KAS MA PEAKS MATUSELE MINEMA?

Jälle sõjatanner.

Saigi juba mitu nädalat enamvähem rahulikult ära elatud.

Meie siinses suguvõsas juhtus eile üks väga kurb sündmus. Õigemini “juhtus” see juba eelmisel nädalal, aga eile vajutati vanaonu elus hoidmise süsteem välja, sest tal polnud paranemislootust.

Õnnetus ise juhtus järgmiselt: Justini 78aastane vanaonu Artie askeldas oma elektrilise lumepuhuriga (siitkandi alternatiiv lumelabidatele) oma maja ees õues, tee pealt tuli naabrimehe auto, mis kaotas libedaga juhitavuse ja sõitis otse Artiele otsa.

Ma panin Artiele küünla. Ja katsusin mediteerida ja teda meelde tuletada… Ei tulnud meelde. Olen teda ja ta naist Esthrit näinud korra, meie pulmas, aga seal oli minu jaoks kümneid võõraid nägusid. Ja hiljem pole meil nendega otsest kontakti olnud.

Mul ei tulnud alguses pähegi, et tulevane matus peaks mind kuidagi isiklikult puudutama. Rääkisime küll Justiniga sellest, et läheks tädi Esthrit vaatama lähinädalatel…

“Teie Martaga peaksite ka matustele tulema,” sain ma täna hommikul Justini emalt emaili.

Pärast seda on käinud haiglane mailide vahetamine ja vaene Giustino, kes peaks praegu tööd tegema (paari tunni pärast lendab ta komandeeringusse…)

Ja mitu minu õrna punkti on järjekordselt marraskil

– Kultuurilised erinevused.

Miks peaks ma minema inimese matusele, keda ma ei tunne?

Teie kultuuris võibolla ei hoolita pereliikmetest, aga meil on teisiti.”

Võiksin ju vastu torgata, et “Meil jälle käiakse surnuaedasid külastamas ka pärast matuseid, teie aga matate inimese maha ja rohkem teda eriti ei külasta.” Aga neelasin selle alla. Teil-meil. See on mõttetu.

– Minu töö mittehindamine. Kui mina julgen kobiseda, et mul on sel nädalal kolm tähtaega, siis saan ma meheemalt mürgise kommentaari, kuidas ma alati oma töö taha poen. Justin ei lähe sinna matusele – töö pärast. Ian ei lähe – töö pärast. Aga järjekordselt ei tähenda minu töö mitte midagi, sest ma ju ei “tee raha”.

– Minu ema. Ma ei oska hinnata, kuipalju on minu matustest hoidumises seda, et meie ema matus oli nii kurb ja mind tabab siiani äkiline kurgupaistetus, kui telekas kellegi matust näen.

Oleksin valmis loomulikult minema inimeste ärasaatmisele… Aga ma siiski saaksin selle hingetrauma ja psüühilise läbiloksutamise mõne sellise inimese puhul, keda ma ka isiklikult tunnen.

– Minu laps. Mida teeb 2aastane laps matustel?

Surma kontseptsiooni olen ma talle tasapisi üritanud tutvustada, sest see on ju elu osa. Näiteks vaatame sageli “Bambi” filmi, kus hirvetalle ema jahimehe kuulist pihta saab. “Bambi emme on surnud, ta läks ära!” – Ja Marta juba kordab juba nukralt järgi “Suu-nud… Vaata, Bambi issi tuleb!”

Või kui me vanu albumeid vaatame ja ma ütlen, et vanaema Aimet ei ole, ta läks ära, on surnud. Loomulikult ei saa ta sellest praegu aru (õigemini, saab aru omamoodi), aga ma ei varja seda elu külge ta eest.

Ja ikkagi, mida teeks laps seal matustel? Heal juhul jookseks ringi ja lärmaks. Halval juhul nutaks. (Sest Marta ja rahulikumalt istumas? In your dream…)

Ja veel halvimal juhul saaks psühhotrauma, vaadates kollase näoga inimese moodi imelikult lõhnavat asja. (Kes on seisnud surnukeha lähedalt näinud, teab, millest ma räägin.)

– Mina ise. Ma võin vahel olla sotsiaalsetes olukordades väga kohmakas. Eriti võõras kultuuris, matustel, kus ma ei tea, kui palju ma peaksin naeratama ja flirtima oma lapse teemadel ja kui palju ma peaks kurvastama.

– Minu ämm ja ämma ämm. Ma ei ole nende kahe kange naise vahekorda oma blogis puutunud, sest selleks tuleks varuda pudel veini ja terve öö, et kõik kirja panna… ja kas on mõtet.

Ütleme nii – Justini ema vihkab oma ämma ega räägi temaga sõnagi… viimane piisk karikasse kukkus meie pulmas ja pärast seda pole nad ei rääkinud ega ka ühistele üritustele sattunud. Kui meie vanaema Pegil külas käime ja seda mainime, siis järgneb sellele, eranditult, mingi jama Justini ema poolt.

Ja kas ma tahan viibida samas ruumis nende kahe naisega, kahe kummalise ja huvitava isiksusega, kelle mõlemaga ma läbi saan, aga kes teineteist ei salli? Iga naeratus, iga sõna oleks mulle kui sütel kõndimine.

Kindlasti on see ebamugav ka teistele, kes nende vahekorrast teavad, aga minult (ja küllap ka Justinilt) ootab Justini ema justkui mingit “lojaalsust”, me peaks temaga koos Pegi vihkama. See on üks täiesti haiglane olukord ja meie oleme selle lahendanud nii, et käime Pegil külas nii, et sellest Justini emale ei räägi.
…Ja siin ma nüüd olen. Valmis täielikult sõnastama oma tundeid. Aga kas ka valmis kohanema sellega, mida mult siin oodatakse.

See olgu ka vastuseks ühele kommentaatorile, kes äsja küsis, et kas välismaalasega abiellumine tekitab ka kultuurilisi erinevusi.

25 mõtet “KAS MA PEAKS MATUSELE MINEMA?

  1. Raina

    Kallis Epp!

    Kahju, et teie pere selline õnnetus tabas! Ma ei oska Sulle pädevat nõu anda, sest näiteks eelmisel aastal Pauli vanaisa matustele Cromwallis me ei läinud (Tallinnast kohalesõitu meilt ka ei eeldatud). Ma isiklikult mulle võõra inimese matusele ei läheks. Aga Inglismaal olles käitun vahest enda tõekspidamiste vastu kui ämm-äi midagi meist ootavad, sest tean, et oleme seal ikkagi lühiajaliselt ja tagasi Eestisse tulles elame elu jälle nagu meie tahame.

    Teise nurga pealt: võib-olla soovib su ämm sinu kohalolekut enda emotsionaalseks toeks (seda enam kui Justinit ei ole) ja see oleks ju midagi muud kui lihtsalt kellegi kauge sugulase matusel näo näitamine.

  2. Raina

    Vabandust, libisesin viimastest lõikudest kiirelt üle…. sinu ämma ja tema ämma tule vahele ei ole tõesti hea sattuda, kas vanaema ka solvub kui sa oma ämmaga hästi läbi saad?

  3. Eppppp Postituse autor

    Vanaema Peg on hoopis teist tüüpi, ta on väga enesekeskne, räägib enamasti kas lugusid minevikust või oma tervisest, ta on 86aastane ja ta pole kordagi meiega seda teemat (et ta oma miniaga ei räägi) üles võtnud.

    Ok, ma lahkun nüüd arvutist ja ma TÕESTI ei tea… Ma vist ikka ei lähe.

    Omamoodi kehva on see, et mul puudub adekvaatne ülevaade, mis siin on normaalne ja mis mitte. Kas see, et Justin ja Ian ei lähe (mõlemal on tööreisid) annab mulle kah kuidagi suurema õiguse mitte minna, või vastupidi, kohustab see mind minema…

    Ja kahju, kui kõige selle sees vaene onu Artie päris ära ununeb.

  4. Moonika

    Keeruline probleem. Mina ei julge siis küll nõu anda. Edu sulle selle väljanuputamisel, Epp.

  5. Katrin T

    Kaastunne kurva loo puhul. Aga mida Justin arvab? Mina sellises situatsioonis läheksin ainult siis, kui minu mees läheks ja eeldaks minult kaasaminekut, minu meelest oleks imelik oodata sinult minekut, kui Justin ja Ian ei lähe, kui tegemist on sulle praktiliselt tundmatu inimesega. Pigem peaksin meeles vanaonu üksi jäänud naist ja läheksin teda vaatama ja pakuks vajadusel abi. Kriitika kohta arvan nii, et kui keegi tahab sind kritiseerida, siis leiab ju põhjuse alati, lähed sa siis matusele või mitte.

  6. Tiia

    Oehh, meil Pauliga onnestus kyll suvel yhest matusest paaseda, kuna sugulased olid ise vaga arusaajad ja nentisid, et nii vaiksega pole toesti matustel kyll mitte midagi teha. Voibolla oleks amma rahustav lahendus lapsehoidja ja yksi seal kaimine? Isiklikult lihtsalt keelduksin, kuna matused on tosiselt kohutavad yritused ja 2-aastane on piisavalt hea vabandus/pohjus, et sel paeval pigem koju jaada.

  7. triin

    Hirmus lugu, tõesti väga kahju!
    Muidugi on nõu anda raske ja ega sa seda ju ootagi…, aga ma vist ka ei läheks, eriti kui mees tulla ei saa. Kui mees tuleks siis läheks.
    Samas jäävad mind millegipärast matused kripeldavad, millest kõrvale olen hiilinud.
    Eks ämmal oleks kergem kui teie Martaga seal oleksite. Laps hoiab inimesed nö liikvel. Samas kui on väga lähedasi leinajaid, siis võiks lapse sekeldamine segada.
    Samas on matus hea võimalus lahkunut ja tema lähedasi paremini tundma õppida, vähemalt Eestis. Inimesed on reeglina avatud ja meenutatakse möödunud aegu, nagu ei kunagi hiljem.
    Jõudu!

  8. VäikeMari

    kas sa siis ei saanud mingit palavikku välja mõelda? Mul on tavaliselt sellistel puhkudel kõht lahti, siis pärast häbenetakse ka uurida…Ega kerge ei ole nende mammadega hehe.. Õnneks on mu sitsiilasest ämm üpriski moderne, ka esimesi kes siin kandis lahutas ning oma kolme last üksi kasvatas. Seega ta mõistab, kui ma teesklen mingid absurdset haigust ( pole tihti just tihti kasutanud).
    Sa võid ju ka lubada, et lähed, ning siis välja mõelda mingi last minute kõhuprobleemi?

  9. Siiri

    Mina otsustan matustele minekut ainult iseenda sisetunde järgi. Kui ma tõesti leinan inimest, kes suri, siis lähen matustele. Või teine variant – kui sureb mõne minu väga hea sõbra väga lähedane inimene ja ma tean, et mu sõber saab sellest tuge, kui mina lähen ka matustele, siis ma lähen kindlasti oma sõpra toetama. Ainult kombe või kellegi teise tahte pärast ei hakkaks minema. Ja ma arvan, et pole teistele ka selgitada vaja, miks ma ei lähe. Ma lihtsalt otsustan nii. Ja ma ise tean, kui palju ma kellegist hoolin, seda ei saa teised mõõta selle järgi, kas ma käitun nii, nagu nemad tahavad. Ja tavaliselt panen ka küünla põlema ja mõtlen lahkunud hinge peale.
    Nii et Epu juhtumi puhul – kui vanaonu olnuks Justinile väga lähedane inimene ja Justin ise läheks kindlasti enda (mitte oma ema käsu) pärast matustele, siis ma läheks. Aga kuna tundub, et vanaonu väga lähedane polnud ja probleem on siin rohkem selles, et ämmaga mitte riidu minna, siis ma jätaks minemata – jääks kasvõi tõesti “haigeks”, et väga suur riid ei tuleks.

  10. Tiina

    Minu kogemus siinse ämmaga on see, et kui ta kelleltki midagi ootab, siis on selleks mu abikaasa, mitte mina. Ammugi ei pea ta loomulikuks, et ma oma väikse lapsega kaugema tuttava/sugulase matuse ette võtaksin (täiesti vastav juhtum olemas mõne aasta eest). Kui Sul pole lapsehoidjat saada, oleks see mu meelest piisav põhjus…

  11. Anu

    Ma ei võtaks last vähemalt kaasa. See võib põhjustada esiteks lapsele üleelamisi – kuna ta nähtavasti ei teadvusta endale täpselt, mis värk on, miks mingi vanaonu kirstus lamab ega liiguta – ja ka piinlikud olukorrad pole välistatud – alates lapse naeruturtsatustest kuni selleni, et sa teda mööda matusemaja taga ajad. Ämm peaks sellest aru saama. Ma arvan, et tuleks täpselt ära põhjendada talle, et see ei ole mingi laiskus ega ülbus ega lugupidamatus, vaid et emana sa vaatad, mis on parem su lapsele ja vastupidi, väljendabki lugupidamist vanaonule – sel moel, et sa ei sea tahtmatult ohtu väärikat tseremooniat.

  12. mama

    nõu anda ei oska, aga kui ise oleksin sellises olukorras, siis matustele ei läheks. eriti kui su mees ei ole minemas ja ta on tema sugulane. kahekesi väikse lapsega – ei.
    ise olen nii väikse lapsega ühel matusel käinud, aga see oli mu vanaema, kelle juures sai pea igapäevaselt käidud koos lastega. mulle tundus imelik neid mitte kaasa võtta.
    ilmselt on traditsioonid erinevad, aga ma läheks ilmselt hiljem kalmistule ja paneks küünla.

  13. Tatsutahime

    Minu kaastunne.

    Ma mäletan, kunagi sa kirjutasid sellest, kuidas te Eestis surnuaial käisite. Ja sellest, kuidas surm kuulub elu juurde. Matused kuuluvad ka. Matused on elavate jaoks – nendele, kellele see inimene on olnud oluline. On seal keegi, kes võiks sind vajada? Sinu ämm näiteks? Sest vaata, see on selline päev, mis ei kordu, see on ainult üks päev, mille saab anda. Kas su ämm on sulle nii oluline, et sa tahaksid temale toeks olla? Kas ta vajab seda tuge seal üldse?

    Lapsega on teine lugu. Ma ei tea muidugi täpsemalt ameerika kombeid, aga lastel on väga raske vaikselt kärus istuda (sest seismine nii väikese lapse puhul oleks juba lapsepiinamisele).

    Teisest küljest, tema oma kallid surevad ka kunagi. Tal on lihtsam, kui ta oskab selle mõttega harjuda, ma arvan. Matusekombed aitavad kaasa. Aga enne 5. eluaastat vist küll last kaasa ei võtaks.

    Mis sa tegid?

  14. triin

    Kui meie käisime vanaema matusel siis 4a võtsin kaasa ja 2se jätsin koju. Just selle pärast, et mitte hiljem teda mööda kirikut taga ajada. Nii väikese puhul on lootusetu, et ta midagi aru saab. Tal ei ole veel tuleviku mõistet. On ainult väike-väike minevik. Ka ei taipa nad midagi olematusest.

  15. Eppppp Postituse autor

    Ma ei tea veel, mis teen.
    Ei, ämm ei vaja mind emotsionaalseks toeks (vist). Ta ütleb, et onu Artie oli “üks väheseid normaalseid inimesi Jophni suguvõsast” ja “see oleks nii ilus zhest talle, kui me Marta tema ärasaatmisele võtaks.”
    Papa John ütleb, et “Marta oleks nagu särav ja positiivne täht seal matusel”.
    Siis üritasid nad rääkida, et ärgu mina siis tulgu, kui mul nii palju tööd ja tegemisi on, aga nad võtaks ainult Marta ja pärast sõidutaks ta tagasi (oleme 2 sõidutunni kaugusel).
    Mis Justin arvab. “Sul oleks ainulaadne võimalus näha mu isapoolse suguvõsa esindajaid, sest me ei suhtle ju nendega eriti” versus “Marta ei käituks ju matusel õigesti ja milleks teid väntsutada.”

  16. triin

    Last üksi ma vist küll ei lubaks. Seal on teistsugune meeleolu ja ta tunneb end ebakindlalt – siis on ema väga vajalik.

  17. Jaana

    Tead, minu meelest ei ole siin tegu kultuuriliste erinevustega, vaid lihtsalt erinevate inimeste arusaamadega sellistest asjadest. Nt mina ka ei lähe oma sugulaste matustele, keda ma viimati võib-olla nägin kolme aastasena (kui siiski) ja kes minu kasvamise loos ei ole mitte mingit roli mänginud.
    Olen ka sellepärast oma lähedastega suuri vaidlusi maha pidanud, aga endale kindlaks jäänud.
    Tean, millise hingelise trauma matus mulle tekitaks. Kui tegu sisuliselt mulle võõra inimesega, ei pea ma vajalikuks sinna minna.
    Sa juba mälestasid seda surnud inimest. Põletasid tema auks küünalt, püüdsid teda meenutada. See on hulga tähtsam kui vastutahtmist matustel osaleda.
    Ja saata sinna ilma emata 2aastane laps? Tundub ikka täiesti mõtetu… Ja tagajärgi ei oska keegi ette aimata. Äkki on seal mingi selline situatsioon, mis jätab talle kustumatu mulje? Seda enam, et emmet ka kõrval ei ole (nagu olen aru saanud, olete te kaks Martaga ikka täiesti üks).

  18. M.N.

    Käisin mudilasena paarinädalase vahega vanaisa ja vanaonu naise matustel. No ei olnud seda vaja. Mõneti on praegu omamoodi hea, sest vanaisast niigi vähe mälestusi. Samas olid hiljem ikka jubedad üleelamised ja unenäod jms. Siis veel suuremad lapsed rääkisid kuidas laip mulla all mädanema hakkab… millest mina ei teadnud enne veel midagi.

    Vanaonu naise matusest (samuti talvel, jube pime külm kole aeg) oleks kindlasti pidanud mind säästma. Aga no oli kombeks selline suguvõsaga kohal käimine ja pärast süldi söömine. (See peielauas söömine on eriti võigas tegevus mu meelest.)

    Isegi suuremana, kui juba 8-aastane olin, vajutas klassivenna surm kupli veel lapsel korralikult viltu. Nüüd olen imestanud, et on 20-nendates inimesi, kes polegi kordagi matustel käinud. Tegelikult võiks isegi nende peale kade olla.

    Huhh… nüüd tuli veel meelde, et koolipoisina sai käidud ema õpilase isa matustel. No mida sinna veel asja oli… :S

    Ära palun vii Martat sinna.

  19. Tatsutahime

    Äkki nad tahavad Martat sinna sellepärast, et siis on tunne, et elu läheb edasi. See on mingi point. Aga samas ei ole Marta mingi asi, keda millekski kasutatakse. Mis sa arvad, mida ta ise tagantjärele arvaks?

    Mina mäletan oma teisest eluaastast ainult lahedaid asju. Kuigi mul oli näiteks kopsupõletik, mäletan ma sellest ainult, et vanni ei saanud minna 😛 Mida tema nendest matustest mäletaks?

    Kas ta väsiks seal ära? Kas sina väsiksid seal ära?

  20. andry

    Mina ütleks: mine
    Sellesama kurgupaistetuse pärast. Võõra inimese surm ja ärasaatmine aitab sest vabaneda. Ehkki, ma arvan, esimesed pool tundi neelad raskustega.

    Teiseks, las Marta rokib, see on ikkagi itaalia pere, seal ongi lastel teised normid. Lase end vooluga kaasa viia.

    Kolmandaks, (aga ära seda arvesse võtta, kirjutan lihtsalt selleks, et aus olla), tead, kuskil 3 või 4. mõte oli mul, jess, maru oleks, kui ta ikka läheks, jess, maru huvitav oleks sest lugeda)

    Anna see viimane lõik andeks. Aga nii oli.

    Ja esimese lõigu sisse (kurgupaistetud) ma usun.

    Sinu Andry

  21. Ats

    Ma arvan, et 2 aastane ei saa matusel hingelist traumat. Matuseid on harva ja kui sa iga päev talle seda pärast meelde ei tuleta, siis ununeb ära. Kas sa ise mäletad vanaema Aino matust. Sa olid natuke vanem kui Marta praegu, said kuu aja pärast 3. Aga ärasaatmisel sa istusid. Muidugi vanaema oli sulle lähedasem ( ta oli sind mitmeid kordi hoidnud), kui Martale vanavanavanaonu. Kui palju ja kas sa üldse vanaema Ainot mäletad!
    Nõu andmine on vist hiljaks jäänud, aga ma arvan ka et võiksid minna. Võib olla kultuuri erinevused ei olgi selle koha pealt nii suured. Ka meil austatakse ikka kadunukest ja võimalusel minnakse ärasaatmisele. Saaksid ka Martaga hakkama. Ei ole see ju raskem katsumus kui üle ookeani lendamine.
    Ja pealagi näitaksid oma minekuga (või mitteminekuga) oma suhtumist nn. nende kultuuri. Ka Justin tahab, et saaksid suguvõsaga kokku.

  22. Eppppp

    Mis matuseid puudutab, siis ämm on siin ja nüüd on meil ootamatu probleem, ma oleks peaaeu valmis minema (matusejärgsele istumisele, mitte kabelisse), aga nüüd selgub, et ta ei võtnud lapse autoistet kaasa ja meie auto uksed on lukus ja võti Justini taskus San Franciscos. Hetkel on mu matustele minek nii-öelda saatuse kätes.

  23. Anna

    Ma ei lugenud küll eelnevaid kommentaare ja ehk on keegi seda juba öelnud, aga olen lugenud mitut lugu, milles psühholoogid soovitavad just lapsi matustele kaasa võtta, et nad väikesest peale oskaksid surma elu loomuliku osana võtta.
    Ja samas võin julgelt rääkida omadest kogemustest, et sellise asja ellu sisse toomisega venitamine maksab hiljem rängalt kätte. Mina sain oma elu esimese matusekogemuse 16aastaselt vanaisa matustel ja sellest sain ma ilmselgelt mingi trauma, sest see oli täiesti uus ja kohutav kogemus, mida mu elus varem ei olnud.
    Sellised kaugete sugulaste matused, kuigi see võib veidi võikalt kõlada, on just minu meelest kõige õigem viis last matustega harjutada, et ta siis, kui kunagi kellegi lähedase ärasaatmisele satub, täielikku vapustust ei saaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.