Imelikke kokkusattumusi

Topelt ei kärise, olgu siia veel teine postitus, mille eesmärk on koguda siia teiste inimeste lugusid nagu kärbseid kleeppaberile.

Inspiratsiooni oma meenutusteks sain Sveriku blogi sissekandest, kus ta oma elus kummalist matemaatilist kokkusattumust märkas.

Minu lood aga järgmised:

1. Kord oma rännakute-ajal sõitsin Kreekast Itaaliasse kahe saksa venna kaubikbussiga. Nad tahtsid mulle saksa keelt õpetada ja mina tahtsin õppida… Kaubiku taskust tuli välja nende kapsaks loetud saksa-inglise taskusõnastik. lappasin selle siis lahti suvalise koha pealt ja veerisin “Täna on 26. märts” – oot, aga täna ongi ju 26. märts?! Ja siin raamatus on vestluseks ära trükitud just tänane kuupäev?!

Olime kõik kolmekesti pahviks löödud. “See on mingi jumalik märk,” ütlesid vennakestest noormehed ja nad vist ei teinudki nalja. Nad olid tõsiusklikud kristlased, kes käivad igal aastal Iisraelis tegemas vabatahtlikku tööd mingites laagrites, et maha pesta esivanemate patte, või midagi sellist. Sealt oma kahekuiselt tööreisilt nad tulidki.

Veel mitu kuud vahetasime maile, ma tegelikult (andestagem mu egotrip) arvan, et nad mõlemad olid minust veidi sisse võetud ja oma osa oli 26. märtsil.

2. Ükskord Helsinki kesklinnas kõndides sattusin kohakuti kolme italiano-tüüpi noormehega, kes mulle naeratasid ja lehvitasid “Chiao, Bella!”. Mina ei teinud midagi vastu, või naeratasin põgusalt. Sama päeva õhtul kõndisin sama teed pidi ja täpselt samas kohas tuli jälle need kolm noormeest! Täpselt samas kohas! Me olime kõik neljakesti pahvide pahvide pahviks löödud, sest mäletasime seda kohtumist hommikul.

Nad kutsusid mind kohvikusse ja ma läksingi (ei mäleta, et varem või hiljem oleks niimoodi suvaliselt tänavatutvustega kohvikusse kohe läinud). Siis selgus, et kõik kolm on noored arthtektid Itaaliast, kes sõidavad mööda Põhja-Euroopat… Jutt läks kuidagi astroloogia peale. Nonii. Üks neist noormeestest oli sündinud minuga TÄPSELT ühel päeval ja aastal!

Vahetasime mailiaadresse ja veel tükk aega saatis ta mulle kirju, olles kindel, et ma olen tema saatus. Aga minule millegipärast nii ei tundnud.

3. Kolmas lugu, hm, jälle noormehest. Kui ma esimest korda Iisraelis käisin, kohtusin ühes noortehostelis Gustavoga – argentiinlasest itimehega, kes oli võtnud aasta töölt vabaks, et teha ümbermaailmareisi. Sinna oli ta saabunud Egiptuse kaudu ja näitas oma püramiidide-pilte.

Teist korda kohtusin Gustavoga Iisraeli ja Küprose vahelisel laeval, kus ta õpetas mulle hispaania keelt.

Kolmas kord kohtusin temaga Larnaka hostellis.

Neljas kord Nikosia hostellis.

Viies kord sattusime sama laeva peale, mis meid Küproselt Kreekasse viis. (Ja sealsama laeva peal tutvusin, muide, ka meie esimese loo tegelastega, kaubikbussi-vennakstega, kes mulle edasi küüti andsid.)

Ja ausõna! Kõik need kohtumised olid plaanimata ja juhuslikud.

Tegelikult arvasingi mõnda aega, et äkki Gustavo on minu saatus, kuigi meie vahel midagi muud ei juhtunud kui hispaania keele tunnid. Aga seda pursin ma siiani nostalgiliselt argentiina aktsendiga. (jj hääldan “dzh” ega kavatsegi seda muuta!)

59 mõtet “Imelikke kokkusattumusi

  1. andry

    Siin tuleb appi mõnus onuke nimega Carl Gustav Jung.

    Jungi üks näidetest oli, et istute sõbraga mõnusalt tugitoolis ja targutate Ümarlaua rüütlitest. Korraga koputus uksele.
    Kop-kop. tere, mina olen aknapesija, kelle te tellisite, nimeks Artur King.
    Ohoh, tohoh, või nagu juudid ütleks, oi, oi-oi.

    Jung nimetab seda nähtust sünkronismiks.

    Esimest korda ta avastas selle ühe oma patsiendiga töötades, mu unine mälu ei meenuta täpset näidet ja häma ei hakka ajama.

    Ise ma suplen aegajalt sünkronismis, iga inimene, keda tunnen, võib rääkida aeg-ajalt, et näiteks lugesin läbi ühe raamatu selle ja selle kuulsa pianisti kohta, siis läksin plaadipoodi ja pole ma kunagi klasskikaleti ees seisnud, aga siis seisin ja nägin selle pianisti plaati, eile oli poodi toodud, ütles müüja, ostsin ära ja samal õhtul tuli film selle pianisti kohta, kuis ta võitis Tshaikovski konkursi. (See on mu naise lugu)

    Ise ma jah suplen sünkronismis. Aegajalt, päris tihti. Väga naudin. Kiire ei tohi olla.

    Mida sest järeldada?

    “Eks igaüks ise tea.” Betti Alver

  2. Moonika

    Minu esimesel ülikooliaastal kohe alguses elasin ma natukene Tartust väljas ja pidin sinna siis õhtul bussiga sõitma. Ja seal ma kohtusin (aga ei tutvunud) ühe kena noormehega, kellega meil kuidagi selline pilkude mäng käis. Näiteks bussiakna klaasi peal. Kui pilgud kohtusid, siis muidugi mõlemad pöörasid pilgu ära ja itsitasid. Kena poiss oli. Ja nii mitu korda. Kuni ma paar nädalat hiljem Tartusse kolisin 🙂 Ühe korra aastaid hiljem nägin teda veel. Tudengipäevade ajal Pirogovis…A tema mind tookord ei näinud. Nii et ma ei teagi, kas ta oleks mind mäletanud 🙂

  3. Katrin T

    Hiljuti sattusin rahvusvahelises reisifoorumis vestlema iirlannaga, kes elab Tartus. Tuli välja, et tema laps käib praegu lasteaias samas majas, kus minu vanaema peaaegu 40 aastat elas ja kus mu ema üles kasvas.

  4. andry

    Eh, Monts, see oli tähtis isik Su jaoks, tundub mulle. Oleks pidanud end talle märgatavaks tegema. Aga võis ka olla, et oli hää, et eemale hoidsid.

    Ei mina tiiä.

  5. Siiri

    Kui sain meie tutvuse alguses teada oma mehe aadressi, selgus, et tema aadress New Yorgis algas täpselt samade numbritega, nagu minul Pärnus. Ehk siis tema neljakohaline majanumber oli täpselt sama, kui minu maja-ja korterinumber. No ja meie perekonnanimed tähendasid ka põhimõtteliselt ühte ja sama.

  6. Tanja

    Kusagil alateadvuses tean, et mul hunnikus selliseid lugusid aga oma kalamäluga (7 sek) neid meenutada ei suuda.
    Hiljutine veider kokkusattumus on aga järgmine.
    Leidsin ssiin Londonis oma naabruses elamas ühe ema Eestist. Jutu käigus siis sai webi lehe aaadress antud, kus meie pere pildid üleval.
    Hiljem sain teada, et lisaks sellele, et meil ühised sübrad on ta ise ühel mu pildil.
    Olime kunagi lastega samas kunstitunnis Pirital ja ta pildile jäi kui keegi meist klõpsu tegi.

  7. Tiina

    Oli kas 26. või 27. märts 1994 ja olin “Estonial”, teel koju kevadvaheajaks. Ärkasin keset ööd oma kõige odavamas laevapõhjakajutis mingi kohutava käraka peale. Korraks nagu oleksin hädasignaali kuulnud, see ajas mind ärkvele ja pani pingsalt kuulatama, sest ma polnud kindel, kas kuulsin seda või mitte. Vist mitte, aga kuna ma kindel polnud, siis hakkasin mõtlema, et kui äkki ongi mingi jama ja et äkki kaotan väärtuslikku aega… Siis mõtlesin, et jääksin vist pigemini oma kajutisse pikali ja ootaksin, et kõik lihtsalt läbi saaks, sest vesi on nii külm ja pime oleks ja paanika. Kujutasin ette, mis tuttavad/vanemad teeks, kui minust kuuleks. Siis aga mõtlesin, et tänapäeval laevad enam niimoodi niikuinii põhja ei läheks ja magasin edasi. Rääkisin sellest luulust vaid miskipärast ainult ühele inimesele ja see osutus temale saatuseks.

  8. Eppppp Postituse autor

    Tiina, kas see inimene, kelle saatust sa poolunes ette nägid, oli kuidagi sulle emotsionaalselt oluline, tähtis (sõber, armastus…)? Sa rääkisid mulle seda lugu suusõnal ka ja ma ei saanud ka toona aru… Ütlesid, et Estonia katastroof lõi su pikaks ajaks rivist välja, aga kas see oli selle inimese pärast või oli see sellepärast, et sa seda ette nägid?

  9. Eppppp Postituse autor

    Võin ka ise lisada kaks tähtsat lugu.

    Oma esimese mehega – käisime Helsinkis Heureka keskuses ja seal oli üks massin, mis pidi tõestama, et inimeste näpujäljed on unikaalsed. Sa määrasid seal arvuti abiga ära oma kümne sõrme jäljed – iga kord tuli valida mitmekümne erineva zhablooni vahel, et mida su näpujälg kõige enam meenutas.
    Trükkis siis meile masin välja teate, et oleme unikaalsed, peaaegu unikaalsed. Ja hakkasime siis oma välja prinditud lehel oma zhabloone täpsemalt võrdlema: mina ja mu eksmees olime iga kord valinud täpselt sama zhablooni! Panime näpud kõrvuti hea valguse käes – tõepoolest, iga sõrme mustri üldjoon oli sama.

    Justiniga – ükskord pidi ta mulle olude sunnil oma postkasti parooli andma ja oh üllatust ja pahvide pahvi – selgus, et me mõlemad oleme aastaid oma paroolideks kasutama sama sõna. Ammu enne seda, kui me tuttavaks saime. See on üks inglisekeelne sõna.

    Kummaline, eks. Ma olen nende mõlema selliga kindlasti eelmises elus ka asju ajanud.

    Sünnipäevadega on ka imelikud lood.
    Mu eksämmal ja ämmal on sünnipäev samal päeval.
    Mu vennal ja mehel samal päeval.
    Mu teisel vennal ja vanaisal samal päeval.
    Mu eksmehe ja mu ema sünnipäev – samal päeval.
    Mu eksmehe isa ja mu ema surid samal päeval.
    Mu eksmehe isa ja mu kasuema sünnipäevad – samal päeval.
    Mu parima sõbranna ja mu mehe ekspruudi sünnipäevad – samal päeval. Keegi läks nüüd kindlasti meelest ära, aga küllap taipasite pointi.

  10. Maria

    No minu viimane imelik kokkusattumus on seotud Epuga. Kui ma Epu blogi lugema hakaksin siis võtsin kõik postitused algusest peale läbi. Ja siis ma avastasin, et Epp on pärit Sürgaverest. Samast kohast kus elas minu esimene armastus.

    Minu esimene laps ja kunagise pinginaabri teine laps on sündinud täpselt ühel päeval.

    Mees kellega praegu koos elan käis samas koolis kus mina ja oli mu pinginaabri venna sõber. Me kohtusime täiesti juhuslikult ja kooliajast teineteist ei mäleta. Isegi sõbranna juurest ei mäleta. Kuigi käisin seal sageli.

    Kunagi ühes vabaõhukohvikus soovisid naaberlaua poisid teada saada mu nime. Aga mina jälle ei tahtnud öelda. Lõpuks nad lõid käega ja ütlesid, et kutsume sind siis Lihtsalt Mariaks. Mingi sellenimeline seebikas jooksis parasjagu telekast.

    Kui kooliajal me pinginaabriga olime kroonilised hilinejad kui kuskil koos käisime siis eraldi hilinedes jõudis tema alati peale mind kooli.

  11. helen

    Et siis kokkusattumused: vaatasin, et vahva teema, annaks mehelegi lugeda ja selgus, et ta Epu juures intervjuud andmas käinud kunagi.

  12. triin

    Mul on hoopis üks äraspidine lugu kokkusattumise kohta. Moonika jutt tekitas soovi sellest kirjutada. See käib Epu kohta.
    Töötasin kunagi Postimehe Tallinna toimetuses ja seal töötas üks väga lahe naine, kes tegelikult ei olnud Postimehe koosseisus. Ma kohtusin temaga vähe, kuna olin ise vähe toimetuses ja veel vähem tema. Millegipärast oli mul teadmine, et see inimene on Epp Väljaots.
    Lugesin alati Epp Väljaotsa artikleid naudinguga, samas kujutledes, et need on kirjutanud see inimene. Eriti lahe oli üks kirjeldus hiina toitudest Postimees Extras.
    Siis mingi seljanärv salvestas, et Epp Väljaotsast sai Epp Petrone. Ja kui sellest blogist kuulsin tulin lugema, silma ees ikka see sama naine sealt Postimehest. Kui siin aga pilte vaatasin Epust, siis – see ei olnud üldse see inimene. Olin tõsiselt segaduses. Kirjutasin oma tolleaegsetele töökaaslastele – et mis oli selle naise nimi, mis oli selle naise nimi??? Keegi ei mäletanud. Väga kummaline!
    Leppisin siis selle segadusega, mida oli kestnud aastaid. Ja nüüd on Epp lõpuks sellest inimesest eraldunud.
    Aga kes oli see naine???

  13. p.

    mu venna väljavalitul ja minu elukaaslasel on sünnipäev samal päeval.

    Mu ema on suurema osa oma elust elanud majas nr. 13 ja mitte omal valikul, lihtsalt nii on juhtunud, et elukohta vahetades satub jälle majja numbriga 13. Alevis kus elasin ja kus ema praegu elab oleme elanud kahes kohas ja mõlemad olid numbriga kolmteist ka lapsepõlves ja edaspidi jutis teda saatus selle nubriga majadesse. Ka minu esimene elukoht Tallinnas oli majas number kolmteist, praegu mitte aga eks vaatam mis elu edasi toob…

    tore lugemine oli 😀

  14. Tanja

    Noh kui nüüd sünnipäevadest rääkida siis minu mehel ja ta õel on vanusevahe 2 aastat. Ja sünnipäev mõlemaal samal päeval.
    Proovige järele teha.

  15. p.

    Mu alglassi pinginaabril ja ta õel oli sünnipäev ühel päeval ja vanusevahe 1 aasta ja kui ma nüüd mõtlen, siis oli see 10. märts! Ähhh… täna on ka 10.märts! Paljud arvasid, et nad on muide kaksikud. Ma ikka mõtlen, et vaee ema või hoopis õnnelik ema.

  16. Eppppp Postituse autor

    Triin, vaata, ma kirjutasin hajameelsete loo alla loo, kus mind ka kellegi teisega on segi aetud.

    Aga sinu loo puhul – äkki see võis olla Tiina Väljaste, kes töötas Tallinna PM toimetuse ruumes (Tatari tänaval) ja kirjutas Favoriidile. Suure kahupeaga pikka kasvu.

  17. triin

    kirjutasin juba ka teise teema alla. Tõesti see võis olla Tiina Väljaste. Et minu lugu oleks pidanud pigem seal hajameelsuse all olema ;-).
    Olen väga rahul, et asi selge!

  18. keelek6rv

    ma olen alati igasuguseid numbrikombinatsioone tähele pannud ja numbrite vahelisi seoseid otsinud. näiteks isegi sellise pisiasja peale läheb meel rõõmsaks, kui autokell näitab 11:11 ja termomeeter, et väljas on -11 kraadi. ja eile just sattusin pliidikella vaatama siis, kui see oli 22:22. ja kui autol 77 777 kilomeetrit sõidetud sai, tegin lausa pilti 🙂

    lapsepõlvekodu maja- ja korterinumber 36-84 olid veidi teises järjekorras ka mu järgmise kodu aadressis, kusjuures märkasin seda alles siis, kui juba paar aastat uues kodus elanud olin.

  19. v.

    kokkusattuvatest sünnipäevadest veel üks selline näide: mu emal ja mu nooremal vanemal vennal on samal päeval sünnipäev. ja siis olenevalt olukorrast ütleb ema, kas tegu on maailma parima sünnipäevakingitusega või siis kõige hullemaga.

    ja siis on veel selline asi, et mu emal ja osakonnajuhatajal on sama eesnimi, nad on mõlemad ’49 sündinud ka.

    mu talituse juhatajal on sama sünnipäev mu vanema vanema vennaga.

    üks mu parimaid sõpru osakonnast peab oma sünnipäeva samal päeval kui mu ema ja noorem vanem vend, kes esimeses märkuses ära mainitud.

    mu lemmikkursaõde töötab minuga samas osakonnas.

    ja mu pikema-ajalisimaid “suhteid” (sõbrants, keda tunnen aastast ´94, kellega elasin koos kogu ülikooliaja ehk 5 aastat ja kellega Tallinna tulles koos elasin 2 aastat) töötas kah siin osakonnas kuni veel üpris hiljutise ajani.

    nii et see praegune töökoht on obviously meant to be 🙂

  20. Anu

    Hee, keelekõrv, see tuletab meelde mu vanaema meest, kes alati rõõmustas, kui kell oli 11.11 või 13.13 jne:)
    Aga mul on endal ka hea meel, et mu sünnidaatum on lühidalt 4774:)

  21. kärt

    muide, shamaanid ütlevad, et kolm korda kokkusattumist on tähelepanuväärne ja sealt tuleb otsida kindalt märki!
    kaks ei ole, see niisama sünkronism, nagu andry ütles:;)))
    kaks sünkronismi esineb mul väga tihti, seetõttu ei pane ma seda enam tähelegi, sest olen valvel selle kolme kokkusattumise jaoks.

    muidu on mul ka numbrikombinatsioonid samad kogu elu. näiteks sünnikuupäev 13 esineb pidevalt minu telefoninumbrites (ka praegu on) .

    oma praeguse mehega kohtumist saatis suur ’imelike ettemääratuste ‘rada. näiteks kasvõi see, et ta polnud kogu elu eestist midagi teadnud ja järsku sai järjest täiesti sõtumatult kolme eestlannaga tuttavaks – mina olin kolmas:))
    tema perekond pärines kohast nimega Livonia, NY.
    seda abielu ennustasid mulle kolm sõltumatut allikat: üks kaardimoor, minu astroloogiline kaart ja lõpuks üks hästi kuri ennustaja Tallinnast (ma ei tea, kas ta on kõigi vastu kuri või lihtsalt mina olin talle ebasümpaatne).
    ja need ennutused tehti muidugi ajal, kus sellest abielust polnud mõtetki õhus, mul olid hoopis teised suunad ja ma ei pööranud sellisele ‘jamajutule’ mingit tähelepanu. meelde tulid need ennustused sel hetkel – nagu välk selgest taevast oleks sisse löönud – kui sain teatud detailide järgi aru, et ennustused on täide läinud ja see on tõepoolest see inimene, kellest mulle oli räägitud.

  22. Mutt

    Numbritega tuleb meelde see, et nii mina ise kui ka minu kõik vanavanemad elasid korteris numbriga 6, erinevates linnades ainult. Hästi hea oli väikse lapsena meelde jätta 🙂

    Kokkusattumustest nii palju, et enda lugusid hetkel meelde ei tule (vähem kui tund aega on puhkuse alguseni ja aju töötab oma radadel…), aga meenub üks juhtum minu õeraasuga. Nimelt sai mu õde paar aastat tagasi tuttavaks ühe neiuga, said sõpradeks ja siis tuli välja, et nende emad olid Tartu sünnitusmajas samas palatis (õel ja sellel sõbrannal on vist ainult mõni päev vahet sünnipäevadel.)

    Aga lugedes seda, kui paljudel on igasugu sõpradel-sugulastel samal päeval sünnipäev, siis on omajagu imelik, et mul ei tule ühtegi sellist kokkusattumust oma elust ette… Ainus kuupäev, mis kattub, on see, et mu vanemad ja õde on abiellunud samal kuupäeval (23ndal), kuu on erinev. Eks näeb, kas kunagi kauges tulevikus ka minu pulmapäev niimoodi klapib 🙂

  23. Elina

    Minu lugu kuulub kategooriasse “Küll see maailm on ikka väike!”
    Nimelt tuli meile Võrumaa Teatajasse poolteist aastat tagasi reklaamijuhiks üks keskealine Mihkel. Kohe selgus, et oleme mõlemad pärit Lääne-Virumaalt: mina Rakverest, tema Roelast. Niisiis pakkus ta mulle iga kord küüti, kui ta Põhja-Eestisse nii oma isakoju kui ka Kiviõlisse oma pruudi juurde sõitis. Tasapisi hakkasid selguma igasugu tõsiasjad. Näiteks see, et tema Kiviõli tunneb väga hästi ühte minu sõpra Kiviõlist, kelle CD plaadile ma tookord just ühte teksti kirjutasin. Tuli välja, et Mihkli pruudi eksmees ja minu sõber olid kunagi korduvalt koos napsu visanud ja minu sõber pruudi diivanil end kaineks maganud. Kusjuures see sõber on ainuke inimene, keda ma üldse Ida-Virumaalt tunnen. Selgus ka, et pruut oli aidanud minu sõbral ükskord oma raamatuesitlust korraldada. Seal esitlus lugesime meie tema luuletusi väikse kambaga ette.
    Siis selgus veel, et Mihkli lapsepõlve parimad sõbrad Roelas olid minu pinginaabri isa, minu ema pinginaaber ja naabrimees meie altkorterist. Mihkli ja naabrimees Einari sõprusest sain teada nii, et kord sõitsime jälle Mihkliga nädalavahetusel Rakverre. Tema pidi minema laupäeval klassikokkutulekule. Pühapäeval tuli Mihkel mind maja juurest peale võtma ja samal ajal saabus maja ette autoga ka Einar. Imestasin väga, kui Mihkel ütles: “Tere, Einar, sa ka koju jõudnud”. Selgus, et Mihkel käis Einariga koos ühes klassis ning eelmisel päeval olid nad koos klassikokkutulekul olnud. Mihkel oli sealt edasi ühele sünnipäevale läinud, kuid Einar pääses kokkutulekult alles nüüd. Müstilisel kombel jõudsid nad päev hiljem Tuleviku tänava maja nr 6 ette täpselt samal ajal. Kusjuures Einari naine arvaski, et Mihkel tuli Einarit koju tooma, kuna Einar oli veel purjus (häbi, häbi, Einar purjus peaga sõitmise eest!). Suur oli Einari naise üllatus, kui siis mina veel koos oma õega Mihkli autosse kobisin.

  24. muhm

    lahe lugemine 🙂 pani mälu tööle ja kaevas ka ühtteist välja:

    Numbritest: lapsena elasin majas nr.28, keskkooli minnes kolisin omaette, korteri nr.19, kooli nr.37 ja kooli sai nr.10 bussiga.

    Tehnikumis leidsin endale väga hea sõbranna, klappisime kohe ning selgus, et elame ühes kandis, käisime samas lasteaias, oleksime samas koolis ka käinud, kui ma poleks ära kolinud, emad on meil samanimelised ja sama erialaga, minu isa nimi klapib tema isa venna nimega, tema ema sünnipäev on minu vanaemaga samal päeval – kõik ei tule esimese hooga meeldega. Ahjaa, vanusevahe meil ka ainult 4 päeva.

    Aga viimane veidruste ahel oli alles hiljuti. Lugesin “Ellujäämise õpetust” ja just immuunsüsteemi kohta, lühidalt: immuunsõsteem veab alt, kui tekib liigne “tahtmine olla keegi”. Tahtmise olla keegi energiat kannab ämblik – niiet kui kuskil ämblikke jalgu jääb, vaadake oma tahtmisi ;p Aga lugesin ja seedisin, kraamisin samal ajal tuba ja näe, leidsin ammukadunud lapse kanni üles – väike oranž plastimassämblik… ja samal õhtul algas film (pealkirja ma ei suuda meenutada) sõnadega:”Kõik algas sellest, et ühel hetkel ma tundsin, et ma ei ole mitte keegi”.

  25. kriitik

    Ma tean ühte naist, kelle esimene abikaasa ja teine abikaasa on täpselt sama nimega (nii ees- kui perekonnanimi).

  26. Juss

    Nii Epp, anna tulla – eesti ja tuumaenergia (ja Ansip). vabandust ma ei leidnud muud kohta kuhu palvet saata

  27. Eppppp Postituse autor

    Ma olen seda energiateemat lugenud (nii Eesti uudiseid kui väljamaiseid allikaid taustaks) ja üritanud enda jaoks päris mitut asja selgemaks teha – mingi osa sellest vormistan esmaspäevaks greengate looks.

  28. Külvi

    Minuga juhtus sügisel selline lugu. Toimus avarii, minu autole sõitus otsa noor naine oma autoga, tal oli minuga ühel ja samal päeval sünnipäev, ainult ta oli minust 9 aastat noorem.

  29. Juss

    sel juhul kuula ka internetist tänast kukuradio nädala tegijat – anto raukast

  30. Pille

    Mul on tunne, et meil, Epp, võivad olla mõned ühised tuttavad. Kui ma Noarootsi Gümnaasiumis käisin, oli minu klassis kaks poissi Sürgaverest. Lauri Kink ja Valdur Vingissaar. Ealiselt ehk aasta sinust nooremad.

    Lugedes siin inimeste kokkusattumusi, tuli meelde üks naljakas lugu mis ühel mu töökaaslasel Tracy-l juhtus.
    Oleme optikud ja teeme kõike prillidega seonduvat.
    Tuleb ükspäev ca. 40 aastane mees oma prillidele järele. Tracy otsib prillid nime järgi välja, paneb need talle pähe, et vaadata kuidas istuvad jne. Ise mõtleb, et kes krt talle sellised väikesed raamid küll müüs. Painutab raame ja saab need kuidagi lõpuks talle ette sobitatud. Mees kaebab, et eriti ei näe läbi klaaside. Tracy ütleb, et teate, kui teil oli suur muudatus prilliretseptis, harjumine võtab aega. Proovige 2 nädalat ja tulge tagasi kui paremaks ei lähe. Mees läks minema.
    Järgmine päev tuli ema kooliealise pojaga oma prillidele järele. Tracy läheb jälle nime järgi neid otsima. Leiab poisi paberimajanduse koos kahtlaselt suurte prillidega. :))
    Neil kahel inimesel oli täpselt sama nimi, mõlemad meie optika peale tulivihased peale asja selgitamist. Tagantjärele ikka hea naerda selle loo peale.

  31. kaur

    Eesti Ühispanka võeti mitme aasta eest korraga tööle kaks sama nimega inimest. Samal nädalal, sama töö peale (st telleriks). Paras segadus oli 🙂 Kuule, see N.N. juba käis koolituses, miks ta uuesti tahab? Ja arvuti sai ta ju ka??? Jne.

  32. Mari (B)

    Mul oli üks väga eriline sõber.
    Peale 9/11 olin ma tema pärast väga mures, sest viimases kirjas ta kirjutas, et üürib nüüd korterit Manhattanil ja ma teadsin, et ta tornide piirkonnas liigub pidevalt. Õnneks tuli varsti kiri, kus ta teatas, et ootamatu reis viis ta just selleks ajaks Eestisse ja teades oma päevakava, oleks tõesti olnud väga tõenäoline, et ta oleks sel saatuslikul hetkel sealkandis olnud. Veel mitmes kirjas rääkisime saatusest ja kaitseinglitest.
    Järgmisel aastal kolis ta Eestisse tagasi, aga mitte kauaks, sest varsti alustas ta õpinguid Helsinkis.Sealt jätkas ta kirjade kirjutamist – osad olid mõeldud suurele ringile, teised olid isiklikud. Ühe suure ringi kirja lõpus oli tal parafraseering tuntud ütlusest – täna oleks olnud ilus päev suremiseks.
    Paar kuud peale seda kirja, küsis ta mu käest messengeris, kas ma tean kedagi, kes oleks õppinud usuteadust. Ta ei olnud usklik, aga tal oli tekkinud paar küsimust, millele ta tahtis vastust leida. Andsin talle paar numbrit. Uudishimustsesin natuke ja tahtsin teada teemat, mis teda huvitab – see oli uuestisünd.
    Kevadel tuli mailboxi kutse soolaleivale. Ta oli uude korterisse kolinud ja tahtis seda sõpradega tähistada. Kutse lõpus oli nimekiri kutsutud külalistest. Rääkisime jälle messengeris ja ma avaldasin imestust, et kutsutuid on nii palju, et ilmselt on tegu ühe väga suure korteriga (eriti arvestades seda, et üle lahe sõitnud sõbrad samal päeval koju tagasi ei kibele). Ta ütles, et korter on tegelikult väga väike, aga ta ei osanud kedagi kutsumata jätta, need inimesed on kõik tema sõbrad ja küll me kuidagi ikka ära mahume.
    Nädal peale seda kirja sõitis ühel Helsinki tänaval üks auto teisele otsa, mille peale viimane kõnniteele paiskus. Kõnniteel kõndis tema. Surm ei tulnud kohe, aga nädala pärast teda enam ei olnud.
    Paari nädala pärast võis enamust selle viimase kirja nimekirjast näha peo asemel matusel.
    Ma ei tea kas need on otsitud kokkusattumused või tõesti kõndis surm ta järel ja ta tunnetas seda… Kas oli juhuslik, et oma viimases kirjas luges ta üles kõik oma sõbrad?

  33. Ela

    Kolisime 86-ndal aastal Tallinnast Valgamaale – vahetasime kliimat laste tervise tõttu – nad olid Tallinnas vahetpidamata haiged. Suvitasin tol suvel poistega Elvas sugulaste juures ja abikaasa sõitis Lõuna-Eestis ringi ning otsis majandites kohta, kuhu elama ja tööle minna. Nii sattusime Sangaste kolhoosi, kuhu esimees Viktor Vilks oli just esimese personaalarvuti ostnud (olin lõpetanud rakendusmatemaatika ja sain seal programmeerimisega tegeleda). Niisiis Sangaste.
    Alles mitu aastat hiljem keegi meist avastas, et minu vanematekodu seinal Tallinnas juba kaua aega rippunud pilt (vanaaegne raamitud foto) oli Sangaste kirikust, õigemini vanaaegsest tee-ehitusest ja taamal oli Sangaste kirik. See pilt kingiti isale mingiks tööjuubeliks või tema enda juubeliks – ta on teedeehitajana töötanud oma töömehe algusest peale ja töötab TREV2-s ka täna 80-aastasena.
    Tagantjärele mõeldes oli see küll imelik kokkusattumus.

  34. Eppppp Postituse autor

    Meenus veel üks lugu, siin on kopeering minu eelmise aasta augustikuu blogist.

    Üks huvitav juhtum Amsterdamist, mis andis mulle usku, et Justin tõepoolest on minu elu armastus. Ühel pärastlõunal, kui mina oleksin pidanud olema loomaaias (aga Marta oli magama jäänud ja ma muutsin oma päevakava) ning Justin intervjuud tegemas (aga see oli osutunud lühemaks, kui ta arvas), sattusime me vastakuti, hulkudes tänaval ühes kanaliotsas – linnaosas, kus me kumbki poleks pidanud olema. Ma ei mäleta peast, mitu miljonit inimest Amsterdamis elab ja mitu miljonit turisti seal iga päev on, aga see kokkusattumus oli igatahes uskumatu!

  35. Raina

    Mina sain oma mehega tuttavaks ööklubis Otto Sutz (Barcelonas). Ise ma arvasin seni, et ööklubi on viimane koht, kust endale mehe võiks leida. Tegelikult olin ma üldse Mallorca reisil aga kuna sõbrannal oli vaja vahepeal Barcelonas konverentsil käia, siis läksin sinna temaga kaasa.

    Paul oli tegelikult San Juani villas puhkamas aga sõber, kes talle sinna külla tuli, tahtis minna Barcelonasse. Otto Sutzi ööklubist ei teadnud ma mõhkugi aga samal ajal kui me sõbrannaga Barcelonas olime, tulid sinna meie ühed sõbrad Tallinnast, kes leidsid kuskilt flaierid selle klubi kohta, samuti nuhkis selle klubi välja Pauli sõber. Samal ööl, kui Pauliga rääkima jäime tuli välja, et 94ndal aastal kui ma mõnda aega Londonis Greenwichis Hyde Vale St. peatusin, elas Paul sealt ümber nurga… nii et oleks tegelikult siis juba võinud kergesti kohtuda…. Paulil olid tollal küll pikad juuksed ja mulle pole patsidega mehed kunagi imponeerinud…Otto Sutzis oli Paulil aga nudipea, mis imponeeris küll.

  36. K.

    Minu väga hea sõbranna ja paari aasta taguse suure armastuse vanemad suvitasid väiksena kõrvuti ja olid parimad sõbrad, aastakümneid hiljem kolisid kõrvaltänavatesse ja panid oma lapsed samasse kooli… ise seda teadmata, kuni need mõlemad lapsed minu elus väga oluliseks said : )

    Ja miskipärast juhtub, et suurem osa mu tutvuringkonnast on kaotanud süütuse 18. kuupäeval (see on ka enamasti alles hiljem välja tulnud).

  37. numbrid

    Eile suri Tootsen ehk siis 13.06.1933 – 13.03.2006 veidrad numbrid, kas pole?

  38. airi

    Lugedes neid seoseid hooman, et toas kaib arutelu toote triipkoodide yle. Koik joogi ja raamatu triipkoodid yhtivad. Naljakas just samal ajal kui mina loen siit seoseid, arutavad nemad seoseid.
    Enda kogemused: Kaasaga tutvusime 7 a tagasi 27 kuupaeval ja peale seda on meil 27 alati kaasas kainud. Inetu lugu trahv joobes juhtimise eest ja promille 2.7 (juhtus vaga, vaga ammu . Piinlik ikka), pangalaenud ja omafinantseering ja ikka see 27 erinev arv 0 siis sabas. Esimene auto mille koos ostsime maksis 27 000, muidugi telefonilnumbris on molemil 27 (kaasa telefonil kyll teadlik valik) ja veel ja veel. Millegi parast arvan, et ega see veel labi ei ole.
    Numbrid ajavad pea valutama ja seosed on kerged tulema.

  39. Pingback: cheap hotels

  40. Pingback: diet pill

  41. Pingback: free casino game video poker

  42. Pingback: sports book

  43. Pingback: compare auto insurance

  44. Pingback: home mortgage

  45. Pingback: best credit card

  46. Pingback: westin hotel

  47. Pingback: phentermine pharmacy

  48. Pingback: poker room

  49. Pingback: car loan

  50. Pingback: acne treatment

  51. Pingback: buy shoes

  52. Pingback: buy shoes

  53. Pingback: buy shoes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.