HIRMUST, ILUST JA FANTAASIAST

Marta jäi meil eile öösel väga haigeks.

Ta vappus ja värises meie vahel, silmad poolkinni, põsed punased. Kraadiklaas näitas 38,5, seega keskmiselt kõrget palavikku. Justin oli nii endast väljas, et ei suutnud külmkapist mahlagi üles leida ja tahtis kiirabi kutsuda…

Mina aga mõtlesin, kuivõrd vastik oli minul olla sellesama viirusega kaks ööd tagasi, kuidas ma samamoodi kiirelt mööduvas vastikus palavikus vappusin…
Ja soovitasin oodata – pealegi tuleb meil poolteise kuu taguse emergency roomis käimise pärast ilmselt 500 dollarit ise maksta. Nii et liiga kiiresti ei kipu siin uuesti arsti juurde…

Hoidsin seda pisikest kuuma keha enda vastas, andsin talle palavikualandajat ja rääkisin talle rahuliku häälega lugusid. Sellest, kuidas me varsti mere äärde kõndima läheme. Aga et praegu on ta haige.

Varsti hakkas Marta silm selginema ja ta ütles: “Aige – mõnus. Emme aige ja Mata aige.” Siis vajus ta raskesse unne.

Iga natukese aja tagant kontrollisin veel, kas ta ikka hingab ja kas kriis on möödas.

Siis vahtisin lahtiste silmadega pimedat lage ja tajusin, kuidas ma kartnud olin.

Kaks ööd tagasi higistades ja viseldes viirastus mulle, et mul on tapjagripp ja nüüd ma lähen siitilmast.

Selle tunde ilusam pool oli mingi hele-hele rahu, kus enam mitte miski muu ei tähendanud midagi ja ma olin väga rahul ja õnnelik.

Aga teiselt poolt tuli reaalsus, mis mu rohu-ja-palaviku deliiriumist vahepeal läbi murdis. Et mis siis mu mahajäänutest saab! Mis saab Martast.

Justini vanaema Peg oli just kahe-aastane, kui ta ema suri 1918. aasta suures gripilaines. Peg on vahel rääkinud, kuidas ta esimesed mälestused on trepi peal istumisest ja ema hõikamisest. Kuidas võõrad tädid kõndisid majast mööda ja ta hüüdis neile: “Are you my mommy?”

Mul on juba pikemat aega sügav veendumus, et mitte enese surm pole see, mida kardetakse. Peljatakse kahte asja: kas kellegi teise surma või seda, mis juhtub enese surma puhul teistega. Seega kardetakse selle katkirebenenud võrgustiku pärast, mis siiailma edasi jääb.
Aga võibolla ma ka eksin.

Võibolla surma ennast ja teispoolsust ikkagi kardetakse ka – pelgavad need, kes seda kogenud ega puudutanud pole.

Kui ma olin kuue-aastane, kõlgutasime sõbranna Riinaga Karksi tiigi paadisilla peal vees jalgu. Riina ema päevitas kusagil lähedal heina sees ja sealsamas tiigi kaldal olid ka kalamehed.

Ma ei mäleta, kuidas ma sinna üle pea vette kukkusin.
Mul on meeles roheline valgus ja imeline helendav… parema sõna puudumisel ütleks – tunnel. Või lõpmatus? Selle seest paistis veel korraks paadisilla post, mida ma käega püüda üritasin, aga siis see haihtus ja ma hakkasin läbi helerohelise lõpmatuse lendama.
Surm iseenesest on väga ilus. Sellise kogemuse sain ma.

Aga mis samal ajal siinilmas juhtus – Riinal oli nutti hüpata sillal püsti ja hakata karjuma, kohale jooksid nii ta ema kui kalamehed ja üks neist meestest sai mu tiigipõhjast kätte, keegi oskas ka kunstlikku hingamist teha…

Ja mina mäletan end juba kodus voodist, linade vahelt. Ema tegi teed ja hoidis mul ümbert kinni, Riina ema seletas midagi süüdlasliku häälega.

Üks põhjus, miks jumal inimestele haiguseid saadab, on kindlasti see, et ta tahab, et inimesed üksteist märkaks ja lähedasemaks saaksid.

Nagu eile õhtul mina ja Marta. Jälle oli mul aega temaga lihtsalt voodis vedeleda ja sõrmedega mängida. Soe ja rahulik enda jaoks võetud aeg, saatjaks meie kahe ninadest tulev naljakas katkendilk nohu-hingamine. Vahepeal Marta ütles jälle oma mantrat: “Mõnus, emme aige – ja Mata aige.”

Ja mõtlesin, et mullegi meeldis selsamal põhjusel lapsena haige olla. Sest siis oli emal mu jaoks aega. Siis tegi ta mulle teed ja istus minuga. See varjutas kõik nohu- ja köhahädad (sest need olid mu põhilised haigused).

Ausalt öeldes ei kartnud ma haigeks jäämist sugugi, pigem ootasin seda.

Aga selle eest kartsin ma hirmsasti valu.

Üks asi, mis sageli haige lapsega juhtub – ta jäetakse üksinda koju, ema ja isa lähevad tööle ja laps läheb ema-isa raamaturiiuli juurde.

Sealt leiab ta näiteks mõne vene autori teosed, mis algavad võigaste kirjeldustega sellest, kuidas kasakad tõmbavad oma kättesaadud vaenlased elusalt neljaks tükiks, kihutades hobused nelja ilmakaarde laiali, või kuidas vastased aetakse tagumikku pidi teiba otsa ja jäetakse siis päikese kätte piinlema…

Jah, ma lugesin ilmselgelt nii mõndagi raamatut liiga vara. Käisin veel algkassides, kui olin juba suure osa vanemate raamatuid läbi lehitsenud. Lugeda viitsisin ma põnevaid dialooge. Ja kirjeldusi… piinamistest. Looduskirjeldused jäid enamasti vahele.

“Kas sa loed Vaikset Doni?” küsis ema ükskord, vaadates, et paks raamat on mul riiulist välja kistud. “Sa ei saa sellest ju aru, loe lasteraamatuid!”

“Saan küll aru!” solvusin ma. Ega julgenudki küsida seda asja, mis mul tegelikult oli eelmisel hommikul lugedes pähe tulnud. Et mis vahe on kägistamisel ja vägistamisel.

Ja ema läkski tagasi oma tegemiste juurde. Tal vist ei tulnud meeldegi, mis seal “Vaikses Donis” kõik toimub, või ta ei uskunud, et ma seda tegelikult lugesin.

Haige nõukogude lapse päeva osa oli keskhommikul kella 11 paiku algav filmikordus ETV pealt. Need olid sageli sõjafilmid.

Naljakas, aga kui ma raamatutes lugesin kõik stseenid detailselt üle, siis filmides ma piinamisstseene vaadata ei saanud. Panin silmad kinni, läksin vahel lausa toast minema. Kahtlustan praegu, et see, mis ma oma peas ette kujutasin, oli sageli palju hullem kui see, mida telekas näidati.

Üldse kipub sageli nii olema, et kartus on suurem kui valu.

Vist viis korda tehti mulle sel perioodil ninaloputust. Kõigil neil, kes ei tea, mis on ninaloputus, on vägevalt vedanud! Kõigepealt tehakse su ninasse krõmpsluu sisse tuimestussüst ja siis aetakse raginal su põsekoopasse hiiglasuur süstlatäis soolavett, ja siis tõmmatakse see kõik uuesti välja, koos koopast kätte saadud mädaga. Seejärel tehakse sedasama teise põsekoopaga.
“Sa oled nagu Buratino!” tegi arst iga kord sama nalja, kui ma seal istusin, süstal nina otsas. Silmi kinni panna ta ei lubanud (miks ei luba arstid silmi kinni panna?! See on inimõiguste rikkumine!) ja nii pidin ma pärani silmi midagi mõtlema, mis mind aitaks.

Tavaliselt olin ma ninaloputuse eelsetel päevadel täiesti kinnisidee vangis ega saanud muust mõelda kui “siis pistetakse mulle süstal ninna ja käib ragin”.

Aga kui ma juba seal istusin, süstal ninas, siis tavaliselt saabus mingi kummaline rahu. Hullemaks enam minna ei saa ja kui suur seier jõuab üles, on kõik möödas.

Kui piinamiskohtadega raamatuid lugesin, siis mõtlesin – ei tea, kas neile tuleb ka samamoodi rahu peale siis, kui kõige valusam koht käes.

Enam ma pole selliseid raamatuid ammu lugenud. Kuigi võiks olla päris kummaline elamus lugeda 20 aastat hiljem uuesti näiteks “Kangelaspioneerisid” – see oli ametlikult ju lasteraamat, aga nii mitmegi võika stseeniga.

Tänasel päeval ei loe ma isegi SLÕhtulehe neid lugusid, kus midagi piinamisest võib olla (aga see eest ma kujutan neid lugusid pealkirjade põhjal ise ette… kuigi ei tahaks.)

Kas ma arvan, et mu vanemad oleks pidanud valvama, mida ma loen, kui ma oma järjekordse haigusega kodune laps olin?

Mina oma lapse puhul vist valvaksin. Aga samas ei taha ma oma lapsepõlve – ega oma elu – jagada mustaks ja valgeks. Selline ta lihtsalt on. Värviline.

Ja võibolla on see lapsepõlve ülestimuleeritud fantaasia tõttu, et ma väga kiiresti suudan oma peas ette kujutada kõikvõimalikke katastroofistsenaariumeid.

Aga sellest, kuidas ma matsin vanaema aiamaa kõrvale vakstusse mässitud “sõnumid tuumasõja-järgsesse maailma”… sellest mõnel teisel korral.

77 mõtet “HIRMUST, ILUST JA FANTAASIAST

  1. maris / ema, isa ja leevike

    rahu, rahu. 38,5 ei ole lapsel kõrge palavik. palavik on hea, võitleb haigusega. proovi võimalikult vähe palavikualandajat anda. migem hõõru viina-vee seguga. kui teil muidugi sellist napsi kodus on.

  2. Eppppp Postituse autor

    Martal palavik läinud ja juba taastub 😉 Aga ma mõtlesin küll, et tuleb koju viin osta igaks juhuks.

  3. hedi

    mul on nüüd pisarad silmas ja hirm nöörib natuke kõri. sa tabasid täpselt naelapead sellega, mille pärast inimesed surra kardavad. ainuke ja viimane kord, kui suremine tundus lihtne oli sel ööl, kui mu esimene laps sündis (erakorralise keisriga, mina üldnarkoosis ja 40+ palavikuga). nüüd on mul juba 2 last ja ma lihtsalt ei saa endale ärasuremist lubada. mõnikord see vastutus, kahe minust nii sõltuva inimese eest, tuleb mulle suure lainena peale ja lämmatab. no ja kui ma siin täna öösel hakkaks mõtlema sellest, kas ma suudaksin üle elada oma lapse matused…….. ma parem ei hakka, eks.
    aga sinu jutu teine pool – minu ema näiteks ei suuda lapselapsele ette lugeda isegi pipi pikksuka raamatut – seal on alguses kohe juttu sellest, kuidas pipil pole ie ema ega isa jne. samas kui mu 3aastane tütar on seda lugu kuulates rahul ja õnnelik – mõtle, tema ema on ingel :).

  4. maris / ema, isa ja leevike

    ma eile enne magama jäämist lugesin su lapsepõlvemälestusi ja need kummitasid mind terve öö. nii kurb ja nii ebaõiglane tundus kõik. pluss veel Maria ema lugu lisaks.
    aga tänase looga tunnen niipalju ühist, et ka mina soovisin lapsena haigeks jääda ja just samal põhjusel – siis on kõik äkki sinuga nii head ja hoolitsevad. aga ma olin ainult ühe korra haige – sarlakites ja kogu lugu. ka ei viidud mind ära ega jäetud kuhugi. aga oma hirmud olid ikka – ma alati nutsin kui nu pagadi multikad olid. algul oli kahju jänesest ja pärast hundist või mispidi nad klobida saidki.

    ja siis muidugi see abstraktne sõjahirm. et äkki hakkab, mis siis saab.

    ja see vastutusekoorem, mis õlgadele saabus koos lapse sünniga, see oli esialgu ehmatav küll.

  5. andry

    Ene Üleoja ütleb maru täpselt: Ma ei karda surma. Ma kardan suremist.”

    No aga aega on selle kiire asjaga, suskab rahvatarkus oma kiire keelega.

    Mis laste haigustesse puutub, muidugi tuleb nendega sõdida, aga näiteks lasteaias näeb teiste laste pealt, (oma lapsukest näed iga päev ja siis ei märka harjunud silm erinevusi), et haigus teeb lapse küpsemaks.

    Kõlab nagu julmalt? Ei kõla, minu jaoks igatahes mitte.
    Tavaliselt on nii, et laps on jõudnud mingisse uude faasi vaimselt, ja siis ta keha haigestub. Või ta keha haigestub, põeb tõve läbi ja siis jõuab vaim ja hing uude faasi.

    No mai tiia, tuu om nii segane jutt, aga ma olen sähendust nännu ja nii ma arvan.

    Arvake teie oma pääga ja omamoodu.

    Ja pääasi, et Marta ja Leevike ja Mirjam ja Oskar ja kes kõik, et kui nad haigeks ka jäävad, et nad siis siva terveks saaks.

    Me ise kah.

  6. triin

    olen Andriga nõus. Olen ka märganud, et lapsel on peale tugevat haigust arenguhüpe. Eriti on seda märgata kui laps väike. Siis tema areng nagu peo peal. Hiljem seda ei märka nii kergelt. Oskar kiindus kord ühe halva haiguse ajal Viidingu luule plaatidesse. Ta kuulas neid tundide kaupa. Teatud luuletused olid meil mõlemal peas. Haige laps on kuidagi eriliselt sügav. Need plaadid varastati paraku autost ära (tore saak küll auto varastele!), aga ega ma ei ole tahtnud uusi osta, liiga palju mälestusi…

  7. oravake

    Ikka kipub selliste lugude lugemine peale suruma tahtmise jutustada enda kõige jubedamatest kogemustest. Minul oli see siis, kui mu poeg kolme nädala vanuselt jäi tuulerõugetesse (millesse mina olin nakatunud sünnitusmajas). See on kohutav, istuda öösel üksi külmas haiglapalatis (oli südatalv) ja hoida süles 41-kraadises palavikus last. Siis ei tee muud, kui mõtled. Ja kardad. Et mis saab siis, kui see taevalik õnnetunne, mis sai alguse, kui sa esimest korda oma lapse siidpehmet põske silitasid, jääbki niisama üürikeseks. Et kuidas sa suudad edasi elada, kui peaks juhtuma kõige halvem. Ja palvetad esimest korda elus kogu hingest, mis sest, et tegelikult pole sa kunagi jumalasse uskunud.

  8. Raina

    Tore, et haigus juba peaaegu möödas…. mäletan, et olime Pauliga ka nagu peata kanad kui Tristan väiksena haige oli (mida anda, mida teha), kuigi meil rohkem tegemist traumadega – poiss selline rüblik.

    Aga palaviku pärast ma tõesti enam ei pabista, kui ei hakka just üle 39 ronima… Tristanil oli alles 38,2 ja ma ei teinud midagi kui lihtsalt ootasin, millal üle läheb (eks ööd on siis muidgi rasked ja väsitavad)… Paul tahaks esimese asjana muidugi Calpolit anda (seda valu- ja palavikualandajat annavad inglased söögi alla ja peale).

    Head paranemist kogu perele! Loodame, et Justinist läheb seekord mööda!

  9. Kadri

    Laste palavikuga on jah keeruline selles mõttes et hirmus on. Aga hea nagu Maris ütles, et palavik on organismi võitlus haigusega. Alla 38,5 palavikualandajat ei soovitata, küll aga nii palju juua (kusjuures kasvõi limonaadi) kui võimalik ja laps paljaks õhukese pesu väele, teki asemel lina vm (kui tal just külm ei ole). Olin ise komandeeringus kui laps haigeks jäi angiini ja kuna ma ei taibanud seda paljalt hoidmist üle toonitada ning teda hoiti pidzaamas ja villaste sokkidega, siis palavikku jätkus neljaks päevaks tavalise kahe asemel … Tuleb usaldada organismi, ehk teha mida laps ütleb. Teoorias on kõik muidugi lihtsam kui praktikas …
    Head paranemist!

  10. Leenu

    minul aitasid alati viinasokid.. palavik kadus imeväel.
    mäletan ka, kui ma väike ja haige olin, siis ema tegi teed ja ma võisin seda karuga tassist juua. see oli mingi eluvana tass, vanavanaema oma vist, seal oli pruun karu peal ja ma ei tohtinud sealt iga päev juua, aga kui haige olin siis kisasin “karuga tassi tahan” 🙂
    aga ma ei olnud eriti haige, niiet ega ma sealt eriti ei joonudki..

    head paranemist teile 🙂

  11. triin

    Ja jooge siis seda Moonika-Raina küüslaugu-sidruni-ingveri jooki. See osutus tõesti tõhusaks. Mu laps hakkas silmnähtavalt paranema. Ja kui kuulis, et see on “nõiajook”, aga ei tapa, siis jõi päris hea meelega.
    Mulle meeldivad sellised imerohud, mis kõik hädad ära võtavad ;-).

  12. Maria

    Meil käib laste haiguse ajal laste vanavanaemaga kogu aeg väike nägelus. Tema paneb lapsed riidesse soojalt ja hoiab teki all neid. Mina jälle võtan riideid vähemaks. Samas kuna vanaema on meie hea ingel kes lapsi kogu aeg hoidmas käib kui nad haiged on siis ma eriti ei vaidle temaga. Aga kui ta ära läheb siis kisun lastelt kohe tekid pealt ja villased sokid jalast.
    Mul on lapsed esimest aastat lasteaias ja tänu sellele väga sageli haiged. Ja ma ei saa nendega kodus olla kogu aeg. Sest siis ma ei saakski tööl käia. Aga vanaema on arvatavasti parem põetaja kui mina. Ma ikka üritan siis kodus oldud aega ära kasutada ja midagi jälle korda või ära teha mida muidu ei jõuaks. Kasvõi kappe koristada. Aga vanaema istub ja loeb neile lõputult muinasjutte ja teeb neile sooja teed meega.
    Lapsed on minuga koos olles harjunud seda ise tegema. Aga vanaema on selline poputaja kes vahest paneb lapsi siiani ise riidesse ja kui lapsi oleks üks siis ta vist toidaks teda ka alles lusikast. Lapsed on mul 4ja 6 aastased. Noorem saab kohe kohe 5.
    Aga surmahirmuga on jah see, et kardan minagi surma just laste pärast. Ma ei tahaks, et nad koos oma isa ja ta uue naisega üles kasvavad. Ma ei tahaks et neist kasvavad “silmaklappidega inimesed” Ma tahaks, et nad näeks puid ja põõsaid ja teeksid vahel rukkil ja kaeral ja teaksid mis on ristikhein. Ma tahaks, et nad kasvaks minusuguseks kes aitab nõrgemat ja on oma sõpradele olemas. Ma ei lubaks neil kunagi naerda teistsuguste inimeste üle. Seletan neile, et nad on ainult välimuselt teistmoodi, aga sisemuselt on nad nagu meie kõik ülejäänud. Ma ei luba neil öelda kellegi kohta solvavaid sõnu ja õpetan, et väiksemaid ja nõrgemaid tuleb hoida ja kaitsta. See kõik on see mida nad oma isa kodus ei kuuleks. Ja üksi sellepärast ei saa ma lubada endale seda, et minuga võiks midagi juhtuda.

    Palavikust rääkidas, siis ma väga ei karda kui lastel on palavik. Aga kui see väga kõrgele tõuseb siis võtan selle paratsetamooliga alla.
    Mu laste arst armastab neile kogu aeg antibjootikume välja kirjutada. Ma enamust ei osta isegi välja mitte. Kui asi väga tõsine mulle endale tundub siis ikka annan lastele. Aga mesi ja biojogurtid ja sidrunid ja sibul ja küüslauk ja apelsinid ja kiivid on haiguste ajal meie kodus tavalised asjad.

    Saage terveks!!

  13. Lee

    Haigustest. Arp (tänasest 6-kuune) oli eelmine nädal ka esimest korda 4 päeva palavikus. Haiguse kestel omandas ta “telgimängu”. Nimelt võitis Arbu isa spordivõistlustel auhinnaks suure ruudulise pleedi. Kuna minu arvates oli põrandal lapse jaoks natuke palju jahedat, viskasin pleedi üle mängukaare, et jahe õhk väga lapsele peale ei käiks. Sellest sai aga üks igavesti vahva mäng. Vahepeal piiluvad kaks suurt silma pleedi alt välja, siis tõmmatakse ennast tagasi, räägitakse pleediga juttu. Hea, et issi sporti teeb :)! Paranemine oli ka toreda mänguga kiirem tulema.

  14. liina

    Meil oli ka laps eelmisel nadalal esimest korda palavikus. Laks 24 tunniga ule. Rohtu uritasime anda, aga kes teab palju tal kurgust alla laks ja palju kraevahelt pluusi alla… Igatahes, nuud on terve ja meie saame jalle magada!

  15. mustikasupp

    Ma miskipärast arvan, et see on kuidagi sllega seotud, kuigi ma võin ka eksida:

    mustikasupp said…
    Minul oli 2 vanavanaema. Üks neist suri, kui olin 4-ne, teine just hiljaaegu kuu tagasi. Sellest esimesest mäletan ma seda, et Ta elas Vormsil, Tal oli väga vahva kollane maja, mille kõrval oli heina küün, selle kõrval rootsipunane kemps. Ta alati naeratas ja oli minu vastu väga sõbralik. Kahjuks mäletan ma Temast jube vähe. Tahaks rohkem, aga ei saa. Tast on mul ainult 2 pilti.
    Minu 2. vanavanaema suri just hiljuti. Eile möödus 40 päeva Tema surmast. Ta oleks saanud 9.veebruar 95. Ta jutustas mulle kui ma väike olin, kui ma Tema juurde oma nukkudega läksin, et Tema ema tegi Talle ja Ta nukkudele hästi ilusad, aga need hävisid sõja ajal. Siis Ta veel mäletas asju. Ta oli siis umbes 85 aastane. Ta käis veel linnas kirikus (Kõrvekülast) ja metsatukast marju korjamas. Talle ei pööratud eritipalju tähelepanu ning mu vanaema ei lubanud Tal midagi rohida, ega muid asju teha. Ta oli selline inimene, kes pidi koguaeg midagi tegema. Ta oli harjunud raske koormaga toime tulema, ning Ta tuli, oli koguaeg tulnud. Viimasel ajal Ta mälu hakkas taanduma ning Ta ei teadnud, et kust Ta oli. Viimasel elunädalal jäi Ta haigeks. Ta ei söönud. Kui mu vanaema küsis, kust Tal valutab, Ta näitas, et pea. Hea vähemalt see, et Ta on nüüd paremas kohas, sest Ta tahtis koguaeg ära minna. Tal ei olnud kedagi enam järel, peale 2 tütre ja nende laste ja lapselaste. Kuna Ta oli usklik, on Ta arvatavasti oma Jumala juures ning Tal on seal hulga parem, kui siin.

    Eppppp said…
    Tead, mustikasupp, ma olin eile oma mohu pärast vahepeal peaageu koomas, üldse hingata ei saanud ja palavikuga särisesin-värisesin teki all. Ja siis valgus mulle selline hästi hea tunne korraga peale. Et surm on ilus. Kõik oli järsku kuidagi vati sees ja ma tundsin ennast, poolteaadvusetuna, nii rahulikult ja hästi.
    Tobe näide, aga minu jaoks oli see väga tugev tunne 😉

    Surija jaoks ei ole surm ju paha. Ainult et alles jäänud peavad õppima edasi elama.

  16. mustikasupp

    Aja kohta, mis meile on antud üks südamlik jutt :

    Aeg

    Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86400
    krooni.
    Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest, kas oled raha ära
    kasutanud või mitte.
    Mida sa teeksid?
    Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!

    Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG.
    Igal hommikul saadetakse su arvele 86400 sekundit. Igal ööl arve
    tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid
    kasutanud.
    Sellele arvele ei saa korjata sääste ega seda ei või ületada. Iga päev
    avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb.
    Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei
    ole. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just
    täna.

    Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju
    õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim mis sa
    suudad juba täna!

    Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas
    aasta kooliajast maha.
    Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega
    varem.
    Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga.
    Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist.
    Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha.
    Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbielanud
    raske õnnetuse.
    Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi.

    Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad
    veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada.
    Pea meeles, et aeg ei oota kedagi.
    Eilne on ajalugu, homne on müsteerium, tänane päev on kingitus!
    Sõbrad on tõeliselt haruldased: nad panevad sind naeratama ja
    julgustavad; nad kuulavad sind ja innustavad; nad on valmis avama oma
    südame.

  17. kristi

    Mina m6tlesin ka just t2na t88lt koju tulles surmale. Selg valutas (ysna fyysiline t88, ja ma pole veel harjunud) ja ees ei paistnud midagi toredat. Jah, hommikuti ma vaatan kuidas p2ike t6useb ja taevas on imeilus, ja bussi akendel on j22lilled, ja arvuti taga on m6nus lugeda blogisid ja koomikseid, ja vastlakuklid maitsevad h2sti, aga tegelikult midagi pole mis oleks v2ga t2htis ja tore ja mille nimel tahaks elada (nagu Durrelli raamatus, kus nad toppisid surnud kilpkonnale tema armastatud maasikaid suhu, et tol millegi nimel elada oleks). Vot ja ainuke asi mis p2he tuli oli et enne oma ema ma ei kavatse mingil kombel surra. Pigem teen imetegusid selle nimel et mitte surra ja hyppan kasv6i yle veoauto, aga seda ei tee. Ja kujutlesin kuidas ma noh nii vanema naisena yksi oma majas kutsun kellegi mitte v2ga l2hedase kylla j2rgmiseks p2evaks ja siis panen lihtsalt ahjusiibri naaatukene vara kinni ja j22n magama. See oli lohutav, eks ma sinnani ikka trygin v2lja. Ja kes teab, ehk leian midagi mille nimel elada vahepeal.

  18. andry

    krist, leiad küll. Oota ja otsi, tuleb, kas tead.

    Aga alati on kergendav teada, et kui ikka ei viitsi enam, siis lihtsalt ei viitsi.

    Aga iga uus päikesetõus on tegelikult tead kui ilus.

    Seda ütleb Sulle
    Kunagine Ilge
    Depressiiv

  19. Eppppp Postituse autor

    Kristi – sellised mõtted ehk aitavad tõesti mustas perioodis vastu pidada, ja siis tulebki uus helge periood varsti peale ja mõtled “Küll on hea, et vastu pidasin.”
    Ja see uus periood – kindlasti tuleb.

  20. Aet

    Minu puhul tuli see vägistamise küsimus kah haiguse ajal loetust, küll Harper Lee “Tappa laulurästast” kohta. Olin vist nii 9 aastane ja küsisin ema käest, kes mulle selgitas et olevat, jah, lihtsalt kägistamise sünonüüm. Kuna kägistamisjälgedel vägistatud naise kaelal oli tolles loos tähtis osa, siis uskusin ka.

  21. Pingback: ramada

  22. Pingback: no prescription

  23. Pingback: 107 double bonus video poker online

  24. Pingback: free online casino

  25. Pingback: mortgage insurance

  26. Pingback: prepaid cards

  27. Pingback: sheraton

  28. Pingback: xanax online

  29. Pingback: cheap viagra

  30. Pingback: free credit report com

  31. Pingback: bill consolidation

  32. viagra

    Viagra can bring satisfaction to your empty sex life, as viagra hates erectile dysfunction and impotence.This is the time to change your life with viagrathunder. Enjoy!

  33. Pingback: sicheres online spielen

  34. Pingback: free no download casino casino download

  35. Pingback: online poker anfänger

  36. Pingback: c139 motorola ringtones tracfone

  37. Pingback: free ringtones for cingular phone free music ringtones for cingular phone

  38. Pingback: free crazy frog ringtones download

  39. Pingback: mobile mp3 ringtones mobile mp3 phone ringtones

  40. Pingback: free motorola ringtones tracfone

  41. Pingback: cingular free music real ringtones

  42. Pingback: i710 info nextel remember ringtones

  43. Pingback: cell free phone prepaid ringtones sprint ringtones for prepaid cell phone

  44. Pingback: free nokia ringtones and wallpaper free ringtones and wallpaper

  45. Pingback: forum casino online

  46. Pingback: cash advance credit card free cash advance with credit card

  47. Pingback: mobile mp3 phone ringtones

  48. Pingback: polyphonic ringtones t720

  49. Pingback: bad card credit credit people

  50. Pingback: fast faxless loan payday 500 cash fast loan payday

  51. Pingback: online casino vergleich

  52. Pingback: card citibank credit secured citibank credit card

  53. Pingback: jugadas texas holdem

  54. Pingback: roulette gratuit

  55. Pingback: streap poker

  56. Pingback: juegos de casino on line

  57. Pingback: how to play omaha hi lo omaha hi lo omaha hi lo rule

  58. Pingback: bargeld auszahlung

  59. Pingback: no fax cash advance for bad credit bad credit cash advance cash advance for people with bad credit

  60. Pingback: poker en ligne mac os

  61. Pingback: poker en ligne mac os

  62. Pingback: seven card stud en linea

  63. Pingback: roulette europea

  64. Pingback: poker spiel download

  65. Pingback: juegos poli poker

  66. Pingback: poker superstars spielen

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.