Tagasivaade nädalavahetusele Manhattanil

Mõned killud siit ja sealt.

…Et mis sellest siis ikkagi sündis, kui Justin oli ühe päeva ja öö lapsehoidjaks? Sündis palju teineteisemõistmist issi ja tütre vahel ning paraku sündis ka pissiloik meie voodile. Õnneks lapse piss ei haise. (Veel üks põhjus, miks laps on parem kui kass.)

Justin võidab alati kõigi mu eestlastest sõprade-tuttavate südamed. Miks:

– sest ta pursib eesti keelt

– sest ta saab aru, et me tahame olla suure osa ajast omaette… Tal on suurepärane oskus leida balanss: mitte pealetükkiv ega mitte ükskõikne.

Kõik mu külalised kiidavad teda selja taga. 😉

Iga kord, kui mulle mõni külaline tuleb, hakkan ka mina reisima. Sest rutiinses elus kipub ikka meelest ära minema, et elu on reis. Aga siis ärkad jälle hommikul üles ja hõikad: “First we take Manhattan, then we take New York!”

Ja vaatad kogu seda praegust kodukanti hoopis teiste silmadega. Ja istud võileiba närides ja jalgu kõigutades kusagil Central Parki lähistel ja vahid möödakõndivat issanda loomaaeda. Ja mõtled: ma ei tahagi siit ära!

See on ju see tüüpiline mõte, mis heal reisil pähe tuleb.

Vestlus metroost. Tiku (kes on oma Eesti-elus puutunud kogu filmi- ja teletöö köögipoolega):

“Ma vaatan neid inimesi, kes rongi peale tulevad. Järjest ja järjest, üks tüüp hullem kui teine! Kui ma lavastaks sellise filmi, siis ütleksid teised Eestis, et ma olen üle pakkunud!”

Epp: “New Yorgis ongi kõik üle pakutud. On selline ütlus, et USAsse on läbi aegae kokku tulnud hullud, ja New Yorki on kogunenud see hulludest kõige hullem kiht. Crazyd inimesed! Ainult nemad siin vastu peavad, kuigi nende hullus võib väljenduda erinevates vormides.”

Hiljem kõõlume Tiku ja Takuga Rockefeller Centeris ja vaatame, kuidas all valgustatud liuväljal inimesed uisutavad. Üks keskealine mustanahaline papi ei püsi sugugi püsti, tema kummaliste piruettide kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu… Parim visuaalne komöödia, mida jälgime ligi veerand tundi (mille jooksul ei ole näha mitte mingisugust progressi ta uisutamisoskuses, küll aga jõuab onkel endaga koos kukutada nii mõnedki möödauisutajad ja aitajad.)
“Kui see mees elaks Tallinnas, oleks ta üle küla prominent, aga siin on ta vaid üks hull paljudest,” on meie moraal.
—-

“Miks New Yorgi kohvikutes suitsetada ei tohi?” Tiku on meil krooniline sigaretik.

Epp: “Osariigi seadus. Paljud käivad pidutsemas üle Hudsoni jõe Hobokenis, sest New Jersyes on suitsetamine kohvikutes lubatud… Muidugi mitte igas kohvikus. Aga seal on oma ärinishsh, suitsetajatele mõeldud toidu- ja lõbustuskohad.”

Tiku: “Aga New Yorgi ööklubides? Ma ei kujuta ettegi, kuidas lähed ööklubisse ja seal polegi ühtegi kohta, kus suitsu teha!”

Epp: “Ei, suits tuleb siin enne ära tõmmata. Vaata, kui palju inimesi siin tänavatel suitsetab. Sellepärast vist tundubki mulle Manhattani õueõhk nii reostunud – igal pool on sigareti lõhn.”

Tiku: “Nojah, inimesed vist lihtsalt harjuvad… Suitsetavadki ainult õues..”

Epp: “Minu jaoks on siin kaks küsimust: huvitav, kas New Yorgi osariigis on tänu sellele seadusele hakatud vähem suitsetama? Ja huvitav, kas on hakatud pidama rohkem pidusid kodudes?…”

Tiku: “Kas töökohtades on suitsuruumid?”

Epp: “Ei ole! All-linnas näeb kogu aeg tänavatel tammuvaid pintsaklipslasi, kes seal suitsu tõmbavad ja siis tagasi kontoritesse kiirustavad. Päris naljakas pilt, eriti imelik on seda muidugi külma talveilmaga vaadata.”

Ööklubi. See on mu esimene New Yorgi ööklubi ja ma olen üllatunud mitmest asjast:

– Tänaval pole klubi kohta mingit silti. Kes teab, see teab seda niigi, selgitab salapäraselt naeratades meie teejuht Aigi, kes on elanud Manhattanil aastaid ja töötanud ööklubides baaridaamina.

– Seisame tükk aega pimedal, valgustamata tänavalõigul järjekorras ja mõtlen, et kas see on nüüd eksootika. Ei ole niimoodi ootama pidanud ühesi teises maailma linnas (kunagi oli ööklubide külastamine mu isikliku reisipaketi osa), kuidagi rutem ja lihtsamini olen alati sisse saanud.

– Me ei saagi sisse?! Aigi vaatab üllatunult: “Kas te siis ei teadnud, et isikutunnistus peab kaasas olema!” Mingi ime läbi saavad Tiku ja Taku sisse, kandes mõlemad Taku nime, ja mina leian oma koti põhjast neli aastat vana tudengipileti. Nii et ikkagi lastakse läbi.

– Nüüd pööratakse mu kott pahupidi. Taku kotist leitud veepudel võetakse ära.

– Läbiotsimise, ka rindade piirkonna kobamise, viib kiiresti läbi mustanahaline suur meesterahvas. Appi, kas see pole mitte seksuaalne ahistamine?! Aga võibolla käib see kogu selle “oleme nii saladuslikud ja põnevad” mängu juurde.

– Kogu toimuv paberimajandus on aga Ameerika bürokraatia parimate traditsioonide kohane. Kõigepealt on üks turske mees meile andnud kaks plastikkaarti ja teine mees lööb randme peale templi “Void” ja võetakse üks plastikkaart ära…Edasi, pärast rindade kompamist lükatakse meid ühe luugi juurde, kus tuleb teine plastikkaart ära anda ning selle asemel antakse mingi paberitükk, mida tuleb anda veel ühele järgmisele mustale mehele, kes su teise randme peale templi lööb. Seekord ütleb see “DeLuxe”…

Ma ei olegi kindel, kas see kõik juhtub täpselt selles järjekorras, sest süda lööb adrenaliinitulvas seal mustade meeste vahel sebides ja suudan vahepeal ühe neist plastikkaartidest oma kotti poetada.

“Ma ei leia oma kaarti, kas ilma ei saa, mul juba on üks tempel?”

“Ei, siis lähete tagasi välja järjekorda!” Oi, kui kurjalt. Sobran meeleheitlikult kotis, kuni leiangi õnnetu kaardi üles ja olen end sisse murdnud.

– Ööklubi ise on, nagu on. Muusika on mingi lameda rütmiga house või ma ei tea mis. Aigi sõnul on selle koha peamine populaarsus see, et siin jagatakse enne südaööd tasuta drinke.

– Tantsimisest: olen täiesti kindel, et mustanahalistele on jagatud ohtralt häid tantsugeene. Ja latiinod on ka parajalt saanud. Kui vaadata tantsupõrandat, sis just nemad on need, kes ilma alkoholita suudavad enda kehad vabastada ja rütmi sisse minna. Ja nemad on need, keda kergelt purjus valged inimesed silmanurgast piiludes ahvivad…

Muidugi unustame me maksta tippi.

Aigi: “Kas te baaridaamile ikka maksite?”

Meie: “Ei. Sa ütlesid ju, et joogid on tasuta!”

Aigi (karjub, sest ümberringi käib ju kõva muusika, aga võibolla karjub ta ka ärritusest): “Baaridaam ju ei saaaagi palka! Teie tipid on tema sissetulek! Iga kord tuleb talle maksta dollar või kaks!”

Hiljem, oleme oma jakid kätte saanud ja kõnnime järgmise ööklubi poole.

Aigi: “Aga kas sa garderoobipoisile ikka maksid tippi?”

Epp: “Ei… See jaki ärandmine läks mulle ju niigi 6 dollarit maksma, täitsa kallis, ma arvasin, et tip on äkki juba sisse arvestatud…”

Aigi: “Tipp ei ole sisse arvestatud! Sa oled kaks aastat siin elanud ega tea sellist asja??”

Ahjaa, ilmast.

Laupäeval, kui Eestis oli üle 20 kraadi külma, oli siin üle 20 kraadi sooja, nii et isegi särgiväel oli palav. Põhapäeval sadas sooja kevadelõhnalist vihma.

Nii et hoidke alt, kevad on põhjapoolkerale saabunud ja varsti on ta ka Eestis!

27 arvamust “Tagasivaade nädalavahetusele Manhattanil” kohta

  1. Sa oled ikka päris süüdimatu – lähed USA-s klubisse ja ei võta dokumenti kaasa – mnjah 🙂 A muidu palju õnne esimese klubikülastuse eest. Edaspidi igal reedel ja laupäeval, jah? 😉

  2. Kas klubides ka ei suitsetata? See oleks hea, minu ajal Missouris ja Washington DCs olid kull klubid kohuaeg sinise ohuga… praegugi ajab kohima kui selle peale motlen.

    Kuidas otsustasid mis selga panna? Motlesin just ukspaev, et kui abiellusin lopetasin ‘going out ‘ riiete ostmise. Nuud oli paar kuud tagasi vaja midagi kobedat selga panna, aga kodus kapis ei mitte midagi… Tuleb vist shoppama minna. Aga kuna ma ei tea millal ma jalle ohtul peale kella 8 kodust valja astun, siis ei ole kindel kas ’investeering’ tasuks ara.

  3. Minu teada ei suitsetata jah mitte kusagil New Yorgi klubides, aga tegelikult, küllap on mõned kinnised klubid, nii-öelda privaatsfäär, kus ikka suitsu ka tehakse.

    Riietest – mul oli seljas üks disainerikleit (Custo Barcelona, ma ei tea disanist palju, aga see on mu lemmikbränd, selline popkunsti ainetel, veidi naljakas), mille Justin mulle jõuludeks kinkis ja millega ma olin vist liiga overdressed. Enamus inimesi kandsid lihtsalt teksaseid ja särke.

  4. Eesti vabariik võtab aga iga poole aasta tagant üha vingemaid suitsetamisevastaseid seadusi vastu, aga nende täitmist pole küll kusagil näha.
    Seaduste järgi ei tohiks suitsetada kusagil avalikus kohas ja selle eest võiks saada trahvi kuni 6000, kuid reaalne on see, et trahvi on saanud vaid mõned alaealised.
    Kusjuures, kui just üks seadus 2002. jaanuaris oli jõustunud, et tänaval ei tohi, siis mida ma näen – seiab politseiauto kohtumaja ees ja mendid teevad avalikult ja ütleks, et isegi demonstratiivselt suitsu.
    Ja siis tuleb meelde, kuidas mul ema sattus 80 alguses Tallinnasse ja imestas, et seal inimesed nii vabameelselt – sitskleitides ringi käivad.
    Arvata on, et tüüpiline eesti väikekodanlane New Yogi vabadust nähes krambid saab.
    Seal vist veel riietumisel rahvale piiranguid ei tehta.
    Tartus olid kaks punkarit paar aastat tagasi ebasündsa riietuse eest huligaansuse trahvi saanud.
    Mis seal ebasündsat oli, standartne punkarivarustus, ei paistnud kuskilt till ega tiss välja.

  5. Jutt või asi, l@ssie. Suitsetamine kohvikutes ja kõrtsides on OLULISELT vähenenud. Ja vähemalt minu töökoht on suitsetajad eraldi suitsuruumi kupatanud.

    Siis mõtlesin ma veel, et kas ma tean kedagi, kes mahub “tüüpilise eesti väikekodanlase” all. Vist ei tea. Ühtegi New Yorkis (manhattanil?) käinut, kes sealsest vabameelsusest krambi oleks saanud, ka ei tea 🙁

  6. Üks mu väga hea sõber on ka mitu raksu NY ööklubides töötanud. Elu on seal ikka päris karm, lihttöölistel ma mõtlen. Aga üldiselt, mis tippimisse puutub, siis mina oleksin ameerika mõistes ilmselt ilge mölakas, sest vaevalt mul tuleks meelde kellelegi tippi visata. ja siis veel see arvutamine kõik. ja üldse on see minu meelest tobe süsteem, eriti kui teenindaja on teinud asju valesti ja ei oleks justkui midagi ära teeninud. Sellega seoses on mul tulnud paranoia, et siis restoranis kindlasti sülitatakse su kotletile ja ettekandja valab vett sülle. Ma saan aru küll, et selline süsteem võimaldab suvalisel sisserännanul eaaegu kus iganes tööle asuda ja näiteks makse mitte maksta… või midagi. Aga ilmselt sellepärast niipalju inimesi elabki seal illegaalselt et kõik võimalused selleks on justkui loodud.
    aga olen kauriga nõus, et eestis on suitsetamist ikka väga piiratud, võrreldes sellega mis oli. Peale seda, kui sügisel ise loobusin, pole teiste suitsetamine mind eriti häirinud, välja arvatud hiljuti rokiklubis, kust olin sunnitud lahkuma, sest õhku tõesti ei olnud… aga oleks olnud tobe hakata näiteks eraldi mittesuitsetajate nurgakest nõudma seal. Või mine tea 🙂 teinekord proovin järele.

  7. Vat ei tea, võibolla kontorites on suitsetamine tõesti vähenenud või mõnes korterelamus on asi kontrolli alla saadud.
    Kindlasti on kuskil nn. suitsuvabasid saari.
    Aga ise mittesuitsetajana tunnen ikka väga teravalt, kus suitsu tehakse.
    Ja seda tehakse pea igal pool.
    Aga kodumaine statistika väidab, et suitsetamine olla viimase kümne aasta jooksul märgatavalt levinud.
    Ja et siin pidada seda tegema üle poolte inimestest, nii et enamuse vastu ei saagi võidelda.

  8. Ilmselt sõltub seis sellest, kellega suhtled. Minu tuttavate hulgas ning kohtades, kus käin & viibin, on suitsetamine viimase 10 aastaga ilmselgelt drastiliselt langenud. Töö juures suitsetamine on minu jaoks muutunud olematuks: võimalik, et tegelt tehakse suitsu rohkem kui varem, aga ma ei NÄE ega TUNNE seda kusagil ega kuidagi, 5-6 aasta eest oli vastik paks suitsuhais koridorides ja mujal väga tavaline.

    See kodumaine statistika… Proovisin kopsukliinikul lehelt seda leida, ei suutnud. Kui keegi oskab mingeid allikaid või uuringuid anda, siis paluks.

  9. Mingi statistika oli vist eelmisel nädalal postimehes ja mujal juhtivates uudiskanalites, aga nüüd ei leia seda miskipärast enam üles.
    Kui tõene see on, teab vaid jumal taevas kui ta olemas on, samas on suitsetamine valdkond, milles erilist andmete väänamist ei tohiks olla.
    Miskit leidsin: http://www.postimees.ee/090306/esileht/siseuudised/194252.php
    Aga see pole päris see, mida mäletan end näinud olevat.
    Igatahes väideti, et viimase 10 aasta jooksul on konikiskumine kasvanud ja et enamus eesti elanikest on suitsetajad.

    Kontorites suitsetamine on ära kadunud sellepärast, et igalpool on uuue remondiga kaasnevad moodsad tuletõrjealarmid, mis kohe röökima pistavad. Mõnel pool saab tuletõrjealarmi tekitamise eest trahvi.

  10. Inglismaal jõustub ka varsti seadus, mis keelab kõikides avalikes kohtades suitsetamise, jee hüüan seepeale mina kui mittesuitsetaja. Eks siis igaüks oma kodus tossa ja muidugi on Londonis palju privaatklubisid ja baare, seal saab ka. Olen elus muide ka üsna mitu aastat suitsu teinud aga suitsuhais pole kunagi meeldinud.

  11. Huvitav, et eestlased imestavad… Ka Eestis on palju selliseid filmasid, kus tòòruumides ei suitsetata. Sellises tòòtasin ka mina ùle 7 aasta. Ka firma tippjuhid olid karmimagi kùlmaga vàljas tossamas. Ja see oli loomulik.
    Suitsetamine on Itaalias keelatud lokaalides alates 10. jaanuar 2004. Peale seda on sigarettide làbimùùk isegi vàhenenud. Seadust jàrgitakse korralikult, vòimalik, et ùheks pòhjuseks on omanikele mààratavad kòvad trahvid. Naapolis seevastu on asi paindlikum, mònes baaris tossab endiselt rahumeeli suisa omanik ise.
    Ja veelkord tuleb tòdeda, et kùll see maailm on vàike, leidsin jutust ùhe tuttava nime… 😀

  12. tegelikult muidugi ei olnud nädalavahetusel -20, minu meelest isegi mitte -10 ei olnud,aga noh, see on selline väike faktiviga kõigest 🙂

  13. Mhm… kas tuttav nimi on Tiku või Taku?
    Suitsetamisest Eestis – minu kogemus on ka, et lood on muutunud vrd 10 aastaga. Kontorites suitsetati sel ajal suvaliselt koridorides ja isegi ruumides sees.
    Siis hakati ajama, et kontoris tohib ainult akna peal teha.
    Siis aeti kõik ainult koridoridesse.
    Siis tehti ühest ruumist majas suitsuruum (aga seal võis ventilatsioon puududa, nii et see oli maast laeni sinist tossu täis ja mõjus vägagi eemalepeletavalt).
    Ja siis hakati tegema ventilatsioonidega suitsuruume. Aga selle aja peale olid paljud mu tuttavad suitsetamise maha jätnud, mina sealhulgas.

  14. Aga kõrtse, kust koju tulles kõik juuksed ja riided haisevad – neid on Eestis muidugi küllaga. Ma pole kursis – kas on ka suitsuvabasid lõbustuskohtasid?

  15. …Kas Eestis ei olnudki miinus 20?!!! Aga see oli meedias (internetis) kirjas ja oi, kui magus oli mu külaliste meel sellest, et kodumail miinus 20 ja siin pluss 20.

  16. tuttav nimi oli ilmselt Rockefeller 🙂

    ei olnud -20, ei olnud ka -10.

    suitsust haisevat kõrtsi ei mäleta juba ammu. pigem on nii, et isegi ühe suitsetajaga kõrtsis tõmbad praegu nina vingu, et näh kus loll koht, lubab tossata. kindlasti on kohti, kus suitsetajaid rohkem, ma vist vanemaks saanud ja malbemaid kõrtse külastama hakanud.

    ja kas -20 oleks siis millegi poolest halb? me oleme ikkagi põhjamaa, me peaks oma talve üle uhked olema, mitte selle eest leigemasse kliimasse põgenema 🙂

  17. Noh, Epp, räägi ikka kas teil seal klubis mingit lööki ka oli või seisite niisama nurgas, silusite oma kleite ja tegite suitsuhaisu peale pirtsutamisega aega parajaks? Jutu algus oli paljulubav ja erutav aga peale kompimise lõppemist ja templi saamist suurt enam nagu polnudki seal enam. Eks ta vast nii olegi, et klubisse minemine on suurem lõbu kui seal olemine.

  18. Aivar – suitsuhaisu ju polnud.
    Polnud meil seal mingit erilist lööki ja polnud meil ka motivatsiooni löögiks. Sellepärast ma sellest ei kirjutanudki 😉
    Päeva parim osa oli ikkagi varem – Central Parkis jalgu kõlgutades ja liuvälja ääres kõõludes.

    PS. Aga mida see “löök” üldse tänapäeval tähendab?… tantsisime ikka, aga omapäi, üksi mees meid tantsima ei kutsunud, ja polnud vajagi…

  19. Hunt Kriimsilma üheksast ametist sai siin üks ka ära nimetatud.

    Mis puutub löögihoogu, siis Epp jättis mainimata, et neiukesed piidlesid klubijärjekorras seistes hoolega tänava vastaspool oleva hindupoistest moodustatud järjekorra poole 😉

    Kuna see järjekorras seismine rahvale nii suurt lõbu pakkus, siis tuleks ära märkida ka seismine järgmises, meie jaoks tol hetkel lootusetus sabas ühe teise klubi ukse taga. Ühe sõnaga meie öö koosnes suuremas osas sabas seismisest. Samas seal sai ka kiftimad jutud rahulikult aetud. Klubis pidi ju karjuma, nagu märgiti 😀

    muhv aka aigi

  20. Õigus, Aigi – india disko jäi mul mainimata.
    Nimelt oli teisel pool tänavat pikk järjekord eranditult hindu noortest. Kui esimeses klubis tasuta joogid tarbitud ja muusika “igavaks” tembeldatud, siis seadsimegi kõigepealt sammud üle tänava.
    Järjekord oli väiksemaks jäänud.
    “Mis siin toimub?” küsisin mina.
    “Siin on täna ühe maailma kuulsaima hindu laulja kontsert, laulja on pärit Inglismaalt,” ütles üks poiss selles mõnusas üles-alla mulisevas india aktsendis.
    “Ohhoo!” Tiku juba hakkas india moodi kõhtu keerutama ja käsi õhus hööritama.
    Läksime siis turvamehe juurde ja küsisime: “Kui palju teie pilet maksab?”
    “40 dollarit.”
    Taku üritas siis korra ajada teooriat, et äkki on 40 dollarit nelja peale, aga ei…
    Ühesõnaga, praakisime selle liiga kalliks. Tavaline ööklubi hind on 20-30 dollarit.
    Ja nii jäigi meil eksootiline india disko nägemata.

  21. veelkord suitsetamisele tagasi minnes…
    mina olen suitsetaja ja ei tee ühtegi nägu kui keegi ütleb, et siin suitsetada ei tohi…
    tuues kasvõi näiteks selle, et pole kaugel ajad mil eestis oli välistemperatuur -30 kraadi ja mina ka siis käisin õues suitsetamas… (töökohal lihtsalt siseruumides ei tohi suitsetada) ja mul pole selle vastu midagi… ei ole ka siis kui seisan bussipeatuses ja “varju” all on hulk inimesi ja väljas sajab vihma aga kui ma tahan suitsetada siis on minu jaoks loomulik, et ma sealt eemale lähen… samamoodi tuttavate autodega ja kodudega…
    Dublinis käies oli suhteliselt kurb (seal ju suitsetamine avalikes kohtades 100% karmi trahvi – vist oli 3000€ najal keelatud) vaadata et kui sattus kätte “õige hetk” kui pubi õhtuti rahvast täis sai, et hetk peale seda oli pea 90% külastajatest väljas ukse ees suitsetamas ja sisse tagasi astudes oli näha hunnik klaase laudadel ja mõned üksikud kurvad näod ootamas millal rahvas sisse tagasi tuleb…
    jah… ei taha jätta mainimata ka fakti, et enamus õhtust sai mööda saadetud väljas ukse ees, sest Elu kees pubi ukse ees… sisse sai mindud vaid selleks, et hetkeks keelt kasta (klaasiga välja minek keelatud)…
    kokkuvõttes olen ma täiesti nõus, et Eesti tingimustes võiks ka seadusega suitsetamist piirata veelgi võibolla mõnevõrra rohkem aga kasvõi pubide/ööklubide/vms teemal peaks olema siiski suitsuvaba ruum ja suitsetajate ruum…
    totaalne (loe: totalitaarne) keeld eesti tingimustes lihtsalt ei saa töötada…

  22. minu meelest võiks olla lõpuks ometi nii, et ma saan minna ööklubisse ja tulla sealt tagasi mitte-suitsu-järele-haisevana. see on õudne. ja pubides samuti. klubides on see ka, et osad tantsivad suits näpu otsas ja siis vaata, et sulle auku sisse ei kõrveta…
    tänval tekib siiski tunne, et mittesuitsetaja pole inimene….

  23. hehee, et saada päevast terviklikumat pilti, võiks lugeda ka, kuidas Justin selle veetis koos Martaga. Tema nimetab Tikut ja Takut küll Pirjaks ja Sirjaks (ei tea küll, miks selline erinevus ja nimevalik?), aga muidu on tegemist vist samade tegelastega.

  24. Tjah… mina pesen alati peale Eestis käimist ära kogu garderoobi, kaasa arvatud jope ja käekott, sest need haisevad alati nii räigelt, et isegi mina (kes ma ise aegajalt suitsu teen) seda välja ei kannata.

    Ma ei tea, kus kõrtsudes need käivad, kes ütlevad, et ega tegelikult Eestis ei suitsetata midagi nii palju – mu meelest suitsetatakse suht valimatult kõigis klubides-pubides. Juba Tallinna lennujaam tervitab suure suitsunurgaga, mille võib teisest terminali otsast vabalt lõhna järgi üles otsida, sest see on suitsuvabast alast eraldatud umbes potilillega…

  25. Justini päeva kirjeldus on päris naljakas jah, eriti see, kuidas ta lapse laua alla pani nagu koera ja teda siis oma taldrikust tükikestega toitis…
    Iga kord saab midagi uut teada… Kuidas ikkagi Epu neli aastat vana tudengipilet ikka veel kotipõhjas vedeles?? Kas kotti pole neli aastat koristatud? 🙂
    Teie lugu hakkab mulle vahel meenutama ühte mu lemmikraamatut “Rocknroll ja ridamaja”, seal on ka boheemlik perekond koos väikese tütrega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.