Paar meenutust ammusest aa`st

Kui ma rahvusvahelises koolitusgrupis neli aastat tagasi Justini, Mitchi ja Kerstiniga tutvusin, ei olnud mul taustaks erilisi varasemaid kogemusi ameeriklaste kohta.

Esimesel nädalavahetusel korraldati meie grupp Ahvenamaale matkama. Mingil hommikusel hetkel jagati meile shokolaade – Soome valitsuse kulul, kes ju üldse kogu meie koolituskuu kinni maksis.

Mina pistsin enda shokolaadid kohe kinni.
Mõni aeg hiljem: hingetõmbepaus pärastlõunal, enne edasi kõndimist. Istusime kolmekesti: minu ja venelanna Olesja kõrval hakkas ameeriklane Mitch oma taskust shokolaadi välja õngitsema. See oli ilus pikk “Tupla”. Vaatasime Olesjaga pika pilguga, kuidas Mitch shokolaadi sööma hakkas.

“Mitch, anna sõpradele ka!” ei pidanud ma vastu. Olesja hakkas kihistama ja neelatas.

Mitch vaatas meid kummalise pilguga. “Te ju saite oma shokolaadid! Need on minu omad!” Ja jätkas rahulikult söömist.

Hiljem ühikas arutasime seda piinlikku-naljakat juhtumit teiste mitteameeriklastega. Poolakas Dorotha: “Kas te siis ei tea, ameeriklased on individualistid! Nad võivad su nina all kommipaki tühjaks süüa ja neil ei tule pähegi teistele pakkuda. Nende loogika on, et kui sa tahad, siis lähed ise poodi ja ostad omale shokolaadi. Mu ema käis kunagi Ameerikas koolitusel ja see oli üks asi, mida ta rääkis: kui tema midagi head sõi, siis pakkus kõigile, kui ameeriklased sõid, siis ei tulnud neile pähegi teistega jagada.”

Selle peale hüppas Olesja püsti ja jooksis oma koti juurde “Devushki, sööme shokolaadi!”

Kui mõni päev hiljem ühika puhketoa diivanil teleka ees teiste hulgas üksinda oma komme krõbistavat Kerstinit nägin, siis juba teadsin.

“Issand, ma sain moskiitolt hammustada!” kõlas ühel päeval üle bussi Mitchi ahastav hääl.

Nii mõnigi meist, küllap jälle need endised idabloki omad, hakkasid itsitama – hea nali, sääsehammustuse pärast üle bussi karjuda. Aga oli kuulda ka Justini kaasatundlik hääl: “Näita!”

Edasi järgnes kahe ameerika noormehe vaikne murelik omavaheline jutuajamine. Alles tükk aega hiljem, kui ma Justiniga olin lähedaseks saanud, rääkis ta mulle sellest: Mitch oli hirmul, et ta võis saada AIDSi. Sest mis siis, kui keegi bussis olijates kandis HI-viirust ja sääsk hammustas kõigepealt teda, seejärel Mitchi.

Ma irvitasin kõva häälega, kui Justin mulle seda lugu rääkis.

“Mis seal naljakat on! Jevgeni oli meil ju gay ja lõnkus kogu aeg kahtlastes öökubides ringi; kust me teame, et tal AIDSi ei olnud,” kaitses Justin oma kaasmaalast.

Kui me Justiniga lähedaseks saime, olime parasjagu meie grupi teisel pikal reisil, Lapimaal. Amelesime polaaröö valguses ja üritasime baarist kämpingu poole kõndida.

“Oh, uuh, põder tuleb põõsastest!” tegin ma nalja – sellist lolli nalja, nagu ainult mina ja ainult täiskuu ajal teha oskan.

Vaene Justin kahvatas, hüppas, haaras mul käest ja kiskus mu jooksma.

“Mäletad, kuidas sa Lapimaal põtra kartsid,” narrin ma teda vahel. Ja ta ei usu siiamaani, et polnud seal mingit põtra. Ja kui oleks olnudki, poleks loom meid taga ajama hakanud.

PS. Muutusin nostalgiliseks ja tegin netis otsingu – siin on lugu, mille kirjutasin meie rahvusvahelise grupi Lapimaa kogemustest.

56 mõtet “Paar meenutust ammusest aa`st

  1. kitty

    mina olen Mitchi poolt. Miks ma pean oma šokolaadi sinuga jagama lihtsalt sellepärast, et sina pidasid paremaks enda oma kohe ära süüa? Nagu suure ja väikese Peetri jutus ju, kuigi vastupidises järjekorras. Alatu.

  2. aabram

    Minu sain jutust aru nii, et Mich sõi mitte soomlaste poolt kingitud šokolaadi, sest, tsiteerin: “Mingil hommikusel hetkel jagati meile shokolaaditahvleid“. Ehk siis Mitchi hilisem Tupla ei kvalifitseeru küll šokolaaditahvliks.

  3. kaur

    Kitty, sõbraga jagad sa shokolaadi sellepärast, et ta on su sõber. Minu oma – sinu oma kategooriad ei puutu sellises olukorras väga asjasse. Eriti veel matkal, kus hea tunde jaoks on vaja, et kõik teeks midagi ühise asja nimel – individualism ei sobi sellisesse kohta kohe üldse mitte. “Individualistid välja” on reisikaaslaste valikul kõige esimene reegel üldse.

  4. Liisu

    oi, Epp, nüüd sa panid minu mälestusteveski ka tööle 🙂 Oh jah, soome valitsuse kulul lapimaal… mmm… muide, sel aastal FCPd ei toimugi. Aga meie grupis oli ka üks ameerika tütarlaps Cathreen, kes ajas mul juhtme konkreetselt kokku. Ta oli tegelikult heasüdamlik tegelane, aga temaga suheldes oli natuke tunne, nagu jookseksid vastu seina. Ta oli umbes 20 aastat vana, just lõpetanud mingi kolledži ja tema suurim unistus oli töötada new yorgis mõnes glamuurses naisteajakirjas. See tähendas loomulikult, et tema rõivad olid kõik väga trendikad ja ka ta ise nägi väga ilus alati välja.

    Aga kui ta suu lahti tegi… Tema arusaam ajakirjandusest oligi selline kreemipurgi-tegelase tüüpi. Ta rääkis, kuidas ta oma kodulinnas (see vist oli kusagil seal lõunapool, tõesti enam ei mäleta) oli praktikal mingis moeajakirjas, kus talle palka ei makstud, AGA! selle asemel sai ta päevast päeva jõlkuda ringi spaades ja moešõudel, kus disainerid jagasid talle tasuta riideid. See oligi tema palk. Paljudel meist oligi raske temaga rääkida seetõttu, et tema arusaam ajakirjandusest oli pehmelt öeldes teistsugune.

    Kusjuures tema esivanemad olid soomest pärit ja nii ta teadis sellest riigist vähemalt midagigi. Käis oma sugulastega helikopteriga Tallinnas olde hansas veel söömaski ja talle väga meeldis siin. Või noh, väidetavalt. Sest ta tegi absoluutselt kõigi asjade peale suuri-suuri imestunud silmi ja kiljus “amazing!!!”

    Aga ma ütlen veelkord, et ta ei olnud halb inimene. Lihtsalt teistsugune. Ei, soome oli väga vinge 🙂

  5. Mariann

    Tundub, et eestlased on selle jagamise suhtes ka rohkem kollektivistid kui individualistid. Ei tuleks ju kõne alla olla koos inimestega, keda sa tunned ja kellega räägid, kraamida järsku mingi kommipakk ja šokolaad välja ja hakata üksi sööma. Aga ühel bussireisil käis see komme mulle närvidele: enne reisi ei tundnud ma ühtegi inimest sellest seltskonnast (teised omavahel küll), ja selgus, et söögipauside ajal oli praktiliselt kogu toit ühine! St kui keegi midagi välja otsis, siis alati jagati kogu grupile. Toit oligi vastavalt valitud: mitte võileivad, vaid väiksed kotletid ja pirukad jne, mida sai palukeste kaupa võtta. Mina polnud sellega arvestanud, ei saanud eriti midagi jagada ja tundsin ennast halvasti.
    Aga huvitav, kas see jagamise komme ongi eestlastele kogu aeg omane olnud või on see osalt tekkinud tänu idanaabri mõjutustele? Nendel on see muidugi äärmuslikkuseni viidud: kui midagi pakutakse, siis on pakkuja solvamine seda mitte vastu võtta.

  6. Ülle

    Mulle meenub ka üks ameeriklasest professor, kes 90-ndate algul Eestis teadmisi jagamas oli. Autos6idul ühest linnast teise nagistas ta häirimatult oma kommikoti kallal, teistele pakkumata. Eesti kolleegidel jäi temast küll väga vilets mälestus.

  7. Leeloo

    Hämmastav, Kaur. Ja hommikul oma šokolaad mõtlematult kinni pista ei ole individualism? Sel juhul ma pigem reisin individualistidega kui inimestega, kes hommikusöögiks kogu oma proviandi nahka panevad ja pärast süüdimatult minu hoolikalt söögikordadeks jagatud varude kallale tulevad, sest “sõber ju jagab teisega”.

  8. Anu

    No ja mis siis, kui mõtlematult sõidki kohe hommikul šokolaadi ära… Esiteks: sõber jagab sõbraga, teiseks: džentelmen jagab daamiga. Kui inimesel pole tahtmist oma asju teistega jagada, eriti sööki, siis tuleks arvestada elemntaarset viisakust ja mitte teiste ees demonstratiivselt šoksi nätsutada!
    Kui jagad teisega, võid ka temalt kunagi vastuteenet loota, vastasel juhul välistad selle juba eos.

  9. triin

    Meid ka nii kasvatati nagu Anu räägib. Ja oma lastele räägin ka, et lasteaeda võib mänguasju võtta ainult siis, kui teistele ka annad. Ja kommi sööd, siis pead teistele ka andma ja kui ei ole nii palju, et kõik saavad, siis ei söö teiste nähes.
    Mu meelest on tore ja turvaline selline viisakas maailm. Linnugripi ajal sellist viisakust kindlasti enam ei viljelda ;-). Püüame siis, kuniks… :-D.
    Aga jah, Epp tõesti, kes siis kohe hommikul proviandi ära sööb.

  10. Jüri

    Sääskedega on nii, et nemad võtavad ainult kõige puhtamat verd. Mingi AIDS neile vaevalt, et maitseb. Ja minu teada saavad sääsed elu jooksul ainult ühe korra verd imeda ning kui see kord ei õnnestu, siis nad surevad.

  11. 313

    novat, shokolaaditeema on tõesti aktuaalne. aga mina olen kitty ja leelooga täiesti nõus, et üldse pole aus enda sokolaad kohe (ja üksi!) kinni pista ja siis eeldada, et teised peavad pärast sulle andma. et see loogika, mis kehtib teiste puhul, see enda puhul ei kehti..

  12. Annika

    teistele pakkumisest: asendasin meie asutuse sekretäri, kelle töölaud on avatud hallis, kus sõelub pidevalt oma töötajaid, kellel hetkel kleinti pole. ja muidugi on sekretäril olemas lõunaaeg, aga olin väljas söömast tulles ostnud endale tükikese kooki, mille plaanisin laua taga ära nosida. ja no ei saanud, sest kogu aeg oli keegi samas ruumis:)

  13. Petka

    Väga huvitav. Tuleb välja, et paljud võtavad sööki kaasa ogarates kogustes ja söövad kõike mis suhu pista kõlbab. Mina, individualist, näe mitte.

    Mina võtan sööki kaasa täpselt nii palju kui ma ise söön ja vajan. Mitte ei söö sellepärast, et süüa, vaid sellepärast, et kõht on tühi. Juhul kui ma peaks osa ära andma, siis ma ise jääks ju nälga. Ma ei leia, et peaks kambavaimu pärast tühja kõhtu kannatama. Samas kui sul ei õnnestunud teistele pakkuda, mis siis – viskad ära ?! või sööd iseennast paksuks ?! Ei, mulle selline ameerika värk ei sobi.

    Ma söön siis kui on minu jaoks söögi aeg, mitte nagu ameeriklased :-), et millal aga pähe torkab. Lahendus ei ole see, et keegi kunagi hiljem annab mulle ka jupi vorsti, sest ma ei taha süüa siis.

    Pealegi ei söö mina mitte kõike mis söödav on, kalkun ei lähe mitte, näiteks. Küll on tore näljane sõber olla, kui oled kõik enda moona ära söönud ja ükski teiste pakutu ei maitse.

    Lohutusek kõigile, ma mitte kunagi ei nori matti teise moonakotist ja minu nina all võib rahulikult ja egoistlikult mugida.

  14. aabram

    Petka, kas sa käid pissil ka siis, kui on pissilkäimise aeg? Ütle üks hea põhjus, miks ei tohiks süüa siis kui selleks tahtmine tuleb ja võimalus on? Peale mingil põhjusel (dieet? meditsiinilised näidustused?) enesedistsiplineerimise muidugi.

    Sa oled ka üks neist haruldastest inimestest siis, kes “jääb ju nälga”, kui ta eineks kahe võileiva asemel ainult ühe ära süüa saab.

    Kui sulle teiste pakutu ei maitse, siis pole sa näljas. Teeme vahet isu ja nälja vahel.

  15. Aivar

    Tähelepanekud ameeriklaste jagamisfoobiast on väga terased. Võin ainult lisada oma kogemusi selles osas ja ei pea mälus sobrama hakkamagi. Läinud reedel sain seda Riias uuesti kogeda. Nimelt olin ma just saabunud oma tuuritamiselt eestis kus oli tüüpiline, et sööki jooki oli pidevalt hunnikute kaupa, restoranis maksti arveid ilma neile pilku heitmata, sõber andis oma lahmaka mersu tasuta meile ringirallimiseks ja kõigi inimeste majade ja nende saunade uksed olid alati valla, ainult tule ole ja rõõmusta koos meiega elu üle … ja siis leian end momendist kus meid on neli inimest, kaks meie tuttavat USA diplomaati, minu abikaasa ja mina ja me lõpetame söömist Riia kesklinnas. Kui tuli arve mis oli meie rahas mingit naeruväärset $50 siis hakati seda piinlikult uudistama, et mitu asja siis ikka keegi täpselt ära söönud oli. Nagu nad mingid vallavaesed oleks?! Ma ei kannatanud seda lihtsalt välja ja viskasin kiiresti krediitkaardi lauale. Seda sama situatsiooni tuli meil veel hiljem uuesti läbi mängida. Aga ma ei pahandanud nende peale. Ma ju tean ameeriklasi. Neil lihtsalt ei ole meie slaavilikku laia joont. Naeran nüüd, et hiljem veel kui külastasmime muuseume siis seal nad olid ja sorisid piinlikult oma taskutes, et leida paari santiimi või mis see hinne seal parajasti oli. Eks sellist asja peab usakate juures lihtsalt teadma ja sellega arvestama. Las nad olla nagu nad on ja las nad imestavad mis ime inimesed meie eestlased oleme. Ja imestada nad said ja hea meel neil oli aga sellest mõni teine kord.

    Ja see, et nad kahvatuksid mingit põtra nähes ei üllata üllata mind üldse. Ütleks vaid, et usakad lihtsalt ei oska elada ela elu täie rinnaga. Neil on selleks kõik võimalused aga neil puudub peamine. Selleks on vaim. Ja ma üldistan siinjuures mõnuga ja ennast vabandamata. Lihtsalt näidake mulle usakat kes tõestaks mu ekslikkust.

  16. Petka

    Minugi poolest, söö millal tahad ja palju tahad, aga saa ka aru, et mõned ei söö söömise pärast, vaid selelks, et kõhtu täita. Ja viimast teen ma suht täpselt, ei ole nii, et võin ära süüa kana, aga võin ka kolm.

    Kui ma hommikul ei söö midagi ja lõunaks olen planeerinud ühe shokolaadi (ei mitte suvalise, vaid ühe tuttava ja maitsva), siis poole sellest ära andmine tähendab üldiselt veresuhkru langemist liiga madalale ja silmanägemise ära võtvat peavalu terveks päevaks. Mida ma ei kavatse ühegi “sõbra” nimel taluda.

  17. kaur

    leeloo – kui valida on kambavaimuga tuulepea ja individualistist täppisplaneerija vahel – usu mind – matkata on tuulepeaga parem. ka siis, kui ta oma shokolaadi hommikul ära sööb ja pärast sinu oma nurub. ekstreemoludes on jah vaja täpselt teada ja kokku leppida, et kelle seljakotis mitu grammi tatart on, aga tavalise reisi teevad heaks ikka inimsuhted, mitte täpsus.

    viimati käisin ma matkamas.. mm.. jaanuari lõpus. terve päev otsa lumes sumpamist. enamikul oli midagi taskupõhja kaasa võetud. ja söödi loomulikult nii, et praegu sinu shokolaadi, pärast minu rosinaid. kui kellelgi rosinaid polnud, siis mis sellest – ehk on järgmine kord jälle temal, mitte teistel.

    aga viimane kord, kui ma ameeriklastega restoranis käisin, tehti mulle küll täiega ja küsimata välja 🙂 jajah, see oli seesama Saigon Bar & Grill Amsterdami avenüül.

  18. Leeloo

    Aivar, minu ameeriklastest sõprade-tuttavate hulgas on igasuguseid inimesi. Nii pedantseid sendilugejaid, kui neid, kes igal võimalusel sõbrale välja tahavad teha, kui neid, kelle suhtumine rahasse kuskil vahepeal. Ja täpselt samad kogemused on mul eestlastega, rootslastega, venelastega… Asi pole rahvuses, lihtsalt inimesi on erinevaid.

    Muuseumis täpse raha otsimist ei oska ma siiski kuidagi piinlikuks pidada. Et kui sul on korralik sissetulek, siis pead tingimata 50-santiimise muuseumipileti eest terve lati andma, muidu “ei oska elada elu täie rinnaga”? Ma ei ole kindel, et ma sellest loogikast aru saan.

  19. kaur

    Petka ja sinu “poole shokolaadi peavalu” – me just eile lobisesime sellest kodus: ämm ja äi ja naine ja mina. Äi ja naine on ühesugused, ämm ja mina teistsugused.

    Äi ja naine peavad saama kindlal ajal täpse koguse toitu. Kui ajaga hilineda, siis hakkab neil halb ja mingist hetkest alates tegeleb kogu organism ainult teemaga “SÜÜA!!!!”. Igasugu muu mõte on blokeeritud. Samal ajal söövad nad täpselt kõhu täis ja rohkem ei taha, misiganes hõrgutisi siis ka ei antaks. “Ei, ma ei soovi kommi, mul on ju kõht täis.”

    Ämmal ja minul on enam-vähem suva, mida süüa (minul eriti). No jäi täna lõunal käimata, mis siis? Kui on huvitav tegevus käsil, võin ma ka 24h söömata olla. Samas sööme me ükskõik kui palju. Kuitäis kõht ei ole kunagi nii täis, et sinna veel üks torditükk ei mahuks!!!

    Kui proovida mu naiselt sööki ära võtta, siis tema reaktsioon on tigedaks saamine. Tema täpselt arvestatud kõhutäiest võetakse midagi vähemaks! URR!!!! Minul on see-eest savi: eks ma söön siis homme rohkem, või võtan kohe teise portsu juurde.

    Nii et eri inimsordid lihtsalt 🙂

    Aga olles “supersize me” hiljuti ära vaadanud, arvan ma, et ameeriklased küll täpsed kõhuplaneerijad ei ole.

  20. Aivar

    leelo, muidugi, ma ei peaks rääkima mingist muuseumi piletist. Ma ei tea, lihtsalt point on, et usakad on teistmoodi. Teistmoodi kui kesiganes. Mul on selline hea tähelpanek ses suhtes, aga siin ma olen ja siplen siin, et seda kuidagi normaalselt edastada … sul on õgus ja mul on õigus …

  21. Leeloo

    Ja mina ei ole sinu poindiga nõus. Mul on ameeriklastest lähedasi sõpru, kes on vägagi “minu moodi”, ja eestlastest tuttavaid, kes on vägagi “teistmoodi”. Ja vastupidi.

  22. Aivar

    No näedsiis. Ja mul on äkki tunne, et mul ei olegi mingit ponti. Sest ma olen suga nõus. Ja ikkagi midagi kuskil pakitseb. Aga tühja sest. Mingi inimeseks olemse äng või soov või vast midagi? Liiga palju kaffeiini? Pool ööd olin üleval jet lagi pärast ja nüüd käed värisevad joodud kohvist. Aeg on tööle minna ja seal oma nägu ära näidata.

  23. triin

    ma saan aru Leelo, et sulle ei meeldi kergekäelised üldistused. Tegelikult on see tore ja tore, et sa seda ütled ja nii teisi korrale kutsud. Aga vahel on ikkagi lahe selliseid asju lugeda ja teise mõtteid õhust aduda, kuigi ta neid võibolla väga täpselt ei väljenda.
    See ei ole ometigi teema, mis suurimat objektiivsust taotleks. Teema “tüüpiline ameeriklane” on äärmiselt subjektiivne ja mis siis. Mind teeks tigedaks, kui mõni instituut sellega lajataks (kuigi turuuurijad, vist seda just teevadki).
    Ma sain nt Aivarist aru küll :-).

  24. Eppppp Postituse autor

    Terekest, rüüpan siin oma hommikukohvi ja muhelen. Seda ma arvasin ise ka, et osa inimesi hakkab mind sarjama, et ma oma shokolaadi ära sõin ja siis teiselt norima hakkasin. (Mul on oma teooria: paljulapseliste perede liikmed söövad oma shokolaadid rutem ära, sest mine tea, mis pärast juhtub.)
    Eks need lood, mis elus juhtuvad, ongi ju sellised… mitte mustvalged, vaid värvilised.
    Kui seda tekkinud rahvusvahelist probleemi veel täpsustada, siis see Tupla oli siiski Soome valitsuse spetsiaalsetest fondidest, nii nagu kõik need, mis hommikul välja jagati.
    Ja küsimus polnud selles, et kas mina ja Olesja saanuks ilma selle shokolaadita elada… Muidugi saime. Aga lihtsalt üks kultuurilise erinevuse nüanss – meie jaoks on kummaline hakata teise inimese nina all oma maiustust lahti koorima, aga Mitchi jaoks oli see norm.
    NB – Ja loomulikult oli Mitch lahe kuju, ainult et rohkem individualistlik ja paranoiline kui meil tavaks.
    Ja Justin meeldis mulle ka 😉
    Ja kolmas ameeriklanna grupis, Kerstin, oli lõuna-osariikidest ja vist natuke sama tüüpi, nagu Sina, Liisu, kirjeldad oma grupi ameeriklannat. Selles mõttes sama tüüpi, et ta tahtis kõigile oma tõde kuulutada. Tema tõde oli “I love Georg Bush” ja meie grupi poisid (poolakas, prantslane ja Justin) viitsisid temaga vaielda.
    Kerstin oli tore selle poolest, et kui ta midagi ei teadnud, siis tegi suu lahti ja küsis häbenemata, näiteks päris ta meie juhendajailt esimesel päeval: “Muide, kas Soome on vabariik või kuningriik?”
    Ma uurisin talt kunagi, et kuidas ta konkursi läbis (ameeriklastel oli gruppi saamiseks konkurss üks sadadest). Isa olla aidanud esseed kirjutada ja hiljem vestlusel oli ta muudkui küsinud ja näidanud siirast huvi.
    Kerstinist on seal mu juurde attatshitud EPL-s ilmunud reisiloos ka juttu.

  25. Eppppp Postituse autor

    Ja veel.
    Millest ma siis veel sel nädalal tahan kirjutada. Just nimelt lugudest – ilma suurte üldistamisteta. Eile õhtul pinnisin Justinit teemal “tema tuttavad, sugulased ja religioon”, pärast kirjutan need lood üles. Lisaks dialoogi vormis mõned subjektiivsed mõtteavaldused Justini suust,
    Sest nagu ma olen juba varem öelnud – Ameerikat ei ole olemas. Teate seda lugu, kus pimedale antakse elevanti katsuda? Tõeliselt üldistada saaks siis, kui kogu elevant on läbi kombatud.
    Minul aga on täna aastapäev – täpselt kaks aastat tagasi kolisime siia (varem oli kolm korda pikalt külas käinud). Nii et olen natuke seda elevanti katsuda saanud.

  26. aabram

    Nonäed, Petka, sul on siis just seesama meditsiiiniline konditsioon. Sa oled kas kulturist või diabeetik (või mõlemat) ja doseerid täpselt. Aga sellest teadmisest on kaaslastel kõvasti kasu, jääks ära hulk oletamist ja arusaamatusi.

    Mina ise olin kunagi ka kole pedant oma söögiasjade jagamise suhtes. Et minu ja sinu ja nende. Nüüd võtan seda vabamalt. Eks ma muidugi eeldan, et jagajale jääb siiski jagamise õigus, see on ka nõme, kui saadad midagi ringi käima ja tagasi tuleb tühi kauss. Ja ma eeldan ka, et jagamine on jagamine, mitte kes-ees-see-mees krabamine. Aga nälgajäämise foobiat väga nagu pole. Kui vett juua on, siis paar päeva võib nälgida küll (testitud), kui asi seda väärt 🙂

    Laia joone kohta niipalju, et mitte see ei loe, kuipalju sa raha kulutad või välja teed, vaid see, kuidas sa seda teed. Täiesti okei on, kui keegi teeb kellegile välja ja kunagi hiljem omavahel klaaritakse, kas teise lõuna või mingi muu asjaga. Minu jaoks on küll seltskonnale ja mikrokliimale mõnusam, kui keegi muuseumipiletid korraga ära maksab ja pärast vabal hetkel jagatakse, et kes kui palju kellele. Kõige nõmedam on see troppis seismine ja taskutest sentide kokkukorjamine, eriti, kui niimoodi individuaalse lähenemise korras tuleb veel kellegi järel molutada kah. No milleks? Inimene ei kao ju ära, miks mitte klaarida pärast üritust või muul ajal?

  27. aabram

    A Epp, ajakirjanik, faktitäpsus olgu su keskmine nimi – kas need Tuplad olid tõesti šokolaaditahvlid, nagu sa kirjutasid või ikka šokolaadibatoonikesed, nagu nad meil siin poodides on kahekaupa pakendis?

  28. Aivar

    Head aastapäeva, Epp! Ise olen tänasese seisuga täpselt 15 aastat ja 13 päeva USAs elanud.

    Ttsa lõpp. Ma loen päevi nagu omal ajal vene armees … Ekstaole. Nagu vene koomik Zhvanteski ütles, et USA, see on range toitlustusreszhiimiga töökoloonia. Ja pagan ma ei ole ikka end veel siit toast täna hommiku välja saand, et oma keha mulle ette nähtud nummerdatud pingi peale hiivata. Näedsa, ajan siin hoopis mingit mula nagu vaba mees muiste. Et kes ikkagi on Liivimaa parim ratsutaja jne. aga vaat, egas jah, lobisemise eest meil palka ju ei maksta …

    Täitsa lõpp. Ma olen ikka sassis täna hommiku. Peaks telefoni vätma ja haigena sisse helistama. Ma ju olen ka haige. Köhin siin nagu mingi grippis kägu. Tegelt ka.

  29. Eppppp Postituse autor

    Faktiviga tuvastatud…
    Kui ma nüüd meenutan seda omaaegset rahvsuvahelist shokolaadijagamist, siis need olid vist kõik niiöelda batoonid, mitte tahvlid.

    Ma ei tea, miks ma viimast sõna kasutasin. Katsun kiiresti kirjutada ja ajaga on, nagu on. Nagu öeldakse, kvantiteet sööb kvaliteeti…

    Ma lähen nüüd õue ja shokolaadi ostma.

  30. Maria

    Minul on selle jagamisega oma teema. Olin üksik laps ja kellegagi midagi ei jaganud. Kui on minu oma siis on minu oma. Mingil ajal tekkisid sellised asjad mida ma teistega jagasin, aga olid ka sellised asjad mis olid minu omad ja teised neid ei saanud. Need ma sõin kähku ära või siis peitsin ära.
    Siis tekkis ajajärk kus ma jagasin kõigiga kõike. ausalt öeldes jube nõmedalt kasutati mind ära sel ajal. Aga millest see inimene ikka õpib kui mitte oma vigadest. Sest ei saa ju ometi kuulata vanemate inimeste tarka juttu ja teiste vigadest õppida. See oleks liiga lihtne.
    No ja nüüd olen ma selline, et kui mul on siis hea sõbra jaoks pole mul kahju millestki. Ma tean, et kui mul on vaja siis jagab see sõber ka minuga viimast. Aga nendele muidu tuttavatega ma ei jaga eriti midagi. Ma näiteks ei arva, et peaksin töö juures kõigile torti ja shampust välja tegema. Pakun hoopis kommi või õuna neile kellega rohkem läbi saan. Ja ma ei solvu ka kui teised mind oma jagamisele ei kutsu.
    Kodus on meil nii, et lastel on omad maiustused ja suurtel omad. Lapsed ise valivad ja jagavad. Meie siis ka. No ja vahest vahetame. Et sina anna mulle seda kommi ja siis ma annan sulle küpsist vastu. Aga teiste kommipakist saavad teised ka vähemalt ühe kommi.
    Ja kui laps midagi pakub tuleb see alati vastu võtta. (midagi olen ma siiski õppinud aja jooksul. See on siis teiste minust vanemate inimeste kuulamine)

  31. Anu

    Epp, ma tahtsin veel öelda, et mina oskan ka selliseid lolle nalju teha, ja mitte ainult täiskuu ajal:).
    Tarmoga värskelt tuttavaks saanud, tuli mulle ühel hommikul mõte: “Veame kihla, et sa ei püüa seda õuna kinni!” Tarts muidugi, et püüab küll. No ma siis viskasin õuna paari meetri kauguselt tema peast 5 cm eemale vastu seina puruks. Kõigest jõust ikka! Endal oli jube naljakas:) Ma ei mõelnud üldse sellele, mis oleks saanud siis, kui see õun oleks talle keset silmnägu lärtsatanud…:) Aga siiamaani meenutame ja naerame.

  32. Tiina

    Päris huvitav foorum on kujunenud siin selle batoonikese jagamise küsimuses! Kaldun ka arvama, et on lihtsalt erinevaid inimesi igal maal. Ise mõtlen, et kuidas seda batoonikest siis niiväga ikka jagada – kui midagi, siis võib ameeriklasel nt hügieenifoobia olla. Ja ju siis ei olnud Mitch suur matkasell ja harjunud nö ‘matkaetiketiga’ (ja peab tunnistama, et ka Epu küsimine ise oli natuke provotseeriv). Aga kui rääkida individualismist, siis mulle nt istub see, et ameerikas praktiliselt kunagi keegi ei ela sul seljas, isegi täistuubitud metroos mitte. Kui tahetakse mööda minna, tehakse seda “excuse me” saatel (mille alatekst on küll, et “kobi eest”, aga see on ikkagi rafineeritum jultumus, kui eestlaste müksamine ja trügimine).

  33. kaur

    Matkaetikett ei puutu küll asjasse, kui noor kena naisterahvas shokolaadi palub. Minu arust on vaid kaks võimalust – Mitch on kas puruloll või gay 🙂

  34. kriitik

    Rahvusvaheline shokolaadiskandaal… Soome valitsus on oma eelarvest eraldanud raha Tuplate ostmiseks, Eesti riigi esindaja pistab omad üksi nahka ja siis hakkab Ameerika Ühendriikide esindajatelt norima viimase shokolaadist osa.
    Isegi Vene Föderatsiooni esindaja on vait ja ainult neelatab ja kihistab, aga väikese Eesti esindaja loodab selles mängus endale saada veel shokolaadi!
    Aga siis pannakse ta paika. Vot ei saa ja kõik.
    Minul on asja täpsemaks uurimiseks veel mõned küsimused:
    – Kas Eesti vabariigi esindaja sõi oma shokolaadi ära üksinda või jagas seda kellegagi?
    – Kas shokolaadid jagati Soome riigi esindajate poolt välja võrdselt, igaühele täpselt ühepalju või oli tegu pigem “kõik on kõigi oma, pistke need nüüd taskusse ja hakkame matkama” põhimõttega?

  35. Moonika

    Olles jälle saanud oma koguse võõrutusravi (alles mingi 30 minutit tagasi sain täna esimest korda jaole) ning lugenud läbi kõik kommentaarid, on mul paar ka mõtet tekkinud (aegajalt juhtub seda hirmsat asja minugagi):-)
    – Olen paljulapselisest perest (üks kord lugesin siin oma kolme õde kokku, pluss üks vend on ka) ja osalt harjunud jagama ja teisest küljest väga sügavalt individualistlik. Näiteks tuba ei ole ma pidanud jagama alates 5ndast eluaastast ning selles suhtes väga pirtsakas. Aga šokolaadi ja kommide ja muu jagamisega. Mina vist olen jagaja tüüp. Seuke hea tüdruk, kes aegajalt midagi head omades, seda ka teistele annab. Kui ma veel Tallinnas elasin, siis töökaaslastele aegajalt ikka sai kommi või miski antud, kui olemas oli. Mul üks töökaaslane aga oli selline (üksik laps), kes praktiliselt mitte kunagi midagi niisama ei jaganud. Ikka sõi üksi. Aga teistelt võttis ikka alati mitu korda. Vot see suhtumine mind hämmastas ja aegajalt mõtlesin, kas ta ise ka tajub, kuidas ta käitub. Nii palju siis jagamisest.
    – Teine punkt oli see, mille Tiina välja tõi. Et ameeriklased ei ela teiste seljas. See meenutas mulle kohe inglaslikku “viisakust”. Kui kaks inimest ootamatult peaaegu kokku jooksevad, siis inglane ütleb “sorry”. Isegi siis kui mingi füüsilist kontaktigi ei toimu. Eestlased näiteks ilmselt naeratavad heal juhul ja astuvad niisama edasi. Ma olen ka hakanud “sorry” ütlema. Aga siiski mitte igakord. Kui ma juba kuskil sahmerdan, siis ikka asja pärast ja pole mul alati aega kõigile “sorry” öelda 🙂
    – Ja matkale ei minda ju sööma. Kuigi värskes õhus ja pärast jalutuskäiku põllu veerel istudes maitseb võileib väga hea. Näiteks kurgi ja tomatiga.
    Ja nagu alati tuleb tunnistada, et sport võidab! Nii olnudki 🙂

  36. Eppppp Postituse autor

    Vastuseks kriitikule:
    1. Mina ehk EW esindaja sõin oma shokolaadi jah hommikupoole marssides, ei jaganud seda kellegagi, sest koos minuga marssisid paar teist noort, kellel shokolaadid juba olid näpus.
    2. Ja kuidas neid jagati… Kui ma nüüd meenutan, siis tuleb meelde üks suur kott, kus olid sees apelsinid ja shokolaadid, meie matka algpunktis. Ja sealt paluti võtta “kütust”. Nii et ei olnud need shokolaadid täpselt loetud ja nimeliselt jagatud, pigem igaüks võttis peoga ja pani kas suhu, kotti või taskusse.
    Igatahes on see päris naljakas, kuidas see shokolaadilugu on siin kerima hakanud ja iseendast suuremaks (sümboliks) muutunud 😉

  37. Tatsutahime

    Aivar – arve uudistamine ei tähenda ju seda, et inimene oleks kokkuhoidlik, vaid seda, et ta on majanduslikult täpne. Inimene võib olla nõus laialt kulutama, aga ta tahab lihtsalt teada, mille peale ta kulutab (nii palju oma maitsemeelele ja niipalju sõprade rõõmustamisele näiteks). Ja kas restoran on õigesti arvestanud. Ja kui palju peaks jootraha andma. 🙂

    Mäletan, et käisime kunagi kambaga Olde Hansas – kolm eestlast, kes olid pikemat aega USA kultuuriruumis viibinud ning üks selline kodu-eestlane (Eestis esindatud suurkorporatsiooni spetsialist). Sõime mõningaid toite koos ja mõningaid eraldi. Kui siis maksmiseks läks, siis kodu-eestlane teatas, et tema sõi ainult supi ja maksab ainult selle eest. Samas pikemalt ameerikas elanud üliõpilane ütles, et loomulikult maksame arve võrdselt kõigi vahel, sest me ju kõik sõime palju ühist toitu ka… Kodu-eestlane leidis, et tehku me kuidas tahame, veel enam, tundus, et ta oli arvamusel, et kuna üks seltskonna liige teenib teistest tunduvalt rohkem, siis ta peaks neile välja tegema. Ameerika taustaga inimestel seda arvamust polnud.

    On ju kena, kui inimesed üksteisega jagavad. Aga seda ei saa ju teiselt nõuda. Heategevus võib ju moraalne kohustus olla, aga meil on õigus valida, kuidas me heategevust teeme.

    Muide, huvitav on see, et ameeriklasi väga tihti kritiseeritakse mõttetu raiskamise osas. Ja kui nüüd tuleb välja, et nad vahepeal ikka on arvestavad ka (ei oma laia joont), siis on see ka kuidagi negatiivne?

  38. Aivar

    Seljas elamisest ja trügimisest … Mul oli Riias väike kultuurishokk mida ma nautima hakkasin. Algas see sellest, et tipptuni ajal Brivibase peatänaval kui liiklus venib auto auto kaupa ja kedagi kõrvaltänavalt sisse keerajat vahele ei lasta siis kui ma esimest korda kellegi vahele lasksin ja siis kui ta minu ette sai siis pani signaaltuled vilkuma ja mõtlesin, et “Oh no, palun mitte nüüd! Kui sul just nüüd mingi tehniline probleem tekkis, siis see on küll liiast, miks sa siia sisse trügisid, et kohe välja surra?” Siis aga õpetasid kohalikud mind tagaistmelt, et ta ütleb sel kombel sulle hoopis aitähh. Selle peale hakkasin ma igal võimalusel kõiki vahele laskma, et sellist asja näha. Oma arust külvasin head karmat ja tegin samas sotsiaalset eksperimenti. Kujutan, ette, et minu taga sõitvad juhid olid vihast sinised arvestades selle järgi kuidas nad esimesel võimalusel minust mootorite möirates ja soppa pritsides mööda kihutasid ja ette lõikasid. Ikka selleks, et mind sõitma õpetada, eks. Mind ajas ainult naerma. Pold ammu sellist asja näinud ja olin kuidagi selle ära unustanud. Nii, et selgas elamine jah, liikluses kah. Inimesed tundusid olevat stressis ja mõttetult tõmblevad. Enamik vast. Aga noh, ma ei tohi siin üldistada midagi, sest siis tuleb leelo ja teeb mulle jälle tuule alla. 🙂

  39. Eppppp Postituse autor

    Tatsutahimele: Mul on võtnud tükk aega, et ära tunnetada seda seost, pealtäha paradoksaalset seost kokkuhoiu ja raiskamise vahel. Nagu Justini vanemad – nad ostavad palju asju, aga nad mäletavad ka veel tükk aega hiljem, kui palju need asjad maksid. Mina ostan vähe ja unustan hinnad…

    samasse kategooriasse võiks liigitada siinse kombe anda joothara – justmagu helde zhest), aga seda antakse täpselt välja arvestatud summa, ei rohkem ega vähem, 18-20 prossa üldsummast. Kuna mina matemaatikaga just sõber pole, siis on see mulle alati natuke piinlik arvutamise hetk, kui pean jootraha maksma. Heldus peaks minu meelest käima koos mingi teatud boheemliku zhestiga (slaavi mõjud!)

    Jootraha kohta on mul nii palju öelda, et kirjutan sellest eraldi postituse.

  40. Tiina

    Kaur tõi välja väga huvitava seiga – shokolaadi küsijaks oli noor kena naisterahvas. Tegelikult mulle meeldib selline “vana kooli” suhtumine. Aga ma arvan, et Mitch ei osanud asjale sellest aspektist lähenedagi, sest usa-s on suur võrdõiguslikkuse sündroom, st pole spetsiaalset naistele suunatud viisakust nagu uste avamine jms. Ise arvan, et see teeb siinse elu natuke igavamaks.
    Aga ma tean seda, et Epp ise on tegelikult väga suur jagaja ja oleks samas situatsioonis oma batoonikest kindlasti teistega jaganud!

  41. aabram

    Tatsutahimele remargi korras – majanduslikult täpne inimene, kes tahab kontrollida seda, kui palju ta mingi söögi peale kulutab, teeb seda enne tellimist, mitte pärast. Mitte et ma propageeriks kinnisilmi arve maksmist aga vahel muutub sendijagamine ikka päris totraks. Kui paari inimese vahel igaühe osa väljaarvutamiseks tuleks appi võtta kalkulaator, siis on juba narrus.

    Jootraha kohta olen ma Epuga ühel nõul – seda peaks olema žest ja emotsiooni järgi käima, mitte olema kindel protsenti summast. Kogu see jutt, et vaesed ettekandjad sellest elavadki ei päde minu jaoks, jootraha antakse kas on heast tahtest või poleks seda üldse mõtet anda. Siis võiks tüdruk juba kassas otse summasse juurde lüüa “teenindus ja naeratused” rea. Vähemalt oleks mida vaidlustada, kui morn eksemplar teenindama satub.

  42. Ülle

    Ameeriklastele küsimused jootraha kohta:
    Kas seda peab igale teenindajale baaris-kohvikus-s66klas andma v6i on teenustasu vahel arvele juurde lisatud (nagu nt britid sageli armastavad teha)?
    Kui ei anna, mis juhtub?

  43. annely

    hmh, huvitav teema 🙂
    mina igatahes olen selline individualist, et ma jagan ainult siis, kui ma seda tõesti tahan. kui ma aga ei taha ja keegi nuiab ühte ampsu vmt, siis on see minu jaoks ränk sissesõitmine minu privaatsusesse ja härib mind väga. kui ma olen mingi asja enda jaoks ostnud… arvestusega, et see on minu ja kuidas ma seda söön jne.. ja siis keegi tahab seda endale saada… siis on see nagu keegi marsiks minu kutsumata minu koju ja tahaks seal mingi elamisõiguse saada.
    lisaks on see seetõttu minu jaoks vähemalt sama (kui mitte rohkem) ebaviisakas nagu siin enamiku meelest on ebaviisakas jagamata jätta 🙂

    niiet… inimesed on ikka väga erinevad 🙂

  44. Katrin

    Mina sooviksin naha “MIS-MULLE-AMEERIKAS-OUDSALT-MEELDIB” eri. Siiamaani olen lugenud enamasti autori negatiivset kriitikat ameerika lifestyle kohta. Osade postulaatidega noustun ka mina. Verivarske immigrandina (2 aastat) on tendents ikka ja alati neid negatiivseid kylgi portreteerida, ent hoopis huvitavam oleks kuulda, mis sulle Epp Ameerikas meeldib?

  45. Elina

    Tere! Kirjutan siia blogisse kommentaari esimest korda.
    Seoses selle šokolaadi jagamise teemaga tuli mulle meelde seeria kooliaegseid intsidente. Nimelt mingi ajal hakkas meie klassis levima selline trend, et kui olid puhvetist omale midagi söödavat ostnud ja ostuga klassi saabunud, hüüdsid kõik: anna mulle ka! Tihti juhtus nii, et näiteks kommipakki, mille sisu olid plaaninud nautima hakata, jäi järele vaid üks komm või mitte ühtegi. Ehk jagajale jäävad näpud, nagu ütleb eesti vanasõna. Eriti tülgastav oli olukord minu jaoks aga siis, kui ilmusin klassi pulgakommiga ja kõik kohalviibijad seda kordamööda limpsida soovisid.
    Mitte iialgi poleks ma julgenud öelda, et ei anna.
    Küllalt ruttu sain selgeks, et klassi oma maiustustega enam minna ei tasu. Nii krõbistasingi kommid või krõpsud nurga taga ära või siis tunni ajal poetasin omale salaja kotist suhu.
    Aga ameeriklaste maiustuste jagamisega on mul ainult kaks mälestust ja need on positiivsed. Nimelt andis meile gümnaasiumi ajal Ameerika kirjandust üks Ameerikast saabunud noor õpetajanna. Juba esimeses tunnis oli tal kaasas terve suur kilekotitäis kompvekke. Igaüks võis võtta nii palju komme, kui soovis, aga selle klausliga, et täpselt nii palju peab ta ka enda kohta midagi tutvustavat ütlema. Teine kord oli Halloweeni päev. Õpetajanna oli ise ennast kassiks maskeerinud ja jagas jälle suure kotiga kõiksugu head ja paremat. Tõe huvides olgu öeldud, et selle ameeriklanna isa oli eestlane, kuid eesti keelt ta siiski ei osanud ja eesti kultuur jäi talle silmanähtavalt võõras.

  46. kaur

    Aivar, see ohutuledega tänamine on ka Eestis levinud nähtus. Pigem küll maanteel, näiteks kui teine sulle enne omakorda möödasõiduks julgustust on näidanud vms.

    Eppppp – palun lugu “Ameeriklased ja liiklus” 🙂

    Ja nii kummaline postitus on see “mis on ameerikas head” — EI ÜHTEGI KOMMENTAARI? Veider, veider 🙂

  47. Eppppp Postituse autor

    Elina – niisuguse terrori otsas küll ei tahaks olla. Ja pulgakommi limspida koos? See on peaaegu sama, et laena mulle oma nätsu viieks minutiks 😉
    Halloweeni ajal jagatakse siin jah laviinide kaupa komme ja telekas soovitusi, mida teha suhkrumürgituse saanud lastega.
    See esimese tunni kommikott… Õpetaja on olnud kas väga loominguline või siis kelleltki teiselt selle hea idee üle võtnud. Aga see “sööme koos kommi” on siiski hoopis teine sotsiaalne olukord kui see, kuhu saatus mind, Mitchi ja Olesjat pani.

    Kaur – see on vana postitus möödunud suvest, siis ei käinud mu blogi sabas veel sellist mokalaata 😉
    Liiklusest ma pean sel kevadel mõtlema (ja kirjutama) nagunii: pean endale siin load tegema ja sõitma hakkama. Eestis olen ma autokoolis käinud 10 aastat tagasi ja sõidupraktikat pole praktiliselt üldse, nii et nalja hakkab saama. Ja siis koondan teile ka oma liiklusalased tähelepanekud.

  48. Siiri

    Ameeriklased ja jagamine – meie 75-aastane majaperemees jagab meiega alati lahkelt oma veini. Ta saabus oma naisega San Marinost New Yorki 35 aastat tagasi, inglise keelt peaaegu ei räägi. Võibolla et ta polegi päris ameeriklane 🙂
    Ja veel on meil üks 35-aastane Rootsi päritolu tuttav. Kunagi ammu töötas mu mehega koos ja suhtlevad aegajalt siiani. Temal on kombeks meid ringi sõidutada, restoranis õhtusööke välja teha (meil ei lasta kunagi ise maksta) ja oma kodustest toidutagavaradest meile veel pakike õhtul kaasa panna. Ta on poissmees, USA-sse saabus koos rootslastest näitlejatest vanematega 30 aastat tagasi. Kas ta on ameerilane?

  49. triin

    Aga mulle ei meeldi, kui mulle koguaeg välja tehakse. Ma olen selles mõttes friik, et ajan ikka mingit võrdust taga ;-). Kui tehakse välja, tahaks ise teine kord samaga vastata.

  50. Pingback: car loan

  51. Pingback: acne treatment

  52. BestKacey

    I see you don’t monetize your website, don’t waste your traffic, you can earn additional bucks every month.
    You can use the best adsense alternative for any
    type of website (they approve all websites), for more details simply search in gooogle:
    boorfe’s tips monetize your website

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.