Ma tulin korraks netti ja leidsin ühe viite peale selle blogi. Lugesin ja istusin ja neelasin pisaraid. Mees, kes on tagasi alguses.
Naine sai äkksurma. Sündimata laps jäigi sündimata. Mehel endal on olnud terviseprobleemid, aga tundub, et need on möödas, ta on vähist paranenud.
Ja see lugu kulgeb kusagil sealsamas Tallinnas, teie keskel, võibolla ostsite eile Stockmannist süüa tema taga seistes ja mõtlesite, miks see mees nii kühmu hoiab.
Võtke tema lugu lahti siis, kui teil on aega lugeda ja võimalus nutta.
Tänud Eppule ja Martale, kes oma blogides viited sellele loole on pannud. Tõsiselt raputav. Kui kellelgi on veel kahtlusi, mis on elus tähtis, siis palun, leidke see pool tundi ja lugege kindlasti. Et siis: lähedased inimesed (suhtun väga skeptiliselt missilikult kogu inimkonda päästvatesse ükskutesse inimestesse)-, siis tuleb tükk tühja maad, siis veel sama palju haigutavat tühjust ja alles siis kõik muu.
Minul on palve, ärgem tundkem selle Mehe vastu haledust. (Ometi kord saab eesti keeles kirjutada eesti mehest suure tähega).
Haledus ja kahjutunne röövib kõige rohkem jõudu inimeselt, kelle vastu seda tuntakse.
Ja mul läks ka silm märjaks.
Nutma ei hakanud. Ei lubanud seda endale. Selle Mehe pärast.
Ei tohi Teda haletseda.
Õigus, Andry!
Üsna küüniline on inimese valu soovitada rahaks teha.
Lugesin jupi seda blogi ja siis järsku ühendas. Ma olen selle mehega mõned aastad samas ühikatoas elanud. Tema nari ülemise ja mina alumise korra peal. Peale meie mõlemi ühikast ära kolimist pole eriti tihti suhelnud. Mõni kord telefonitsi ja siis ka erialastel teemadel.
Peaasi, et ta oma blogi kustutama ei hakka nagu Juhan Liiv oma luuletusi põletas.
Tüüpilised Eesti inimesed. Kõik loevad ja kõigil juskui oleks midagi öelda ja aga siis ollakse ikka vait. Teine inimene on lihtsalt üksik.
Vabandust lõpus ikka on mõni kommentaar. Ma lugesin ja lugesin ja ei ühtki kommentaari, mõtlesin, et no mida inimesi.
Annes – ma ei tea, kas sa vihjad mulle, kes ma sinna jätsin soovituse kirjutada oma naisest raamat?
Mina ei mõtelnud sel puhul küll rahale!
Ma tahtsin midagi öelda, sest jah, justangu Tanja ütleb, tüüpiline eesti värk, keegi ei ütle midagi. Ma olen ka ise olnud selles olukorras, kus lähedane inimene (mu ema) sureb ja mulle oli see küll väga abiks, kui keegi midagi ütles ja aitas halbade asjade sees head näha. Ja oli vastik küll, kui nägin kaugelt tuttavat üle tänava minemas, sest ta ilmselt ei teadnud, mida mulle öelda.
Ja see Mees oskab kirjutada – see ongi minu jaoks tema halbade asjade seest kasvav ilus leek. Ma ei haletse. Igaühel on elus oma katsumused ja oma õpitunnid. Ma lugesin ta juttu ja tundsin, et see teeb mulle haiget ja puhastab mind ja tuletab meelde, mis on elus tähtis.
Tema õpitund – ja samas teistele õpetajaks olemine – paistab olevat just see. Oma loo kirjutamine.
mis ajast eesti keeles”‘õpitund” öeldakse?
vanasti oli ikka “õppetund”.
Eesti keele teemalised märkused ja diskussioonid on minu ajaveebis alati oodatud. Ma arvasin, et mõlemad variandid on lubatud? Gugeldasin kiirelt – õpitund on jah umbes 10 korda vähem tavakeeles kasutusel kui õppetund. Kui keegi täpsemalt teab, mis selle sõnaga on, siis andke teada.
Sain kirja viitega – samalaadne valus ja puhastav (ja veel karmim) lugu, inglise keeles
http://dearelena.wordpress.com/
Mu mehe ema suri , kui ta oli 17. See seni peres tabu teema. Ja alles nüüd aastaid hiljem ta räägib mõnikord harva oma emast ilma, et hääl murduks.
See teebki mind tigedaks, et vaikitakse asjadest millest oleks vaja rääkida, et üle saada.
Aga kui olen rääkinud, siis on irvitatud. Ka vaikitud. Kerge on hooliv olla sõnades selja taga.
Meil kõigil on meie elu valu. Midagi mis teeb haiget, aga samas ka tugevamaks. Midagi mis teeb meist just need inimesed kes me oleme.
ma olen ka mõelnud, et ega inimesed ei oska raske kaotuse puhul muidu toeks olla, kui ise selle läbi on pidanud tegema. Kui kellegil on lähedane surnud, siis see inimene ei lähe edaspidi üle tänava kui kohtab, kedagi, kellel suurem mure.
See mees kirjutab puhast klassikat.
jah, just selliste lugude pärast ma loengi blogisid. mitte et rohkem nutulugusid peaks olema ….
ma kysiks natuke kyyniliselt, et kust te teate, et see lugu yldse tosi on? akki keegi kirjutab lihtsalt juturaamatut blogi vormis. mulle isiklikult tundub kyll natuke kahtlane, et keegi oma elu nii intiimsed detailid avalikkusele lugemiseks netti paneb…
ma olen ka kriitiline. liiga ilus, liiga kirjanduslik on see lugu. ei jäta reaalse elu muljet. pisarat ka ei tulnud…võlts stoori kuidagi.
imelik, kuidas aatomik selle mehe ära tundis?
aga see on kõigest minu arvamus, mis ei pruugi tõsi olla ja palun sellest mitte solvuda.
Väiksesed detailid. Ma ei usu, et see on keegi teine.
jah, mul kah tuli pähe, juba mõni tund peale esimest lugemist, et tegelikult see siiski on kirjandus. Et elusaks teeb selle teksti keskkond, kus me seda loeme. Rullime arvutihiire nuppu ja loeme blogi ja blogi on ju elust ja…
Mingid jooned on sellised tekstis, et ma ei imestaks, kui seda kirjutaks naine.
Kuid võib ka olla, et see on päriselu.
Trükituna: ikkagi kirjandus.
Selline mõte – et äkki see polegi päriselt juhtunud – käib läbi pea loomulikult, kõigil kirjandushuvilistel.
Ma olen proovinud kirjutada ilukirjandust asjadest, mida ma ei tea. See on praktiliselt võimatu.
Ja valu luua niisama, kui endal valus pole – ka raske.
Vaadake ta juttu, kõik need tehnilised detailid ja muidu detailid.
Nii et – mina arvan, et see lugu on päris.
Ei tea midagi. Ikkagi, kui oled kirjanik, siis oskad kirjutada ka täiesti n.ö. lambist. Vladimir Nabokov kirjutas Lolita pedofiili vaatenurgast. Ja kindlasti mitte ei olnud ta ise pedofiil. John Fowles kirjutas Collectori samuti mingi psühhopaadi rakursist jutustatuna, nii, et kui on hea emapaatiavõime, siis ei peata sind miski. Aga noh, olgu kuidas on, need read seal on kuldaväärt. Vähemalt blogosfääris kindlasti. Hea tunne on teada, et on olemas niipalju eesti keeles mõtlevaid intelligentseid inimesi.
maletan, et kunagi lugesin Kati Murutari “Abitut”, mis on kirjutatud pimedaks jaanud naise elust. olin taiesti hammastunud kuidas see on kirjutatud labi pimeda vaatenurga, ometi Kati Murutar pole pime ja tavaline inimene kunagi ei tule isegi selliste nyanside pealegi.
Katil oli muidugi lihtne neid tehnilisi nüansse “järgi proovida”, ta sai silmad kinni siduda (mida ta ka tegi, ta on sellest rääkinud).
A` tegelikult teil on õigus – teoreetiliselt muidugi, saab asju välja mõelda või taustainfot internetist otsida. Mis minusse puutub, küllap ma siis polnud sel ajal valmis või proovisin vale teemat.
Ja siiski, mis Selle Mehe lugu puutub, arvan ma, et see on päris.
Andry.
Ka minul tekkis naisena mõte, et see võiks olla naise kirjutatud.
Miks te kõik SIIN kirjutate???
Võiks ju tema enda blogis sõna võtta!
Ei leia sõnu?
No mingisuguseid ikka leiab! Kas usud või ei usu selle loo reaalsust, aga kirjutatud on ta ju väga hästi!
Valu kirjeldamine… Arvan, et hea kujutlusvõimega inimene omab ka head empaatiat. Tal võib teise valu vaadates enesel veelgi valusam olla.
Aga et seda kõike ka nii hästi oma meeleheitetundidel sõnadesse panna…
Eks minagi ole hinge valutanud. Mõne asja pärast kuude viisi, mõne asja pärast kauemgi. See valu ja probleemidepudar närtsitab ja sakutab ja hekseldab su sisemust nii, et ühel hetkel ajab üle ääre ja siis juba sõnadest puudu ei tule. Siis oleks juba piin neid tundeid mitte sõnadesse panna.
Aga võtta kätte üks põnev pealkiri ja sellest üks huvitav lugu kirjutada, seda mina ei suudaks.
Viimane hea kujutlusvõime ja ande seos sattus poeleti kaudu mu kätte möödunud aastal. Sass Henno “Mina olin siin”. Lugejaskond läks vaimustusest pöördesse, sest ta rääkis elu pahupoolest nii reaalselt, et paljudel (sealhulgas minul) tekkis arvamus, et ta on seda elu ise kogenud.
Ta pole. Ta on onkel ja tubli poiss.
Viskasin selle raamatu prügikasti. Debüütteose!?
Jah! Sest ise olen seda õudust, millest seal räägitakse näinud aastate jooksul töö käigus ja ma ei taha, et see mu raamaturiiulit ehiks.
Minu reaktsioon ei vähenda aga debüütautori annet ja õnnestumist.
Tal on selle teose kohta isegi koduleht http://www.minaolinsiin.ee. Seal saab avaldada arvamust.
Kui see Mees peaks nüüd olemagi inimene, kel on selline tragöödia elus juhtunud, siis oleks tal kindlasti veelgi valusam lugeda, et keegi kahtlustavalt tema õnnetusse suhtub.
Aga tal on ikka “täiskomplekt” kah – rase naine sureb äkksurma (see on küll väga haruldane juhus, et just naine sureb äkksurma, tavaliselt on need mehed) ja endal veel ajuvähk vmt.
Kui end sellesse olukorda panna, poleks vist üldse eluisu, tal aga tundub seda kõvasti olema. Naiselikke jooni jutus tabasin mina ka.
Kuid nähtavasti inimesel, kel endal lein, on seda juttu lohutav ja teraapiline lugeda, ses mõttes on Epul õigus, et selline raamat võiks olla.
Ning hästi kirjutatud tõepoolest.
Anu!
Kui oled ise momendil leinas või muudes rasketes üleealmistes, siis tavaliselt selliseid raamatuid ei loeta. Kui üldse midagi loetakse.
Aga selline lugemine toidab hinge muul ajal. Loed ajaviiteks ja ei saa enam pidama. Loed sõnasaõnalt, ühe hingetõmbega. Loed korduvalt ja loed ka ridade vahelt.
Aga inimestega kontakte on vaja. Isegi siis kui teised õigeid sõnu ei leia.
Minu ema rääkis sellest kui pidi matma ootamatult oma 15-aastase poja.
Ütles, et kõik tõmbuvad eemale, kardavad vist, et ei oska õigesti end ülal pidada või õigeid sõnu öelda.
Ja leinaja jääb üksi. Täisesti üksi!
Õnnetuid kokkusattumusi on elus paraku palju. Vahel tundub, et mõne inimese jaoks LIIGA palju.
Noorete naiste äkksurma põhjuseks on kõige sagedamini ajuaneurüsmist tingitud ajuverevalandus. Samuti tõuseb rasedusega risk saada aju trombemboolia. Heal juhul lõpeb see vaid halvatusega.
oh….
kõigele muule lisaks ma mõtlen, et ega nutt ei tule ju ainult haletsusest. vahel on lihtsalt valus. nii paganama valus…
Pöörake tähelepanu sellele tomograafia kohale ja püüdke seda ajuvähiga kokku panna. See lugu on siiski fake.
Gea, kirjuta täpsemalt?
Muidu, ma ise mõtleks, et mis oleks inimese motivatsioon sellist asja feikida. Kui ta nii hästi kirjutab ja fantaasia lendab, siis ta võiks ju lihtsalt kirjanikuks hakata, mitte kusagil blogosfääri nurgas seda teha.
Mulle tundub palju tõenäolisem see, et see on tõsi ja ta maandab oma leina blogosfääri nurgas.
Aga muidu tuli mulle veel selline idee. Teeks ühe blogi, kuhu hakkaksin kirjutama lugusid, millest on 1-99 protsenti tõde. Ja niimoodi ütlekski. Lugege siis ja mõelge, et kas seekord on 1 või 99.
Sest tegelikult on see hoopis sekundaarne küsimus, kas tõde või feik. Peaasi, et puudutaks, ja sinu peas loona aset leiaks.
Kontrastainet juuakse sisse vaid maovähi puhul. Kui tal oleks ajuvähk, siis poleks tal vajalik kontrastainet sisse lürpida, sest masin suudab selle ilma aineta läbi valgustada. Väike detail, aga reedab, et miski selles jutus ei klapi.
kas ta ütles kusagil, et tal oli ajukasvaja?
Või kas tomograafi tehakse ainult ajukasvajaga?
Ma loen seda blogi alates sellest, kui ta seda kirjutama hakkas.
Ausaltöeldes ei ole mul kordagi pähegi tulnud, et tegemist võiks olla fake looga, ja ei usu ma seda praegugi. Tegelikult on natuke isegi piinlik lugeda, et keegi niimoodi arvab.
Ajuvähki pole seal küll kusagil mainitud, ainult üks kord üldse niisama vähki.
Gea, on erinevaid tomograafe (nt. PET, MTR, CT), ka selliseid, mille puhul aju skännitakse kontrastainega. Ja tõepoolest, aju pole otseselt mainitud. Tuli Sulle ehk pähe ka mõte, et kui tehakse kontrolli, võib see hõlmata kogu keha, mitte ainult esialgset kollet, kus see iganes ka ei asunud?
Minugi jaoks on veidi õõvastav diskuteerida, kas kellegi õnnetus on päris või väljamõeldud.
Eriti olukorras, kus mul on üsnagi alust arvata, et see on kellegi elu mitte hea fantaasialend.
Epp!
/Muidu, ma ise mõtleks, et mis oleks inimese motivatsioon sellist asja feikida. Kui ta nii hästi kirjutab ja fantaasia lendab, siis ta võiks ju lihtsalt kirjanikuks hakata, mitte kusagil blogosfääri nurgas seda teha./
Motivatsioon? Neid motivatsioone võib olla palju. Katsetada enda võimet nii hästi kirjutamises kui usutavuses. Olen ise netis esinenud Prükkarina hea jupp aega ja püüdsin anda edasi reaalseid olukordi, millesse prükkarid sattunud on.
Reaktsioon: kust sa kõik need lood võtad?, prükkarile vastas hulkur, siis küsiti pudelite hindu taarapunktides, et minu tegelikkuses selgusele jõuda, siis küsiti minu põhialiase käest tõsiselt arvamust, et kas Prükkar ‘teeb’ või on päriselt. Lõpuks pakuti tööd jm abi, kuni lõpuks purustas selle netikuju endine tegelik prükkar.
Endise meedikuna ütlen, et meditsiinilisi komavigasid on siiski selles loos vähe. Ise kompuutris käinuna, hindan ka inimese tundeid seal “torus” üsna reaalseteks. Noore naise äkksurm on väga harv asi, kuid samuti võimalik.
Kirjutatud on see lugu aga väga suure stiilitunnetusega ja väga kaalutletud lauseehitusega.
Minu arvamus: las see lugu kestab! Oma üldplaanis sarnaneb ta aga Erich Segali “Love story’le”.
minu andmetel on kahjuks tegemist tegeliku eluga…
Use viagra as it is the first revolutionary drug used against male impotency and in case you are looking for the authentic product visit http://www.viagracare.com
When you wish to go for fast and result oriented weight loss, you can buy adipex, the best diet pill available on the internet with which you can get quick weight loss benefits.
Hello! Good Site! Thanks you! kecbkrpvuiuv
Wer casino on line gratis corona terno manzo straccio lotto giochi gratis video poker teste kansas set centesimi scarica roulette gratis sette corona prendere chiamare?
tom bradys girlfriends
www k ci com
sales heliproz com dunham sports
invitaciones de dora con fotomontaje
keshia knight pulliam naked
mrsa boils leg
flemmings steakhouse omaha menu prices
flavor flave delicious
karrine steffans sex tape free clips
wonderlic scholastic level exam sample questions
pics of steve harvey and sons
free vibeline phonenumbers 1 800
jesse mccartney with his pants low
liz vega cojiendo
rachael ray ch 5
pictures of meduim hair styles
street fighter doujinshi scans
liu yifei pic
catos clothes store
calculate farenheigt to celcius
I have noticed you don’t monetize your website, don’t waste your traffic, you
can earn extra cash every month because you’ve got hi quality content.
If you want to know how to make extra money, search for: Ercannou’s essential tools best adsense alternative