Kes on hajameelsem?
Tastan siin mälu järgi meie mõõduvõtu möödunud laupäevast, kui sõitsime Jersey Citysse hambaarsti juurde ja peatusime ühe kohviku juures.
Justin: “Mul tuli järsku selline TUNNE, et äkki ma ajasin ajad segamini, las ma helistan üle… Äkki oli meie aeg hoopis pool 11, mitte pool 12?”
Mina tatsan Martaga parkimisplatsil ringi, kuni Justin telefonikõne teeb. Vaatan läbi autoakna, et lähevad tal justkui kõrvad punasemaks.
Tuleb teine siis autost välja ja alustab ebalevalt: “Kuule… Tundub, et me sõitsime siia täna ainult Jersey pontshikuid sööma. Mul tuli järsku see TUNNE! Ja õigusega. Nad ütlesid, et meil ei olnudki täna aega, vaid hoopis järgmisel pühapäeval.”
Mina: vaikus. seedin. “Nojah. Pärast seda, kui me minu hajameelsuse pärast täpselt 24 tundi lennukile hiljaks jäime ja uued piletid pidime ostma, ei saa ma sulle vist elu lõpuni hajameelsust ette heita.”
Justin: “Aga tead, mis imelik, ma olin kellaaja ka valesti meelde jätnud. Oli hoopis kell 11!”
Mina: “No miks sa midagi kunagi üles ei kirjuta!”
Justin: “Ähh, sina kirjutad kõik üles ja siis vedelevad need paberitükikesed ei tea kus ja sa ei mäleta ise mitte midagi. Kas sa oma mobiili numbri oled lõpuks pähe õppinud!”
Mina: “Eeei… Aga ma tean, kuhu see mul kirjutatud on. Ja ma tean sinu mobiili peast, see on palju olulisem hädaolukorras.”
Justin: “Kas sa meie uut kodunumbrit tead peast?”
Mina: “Me oleme seal ju ainult kuu aega elanud!”
Justin: “Kas see polnud mitte sina, kes Marta beebiraamatule suurelt vildikaga vale sünniaasta maalis?”
Mina (paaniliselt üritades meelde tuletada): “Ahaa, aga sina tahtsid kitarri kaasa võtta komandeeringusse ja unustasid selle koju!”
Justin: “Aga sina ostad koju külmkappi söögid ja unustad need siis ära!”
Mina: “Aga sina lähed poodi viite asja ostma ja tuled tagasi kahega, ja mobiili unustad sa ka tavaliselt maha, kui poodi lähed!”
Justin: “Mitu korda sa Hobokenis võtme korterisse unustasid, nii et ma pidin poole tööpäeva pealt koju tulema?”
Mina: “Kindlasti sama palju kordi, kui sa ise, kui sa oleks koduperenaine!”
Justin: “Mäletad, kui sa jalgratta ära kaotasid?”
Mina: “Ise kaotad peaaegu alati auto ära! Otsid seda parkimisplatsil taga nagu, nagu…”
Justin: “Aga mina vähemasti mäletan, et ma autoga poodi tulin! Sina jalutasid koju tagasi ja lihtsalt unustasid jalgratta poodi!”
Ja nii edasi….
Allpool on oodatud kõigi kommentaatorite lood nende hajameelsusest 😉
olen hajameelsuse teemal ka varem bloginud, http://spaces.msn.com/Eppppp/Blog/cns!1pOR4qRYiQY1Sw9ZaOjc7l6w!504.entry
Kopin selle siia:
December 08
JUUKSED JÄLLE PÕLEMA!
Ennist meie gaasipliidi peal makarone soojendades kummardusin liiga sügavalt ja shh!!! patsiots juba kärssamas.
See on umbes kümnes kord mu elus, kui mul juuksed põlema lähevad. Küll on seda juhtunud küünlast, küll lõkkest, küll just samamoodi gaasipliidi leegist.
Kas teised inimesed on sama hajameelsed nagu mina, selle üle ma ikka vahel juurdlen. No mis on mul näiteks paaril viimasel nädalal juhtunud:
– Tulin Marta ja käruga poest, jätsin poekoti maja ette tänavale ja tassisin Marta koos käruga tuppa. Kott tuli meelde pool tundi hiljem (kössitas teine ikka sealsamas kõnniteel).
– Panin vannivee jooksma ja ise läksin korraks arvuti taha… Ärkasin reaalsusse, kui vesi oli vannitoast jooksnud keskmisesse tuppa ja sealt edasi arvutituppa, kogu põrand lainetas.
– Viisin meie ilusa lopsaka valge diivanikatte pesumajja ega märganud üle kontrollida, et seal voltide vahel midagi muud poleks. Ega märganud ka siis, kui pool tundi hiljem katte pesumasinast kuivatisse viskasin. Aga kuivatist välja tuli diivanikate, mis üleni kaetud oranzhide plekkidega… Selgus, et üks Marta rasvakriit oli diivanikatte voltide sees peidus olnud.
Õnneks ei rikkunud ärasulanud rasvakriit kuivatit ära, muidu oleks see hajameelsus mulle kulukaks osutunud (mu ujutus läks näiteks maksma umbes ruutmeetri parketi vahetamise…).
Ja diivanikattele joonistasime oranzhide südametega lilli.
Mina viisin mõni aasta tagasi isiklikult ellu ühe vana loo ja saatsin kirja “sidejaoskonda See-ja-Teine, sõpradele ja sugulastele”. Kahjuks ei tabatud sidejaoskonnas ära, kes need minu sõbrad ja sugulased olla võiksid, samas õnneks olin kirjutanud ümbrikule ka saatja aadressi, nii et sain kirja hiljem käsipostiga kohale toimetada. Sugulased muretsevad minu pärast vist siiani.
See on küll imelik – muidu teine nii terava silmaga, aga näed, jalgratta unustab poodi! 😉
Ma olen näiteks munad keema unustanud, kuni need potipõhja kinni kõrbesid, hea, et tulekahjut ei tulnud… Ise ajasin sel ajal peikaga telefonis juttu.
Ja ükskord ütles mulle kolleeg, et kuule, sul midagi ripub püksisäärest. Oi, eilsed sukapüksid – seda ma hommikul mõtlesin, et kuhu need küll kadusid…
Ma olen ka oma blogis sellest kirjutanud, aga ei viitsi otsida, kirjutan uuesti. Minu kõige hullem hajameelsus oli, kui ma ükskord koera õue unustasin. Käisin jalutamas ära, tulin tuppa. Sai seal mitu tundi oma asju tehtud, söödud ja mis kõik veel, jõudis kätte magamamineku aeg. Enne seda aga vaja ju veel korra koeraga õues käia. Läksin nagi juurde ja jäin lolli näoga vahtima: koera rihm ei rippunud tavapärases kohas. Siis tuli meelde, et ka koera polnud ammu näha olnud. Oi ma jooksin kolmandalt korrusel alla, peni ootas õnneks truult trepikoja ees ja oli päris solvunud näoga.
Aga tund aega varem kooli/tööle minekud, sukapükste unustamine teksade sisse, nii et need järgmisel päeval pükstesäärest välja lohisevad jms on tavaline värk.
Kuksilt lugesin lugu, kus isa sõitis autoga, lapsed autos, ja jäi trammi taga seisma. Nägi, et üks ema üritab lapsevankrit trammi tõsta, aga keegi appi ei lähe. Hüppas siis autost välja, aitas käru trammi tõsta ja astus ka ise trammi. Paari peatuse pärast alles tuli meelde, et auto lastega jäi ju trammipeatusesse keset teed…
Minu raport on selline:
Umbes 16 aastat pidasin oma tütre sünnipäevaks 18. detsembrit, tegelikult on 19. Praegugi pidin korraks kontesntreeruma, mmm, jah, 19. oli see õige päev.
Kord läksin koeraga poodi, ümisesin pääkolus nimekirja, mis kõik kokku tuleb osta, a la “jupp kõige paremat suitsuvorsti”. Koduteel tundus kott kahtlaselt kerge, mitu korda vaatasin üle, et ega pole midagi ostmata jätnud. Ei, kõik oli ostetud, mis tarvis, isegi “jupi kõige paremat suitsuvorsti” olin pulli pärast otsnud.
Köögis ladusin toidu välja, siis alles tõusid silme ette pilt meie koerast, kes kusagil poeukse lähedal rihmaga kinniseotult kurvalt ja truult konutab. Too pood on kahe väljapääsuga, ühest läksin sisse, teisest välja.
Mul omal juhtub neid apse üldiselt suurte infohulkadega töötamise a’al. Alateadvus tegeleb mingi värgiga, uurib ja puurib ja teadvus vaeseke unustab ära kõik, ka omaenese olemasolu.
Meie pere klassika on kuidas professorist vanaisa tänaval kõndides ja kohates mu isa hajameelselt kinda käest võttis, surus isa kätt tervituseks ja rahulikult edasi jalutas arvates, et see üks tema õpilastest oli.
Mulle tuli meelde Elle Kulli lugu, kuidas ta oma kolm väikest last poodi unustas – kodus siis avastas, et lapsi polegi. Aga piima ei unustanud osta 🙂
Jah Yuri poolne pereklassika pole ka paha. 5 a Yurile ei meeldinud end pesta. Ükskord isa järjekordselt kamandas ta dussi alla ja ei luband enne ära tulla, kui ta välja lubab. Samal ajal astusid sõbrad sisse õlled kaasas. Paari tunni pärast, kui õlled joodud meenus, et Yuri ikka veel end peseb. Väikemees oli end kerra tõmmanud ja sooja dussi all magama jäänud.
See lugu ujub alati päevavalgele, kui Yuri isaga jutt lastest, kasvatamisest jne.
Oi, miks mina küll ei ole hajameelne 🙁 Ükski muidu hea lugu ei tule ka meelde… Aga naerda sain ma siin küll 🙂
http://woman.delfi.ee/foorum/read.php?f=25&i=19847&t=9684
ärge ainult püksi pissige.
Mina panin kord koolist tulles panni pliidile, et makarone soojendada. Võtsin samas telefoni ka kätte, vaja ju sõbrannaga juttu ajada… Noh, kui ma siis nii kolmveerand tundi hiljem kööki tagasi jõudsin, oli pannikaane plastmassist nupp ära sulanud, pliidiraud tulipunane ning kokkuvõttes lendas klaaskaas ka kildudeks (viisime õue jahtuma ja kallasime vett peale)…
Pärast seda pole ma söögitegemist ning telefoniga rääkimist ühendanud. Kõned on ka lühemaks muutunud.
Ma olen ka hirmus hajameelne.
Aga parim lugu on hoopis ühe sõbranna toanaabrist. Ühikas elades läks ta kord vale ukse taha, katsus ust, lukus. Siis arvas ta kohe, et raudselt jäi võti tuppa ja uks läks sneprisse. Õnneks oli koridori peal jalutamas mingi poiss, kellelt ta kohe abi küsis, et näed juhtus siuke asi. Poiss ütles siis, et ok, ma lähen toon oma toast mingi asja ja teeme ukse lahti. Poiss läks oma tuppa ja tüdruk vaatas üles toa numbrit…Uks oli jah nagu õige, aga korrus oli vale…
Kodus läksid mul kogemata segamini läpaka ja lauaarvuti klaviatuurid. Ja seda mitu korda. Ma juba hakkasin uurima, et kas klaviatuuril on äkki midagi viga.
Kooli olen ka valel ajal läinud. On üks tund mis on üle nädala. Kahjuks ajasin ma nädalad segi ja marssisin kohale, katsusin päris mitut ust, aga kõik olid suletud. 🙁
Kord aastate eest unustas isa võtmed autosse. Õnneks oli tegu luukpäraga autoga ja luuk tagant lahti (vana auto ja see ei käinudki päris kinni). Siis pidin ma tagant luugist sisse ronima ja ukse lahti tegema. Koht oli küll üsna rahvarohke – Pärnu vana turu juures nimelt…
Ükskord tahtsin Pärnu raamatukogusse raamatuid ära anda. Siis olid juba elektroonilised kaardid ja kiiruga olin kogemata kaasa võtnud hoopis säästukaardi. Hoidja ütles siis, et selle kaardiga küll ei saa…
Eelmine aasta käisime sõbrannaga doonoritelgis vabatahtlikena abiks. Pärast õhtul läksime veel Kristiinesse ja poes ringi jalutades vaatasime, et inimesed miskipärast vaatavad sõbrannale kõigepealt rinna peale ja siis talle otsa. Lõpuks avastasime, et ta oli nimesildi rinda unustanud. 🙂
Eks neid lugusid ole ikka väga palju, aga mitte ei tule meelde kõik…
Tartus Tamme tänava kandis lõppes sünnipäev. Oli vaja taksot tellida, otsin telefonist numbri ja helistan: “Palun taksot, esimene Tamme põik linna poolt.” Dispetšer on natuke segaduses. Ise ei tea ma ka täpselt, kus ma olen, kontrollin teiste käest aadressi ja ütlen dispetšerile, et jajah, esimene Tamme põik. Dispetšer mõtleb, räägib midagi Tamme tänavast, aga ei oska ikka täpselt aru saada, kuhu seda taksot vaja on. Ikka mitu head minutit üritasin talle selgeks teha, et esimene Tamme põik. No kui keeruline see olla saab? Ja dispetšer võiks ju ikka linna tunda, eksole? Tundub aga, et meie vahel ei teki mingisugust teineteisemõistmist. Teised sünnipäevalised, kes ka selle takso peale istuda tahtsid, hakkavad huvi tundma, et milles küsimus. Uurivad, et mis firma see selline saamatu on. Olen firma nime selleks ajaks juba unustanud, võtan telefoni kõrva äärest ja loen ekraanilt: “Taksofirma XYZ, tel. number 6……”
viimane on tehnika kala, mitte sinu oma. taksofirma võiks moblaoperaatori käest lisaks tel. numbrile vähemalt niipalju positsioneerimisinfot saada, et dispetser ka ilma sinult kysimata teaks, mis linnas sa oled.
Nojah, võiks ju, aga ei pea. Ma arvan, et inimene võiks teinekord natuke mõelda ka, kuhu ja miks ta helistab 🙂
Mulle meenus igalt poolt neid hajameelsuse lugusid lugedes ka kaks lugu.
1. Vanemad rääkisid. Nemad läksid emaga kinno, meie jäime kolmekesi koju. Elasime tollal kortermajas kolmandal korrusel. Eks meil oli hirm ikka nahas ka. Seda ma mäletan küll, et meil esikus tuli põles ja suures toas vaatasime telekast mingit Eesti filmi. Igav film oli. Olen ikka kahtlustanud et see oli Tulivesi või midagi muud taolist, kuna ma ei ole seda kunagi näinud. Igatahes oli meil uks korralikult lukku keeratud. Mingi aeg kobisime magama. Vanemad tulevad koju, aga uksest sisse ei pääse…Me olime ju võtme ka korralikult lukuauku jätnud. Ega me kella helistamise peale üles ei ärganud. Ei jäänud siis vanematel muud midagi üle, kui isa läks naabrite juurde. Öö oli ikka juba käes. Meie toal oli rõdu. Selle kaudu isa siis akna taha pääseski. Olla tükk aega prõmminud aknale. Mul vanem õde olla korraks istukile tõusnud ja unise näoga ringi vahtind ning siis tagasi pikali visanud. Lõpuks ärganud mina üles ja läinud keeranud ukse lahti. Eks vast ema siis lasi isa sisse. 🙂 Aga me olime ka noored. Mina olin ikka alla 5 🙂
2. Olime sõbraga juba teist päeva teel Livornost Rooma. Nii 300 kilomeetri kaugusel Roomast. Istusime bensiinijaamas kiirtee ääres ja pidasime plaani. Kuidas minema saaks. Üks suur kaubik sõitis minema, ja minu kõikenägevad silmad märkasid inglise keelset teksti ühe teise kaubiku peal. Ja Iirimaa aadressi. Egas midagi, võtsin ette selle raske tee, et tüübilt küüti küsida. Oligi teine nõus. Läksime ja ronisime siis kabiini. Sõber istus taha lavatsile ja mina istme peale. Vaatame, et juht tahab mulle vist sülle istuda. Tüüp siis teatab naeratusega, et kui ma just juhtida ei taha, siis ma peaks teist ust kasutama. Ja alles siis ma märkasin, et tõesti tõesti oli minu ees rool. Aga see oli üles tõstetud ja seega ei jäänud kohe silma. Ja ma ei mäletanud, et iirimaal on ka tagurpidine liiklus. Jõua sa kõike meeles pidada 🙂
Sellised lood hetkel.
St et isa ja ema läksid kinno, mitte et vanemad läksid ja võtsid ema ka kaasa…ihihhii…kirjuta veel öösel hajameelsusest..
Aga see lennuk, millest me minu hajameelsuse pärast maha jäime, lendas Rooma…
See oli meie suhte algusajal (pärast Soome programmi), elasime mõned nädalad Londonis ja ostsime Ryanairi sooduspakkumisega 5-naela piletid Rooma.
Aga kuna elu oli nii joovastav, läks mingil hetkel mu ajaarvestamises üks päev sassi, ja Justin ka kahjuks ei küsinud pileteid mu käest näha.
Pakkisime korralikult oma kodinad kokku ja sõitsime Stanstedi lennujaama. Seal check inis vaatas neiu meid vääga imeliku näoga ja teatas: “Vabandage, aga te olete üks päev hiljaks jäänud, teil on ju pilet eilseks.”
Rooma asemel ostsime sealtsamast odavad viimase hetke piletid Lyoni, Prantsusmaale.
Ja Moonika lugu maja välisseina pidi ronimisest ja rõdust tuletas meelde, kuidas ma möödunud suvel sedasama tegin… Mitte küll otse hajameelsusest, pigem liigitub see rubriiki “Minuga juhtub alati midagi”:
http://spaces.msn.com/Eppppp/Blog/cns!1pOR4qRYiQY1Sw9ZaOjc7l6w!213.entry
Ma käisin ülikoolis esimesel kursusel veel ja elasin kodus ja mul oli peika, kes ikka külas käis. Ühel õhtul jäi ta aga äkki väga haigeks, umbes poole tunniga tõusis ligi 40kraadine palavik. Minu kallis emme tormas rohtude sahtlist kotist ähmiga aspiriini otsima, tõi tableti ja sundis poissi seda ära sööma. Tahtis, et too lausa 2 tabletti võtaks, aga poiss üle ühe polnud nõus neelama. Õigesti tegi ka – tabletid olid sassi läinud ja tegu oli kõhulahtistiga. Päris hästi mõjus :p
Kui meil veel Põrnikas oli, juhtus alailma, et Tarmo jättis võtmed autosse, ukseluku aga vajutasime seestpoolt alla ja lõime uksed kinni – võtmega ei viitsinud ju jamada. Ükskord juhtus see Vabaduse platsi parklas. Ei jäänud muud üle, kui küsis aga valvuriputkast kruvikeerajat, mille ka sai, ning asus tuuleklaasi akent lahti murdma. Keegi õnneks ei tundnud huvi, kas see on ikka tema enda auto vms. Hiljem oli juba nipp selge, kuidas ust lahti saada, iseasi, kas kruvikeerajat õnnestus hankida.
Teinegi tore lugu seoses auto ja Tarmoga. Üksvahe oli meil valge Ford Mondeo, luukpäraga. Läheb Tarmo uusi kojamehi ostma. Vahetab need ilusti ära ning siis läheb veel korraks poodi tagasi mingeid teisi vidinaid ostma. Tagasitulles märkab ehmatusega, et auto on vahepeal varastatud. On juba peaaegu politseisse helistamas, kui igaksjuhuks pulti vajutab ning – ennäe imet! – ühel eemaloleval valgel Ford Mondeol tulede vilkudes klõpsuga uksed avanevad. Ei jäänudki muud üle, kui minna poodi kolmandatki korda tagasi ja veel ühed kojamehed osta.
Mulle julges ta seda lugu rääkida alles paari nädala pärast, ja no – pole vist kunagi nii palju naernud kui selle loo peale:)
Aga siinseidki lugusid lugedes pühin suurest naerust pisaraid ja tänan õnne, et hetkel töökohal üksi olen.
Endal on olnud poeparklas sarnane juhtum, kui minu auto kõrvale täpselt samasugune parkinud oli, ja ma selle ukse juures võtmeid klõpsutades kuulen, et hoopis seljataga oleval autol uksed avanevad.
Ja see, et sukkpüksid säärest ripnevad… Ükskord käisin terve päeva tööl ja õhtul avastasin, et ühed sukkpüksid on veel pükste sees, ei taha mõeldagi, millise kujuga tagumik mul sel päeval olla võis…
Tänagi 2 juhtumit, mitte minuga, aga minu isaga:
hommikul ärgates olen üksi kodus ja komberdan tualetti, tuli põleb, ehkki meil on komme see ära kustutada, kui kedagi sees pole.
Isa tuli vahepeal koju ja vaatas natuke telekat. Tal on komme telekat taimeri peale panna ja oma arust pani kah hommikul 9.30 paiku. Aga kui me kella 12 ajal koju jõudsime, siis telekas häälitses. Mina ei pööranud ka sellele välja minnes tähelepanu, kuna ta nii tihti taimerit kasutab.
Mina olen kirjutanud pressiteate, kus pealkirjas sees maakonnanimi Ida-Virumaa. Aga klaviatuuril teadagi r ja t täht kõrvuti … ja kui ka kõik muu teksti enne Send nupu vajutamist hoolega üle loed, siis pealkirja ju mitte kunagi…
Ja veel üks lugu tuleb meelde, küll sõbrannaga seoses. Üks meie ühine sõber ostis võimsa mootoriga auto ja muidugi oli siis vaja testsõitu teha. Auto rahvast täis, kõik kordamööda roolis. Sõbranna kord – ja no eks oled ikka natuke ähmis ka, kui võõra auto rooli istud. Võtab siis paigalt ja kiidab asjatundlikult: “Jajah, suure mootoriga kiirendab ikka hästi küll!” Autoomanik vastu: “Kui sa veel teaksid, kui hästi kiirendab siis, kui sa käsipiduri maha võtad!”
Kaja esimene lugu saab mult kõige kõvema naeru preemia ;)))
Ja teise loo pääle tahaks öelda – ahhaa, muidugi juhtus see su tundmatuks jääda sooviva sõbrannaga, mitte su endaga! (niisama norin)
Mul on siin New Yorgis praegu külas ja ööbimas üks tundmatuks jääda sooviv sõber Tallinnast. Mulle meenus, kuidas me tuttavaks saime. Ühel hetkel ca 10 aastat tagasi helistas see noormees mulle Tartu Favoriidi toimetusse, et “Õu, mis teed ja millal Tallinnasse tuled?” Teadsin teda nimepidi ja nägupidi küll, sest ta oli meedias figureerinud, aga ei tundnud isiklikult. Seda ma talle siis ka telefonikõne käigus tagasihoidlikult mainisin.
“Mis mõttes, ei tunne! Sa ju olid seal peol K-i juures Kalamajas, mäletad?!”
“Eee… eei,” ütlesin mina.
“Olid-olid!” Ja jutt läks jälle muudele teemadele, ma ei hakanud vaidlema ka.
Mõne aja pärast leppisime Tallinnas ühes kohvikus kohtumise kokku. Loomulikult ei tundnud ta mind ära ja pidin talle lehvitama.
Ta oli väga shokeeritud, kui selgus, et see polnudki mina, kellega ta Kalamajas oli mingil peol tutvunud. Ja ta ei saanudki kunagi pihta (küsisin üle – ei tea ta siiamaani), kes see siis seal peol tutvus ja keda ta Favoriidi-Epuks pidas.
Äkki see oli seesama inimene, kellega Triin Tallinna Postimehes kohtus?! 😉
Võibolla. See inimene oli mustade lokkis juustega (mitte väga pikad), pikk ja kavala näoga ;-).
Ei, Triin…. kui sul just juuste värv pole valesti meeles (Tiinal on heledamad pruunid juuksed ja ta ei värvi neid ega ole kunagi värvinud). Mhm. Jääb siis ikkagi lahendamata saladuste rubriiki ja las jääb.
1. Härra ülemusel oli 40 juubel ja toimus siis õnnitlemine. Ma tahtsin nalja visata ( et nagu lastele öeldakse, kasva suureks ja tugevaks), välja kukkus aga lihtsalt lause “Kasva suureks”, piinlik…
2. Olin sõbrataril teises Eesti otsas külas. Kojusõidu päeval läks vähekene kiireks, sõbratar otsustas mu siis autoga rongijaama viia. Kuna olime juba tõeliselt hilja peale jäänud, siis jäime autoga ülesõidukohale tõkkepuu taha, rong väljus teiselpool tõkkepuud. Ma siis haarasin oma kodinad, jooksin autost välja rongile. Peale jõudsin, isegi 3 minutit jäi veel väljumiseni aega. Kui piletimüüja minuni jõudis, tabas mind hirmus teadmine, et olin unustanud sularahaautomaati külastada ja mul ei olnud sentigi raha. Nii siis küsisin piletimüüjalt, et kas ma veel rongilt maha jõuan hüpata ja tormasin uksest välja. Sõbrataril oli nalja nabani.
Lisaks olen jalutanud sinistes sussides mööda linna, jätnud sukapüksid pükste sisse, unustanud pesu pesemisel pulbrit lisada, pissihädaga vannituppa jalutanud ja mõtliku näoga kraanikaussi vahtinud, korduvalt unustanud toidu pliidile “soojenema” või keema ( kaks korda peet poti põhja kinni keenud ).
Ja mina just guugeldasin Tiina Väljastet ja mõtlesin, et ostan Pere ja kodu kus ta praegu kirjutab. Aga selle naise juuksed olid tõesti täitsa mustad.
Tegelikult olen juba leppinud, et see asi jääb mul meenumata ;-). Ohjah…
mina üldjuhul unustan alati midagi. ümberkaudsed muidugi teavad seda ja koos naerame nii mõnegi tobeduse üle.
seda Ida-Virumaa asja juhtus mul tihti, kui ma spordivõistlustel sekretär olin… ja käsipiduri olen ka paar korda peale jätnud.
üks kord oli “eriti hea” – olime vist mingi paar kuud tagasi just auto soetanud ja seilasime uhkelt ringi, Premacy ikkagi, kõrge ja kena. ja kui ma siis ühte teeserva, praktiliselt lumehange, parkinud olin ja sealt kuidagi tulema ei saanud (hääl on, aga edasi ei liigu), siis kallis kaassõitja hakkas juba murelikuks muutuma, ikka et võtab kätte ja hääletab kellegi targema ja tugevama, et hangest välja saaks. ta oli juba käegi püsti tõstnud, kui ma avastasin, et näedsa – käsipidur on täiesti töökorras ja ega auto ei peagi liikuma:P
nii mõnelegi üritusele on mul jäänud minemata just seepärast, et mul pole meeles olnud sel päeval märkmikust järgi vaadata. tähtsamad asjad (hamba- ja muud arstid, notariajad jmt) olen hakanud märkima telefoni meelespeasse, see ikka sisselülitatud ja kaasas püsib:P
tööl peetakse mind exeli-friigiks, sest mis ka ei ole, kirjutan faili üles – pärast hea jälle seesama fail lahti võtta ja järgi vaadata. kõvaketas on reeglina kindlam kui minu pea. üks mu töökaaslane seevastu on uhke, et temal mälu on – kõik (tähtsamad) numbrid ja nimed püsivad meeles ilma abivahendeid kasutamata – et siis saab ka metsas kännu otsas elutähtsaid asju ajada:P
tuttavate sünnipäevade meelespidamisest olen loobunud – milleks; hea kui enda oma ja oma pere omad meeles püsivad. üks vägagi lähedane ja pikaajaline sõbrants oli eelmise aasta lõpuski veel kole verine, tema oli külla kutsunud, just õigel päeval, aga mina olla olnud väsinud… ega viitsinud eriti minna, ütlesin – mõni teine päev, paar kuud hiljem ütles mulle, mis ta minust arvab… oleks ta otse öelnud, et kuule, mul sünnipäev, tule sööme torti… aga ei, ta arvas et sellest kui ta kuu aega varem meelde tuletas, peaks piisama…
parim lugu mis mul enda hajameelsusega meenub juhtus paar aastat tagasi, augusti lõpus, kui lapse kooli-alguse aktuse aega vaja teada saada oli, eks ma siis helistasin kooli ja nõudsin, kunas viiendate klasside aktus toimub, ise olin veel uhke, et näed, kui tubli ema on – rohkem kui nädal aega enne esimest septembrit on teada, mis kell laps kooli peab minema.
laps oli meeletult nördinud – ma lähen kuuendasse!!!
eks neid lugusid ole kindlasti veel, kõik ei tule korraga meelde:D
Kord oli kiiresti kotti vaja, aga raha vähevõitu. Suundusin siis second-handi. Otsisin ja tuhnisin seal tükk aega, aga kõik sealsed kotid tundusid ikka liiga koledad ja nõnda ei ostnudki midagi.
Kõnnin siis mööda tänavat kodu poole ja vaatan: oi, mis mul käes ripub! Üks neist koledaist koledaim – pruunist kunstnahast, vormitu, narmendav.
Läksin poodi tagasi ja vabandasin, et olin neil äsja vargil käinud.
mina olen lapse lasteaeda unustanud. viisin lapse hommikul sõime ja seisime mehega teineteisel pool kõnniteed. hüüdsin, et kes lapse järgi läheb ja kuulsin vastuseks, et mina. õhtul olin pikemalt tööl, jõuan kell 7 koju , mees kodus ja last ei kusagil. vaatsime teineteisele üllatusega otse ja selgus, et tema hüüdis hommikul sina, mitte mina. kimasime sõime, laps mängis uhkes üksinduses ja oli väga rahul, et terve maja ehk 2 rühma mänguasjad on tema päraslt. kasvatajagi polnud väga pahane.
teinekord saatsin mehele tigeda meili, et mine too ise laps ära, mina iga päev ei jõua. trükkisin ainult mehe eesnime, arvuti pakkus mingit aadressi ja kuna mehe meiliaadress oli kontaktides olemas, siis arvasin, et pakub tema nime ja vajutasin send. mõne aja pärast sain uuelt kolleegilt, mehe nimekaimult kirja, miks ta peab kellegi lapse ära tooma. selgus, et tööle oli tulnud uus meeskolleeg, kellest ma polnud midagi kuulnud (ikkagi mitusada inimest) ja outlook targa programmina saatis meili kohe majasiseselt ära.
Meie korteriühistu raamatupidamine ja taarapunkt asuvad kõrvuti majades ja pole vist eriti palju mõelda, milliseid eksitusi see vahetevahel endaga kaasa toob.
Eestis on nüüd poes kaardiga maksmisel tobe süsteem oma PIN ise miskisse tarka masinasse toksida. no nii, olen mina maksmas, ulatan kaardi, müüja võtab vastu. mina: “vabandust, annan teile teise kaardi, selle kood ei ole peas”. teine kaart oli selline, kus koodi pole vaja, ainult allkiri anda. värske abielunaisena oli mul meeles, et vana nime ei tohi enam kirjutada. võtan pastaka…. ja uut nime meelde ei tule. müüja vaatab mulle otsa, mina vaatan müüjale otsa, hakkan vaikselt roosatama. lõpuks kohman, et mul ei tule mu nimi meelde, ja vaatan kaardi pealt. müüja vaatas ikka üsna imelikult.
ükskord oli vaja politseis käia, lapsel varastati tänaval mobiil.
eks natuke sabin oli ka sees, aga põhimõtteliselt ei midagi hullu – laps elus terve ja mobiilgi polnud teab’-mis uhkuseasi…
kui siis politse-tädi küsis: teie vanus palun, sain ma tükk aega rehkendada, mis aasta see parasjagu on ja kui palju ma siis vana olen.
sama uurimise käigus mõni minut hiljem oli küsimus: lapse sünniaeg. vaidlesin poisiga päris tõsimeeli, et oli see nüüd 30 või 31 juuni või juuli…
tädil oli lõbus.
Mina ise olen vastikult mittehajameelne, kuid mu mees on absoluutselt hajameelsus ise. Näiteks veel mõni aeg tagasi unustas ta peaaegu igal hommikul tööle minnes mobiiltelefoni koju ja tuli sellele muidugi alati järele ning umbes pooltel kordadel pidi ta veel korra koju tagasi tulema, sest oli ikka mobla maha unustanud. Kodus kaotas ta ka varemalt oma mobla koguaeg ära ja mitu korda päevas pidin kuulma fraasi: helista mulle. Selle kõige vältimiseks hoiab ta nüüd moblat ainult jope taskus, siis on see alati kaasas.
Ja muidugi paar korda on ta koeraga õue minnes ka koera tuppa unustanud. Üks tema eripära on veel see, et igalt poolt võtab ta pastakaid kaasa, pistab need tasku ja siis kodus kraamib taskutest välja. Meil on kodus tõeline pastakate uputus. Õnneks aitab koer neid hävitada.
Olen kunagi ära unustanud kuivana ma olen. Mul oli alles äsja sünnipäev olnud. Igatahes läksin arsti juurde ja see küsib, et kui vana olen. Vastasina utomaatselt, et 16. siis tuli melde, et oih sünnipäev ju oli, et ikka 17. Hakkasin siis mõtlema, et midagi on valesti, et peaksin nüüd ju täiskasvanute hulka kuuluma. Parandasin ennast veelkord, et olen ikka 18. Kuna mu sünniaasta on 79 siis alates jaanuarist on mul ja aasta lõpus sama number. Hakkasin siis meenutama, et mis aasta parasjagu on ja vaatan kalendrisse, et 97. Parandasin end veelkord. Aga järgmine pilk kalendrisse näitas, et on alles detsember. Ja nii ma end järjekordselt parandasin, et olen ikka 18. Silmaarst uuris, et kas ma ikka olen õigest uksest sisse astunud ja nimelt silmi kontrollida tahan. Aga no juhtus noh..
Lapsed olen lasteaeda unustanud ja neid sinna tooma läinud kui nad parasjagu haigelt kodus on.
Kassi unustasin eile rõdule. Hommikul enne tööle minekut lasin kassi rõdule ja siis läks kiireks ning sinna ta minust jäi. Töökaaslane räägib mulle tööjuures oma kassist kui mulle minu kiisu meelde tuleb. Helistasin igaks juhuks mehele, et äkki ta lasi kassi tuppa ikka enne äraminekut. Tema aga kiidab, et nüüd ma siis tean kuskohas kass karjus…
Helistasin siis ülevalt naabrile ja uurisin, et kas kassi kisa on kuulda. Ta ütles, et kui ma poleks talle helsitanud ja väitnud seda oma kassi olevat kes rõdul istub oleks ta varsti politseisse helistanud. No ma siis helistasin vanaisale, kes meie lähedal elab ja kellel igaks juhuks võtmed on, et ta kassi rõdult päästaks. Õnneks ei jõudnud ta seal eriti kaua olla.
rohkem hetkel meelde ei tule…
Mina olen väga viisakas. Ikka kipun pangaautomaati tänama, kui ta mulle kaardi tagasi annab.
mul kajaga sarnane tähtede segiajamise lugu:
tahtsin öelda “sellega saame veel vett ja vilet näha”, aga “vett” asemel ütlesin mitte just väga ilusa sõna
oma kodu ukse taga olen kella helistanud ja imestanud, miks keegi avama ei tule. elan üksinda.
ja siis need “tavalised” lood: kaardiga makstes otsin sente, sularahaga makstes kirjutasin ükskord tagasiantud rahale uhke allkirja
mina olen koera poe ukse taha unustanud. tavaliselt koeraga ei käi poes, aga ükskord oli midagi kiiresti vaja. no jooksin poes ära ja hoobilt kodu poole sibama. poole tee peal tuli meelde, et oot-oot, mul oli ju koer ka kaasas. tuiskasin tagasi, koer istus ääretult üllatunud nägu peas ja vaatas kodu poole, tema oli mind mööda tuiskamas näinud küll.
olen lastele lasteaeda järelele läinud, kui nemad hooips kodus haiged on. no ja sinistes sussides tänaval käia pole minu jaoks samuti probleem. 😉
no mina küll hajameelne pole, kuid mu silmakirurgist sõber…
Ööbisime laevas, Haapsalu lahe sügavuses oleva sadamasilla ääres.
Varahommikul sattusin päikestõusueelset loodust uudistama.
Ilus- ilus udude aeg, mida haruharva näeme.
Päikesetõus on veidi loojangust hapram, lühiajalisem.
Merel ärkamine võimendaks sõprade naudingut, seetõttu käivitasin mootori, harutasin otsad sillast lahti ja vaikse käiguga libisesin lahe suudme poole.
Imestasin, et varasest ajast hoolimata nägin sillal kedagi liikumas, kuid varjasin rähmas silmade eest seda idülli sobimatut detaili.
Merel, laidude vahel käisin kalal, nautisin sooja suvehommikut ja pusisin tõusvas tuules kahte purjelauda kokku pannes. Naised katsid hilise hommikusöögi laevalaele. Leivad olid otsagi saamas, kui hüüdsin sõbrale, et ta peaks kiirustama, kui tahab midagi hamba alla saada.
Lõunast sättisin end lauaga merele minema ja meelitasin sõpragi välja tulema jutuga, et päike juba kõrgel.
Ikka vaikus. Kostus vaid sõbra naise hääl, et kaasat ruhvis ei ole.
Laevalael olijatega pilke vahetades olime jahmunult sunnitud tunnistama, et sõpra pole üldse laevaski.
Mees üle parda !
Kangestav hetk kõigis mereteemalistes lugudes.
Juurdlesime innukalt.
Kihutasime tagasi sadamasse- ei hingelistki.
Haigla kaudu leidsime kadunukese õpingukaaslase koduse aadressi ja seal ka pahura uppunu.
—
Ebasportlikus riietuses hommikuselt sörgilt tulles oli ta mind 10 m kauguselt lahkumas näinud. Arusaamatuses jooksnud siis järgmise kai otsale ja siis järgmise.
Kõigil juhtudel näinud vastuseks oma lõbusale, paluvale, pahurale, siis solvumisest ja mõistmatusest tulvil pantomiimile vaid mu osavõtmatut pilku.
Laevatee möödub kaidest vaid meetrite kauguselt, kuid mõtetega merel olles ja ilma prillideta olin ma vastumeelselt silmanud vaid uneaega sobimatuid, vilkalt liikuvaid veidrikke.
Lugu juhtus Tiigi 14 ühikas 30 a tagasi ( siis kui enamuse siinkirjutajate vanemad veel noored olid). Toanaaber läks alla keldrikorrusele dushiruumi end pesema, kuid oli varsti ainult kitliväel ja paljajalu ähmis näoga toas tagasi – elasime neljandal korrusel ja ta oli paljajalu kivitreppidest üles kihutanud! Seebine ka veel. Ja mis oli siis juhtunud?
Dushiruumis olid sel ajal avatud kabiinid – kaks või kolm ühes seinas ja üsna lähedal vastasseinas samuti 2 või 3 kabiini. Ta läks rahulikult dushi alla, vastas kabiinis ka keegi pesi, aga esialgu ei pööranud ta sellele tähelepanu. Siis aga märkas, et vesi pladises imelikult ja et see teine seal ei liigutagi, vaid seisab kogu aeg seljaga tema poole. Märkas siis, et imelikult karvased jalad ja kitsad puusad ja laiad õlad ja….. Juuksed olid sel teisel küll pikad, aga kui ta siis ikkagi taipas, et tegemist on hoopis meesterahvaga, oli kiljatanud ja tulekut teinud. Peale kitli ei jõudnud midagi kaasa haarata.
Palus siis mind, et ma tema asjad sealt riietusruumist ära tooksin. Läksin alla ja mis selgus – uksel oli silt, et seoses meeste dushiruumi remondiga on nüüd naiste dushiruumis kellaajad – vahepeal paar-kolm tundi meeste aeg ja siis jälle naiste aeg. Kuna meeste aeg oli varsti lõppemas, siis sai toanaaber varsti ennast seebist puhtaks pesta.
Praegusaja noored vist niimoodi enam ei reageeriks?
Teine tragikoomiline lugu veel ….. kolisime 86.a. sügisel maale elama. Abikaasa käis ikka hommikuti jooksmas ja sel hommikul läks ka, aga otsmikulamp sai tühjaks ja ta pidi edasi pilkases pimeduses jooksma. Ütles, et natuke ikka teeäärt nägi. Aga seda ei näinud, et keegi vastu tuli. Nii ta siis põrkaski kokku mehega kes käruga piima pukile tõi. Mees oli kummargil käru vedanud – raske ka vist – ja nii oli peadpidi abikaasale otse kõhtu sihtinud. Muidugi kukkusid mõlemad ja käru ümber ja piim maas ja…. õnnetus missugune. Seejuures ju täielik pimedus. Abikaasa ütles, et paar päeva hiljem oli keegi peasidemega mees teda poes tervitanud …..
Ja kolmas lugu ka – aasta 86 ikka. Poisid olid 3 ja 4 alles ja jõid ju piima iga päev. Läksin siis mina süüdimatult kohalikku poodi ja küsisin piima. Vastus – täna ei ole piimapäev! Ja selgus, et sellesse poodi pidin hoopis piima tellima, sest muidu ei saanud piimapäevalgi. Vat siis! Olin tulnud Tallinnast, kus 10 minuti tee kaugusele jäi 3 erinevat toidupoodi ja võisin iga minut saada kõike, mida tahtsin, aga siin maal oli ikka üsna karm värk.
Tulid kolm lugu – esimene natuke hajameelsusest, teine tragikoomiline ja kolmas lausa traagiline 🙂
Ah see pole midagi. Kõik õnneliku lõpuga lood. Hajameelsus ise aga ei ole üldse naljakas. See võib ikka väga kurvalt lõppeda. Eelmine suvi oli siin selline asi, et mehele helistanud naine töö juurde, et kuule kas sa siis ei viinudki last lasteaeda? Ma tuolin järgi aga last polegi. Mees mõtleb ja naine pärib, et kas sa võtsid ta töö juurde kaasa või … toru jääb lauale ripnema kui mees juba meeletu kiirusega lifti ootamata mööda tuletõrjetreppi välja keset kuuma parkimisplatsi oma auto juurde jookseb. Ja leiabki mida ta kõige rohkem kartis … kinniste akendega auto tagaistmel oma lapse surnukeha. Rihmadega turvatoolis kinni nii nagu ta hommikul ise hoolitsevalt sättinud oli …
Iga suvi kui temperatuur on meeletu juhtub siin selliseid asju. Hajameelsus kills.
Milline kohutav surm. Laps turvatoolis. Ma ei saa seda nüüd oma peast välja.
Kuumusesurm on vist valusam kui külmumine.
Justini venna hajameelsus tappis kunagi kodujänese (ta oli puuriga pandud jänku puu alla varju, aga ei arvestanud, et päike ja vari ju liiguvad. Läks vend hoopis tuppa ja jäi magama.)
Lisan mõne vähe õnnelikuma noodi. Üks pooltuttav läks järjekordselt doonoriks, vereandjaid oli paljuvõitu, järjekord pikk, temal aga kiire ja nii ta siis küsis:
“Vabandust, kas ma tohin vahekorras järele tulla?”
Ise saan hakkama kõigest selliste triviaalsustega, nagu telefonitorule lehvitamine, raamatukogu kaardipilule koduvõtme pakkumine ja poes raamatukogukaardiga maksmine. Ja korduvalt olen suunanud mobiiltelefoni telekale ja närviliselt klõpsutanud.
no war! make Kids 🙂
http://mx-med.com/birth-control/dog-birth-control-pill.html dog birth control pill http://mx-med.com/birth-control/seasonale-birth-control.html seasonale birth control
http://mx-med.com/vioxx/vioxx-class-action-lawsuit.html vioxx class action lawsuit
http://mx-med.com/valium/order-valium-online.html order valium online
🙂
no war! make Kids 🙂
http://slimdetox.com/online-fioricet.html online fioricet
http://slimdetox.com/buy-soma-online.html buy soma online
http://slimdetox.com/buy-meridia-online.html buy meridia online
🙂