Msn-s kurva sõnumi toojaga

Epp says:
Nonii, mul on siin hommik ja äsja panin arvuti sisse, kõige esimesena viskab mul messengeri lahti ja kõige esimesena nägin su murtud lille…
Nii et sina oled mu kurb sõnumitooja.

Anu says:
jajah, mis teha
ikka meeleolu on must

Epp says:
Võtsin nüüd EPL-e lahti ja pisar tuli silma.
Sama meeleolu oli suvel, kui Mati Unt lahkus. Ei osanud ka siis arvata, et see mind nii rivist välja lööb.

Anu says:
mul vähe kihvatas, et epl sest surmast kasu lõikab, et erileht ja 15.- maksab, aga noh see pole ka väga palju

Epp says:
Kuidas sina teada said, kas sa lähed vist varahommikul raadiosse tööle?

Anu says:
5.53 oli uudis bnsis

Epp says:
Ja inimesed on vist kõik kurvad, ma kujutan ette, et äkki isegi Savika ja Rüütli fännid…

Anu says:
mul oli kunagi algaja uudistetoimetajana siuke mõte, et kunagi kui meri sureb, tahaks küll tööl olla a nüüd olen kaela endal ära maganud ja üldse kehv olla ja siis kurbus kah sinna otsa…
aga ütleme nii, et 9/11 oli veel hullem. siis ma olin ka tööl.

Epp says:
Nojah, siis polnud mitte ainult emotsionaalne seis, vaid ilmselt ka segadus uudistega ja välismaalt tulev info. Praegu vist on ikka üsna selge lugu…

Anu says:
ja kui kopter põhja läks augustis, see oli ka masendav päev

/muud jutud./

Epp says:
Kuule, mul hakkab tuju paranema. Lennu-taat lendas igavestele jahimaadele ja tegelikult oli see ju avalik saladus, et ta seda varsti teeb…

Hiljem lisatud: käisin blogtrees ringi jalutamas ja noppisin selsamal teemal kirjutatut.
http://henrik.tehnokratt.net/2006/03/14#a521 ja

– väga head lood, kohe näha, kuidas Lennutaat lihtsalt oma olemusega inimesi inspireeris.

http://ussipesa.blogspot.com/2006/03/rip-lennu.html – vaata alati uudiste paremat külge. Tõepoolest, hea päev suremiseks – emakeelepäev.

http://vurle.blogspot.com/2006/03/hvasti-president.html Mhm, kas leinapäevaks oleks pidanud kuulutama tänase, mitte homse?

http://gea.tume.pri.ee/archives/2006/03/lennart_meri_la.html Ahsoo, et lisaks täna ka Helle Meri sünnipäev. Mäletate, kui kirjutasin siin sellest, kuidas meie suguvõsas paljud sünnipäevad omavad mingit kaksiktähendust.

http://vaher.blogspot.com/2006/03/rip-lennart-meri.html Huvitav tähelepanek, et 1975-76 oli suurmeeste lahkumise aasta Eestile ja 2005-06 samamoodi. Et lähevad nad justkui lainetena.

Küllap neil neljal lahkunul – Undil, Mikiveril, Valteril ja Lennutaadil – on üksteise seltskonnas seal teispoolsuses huvitav 🙂

Lisatud hiljem: loodan väga, et Eesti Päevaleht teeb mingi hetkel selle erilehe ka netis kättesaadavaks! Sest kõik me ei saa ju tormata Eestisse tänavatele lehte ostma. Aga lugeda neid järelehüüdeid tahaks.

Ja siia ka üks selline link, kus tavalised inimesed pajatavad oma kokkupuudetest Lennartiga:

Üks näide sellest, milliseid lugusid sealt lugeda saab:
Kohtusin hr Lennart Meriga gümnaasiumilõpetajate pidulikul vastuvõtul 1995.a. Etiketi kohaselt toimus käesurumine ja kõigile kohalviibijatele anti medal 🙂 Ja pärast sattusin temaga vestlema ja tema küsis, kuidas mul eesti keelega lood on. Mina vastasin, et head. Tema küsis, kas ma tean, mis on sõna “õige” võrdlusastmed. Muidugi ma teadsin: õige, õigem, kõige õigem. Ja siis küsis, kas ma tean, mis on sõna “vale” võrdlusastmed, jäin kuidagi toppama, sest eesti keeles ei kasutata ju sõna “valem” või “kõige valem” ja siis ta ütles, et see, mis on vale, see ongi lihtsalt vale… ja mul ei jäänud muud üle, kui temaga nõustuda.
Või:
Aastal 1996 olin Helsingis rahvusvahelisel pressikonverentsil ja esitasin seal Raadio Vaba Euroopa kirjasaatjana talle ingliskeelse küsimuse, sest konverentsi töökeel oli inglise keel. Lennarti näole ilmus lai naeratus, ta teretas mind eesti keeles ja asus siis minuga laheksti maast ja ilmast eesti keeles juttu ajama, pannes kogu ülejäänud pressirahva imestunult ootama ja nihelema. Mulle tundus, et ta lausa nautis teiste hämmeldust meie suht pikaleveniva eestikeelse vahepala pärast.
Või:
Kunagi Viljandi folgil oli Suures Toas mingi etteaste. Kuna inimesi oli palju ja kohti vähe, siis nooremad istusid lava ees põrandal. Saabus president Meri ja olukorda hinnates istus ka lava ette põrandale, punkarite ja hipide kõrvale. Hiljem küll loovutas talle keegi ka tooli. Pärast etteastet küsis mu ameeriklasest sõber, et kes too mees oli. Võite ette kujutada, et pidin teda üpris kaua veenma, et tema kõrval põrandal oli istet võtnud Eesti Vabariigi President.

10 arvamust “Msn-s kurva sõnumi toojaga” kohta

  1. Lennutaadu. Müstiline kuju. Tema esimese presidendiks olemise ajal just enne valimisi, kirjutasin talle emaili. Ütlesin, et vaat ma selline hallipassi mees aga ikka uhkust tunnen, et ta me president. Soovisin edu.
    Hiljem sain vastuse , mis kirjutadud kell kolm öösel.

    Hilisemas elus juhtusin temaga mitu korda kokku. Ta rääkis maailmaasjadest ja mina olin vist pisut lummatud ei osanud midagi eriti kosta.

    Eesti vajaks rohkem suuri inimesi nagu tema seda oli.

    http://www.riik.ee/lennartmeri

  2. Minu sõber Tiina (tervisi sulle, kui siit loed) töötas Lennarti presidendikantseleis sekretärina. Olen kade, kõik need lood ja huvitava isiksuse lähedalt hoomamine. Mina ise pole otse LM-ga kokku puutunud. Aga ta intervjuude ja raamatute lugemine on samuti kokkupuude, ja mitte väike.

  3. Kohtusin Lennartiga vist ainult korra… ühel üritusel, mida organiseerisin. Ta jäi jube palju hiljaks ja siis tuli ta ka peaaegu kohe selle maja katusele smugeldada, sest üritus toimus kontoriruumides, kus suitsetada ei tohtinud :).

    Legendaarne Lennart on presidendilati nii kõrgele seadnud, et ei kujuta ette, kas kunagi tema väärilist meile presidendiks leidubki.

  4. Ma avastasin täna, et ma ei tunne kurbust, et suri nii suur inimene. Ma tunnen pigem uhkust, et mul oli au elada samal ajal nii suure inimesega. Keegi ütles täna nii õigesti: Ta ei olnud ainult Eesti riigi president vaid Tema oligi Eesti riik.

  5. Olen seda teadet nüüd mõnda aega seedida saanud. Kahju, et ei saa pühapäeval hüvasti jätma minna – võõrsil elamise talumatu paratamatus, sellistel hetkedel tahaks kodus olla. Minu arust Jüri Luik on suutnud oma järelehüüdes “Presidendi lahkumine, ajastu lõpp” (15.03 Postimehes) tabada Meri pärandit Eestile, olulisimat tema isiksusest. Loodan, et Jüri Luigel endal seisavad veel suured teod ees, kui rääkida eesti suurmeestest…
    Ise ei ole suur sõnasepp. Muidugi oli Kadriorus veedetud aeg unustamatu. Ei saanudki teisiti, kui et Lennarti ümber koondusid mingi erilise vaimsuse ja sünergiaga inimesed (ise end küll selliseks just ei pea, olin vaid sekretär, siiski ka enamus sekretäridest olid osa sellest sünergiast). Eredamalt on ehk meeles tagasivalimiskampaania aeg, see meeletu mahv, mängu ilu ja võlu. Inimesed töötasid kantseleis hiliste õõtundideni, ei kuulnud kedagi virisemas, et palka ei maksta piisavalt – oli huvitav, elati Lennarti energiast piltlikult öeldes, ei tulnud pähegi, et tööaeg on 8 tundi ja mitte enam. Vähemalt Meri ajal olid Kadriorus nn valve- ehk õõsekretärid, kellena ka ise alustasin. Tihti oli see aeg isegi raskem, kui päevasel põhisekretäril, sest Lennarti ideedelend ja tegelik töö algas just hilisõhtuti, kui päevased protokollikohustused eest ära said. Hindamatu elukool igatahes.
    Mõtlen, et kas Eesti ja ka Läti, Leedu üldse tõsiseltvõetavad oleksid olnud läänemaailmas ilma Lennartita…

  6. töötasin tollal teleuudistes ja töö tõttu sai pidevalt lossis käidud. lennuga oli alati ootamatusi, kunagi ei teadnud ette, kas mitte sina seekord millegi sisse või keskmesse ei satu…..operaatorid olid alati valvel, sest lennule meeldis protokollireegleid rikkuda ja elu huvitavamaks teha – kunagi ei teadnud päris täpselt, mis põnevaid kaadreid võib saada;)))

  7. kui Lennu kellegiga juttu hakkas puhuma, siis niipea kui oli tajuda, et läheb vestluseks, küsis ta: “Mis teie nimi on?” Iga inimese vastu jaksas huvi tunda.
    Ihukarvad tõusevad püsti sellele mõeldes.

  8. vat selle postituse ees millele, Eppppp just viitas, võtan Jubejussi ees mina mütsi maha ja kummardan maani…
    Sest see oli just see mis minu hing ihkas…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.