Ameeriklastest ja jumalast, vol 1.

…ehk siis erinevaid tüüpe, nii nagu mina neid kohanud olen.

Justini vanaema Peg

Iga pühapäev käib ta kirikus. Oma jutu sees pillab ta vahel “kui jumal annab” ja “tänu kõigevägevamale”. Samas ei suru ta oma usku sugugi peale, pole ta eales meile ühtegi religioosset raamatut kinkinud ega uurinud, kui sageli me kirikus käime.

Võibolla tuleb Pegi tolerantsus sellest, et ta pole sündinud-kasvanud katoliiklikus õhkkonnas. Tema kodukirik oli Virginia osariigis… mis ristiusu haru? Justin: “Aga tal poludnki mingit haru. Lõunaosariikides on küllalt neid kirikuid, kus on lihtsalt hoone püsti sildiga “Christian Church” ja seal nad traditsiooniliselt käivadki.”

Aga kui Peg 22aastaselt abiellus itaallasest Jerryga, astus ta ka Jerry usku ja hakkas igal pühapäeval oma vana kiriku asemel käima katoliku kirikus.

“Kas vanaisa ka käis?” uuris Justin ükskord vanaemalt.

“Ei tema ega ta seitse õde-venda tõstnud jalgagi kirikusse muidu kui jõulu ajal!” ütles Peg kummaliselt naeratades.

Justin tunnistas mulle hiljem: “Mulle tegi see info heameelt. Nii et ma polegi nii väga imelik, et ma kirikus käia ei viitsi… see komme tuleb meil suguvõsast!”
Lisaks jumalateenistusele käib vanaema Peg piibli arutamise ringis, samuti korra nädalas – üritus toimub kiriku keldris hubases raamatukogus.

Need kaks kirikusündmust ongi vanaema Pegi nädala sotsiaalne selgroog.

Meenutame vahel ta jutte: “Oo, ma kohtusin eelmisel pühapäeval kirikus ühe mehega… Ta oli noor, aga tundis minu vastu huvi, hakkas pärast teenistust juttu ajama…” – “Kui noor siis?” tundis Justin huvi. – “Ma arvan, et veidi üle 60.”

Peg ise nimelt on 87aastane.
Üksvahe tundsid Pegi kolm poega muret, et mis juhtub, kui ema liiga usklikuks muutub ja kogu oma maja ning aktsiad kirikule või mõnele heategevusorganisatsioonile annetab. Tal on kiriku kaudu ka oma “kasutütar”, üks väike Guatemaala tüdruk, kellele saadetakse Pegi pangaarvelt iga kuu väike rahasumma… Pegi jaoks väike, tüdruku jaoks nii suur, et ta on saanud maksta oma kooli ja riiete eest. Tänu Pegile on ta kirjaoskaja. Kõik tüdruku saadetud kirjad ja fotod on Pegil eraldi sahtlis ja talle meeldib neid meile näidata.

…Nüüd ongi Pegi tegevusel peal advokaadi silm, ta ei saa ilma poegade allkirjata midagi oma varandusega teha.

Vanaema Ann

Justini ema ema on sündinud ranges katoliiklikus iiri peres ja samas vaimus kasvatas ta üles oma viis last. Anni mees suri varakult ja ta sai lastekasvatamisel palju abi oma vennalt, “Onu Joe`lt”, kes oli katoliku preester.

Üks nüanss siia. Onu Joe oli ilmselt gay-kalduvustega. “Mäletan, et vahel, kui ta napsu võttis, mainis ta, et on leidnud rahu oma hinges,” rääkis ükskord Justinin ema mulle. “…et on leidnud rahu enda ja maailmaga, enda ja oma seksuaalsusega. Miks ta pidi sellist asja ütlema? Mis rahu? Mis seksuaalsusega?”

See jääbki ilmselt üheks lahendamata suguvõsa saladuseks, sest onu Joe on nüüd manalamees.

Aga see, et katoliku kirikusse läksid preestriteks õppima homoseksuaalsete kalduvustega noorukid, olevat Justini ema sõnul olnud avalik saladus juba sel ajal, kui tema koolilaps oli. “Ju see oli neile sel ajal üks kogukond, kus nende seksuaalseid kalduvusi aktsepteeriti ja nad leidsid endale hingesugulased.”

…Nii, rohkem mu boss (Marta) täna kirjutada ei lase.

To be continued…