtsam kui haamriga naela seina löömine. Kruvi ei lähe kõveraks ja möödasihtimine on ka praktiliselt võimatu.

  9. Jaana

    Naerda sai palju:)
    Kuigi minu mees on meile terve maja ise valmis ehitanud, on nüüd ikka nii, et kõiksugu pisiparandused on minu teha. Tema teeb ka oma power napi (kuigi on täiseestlane, aga kui ta on väsinud, siis on ta väsinud ja miski ei pane teda enam liigutama). Haamrikesega on toksitud küll ja küll, aga nagu eelpool kirjutajad on nentinud, et uudishimu trelli haarata on suur küll, jääb ikka see miski puudu, et seda lõpuni ära teha. Trellitööd ootavad siis meil juba mitu kood oma järjekorda, kuni mehel tuhin lõpuks peale tuleb.

  10. VäikeMari

    Hahaha ka minu siciliano istub oma vabad hetked arvutis muusika seltsis. Ning sinna ta ka vahest suigatab.Selline aeglane ja rahulik, ning praktilisteks asjadeks on alati aega küllalt.

  11. andry

    TO SIIRI

    Tead, minu meelest on siin probleem hariduses. Poistele kasvab sisse arusaam, et tüdrukud ei mängi vutti ja tüsdrukutele, et poisid ei oska kududa.

    Maailmas on juba päris palju koole, kus lapsi õpetatakse tegema kõike: meil näiteks tüdruk on puutöös päris kibe käsi. Poiss aga kududa ei oska, selleks ajaks kui tema kooli jõudis, oli kool juba kurssi vahetanud. A ta on päris hea kokkaja.

    Ja mul on muide mitu head sõpra, kes on ise päris head kibekäpad, aga kasutavad kodus meistrimehi, ütlevad, et mina teen hästi seda, mida mina oskan, ja ostan sisse teenust neilt, kes oma asja häti oskavad.

    Mulle omale meeldib küll väga uute asjade tegemist õppida. Aga jube kaua võib aega võtta, enne kui näiteks lambikupli tagasi panen või mingid plaadid seina või riiuli.

    Ja naisterahvas võiks tõesti elementaarseid meestetöid vallata, pole seal keerulist midagi. A minu naine näiteks ei oska isegi puid teha. Samas mu ämm raius puid ja saagis kui vaja, nigu elektrijänes, ka siis kui ta juba 75 oli.

    Kama, mulle on mu naine ikka maru armas

  12. andry

    Epp, sellel trellil on spets võti otsikute vahetamiseks ja see on käes tiba ettearvamatu. Ole ettevaatlik ja harjuta enne paari kruviga. Aga isegi tited õpivad (5-6sed) trelliga kruvimise ära, saati nüüd sina

    Jõudu

  13. Liis

    Minul oli 6nneks väiksena vanaisa, kes k6ike tegema 6petas. Nii need päevad ehitades möödusid ja naeltega enam probleemi pole. Aga trelli kardan. Lihtsalt. Nii et tegemata tööd ootavad ka siin tegemist, kusjuures nii meeste kui ka naistetööd… mees on töönarkomaan, mina elan-töötan mujal ja tulen siia puhkama ja ausalt – me oleme m6lemad parajalt laisad ka. 😀

  14. Rutiil

    Mis võib siiski esimestel kordadel juhtuda, kui kruvi peale korralikult ei vajuta- sõidad ristpea ristid siledaks.

  15. Rutiil

    mul läks enne ikka väike kogus neid, aga olid vist ka viletsamat sorti kruvid, pehmed sellised. Aga muidu on tore tegevus, nagu paljud “meestetegevused”- puutöö, keevitamine jne. Õppinud manuaalina võin kinnitada. See, kes mida kodus teeb, on kokkuleppe küsimus mu meelest. Teeb see kellele meeldib, istub.

  16. Moonika

    Küll on mõnus, kui ei ole soorollidest kammitsetud 🙂 Ma arvan, et ma olen selle suures osas kodunt kaasa saanud. Ema ei tee neid asju, mida isa teeb, aga isa on küll neid asju teinud, mida traditsiooniliselt naistetööks peetakse. Nagu näiteks õmblemine (isa parandab ise oma asju, või õmbleb uut katet diivanile) või tikkimine (kunagi nad koos tegid ühe ilusa kassipildi) ja süüa oskab ka teha. Mulle meeldib ka uusi asju õppida. Ehk siis võtta lihtsalt kätte ja teha midagi. Mul nüüd vanematekodus tegelikult seisab üks projekt, ühe vanaaegse diivani restaureerimine. Või kostüümi õmblemine, mis on üks paras tükk tööd, aga kui tähelepanelikult teed, siis imelihtne. Rääkimata nendest nö meeste töödest, mis on tegelikult kõik imelihtsad, kui just rohkem jõudu ei vaja kui mul on. 🙂

  17. Moonika

    Ma mõtlesin pikalt, et kas eesti keeles on see trell või ikkagi drell. Nii et siiski viimane 🙂

  18. andry

    muideks, kas keegi seletaks mulle ää, mis vahe on Powernap il ja daydreaming ul. Kas üks on ameerika ja teine anglomaailma termin?

    Teie tänulik powernäppija
    A

  19. triin

    Meil teen mina alti kõik tööd trelliga. Olen alati teinud, sest see on mõnus töö. Kui mul trell katki läks, siis mees ostis mulle kohe uue ja ukhe trelli ;-). Kindlatsi ei saaks ma jätta seda mehe peale. Tal ei ole üldse tahtmist ja siis ta lükkab seda edasi ja mina peaksin siis näägutama, et tee ära, aga seda ma kindlasti ei viitsi teha. Ka panen ma mööbli alati kokku. Olen ikka konstruktoreid armastanud, aga mehe oskused on selles vallas nõrgad. Ehitan ka suvilat – see on minu lemmik hobi, minu kirg. Mind absoluutselt soorollid ei kammitse. Ma kindlasti ei salliks meest, keda kammitseks ja kes tahaks minu eest suvilat ehitada. Mis siis mina peaks tegema? Tore on tõdeda, et kui alles alustasin ehitust, siis ehitusmehed ikka imestasid, et kas siis meest ei ole jne., aga paari viimase aastaga on Eestis olukord tunduvalt paranenud ja imestajaid, et miks naine seda teeb on vähem.
    Juba praegu ootan kannatamatult kevadet, et alustada ehitustöödega. Tänavu plaanin teist korrust, terrassi ja ahju ;-).

  20. Moonika

    Daydreaming pole minu arust üldse magamisega seotud termin…vaatasin just sõnaraamatust järgi. see on rohkem nagu unelemine ehk siis unistamine. Collins Dictionary ütleb järgmist: NOUN 1. a pleasant dreamlike fantasy indulged in while awake; idle reverie. 2. a pleasant scheme or wish that is unlikely to be fulfilled; pipe dream. VERB 3. to have daydreams; indulge in idle fantasy.
    Power nap on sama sõnaraamatu järgi: a short sleep taken during the working day with the intention of improving the quality of work later in the day.

  21. kaur

    Kruvimise keerukus sõltub sellest, mis materjali sisse neid keerata. Betoonseina ja puidu vahel on suur vahe. Aga enam-vähem alati tasub kruvile puuriga peenike auk ette teha: võtad mõne peenema puuri (4mm ntx) ja teed 1/2 .. 2/3 kruvi sügavusest augu ette. Kergem keerata, läheb otsem ja üldse igati parem.

    Naelaga augu ettetegemine on sama asja palju ebakindlam variant.

    Kruvi ennast võib väga edukalt ka tavalise kruvikeerajaga keerata. Mootoriga drelli on siis vaja, kui kruvisid on palju ja nad on pikad. Drell olgu pigem puurimise, mitte kruvimise jaoks!

  22. kaur

    a mina lähen panen nüüd lapse magama ja siis hakkan roostes veefiltreid puhastama… eelmine kord tähendas nende kättesaamine umbes kahte tundi müramist 🙂 kes teil peres santehnilised tööd ära teeb? John? 🙂

  23. maali

    Trellpuurid on lahedad. Päriselt ka. Kui nõksu kätte saad, hakkab meeldima. Ja siis hakkad tahtma höövlit ja traatharja ja lihvimismasinat ja…

    😉

    Jah, siin räägib täiega emantsipeerunud naine 😛

  24. Leenu

    ma saan kruvimisega ka hakkama, mul on mootoriga kruvikeeraja, soovitan soojalt 🙂 nagu pisike trell, kujult aga nagu kruvikeeraja.

  25. Eppppp Postituse autor

    Ohoo, kui palju praktilisi nõuandeid, suur tänu (eks näis, kas hakkan neid nippe ka kasutama).

    Kaurile – toruprobleemide asjus tuleb kohale ikka torujüri (plumber). Aga sinu jutu põhjal tekib mul küsimus Mis vahe on puurimisel ja kruvimisel?
    Ja veel – mis vahe on mutril ja kruvil?
    😉

    Andrile – mina olen meie peres see, kes harrastab daydreamingut (“Oo, võtaks selle maakaardi ette ja plaaniks, kui me läheks järgmisel suvel rongireisile, mis linnadesse sa tahaks minna…?) ja Giustino see, kes harrastab powernapi (“Ma lähen tukun veidi, siis töötan edasi.”)

  26. kaur

    Kruvi – screw – ühest otsast terav keermestatud jublakas, mida kruvitakse otse seina vms sisse. http://en.wikipedia.org/wiki/Screw

    Polt – bolt – sama, aga ilma terava otsata; s.t. teda ei keerata mitte “seina sisse”, vaid teda hoiab teiselt poolt kinni mutter või mingi muu keermestatud asi. http://www.gizmology.net/images/bolt.gif

    Mutter – nut – enamasti kuuekandiline jublakas, mis keeratakse poldi otsa. http://en.wikipedia.org/wiki/Nut_(hardware)

    Tihtipeale öeldakse ka väiksema poldi kohta “kruvi”, nii et need sõnad lähevad tihti segi. Aga mutter on ikka hoopis teine asi. Süna tuleb saksa keelest ja ma oletan, et ta tähendab liite “emast” ehk auguga poolt. Kontrollida ei saa, ei VÕS ega ÕS ega EE ega seletussõnaraamat ei anna algset tähendust.

  27. kaur

    Viimane viide peab olema “http://en.wikipedia.org/wiki/Nut_(hardware)”, aga wordpress lõikab selle katki.

    Kruvimine – kruvi-poldi-mutri kuhugi sisse või välja või peale keeramine.

    Puurimine – millessegi puuri abil AUGU tegemine.

    Puur ongi inglise keeles “drill”. See, et moodsamate puuride otsa saab ka kruvikeeraja otsiku kinnitada ja seeläbi kruvisid seina keerata, on lihtsalt mugavusevärk.

  28. Fre

    Ma olen ka harjunud siiani ise kõoksugu töid tegema, hädaga isegi ühendasin vanas kohas elektrijuhtmeid. Aga uus mees muudkui targutab, et ma keeran valet kruvi vale kruvikeerajaga jne, niisiis jätan tööd enamasti talle. Ta on ses osas tehniliselt imeosav, aga thti ei vaata, kuidas asjad välja näevad. Tahtsin lõuna ajal panna õueväravale uue metallist jubina, mille taha värav kinni jääb, sest eelmine detail oli ära paindunud ja ei pidanud väravat kinni. Nüüd mul ongi värava küljes uhiuus läikiv metallist nurgik, perfektselt kruvitud, aga nii sita koha peale, et värav küll kinni ei seisa. Ilmselt pean nüüd uuesti momenti passima ja siiski minema ise selle nurga õige koha peale kruvima.

  29. zooda

    keelenõuandla:
    K: Kumb on õige: trell või drell?
    V: Mõlemad on õiged: trell tähendab puuri ja drell riidesorti.

    Aga kruvide seinakeeramiseks on kõige parem vahend akutrell. Kui on korralikud kruvid, siis ei kulu rist maha. Kruvile augu ettepuurimine on jah hea nipp, lisaks kergendab ka kruvi sissekeeramist näiteks see kui kruvi eelnevalt seebi või muu kättejuhutuva asjaga sisse määrida.

  30. andry

    Mu naine palus siin ära trükkida õiendi

    ÕIEND

    Käesolevaga teatab Tiina Ervaldi abikaasa Andry Ervald, et tema poolt kusagil eespool esitatud väide nagu ei armastaks tema naine Tiina Ervald puid lõhkuda, absoluutselt tõele.

    Andry Ervald
    (kelle selja taga seisab Tiina Ervald naerul näoga, aga taignarulliga)

    Ja aitäh Moonikale, ma arvasin siiamaani, et daydreaming on päeva ajal pikutamine.

    Muide, mu naine sundis täna mind oma laokil riideid kokku korjama üheainsa lühikese lausega, mille ta mulle külmalt naeratades lausus: Minu arvates, sina kallis, ei ole ju üles kasvanud itaalia perekonnas.

  31. taavi

    Mulle mõnikord meeldib kruvida… Eriti va akutrelliga.
    Kord laenutasin ramirendist mingisuguse monster-trelli, mida kutsuti vist elektripiigiks. See oli siukene 20 kilone trellisarnane kolakas, millel käis puuri asemel odaotsa moodi värgindus sisse. Kui päästikut vajutasin ,siis hakkas see ots hirmasamal kombel vibreerima. Eesmärgiks oli vana telliskamina väljalõhkumine selle koletisega. Õnnestus. Kusjuures minu Musi saavutas minust kõrgema moster-trelli operaatori pilotaazhi.
    Tõsine girl-power 🙂

  32. luize

    See tuletab mulle meelde, kuidas mina oma vana kodu suure remondi eel ahju ja pliidi välja lõhkusin. Raudkangiga. Väga hea pinget maandav tegevus. Selle tegime sõbraga siis juba katse-eksitusmeetodil selgeks, kui ukse välja vahetasin ja vana kütteks läks. Et kirvega ukse peeneks raiumine maandab pinged. Aga ahjud said lõhutud, keegi naabritest pani Rammsteini kah lõugama, jälle innustus. Igatahes rämpsu koristamine hiljem oli palju vaevarikkam ja võttis rohkem aega kah.
    Kruvimisest oli siin kusagil ennegi juttu. Kruvin küll 🙂

  33. Kaur

    luize – just! raske raudkangiga lammutamisest lahedamat tegevust ei ole 🙂 kirvega vehkimine on naljategemine selle kõrval 🙂

  34. andry

    kaurile ja luizele, mis te olete mingid vägivallatsejad vä:D

    tegelt mule omale meeldib ka kangiga taguda
    a siis tuleb koristada seda prahti
    pakkuge kas mulle see ka meeldib

  35. anu

    Keegi võiks siin puulõhkumist ka õpetada, kui see nii lihtne tundub olevat, et igaüks võiks hakkama saada. Olen proovinud, aga see kirves tudiseb käes ja … raske on ju! Peab ikka eelnevalt jõudu kätes olema!
    Või on mingi muu nipp?

  36. luize

    andry: Kauri kohta ma ei tea, aga mina olen küll praalija. eriti kui mulle raudkang pihku anda. aga koristamine on alati tüütu. mina olen kahjuks koristamismaniakk, sunnin teisi ka sellega tegelema.
    Aga puudelõhkumist ei saa vist kuidagi muud moodi õppida kui tuleb otsast lõhkuma hakata. kirves kätte ja 🙂

  37. triin

    puulõhkumisega on ikka jah nii, et hakka aga peale. Raske küll, aga ilmnevad mõned nipid – et kuhu lüüa, et kõige paremini lõhki läheks jne. Siis kui ära õpid polegi nii raske. Aga ununeb küll, pole nagu jalgrattasõit. Ma olen kunagi päris palju lõhkunud, aga vahepeal pikk paus ja kui nüüd suvel proovisin, tundus ikka raske ja andsin töö üle.

  38. Moonika

    Mul on alati kirve suhtes kerge hirm. Vist selle pärast, et inimesed võivad kirvega viga saada. Puid lõhkudes siis, mitte et keegi jookseb kirvega nende suunas. A oluline on omada kindlat aluspinda ehk siis suuremat pakku, mille peale lõhkuda. Ja käed ei tohiks vist tudiseda ka. A ise ma palju lõhkund ei ole. Vist liiga laisk, aga kui vaja, siis peaks hakkama saama küll 🙂

  39. Eppppp Postituse autor

    Puude lõhkumise kohta
    – alumine suur pakk peab olema kindlalt paigas
    – lööma pead piki kiudu (ma ei tea, kas see on õige sõna, aga küllap saad aru)
    Nii, nüüd jalad harki, kirves kahe käga kõvasti pihku, tõsta pea kohale ja viruta halu keskele!
    😉

    Muide, ma proovisin eile puurimise järgi. Hakkasuin Giustinot paremini mõistma. Trelli otsing hüppas selle kruvi otsast ära, kogu nägu oli mul tuult ja süda hirmu täis. Teise käega ei saa kruvi kinni ka hoida, sest trell on piisavalt raske ja vibreeriv, vajab kahte kätt.
    Nii et – minu respekt kõigile, kes selle tööga hakkama on saanud!

  40. kaur

    kui tegu oli kruviga, siis te ikka kruvisite, mitte ei puurinud.

    kahe käega hoitav trell on kruvimiseks ilmselgelt vale riist. vaja on kerget ühe-käe-akutrelli.

    või mine poodi ja osta endale nende elektriliste mänguasjade asemel korralik tavaline kruvikeeraja.

    “süda hirmu täis” – sellest saan ma aru. mina kardan samamoodi ketaslõikurit (relakat). alati, kui kasutan, siis kardan – et läheb käest minema ja lõikab kuhugi sisse ja ma jään oma näppudest ilma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.