HAIGUSTEST JA HIRMUST

Kas teie mäletate oma esimest hirmu?

Ma suudan justnagu seda puudutada… siis, kui ma olen higiste linade vahel palavikus ja poolunes. Võibolla on see kõik väljamõeldis ja ma ei puuduta mitte midagi.

Aga mulle tundub, et ma mäletan. Ei tea, kui ammusest ajast on see mälestus.

See on igatsus ema järgi, hirm olla üksi.

Sama hästi võikski seda lugu alustada natuke varasemast. Kuidas kaks nõukogude Eesti koolinoort hakkasid kurameerima ja neiu jäi käima peale. Ega jätnud keegi oma kooli pooleli ja vanavanemad panid oma toetava õla noore abielu alla, kõik olid tublid ja kõik said hakkama.

Niisugused lood on ju nii tavalised.

Möödunud sügisel tegin ma tundide kaupa meenutus-intervjuusid papa ja mammaga. Istusime sealsamas toas ahju juures, kust mu ema sünnitama läks ja kus ma elasin oma esimesed kaks eluaastat. Ja kust ema-isa läksid ikka ära, poole nädala kaupa ülikooli.

Muidugi ei saa ma seda mäletada.

Aga kui ma seal papa ja mammaga rääkisin, tuli mulle peale selline enesehaletsuslik deja vu ja ma puudutasin korraks seda palavikkude ja higiste linade üksildustunnet.

“Ja Aime jäi ju kohe sünnitusmajas haigeks, korjas endale rinnapõletiku pisiku külge,” rääkis papa. “Seda sa ikka vist tead ka?”

Võibolla oli mulle seda kunagi räägitud, aga see oli enne, kui ma ise lapse sain ja põhjalikumalt seda elu osa tunnetasin.

Papa jätkas: “Tal läksid rinnad paiste, tõusis kõrge palavik ja ta viidi teise haiglasse – peaaegu kohe pärast seda, kui te koju saite.”

“Aga mina?!”

“No sina jäid meiega.”

“Kui vana ma siis olin?”

“No nädal…”

“Siis sai suvi läbi, Aime sai haiglast välja ja sa elasid siin tagatoas koos oma ema ja isaga. Aga siis algas jälle kool…”

Arvutus näitab, et kui mina sündidin juuli lõpus ja ema kohe uuesti haiglasse viidi, siis jäi sinna vahele paar nädalat, kus see väike lapsuke sai oma emaga segamatult olla. Enne, kui 1. septembrist Tallinna ja kooli vahet sõit peale hakkas.

“Miks ta akadeemilist ei võtnud?” küsisin ma sel sügisel papalt.

“Eks ta pärast ju võttis ka, kui teised lapsed sündisid. Aga alguses oli ta nii kange, et tahtis ikka edasi õppida, ei tahtnud teistest maha jääda.”

Papa vist hakkas tundma, et ma suplen enesehaletsuse laine sees. Ja kiitis kohe sinna peale, kui tublisti isa kudus mulle vesti ja pesi mähkmeid ja ema muudkui rääkis minuga.

“Ja sul oli meiega ka tore, kui nemad ära olid! Magasid vahel meie kaisus ja… Minul tuli otsa neeruoperatsioon ja sinine leht… Kahekesti me sinuga siin olime enamuse aja, kui teised tööl ja koolis olid…”

Vist umbes esimese eluaasta lõpuks oli mul tekkinud astmaatiline bronhiit, “no läksid näost siniseks, ei saanud hingata”, kirjeldab papa. “Siis tuli sulle kiiresti rohtu anda…”

Võibolla on see kaugel mälupõhjas olev hirm ja  higised linad pärit just sellest ajast.

Perelegendina tean ma peast, et “eriti hull oli su astma 2aastaselt, siis olid sa hapniku all.”

Ma ei teagi, mis see “hapniku all” täpselt tähendab, ju ma sain kusagil haiglas hapnikumaski.

Haiglaid on mu lapsepõlvemälestustes palju.

Enamus neid mälestusi on ilusad või üleannetud.

Kuidas mind ei lastud õue ja vahtisin akna peal. Kuidas ma siis lugesin ühte raamatut jälle üle, ja igavusest võtsin pliiatsi ja tõmbasin tähti alla, et raamatu sees oleks peidus üks teine lugu, salakirjas, minu enda tehtud lugu.

Kuidas oli üks patsiga tüdruk mu kõrvalvoodis, kelle nimi oli Mirell Keskmaa, ja ma olin kade, et minul nii ilusat nime pole.

Kuidas ma käisin öörahu ajal salaja pesuruumis söömas kellegi magusat Buratino hambapastat, sest minul oli ju see vastik kibe Pomorin.

6aastaselt olin mitu kuud Pirita-Kosel kopsuhaigete laste sanatooriumis. Mäletan, kuidas Karksis bussi peale istusime, isaga, mul oli seljas punase purjekaga teksaseelik, vaatasin selja taha jäävat bussijaama putkat, kuni kael kange.

Ja mäletan seda hirmu: “Kas ma siia ikka kunagi tagasi pääsen?”

Mul on ähmaselt meeles, et ma alati seal haiglates olles teadsin, et on olemas väga reaalne võimalus – mulle ei tule mitte keegi järele. (Tobe, eksole.)

Aga kas mul oli sel ajal ka surmahirmu oma astmahoogude tõttu?

Lapse vist näeb muresid seal, kus neid pole – arvab, et vanemad ei võta teda enam haiglast ära. Ega muretse seal, kus täiskasvanud oma südant vaevavad – mäletan hingematmise hoogusid ja raginaga hingamist ja kraapivat valu kopsudes, aga see oli justkui mu elu loomulik osa. Hirm surra tuli alles  siis, kui ma astmast välja kasvama hakkasin, nii 10aastaselt.

Sanatooriumis toona käidi mul vist üks või kaks korda külas. Mäletan kirju – olin sunnitud ise kirjutama hakkama ja muidugi lootsin iga lõuna aeg, et postiljon toob kodust kirja.

Imelik, aga külaskäik (või kaks?) on mul mingi uduloori sees. Mäletan, et ma ei pidanud sel päeval lõunat magama, läksime jalutama, aga mu ootused olid vist nii kõrged, et solvusin ja tundsin, et polegi õieti millestki rääkida.

Üks kuu on lapse jaoks igavik. Ja kui siis lõpuks lapsevanem tuleb ja küsib: “Kuidas läheb?”… Mis seal imestada, kui lapsukese pisikeses südames midagi juhtub ja see mälestus nüüd kusagile sügavale on peidetud.

Kui Marta oli kuu aega vana, sain ma hea tööpakkumise (olime siis veel Eestis).

Kui ta oli pooleaastane, käisin Manhattanil ühel tööläbirääkimisel.

Nii et ma tean päris hästi seda tunnet, mis võis mu emal olla – miks ta ei tahtnud lapse pärast kooli pooleli jätta.

See oli lihtsalt Marta saatus, et need tööläbirääkimised luhta jooksid – ma kaalusin neid ju reaalselt.

Igaühel meist on oma õpitunnid. Minu omad siinses elus algasid haiguste ja lahusolemistega. Martal saaavad need midagi muud olema.

36 mõtet “HAIGUSTEST JA HIRMUST

  1. Anu

    Mul oli ka esimene hirm haiglas üksioleku hirm… See oli nii jube, kui vanaema mind vaatamas käis ja siis äraminnes mulle valetas, et koridori magama läheb, et minu juures ei tohi magada:(

  2. Moonika

    Mina olin haiglas oma kodust mingi 300 meetrit eemal. Nii et see polnud nii jube. Ja kuidagi ei kartnud ka seda. Ainult et pärast kui pehmemasse kohta oli 10 päeva jooksul 40 süsti tehtud oli kuidagi kange olemine küll.
    Aga seda haigeoleku üksindust tunnen ma küll hästi. Sest minu haigeolemised on viimasel ajal enamasti kõik üksiolles mööda saadetud. Ja üksi haige olla on veel vastikum kui siis kui mõni kallis inimene kõrval on. Loodetavasti siis ikka terve.

  3. vivika

    Mina kartsin viieaastasena, et ema jätab mu lasteaeda. Võtab nooremast rühmast venna kaasa, aga minu jätab maha. Passisin siis õhtu lähenedes aknal, et ta ei saaks märkamatult ära käia. Kasvatajalt sain riielda, aknast välja vaatamine polnud vist ette nähtud. Ega ma ei julgenud kellelegi öelda ka, mis mulle muret teeb.
    Muidugi poleks ema mind kuhugi jätnud, ega jäänud enamasti isegi eriti hilja peale.

  4. Pille

    Kui mina väike olin, oli ka minul astmaatiline bronhiit. Ise ma seda haiglas olemist ei mäleta, olin alles väga väike. Aga ema on hiljem rääkinud, kuidas ta mind haiglasse vaatama tulles oli leidnud eest oma väikese lapse (ma võisin siis olla mingi kahe-kolmene) palatis ihuüksi voodil istumas ja nutmas, kleidi nööp lahti… Igatahes vaatama ta tuli ja ära enam ei läinud. Nõudis määrimiseks viina ja jäi minu juurde. Hoolimata igasugu haiglate ettekirjutustest ja millest iganes.
    Nagu öeldud, ma ise seda ei mäleta, aga ema jutu põhjal on tekkinud peaaegu mälupilt…

  5. Tatsutahime

    Mina ei mäleta oma esimest hirmu. Võib-olla oli see kuskil viienda eluaasta paiku ja ma käisin külas alt-korruse tüdrukul Avel, mis ei olnud lubatud. Ta varastas ära minu koduvõtme (sellepärast ei olnudki lubatud, ma teadsin, et see võib juhtuda, aga põnev oli ju). Siis oli hirm, et kuidas ma koju sisse saan ja kuidas ma seda emale seletan, et ta kurb ei oleks. Ei mõelnudki välja ja ema pahandas võtme Avelt tagasi. Kurb oli ta ikka, sest ma olin ju lubanud…

    Teine hirm, mida ma mäletan, pärineb kuskil 10. eluaastast. Ehitati uusi maju, kuhu pandi uues soome liftid, siis tuli ju minna lõbusõitu tegema. Sõitsin alla ja lifti tuli veel üks naine. Sõitsime temaga koos üles – siis ei olnud ju liftidel mälu, et saaks mitut korrust korraga valida, ta ei teadnud, kuhu ma sõidan. Ta läks umbes kaheksandal korrusel välja, lifti uksed läksid kinni… ja elekter läks ära. Ma vajutasin hädanuppu, olin selle enne üles otsinud. Kuskil tirises midagi, aga kedagi ei tulnud. Ma istusin maas ja mõtlesin: “väljas on nii ilus kevadilm, ma oleksin võinud olla ükskõik kus, aga ma tulin siia liftiga sõitma. Miks-miks-miks?!” Soome liftide uksi ma ise lahti tõmmata ka ei jõudnud, vene omadega sain hakkama. Silmade eest jooksis läbi maja ees olev pood, inimesed, kes seal kõnnivad ja üle-tee-olev puukool. Mina olin kitsas pimedas ruumis ja ei saanud välja. “Kui ma välja saan, siis ma ei tule enam kunagi liftiga niisama sõitma!” Ikka ei midagi. “Appi,” karjusin.

    Pisarad tükkisid silma. Ma ei kartnud pimedust, aga seal olla ka ei tahtnud. See oli mõttetu väike ruum, ma lihtsalt kulutasin oma elu ja ma ei tahtnud seal olla. “Keegi ei tea, et ma siin olen, vanemad äkki muretsevad”.

    Siis tuli elekter tagasi ja ma läksin liftist välja. Ja siis läksin lifti tagasi ja tsipa värisevate kätega nuppu vajutades riskisin esimesele korrusele sõita. Ma jooksin välja ja tegin palju lahedaid kevadasju, mida ikka päikese ja rohuga tehakse.

  6. Lisette

    Muide, ma olin ka 2-aastasena kroonilise bronhiidi pärast “hapniku all” ja ma ei saa siiani aru, misasi see siis täpselt oli.

    Aga hirmudest ma mäletan kõige rohkem järgmist: kui mu vanemad pidid kuskil ära olema, siis sokutati mind kas maale (Virtsu kanti) Nänni ja Vanaisa juurde (emapoolsed vanavanemad) või kutsuti Tartu vanaema (isapoolsed). Tavaliselt tuli Tartu vanaema. Ja tavaliselt päädis see sellega, et Tartu vanaema kutsus Nänni ja Vanaisa mulle järgi ja sõitis ise Tartusse tagasi. Ma ei tea, miks, aga ma tundsin ennast nendega palju rohkem “kodus”. Hirm on aga sellest hetkest, kui ma istun oma toas laua taga, jorisen natuke ema-isa igatsusest nutta, ja ootan Nännit-Vanaisat.. ja ühekorraga mõtlen: AGA MIS SIIS SAAB, KUI NAD EI TULE!

  7. andry

    rääkides väga varastest mälestustest, siis need on täitsa olemas ja kõigil. Lausa sündimisest peale ja isegi enne sündimist. Ja neid saab kätte, selleks on lausa konkreetsed nipid. Iseasi, kas inime ikka tahab nendega tutvuda. See tähendab ju Hirmule otse silma vaatamist.
    Aarma räägib mitmes kohas, et kuni seitsmenda aastakeseni peaks laps kenasti emme seelikusaba küljes rippudes ringi töllerdama, olema tema energiavälja sees. No kus sa tänapäeval. Enam ei jookse emme lauda ja aida vahet, tormab hoopis mööda linna ja hää, kui ta kella viie paiku lasteaeda lapsele järele jõuab.
    Meie tütrega oli nii, et kui ta oli poolteist, läksime Tiinaga kõrbematkale. Järgmisel päeval oli tal 42 palavikku, vanaemad pidid ehmatusest otsad andma ja kõik järgmised matkad tassisime teda endaga kaasas. Tollal oli see ikka (aeg oli siis 85) suht kuulmatu, mäletan, kui me ühel kevadisel paadimatkal maikuu alguses, kui lumi oli veel maas, tulime kolmepäevaselt paadimatkalt ja end mingi auto pääle hääletasime, kukkus vanem daam auots sisistama ja tuld purskama, et veetsime kolm ööd lapsega keset lumist metsa telgis. Vaatas meid nagu mõrtsukaid.
    Hirmul on tasakaalustaja ka olemas? Kas sellest tuleb järgmises osas juttu?

    Tatsutahoime lugu oma viimae lausega mõjus nii tugevalt, tundsin end korraks kolme(sic!)aastasena.

  8. Maria

    Minu lapsepõlve hirmud on hoopis teistmoodi. Mina muretsesin selle pärast et emme ei jooks. Iga päev hoidsin pöialt peos, et emme täna kaine oleks. Käisin teda salaja kontrollimas isegi. Ta töötas samas lasteaias kus minagi käisin. Mäletan ühte korda kui ema istus trepi peal ja ei suutnud püsti tõusta. Kevadine aeg oli, aga väljas hakaks juba pimedaks minema ja kõik olid juba ammu ära läinud. Mina istusin seal ema kõrval ja nutsin sest tahtsin niiväga koju ära minna. Siis lõpuks me ikka hakkasime minema. Aga kuskile vales suunas ja lõpuks ema jälle kukkus ja jäi tänavale magama. Mina istusin seal kõrval ja valvasin teda, et temaga midagi ei juhtuks. Inimesed kõndisid mööda ega teinud meist väljagi. Ja ega ma seda väga tahtnudki. Siis ilmusid kuskilt kaks miilitsat kes küsisid mis mu nimi on ja kus ma elan. Ma teadsin ainult seda, et rohelises majas. Aga ma oskasin sinna minna. Nad andsid mulle hernekommi mingist lahedast karbist ja siis hakkasime koju minema. Mul oli nii hea meel koju jõuda. Ma pidin siis päris väike olema sest selles lasteaias käisin ma vaid aasta peale sõime. Vast kolme neljane olin.
    Teine mida ma lapsena alati lootsin oli see, et ema minu sünnipäeval kaine oleks. Aga seda ei juhtunud vist kordagi. Aga ma nii väga lootsin alati.

  9. andry

    Mu kõige suurema hirmukogemuse tõi meelde äsjane Justini Martaploogi lugemine.

    Meil on Kivimäek kivist maja ja ema üks suuremaid hirme oli, et äkki läheb maja ühel päeval põlema.

    Mäletan end bussiga linnast koju sõitmas, saan maha tulla enne või pärast kodu, Jannsenis või Hõimus, ja kui tulin pärast, hakkas minus vaikselt urgitsema hirm, et ei tea, kas maja on maha põlenud.

    Siis lasi ema keldrisse keskkütte panna. See hakkas süttima. (Ma olin tollal noor naga ja praktiliselt kätetu).

    Paar aastat hiljem tekkis keldrisse nii kõva lõke, et kutsusime tuletõrje.

    Siis kolm aastat hiljem või nii (8 aastat tagasi, 6. oktoober), istusime emaga teisel korrusel kaminatoas, meil oli peres hästi keeruline situeisn. Emale on meie kodu mingitpidi eneseteostus, ja ma ütlesin lause:” Tead, ema, see maja pole üldse niiiiii tähtis. Tähtis on, et sina terve ja rõõmus oled. Maja võib kasvõi maha põleda.

    Kaks kolm minti hiljem (see ei ole kirjanduslik liialdus, nii oli) kuulen mingit prõksumist. Lähen trepikotta, see on leeke täis.

    Meie teisel korrusel, trepist alla ei saa. Võtsin Norra lipu, sidusin rõdu ääre külge ja lasin end alla. Tõin emale redeli. Maja esimene korrus põles mühinal. Jooskin tuletõrjet kutsuma.

    Naabrit polnud kodus. Järgmises majas elas kartlik vanatädi, kes mind sisse ei lasknud, arvas, et olen murdvaras…

    Lõpuks tulid kolm tuletõrjeautot, esimene korrus nägi välja, nagu oleks seal pomm plahvatanud.

    Pärast seda lõpetasin hirmude kultiveerimise. Eks nad ürita ikka mõnikord oma pead tõsta, aga saadan nad lihtsalt viisakalt puu taha.

    Harruy Potteris on selle kohta hea lõik, kus Lupin õpetab klassile loitsu Ridiculus. Hirm tuleb naljakaks ja tobedaks muuta. Mul see töötab hästi.

    See praegu teema, kallis Epp, mõjub inimestele muide väga teraapiliselt.

    P.S. Maria sissekanne hirmsasti puudutas. Tahaks sinna otsa öelda, et alati saab oma valusad läbielamised kasulikeks muuta. Sa ise ju ei joo, eks ole. Ja kui sa veel ema pole või juba oled, oled igatahes oma laste sünnipäevadel kaine.

  10. Erin

    Ja mina istun siin tööjuures ja loen neid lugusid…..ja mul on pisarad silmas….ma loodan et mu lapsed ei peaks kunagi seliseid hirme tundma

  11. Maria

    No eks olen õppinud jah sellest kogemusest. Laste sünnipäevad mööduvad hetkel morsi ja limpsiga. Aga seda mis nad 10ne aasta pärast teevad seda ma ei tea.. eks nad siis juba proovi ka alkot ise. Kuigi lastel on nende isaga seoses selline kogemus. Elame laste isaga eraldi juba pikka aega ja lapsed on aegajalt isa juures. Kahjuks pole mul võimalik alati kontrollida mis seal toimub. Ja pärast ühte korda hakaksid lapsed kartma kui alkoholi kodus kapist välja võtsime. Palusid, et me ei jooks ennast täis. Minu praeguses kodus tarbitakse alkohli küll, aga mitte kunagi ei jooda ennast purju. Väike vein õhtul või õlle olid enne ikka lubatud. Muidugi mitte iga päev. Noh ikka ju võetakse vahest. Siis rääkisime lastega alkoholist ja joomisest ja purjus olemisest. Üritasime anda lastele valiku, et kas nad lubavad meil edasi veini juua õhtul või mitte. Nad arutasid asja, et meie ju ei joo ennast purju ja natuke võime siis juua. Aga alati kui poes alkoholist möödume siis nad toonitavad, et me võime juua küll, aga mitte purju.
    Oleme oma veinijoomisi lükanud hilisemale ajale teadlikult, aga siiski mitte kõiki kordi sest minuarust peaks lapsed ka mõistma seda, et alkoholi normaalselt tarbides ei juhtu midagi. Oma lapsepõlvest mäletan ka seda, et tegin vahet kui inimene võttis lihtsalt pitsi viina (siis oli see põhiline jook sünnipäevadel) või jõi ennast täis. Minuarust oli see normaalne.
    Teine asi on see, et last ei saa kasvatada täielikult vati sees. Nad peaksid aru saama mida ja kuidas tehakse. Eks see ole raske. Leida see piir, et kui palju midagi on normaalne. Arvan, et meil sellist alkoholi tarbimist kodus on kord paari kuu jooksul. Muidugi väiksed erandid. Samas aastavahetusel võtavad lapsed shampust väga normaalselt ja loogiliselt.
    Kolmas ja kõige raskem asi on mu elukaaslasega. Loomulikult vajab iga mees sõpradega koosolemise aega ja eks juhtub siis et vahest minnakse ka alkoga üle piiri. Meil on kindel kokkulepe, et purjus peaga koju ta ei tule. Alati on tal voodikoht kuskil olemas. Aga loomulikult võib ta seda teha kui midagi muud üle ei jää. Aga ikka juhtub nii, et ma oma sisemuses saan nii tigedaks ta peale. Me oleme rääkinud sellest omavahel, aga ega ma seda eriti välja ei näita. Aga valus on ikka ja alati. Ma ei saa sinna vist midagi parata.
    Ja lapsi hoian nende isast eemale. Või kontrollin maksimaalselt kogu aeg olukorda.

  12. Maria

    Lisan veel Adry küsimusele, et alkoholi tarbimine kui selline pole mulle päris tabu. Aga alkohol on tarkade inimeste jook. On suur vahe kas sa jood veini või naudid seda. On vahe sees kas sa jood selleks, et purju jääda või, et sa ei oska muud moodi pidutseda, või tarbid alkoholi selle pärast, et näiteks uut kokteili proovida ja seda siis limpsida.
    Muide kunagi teismelisena proovisin ennast ka täiesti täis juua. Tahtsin teada mis tunne see siis on. Et ehk ma siis mõistan neid inimesi. Aga see ei õnnestunudki mul sest mingil hetkel ma ei suutnud rohkem enam juua ja see mis juba sisse oli mahtunud tuli kõik välja.

  13. andry

    Maria, sa oled nii tubli.

    Räägin sulle hää loo.

    Mu sõber Veiko (firmajuht) tuli õhtul koju. Väsinud. Võttis klaasi, lasi sinna pudelist törtsu dzhinni, toonikut pääle. Neelas lonksu, neelas teise. Uhh.
    Korraga tuleb ta juurde viiene tütar Eeva.
    Eeva: Issi?
    Veiko: Jah.
    Eeva: Miks sa jood?
    Veiko: (mõtleb: Jeerum, kas ma olen liiga palju jooma hakanud. Et laps juba peab mind joodikuks. See võib talle u mälupildiks muutuda, et isa istub, napsiklaas käes. Ta peab mind siis terve elu joodikuks. Ei. Ei saa olla.
    Eile ma ei joond, üleeile ka mitte, täna oli selline hull päev… Ei, ei saa olla. A mis ma talle ütlen. Kuidas ma seletan, et alkohol väikestes kogustes on lõõgastav. Et igaüks peab piiri pidama. Et in vino veritas. Uh?!)
    (vastab, õlgu kehitades) Lihtsalt.
    Eeva: Nojah. Lihtsalt. (jookseb mängima)

    Mul omal ka on nii, et ema ei käind üldse pinda, et joomine on paha, mainis nii paar korda. Korra nägin ka pealt, kuidas mu onulapsed end meil külas nii segi kammisid, et oksendasid nii et oh oh hhhhhhhhoooooooooooo.

    Sellest piisas.

    Ja see on täitsa hää suhtumine su lastes, et juua võib, emme, aga purjakile ja töllakile end võtta mitte.
    Tubli kohe, rõõm kohe.

  14. andry

    Kas TATSUTAHIME nimi tähendab midagi? Teist korda juba küsin? Mis sa kiusad mind?

  15. Mariann

    Maria sissekanne ajas sõna otseses mõttes nutma.
    Huvitav, et lapsed kardavad nii väga mahajätmist (ka need, kellel selleks vähimatki põhjust ei tohiks olla). Mäletan koolieelsest ajast ka üht hirmu (see algas vist ühest unenäost), et mis siis saab, kui ma ühel hommikul üles ärkan ja mitte kedagi ei ole, ma olen täiesti üksi majas ja tervel tänaval. Umbes nagu “Palle üksinda maailmas”, ainult et temal oli see rohkem soovunelmate täitumine, vähemalt alguses, aga minul pigem luupainaja.
    Ja veel: esimene lõbustuspargis käimine. Ema pani mind karussellile ja jäi ise pealt vaatama. Alguses oli tore, aga kui karussell hakkas kiiremini liikuma, siis ei leidnud ma millegipärast enam ema pilguga teiste inimeste hulgast üles ja mulle tuli peale kabuhirm, et ta on ära läinud ja mind sinna üksi jätnud. Kogu ülejäänud karusselli sõitmise aja ulgusin südamest.
    Mõistan, miks mu lapsed nii endast väljas ja peaaegu nutukrampides olid, kui ma nende esimesel kooliaastal kord neile järele minnes 10 minutit hiljaks jäin. Nad olid vist juba lootuse kaotanud … huu, milline rongaema tunne tuleb peale sellele mõeldes.

  16. triin

    Väga liigutavad on siin kõik lood. Ma mäletan lapsehirmudest väga vähe. Mul on selline teooria, et suured hirmud on pere esimeste laste pärusmaa. Mina olen teine laps ja olen alati elanud mõnusalt oma vanema õe “sisseelatud” maailmas. Me olime pidevalt koos ja mulle tundus, et kui tema kardab, mis siis mina enam kardan. Samas kui ma midagi kartsin (kassi nt) siis ma ei tahtnud, et tema kardab. Kui teine ei kartnud, oli ka minu hirm väiksem ja tühisem. Üks hirm mille pärast ma 2,5selt nutsin oli kui mul oli jalg kipsis ja ma üritasin maja ees oma kolmerattalisega sõita. See ei õnnestunud, sest jalg ju ei paindunud ja mul tuli hirm, et see jääbki nii, et ma ei saa kunagi enam rattaga sõita.
    Teine suurem hirm painas mind kooliajal, kui olin avastanud raamatute maailma. Kartsin kohutavalt pimedaks jääda. Ärkasin öösel ja ei näinud midagi, üritasin silmi avada, aga ikka ei näinud – tegelikult nägin seda unes.
    Minu oma esimene laps on väga tundlik ja tal kindlasti on mingid hirmud, kuigi oleme püüdnud temaga alati väga arvestada. Aga alkoholi kartust lastel pole. Maria miks su lastel see tekkis. Kas nende isa siis jõi tõesti end laste nähes purju? Eks see vanemate alkoholi liigtarbimine ongi vist üks suuremaid lapseea hirme.
    Ikka rõõmsat meelt soovides,

  17. Kaja

    Mina ei kartnud mahajätmist, vaid seda, et isa sureb ära. Sest kui ma olin umbes 5-aastane, sai mu ehitusinsenerist isa infarkti, oli haiglas ja pidi pärast pikka aega mingeid tablette võtma. Minagi teadsin, et kui isal hakkab halb, tuleb tema taskust või kodusest arstikapist kiiresti üks teatud tops tuua ja isale rohtu anda.
    Hirm, et isa sureb ära, tuli kõige ootamatutel hetkedel. Öösiti ärkasin mõnikord selle hirmuga üles ega suutnud kuidagi enam magama jääda.
    Õnneks kuulsin ma täiskasvanute jutuajamisest, et arstid soovitavad isal rahulikum töö leida, et selline asi enam ei korduks. Ja kui ta siis tõesti töökohta vahetas, sisendasin iga hirmuhoo ajal: isa ei tee enam seda tööd, nüüd ta ei saa ära surra. See aitas väga hästi. Öiseid hirmuhooge isa surma ees jätkus veel väga mitmeks aastaks, kuid päästva mõtte abil läksid need kergesti üle.

    Teine asi, mida ma koolieelikuna aastaid kartsin, oli lifti kinni jäämine (kui ma olin 4-aastane, kolisime Mustamäele 9.korrusele ja muidugi tuli siis liftiga sõita). See hirm tuli õhtuti voodis ega lasknud uinuda. Ka siin leidsin päästva mõtte: paanilise liftihirmu tulles kujutlesin, et olen hoopis maal vanaema juures ja seal ei ole lifti üldse olemaski.

    Tagantjärele ma imestan, et ma neist hirmudest kunagi kellelegi ei rääkinud. Isegi nutta püüdsin hästi tasa, kui hirmuhoog peale tuli.

  18. Kaja

    Triinule: jah, väga tõenäoliselt on Sul õigus, et hirm on esimeste laste pärusmaa! Mina olen ka esimene laps peres…

  19. Maria

    Laste isa oli jah pidanud ühe suuremat sorti peo sellel ajal kui lapsed seal olid. Minu suhtumine sellesse on muidugi, et kas ta poleks siis võinud oodata. Lapsed käivad tema juures harva ja sel nädalal või nädalavahetusel mis nad seal on võiks ju ometigi mõelda mis tehakse. Aga täpsemalt mis seal juhtus ei räägi mulle keegi. Lapsi väga ei pinni ja täiskasvanud mehe suust ka sõnu välja ei pigista kui ta ei taha rääkida. Aga teades milliseid pidusid laste isa pidada armastas siis ma ei imesta. See oli ka üks põhjustest miks me enam kokku ei sobinud. aga see juba teine jutt. Kunagi võibolla kirjutans elle ülesse ja panen oma blogisse ülesse.

  20. Tatsutahime

    Mõtlesin, et kas minul üldse korralikke hirme siis ei olnud? Seda, et vanemad jätavad mu üksi, seda ei ole kunagi olnud. Seda, et mu lähedased kaovad ära.

    Ja siis tuli meelde see hirm, mis praegugi korralikult kontrolli all pole. Ma kartsin koeri. Paaniliselt, väidetavalt sünnist saadik. Tõmbun ikka veel krampi, kui mõnda näen ja isegi mängukoertesse suhtun kahtlustavalt.

    Mu õde on rääkinud, et kui mina olin umbes kaks ja tema umbes kaheksa, siis olime koos väljas. Minu juurde tuli koer – nuusutama arvatavasti. Mina ronisin ka kiiresti kiiresti mööda õde üles, tema õlgadele, hoidsin kaelast kinni ja palusin: aja ära! aja ära! Noh ta ajaski, kõikvõimas nagu ta… siiamaani on 🙂

    Huvitav on see, et ühtegi otseselt halba kogemust (hammustamine vms) mul koertega pole olnud. Ainult see kohutav hirm. Ma lihtsalt ei saa nendest aru ja nemad ei saa minust aru.

    Andryle.
    Tatsutahime on Jaapani ja Hiina mütoloogias (jaapanlased võtsid selle üle, eksole) sügise jumalanna. Tal on ka õde, Saohime, kes valitseb kevade üle.

  21. M.

    Minul on Mariaga sarnane lapsepõlv. Kuid tegemist ei olnud vaid ema alkoholiprobleemidega. Ka isa jõi ja muutus äärmiselt vägivaldseks. Siia lihtsalt ei sobiks kirjutada (õigemini, seda oleks äärmiselt raske must valgelt kirja panna, selliseid asju justkui ei saaks juhtuda), mida kõike mu isa emaga tegi. Nüüdseks on isa infarkti surnud ja ema invaliidsusgrupi peal peksmiste tõttu. Ma olen aastaid ja aastaid kannatanud depressiooni all, ma ei suuda jätkuvalt oma lapsepõlve kodu külastada… Pealtnäha oleksin ma justkui peagu normaalne inimene, mitut moodi koolitatud, töökas (kohati töönarkomaan.p), armsa tütre ema, oma koduga, loomulikult ei tarbi ma eriti alkoholi, vaid head veini harva jne, jne.
    Muidugi on mul ka ilusaid mälestusi lapsepõlvest, vahepeal oli päris pikk periood, kus kodune olukord oli täitsa ok. Ja lapsena ei võtnud ma kogu seda lugu üldse nii südamesse, ju siis oli mingi blokeering peal. Sama väidab ka mu vanem vend, kes oma lapsepõlve peagu et ei mäletagi.
    Ja samas ei saa veel jätta lisamata, et ka minu vanematel oli raske lapsepõlv…

  22. Tuust

    Mina olen ka pere esimene laps. Mu ema rääkis mulle, et ma olin hästi rahutu laps. Alati kui ärkasin, siis hüsteerilise kisaga, nagu midagi kartes. Esimene teadlik hirmu/haiguse kogemus pärineb ajast, kui ma olin umbes kahe aastane. Ärkasin öösel üles ja tahtsin kangesti lasteaeda minna. Nägin võrevoodis seistes toa teises otsas ema magamas ja tahtsin nii väga, et ta üles ärkaks, tule põlema paneks. Suure kisaga ajasin terve pere üles, selgus et lasteaeda minekust ei tulnud midagi välja, oli kõrge palavikuga tuulerõugetes. Mõtlen, et äkki see närvilisus ja hirmud tulenesid sellest, et mu ema oli noor tudeng ja sellel ajal vägagi häbiväärses seisus, vallasema. Tundis ennast ise närvilisena ja pidi õpingute tõttu nädalaid kodust ära olema. Ja sellest ka närviline lapsolevus.
    Kõige suurem hirmukogemus oli 12 aasta vanusena. Vanaema-vanaisa ostsid aegajalt ajakirja Avanemine. Ühel päeval seda lehitsedes sattusin artiklile kus räägiti Nostradamuse maailmalõpu ennustusest. See ajas täiesti paanikasse. Seda hirmu kandsin endaga kõik aastad kuni väljakuulutatud kuupäevani, 1999 a. suveni. Sündmust ennast ei toimunud, aga hirm surma, suremise ja maailma saatuse pärast jäi. Kipun võtma kõiki ettekuulutusi, musti stsenaariume liiga tõsiselt. Küll ennustatakse asteroidi tabamust, siis hiigelvulkaanide aktiveerumist, kliima soojenemist + üleujutusi, majanduskriisi, linnugrippi ja tuumasõda. . .
    Huvitav, kas ema raske meeleolu raseduse ajal võib last niipalju mõjutada, et sünnib üks alailma muretsev indiviid?
    PS. Kui optimismi oleks võimalik poest osta, oleksin esimesena järjekorras.

  23. kaur

    “Hime” peaks jaapani keeles olema printsess, jumalanna; multifilmi “printsess Mononoke” peakiri on jaapani keeles “Mononoke-hime”. Tatsuta-hime kohta arvab nett, et sügise jumalanna.

    Mind on ka see nimi aastaid kummitanud, mdx. Kunagi nägin mingis listis aadressi tatsutahime@hanza.net ja mõtlesin, et milline võiks olla inimene selle nime taga. A nüüd siis vist tean. Kui ma ei eksi, siis on minu naine sinu õe klassiõde; Eesti on tilluke, tõesti tilluke.

  24. kaur

    Ei mäleta varasest lapsepõlvest suuri hirme. Ainus haigus, mis meeles, oli hüppeliigesepõletik 6-aastaselt; olin haiglas ja seal oli mingi vastik SUUR 4. klassi poiss, kes kiusas.

    Ja kui vanemaks sain, siis kartsin Baskerville’ide koera. Enne raamatu lugemist arvasin, et see on mingi nunnu dektektiivi-koer, umbes nagu Lassie. Ja siis kartsin tükk aega, et mulle ilmub öösel akna taha helenduv fosforne koletis! A tegelt olin ma siis juba päris suur ja teadsin kyll, et tegelt ei ilmu, sest me elasime kuuendal korrusel, ja et see on ainult ettekujutus.

    Mu ema kardab paaniliselt pimedust, kunagi kartis suuri koeri ka. Ma ei tea , mis selle taga või põhjuseks on.

  25. vivika

    Aga minu poeg kartis kaheaastasena Une-Matit. Ärkas nutuga unest, et Une-Mati tuleb, suur ja punane. Ütlesin siis, et esiteks pole Une-Matit olemas ja kui olekski, poleks ta mitte suur ja punane, vaid pisi-pisikene ja sinine. Lapsel oli tõsine hirm, aga me ei saanud midagi parata, et see asi meid naerma ajas.
    Ja veel kartis ta vissi-muu häält. Lehma ennast mitte.
    Aga mis puutub tänastesse täiskasvanutesse, siis eks neil ole kõigil esimene elukogemus emast lahutamine. Sünnitusmajas siis. Eks see ole ju kuskil miskitpidi alles.

  26. Siiri

    Esimene hirm – tegelikult küll ehmatus, mis praegu meelde tuleb, oli vanaema juures maal(vanaema elas tõelises metsakolkas, kuhu isegi elektriliinid ei ulatunud), kui ma oleksin rästikule peale astunud. Olin 6-aastane. Õnneks olid kummikud jalas, ilma meid seal välja ei lubatudki. Tahtsin üle kraavi astuda ja rästik oli otse jala all. Siis jooksin tuppa ja rääkisin kõigile, et ma nägin hästi suurt ussi – selle ussi pea oli lapse pea suurune!!! Ju mu hirm oli siis nii suur, et rästik kasvas boamaoks.
    Ja siis kartsin peale filmi “Dinosauruste radadel” (mäletate veel sellist filmi?) vaatamist, et äkki seal järves, kus ma ujumas käisin, on ka mõni dinosaurus ja mina ujun tema kohal (olin umbes 8-aastane ja ujusin kohas, kus vesi eriti üle pea polnud). Mingil ajal jagasin ära, et dinosaurus on vähemalt kolm meetrit kõrge ja meie järve sügavus oli keskmiselt kuni kaks meetrit, kuskil kaugel oli vist nelja meetri sügavune auk kah. Nii et meie järve dinosaurus oleks juba kaugelt välja paistnud.
    Aga 9-aastaselt tuli suur surmahirm, kartsin pimedust ja üksindust (surma kartsin ka rohkem sellepärast, et see on midagi niisugust, mida tuleb üksi läbi teha – ütlesin veel emale ükskord, et kui saaks kellegagi koos surra). Sel ajal jäeti mul ka ööseks alati väike tuli tuppa põlema. Ja ma mõtlesin enne magamajäämist, et kosmos on lõpmatu ja meie nii väikesed siin sees ja meie elu on nii lühike ja siis tuli hirm jälle. Nüüd mõni aeg tagasi lugesin ühest ajakirjast, et sellest vanuses hakkab laps aru saama, et maailm on midagi suuremat, kui ainult kodu, ja siis võib tekkida üksinduse- ja surmahirm.

  27. Mirri

    Mina olen nii esimese kui ka viimase hirmu otsimisega hädas. Ma olen vist selle koha pealt puudulik. Ei tunnegi hirmu. Ma muretsen küll väga paljude asjade pärast, aga see pole ju hirm. Tean ja mäletan hästi lugusid, kus olin kohutavalt ja lausa agressiivselt kuri, aga hirme ei mäleta. Pole kartnud ei koeri ega kasse , ei konni ega ämblikke, ei kiilaspäid ega karvaseid, ei metsa ega lagedat ja läbi surnuaia olen käinud nii öösel kui ka päeval.Olen olnud uppumisohus ja lausa eluga huvasti jätnud, aga ma ei mäleta sellega seoses mingit tunnet , mida võiks hirmuks nimetada. Oli nukker huvastijätt, kui roheline vesi uuesti mind pärast järjekordset veepinnale rabelemist ümbritses. Umbes nädala pärast, kui olin haiglast väljas, ujusin jälle. Ei mingit hirmu vee ees. Ise ma ei karda ka öises kurjas linnas käia. Küll aga muretsen oma lähedaste pärast, kui need käivad. Aga ehk ma otsin mingit irratsionaalset tunnet ja see, mida mina muretsemiseks nimetan, ongi hirm. Aga see tunne pole mul kunagi endale suunatud , muretsen teiste pärast ja lausa tüütuseni. Ja lisaks on mul kohutavalt egoistlik tunne, et kui mina olen kaasas, siis ei juhtu minu kallitega midagi halba.

  28. Eppppp Postituse autor

    Meie peres suurt viinaviga ei olnud, isa paar korda napsutas nii, et tuli õhtul koju lõbusas meeleiolus, omaette muheldes. Ema üritas ta kallal näägutada, isa kuulas tükk aega lollilt naeratades, siis tegi suu lahti ja ütles: “Omal sul on sinine märk tissi peal!” Emal oli seljas valge dressipluus, millel ühe rinna peal tasku sinise tähega.
    Meie piilusime ja kõõlusime sealsamas ja hakkasime muidugi kohutavalt naerma. Nii et psühhotraumat me ilmselt ei saanud.
    Aga mäletan, et mõni aeg pärast seda arutasime õega, et mis juhtub, kui ema ja isa nüüd ära lahutavad, sest isa joob. Ja peale selle käisid nad kaks korda nädalas rahvatantsugrupis, kus nad tantsisid teiste inimestega! Mõtlesime õega, et ilmselt ema tahab hoopis abielluda oma tantsupartneri onu Juhaniga ja isa tahab leivad ühte kappi panna oma partneri tädi Iviga.
    Selle mõtte juures tegi mulle kurba meelt eelkõige see, et siis meid vist õega lahutataks. Jagasime ennast ära: mina jääks emaga ja onu Juhaniga, Elo jääks isa ja tädi Iviga.Ja plaanisime, kuidas me hakkame nädalavahetustel külas käima jne.
    Olgu see lugu siin näiteks laste fantaasiast – milles ootus uue ees on sageli suurem kui hirm.

    Mitme lapsega peres ei saagi hirm vist liiga suureks minna, sest kui seda arutada, saab hirmust mäng. Nõustun täiesti, et tõeliselt eksistentsiaalsed hirmud on ainulaste ja vanemate laste pärusmaa.

  29. ingrid

    ma otsustasin päris kindlalt, et see aasta ülikooli veel ei lõpeta. mirtelil on hetkel vist üsna ükstakõik kui haritud ma olen.

  30. ela

    Tulen täna teise nimega, sest üks Anu siin juba on, kes ei ole mina.
    Siin oli eelnevalt matuse teema. Minu üks meeldejäävam mälestus oligi matustelt, aga eelkõige seepärast, et ema nuttis lohutamatult. Mäletan, et nõudsin, et ta ei nutaks, ja ilmselt oli ka hirm selle ees. Olin siis 4-aastane. Maeti isa ema.

    Kooliajast on meeles hirm siis, kui ma üksi kodus olin – et keegi on voodi all ja peidab end seal. Hüppasin hästi kaugelt voodisse, et keegi ei saaks jalast kinni haarata.

  31. Lee

    Ilmselgelt lapsepõlvest pärit hirm, aga saadab mind vahel siiani, kui väga lähedased inimesed lubavad mingil ajal koju tulla ja ei tule, tekib seletamatu nukrus, äng ja ärevus.

    Minu ema lasi nimelt meie pere juurest jalga kui mina umbes kaheaastane ja vend alla aasta vana oli. Sellest tulenevalt mäletan teist, ilmselt esimese pinnalt kultiveeritud hirmu veel – et ema tuleb ja võtab minu või venna kaasa ja ma ei näe enam kunagi isa-vanaema-vanaisa-venda…

    Naljakama poole pealt – sama perioodi ajast tuleb ka täielik vastumeelsus põlvikute kandmise suhtes – pidin mitmel korral (nagu ilmselt kõik lapsed) haiglas istuma, kadestasin teisi lapsi, kellel emad kaasas olid, minu isa pidi ju tööl käima… siis ma ootasingi et isa tuleks ja viiks mu koju. Et kiiremini koju saada, jätsin ööseks põlvikud jalga, mis mulle öödega jalgade peale tugevad randid vajutasid. Tänapäevani ei suuda põlvikuid kanda… 🙂

  32. Catharina

    Minul tulid pisarad Pille jutu peale – kuidas ta väiksena ihuüksi voodil istus ja nuttis. Mul on ilmselt ka üksijäämise hirm, mis on mõneti jabur, sest kuigi olen vanim laps, sündis vend vaid aasta ja mõned kuud pärast mind, nii et üksiku lapse mälestusi mul ei olegi. Lisaks oli ema veel tükk aega pärast minu kooli minekutki kodune. Aga ometi olen kuskilt saanud pelu üksilduse ees.

    Kas mäletate veel ühte kummist mänguasja – väike paljas lapsuke istub poti peal ja nutab? Minu jaoks oli see niiiiiii kohutavalt kurb lelu, mõtlesin alati, et kes küll suudaks midagi sellist teha ja mis tal selle loomise ajal ometi mõtteis oli … Minu emotsioonides istus see väike laps miskipärast hoopis mingite kõrgete majadega ümbritsetud hoovis liivakasti ääres, ihuüksinda, oli ära eksinud ja ootas, et emme ta üles otsiks ja talle järele tuleks ..

    Nüüd ma lähen jälle vesiseks ära.

  33. Catharina

    Ahjaa, kuskil varateismelisena nägin multikat Hiroshina pommitamisest ja pärast seda ei saanud vägaväga kaua öösti magada – iga ülelendav lennuk (ja Tapa kandis tuli neid ikka ette) moondus mu kujutlustes Enola Gay’ks ja ma ootasin pingsalt kohe-kohe kukkuma pidavat pommi. Üle öö käisin ema äratamas, et ma ei saa magada ..

  34. Pingback: daki.elab.siin » lapsepõlvehirmudest ja sellest, miks ma olen kohati psühho

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.