Tüüpe pesumajast ehk miks mulle meeldib Ameerika

“Mis on Ameerikas head? Mida sa igatsema jääd, kui New Yorgist lahkud?” küsiti mult eile.

Ma tean küll, mida. Õigemini keda.

Inimesi. Neid, keda sa puudutad – vahel vaid hetkeks, vahel pikemalt – ja kes elavad siin oma elu.

1. LUGU Suusamütsiga onkel.

Belle Harbori peatänaval keset ilusasti disainitud pagariärisid ja pisipoekesi on üks suur lahmakas maad ja vana väike maja, millel ümber traataed. Aiast paistavad vanad lauad, toolid, jalgrattad, kärud. Ja tabaga lukustatud värava kohal laiutab silt “Tere tulemast!”

Ühel päeval, kui pesumaja poole läksin, oli see värav lahti. Kärutasin koos Martaga sisse.

Aianurgas seisis üks pikk määramatus vanuses mees, kel oli peas roheline suusamüts. Selline, mida 1980ndate Nõukogude Eestis kutsuti kukemütsiks. Võidunud lätu alt paistsid punased juuksed ja mehe silma naersid.

“Tere! Mis see siin on?” küsisin ma.

“Pood!” Ja silmad lisasid: “Hehehee…”

“Mida siin müüakse?”

“Jalgrattaid! Vanu rattaid!”

“Aa, ma mõtlesin, et vana mööblit…”

“Kas sul on vaja vana mööblit?”

“Ei, tegelikult ei ole vaja, mul on kõik olemas. tahtsin lihtsalt vaadata.”

“Nende laudade peal müüakse suvel aiaasju.”

“Mida, aiamööblit?”

“Ei, sibulaid ja nii. Aga sul ei olegi ju mööblit vaja, ah!”

See oli parajalt jabur dialoog ja mehe silmad muudkui naersid. Ta läks kentsakalt omaette muheldes poeruumidesse sisse, minuga headaega jätmata. Lapsele ei pööranud ta üldse mingit tähelepanu, aga kogu selle asja juures oli ta ääretult muhe.

…Tegelikult see polegi ju mingi lugu. Midagi ei juhtunud. Aga mul on ikkagi selline tunne, et ma olen selle onkliga eelmises elus kohtunud, ja sugugi mitte vaenlastena.

Nüüd kärutan ma tema kilakola-aiast mööda ja näen teda vahel, alati koos ta võidunud mütsilotuga. Paar korda on ta lehvitanud ja hüüdnud: “Ehhee, ega sul äkki mööblit pole vaja!”

2. LUGU: Jola, kes teab nelja tankisti
Kui esimest korda pesumajja minema asutasin, oli mu meel mõru. Vana kodu pesumajja jäi maha Richie, paks lapsemeelne vanapoiss, kes Martaga pesumasinate vahel peitust mängis. “Kes iganes meid uues pesumajas ees ootab, Richiet ta asendada ei saa,” mõtlesin ma.

“Läheme pesumajja,” ütlesin Martale.

“Jaa, Richie!” kiitis ta, nii et mul süda taas kokku tõmbus – oijah, olid ajad!

Kui uksest sisse kõndisime, oli mu pettumus parasjagu suur. Richie pesumaja Hobokenis oli olnud suur saal, kus seina ääres mitukümmend pesumasinat ja teist sama palju pesukuivateid. Isegi nädalavahetustel, kui rahvast palju, oli ruumi kõikide jaoks. Siinse peatänava ainus pesumaja oli aga üsna väike ruum, kus umbes kümme masinat ühel pool seina ja kümme masinat teisel pool.

Meie vastu tõttas keskealine kitsa näo ja hobusesabaga naine. Kõnetasin teda inglise keeles, aga ta vastas mulle “grazhlukerukczhlmzh-polska?”

“Kuidas, palun?”

“Vabandust, ma arvama, et te poolakas olema.”

“Ei! Aga mind on elus millegipärast umbes sada korda poolakaks peetud! Ja ma olen Poolas käinud! Mul on Varssavis sõbranna, Dorotka! Ja mul on Poznakis ka sõber, Tomek!”

Ma ei tea, kui palju Jola mu inglisekeelsest vadinast aru sai, veel sellesama esimese kohtumise lõpuks läksime üle vene keelele. Meil tekkis kohe väga hea klapp – üks neid suhteid, kus tundub, et üks ütleb teisele alati õige asja ja jutt muudkui hargneb ja hargneb.

Jola kuulub Belle Harbori poolakate kogukonda, see on siin iirlaste ja juutide kõrval kolmas rohkem esindatud rahvus – suuremalt jaolt elavad nad ookeani äärt palistavates suurtes korterelamutes. Meil on siin isegi kaabeltelevisiooni tavapaketis üks poolakeelne kanal ja peatänaval eraldi pisike poola toitude pood.
Tegelikult elab siinses kogukonnas täie kohaga vaid Jola tütar. Jola ise käib paariks kuuks tütre juures elamas ja siis sõidab paariks kuuks tagasi Varssavisse, abikaasa juurde.

“Mis su lapse nimi on?” päris Jola mult.

“Marta.”

“Mida, Marta! Minu tütre nimi on ka Marta!” Siis valgustas ta mind oma tütrepoja kohta – et kus on parim lasteaed ja kus on suur mänguväljak.

“Mis su tütrepoja nimi on?” küsisin mina.

“Justin,” teatas Jola.

“Mida! Minu mehe nimi on Justin!” Hakkasime mõlemad veidi kohtlaselt itsitama ja Marta lõi ka mõnuga kampa. Pesumajas meie kõrval mornilt seisev juudi noormees põrnitses meid mõtlikult.

“Tegelikult on ta nimi Justin Janek,” rääkis Jola edasi oma lapselapse kohta.

“Aa, Janek! Neli tankisti ja koer!”

“Issand, ja mõtle, kui sa siia pesumajja sisse astusid, ma vaatasin, et sul on punane pats nagu sellel Marusjal seal filmis!”

Juttu, nagu öeldakse, jätkus veel kauaks. Poola ja Eesti sõpruskohtumine.

3. LUGU: Pesumaja omanik
Taipasin just praegu, et ma ei teagi ta nime. See on üks Läti päritolu juut-venelane, nimetagem teda hetkel Mishaks. Tema on niisiis Jola ülemus – esimestel pesumaja kordadel ma teda ei kohanud. Aga siis sattusin mitu korda järjest sinna minema just nädalavahetusel, kui Misha ise töötab.

Kui Misha oleks indiaanlane, oleks ta nimeks Rõõmus Uudishimu.

“Ohhoo, ma pole selliseid neiusid siin enne näinudki!” asus ta otserünnakule, kui me Martaga sisse kärutasime. Natukese aja pärast oli tal juba teada, kust ma pärit olen, kas olen Ameerikas illegaalsena või legaalselt, mis kohtades olen varem elanud, kuidas tutvusin oma ameeriklasest mehega ja kas kavatseme elu lõpuni USAsse elama jääda ja kust on Justini vanemad pärit…

Vahepeal käisin ära jalutamas, kui pesule järgi tulime, tutvustas Misha mind kõval häälel teiste tegelastega, kes vahepeal pesumajja olid tulnud. “Vaadake, see on minu naaber, ta on Eestist!” Loomulikult pidin ma siis esitama tavarepertuaari: et mis ilm seal Eestis ka on ja mis keelt seal räägitakse… Misha naeratas oma laia kuldhambaga naeratust ja noogutas mu jutule kaasa.

Paari külastuskorraga olen aru saanud, et Misha loodud atmosfäär on väga eriline. Neil päevil, mil Jola töötab, valitseb enamasti pesumajas uje vaikus, kui Jola just telefonis poola keeles ei jutusta või kui ta minuga vene keeles ei räägi.
Aga Misha räägib vabalt nii vene kui inglise keelt ja sama vabalt võib ta ka ühest keelest teise tõlkida. Misha-päevadel valitseb pesumajas mokalaat, kus inimesed ajavad suust välja vastutustundetut mula. Misha jutustab isegi ortodokssete juutidega, kes samuti seal pesumajas käivad… Ta on justnagu päike kõigi keskel oma kuldselt sätendava naeratusega.

“Mismoodi teil Eestis hüvasti jäetaksegi: njaka-njaka?” uuris ta, kui ma lahkuma hakkasin. Ja järgmisel korral samamoodi… Küll see sõna talle lõpuks meelde jääb.

4. LUGU: Naeratav saladuslik noormees.

Kas te mäletate veel seda eksperimenti, mida ma alustasin siia kolides? Tahtsin tabada mulle vastunaeratavat juuti, mäletate?

Ühel päeval pesumajas seee juhtus. Ootasin meie laadungit masinast tulevat, kui sisse astus üks umbes 16aastane noormees: peas must murumütsike, seljas valge triiksärk, jalas mustad viigipüksid ja need spetsiaalsed nöörid põlvede juures rippumas. Ühesõnaga, üks siinse ortodoksse hassiidi kogukonna esindajaid.

Marta lehvitas talle oma kärust ja naeratas seda kõike sulatavat laia lapsenaeratust.

Ma vist juba natuke nägin värelevat vastunaeratust noormehe huultel.

Siis pani Marta oma peopesad kokku, nagu peidaks midagi, ja hüüdis üllatunud häälega: “Oi! Oi! Oi!”

Noormees hakkas üllatunult ja päris laialt muhelema. Mulle tundus korraks, et ta hakkab meiega rääkima, midagi küsima.

Aga siis oli põgus hetk läbi, ta astus oma pesukotiga vaba masina juurde ja pühendus oma pesule.

Mõni päev hiljem sattusin ma seda lugu Justinile rääkima.

“Kas sa ei tea, et “oi!” on juutide hüüe?” küsis Justin.

“Mida?” tegin ma. “Oi?!!”

Ja nii ongi Justinil nüüd teooria, et see noormees naeratas meile poolenisti seepärast, et ta pidas meid siin elavateks vene või poola juutideks.

Arvaku mis tahab, mina kavatsen talle järgmisel korral uuesti naeratada ja vaatame, mis juhtub.

JA NII EDASI

Võiks jätkata sellega, kuidas me käime ookeani ääres laudteel jalutamas ja kohtume seal iiri (iiRi) vanaemadega, kes oma lapselastega jalutavad ja minuga mõnusa ümmarguse iiri (iiRRi) aktsendiga juttu puhuvad.

Või kuidas ma tasapisi tutvun oma tänava elanikega. Või raamatukogutädidega. Või kohaliku kohviku seltskonnaga.

Mis mulle siin meeldib rohkem kui Hobokenis – viimane oli väga kindlalt noorte inimeste trendikas üürikorterite kogukond, väga moodne ja…steriilne. Vähe oli seal selliseid pesumaja-Richie taolisi tüüpe, kes kaua seal elanud. Aga siin Belle Harboris on… on nagu päris.

“Siin on nagu Euroopa, eksole!” kiitis mulle üks Iirimaalt siia kolinud tädike, kellega promenaadil enne juttu ajasin.

Ma mõtlesin ta ütluse üle pärast järgi. Ja mõtlesin sellele, et ma olen väsinud võrdlemisest ja üldistamast. Mulle lihtsalt meeldivad need inimesed siin, kõik eraldi ja kõik kokku.

34 mõtet “Tüüpe pesumajast ehk miks mulle meeldib Ameerika

  1. Airi

    pesula on läänerannikul vaid vaeste inimeste koht. ehk mitte vaesed vaimult, ent vaesed cashilt. sorry!

  2. Leenu

    huvitav suhtumine, et pesumaja on vaestele.
    mul oleks raha, et osta pesumasin ja oleks ka raha, et kulutada vett, aga .. ma käin ikka pesumajas. mul on pesumaja kohe keldris, oma maja all 🙂 pole kauge minna, mugav olen vist.. hm.. tegelikult oleks oma toas ju veelgi mugavam.. njah, järelikult olen vaene 😛

  3. Mutt

    Päris lahe oleks, kui ka meil siin Eestis oleksid sellised pesumajad, kus saab peale pesupesemise ka uute ja huvitatave inimestega suhelda. Mina küll käiksin seal 🙂 Olgugi, et endal pesumasin olemas. Lihtsalt huvitav ja vaheldusrikas oleks.

  4. triin

    Epp, väga tore jutt!
    Aga Eestis on kodus ikka odavam pesta kui pesumajas. Aga meil polegi vist selliseid. Igaljuhul on tüütu kodus pidev pesukuivatamine kui ei ole kuivatuskappi ega aeda. Kuna olen maalt pärit, on see Tallinna elu ikka paljuski absurdne – pesu ei viida välja ja lapsi ei saa ka üksi välja lasta. Mul oli kooliks juba pool “maailma” ilma vanemateta läbi käidud. Aga linnas pole lapsed üksi poeski käinud.

  5. unekott

    doh, et eestis pole pesulaid!
    mutt ja teised, lööge neti otsingusse “selvepesula” ja küllap leiate, lisaks tasub kodu ümber lahtiste silmadega ringi vaadata, ühikate läheduses leidub neid kindlasti – inimesed tahavad ju oma pesu sealgi pesta.
    aastaid tagasi elasin akadeemia teel ühikas, seal polnud ei pesumasinat, sooja vettki mitte, siis sai leitud sealt-samast lähedalt, hoovi pealt päris korralik pesumaja. Ikka pesu kotiga kaasa, laps kainu ja pesumajja! oli sealgi igasugu tüüpe, karvaseid ja sulelisi, peamiselt muidugi venekeelne suhtus, sest eestlased ju nii madalale ei lange, et ühispesulasse pesu pesema minnakse, ikka kas tuttavatelt lunitakse või endale pesumasin ostetakse… kultuur on lihtsalt teine kui ameerikas v venemaal, tundub mulle.

  6. sepp

    just eile käisin, soovisin hääd naestepääva ja jäin suu ammuli vahtima, kui lahke teenindus oli 🙂
    a rahvast on seal niisama passimas vähe ja ega eestlased teatavasti ei suhtle ju nii kui nii…

  7. Sirkus

    Huvitav, minu Tallinnas on olemas pesumajad, pesu viiakse vàlja kuivama, lapsed kàivad ùksi vàljas màngimas ja poes jne jne
    Naapoli on pesu suhtes huvitav koht. Kui ilm vàhegi kannatab, pannakse kòik rahvale nàitamiseks. Kel ròdu pole vòi nòòri akna taha tòmmata ei ònnestu, paneb kasvòi pesuresti vàlja tànava ààrde.

  8. Eppppp Postituse autor

    Ma pakuks välja sellise üldistuse USA idaranniku ja lääneranniku ja cashilt vaeste ja pesumajade asjus (sorry, sorry, üldistan!):

    USA idaranniku linnades, vähemasti siin New Yorgis, on palju vanu maju, näiteks Hobokenis elasime me 1850ndatel ehitatud regioonis, praegu Belle Harboris elame 1920ndatel ehitatud majas. Siinsetel majadel on sageli vanad torusüsteemid, mis ei kannata pesumasinaid.
    Ja sellest ongi tulnud siinne pesumajade kultuur, mis on siinse linnakultuuri lahutamatu osa. Siin ei näita pesumasina puudumine korteris mitte mingit erilist sotsiaalset staatust…
    Ok, muidugi on mugavam, kui sul on omaette ruum pesumasina ja -kuivatiga (nööril kuivamist ei näe kusagil, esiteks siinne tarbijakultuur ja teiseks, ruumi pole). Aga ääretult palju on neid – ja kalleid – üürikortereid, kus pesumasinat pole. Sageli on need korterid vanaaegse sarmiga, sest nad on vanades majades. Saad endale laenikerdused ja vana kamina, aga pesumajja pead nurga peale minema.
    Ja see on lihtsalt kompromiss, millele inimene on nõus minema – iga elukoha valikuga sa ju kaotad midagi ja võidad midagi. Tean tegelasi, kes elavad East Villages seinakapi suuruses korteris – location, location, parim koht Manhattanil elamiseks! Seal ei saa õieti end ümbergi pöörata, mis siis veel pesumasinast rääkida 😉

    See pesumasinate-vaba kultuur on levinud vanadest majadest ka mujale – uute suurte kortermajade all on omaette pesumajad, kuigi torustik ilmselt lubaks seal majades ka igasse korterisse ehitada oma massina. Lihtsalt, ma arvan, kultuur on selline, mis aktsepteerib pesumajasid.

    Aga ilmselt saab selle järgi, mismoodi inimene pesulat kasutab, küll vaadata tema sotsiaalset staatust. Hõivatud ja jõukamad tüübid viskavad oma koti pesumajja ja võtavad selle õhtul puhta pesuga tagasi (see ongi see töö, mida Jola ja Misha teevad – pesevad nende pesu). Lisaks on need, kes – nagu ütled – cashist vaesemad ja kel on ehk aega rohkem, nagu mina. Nemad tulevad, pistavad oma pesu masinasse ise, ootavad 20 mintsi ja pistavad pesu kuivatisse, oodates teised 40 minutit. Kokkuvõttes maksad vähem, kulutad rohkem oma aega…

    … ja suhtled rohkem inimestega. Mulle see pesumaja-kultuur meeldib, see on mulle nii Hobokenis kui siin olnud osa naabruskonna-tundest.

    Mulle isiklikult meeldib ka see, et kui ma seljakotiga pesumajja marsin, tulevad mulle vanad ränduri-ajad meelde, siis sai ka siin ja seal maailma otsas pesumajasid kasutatud. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.

    Mis läänerannikusse puutub, siis minu teada on seal paljudes kohtades asutus hõredam ja majad uuemad, võibolla sellepärast pole neis kohtades pesumajade-kultuur levinud? Samas ei saa ka USA läänekallast ühe vitsaga lüüa. Ma arvan (pole ise käinud), et San Franciscos on samuti vanad majad, vanad torud, väga tihe asustus ja see heas mõttes linnakeskkonna küünarnukitunne… Ühesõnaga, ma arvan, et SFs on ka pesumajad.
    Aga Los Angeleses – seal on eelkõige suburbian culture, hajalinnastus, seal ma usun, on igas majas oma massin.

    Keegi võib nüüd neid kahte viimast väidet kinnitada või ümber lükata.

  9. Katrin T

    Suuremates kortermajades (ka ennesõjaaegsetes) on enamasti keldris pesuruum pesumasinate ja kuivatitega, mis töötavad kas müntidega või kaardiga, kuhu saab raha lisada. Piisavalt mugav minu meelest. Aga huvitav teema on see, miks ameeriklased kunagi pesu õues ei kuivata. Pole hügieeniline? Siin kasutatakse alati kuivatit, isegi kui aed/hoov on olemas.

  10. Eppppp Postituse autor

    See kuivatiasi – ilmselt lihtsalt kultuur. Tarbijalikkus.
    Võetakse kogu see pesupundar ja visatakse kuivatisse, siis võetakse kolmveerand tunni pärast välja. On justnagu mugavam?

    …Aga minu meelest on tagaaias kuivatatud pesul hoopis teine lõhn. Rääkimata sellest, et pesu kulub kuivatites palju kiiremini viledaks. Rääkimata elektri kokkuhoiust.

    Keeleteemadel ka.
    Jah, tegelikult on RRR muidugi shoti aktsendis. Aga kui võrrelda New Yorgi aktsendiga, siis on iirlased ka R…
    Näiteks newyorklane ütleb auto (car) kohta “kaaaa”, hästi laia a-ga ja ilma r-ta. Aga iirlane ütleb selle sõna lühikese a-ga, kuhu r otsa tuleb.

    Ja veel – kas keegi oskab seda kommneteerida, et juutide tavaväljend on “Oi”?

  11. Leeloo

    Minu kaks senti (või pigem ööri) – ma ei ole näinud Rootsis ühtki selvepesulat, kuigi ühe mu töökaaslase väitel neid siiski mõni leidub. Samas pole ei minul ega paljudel teistel korteris elavatel rootsimaalastel – olgu nad siis rikkad või vaesed – kodus pesumasinat, sest pea iga kortermaja keldris või pööningul on ühine pesuköök pesumasinate, kuivatite ja tihti ka triikraua ja triikimislauaga. Seega pole erilist mõtet kodusesse vannituppa mingit undavat ruumiröövlit muretseda, kui just iga päev pesu pesta vaja pole (ühistele masinatele on mõistagi teatav järjekord).

    Ameerika pesumajandusega ma ei ole eriti kursis, aga ma tean, et vähemalt üks mu Californias elav tuttav peseb pesu samamoodi kui mina – kortermaja pööningul ühises pesuköögis. Ainus erinevus on selles, et tema masinad söövad münte, minu omade kasutamine aga on üüri sisse arvestatud.

  12. Leeloo

    Mis “oi”-sse puutub, siis jah, “oi” on jidišis üllatus- või pahameelehüüe. S.t nagu eesti keeleski.

  13. Siiri

    Oma esimesel New Yorgi elu hommikul õue minnes nägin naabrite teise korruse akna taga oleval pesunööril kolme paari vanainimeste aluspükse kuivamas, ilus sinine taevas taustaks 🙂 Teisel pool naabritel on ka akna taga pesunöör, mille teine ots on suure puu külge kinnitatud ja seal pesunööril on tihti ilusad heledad voodipesud ja käterätid. Kuna meie õue peale on ka kaks pesunööri pandud, mida keegi ei kasuta (meie majas on veel kaks perekonda korterid üürinud), siis kuivatan meie pesu seal ja pesumajas kuivatit ei kasuta. Elame vaikses ja rohelises eramajade rajoonis, mitte kaugel Manhattanist. Ja olen paljude aedades näinud nööril kuivavat pesu. Meie ümbruses elavad põhiliselt kreeklased ja itaallased.
    Ükskord sõitsime ratastega mööda linna ringi ja sattusime rikaste linnaossa, kus on suured aiad ja ilusad eramajad (umbes selline piirkond, nagu on filmis Beverly Hills 90210). Seal olid mitmes aias pikad pesunöörid kuivavat pesu täis, ühes kohas isegi pikad kepid keskelt nööre toetamas, nagu ma oma lapsepõlvest mäletan.
    Nii et mul hoopis teistpidi arusaam, kui Katrinil, siinsest pesukuivatamistavast.
    Peale selle juhtusin eelmisel suvel nägema, kuidas üks usin tüse proua kaevas oma aias maad ja tegi peenraid, kuhu pärast ilmusid tomatid, kurgid ja maasikad.Kõrvitsad kah. Ja tal oli seal aias lisaks veel väike kilekasvuhoone. Sellest, et kõik suvelilled siin aedades on täpselt samad, mis Eestis, ma ei hakka parem rääkimagi. Eile nägin esimesi lumikellukesi ja krookuseid. Ja ma tean, kus aias on suvel sinised rukkililled 🙂
    Mul on New Yorgist siiani jäänud saamata kultuurišokk, sest minu kodu ümber on kõik on kuidagi sarnane Eesti linnaeluga. Vahe ainult selles, et paarisaja meetri kauguselt minu kodust võib üle jõe näha täies hiilguses Manhattanit. Ja seal on muidugi hoopis teistsugune elu. Elevandi teine külg.

  14. Leeloo

    Katrin – ma arvan, et need pole hügieenilisuskaalutlused, mis panevad kuivatit kasutama, vaid ikka mugavus ja ajavõit. Pistad pesu kuivatisse sisse, 40 minuti pärast võtad välja ja ongi kõik – kui vaja, saad kohe selga ka panna. Ei mingit nöörile riputamist ja poole päeva pikkust ootamist. Õuelõhn on maitseasi pealegi, mõnele ei meeldi.

  15. Katrin T

    Siiri, mind hakkas kohe huvitama, kus on see ilus roheline rajoon kohe Manhattani lähedal? Just sellises kohas tahaksin ma elada. Loodan, et sa ei pane mu liigset uudishimu pahaks.

  16. helen

    siin floridas tundub kyll pesumajandus olema rohkem vaesema klassi igapaevaelu. ise olen elanud mones korteris kus pole pesumasinat olnud, aga siis on seal korterikompleksis alati olnud oma pesumaja. sinna kyll kunagi keegi istuma ja pesu valmissaamist ootama ei jaanud. mindi ikka tuppa ja parast tuldi pesule jargi. aga nahes siin avalikke pesumaju, on kyll pesumasina ja kuivati olemasolu minu korteri yks pohikriteeriumeid. siinsetes pesumajades kaivad pohiliselt mustad ja mehhiklased, kellest pooled raudselt yhtegi sona inglise keelt ei raagi, aga kes sellegi poolest raudselt yritavad sinuga suhelda. larm on pesumajas selline et korvad jaavad lukku. kuna mu loomaarst asub tapselt yhe pesumaja korval, siis ma monikord olen sunnitud sealt (liiga) lahedalt mooda jalutama ja ei ole vist onnestunud see yhtegi korda ilma et moni mehhiklasest hurmuri kylge poleks lya yritanud. naisterahvad, kes on elanud osariikides kus on palju mehhiklasi, teavad kui tyytu see on. nii et pesumaja minu jaoks on igatahes vaga ebameeldiv koht. kusjuures siin kuivatatakse pesu valjas kyll, odavamate korterelamute hoovis lehvib pesu kogu aeg.

  17. helen

    kui kuivatit kasutada, siis lisaks ajavoidule kuivamise naol on ka enamasti ajavoit ses suhtes et triikima ei pea. eestist noori peal kuivatatud pesust maletan vaga hasti pidevaid triikimata riiete hunnikuid..

  18. kaur

    helen, moodsad inimesed ei osta endale riideid, mis triikimist vajaks 🙂 meil kodus on triikraud peaaegu et unustatud riist, aeg-ajalt triigin mina enda töösärke.

  19. Katrin T

    Ihhii, ma praegu lugesin, et Kaur kirjutas, et ta triigib enda öösärke 🙂

    Aga pesukuivatamise kohta võib järelduse teha, et ühe inimese kogemuste põhjal ei saa üldistusi teha, tundub, et neid väljas pesu kuivatajaid ikkagi on siin.

  20. helen

    ehhee, ma lugesin ka et oosarke :).
    aga minul isegi tavalised t sargid jaid noori peal krimpsu, kuivatiga on samad riided taitsa kantavad. voibolla pean nooripeal kuivatamist veel harjutama. ja veel maletan liiga hasti kuidas lapsepolves ema sundis taskuratikuid, kateratikuid ja voodipesu triikima ja mingis hullusehoos tegin ma veel seda monda aega isegi juba iseseisvat elu elades :D.

  21. kaur

    mina kohtusin sealsamas ameerikas poola tytarlapsega, kelle nimi oli Justina. Poleks arvanudki, et see nii popp poola nimi on 🙂

    kas teil seal ymbruskonnas poode ka on? (peale poola omade)

  22. Moonika

    Ei ole ma kunagi elus triikimist palju harrastanud. Aga kui ma kunagi au pairina siin Inglismaal töötasin, siis seal sain seda triikimist harrastada küll. A nuh, aluspedu triikida…Ma saan ära kui on töö- (öö?) särgid, aga mõttetu aluspesu või voodipesu. Viimase kohta küll räägitakse, et siis pidi kauem puhas püsima vms. Mai tea kus ma seda kunagi kuulsin. Ilmselt olen ise liiga laisk, et asju triikida 🙂 Kampsunid ju enamasti krimpsuliselt ei lähe 🙂

  23. ela

    Pakun naljakate lugude teemat – näiteks igal nädalal mingil kindlal päeval. Usun, et paljudel tuleb meelde naljakaid lugusid, mis enda või tuttavatega on juhtunud.
    Muidugi siin blogis Eppu ja kommentaare lugedes saab ka nii mõnigi kord südamest naerdud – ja naer on ju terviseks.
    Eriti meeldis ja jäi meelde Sveriku ütlus Skype kohta – et saab tundide kaupa kuulata sulle armsa inimese nohisemist. Naersin siis südamest, tundus nii vaimukas, aga pärast, kui Sveriku lehel käisin ja mõistsin, et ta ei elagi Eestis, sain aru, et tema mõtles seda mitte naljana, vaid tegelikult ongi nii.
    Ja paar päeva tagasi oli vahva lugeda, kuidas Epp mõnusalt hommikukohvi joob ja suurt hulka kommentaare naudib, sel ajal kui meil siin Eestis hakkab juba pingeline tõõpäev läbi saama. Tegelikult on see ju hästi organiseeritud – kui Epp oma jutu valmis teeb ja magama läheb, ärkab Eesti ja saab hakata kohe kommenteerima.
    😀

  24. Katrin T

    Aitäh Siiri. Astorias pole ma kunagi käinud. Eks peab ikka ise vaatama ja otsustama.

  25. Eppppp Postituse autor

    Minu Astoria-kogemus eriti toredaks ei osutunud jah, aga need (odavamad) korterid olid seal industraalsema poole peal.

    Mis pesukuivatamisse puutub, siis mõtlesin välja – Astorias on domineeriv värskete immigrantide kogum, need kreeklased ja itaallased veel mäletavad ja järgivad oma kodumaa kombeid. Eks selline see Ameerika olegi, kihiline nii ühte kui teispidi – kõike ei saa paika panna sissetulekute või klassikuuluvuse järgi.

    Aga see Ela idee on hea, mul pole praegu pikalt aega, et midagi pretensioonikat kirjutada 😉 Aga ma kohe löön üles hajameelsete lugude teema.

  26. andry

    iga inimene peegeldab tagasi seda, milline ta ise on.
    Kama 16 Meerikas või Venemaal.
    Miskipärast Eestis on suht raske rõõmu vastu saada.
    Käid ringi ja naeratad inimestele. Nigu mingi idioot.
    Või ma ka ei tea.

  27. Katrin

    Jah Katrin (muide olen ka Katrin T:), kindlasti tule Astoriasse, ise elan ka siin juba 3ndat aastat ja vaga monus on, 10-15 minutit Manhattanile ja meie maja katuselt on ilus skyview…. Kui sobrad soolaleivale tulid, ullatasime neid keskoise sampusejoomisega katusel – siin on muide tahti ka taevas naha!) Koik on vaga lahedal, 15 minutit jalutan trenni, restoranid ja euroopalikud kohvikud. Monus on liigelda ka (saab kiirelt ja mugavalt Long Islandile ja ule silla Manhattanile saab ilma rahata soita:)

  28. andry

    Siin ei oska muud öelda, kui oi oi oi

    KESK-EUROOPA JUUDID ON ASUTAJARAHVAS
    Aškenazi juudid pärinevad vaid neljast esiemast. Sellega on nad kõige markantsemaid nn asutajarahvaid (founder nation). Ajakirjas The American Journal of Human Genetics avaldatud artiklis on aškenazi juutide põlvnemist uurinud 23 eri maade teadlast, sealhulgas Richard Villems, Ene Metspalu ja Toomas Kivisild Tartu Ülikoolist ja Eesti Biokeskusest. Kasutades emaliini pidi pärandatava mitokondri DNA täielikku järjestust, näidati et pool 8 miljonist aškenazi juudist põlvneb neljast naisest, kellel oli eriline mitokondri DNA, mis teistel rahvastel puudub. Teadlased järeldavad, et neli asutajatele kuulunud mitokondri DNAd laienesid viimase aastatuhande jooksul Euroopas oluliselt.
    Asutajaefektiks nimetas 1963. aastal evolutsioonibioloog Ernst Mayr uue populatsiooni rajamist väheste asutajate poolt, mis kannab isaliini populatsiooni geneetilisest variatsioonist vaid väikest osa.
    Aškenasi juudid on Kesk-Euroopa juudid, kes elasid või elavad Saksamaal, Austrias, Ungaris, Valgevenes, Ukrainas, Poolas, Leedus, Tšehhis, Slovakkias. Lisaks neile on Ibeeria, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika juudid. Ajaloolistest allikatest on teada, et aškenazi juudid pärinevad Reini jõe aladelt ning nad laienesid Ida-Euroopasse. Kui aastal 1300 oli neid arvatavasti umbes 25 000, siis 20. sajandi alguseks juba 8 500 000. Selle populatsiooni seas on täheldatud ebaharilikku, üle 20 retsessiivse häire. Nüüd siis selgus, et see rahvas pärineb enamjaolt vaid neljast esiemast.
    teadus.ee

  29. Tiina

    Tõepoolest jääks ameeriklaste heatujulisust taga igatsema kui juhtuks siit tagasi Eestisse kolima. Usun, et see on suuresti siinne keskkond, mis soodustab sellist pingevaba õhkkonda, kus kergelt võõrastega jutuotsale saab. Et naeratus tingib vastunaeratuse jne. Eelmisel aastal kaks kuud Eestis olles juhtus nii, et värskelt sinnajõudnuna ja lapsevankriga mööda Lilleküla jalutades muudkui naeratasin teistele kärutajatele ja reflektoorselt tuli “tere” ka huultele. Esimene kärutaja juhtus olema üks kena Tartu tüdruk, kes kohe vastu naeratas ja küsis, et kas me tunneme teineteist. Ma siis ütlesin, et ei tunne, aga et ta ka üksi jalutas lapsega ja et võiks natuke maad koos käia. Saimegi koos jalutajateks ja suhtlejateks kaheks kuuks (harva vahetame kirju siiani). Aga ütlesin oma uuele tuttavale, et kui oleksime tänaval kohtunud paar nädalat hiljem, poleks me ilmselt tuttavaks saanud, sest mul oli kadunud julgus naeratada ja võõraid inimesi kõnetada…
    Mis pesu väljas kuivatamisse puutub, siis suve ajal on siin kohutavalt niiske ja päike pleegitab värvilist pesu rohkem kui Eestis. Talvel ju võiks, aga tõepoolest – ei taha oma aluspesu naabritele eksponeerida ja kuivatist tuleb pesu, millel pole kortse…

  30. Ameerika EEstlane Laane rannikult

    Vastus kusimusele miks koik pesu kuivatit kasutavad: kuivati loob pesu marksa sirgemaks kui valjas nooril kuivatamine. TAvaliselt kuivatist tulnud asju triikima ei pea (naiteks voodi linad teksad jne). kui aga need samad asjad valajs on kuivatatud siis peaks neid triikima. Eriti teksa puksid lahevad kuivatis monusaks pehmeks ja “sirgeks, phu kaes aga kuivaavd vastikult kortsu ja kovaks.. 😛

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.