NADIA JA RINNAVÄHK

Seoses selle Michael Moore`i ja USA tervishoiuteemaga (vt allpool üks teema) tuli mulle meelde, et mu arvutis on üks avaldamata lugu. Selle tellis minult möödunud aastal ajakiri Anne oma rinnavähi erisse, aga jättis selle siis mahupuudusel välja…

Rinnavähi jaoks liiga noor?
Tekst Epp Petrone, New York
Fotod erakogu

“Ma ütlesin neile: võtke siis juba mõlemad!” kirjeldab Nadia Cervoni (praegu 31) seda, kuidas ta kaks aastat tagasi sai doktorilt teada, et üks tema rind tuleks eemaldada.

Kui kohtute särava kaunitari Nadiaga keset ta kodulinna New Yorgi melu, ei tuleks teil iial pähe mõtet, et temasugune naine on saanud rinnavähi diagnoosi, ning seda isegi kahel korral.
Esimest korda hakkas Nadia endal vähki kahtlustama 27aastaselt, kui ta elas ja õppis Kanadas. Tudeerinuna arstiteadust ning töötades vähiuuringute grupis oli ta keskmisest paremini informeeritud ning teadis, et vähki haigestuvate alla 30aastaste naiste arv on tõusuteel. Kui ta avastas oma ühest rinnast eladuva oranzhika-läbipaistva vooluse, pöördus ta arstide poole.
“See on lihtsalt hormonaalne häire,” lohutas üks arst.
“Te olete rinnavähi jaoks liiga noor,” leevendas ka teine ta kahtlusi.
Alles kolmas arst soostus tegema Nadiale mammogrammi. Sealt selgus, et tegemist on algusjärgus rinnavähiga. Operatsiooni käigus eemaldati veidi vähem kui veerand rinda; sellele järgnes plastiline operatsioon, mille käigus rind kohendati samasuguseks, nagu see oli olnud enne.
“Olge pealetükkivad, nõudke mammogrammi,” on Nadia sõnum temavanustele naistele. “Mul on valus mõelda, kuivõrd palju on neid tüdrukuid, kel on algfaasis rinnavähk, aga neid ei võeta vanuse tõttu tõsiselt… Igasugune eritis või muutus rinnas võib olla näitaja ja teil on õigus uuringule. Enne, kui on liiga hilja!” Ta on kohtunud paljude noorte naistega, kelle lugu on samasugune nagu tema oma – osa neist on suutnud arste veenda läbivaatuse vajalikkuses, osa on tulnud tagasi aasta pärast ja siis juba kaugemale arenenud kasvajaga…

Parem kaks võltsrinda

Pärast doktorikraadi tegemist kolis Nadia New Yorki ja asus seal tööle vähiuuringute laboris. Ühel hommikul dushi all tundis ta oma käe all rinnas tükjat moodustist. Kiire käik arsti juurde tegi kindlaks, et tegu on jälle rinnavähiga, sellessamas rinnas, millest osa kahe aasta eest eemaldatud sai.
Sealsamas arstikabinetis võttis ta kiiresti vastu otsuse, et laseb eemaldada mõlemad rinnad, kuigi vähk leiti vaid ühes. “Mul oli selleks kaks põhjust. Esiteks, olin liiga palju näinud haiguslugusid, kus naisel eemaldatakse üks rind ja ta on varsti uuesti noa all teise rinnaga, aga vahepeal on vähk jõudnud ka lümfidesse. Teadsin, et ma ei suudaks täiesti rahulikult edasi elada, hinges kogu aeg kartus… Ja teiseks, ma olin näinud pilte, kus naisel on üks rind enda oma ja teine rekonstrueeritud. Peale vaadates võib näha, et rinnad on erinevad. Minu arust on kaks võltsrinda esteetiliselt parem kui ebasümmeetrilised rinnad.”
Praegu näevad Nadia rinnad välja ühesugused… “Võltsid, aga ilusad,” ütleb ta kergelt naeruse häälega. “On kaks asja, mis on mu rindade puhul jama. Ma ei saa oma tulevasi lapsi rinnaga toita. Ja mul ei ole nibusid. Rinnad on üles ehitatud mu oma nahast; teoreetiliselt on võimalik ka ehitada nibud oma nahast, aga mu nahk osutus liiga õhukeseks ja õrnaks.”
Ta ütleb, et pole oma otsust hetkegi kahetsenud. Kui arstid lahkasid ta eemaldatud rindu, leiti diagnoositud tüki lähedusest veel väiksemaid tükke, mida polnud kinni püüdnud ükski neist uhketest uuringutest, mida lisaks mammogrammile veel oli tehtud. Sisimas on Nadia peaaegu kindel, et samasugused imepisikesed tükid oleks peagi ees oodanud ka teises rinnas.

Vähk. Miks mina?

“Loomulikult küsisin ma endalt seda,” kinnitab Nadia. “Kummaline, see oli ju diagnoosi saamise hetkel ka minu eriala: uurida, mis paneb osades keskkondades vähi rakud vohama ja mis pärsib neid teistes keskkondades.”
Ta ei oska vastata küsimusele, miks just tema. Geneetika? Ei. Ta ei tea ühtegi inimest oma suguvõsas, kellel oleks olnud kasvaja. Kehvad eluviisid? Nadia on regulaarselt tegelnud spordiga, söönud tervislikult, ei ole dieeditanud…
Nadia emal on teooria, et tütre haigestumise põhjuseks oli töö laboris, keset kemikaale ja radiatsiooni. Nadia vaidleb sellele vastu: mitte ükski uuring ega statistika ei näita, et laboritöötajad põeksid keskmisest sagedamini vähki. Ta ise kipub pigem eelistama teooriat, et tegu on mitmekümnete erinevate keskkonnafaktorite koosmõjuga, nende hulgas vaid üks faktor oli töö laboris. “Siiamaani ei suuda teadlased välja selgitada, mis on see põhjus, et osad organismid on keskkonnafaktoritest tingitud muutuste suhtes vastuvõtlikumad kui teised. Väga paljud asjad on vähi tekkimisel tähendusväärsed, aga teadlased ei tea veel, kuidas seda puslet kokku panna,” räägib Nadia.
On kindlaid seoseid vähi ja keskkonna suhtes, näiteks diagnoositakse saastatud õhuga piirkondades vähki rohkem kui puhta õhuga piirkondades. Lisaks sellele, mida sisse hingame, peab Nadia ülioluliseks toiduvalikut. “Näiteks saavad suurfarmides elavad kanad hulgaliselt hormoone, mis neid kiiremini kasvama paneks; lehmad saavad hormoone, et nad rohkem piima annaks,” arutleb ta. “See tekitab neis kõrgema östrogeenitaseme; läbi liha ja piima saame ka meie selle taseme endasse. Aga organismi kõrge östrogeeni taseme ja rinnavähi tekke vahel on väga tugev seos.”

Vedas rahadega
Oma esimese rinnavähi operatsiooni elas Nadia üle Kanada tervisekindlustuse süsteemis, mis meenutab Eesti oma – enamvähem kõik inimesed on kaetud ühtse kindlustusega. USAs valitseb tervisekindlustuses aga paras kaos – on sadu kindlustusfirmasid, mis sõlmivad tööandjatega lepinguid ning inimene saab oma arstiabi kas täiesti tasuta (sest ta töökoht ja kindlustusfirma maksavad kahepeale kõik ta arved) või pooltasuta (nii et inimene peab maksma ise näiteks 20% oma arvetest juhul, kui need ületavad teatud summad).
Nadia kuulub nende õnnelike ameeriklaste hulka, kes sai oma operatsioonid kõik tasuta, sest tal oli hea töökoht ja soodne leping. Ei tekkinud ka mingeid vaidlusi, mida sageli ette tulevat. Näiteks oleks võinud kindlustusfirma vaidlustada naise mõlema rinna eemaldamise-rekonstrueerimise vajalikkuse, kui arst esialgu soovitas ju vaid ühe rinna amputeerimist.
Isiklikult tunneb Nadia paari naist, kellel juhtus rinnavähki haigestumise ajal olema kindlustuselping, mis tagas 80% arvete tasumise. Ülejäänud 20% kõlab küll väikse numbrina, kuid selle taga on tavainimese rahakoti mõõtmete jaoks hiiglasuured summad! “Näiteks minu rindade üles ehitamine läks maksma 50 000 dollarit, sellest üks viiendik oleks 10 000 dollarit,” loetleb ta. “Lisaks on vaja kemoteraapiat, regulaarseid ülevaatusi nii rinnavähi suhtes kui ka teiste vähkide suhtes, sest statistika näitab, et võid suurema tõenäosusega haigestuda ka lümfiteede ja emakakaela kasvajasse… Nii et sul kulub järjest tuhandeid dollareid, samas ei ole kindlustusfirma enam huvitatud sinuga teistsuguse lepingu tegemisest, kui sul juba vähk on avastatud.”
Ta on rinnavähi internetifoorumist lugenud ka nende naiste abipalveid, kel diagnoosimise hetkel pole üldse tervisekindlustust. “See on kohutav,” vangutab ta pead. “Mul on seda traagikat raske ettegi kujutada. Lisaks raskele diagnoosile peab inimene veel võitlema, et leida raha enda operatsioonideks.” On olemas heategevuslikud organisatsioonid, aga kuna kindlustamata inimesi on USAs väga palju, siis on ka heategevuslike rahade pärast rebimine.

Uhkelt kiilakas
Raskemaks üleelamiseks kui operatsioone hindab Nadia järgnevaid kemoteraapia seansse. Mida kemoteraapia Kanadas ja USAs endast õigupoolest kujutab? Kõigepealt teeb arstie konsiilium otsuse, milline teraapia peaks võimalikke vähirakke antud patsiendi kehas kõige efektiivsemalt hävitama – valida on mitmekümnete erinevate ravimite ja manustamisprotseduuride vahel. Nadial tuli käia iga kahe nädala tagant käia paariks tunniks haiglas, kus ta sai veeni tilgutatavat vahendit. Iga kord muutus ta sellest aina väsinumaks ja uimasemaks. “Keha sai üha enam keemiat täis ja ma ei jaksanud enam midagi teha,” kirjeldab ta. “See polnud aga seda sorti väsimus, mille puhul väike uinak aitaks. Ei – sa magad, aga kui üles ärkad, tunned veel vastikumat pohmelli.”
Ta teadis juba enne kemoteraapia algust, et enamus temale määratud teraapia läbiteinutest kaotab oma juuksed. Neid jäi tuustakute kaupa kammi külge ja öösel pead pöörates padja külge… Nadia proovis ka parukat, aga otsustas seda mitte kanda. “See oli ebamugav, ajas higistama,” kirjeldab ta. “Ja mulle oli see ka põhimõtte küsimus. Miks pean seda häbenema? Paljud mehed ajavad ennast nalja pärast kiilaks ja keegi ei vaata viltu.” Nii kandis ta oma juusteta pead paljalt või rätikus.
Seriaalist “Seks ja linn” pärit stseen, kus peategelanna Samantha eeskujul rebivad ka ülejäänud naised oma parukad avalikkuse ees peast, on New Yorgis paraku veel tulevik. Enamus kemoteraapiat läbivaid naisi ei ole nii julged nagu Nadia või Samantha ja kannavad parukaid. Aga toetusgrupi koosolekule sisse astudes kahmavad naised parukad peast juba uksel, sest seal on nad kõik võrdsed… Nadia ei jõua ära kiita, kui palju kasu ta sai toetusgrupis käimisest. Paar sotsiaaltöötajat või psühholoogi aitab koosolekuit läbi viia, alati on kohal ka paar positiivst näidet, kellel vähki põdemine juba aastatetagune minevik on, ning õlg õla kõrval istuvad teised noored naised – “Seal näed, kui palju on teisi sinusuguseid ja sa pole üksi!”

Pulmapeol oli saladus
“Kas sa oled häbenenud oma diagnoosi?” küsin Nadia käest.
Ta jääb mõttesse. “Ma tahaksin vastata, et ma ei ole seda häbenenud. Tahaks öelda, et noor ameeriklaste põlvkond on vabameelne ja me räägime avatult oma seksuaalsusest, oma haigustest… See ongi tõsi. Aga tõe teine pool on, et ma ei rääkinud oma diagnoosist paljudele, kellega tööalaselt kokku puutusin. Sest ma ei tahtnud, et mind haletsetaks. Kui oled haige, siis soovid ju eriti, et sind võetaks täisväärtusliku inimesena.” Lõpuks pidi ta seda tööl ikkagi kõigile ütlema, sest oli sunnitud töökohast loobuma – niivõrd läbi oli ta omadega kemoteraapia tõttu.
Ka suur osa Nadia pulmapeole tulnutest ei teadnud, et naine oli hiljuti teinud läbi operatsioonid ning vaid mõni päev pärast pidu oli algamas kemoteraapia. Teadsid lähedased sõbrad ja lähim perering, aga ülejäänutele ütles Nadia seda järgmisel päeval pärast pidu. “Ma tahtsin, et nad tuleks ja tähistaks meie abiellumist, mitte ei tuleks, silmis kaastunne.”
Mesinädalatele sõitis noorpaar pärast seda, kui Nadia oli kemoteraapiast taastumas. “Pärast neid väsimust täis kuid, mil ma ei teinud sisuliselt mitte midagi, ainult vedelesin kodus.” Reis Mehhikosse oli Nadiale nagu uue lehekülje pööramine. Piltidelt vaatavad vastu kaks seksikalt naeratavat, pruuniks päevitunud sihvakat kiilaspäist kuju – ka Natia mees oli end nulliks lasknud, nii et nad nägid välja peaaegu nagu kaksikud.

Kirjutab raamatut
Toetusgrupist jäi Nadia jaoks kõlama idee, et kõigis kannatustes on midagi head, nii ka rinnavähis. Ta otsustas sellest kirjutada raamatu – aga mitte pika ja filosoofilise, vaid hoopis pisikese, pihku mahtuva raamatu, mis koosneks naiste tsitaatidest.
Näiteks: “Me saime oma mehega veel lähedasemaks, ma kannan nüüd tema rinnanibusid!” See on lause naiselt, kellele rindade rekonstruktsiooni käigus kasvatati nibud ta abikaasa rinnanibude kudedest.
“Küll on hea, ma ei pea enam kunagi kasutama deodoranti, sest ma ei higista enam!” Nii lausub naine, kellel kaenlaalused lümfisõlmed eemaldati.
“Ma ei pea enam kandma rinnahoidjaid, hurraa!” Naine, kellel mõlemad rinnad eemaldatud…
Niisuguseid positiivseid lauseid kogub Nadia internetifoorumitest ja oma toetusgrupis tekkinud tutvusringkonda kasutades. “Minu meelest on selline raamat turult puudu, ja selle järgi on siiras nõudlus,” ütleb ta. “Kõik rinnavähki puudutav ei pea olema kurb ja rõhuv, ka selle üle peab nalja tegema ja asjast üle olema.”
Lisaks käib ta paaril korral nädalas õhtuti õppimas dokumentaalfilmide tegemist, sest tahab teha filmi noortest rinnavähki põdenud naistest. Aga vanasse töökohta – vähiuuringute gruppi – ta tagasi ei läinud; nimetage seda ebausuks, kui tahate. Nüüd töötab ta toimetajana ajakirjas “Nature” ja kajastab värskemaid geeniuuringuid. “Ma arvan, et lähema kümne-kahekümne aasta jooksul tuleb vähi ravimises murrang; teadlased suudavad selle pusle lõpuks kokku panna,” ütleb ta.

21 mõtet “NADIA JA RINNAVÄHK

  1. andry

    See on nüüd nii rikas tekst, et seda võiks kommenterima ja lahti kirjutama jäädagi. Valin kaks momenti.

    Üks moment, millest Nadia elus ilma jäi, mis peaks olema teada igale lapsi sünnitanud naisele. See on moment, kui laps esimest korda su rinnast piima tõmbab. Olen kohanud kirjeldust sellest erilisest tundest päris mitmes kohas ja kirjeldajad on nimetanud seda üheks oma elu suuremaks naudinguks. Valu ja nauding segunenult, mis läbistab sind pealaest jalatallani. Mu oma naine ütles omal ajal, et see on olnud ta elu suurim orgasm. Kõik teised on selle kõrval olnud tühised. (Me nääklesime parajasti, tegelikult ma arvan, need on kvaliteedilt ja olemuselt erinevad tunded, nagu shokolaad ja martsipan on erinevad maiustused)

    Nii et olemustäidumus. Aga sellesama olemustäidumust saab ta tajuda oma raamatute ja filmide kaudu. Kui need siia ilma tulevad. Mehelik on see tunne, see on võimalus, ja ainuke (?), kuidas mees siia ilma midagi uut sünnitab.

    Ja siis meeldis mulle kohe äralõpmata sügavalt selle naise repliik, kes on oma mehega veel lähedasem, sest nüüd on neil ühised rinnanibud. Pean seda preemiaks selle eest, et too leedi ei alistunud ei haigusele ega hirmudele.

  2. Gea

    Vähk on mu suurim paranoia… Brrrrr. Aga lugu on väga hea! Imelik, et Anne selle välja jättis, ma mäletan seda rinnavähi-eri küll, seal oli palju igavaid nn eksperdijutte, ma oleks mõne nendest hoopis välja jätnud.

  3. andry

    gea, mul oli ka. siis taipasin, et näiteks suitsetamine tekitab kopsuvähki just siis, kui kogu aeg kardad. Siis loobusin. Mitte suitsetamisest.

  4. Gea

    noh, ega ma selle peale nüüd 24/7 ei mõtle, aga selliseid lugusid lugedes tuleb jälle meelde. Mul suguvõsas hästi palju vähki ka, mõlema vanema poolt.

  5. Anu

    Andry, selle mõtte eest nüüd 12 points!
    Kasutan ise sama taktikat.
    Vähihirm on peaaegu sama nagu surmahirm, aga tänane SL Õhtulehtki kirjutab, et vähist on võimalik terveneda.
    Ma just mõtlesin, et Epp käib SL ÕL-iga ühte sammu:)

  6. Mari (B)

    Mina tahaks siinkohal kõikidele naisterahvastele panna südamele, et ka PAP-testi tuleks regulaarselt teha. Hiljemalt alates 21-aastaseks saamisest (või kolm aastat peale suguelu alustamist) ja vähemalt korra iga kolme aasta tagant. Tegelikult iga kahe tagant oleks isegi parem.
    Mulle on mulje jäänud, et Eestis väga paljud ei tea üldse mis see on, rääkimata teadmisest, millal neile seda viimati tehti (või kas üldse on tehtud).

  7. andry

    anule

    epppppul lihtsalt hea nina

    tabab ää, mis õhus on

    aga aitäh pointide eest, hea meel, kui kellelgi kasu on mu mölast

    ja Gea on ka tore

    Nagu ütles suur vilusoohv Puhh oma sõbrale Notsule peale pikka arupidamist: Ja üldse, kõik on toredad!

    Mhm, noogutas Notsu

  8. Eppppp Postituse autor

    Huvitav, kas seda PAP testi tehakse Eestis naistearstide juures rutiinselt???

    Mina olen ju see inimene, kes arsti juurde ei kibele. Ja kui ma lähen, siis ma eriti ei vaeva oma pead, mis seal siis ära tehti – unustan ruttu ära.

    Ja Ameerikas pole ma 2 aasta jooksul arsti juurde rohkem jõudnud kui see seiklus nimega “Emergency room”.

  9. Mari (B)

    Rutiinselt tehakse Eestis kindlasti raseduse ajal ja esimesel visiidil peale sünnitust. Enne rasedust ei teinud ükski arst kunagi sellest juttu ja niipalju kui ma olen oma tuttavate käest küsinud on ka neil samamoodi olnud.
    Väga tahaks tegelikult loota, et on siiski arste, kes rutiinselt PAP-testi teevad, kuivõrd tänu sellele on maailmas niipalju naisi emakakaelavähist pääsenud, sest see aitab avastada haigust varases staadiumis.
    USA süsteemis tehakse aastas korra (alates 18-aastaseks saamisest oli vist). Seega kui sa seal korra naistearsti juurde satud, siis on see kindlalt üheks protseduuriks.
    Ise olen tänu USA arstile ja sellele testile üle noatera pääsenud (loodetavasti).
    Rinnavähist niipalju, et kui sa ei ole riskigrupis või siis ise leidnud rinnast sõlme, siis tahakse Eestis mammogramm rutiinselt vaid üle 40-aastastele.

  10. Gea

    Kusjuures ei tehta Eestis rutiinselt. Või on siis nii ära tehtud, et pole mulle öeldud (mis pole ka just hea käitumine arsti poolt, eks)

  11. Katrin T

    Mul on küll PAP-testi Eestis tehtud ka väljaspool rasedust. Aga palju eesti naised üldse naistearsti juures käivad, kui probleemi pole…
    Teine asi on rindade kontroll, mida pole Eestis ükski arst mulle poole sõnagagi maininud. Olen aru saanud, et arenenud riikides on see ka naistearsti rida ja osa rutiinsest kontrollist.

    Aga PAP-testi kohta on mul selline küsimus, et nägin siin Ameerikas järjekordset telereklaami, kus tädi rääkis, et see PAP-test ei pruugi midagi näidata, tuleb arstilt hoopis HPV-testi nõuda. Ma mõtlesin, et PAP-test näitabki seda HPV-d??? Teab keegi selle kohta midagi?

  12. Mari (B)

    Mina olen niimoodi aru saanud, et HPV-d on väga väga palju alaliike ja ainult osad neist põhjustavad rakulisi muutusi, mis pikapeale viivad vähini. PAP-test tehakse, et avastada neid rakulisi muutusi.
    HPV pidi enamusel inimestel organismis olemas olema ja HPV-test võikski siis näidata kas konkreetsel inimesel on ja kui, siis mis tüüpi. Kui on ohtlik tüüp, siis see võib kunagi hakata arenema vähiks, aga ei pruugi. Seega põhimõtteliselt on ilmselt küll HPV-testiga veel varem võimalik asja avastada ja PAP-test sellel ajal ei pruugi veel midagi näidata.
    Samas ma ei kujuta ette mida selle teadmisega ette võetakse, sest ka PAP-test näitab erinevaid staadiume ja esimestega neist võetakse lihtsalt nö. äraootav seisukoht. Ehk siis jälgitakse tihedamalt ja kui läheb hullemaks, siis lõigatakse kahjustunud rakud ära.

  13. andry

    uih, kuda tahaks kah miskit öelda, a pole öelda, kuna pole rindu

    A kas siis keegi ei julge kirjutada sellest, mis tunne on imetada?!?!:D

    Andry, uudishimulik, ei teagi mix

  14. Eppppp Postituse autor

    Aega pole – vastan kiirelt – imetamine on mõnus ja eriliselt lõõgastav tunne. Aga ikka hoopis teistmoodi kui mehe ja naise vaheline akt (ja ühelt mõnult teisele ei saa reeglina väga kiirelt lülituda).
    Aga mis sa ütlesid Tiina kohta, et esimene imetamine oli nagu orgasm- ei oska enda puhul kommenteerida. Esimesed rinnatõmbed, see kõik toimus parajas eufoorilises udus pärast lapse sündi. Igatahes esimesed paar päeva olid ikka parajalt masohhistlikud, sest alguses tuleb piima nii palju, et rinnad on nagu kaks jalgpalli ja imetamine on valus. Umbes teiseks nädalaks tuleb selline rahulik mõnu.

  15. Anu

    Muide, meestel esineb ka rinnavähki. Ja 80-aastastel meestel pidi 80%-l olema eesnäärmevähk. Imetamise tunne on selline, et ma kujutab ette, et see on umbes sama, mida ma tahaks küsida, mis tunne on meestel, kui….
    A., peaaegu reedeõhtuselt:)

  16. Anu

    No ma pean silmas, et Vabariigi aastapäeva-eelne õhtu:)
    Tänane tööpäev oli küll reede moodi.
    Pühadelaupäev hoopis äkki?:)

  17. VäikeMari

    Nii, PAP testist, lisan juurde, et Itaalias tuleb kutse iga kahe aasta tagant koju, alates 25 eluaastast ( ka välismaalastele). Enne seda käisin noortekliinikus, kus tehti ( kõik tasuta) kõik testid ja analüüsid tasuta ning rutiinselt.
    Loomulikult on riiklikus haiglasüsteemis seiklemine alati üks pikk järjekord ja ootamine, kuid tehakse ära. Samas ei tunne keegi kunagi huvi mu rindade vastu, seda peab ise küsima ning uurima.

  18. andry

    to Anu

    Mina vastan jummmalast rahulikult igasugu küsimustele. Ma enne kuskil vihjasin Moonikal, et mul on mitu Moonikaga samanimelist sõbrantsi, ja nendega me itsitame ja räägime suvalisel teema, mis puudutavad nii meeste kui naiste bioloogilisi iseärasusi

    A mis eesnäärmevärki puutub, siis seda ma ei karda miskipärast. See tuleb nagunii mingil määral, istuv töö ja muud rõõmud. A ma lasen mõlemad eemaldada, nii ees kui ka taganäärme, Nadia on mulle eeskujuks

    Kus see taganääre on, ma ep tea, aga kui sõna “eesnääre” keeles ringi tolkneb, on taganäärme olemasolu lihtsalt loogiline:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.