Matusepäeva hommik möödub muidugi jälle Petrone stiilis, kus papa John jookseb mööda maja ringi “Damned! Kus on mu mantel! Ma ei ole seda ju kusagile maha unustanud! Kes nägi viimati mu mantlit?”
Minul on kadunud saapad – need, selgub, on Marta ära peitnud, aga Johni mantel jääbki kadunuks. Ja Christine hakkab juukseid pesema-föönitama siis, kui eestlased oleks juba kabelis kohal.
Ja plaani, et Eesti vabariigi aastapäeva puhuks võiks siitmaja sinimustvalge vardasse tõmmata, ei söandagi ma tekkinud kaoses enam meelde tuletada.
Lahkume kodust kümme minutit enne matuste ametlikku algust. Nii et vastatud on mu küsimusele, kas itaallased ka matustele hiljaks jäävad. (Justini vanematekodust kabelini sõidab kolmveerand tundi.)
—
Meil on eelmisel õhtul vailduste käigus selginud plaan minu suhtes.
Christine: “Minu sisetunne ütleb, et Epp ja Marta saavad seal matustel väga hästi hakkama, just fine, absolutely fine!”
Mina: “Ma ei taha näha surnukeha. Ma ei taha, et Marta karjuks või laulaks neil viimastel hetkedel, mil Esther saab oma mehega olla. Aga ma tahan Petronede suguvõsa näha. Ja ma tahan Esthrile kaastunnet avaldada.”
John: “Nad ei pea ju tulema matustele, tulgu ainult pärast söömisele! Mina ka arvan, et lapse koht pole kabelis.”
Christine – muutub vihaseks: “Nagu te ütlete, nagu te ütlete!” (See lause on suur ohu märk.)
Justin (telefonis): “Epp las minna matuste ajaks lapsega teise vanaema juurde ja sealt võtate ta pärast auto peale ja sööma.”
Nii jääbki, vaene vihast turtsuv Justini ema on kolm ühe vastu maha hääletatud.
—
Aga kui me autos kabeli poole kihutame, on ka minul tekkinud mingi uutmoodi sisetunne.
Mulle kohe sugugi ei meeldi, kui mind millekski sunnitakse. Aga kui ma olen endale vabaduse välja võidelnud, siis näen ma palju paremini ka teise poole seisukohti.
Ja eriti on mulle meelt mööda “follow the flow” mentaliteet. Vaata lihtsalt, kustpoolt hetkel tuul puhub, ja otsusta siis…
Hetkel on päikeseline kevadet täis ilm, ämm ja äi on lootusetult hilinenud ja mul on kuidagi hoopis helgem tunne kogu selle surnukeha ja matuse suhtes.
“Teate mis, teil pole vaja aega kulutada vanaema Anni juurde sõitmiseks, ma tulen ikka kabelisse kaasa!”
Christine vaatab tahaistmele, eriti uhke pilguga: “Ma teadsin seda ju kogu aeg!”
—
Kabel on suure parkimisplatsiga kahekordne maja. Allkorrusel paistab saal, kus sadakond inimest istub ja kuulab. Mõni pühib pisaraid.
“Ja lõpuks, palvetame ka Robert Blake`ile mõeldes,” kostub sealt parasjagu.
“Kes pagan on Robert Blake?!” sosistab Christine, kui fuajees kiiruga mantleid ära paneme.
“Naabrimees!” sosistab John. “Onu Artie sõber, seesama, kes ta kogemata alla ajas… Ta olevat praegu täiesti murtud mees, tohutus depressioonis.”
—
Ma näen kaugel tooliridade ees kirstu surnukehaga, ja jõuan just mõelda, et ups, mis ma nüüd peale peaks hakkama. Marta juba jookseb…
“Kas te soovite minna laste mänguruumi?” pöördub järsku minu poole sosinal üks ülikonnas noormees, ilmselt kabeli töötaja.
Ta juhatab meid keldrikorrusele, kus on põrandal ja riiulitel mänguasjad, raamatud, videokassetid. Ainus, mis selle lastetoa eriliseks teeb, on laua peal olev lugemisvara “Kuidas rääkida lapsele surmast”.
Jõuame just tutvuda 2aastase Lily ja tema emaga (Lily vanaema ja Justini vanaisa olid õde-venda, nagu selgub), ja ongi ülakorrus suminat täis.
—
Olen eelmisel õhtul lasknud teha kiire, aga segadusse ajava ülevaate Justini vanaisa Jerry nelja õe ja kolme venna järeltulijatest.
“Kui ma inimest esimest korda näen, kas ma siis ka peaks teda kohe suudlema? Või oleks kätlemine parem?”
Vastuseks oli Justini ema pikk tiraad, teemal: tuleb usaldada enda sisetunnet.
Nii otsustan igaks juhuks neid musitada, kes tuttava näoga paistavad olevat – ühesõnaga, neid, kelle kohta ma arvan, et nad olid võibolla mu pulmas.
Ja kes on sellise võõramat sorti näoga, ja kes mind ise võõrastavalt vahivad, neile pistan käe pihku.
Nõnda ka teen. Ainult värsket leske tädi Esthrit pole kogu selles saginas mitte kusagil. Või, oh häbi, ei tunne ma teda ära?!!
Lõpuks ta tuleb. Üksinda tühjast saalist.
Ja järsku, vaadates saaliukselt paistva naise kössis kuju, tuleb mulle ka Artie meelde. Õigus jah, nad olid meie pulmas nagu pisike käe alt kinni hoidev ja kogu aeg omaette naeratav… mis oleks see sõna… kaksainsus?
Nüüd ei oska ta ilmselt ilma Artie`ta seltskonnas kõndida.
—
Sõidame autorivis. Mind valdab erakordselt muretu meel ja ma lobisen sellest, mismoodi me Justiniga olema omavahel kokku leppinud, mis teha meie surnukehadega.
“Minul on ükspuha, kas mind tuhastada või matta, aga ma tahan, et mu haud oleks Suure-Jaanis! Ja Justin tahab, et teda tuhastataks ja puistataks Ahvenamaa kaljudelt alla vette…”
Justini vanemad ei taha sel teemal rääkida. “Meil on need asjad ka otsustatud, need testamentides kirjas,” ütleb Justini isa napilt ja vahetab teemat.
“Muide, mu isa on siia maetud,” viitab Justini ema teeäärsele hauakivide põllule.
“Äkki võiks pärast sealt ka läbi käia?” küsin ma.
“Ma ei usu, et seda ise üles leiaksin. Ma olen seal käinud üks kord pärast ta surma. Sa ju tead, ma ei saanud oma isaga eriti hästi läbi.”
Üks kord. Kolmekümne üheksa aasta jooksul.
—
Võtan mantlitaskus oma fotoka (see on mul seal peaaegu kogu aeg). Püüan kaadrisse saada kõike seda, mis meie auto juurest kalmistule vaadates avaneb: mõned puud, musta riietatud inimesed, päikeseline taevas ja Ameerika lipuga kaetud kirst.
“Epp!” hüüatab Justini ema vaikselt ja hüppab mulle ligemale. “Pilte ei sobi teha!!!”
Panen häbistatult fotoka ära. Ma ju ei teadnud.
Vaatan kirstu ümber kogunevaid inimesi – paljud neis närivad nätsu, hoiavad käsi püksitaskutes ja peaaegu kõigil on ees päikeseprillid. Aga see kõik on siin normaalne.
—
Lilli pole kellelgi kaasas. Aga siis ilmub välja üks mees – hiljem saan teada, et see on papa Johni nõbu – , kes jagab laiali lilli. Igaühele roos või nelk. Siis käime kõik riburada kirstu juurest läbi ja asetame lilleõied kirstu peale.
Järsku ongi kõik möödas, pärast väga lühikest kõnet kellegi poolt. Suundutakse tagasi autodesse.
“Aga kas me seda ei jäägi vaatama, kuidas kirst ära maetakse?” küsin ma autos. “Ja muusikat ei lase ka keegi?”
“Ei, nüüd on kõik,” kuulen vastuseks.
“Muide, milleks oli see teine, suur metallist või ma ei tea millest tehtud kirst onu Artie puukirstu juures?” ei ole mul küsimused otsas.
“See läheb puukirstu ümber. Siin Long islandil saadakse kraanivett pinnaseveest ja keskkonnakaitse eeskirjadega on keelatud puukirstudes matmine. Nii et puukirst läheb selle suure kirstu sisse ja siis surnuaia administratsioon matab selle maha.”
Mõtlen natuke selle üle. Füüsikas pole ma kunagi eriti tugev olnud. “Ma ei saa aru, inimese keha ju ikkagi kõduneb, aga et siis ei lähe need ained pinnasesse, vaid jäävad sinna suure kirstu sisse?…”
Justini ema ka mõtleb. “Ma arvan, et keha kuivab ära seal kirstu sees. Nagu muumia,” vastab ta.
—
Tädi Loretta maja. Kõik lärmavad ja selle keskel seisab pisike kõhetu, omaette naeratav naine.
Elu on kummaline. Nädal tagasi läks ta mees korraks õue, ja kõik muutus igaveseks. Ja täna õhtul läheb ta koju ja mõtleb: ….
Ma ei tea, mida ta mõtleb. Meie ümber on sadu lugusid, mida me korraks justkui puudutame, aga mitte kunagi ei saa me teada, mis seal sees tegelikult on.
“Miks Esthril ja Artiel lapsi ei ole?” küsin ma – see on juba kolm tundi hiljem autos, tagasi sõites. Kui meie kõhud on täis puugitud ja arutame oma pere keskis kõike seda, mida viisakas seltskonnas arutada ei tohi. Näiteks et plastiline kirurg olla teinud imetlusväärse töö onu Artie näoga, mis ju avariis kannatada olla saanud, või et onu Jack olla korraga ühe aastaga nii vanaks ja paksuks jäänud…
“Keegi ei tea, miks neil lapsi pole!” vastab Christine, enne kui John jõuab suudki lahti teha. “paljude pereliikmete puhul on ju teada – näiteks minu vend Bob on Peeterpaan ega taha lapsi. Johni vennanaine Kerry põeb MS-i ega julge lapsi saada…”
Ahjaa, need lood. Ühe pärastlõunaga näed ühe suguvõsa lugude rägastikku.
Christine ja tema ämm Peg, kuidas nad aastaid pole teineteist sallinud ja seltskonnas nüüd hoolega teineteist väldivad.
Või lugu Pegi kolmandast pojast, kes lapsena suri õnnetult, ja siis otsustas Peg saada veel neljanda lapse, Rickie, keda ta olla alati liiga palju armastanud.
Ja kuidas ta soosis Rickie abiellumist Kerryga, olla lausa sisuliselt oma pojale pruudi välja valinud ja neile varanduse kinkinud.
Ja kuidas Kerry iirlastest ema-isa olid hingepõhjani vihastanud, et nende tütar sellise halva partii tegi – mingi keskmise haridusega itaalia paesan! Paarkümmend aastat tagasi oli, ja tegelikult vist on siiani, itaallased ikkagi veidi madalam klass kui iirlased (vähemalt viimaste meelest).
Ja kuidas Kerry polnud oma vanematega aastakümneid suheldnud, aga nüüd, kui ta ema suri, otsustas isa oma ainsa lapsega ära leppida.
Ja et see isa olla 90aastane miljonär ja nüüd ka 87aastase Pegi austaja, ja Peg loodab abielluda oma minia isaga…
Ja nüüd, pange tähele, on Rickie otsustanud oma abielu Kerryst lahutada, sest ta on endale leidnud teise.
Ja Peg on oma lemmikpoja peale nii vihane, et vaevu räägib temaga.
Aga Pegi meheõe Loretta viiest lapsest kaks on maniakaaldepressiivsed (aga see ei tulevat meie suguvõsast!), ning üks olla end aastate eest ära tapnud ja teine on tugevate ravimite peal… Ta on üks kolmikutest – teised kaks on ühemunarakukaksikud ja väga rõõmsameelsed, koos naeru lõkerdavad (seda nägin ma peiede ajal ise ka). Aga kolmas olevat suguvõsalegendi kohaselt juba raseduse ajal olnud selline pisike ja depressioonis, selline on ta siiani (tunnetasin kolmanda õe kurvameelsust, enne kui olin nende lugu kuulnud…)
Ja Pegi mehevenna Georgi üks poeg on heroiininarkomaan, kes elab vanemate keldris ega käi tööl.
Kas jõuate veel jälgida?… Aga papa Johni üks teine nõbu, kes vanasti ka olla veidi narkootikume kasutanud ja oli pikajuukseline boheem, hakkas pärast õige naise leidmist hoopis politseinikuks ja nüüd on tal neli last ja suur maja.
Ja üks teine nõbu, Jason – temal muutus hoopis abikaasa narkomaaniks, ja lahutusega läks lapse kasvatusõigus isale.
Ja üks kolmas nõbu on Chicagos suure ülikooli president, aga ta ei käi üldse oma ema vaatamas siin New Yorgi lähistel ja sellepärast olevat kõik teised ta peale vihased.
Jne… Storys, storys everywhere.
EPILOOG
Justin helistab San Franciscost.”…Et kas sa oled otsustanud, lähed sa siis matusele või ainult peielauda?”
“Mida? Matused on juba möödas! Matused olid hommikul!”
Ja kõne jätkudes.
“Justin, tead, ühel su isa nõbudest, Alekil, on keldris professionaalne muusikastuudio, ta mängib kitarri, talle meeldib brasiilia muusika ja ta tahab sinuga proovida jämmida ja lindistada!”
“Alek? Kes on Alek?”
“Joe vend, noh.”
“Joe?!”
“Nad on Tina pojad.”
“Tina?! Ma ei tea mingit Tinat.”
“Tina oli su vanaisa Jerry õde, kes suri umbes 50aastaselt vähki.”
“Ahjaa!”
Ja meie suguvõsa-uurija Justin pidi tunnistama, et minust on ühe matusega saanud suurem Petrone-ekspert kui tema.
Sõna “kaksainsus” liigutas mind väga.
Mu kõige lemmikum kreeka müütide seast on, kuidas Zeus läheb külla vanapaarile, kes hoolimata oma kehvast elamisest teda lahkelt kostitab. Ja Zeus näeb, et nad on küll vanad, kuid armastavad üksteist väga.
Saabub päev, mail vanapaari elu lõpeb. Nad surevad samal päeval, maetalse lõrvuti ja nende hauale kasvab kaks puud, mis üheks põimuvad.
Aga tuhastamisega meenub mulle, mul on kaks sõpra hääd, naine on tantsija ning lavastaja, mees ajab tuulemaste püsti, ja istusime autos, sõitsime Tallinna poole. Sattus jutuks matus, kuidas Rakveres korrastati tuhastamine.
“Noh, hüvastijätt oli siin, eks ole, siis pandi kadunuke auto peale, sõidutati Tartu krematooriumisse. Leinajad tegid lehvi-lehvi ning istusid peielauda,” pajatan mina. “Ja siis, kujutafe ette, tagasi tuuakse kadunuke Cargo-bussiga.”
Mühistasime naerda, kui Mari (tantsija) ütles kõva ja kergelt orgastilise häälega oma mehele:” Kallis, luba mulle, luba mulle, mina ka, kui ma ära suren, et mina ka, ma saan peale surma Cargo bussiga sõita. Ma pole kunagi Cargo bussiga sõitnud.”
Nii palju siis elust pärast surma.
Ma ei salli üldse matuseid tegelikult. Kõige õudsem hetk on ikkagi see, kui tseremoonia on läbi ja astud kabelist välja. Et pole tagasiteed.
Ah et ameerikamaa matustel siis ei laulda ega midagi? Nii palju kui mina olen käinud Eestis matustel, siis “Mu isamaa on minu arm” on ikka lauldud, seda viimast salmi. Ja filmidest nähtud surnuaiad, kas need ongi sellised,e t kivi kivi kõrval ja ongi kõik. Eesti omad tunduvad inimlikumad, kodusemad…
Eks ole, suht võõra ja kõrvalseisjana on matus oluliselt kergem üle elada, kui iseenda lähikondlase igavikku saatmine. Segus, et tegu oli hoopis suguvõsa kokkutulekuga.
Kui mu vanaema suri päev enne tänupüha oli mu teise vanaema soovitus mu emale, kes tegeles matuste korraldamisega, et peaasi, et kirikuõpetaja liigselt hinge ei poeks oma jutlusega. Hea soovitus oli.
Pildistamisega seoses meenuvad vanad fotod matustelt. Minu jaoks väga kummaline asi. Miks peaks keegi tahtma poseerida kirstu kõrval ja siis veel hiljem selliseid pilte albumis hoida???
Tänapäeval tehakse Eestis ka matustel pilte. Ma ka ei saa sellest aru, miks seda just kirstu kõrval vaja teha on. Lahkunud inimese käest ei saa ju enam küsida, kas ta tahab üldse niimoodi pildil olla.
Samas ma usun, et kui satuksin siin USA-s olles kellegi matusele, siis mul võib tekkida kiusatus pildistada mingeid erilisi detaile – näiteks matusemaja ja lilli, kui siin on teistmoodi, kui Eestis (matusemajad on siin soliidsed ja väljast tagasihoidlikud, seest pole ma neid näinud).
Mu vanaema albumis olid ka mõned vanaaegsed matusepildid, võtsin neist USA-sse kaasa (skaneerituna oma arvuti kõvakettale) ainult ühe – eelmise sajandi algul pildistatud kirstuvedamise hobuvankrist, mis oli väga uhkelt kaunistatud.
New Yorgi mõned surnuaiad (mida ma näinud olen) on küll sellised, et kivi kivis kinni ning sekka skulptuure ja kivist majakesi, siin pole ju suurte puude jaoks maad ja ruumi. Aga ma usun, et kindlasti on kuskil maapiirkondades ka mõni selline pargi moodi vana surnuaed, nagu Eestis. Mõnes külas, kus on palju eurooplaste järeltulijaid.
Aga Artie naisest on tõesti kahju – kas ta õpib nüüd üksi kõndima? Ja naabrimehest, kes peab edasi elama sellise koormaga… On ikka mõnel inimesel saatus.
mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama… (muidu nii paanilised pühakirja austajad, ameeriklased siis seda sõna-sõnalt ei võtagi?)
Merilile… Siiamaani on mul albumi vahel pildid oma vanaema-vanaisa matustest (toimusid ca aastase vahega ja ise olin siis 10-11 aastane) ikka terve suguvõsa oli hoovi kokku aetud (ärasaatmine kodust) ja ümber kirstu, pirnipuu all üles rivistatud. Ikka vahel vaatan ja meenutan seda tädi ja toda onu…
ennevanasti (siis tol ajal) ei olnud pildistamine ju nii tavapärane kui tänapäeval – ikka tähtsündmuste jaoks kutsuti fotograaf kohale ja tehti pilte. nii ongi mul vanaemast vaid mõned pildid – üks vanemate pulmast, mõni üksik, tänu isa fotograafiahuvile, argielust ning viimane juba kirstus…
sealtmaalt ongi vist eestlaste traditsioon kirstu ümber kogunedes pilti teha – ikkagi mälestus, hiljem koht kust üle lugeda – kes käisid ja meenutada mis memm sel ajal veel elus oli ja kes kellega käis jne…
See Kreeka müüt, millest andry rääkis, on muide sellest, kuidas oliivipuu alguse sai… ilus müüt…
Matustest teise nurga alt – loen ja loen ja üle ega edasi ei saa. Tahtsin seda kuidagi kellegagi jagada. Epp, Sa saad vist kommentaare toimetada, korista ära kui kohatu tundub. Jagatud mure on ikka mitu muret… http://dearelena.wordpress.com/
Vaata: http://biomedicum.ut.ee/kalle/blog/?p=9