Justin istub arvutis ja nohistab minu blogi kallal.
“Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?”
“Jah… Oma tuumasõjahirmust.”
“Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”
“Justin! Kas teil oli siis samamoodi?!” Üllatusega taipan, et me kaks, külma sõja lapsukest, poelgi sel teemal muljeid vahetanud.
“Muidugi. See oli vist osa mingist seadusest. Iga paari kuu tagant õpetati koolis, kuidas käituda tuumapommi puhul. Et tuleb käed kukla taha panna ja laua alla peitu pugeda. Nagu sellel mingit vahet oleks, kas oled laua all peidus või mitte, kui tuumapomm tuleb!?”
“Ja kartsite siis ilmselt venelasi.”
“Nojah. Muidugi. Nõukogude Liitu. Venelased olid ju pahad!”
“Ee… Muide, kas te seda ka teadsite, et teie riik oli see, kes kaks korda tuumapommi oli kasutanud?”
Justin hüppab järsku oma eelmisest, lapsepõlve meenutavat rollist välja. “Ma ei suuda siiani aru saada, miks Jaapan ei alistunud pärast esimese pommi viskamist. Jaapanlaste sõdalase-mentaliteet oli nii tugev, see on uskumatu, et Jaapan keeldus alla andmast pärast seda, mis nad Nagasakile tegid.”
Ma olen juba tükk aega märganud, et Justin räägib oma riigist enamasti mitmuse kolmandas pöördes. Nad. Nemad.
“Aga ikkagi,” pööran ma tagasi. “Kuidas USA oma inimestele selle ära põhjendas, et nad Jaapanis sadu tuhandeid tsiviilinimesi tapsid kahe tuumapommiga? Kas te ikka teadsite seda?!”
Justin mõtleb natuke aega. “Ma kindlasti teadsin üsna varakult, et teine maailmasõda lõppes tuumapommiga. Nii-öelda USA otsustava käitumisega, sest muidu oleks jaapanlastega sõdimine veninud veel aastateks ja oleks tähendanud palju hukkunud ameerika sõdureid, umbes nii seda seletati…. Aga see, et venelased tahavad tulla ja New Yorgile tuumapommi visata, see oli mul kuidagi nagu ühte teise faili salvestatud.”
“Huvitav, mida su ema ja isa võiks arvata Hiroshimast-Nagasakist?”
Justin mõtleb jälle. See on kummaline, kuidas meil ikka veel, neljandaks kooseluaastaks, jätkub neid eksootilisi külgi, mida teineteises ja eneses avastada.
“Ma olen vist ise ka seda Hiroshima-Nagasaki-asja enamvähem möödapääsmatuks pidanud,” ütleb ta, “rääkimata siis emast-isast. No mõtle ise, kui jaapanlased Nagasaki peale ei alistunud, miisugune samurai-meelsus neil siis pidi olema. Sõda oleks tõepoolest 50ndatesse välja veninud.”
Ma jään teda pärani silmadega vahtima.
Ja siis saan aru, et mitte ainult tema pole Hiroshima asjus ajupestud. Mina olen ju samamoodi. Nii et meil praktiliselt puudub võimalus selles osas samale seisukohale jõudmiseks.
Tuumapomm oli minu meelest lihtsalt massilise hävitamise üleviimine uuele tasemele. Tegelikult oli selles sõjas asjad nii “programmeeritud” algusest peale. OK, härrasrahvas sakslased võtsid Pariisi ära suhteliselt puhtalt. Saksa linnade pommitamisega alustasid venelased aga juba 1941 (Endel Puusepa “kaugetel lennuteedel” on üsna hariv lugemine), hiljem muidugi lisasid ka sakslased oma V – raketid, millega kuidagi ei saanud valida sõjalisi sihtmärke.
Liitlased vastasid nt. Dresdeni hävitamisega, noh, väiksemas mastaabis ka Tallinna märtsipommitamine kuulub samasse klassi. Nii et tuumapomm Hiroshimas oli: 1)see mida Justin ütleb – jaapanlastele slgeks tegemine, et ülim võim on teisel poolel; 2) sama asja selgeks tegemine venelastele ja 3) pommi testimine.
Kindralid ei ole kuagi olnud humaansusse kalduv inimrühm ja kelle peal siis vele katsetada kui mitte vaenlaste peal.
Aga ajupesu?? Ei ole poliitikat ilma ajupesuta. Kas Sa, Epp äkki oskad nimetada riiki, kus ajusid EI pesta? Ma olen selles eas inimene, kes harjus uudiseid vaatama Soome TV-st, kuna seal oli loodetavasti “vähem” ajupesu. Aga ega nemadki kristalselt ausad saanud olla…
Mai tea, mina olen sellest asjast ka niiviisi aru saanud, nagu Justin. Nagu ka Enn ütleb, oli 3 põhjust
1) panna vaenlane alistuma tour de force’iga, mitte küla kaupa vallutamisega – ehk siis tavaline sõjaline manööver
2) katsetada uut sõjalist tehnoloogiat – jälle iga sõja tavaline osa
3) demonstreerida oma jõudu venemaale – see on siis natuke eripärane tavalisest sõjataktikast
Seega 2 eesmärki oli ikkagi seotud käimsoleva sõja võitmisega, et USA versioon nagu väga ajupesu ka ei olnud. Kas inimohvreid oleks ilma selle pommita vähem või rohkem olnud — raske öelda, nagu ajaloos alati. Ameeriklaste hulgas oli tänu pommile kindlasti vähem.
Ka mõned mõtted ajupesu-teemal. Üldiselt mida väiksem on riik ja homogeensem rahvas, seda vähem ajupesu on tarvis. See “omade” tunne tekib külg külje kõrval elamisest ja suurest ühisest nimetajast, meil näiteks eestlaseks-olemisest. Hämamine küll toimub , aga väiksemas mastaabis, ajude pesemiseks pole vajadust, seda täidab rahvuslik kuuluvustunne. Mida enam aga riigis rahvaid, seda enam on ajupesu e. mõtteviisi ühtlustamist ja kokkuhoiutunde tekitamist selle riigi toimimiseks vaja. Kokkuhoidmise tunne peab ju mingitel alustel tekkima, kuidas aga tekitada seda kümnete eri rahvuste ja rasside seas, kel omavahel piisavalt hõõrdumist. Ikka “kõrge-kauge-üleva-võimsa” riigi tunnetamisega, mis meid kõiki ühiselt kaitseb. Miski ei ühenda inimesi aga enam kui ühise suure vaenlase olemasolu, sellest johtuv ohutunnne ja pidev sellega manipuleerimine. Meerika patriotistlik ajupesu on masendavalt võimas, see ajendab mind minema ja oma blogis samuti üht USA-perioodi veidi pikemat mälestust üles võtma :).
Enn võtab teema väga hästi kokku.
See “asjad on ajus eri failides” on hea .. metafoor? Ja lahe dialoog… Epp, sinu lapsepõlve tsiviilkaitse-kogemused on muidugi ekstreemum, neid ei saa päris harju keskmisena serveerida. Aga mõtteviis oli muidugi sama, et paha ameerika ja dosimeeter olgu kodus olemas jne. Huvitav, mida tänased lapsed tuumapommist arvavad?
Meedia ajastul on paraku igas teemas meie ajud kuidagi pestud. Info vahendamise nurk ja kontekst on väga tähtsad. Ja kui paljud meist siis suudavad vaagida uudiseid ise ja iseseisvalt konteksti peas hoida? See info üleküllus on nagu vandenõu ;-). Meeletud teadmised alates Indoneesia valimistest ja lõpetades ükskõik millega kas või Argentiina tulekahju või Hiiumaa jääteega. Paratamatult omastame arvamusi, mitte fakte, et ise arvamusi kujundada. Ja tegelikult ajakirjandus samuti (vähemalt Eestis). Tihti läheb mul lamp põlema ja tajun, et ma arvamust üritatakse suunata, aga “tõe” otsimiseks pole aega ega energiat.
Jutu mõte selles, et me tegelikult isegi ei kujuta ette kui ajupestud me oleme. Minu meelest oli see nö külmasõja ajal isegi lihtsam. Ja minu meelest ei päästa ka väikeses riigis elamine, sest info käitub tänapäeval nagu kapital (teadagi kuidas).
Aga see on tõesti huvitav küsimus, et kuidas tänapäeva lapsed tuumapommi/sõtta suhtuvad. Mu poeg on 5, eks liiga väike suhtumiseks, aga tal on tuuma-värk tihti jutuks st et lasteaias ikka räägitakse. Küsitlen teda õhtul :).
Mina kvalifitseerun vist mingil määral “tänapäeva lapse” alla. Vanus 22, NL-i viimaseid lapsukesi. Lasteaia rütmikatunnid möödusid onu Lenini hoolitseva pilgu all ( suur pilt seinal, mäestus ca 2 a vanusest ajast ). Kuid minu põlvkond elas juba sellel ajal, kus kommunistlik ajupesu ei olnud enam nii aktuaalne. Sõjalisi õppusi ei ole ma kunagi läbinud, samuti ei räägitud sõjavõimalusest ka koolis. Me olime esimene lend kes ei pidanud koolivormi kandma, aktusel oli küll palutud kanda sinist vormimütsi aga see jäi ka ainsamaks korraks. Takkajärgi mõeldes on õnn, et olin sellel murrangulisel ajal liiga väike, et taibata midagi poliitikast või olla kursis päevasündmustega. Räägiti Eesti vabariigi loomisest, vanaisa jutustas Balti ketist ja pani Pätsi portree kapile aukohale, tuli rahareform ( 3 uhkest rublast sai 30 senti, pettumus 🙂 ) ja talongid. Aga keegi ei rääkinud vene tankidest, teletorni kaitsmisest ja sellest, kui napilt pääsesime võimalikust sõjast NL-iga. Kooli ajal kuulsime nö “õiget” ajalugu: okupatsioonist, sõjast ja ka Hiroshima tuumapommist. Mingil määral on isegi hea, et tuumarünnak aset leidis, see andis inimestele valusa ja vajaliku õppetunni. Tänapäeval teatakse, mida endast reaalselt kujutab tuumasõda. Totaalset hävingut. Ja kõik teavad, et riik kes alustab tuumasõda, kirjutab sisuliselt alla inimkonna surmaotsusele. Kui pomm visatakse tuumariigile, lendab sealt välja “vastus”. Tagajärgedega aga tegelevad kõik inimesed. Tänapäeval on tuumapommid liiga paljudel ebastabiilsetel riikidel, mille eesotsa võib sattuda hullumeelne maailmavallutaja. Kas kõik või mitte midagi mentaliteediga. Kui märatsevad islamiterroristid saavad oma valdusesse tuumarelva, võivad nad püha ürituse nimel viia kõhklematult Allahi juurde kõik ilmakodanikud. Niiet kui küsida, kas noorem põlvkond tunneb muret sõja pärast, siis subjektiivne vastus on, et tunneb küll.
Mitte olla ajupestud on väga keeruline. Kui oled pestud, siis sind ju iseloomustabki mitteteadmine su oma aju sanitaarsest seisust. Minu meelest on suurtes riikides inimeste olukord parem kui väikeriikides. Suures riigis on sõltumatute arukate mõtlejate arv lihtsalt suurem ja nad saavad omavahel seljad kokku panna ja ründajaid tõrjuda. Väikeriigis ootab aga tarka isemõtlejat omakohus ajupestute poolt.
Tuustile: ja mina olen jälle õnnelik, et olin pöördelistel aegadel juba taipaja. See oli kordumatu ja äärmiselt huvitav, mis ühiskonnas toimus. Seda ei ole võimalik seletada – seda õhustikku jm, mis oli õhus. Selline see ajalugu on, tagant järele on meil ainult sõnad. Ja iial ei saa teada, mis meil taipamata jääb.
Mis on minu seisukohas n-ö ajupesu:
– väga emotsionaalne suhtumine Hiroshima-Nagasaki ohvritesse (pildid lapsepõlvest jms)
– Lapsena omandatud arusaam, et teine maailmasõda oli eelkõige Saksa ja N.Liidu sõda, mis enamvähem läbi sai 9. mail 1945 (ok, loomulikult sai hiljem koolis õpitud teistest rinnetest ja osalistest, aga esimene info on see, mis rohkem loeb)
Ja Justini seisukoha taust:
– pole eritii näinud Hiroshimast pilte
– Lapsena omandatud arusaam, et teine maailmasõda oli eelkõige USA-Jaapani sõda.
Mis mind aga Justini juures hämmastas – mina olen teda näinud aktiivse patsifistina, kes väga Iraagi sõja vastu ning väga kriitiline USA kui suurvõimu ja “maailma politsei” rolli suhtes. Nüüd aga ei tulnud talle pähegi selline võimalus, et kas USA poleks võinud tagasi tõmmata, Jaapaniga (vahe)rahu sõlmida? Vähemasti pärast Nagasakit?
Ühtäkki võttis ka tema seda enesestmõistetavatana, et USAle kõlbas ainult vastase tingimusteta alistumine.
Lugesin seda Lee blogi meenutust, kuidas ta käis Ameerika patriootlikus muuseumis, mul ei õnnestunud sinna kiitvat kommentaari 😉 jätta (ei saa msn spaces parooliga jälle sisse! see selleks)
Väga hea jutt! Lugege ka http://spaces.msn.com/Leekoogiblogi/
Naljakaid kohti on ka, aga mõtlemapanev, tõsisem lõik:
“Ameeriklased-vaesekesed põevad ju meeleltult seda sündroomi, et olles maailma üks kõige võimsama militaarjõuga riike, puudub neil igasugune korraliks, kuulsusrikaste võitudega sõjaajalugu. Indiaanisõdadest on nagu natuke piinlik hõisata, Kodusõjaga sama lugu, sest kelle üle ikkagi võit saavutati. Teine Maailmasõda- Pearl Harbor, Hiroshima, Nagasaki… jällegi piinlik vaikus. Vietnam polnud parem. jne jne. Õnneks on võtta mõningaid väärikaid lahinguid Iseseisvussõjast… ;)”
ameeriklased on täiesti novaatorlikus rollis.
nende kaudu saab inimkond ära õppida, kuivõrd mõttetu on sõdimine.
Dzoodz Puss on eriti hea õpetaja.
See Justini harjumus öelda “nemad” viis mind selle järelduseni.
See on ju distants, eemaldumine, võõrandumine.
Või mis?????
ja muidugi suur patsu patsu Leele. Tegija, täielik Tegija
oi, aitäh :).
Samas päris fenomenaalne lugeda oma blogi kohta kommentaare teise blogi kommentaaridest, mida ma kommenteerisin. Täielik võrguressursi ristkasutus.
Aga teemasse: ajupesust veel, sattusin Meerikas muuhulgas töötama koos kõrgharitud hiina ajalooõpetajannaga. Kuna mu lauale sattus ühe meie grupi töötaja lapse high schooli ajalooõpik käis jutt algul niisama ajaloost ja pöördus miskipärast maailma asustamise radadele. Mina sain aru, et Hiinas õpetatakse koolides tõsimeeli nn suurrahvusteooriat, ehk seda et just hiinlased olid Ameerika esiasukad, kellest said indiaanlased. Ka suurte avastuste ja leiutiste teema tuli nii Meerika kui Hiina aspektist lähtudes täiesti 100% tuttavana nõuka füüsikaõpikust, üksnes leiutise päritolumaa ja leiutajate nimed varieerusid vastavalt ameerika- hiina- või venepärasteks. Õnneks Mendelejevit keegi siiski Tang Liu või Jack Johnsoniga asendama ei kippunud 😉
Too Meerika ajalooõpik, muide, oli eriline pärl. Võrdse mahuga oli peatükk Euroopa kunstiajaloost, kokku surutud romaani, gootika ja renessansi stiilid ja nende suurmeistrid, selle kõrval laiutas sama mahuga peatükk Aafrika kultuuridest (erinevad ehitusstiilid, keraamika, puuslikukunsti variatsioonid)… minu meelest samuti äärmiselt pesev kraam, maast-madalast 🙂
R22kides kommentaari-teemast m88da, aga muidu teemasse 🙂 Mina kartsin lapsena iga lennukit, mis m88da lendas. Et noh kohe viskab pommi, ja kui mitte tuumapommi siis niisama et kohe kostab kuidas naabri maja 6hku lendab. Istusin saunas ja l6ugasin laulda ‘v2ikest trummil88jat’, sest see mattis enda alla lennukimyrina ja yksi oli alati hirmsam kui p2ris majas koos vanaema-vanaisa-ema-kassidega.
Nyyd tean et tee lennuv2ljale viib umbes 100 meetrit oma majast m88da. P2ris kurb on m6elda oma ammuse mina kannatustele saunas.. samas ega ma siiani p2ris yle pole saanud, m6nev6rra kardan ikka lennukeid, nyyd rohkem seda et kukuvad maja peale, seda olen isegi unes n2inud. Lapsep6lve hirmud surevad v22ga aeglaselt.
väike rummijooja on muide ikka jube hea laul, ehkki ma ei saand kunagi aru, mis kuramuse Spartacus võtlejad me. Enam ei mäleta, mis me selle asemel laulsime, midagi sarnast nagu Bullerby lastes ükt tüdruk, kes jorises: Las arvad, et oleksin kurb, kui kaotan kinda, ehkki originaal kõlas, Kas arvad, et oleksin kurb, kui kaotan Sind ma.
Siin on point minu jaoks, et suured ei mäleta, kui mõjutatavad on väikesed. Ja seondudes Epu blogiga, neil pole aimugu enam, kuidas sõna mõjub. Nad poetavad mioka otsast, tuumapomm, surm, kiirguslaine… ja lähevad haigutades õpside tuppa kohvi jooma.
Väiesed inimesed neelavad need sõnad alla, ja need käivad väikeste sees ringi.
Või siis teine asi, see pole siinne teema, niisama jutujätk, kas mäletate, mis tunne on klassi ette vastama minna. Enamikule on see keeruline. On üks selline Hea Õpsi reegel: Kui laps sulle vastab, ja sa näed, et tal on õlad püsti – see tuleb pimgest, ära teda kunagi klassi ette kutsu. Las räägib koha pealt, las räägib istudes, las olla vait.
Küll ta tasapisi harjub. Ja klassi ette jõuab ta siis, kui ilusti rahulik jaksab olla.
Ega ma ei väida, et kõigil hirm oli vastata, aga mingitpidi väidan ka. Tuetage meelde avalikkuse ees sõnavõtmisi. Korraks ikka lähete pingesse. Aga pinges olles “kaob piim rindadest ära.” (ülekantud tähenduses).
A mis Meerika õpiktesse puutub, ajalugu on ju alati tõlgendamise küsimus olnud. Samamoodi nagu ajakirjandus. Kus on objektiivne tõde. Jumal seda teab. (Sõna otseses mõttess). Tegelt peaks kõik ploogikad kähku oma ploogid välja trükkima, kivisse raiuma, jääks mingigi jälg, mingi tegelik ajalugu, enne kui kõik serverud kokku jooksevad.
Hiinlased on naljakad jah, nad ju niigi palju leiutand, igale poole laiali levinud, häda nüüd veel indiaanlaseks hakata.
See lause: “lapsepõlve hirmud surevad väha aeglaselt” on lihtsalt super oma tabavuse poolest.
Aga neist saab võitu saada ja tegelikult tuleb neile isegi tänulik olla. Nad on ettekääne arenemiseks.
Peamiselt oma lapsepõlve tõttu inimesed teraapiat vajavadki 🙂
ju, Moonika, juu.
ja see pole ei hää ega paha.
Mind pole paps kunagi armastand. mingi 4o aastat võttis, et sellest üle saada ja ta vastu tänulikkusr tundma hakata, sest ühe väikese kingituse ta mulle siiski tegi. Elu
Ja ma ise olen tänu sellele päris kobe isa.
Muide su ploog on lahe, aint et pildid viivad mõtted tunni teemalt (tekstilt) kõrvale. Kuidagi liiga paeluvad teised.
Mina ei mäleta,et oleksin lapsena sõda kartnud. Võibolla tundus see liiga abstraktne minu jaoks. Mäletan aga küll,et hoovi kohalt üle lendavad vene hävitajad ajasid oma põrgulärmiga mõnikord küll hirmu nahka.
Mäletate küll-selline kõikemattev kriiskav heli….
Tööõpetuse tunnis pidime endale marlimaske õmblema. Et oleks hea kotist haarata ja ette panna, kui õppuse käigus varjendisse marssisime.
Ma mäletan,et kartsin kinnisi uksi pimedates tubades. Mõnikord unenägudes need uksed avanesid ja pikk kondine käsi hakkas mind pimedusse sikutama. Ja siis oli mul hirm, et wc potist vaatab mulle vastu kiilakas naisepea. Teen potikaane lahti ja teine põrnitseb mind altkulmu… 😉
Too much TV, ütlen ma.
Huvitav, kas see on teadlik või alateadlik diversioon 🙂
Hea jutujätke sul, Andri. Oled vist õpetajana töötanud?
Mina kardan paaniliselt suure rahva ees esinemist. Igal sellisel juhul olen nagu kõndiv paanikaosakond. Ja ma aiman, kust see pärineb. Üle neljakümnepealine teine klass nõukaaegses kombinaatkoolis, väike unistav laps, kel matemaatikaga halvad suhted ja algklassiõpetaja, kes ei teadnud, et hirm blokib vähesegi mõtlemisvõime. Ei tea enam sedagi, mitu on kaks pluss kaks. Minu selektiivne mälu on selle, kui halva kogemuse kustutanud, aga samas klassis õppinud terava mälu ja empaatiavõimega sõbranna kirjeldas seda kord hiljem täpselt. Seda on võimatu öelda, kui palju sellised seigad inimest ja ta edaspidiseid valikuid tegelikult mõjutavad, aga kindlasti palju.
Üks kindel eeldus laiemalt igasuguse loovuse arendamiseks kõlab: keskkond peab olema kaitsev, keegi ei tohi rünnata selja tagant.
P.s. tuumasõda kartsin ka ja Egiptuse muumiaid.
Esinemishirmust. Mulle rääkis kunagi üks tuttav, et talle tegelikult meeldib esineda (ta tegeles teadusega ja pidas tihti ettekandeid) ja et see annab talle teatud kaifi isegi, olla tähelepanu keskpunktis. Mulle on see väga raskesti mõistetav, pole jubedamat asja kui avalik esinemine minu jaoks. Ilmselt on see väga individuaalne.
Andry, kui kõik õpsid suudaksid ja tahaksid seda reeglit järgida, siis oleks palju vähem õnnetuid lapsi. Paraku võtab osa asja vist nii, et kui kardab, siis tähendab tulebki rohkem vastama kutsuda, las harjub ja karastub, igasugune kartlikkus tuleb juba eos välja juurida.
Andry oli õps jah – ning Rutiili blogi kaudu saab piiluda tänapäeva õpside maailma.
Ka tänapäeval räägitakse lasteaias tuumasõjast. Uurisin seda oma 5aastase poja käest ja kirjutasin sellest laste blogis.
Samas on see vist laste initsiatiiv – kes seda omakorda oma vanematelt kuulnud on. Meie hirmud…….
Kes tahab lugeda-
http://karratumma.blogg.com/2006/03/03/tuleb-valja-et-ka-tanapaeval-raagitakse-lasteaias-tuumapommist/
Lisan siia tõe huvides ühe kommentaari – Justin palus öelda, et ameeriklaste jaoks oli see siiski ameeriklaste, jaapanlaste ja sakslaste sõda. Filme ja teleprgorgamme SSi ja juudi-holokausti teemadel on nii palju, et seda sõja külge kahe silma vahele pole massiteadvuses jäetud.
Aga jah, see Teise maailmasõja Jaapani külg on siin muidugi palju rohkem nähtaval kui nt Eestis.
Muidugi nad oli “nemad.” Kõiged inimised on nüüd surnud. Harry Truman süris 1972, 7 aastat enne mina olen sündinud. See on meie minevikus. Mina ei ole elus 1945-is.
Ajalooliste faktidega tutvumisel selgub märksa enam kuidas asjad tegelikult olid.
USA varastas ju sakslastelt tuumapommi ja kogu teadlaste rühma, kuna see asus Lääne-Saksamaal. Ida-Saksamaal oli mingi tehas, mille said venelased ja asusid katse eksimise teel asja uurima ja olid seetõttu maas.
Ja see mis toimus 1945 aastal Saksmaal oli lihtsalt lihtlabane saksa rahva paljaks varastamine… 1900-1945 tehti tippteadust saksa keeles! mida siis tõlgiti ka inglise keelde…
Saksa teadlased teadsid, mida see pomm endast kujutab ja vältisid valmis pommi Hitlerile töösse andmast…
Kuid jänkide ja juutide kätte vangi langedes polnud neil enam pääsu ja olid sunnitud oma töö üle andma…
Tuuma pomm heideti esmajoones venelaste hirmutamaks, sest jänkid said lõpuks aru millise timukaga (Stalin) nad koostööd tegid ja Balti riigid Jaltas maha müüsid. Nagu on ennegi öeldud, ei tohi olla üks inimene üle 2 korra järest president. Eriti veel kui ta on halvatud…
Stalin mürgitati Beria poolt nõrga mürgiga pikaldaselt sest ta oli võidu tuhinas jänkide kingitud tuhandete tankidega (ja tehastega) valmis USA-d tankiroomikute alla tallama …
Beria vähemalt omas oidu ja mõistis et ilma tuumapommita on see suitsidaalne… ja see N.Liidu tsiviilkaitse töötatigi välja aastail 1945-1950, mil elati suures hirmus, et venelaste tankirünnaku korral tuleb massiivne tuumapommitamine…
Itaallaste jaoks oli teine maailmasòda loomulikult rebimine Hitleri ja Mussolini vahel.
It has been recently discovered that along with impotency viagra can also cure priapism for which people are flocking in hordes to http://www.viagrathunder.com to obtain the drug.
cheap@viagra.com
Unhappily application card credit unsecured insurance wheel card case base outs free credit card consolidation case outdraw craps deuces slots gas credit card application trips kind texas tough!
Have keno strategien handle coffeehouse tell trips circle poker texas holden gratis mit cheating bankroll bust tilt flush juegos polli poker bluff baccarat online deuces punto!
Hi – big thanks (great site!).
I’m really enjoying the design and layout of your site.
It’s a very easy on the eyes which makes it much more enjoyable for me to come here and visit more often. Did you hire
out a developer to create your theme? Great work!
Hello very nice web site!! Man .. Excellent ..
Superb .. I will bookmark your web site and take the feeds also?
I’m satisfied to search out so many helpful information right here within the
submit, we need develop more techniques on this regard, thank you for sharing.
. . . . .