Kõrini

…kõrini on mul täna sellest elust.

Hommikul magan sisse – plaan enne lapse ärkamist midagi kirjutada on nurjas, hoopis tema äratab mind “Come on, come on!” Ja justin juba lehvitab ukse vahelt: “Ma lähen! Ja tulen hilja õhtul, sest pean intervjuu jaoks Jaapani hommiku ära ootama!”
Enne, kui voodist välja jõuan, on Marta jõudnud leida hunniku Eesti ajakirju, need WCpotti toppida ja vee peale lasta…

Fuck! Truck! Truck!” vannun ma.

Märkan end täna korduvalt temaga inglise keeles rääkivat. Damned.

Jõud on otsas. Juba kolmas kohv. Äkki mul on mingi salajane haigus? Aneemia?

Laps leiab voodi alt linnugripi-varudest shokolaadid ja jõuab üsna palju ära süüa, enne kui ma jaole saan. Hüperaktiivne. Ronib mu najal, kui ma arvutis kirjutada üritan. Kunagi sada valgusaastat tagasi elasin ma elu, kus ma sain kirjutada siis, kui ma tahtsin…

Okei. (Näete, kuidas amerikaniseerun!) Otsustan temaga õue jalutama minna, aga kadunud on nii minu päikeseprillid kui koduvõtmed…

Ma kujutan ette küll, kes need ära on peitnud.

Põrand see-eest on kaetud kümnete või isegi sadade Marta patsikummidega (nojah, ta on tooli abil kummide karbi riiulist kätte saanud) ja ma meenutan, kuidas nädal tagasi mu külalised rõõmsalt ahhetasid: “No küll sul on energiline laps! Oleks mul nii palju energiat!” Lõpupoole, kui Marta nende hambaharjad vetsupotti viskas, see neile vist enam nii palju nalja ei teinud…

Õue ei saa võtmete puudumise tõttu niisiis minna, läheme hoopis rõdule mängima – rannapalliga, ja õnnestub see kiirelt üle rõdu ääre tänavale lennutada.

Jätan lapse (kes kohe üürgama hakkab) rõdule ja lippan, uksi selja taga lahti jättes, tänavale ja ajan palli taga – tuul on tugev ja pall kerge, võite ette kujutada, kuidas ma keset tänavat lippan… Aga alla ei anna. Ja kätte saan selle palli.

Maja juurde tagasi minnes on tuul altukse kinni löönud, õnneks on altnaaber kodus ja teeb selle lukust lahti.

Väike paus. Siis on Marta roninud laua otsast kapi otsa ja kätte saanud meie suure vildikakarbi. Ligi 80 vildikale korke peale toppida ja vildikaid siis aukudest sisse toppida… Vastik, vastik tegevus on see. Tahaksin veini avada, aga õnneks meil pole hetkel kodus mingit alkoholi.

Saadaks ta lasteaeda, kui need siin Ameerikas nii kallid poleks. Ja siis tekkiks kohe küsimus, et mida mina siis peale hakkan ja ämm arvab, et ma peaks minema tööle kinnisvarafirmasse sekretäriks… to make money.

Nujah. Ja mis ämma puudutab – talle oli nii oluline, et me jääks Ameerikasse veel aastaks, aga siia pooleteise tunni kaugusele vahel lapsehoidmisel appi tulla – selleks tal aega pole…

Tegelikult peaksin täna ja praegu kirjutama tähtajalisi lugusid. Ja peaksin ära otsustama tähtsaid asju (kas tulla sel aastal Eestisse käima ja kui, siis millal. Kas illustreerida ise oma esimene lasteraamat või leida kunstnik. Kas üritada enda asju oma kulude-kirjadega välja anda või ronida mõne sooja ja turvalise kirjastuse sülle ja mitte hoolida mõttest, et ainult riskijad joovad shampanjat….)

Uued ideed tulevad ja vanade lõpetamiseks pole aega.

Kas keegi teab mõnda nippi, kuidas kodus olev 2aastane aktiivne laps EI elaks kogu aeg ema seljas?…

Ja kas keegi teab mõnda nippi, kuidas mõõta, kas sa voolad parasjagu õiges suunas?…

Täiskuu. Emotsioonid jõuavad täna käia ära lendamas pilvede kohal ja kukkuda kaevude põhja. Mul on täielik alus kahelda oma kaines mõistuses ja paluda jumalalt saata mulle ellu mänedzher. Ja lapsehoidjat paluks ka!

Nüüd lülitan ma arvuti välja ja täna siia enam ei tule.

82 mõtet “Kõrini

  1. Eppppp Postituse autor

    Muide. Ärge muretsege. Juba selle kirjutamisega hakkas parem. Nüüd aga hakkasime Martaga tegema pannkooke (sest kes ütles, et õhtuti pannkooke ei tohi teha?) ja oleme jälle sõbrad.

  2. Siiri

    Ja juba kümne aasta pärast küsib Marta endakirjutatud blogis, et kas keegi teab mõnda nippi, kuidas ema ei elaks mul kogu aeg seljas ja ei helistaks pidevalt mulle mobiilile – kus sa oled, kellega sa oled, miks sa kohe koolist koju ei tulnud, kas sa tead ka mis kell on.

  3. andry

    Hea täpne kajastus.
    Aga see on hetkeseis.
    Läkski juba üle.

    Käbi Laretei küsis kord Fritz Kreisleri käest, mida ta teeb, kui laval esinendes tunneb, et tal mingi koht on täiesti meelest läinud.
    “Palvetan,” vastas Kreisler. “Armas Jumal, aita mind sellest kohast üle. Ja kui palvega lõpule jõuan, on see koht tavaliselt juba möödas.”

  4. Cädry

    siirile täienduseks: mu kolleegi laps – juba 5-aastane – palus emalt enda ellu mitte sekkumist, kui oli vaja sõbrannadega ‘mängida’ (loe: korterit lammutada)… ma vahest tuletan seda endale ka meelde, kui suunan last seljast eemale 😉

  5. Raina

    Täpselt sama seis oli (ja on kohati siiani) mul Tristaniga… lapsel energiat ja ettevõtmist rohkem kui 10nel kokku…me ei saanud näiteks ühes linna mängukoolis käia, sest Tristanil üht ja sama laulu laulda ja käsi kohapeal kokku plaksutada oli liig, mis liig… ta ei seisnud minutitki paigal ja otsis kogu aeg midagi põnevat (loe. keelatut) teha.

    Õnneks 3selt hakkas ta rahulikumaks jääma, kuigi südametunnistuspiinadega pean siin tunnistama, et olen kasutanud ka väga palju teleka abi… nüüd käib Tristan poole päeva kaupa lasteaias ja TV on lapsehoidjana oma tähtsust minetamas. Mul ka ju see jama, et Pauli vanemad, kes oleks meil ainukesed lapsehoidjad pere hulgast, asuvad teatavasti 3 lennutunni kaugusel.

    Arvangi, et see 2-3 eluaasta on selles mõttes hull iga, et laps avastab pöörase kiirusega maailma ja kastetab igasugu lollusi (terve paberirull ja emme ripsmetushid WC-potis olid sagedased nähtused) aga lohutuseks sulle…. see aeg saab ruttu mööda ja siis meenutad rõõmuga/naljaga, mida ettevõtlik laps suutis korda saata.

    Tristani üks suursaavutusi oli näiteks 2aastaselt meie hispaania rendiauto vastu seina lömmisõitmine…. ei osanud arvata, et kui 2sele autovõtmed kätte anda, ta need oskuslikult süüteluku paneb, auto käivitab ja kohalt minema kimab….. emme kaskadööritrikid liikuvat autot uksest kinni hoides peatada, pehmelt öeldes, ebaõnnestusid. Emme pääses sinikaga, Tristan ei saanud üldse aru, mis toimus, Paul oli mhm….. endast väljunud?

  6. lishu

    Kui sul on mingi emotsioon, küsi endalt: “KAS SEE VÕIKS ÄRA MINNA?”
    (uskumatult lihtne)

  7. Lenna

    lapsele on vaja õpetada piiride tundmist….kui talle kõike lubada, siis ta muutubki närviliseks…kahjuks on noorte emade seas levinud väärarusaam , et väikelast keelata ei tohi – see on teine äärmus, milleni on mindud..
    lapsel on vaja teada, et elus tuleb sageli öelda: stopp, mõtle järele, kas see on vajalik ja õige…esialgu ta muidugi ei ole võimeline nii mõtlema, ent harjumus tuleb kujundada väikelapseeas…nii et nipp on piiride seadmise oskuses, aga see on ilmselt kunst nagu iga teine psühholoogiaga seotud anne

  8. britta

    Armas Epp!

    Naudi igat hetke oma elus. Kunagi hiljem vaatad selle aja peale tagasi, kui oma elu kaunimale. Iga hetk elus, on hetkel just kaunim mu elus:)

  9. kaur

    On ju loomulik, et laps tahab KELLEGAGI mängida. Hangi talle sõbranna, kellega koos olla? Meie kombinatsioon “oma lapsega lapsehoidja” on täiesti sobilik.

    Vildikad viska minema ja osta tavalised pliiatsid, palju ohutumad. Sajad patsikummid – miks on vaja sadat patsikummi? Kempsupotti asjade viskamine on tõesti piiride seadmine… seda TULEB kuidagi teha… a ega minagi tea, kuidas. Justin suunaku oma telefon koju / moblale ümber ja tulgu koju… (nii kerge on kellegi teise elu kohta nõu anda, eks!)

    Iida on palju rahulikum kui Marta, aga tal on omad kiiksud. Ta nimelt magab suhteliselt vähe (juba sünnist saadik) ja vajab seeläbi rohkem aega. Ja aeg-ajalt on olukord sinu kirjeldusega üsna sarnane sellele.

  10. liina

    Meil on just alanud see asjade WC potti viskamine. Vee peale tombamist pole onneks veel ara opitud 🙂
    Minul on selline hea ema, kes meie juures Austraalias 6 kuud elas ja nuud Septembris jalle 6 kuuks siia Londonisse tuleb. Siis saan mina tool kaia ja lapsest puhata. Oskaril on lopp ponev, sest vanaema jookseb temaga koguaeg ringi ja veab teda ujuma ja teistega mangima jne.
    Sul pole vist muud varianti, kui vetsupottidele lastelukud peale panna ja siis rahulikult edasi moelda 🙂

  11. liina

    PS. Olen marganud, et enamused emad kes oma lastest blogivad on tutarde emad. Kas keegi poistest ka kirjutab? Keegi peale Raina (kes voiks rohkem kirutada 🙂

  12. liina

    PS. Olen marganud, et enamused emad kes oma lastest blogivad on tutarde emad. Kas keegi poistest ka kirjutab? Keegi peale Raina (kes voiks rohkem kirjutada 🙂

  13. Mariann

    Ma usun, et sa võiksid julgelt proovida oma kulu ja kirjadega. Sul on Eestis NIMI ja juba siinsed kommenteerijad ostavad vaimustusega igaüks viis eksemplari (eks ole?), millest iganes sa seal raamatus ka kirjutaksid.
    Jaa, mäletan, milline energiast tühjakspigistatud kalts ma kaheaastasi lapsi kantseldades õhtuks olin. Appi ruttavad vanaemad-vanaisad on sellistel aegadel kulda väärt. Aga siis ükskord tuleb hetk, kus laps hakkab oma asju kokku panema, et kodust ära kolida, sa vaatad nukralt albumist pilti, kus ta on kaheaastane, ja vesistad, et küll ta oli ikka tookord armas , mitte et ta hiljem vähem armas oleks, aga …ahh, saad aru küll, mis ma öelda tahan.

  14. Anu

    Liina, mina olen see, keda otsid:) Tütar on mul muidugi ka:)

    Lenna jutuga olen nõus, piire tuleb seada, et mitte ise hulluks minna.

    Selleks, et laps kogu aeg emal seljas ei elaks, tuleb teine laps teha:)))

  15. Sirkus

    okei pole veel mingi amerikaniseerumise nàitaja. Itaalias on see samuti vàga levinud ùtlemine, ka kòikide ende seas, kes ei tea sònaksestki inglise keelt. Aga muudkui okeitavad. Ja Eestis ka…
    Vildikate ja pliiatsite koha pealt niipalju nòu, et neid on olemas pestavaid variantele.
    Vàiksesed lapsed seljas. See on mul oma òe-venna nàol veel liiga vàrskelt meeles… Oi kuidas ma vihastasin ja oi kuidas neile see nalja tegi. Ilmselt vòtta paar korda nàdalas paariks tunniks lapsehoidja, polekski nii paha mòte. Saaksid oma asjad rahulikult valmis kirjutada.

  16. Anu

    Heh, ma ei hakka valetama, vahel on kergem ja vahel raskem.
    Fakt on, et teise lapsega on, minul vähemalt, kõik palju kergem kui esimesega.

  17. ts

    Oled igal hommikul vähemalt pool-kolmveerand tundi võidumees, kui su laps hakkab armastama joonistamist (alustuseks sobivad rasvakriidid või jämedad värvipliiatsid). Samuti piltide värvimist, kusjuures parima tulemuse saavutab, kui emme tuttavad tegelased (teletupsud, Lotte, lepatriinud Mia ja Tim) ise paberile visandab. Või kleepimistööd. Suur paberileht, liimipulk ja hunnik värvilisi mummusid näiteks (ahaa, jõulu-kinkide pakkepaberid!).

  18. Eppppp Postituse autor

    Aitäh heade sõnade-soovituste eest.
    Ma arvan, et Marta läks eile shokolaadist hulluks.

    Järgmisel nädalal – nagu konsiilium otsustas – läheb ta hommikusesse sõimerühma, esialgu kaks hommikut ja järgmisel kuust siis kas kolm, neli või viis hommikut. Seda tal vaja jah on – seltskonda. See rühm kestab vaid 2,5 tundi, aga loodetavasti rahmeldab ta end seal tühjaks.

    Patsikummid ongi siin sajalistes karpides müügil,
    ja vildikad on meie, st Justini ja minu omad… Aga üha raskemaks läheb neile kõrgustes peidukohta leida, sest meie laps on vist eelmises elus olnud orav…

  19. K

    Jah, mul on ka tunne juba eelmistest kirjutistest, et sa tahtsustad liiga palju oma kirjutamist ja teed isegi usna motetut (mida ilmselt keegi pole sult pole palunud nt. see KIrjandusmuuseumi lugu) ja raiskad aega, mida voiksid edukalt puhendada lapsele. Sa ikka ilmselt oled kuulnud et laps omandab oma iseloomu ja harjumused suures osas esimesel viiel eluaastal…..? Motle vaid, sul juba pool aega lainud! Minu arvates on sul endal vaja oma elu ja toeliselt oma seltskonda, selle asemel et siin seda virtuaalselt kompenseerida ja kirjutada kogu aeg, otsi endale midagi reaalselt Ameerikas….. Pesumaja tegelased ja Justini suguvosa ei ole veel Ameerika…. Leia endale mingi too ja lapsele koos lapsega kodus istuv ema, kellele sa ka maksta saad ju siis, kui tootad… Ja see aeg, mis sa siis loodetavasti oma lapsega veeded on motestatum ja rikkam… Tegelikult on su lapsel praegu voimalus koike oppida ja jargi teha peamiselt sinult…. Kas sa toesti tahad, et ta tunneks ennast uksildasena, kui sa kogu aeg kirjutad ja oma prioriteete koige tahtsamaks pead…? Paljudest Marta lugudest on mulje jaanud et ta otsib meeleheitlikult tahelepanu ja selleparast teeb lauslollusi… 2-aastast ikka on vaga vastutustundetu silma alt ara lasta… Kas sa ei arva…? Muide mulle meeldib vaga Justini blog, sest ta kirjutab ikka ainult siis, kui midagi ka oelda on ja teeb seda motestatult… Hoia oma blog ka balansis – parem vahem aga paremini ja veeda rohkem motestatud aega oma lapsega (see on veel aeg, kui ta vajab sind) MItte kauaks… Muide elan ka NY-s ja mul on tunne, et paljudes asjades oled sa siiski usna roheline ja naiivne siin:) Sorry! Ilusat paeva, mine paraadile ja naudi kevadet koos lapsega!!

  20. Maria

    Mina oma lastele (kaks tütart muide) shokolaadi õhtuti üldse ei anna. Kui siis hommikul. JA kahe lapsega ON kergem. Ma ei kujutaks ette kõiki neid kordi kus ma niiväga magada tahaks või oma asjadega tegeleda või koristada või süüa teha, et laps tahaks minuga mängida. Nii hea on öelda, et minge mängige oma toas. Minupärast kasvõi kakelgu, aga peaasi, et ma saan oma nädala suurpuhastuse rahus ära teha. Hetkel on nad küll juba nii suured (kohe kohe 5 ja 6), et aitavad koristamisele tolmulapiga edukalt kaasa. Loomulikult, on neil see rõõm ka, et neil on nii väike vanusevahe. Seda enam nad on praegu head mängukaaslased.
    Aga ma pole nendega ka kodus istunud väga kaua. Mul on kogu aeg olnud keegi kelle hoolde neid jätta ja kui ma pean nendega väga kaua koos olema siis ma väsin neist lihtsalt ära. Selle koha peal võiks muidugi loengu pidada, et mis ema väsib oma lastest, aga näe mina väsin lõpuks.
    Meil on peres kindel kord seoses puhkamisega. Nädala sees on kõigil tööpäevad. Lastel lasteaias ja vanematel tööl. Nädala lõpus on meil siis kõiksugu pereüritused. Alustades koristmaisega ja edasi kino, külaskäigud, veekeskused, kelgutamine, liulaskmine, looduses jalutamine, rannas käimine, grillimine.. no kõik igasugu lõbusad asjad. Ja sellised muud asjad mida nädala sees eriti ei jõua teha.
    Kui me nädala sees oleme suht suured teleka ees istujad siis nädalavahetusel pole meil vahest aega mahagi istuda.
    Nüüd tulevad kaks väga tihedat nädalavahetust järjest. Loodan, et elame need ikka üle.
    Ahjaa. Pere koguneb õhtul sööma ühise laua taha.

    Issver.. nüüd läks lõpp teemast välja. Aga jätkates klassikaliste sõnadega: Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.. vaid et pole hullu.. küll läheb üle. Meil on muide naabriga ka väga hea kokkulepe. Tema lapsed käivad paar korda nädalas meil mängimas ja minu omad siis ka paar korda nädalas seal. See annab mõne tunni vaba aega kummalegi perele.

  21. tädi Valve

    Tõtt-öelda käib külm ehmatus südame alt läbi, kui lugeda, kuidas Marta üksi rõdule jääb, sest lähed tänavale palli taga ajama.
    Ja kuidas ta siis üksi koju jäi, kui pesumajja läksid (mis siis, et paari tänavavahe kaugusele).

  22. Eppppp Postituse autor

    K-le.
    Minu jaoks on kirjutamine hobi ja psühhoteraapia ja seda olen ma juba korduvalt öelnud, et pole mõtet mõõta, kelle Ameerika on rohkem ameerikam. Ka see vaidlus, kas 2aastasel on parem ema juures või hoidja juures, on parajalt mõttetu vaidlus. Igaüks elab oma elu nii hästi, kui oskab.

    Samas sa ikkagi loksutasid mind ja küllap see oli vajalik. Läheme nüüd “biitshutama” (Marta sõnamoodustis beachil kõndimisest). Paraadile Manhattanile ei viitsi minna ja siinne paraad oli möödunud nädalal.

    Valvele –
    rõdu on siin väga kõrge ja ehitatud nii, et ei tohiks midagi juhtuda (pikilaudadega ja väga kitsaste vahedega).

  23. Mariann

    Aga minule on jälle mulje jäänud, et Epp on väga hea ema ja seab oma lapse vajadused alati esikohale, kirjutamine tuleb alles teises järjekorras. Samas, kui kedagi on õnnistatud nii hea sulejooksuga, siis oleks patt jätta seda kasutamata. 2-aastased teevadki lauslollusi. Ja veel on mulle mulje jäänud, et Epule poleks töö kinnisvarabüroos (või mis iganes töö kaheksast viieni) teps mitte südamelähedane, pigem tüütu kohustus. Kirjutamine on just nimelt asi, mida saab teha lapsega kodus olla. Laps paari tunni kaupa sõime panna on hea idee, ta on vist seda tüüpi tegelena, kes vajab ja naudib suhtlemist.
    Epp, sa oled õigel teel!

  24. M

    nõustun täiesti K kommmiga, tahtsin just sama kirjutada:

    sa saadad oma 2-aastase LASTESÕIME, et saaksid ise kodus rahulikult blogi kirjutada ? kirjutada mittemillestki võhivõõrastele lugejatele, kelle ees sul on KOHUSTUS, nagu sa oled öelnud????
    kas sul oma lapse ees eo ole kohustust?

    epp, sul on ikka prioriteedid täiesti paigast ära!

    sinu väike laps vajab ema, mitte võõraste inimeste karja, kus end tühjaks möllata.
    ära valeta endale – sind on su lapsele vaja! ta tahab sinuga mängida ja olla, see aeg on nii lühike, kus ta seda tõesti vajab.
    kannata ära, see möödub nii kiiresti, ära tee asju, mida hiljem kahetsed.

  25. Moonika

    Mul küll omal last pole, aga minu arust tundub olevat täitsa OK oma laps paari-aastasena lastesõime panna. Ja me räägime vaid 2.5 tunnist, mis on imelühike aeg ja ma arvan küll, et Martale tuleb kasuks, kui ta saab omaealistega rahmeldada. Eestis pannakse lapsed ka siis lasteaeda, kui need juba potil käivad ja ise riidesse panevad ning siis on lapsed seal ikkagi terve päeva, või mis? Ja minu arust et soovi Epp Martat sõime saata mitte selleks, et meie tarvis siin blogida…Mul on omal õde praegu natuke üle kahe-aastasega kodus ja ta kavatseb ka lapse lasteaeda panna sügisest, et ise tööle tagasi minna. Pea kolm aastat lapsega kodus istuda on ikka tülpiv küll ma pakun. Vähemasti õde on nii öelnud. Nii et mina igatahes arvan, et kasuks on see kõigile kui Marta natuke emast eemal on. Ja mulle tundub ka, et Epp on hea ema nii et mina usaldan tema vaistu Martaga tegelemisel 🙂 Selliseid hulle päevi tuleb ikka ette. Mul õde ka alles hiljuti kurtis. Aga järgmine päev oli kohe juba palju parem. Nii et jõudu ja jaksu emadele 🙂

  26. Heler

    Ma mõtlen, et kas M ja K loevad ka http://www.martaest.blogspot.com blogi, mis on samuti Epu kirjutatud.

    Ja ma mõtlen, et ei tea, kas M ja K ongi need, kes ka perekoolis (www.perekool.ee) alati peksma hakkavad, kui mõnel emmel vahel stressirikas päev on ja ta seal oma kurtmise postitada julgeb.

    Ja ma mõtlen, et huvitav, mis on M ja K hobid. Kas restoranis söömas käimine või tantsupidudel käimine on millegi poolest paremad ajaviite vormid kui kirjutamine, nende meelest.

    Ja mõtlen, et kas nemad ise on 100% ideaalsed emad, et siin kive loobivad.

  27. Kasvataja

    Mina olen töötanud lapsehoidjana ja lasteaiaõpetajana. Arvan, et lapsed tõesti on erinevad. Mõni on rahulikum, teine on hüperenergiline (Epu laps tundub kirjelduste järgi muidugi see viimane). Ja neid hüpikuid on tõesti raskem ohjeldada ja kasvatada. Mõistan, et vahel tuleb peale frustratsioon, kus tahaks maailmale lehvitada loosungit “Kõrini!” Need, kellele rahulikud lapsed sattunud, võibolla ei saagi kunagi aru… mis kõrini?

    Lahendus hetkel:
    1) Paar tundi korraga ja paar korda nädalas tundub olevat minu arust hea lahendus lastesõime panekuks!
    2) Mis kodusesse aega puutub, siis soovitan Epul teha mingi graafik: täna veedan nii palju aega internetis ja samas teen täna seda ja seda asja (voolimist, joonistamist, ettelugemist) oma lapsega.

  28. Anu

    Nohh, ma arvan, et võõraste inimeste ja nende pereelu teemal ei tohiks väga kategoorilisi seisukohti siiski võtta. Eriti just avalikke:)
    Lapsed vajavad omaealiste seltskonda. Kui mu poiss oli 2-aastane, poleks mul mõttessegi tulnud teda kuskile sõime või aeda panna. Tööle seevastu läksin majanduslike raskuste tõttu juba siis kui laps oli 9-kuune. Tütar on mul Martaga pea ühevanune, ja tema saaks vabalt lasteaias hakkama. Ma ei ole teda lasteaeda seetõttu pannud, et vanaema soovib last ise hoida. Kui mul selline võimalus puuduks…oleks raske. Ma olen kindel, et ema vajab lapsest puhkust, et olla parem ema. 2,5 tundi päevas on täiesti mõistliku pikkusega puhkus.

  29. M

    heler
    M-l on kaks väikest last, seega teab, mis räägib.
    ja minu hobid esialgu ongi need 2 väikest last, sest muu võib oodata, lapsed mitte;))

    ja oooojessss! kuidas vahel on siiber ja väsimus ja tunne, et ei kannata seda möllu enam minutitki – aga see läheb mööda!
    ja lastesõime mõtet ma küll endale pähe ei lase – see paar aastat võiks ikka iga ema oma lastele pühendada (mitte ‘ohverdada’ nagu kahjuks paljud mõtlevad).
    varsti lähevad nad kooli ja siis võib ema oma ‘hobidega’ tegelema hakata.

    ja muuseas, olen lugenud küll marta blogi ja tihti on mul sellest lapsest südamest kahju, sest tema tegemistel tundub ema jaoks väärtus olevat ainult siis, kui sellest blogida saab – nagu siis, kui laps nutab südamest ja ema, selle asemel, et lohutada – istub eemal ja teeb pilti!!!! et seda internetti võõrastele inimestele vaatamiseks üles riputada????

  30. K

    Motlesin et enam ei kommenteeri et “what ever”, kuid peale M kommentaari otsustasin et siiski voiks veel viimase motteavalduse teha….
    Hakkasin seda blogi lugema umbes joulu ajal peale SL artikli ilmumist…. Lugema hakkasin lihtsalt huvist, et kes on see inimene, kes oma mehevanematest niii negatiivseid motteid kogu Eestimaaga jagada tahab??? Kogu Eestimaa on muidugi subjektiivne (SL lugejad vaid…..:) See selleks, nuud mulle tundub toesti, et need lugejad, kes kommenteerivad on siin vaid Epu klubi, kes peavad teda mingiks printsess prominendiks ja igasugune teistpidi kommentaar palvib usna uksmeelse kriitika (M valja arvatud!:) Mul toesti on ka hobid… Kain iga paev trennis, tool ja vabal ajal kinos ja Brodway showdega uritan kursis olla… Raakimata “vaikesest saarest” Manhattan, kus alati on midagi avastada ja mis on kogu aeg pidevas muutumises….. NIII palju muid kohti avastada peale Rockerfeller Centeri….:) Restoranides soome suht harva, rohkem meeldib sopradele ja sopradega ohtusooke korraldada… Aga toepoolest, igaluhel oma elu ja oma Ameerika!! Arvan, et nuudsest eelistan ka kirjandusklassikat lugemiseks! Ilusat kevadet ja St. Patrick paeva!!!

  31. Maria

    Kunagi kooli ajal lugesin ühte lugu kahest konnast kes mõlemad tahtsid näha mismoodi nende naaberküla välja näeb. Nii nad siis kõndisid üks ühes külast ja teine teisest külast kuni said kekskel kokku. Hakkasid siis rääkima, et mis sinu külas on head ja mis teises külas halba. Otsustasid siis lõpuks, et ronivad mõne kõrgema mätta otsa ja vaatavad mismoodi see teine küla välja näeb. Oli ju juba pikka maad kõnnitud. Aga konnal teatavasti silmad pealael ja kui nad siis püsti tõusid sinna mätta otsa nägid nad oma küla. Ja avastasid et see on täpselt samasugune kui teinegi küla.

    Minu jutu mõte on see, et iga inimene näeb asju oma mätta otsast.

    Iga inimene teeb oma otsused ise. Just sellele tuginedes millised on tema vajadused, arusaamad ja kasvatus. Alati on lihtsam hukka mõista kui mõista.
    Ja kedagi mõista- see on eriline oskus mida igaüks ei oska.

  32. Maarja u.

    Huvitav kohe, kuidas eestlased armastavad seda anonüümset õiendamist, eriti mõnus on läbi naerunäo tigetsemine. Kui räägid, siis ole inimene ja ole oma nimega. Üldse jääb mulje, nagu K ja M on üks ja sama inimene. Või siis enne, kui kuskil kommeneerivad, ütleb üks teisele, et kuule, ma lähen nüüd kommenteerin seal, tule ole nõus minuga. Miks siis lugeda seda ploogi mitu kuud, kui see siin tundub nii vale. Oeh. Missealsikka. Rohkem Andrysid võiks olla, kes ikka positiivseks suudaks jääda, mitte nagu mina 🙂

  33. andry

    Need M-i ja K hääled näitavad, et tekkimas on mingi jõud Su tekstides. Võta rahulikult. Pea vastu ja tee nii, nagu Sina seda õigeks pead.

  34. Siiri

    Ma ei arva, et siinsed kommenteerijad moodustavad mingi klubi, kes peavad Eppu printsessiks, keda tuleb ainult kiita. Paljud meist/neist kommenteerivad ka teisi blogijaid. Tegemist on lihtsalt tolerantsete ja heatahtlike täiskasvanud inimestega, kes ei klassifitseeri teisi inimesi ja ei sunni oma tõdesid peale vaid avaldavad oma seisukohti, mis lihtsalt ei juhtu olema kriitilised.
    Lastekasvatamine on lõputu teema, milles mitte kunagi ei leita üksmeelt. Sest igaüks on elus esimest korda lapsevanem ja peab hakkama saama ainult oma kogemustele tuginedes – erinevate kasvatusviiside läbiproovimiseks pole meie elus aega ette nähtud. Iga laps on ju oma iseloomuga inimene, kellega tavaliselt kõige rohkem aega on koos lapse ema ja kes tunneb oma last kõige paremini. Seega oleks võibolla rohkem kasu oma kogemuste rahulikust jagamisest, mitte teiste kritiseerimisest (vormis: mina KÜLL oma lapsele nii ei tee).

  35. Eppppp Postituse autor

    Ma mõtlesin, et seda teemat ma rohkem ei kommenteeri… Aga näete, nüüd on jalutatud ja mängitud ja laps magab ja mina tagasi…

    Imelik tunne on täna. Tegelikult on see juba mõnda aega olnud.

    Esimene punkt.
    Mulle tundub, et osa siia lugema sattunud USA eestlasi, on mu peale kadedad (võibolla kasutan valet sõna. Pahased?), sest mul pole justkui õigust kirjutada Ameerikast. Nende teada asub see õige Ameerika kusagil mujal. Tunnetan eriti seda manhattanlaste arrogantsi. Kindlasti suudaksid need inimesed tõemeeli anda täpsed tänavanurgad, kus sel kevadel see kõige õigem Ameerika asub.
    Ma arvasin, et see ei häiri mind ja nende pahameel on nende enda probleem. Aga kui ennist ookeani kaldal kõndisime, tundsin nagu mingit vabaduse lainet tulemas. MIKS ma üldse blogin?

    Teine punkt.
    Kas ma olen halb ema, kuna ma blogin?
    Kas mul ei jää seetõttu aega oma lapsega tegelda?
    Ma kirjutan enamasti hästi kiiresti.
    Ja see konkreetne nutuhoog, millele vihjatakse. Mille ma tookord piltidele jäädvustasin… Enne, kui ma fotoka haarasin, üritasin ma last mitut moodi lohutada. Aga see oli üks selliseid hoogusid, kus mitte midagi muud teha ei saa kui nõutult pealt vaadata ja kohmetult naeratada. Võibolla kõigil lastel pole selliseid hoogusid, aga Martal vahel on.
    Ma pole kindlasti bloginud kõigist neist mängudest, mis ma lapsega siin päevade jooksul mängin. Kui vahel kurdan ja kaeban, siis ei maksa arvata, et ainult nii ongi. Samas oleks see järjekordne lõks, kui ma hakkaks siin kirjutama adekvaatset ja objektiivset ülevaadet oma elust… MILLEKS? Kas kuri silm muutuks sellest vähem kurjaks?

    Ja ma olen olnud Martaga üle kahe aasta ainult kodune või siis on ta meiega reisidel kaasas käinud. Kui ma nüüd tahan ta panna hommikusesse sõimerühma, 2,5 tundi korraga, 2 honmmikut nädalas, on see siis tõesti nii paha tegu?
    Parem las need kohtumõistjad kolivad tagasi Perekooli ja sõimlevad seal, anonüümsete emmede kallal.
    MIKS ma peaks oma energiaga neile siia pinnast looma?

    Kolmas punkt
    Blogimine. Kirjutamine.
    Privaatse ja avaliku piir nihkus minu jaoks paigast kunagi siis, kui andsin SLÕhtulehele loa avaldada katkendeid mu blogist. Algselt oli see netipäevik kõik mõeldud sõpradele ja tuttavatele. Siis aga kasvas asi lumepallina ja muutus üha suuremaks. Kui ma nüüd korra counteri peale panin, näitas üle 10 tuhande kliki päevas. Palju õnne? Ja MIS mul sellest paremaks on läinud?
    Olen leidnud sõpru – jah, Ja olen saanud mingit enesekindlust, et miski siin puudutab inimesi (ma ei saa ise ka täpselt aru, mis).
    Aga samas, kui öeldakse, et neist lugudest ei saa raamatut kokku panna, sest see on netis avaldatud – MIKS ma siis blogin?
    Või õigemini – miks ma seda avalikult teen?
    Ilma kirjutamiseta ma ei saa. Olen enamuse elust päevikuid kirjutanud. Nii mõnelgi maailmarännakul ühte kui teist huvitavat kogenud – samamoodi vahel lihtsalt tundnud, et elu inspireerib ja neid dialooge ja lugusid endale kirja pannud. Ei teagi, miks! Lootuses, et kunagi kirjutan sellest midagi kokku, või avaldan niisamuti.
    Pole minus olnud piisavalt kirjanduslikku annet, või on olnud minus liiga palju enesekriitikat, et midagi sellest avaldada.
    Ja olen vist mõelnud, et aega on. Ja elu tuleb lihtsalt usaldada. Õige ujuja usaldab vett ja laseb sellel ennast kanda.

    Nii tunduski mõnda aega, et blogimine ja see kommentaariunm on õige – kujunes spontaanselt, järelikult peab õige olema.
    Enam ma pole selles kindel. Võibolla hakkab mu blogipidamise aeg läbi saama, mis iganes selle eesmärgiks oli.
    Samas oleks kahju sellest nii-öelda “printsessi õukonnast” ehk sellest mõnusast sünergiast, mis kommentaaride näol tekib.
    Ma ei tea.

  36. Tanja

    Nii, nii. Eks arvamusi elust ja muust on seinast seina. Ja ükski nenedest ei ole ainuõige. Iga inimene elab oma nii nagu tema leiab seda õige olevat.

    Üldiselt tunnistan ausalt mulle sellised inimesed, kes “kuulutavad TÕDE” selle kohta kuidas teistel oma elu elada tuleb, hästi ei istu. Ma pole kunagi aru saanud, kust krt nad selle tõe on teada saanud.

    Ja ma arvan, et alles 18 a. pärast saame teada , kes oma lapsed nutikaks, iseseisvamaks ja hakkajamaks inimeseks on suutnud kasvatada.

    Teisisõnu tegelege oma lastega blogi lugemise asemel, kui see blogi nii vastuvõetamatu on.

  37. Lee

    Ära põe! Sa kirjutad hästi. Sul on hea kirjutada. Sind on huvitav lugeda. (No muidu me ei käiks ju lugemas, eks ole.)
    Sa ei pea kirjutama kui Sa ei taha või viitsi või tahad “vaba päeva”.
    Meie ei pea lugema kui me ei taha või ei viitsi või tahame “vaba päeva”.
    Ja see jutt, et lapsel on lasteaias paha, nagu vahepealsetest kommentaaridest kõlas… Tule küsi minu poisilt. Paarikümne päeva peale on paar sellist, kus lasteaed tundub nõme. No kus sa hing nii toredaid kohti leiad, paljud täiskasvanud kiruvad oma töökohta ka sagedamini:). Lasteaias on kaaslased ja arendavad mängud, see pole mingi jõle garderoob, kuhu lapse nagu liigse pagasi ära saab anda. Tegu on siiski ennekõike haridusasutusega.

  38. Ehh

    Seda ma kartsin, et lõpuks see anonüümne kriitika selle blogi avalikustamisele põntsu paneb. K ja M- kolige tõesti perekooli tagasi. Epp kirjutab siin oma elust, las need loevad kellele meeldib. Miks peab iga tema sammu kritiseerima või kiitma?

  39. Moonika

    Mina saadaks siinkohal Epule Londonist ühe virtuaalse kallistuse. Sest minule Epp meeldib ja olgu ta siis printsess või mitte, aga senini pole ta kirjutanud millestki, millega ma poleks nõustnud 🙂

  40. Maria

    Olen siiani märganud, et Epu tava kommenteerijad kasutavad arutelu vormi. Tekib selline mõnusa vestlusõhtu tunne. Keegi ei kritiseeri just otseselt, aga samas avaldatakse oma arvamust teatud teemade kohta.
    Sageli tekib arutelu.
    Minuarust on see mõnus. (tuli kohe meelde Marta “mõnus”)

    Inimesed kes anonüümselt kommenteerivad Epu blogi nagu perekoolis- no kasvage suureks.
    Epp ära pane neid tähele. Õelutsejaid on alati. Las koerad hauguvad- karavan läheb edasi.

  41. vivika

    Mis puutub mehevanemate negatiivsesse kujutamisse, millele K viitab, siis mulle igatahes tunduvad need mehevanemad vahvad ja naljakad. Ja ma ei tunne neid ju mingit muud moodi kui ainult Epu blogi kaudu.

  42. Merit

    ma ei ole anonüümne, nimi on merit (ei viitsi lihtsalt nime välja trükkida) ja mul on täpselt samamoodi õigus oma arvamust avaldada kui epu fännklaabil.

    kas kõik teistmoodi arvajad peavad vait olema? lubatud on ainult tagakiitmine?

    ärge olge nii piiratud – maailmas on palju inimesi, kelle arvamus teie omaga kokku ei lähe.

    ja mis puutub nendesse nutupiltidesse, siis mina isiklikult ei pea õigeks last internetis eksponeerida – kuni ma ei tea, kas ta ise seda sooviks. laps on ka inimene ja tal on õigus privaatsusele.

  43. Eppppp Postituse autor

    Merit, ütled, et last ei tohi internetti panna. Aga mis see internet niiväga teistmoodi koht on kui reaalelu tänav näiteks?
    Tekkis selline küsimus mu peas…

  44. Merit

    ma ei leia, et mul lapse emana on õigus eksponeerida kogu maailmale selliseid momente oma lapse elust, kus ta on tõeliselt haavatud või häbistatud või tunneb end halvasti. ja miks ma peaksin seda tegema? et olla võõrastele huvitav?
    seni kuni laps oma arvamust avaldada ei saa, on minu kohus teda kaitsta.

    mul on kahjuks negatiivne kogemus oma ema näol, kes suurima mõnuga kõikidele võõrastele minu palja pepuga ja kriimu näoga ja igasugu muid jubedaid jonnipilte näitas – teeb seda siiani muide! tema meelest on see nii “armas” , minu meelest on see kohutav vaimne vägivald. ma muuseas ei saa temagi üldse läbi, sest tema teab alati, mis mulle parem on.

    ja ma oleks veel rohkem häiritud, kui teaksin, et minu lapsepõlve pildid on kusagil avalikult väljas rippunud kõigile vahtida!
    oleksin oma ema peale kohutavalt solvunud.

  45. andry

    Hoo, tere Merit. Tore, et Sa end tutvustasid. Ma ka ei salli anonüümseid kommareid. Ja oma nime all on ikka teine tunne kirjutada. Ja lugeda on kah vahvam Meritit kui emmi.

    Ma arvan, see on hea vaidlus. Ja ma olen Meriti poolt, et igaühel on õigus arvata asjast nii ja naa.

    Siis veel. “Llast ei ole ilus süüa, kuigi lapsel hea on maitse, last ei ole ilus lüüa, seda nõuab lastekaitse.” Ilmar Trull, tema read.

    USAS oli cirka 10 aastat tagasi naisfotograaf, kes pildistas oma lapsi. Lapsed olid paljad. Lapsed teadsid, et nende fotod lähevad mööda maailma. Lapsed ei olnud edevad. (Seda näeb fotode pealt lastele silma vaadates)

    Mina üldse ei salli sõna “laps”: Mudamekk on man sel. Mingi vähendav, pisendav, üleolev. Nad on väikesed inimesed. Little ones, nagu angloameerika maailmas öeldakse.

    Jah, nüüd on küsimus selles, et kas me kahjustame lapsi, kui me neist kirjutame, neid pildistame.

    Me ei ole jumalad, me ei tea midagi 100 prossa. Aga kui me tegevus lähtub soojast ja LOOMULIKUST armastusest, on minu meelest kõik OK. Isegi siis, kui lapse esimene reaktsioon on pärast seda tõrjuv. (Mul omal korra on juhtunud)

    Chalice ütleb jube ilusasti ühes leheloos, et kui sa kedagi armastad siiralt ja puhtalt, siis see armastus jõuab su juurde tagasi.

    Ma küll ei taju, et Epp Martaga lugejate huvides manipuleerib. Kohe mitte ei taju. Aga muidugi, mu suur nospel võib petlik olla.

    Siiski, ma arvan, et Epp annab Martale hoopis tohutult elujõudu. Mäletamine, ma tsiteerin üht vahvat Hollandi tädi, kellel on haruldaselt armas nimi eesti keeli – Noor van der Kolk – niisiiis: Mäletamine annab inimesele jõudu teiste aitamiseks ja maailma muutmiseks.

    Loodan, armas Merit, et Sa kuidagi ei pea mu pikka kirja süüdistuseks, vaid lihtsalt vestluse osaks.

    Mingu Sul ikka hästi, häid martiinisid ja keerlevaid tuulehoogusid Manhattani ukselävede ees. (Kui neid seal ikka on. Ega ma ju tea, pole käind)

    PS
    K Kallis, tule Ka Kapist välja

    PPS: Ahjaa, 2 ja poole tunnine lasteaed on lapsele ideaalne. Päevapikkune lasteaed on lapsele tegelikult pooledi mõrv. See on jälle kõigest mu arvamus.

  46. Eppppp Postituse autor

    Nujah, Merit, ma saan nüüd paremini aru, kust sa tuled…
    Mina just ükskord arutasin õega, et kahju, miks ema ja isa meist nutvate nägudega pilte ei teinud, sest need oleks hiljem nii naljakad ja tragikoomilised.

    Ma ei ole oma arust pannud Martast häbistavaid pilte üles, aga tõsi ta on, iga vaataja jaoks läheb piir erineva koha pealt ja ka igaühe lapsepõlvetaust on erinev.
    Igatahes, kui need nutupildid teda kunagi häirima hakkavad, eks siis tuleb maha võtta.

    Praegu just kirjutan ma teises blogis teemal, mis sind ilmselt samuti pahandab. Nimelt on pealkirjaks “Riidemähkmetest, pissipotindusest ja Ameerikast” – olen lubanud Ekspressi beebi-erile kirjutada riidemähkmete kasutamisest. Mõnes mõttes võib seda nimetada lapse privaatsuse rikkumiseks – kuidas ma kirjutan tema pissist ja kakast. Rikun muuseas ka oma noorema venna privaatsust, sest meenutan ka tema mähkmeid nõuka-aja lõpust.
    Samas, mõtlen ma, on vähemasti sellel lool üllam eesmärk. Äkki mõni inimene hakkab ka seepeale loodust hoidma ja riidemähkmeid kasutama.

  47. Eppppp Postituse autor

    PS. Ma kirjutan vennale (17a), kui teda häirib ta mähkmete kirjeldus Ekspressis, siis võtan selle koha loost välja,
    päris hea, et see mõte mu pähe tuli. Vahel olen ma üks hajameelne professor…

  48. Merit

    ma arvan, et see on sinust ilus, et sa venna käest küsid.

    privaatsuse piirid ja tunnetus on erinevad. mina eelistan kõrgemaid piire.

    muuseas, kui mu poeg oli umb 5-6, käskis ta mul ühed nutupildid arvutist kustutada…ta ütles, et muidu tuleb tal see paha tunne jälle meelde….

  49. Siiri

    Asi kohe ilusam, kui oma seisukohtade tekkepõhjusi selgitatakse 🙂
    Eks kommenteerimise toon sõltub inimese hetketujust ja igaühel on jälle erinev tuju ja siis ongi arusaamatused. Sõna mõju on suur ja hea on, kui selle mõju üle natuke enne järele mõeldakse, kui välja öeldakse.
    Epu fännklaab on minu meelest parem väljend, kui printsessi õukond. Sest printsessiks saadakse tavaliselt pärilikul teel, olenemata isiksuseomadustest. Ja siis printsess palkab enda lähedusse lojaalsed tegelinskid. Aga fännklaabid tekivad täitsa ise mõnede isikute juurde 🙂
    Oskaks ma ka ometi lihtsate sõnadega oma mõtteid väljendada….

  50. andry

    Siin üks moment on veel asja juures.
    Arvan, et tänu Epu ja teiste blogidele, on hakanud vanemad oma lapsi vähe teistmoodi vaatama. Hoolikamalt kuidagi, mõnusamalt.

  51. Ants

    Kui meie lapselaps tegi internetti oma blogi, hakkasin minagi neid natukesehaaval sirvima ja leidsin sealt kokkuvõttes imekspandavalt palju tühja loba ja prahti. Aga siiski mitte igalt poolt – näiteks üks väga kena koduperenaine Kesk-Ameerikast (vist oli Ohio) ja üks noor kanadalanna, kes õpetab jaapanlstele inglise keelt.
    Epu blogid ja kommentaarid on aga igatahes klass omaette! Huvitav lugeda, ja mis peaasi jumalikult Eestipärased! Niisugused me tõepoolest oleme – nüüd, kus näib, et oleme lahti saanud (aga mõni vist mitte veel lõplikult) kõige tolle imetlemisest, mis on Läänes! Sellepärast meeldis mulle väga Epu viisakas iroonia ameeriklaste suhtumises jootrahadesse ja mõnesse muusse asjasse.
    Mul on mõned lapsepõlvesõbrad, kes 44 aastal on siit põgenenud ning elavad praegu US-s. Ma ei usu küll, et kõik tolleaegsed põgenikud on sellised, aga nii tuimi ja omamoodi enesekeskseid sõpru vanadest aegadest mul ei ole! Leoga, kes elab ühes Ohio väikelinnas, piirdub reeglina meie suhtlemine jõulu- ning uusaasta kaartide vahetamisega ning jaanuari alguses saabub ta igaaastane aruanne oma elust ja tegemistest. Luban siinkohal endale kirjutada selle algusest ühe katke, mis käsitab ta möödunud, 2005a, elu ja tegevust:
    “On saabunud aeg mõne sõna pajatamisest meie tegevusest möödunud aastal. Vaatamata sellele, et aastaid on kogunenud meie turjadele, oleme nii kohanenud meie kodu ja ümbruskonnaga, et ei ole veel plaane siit kolimiseks. Suvel hoolitseme ise oma muru eest. Möödunud suvel väetasime seda kolm korda ja lõikasime kolmkümmend korda. Hoolitseme ka lillede eest, mis kasvavad meie maja ees ning kolmekümne roosi põõsa eest, mis kasvavad meie maja idapoolsel küljel. Kui näeme väga ilusaid õisi, siis jäädvustame nende ilu filmi või digitaalse kaarti peale.”
    Jne. kokku üks A4 formaat! Nuta või naera.
    Siin Tartus on praegu varajane hommik, kell pole veel seitsegi. (Vanadel inimestel läheb uni ju ka vara ära!) Tänud Epule ja kommentaarijatetele. Oli meeldiv päeva selliselt alata . Epp ise läheb praegu voodisse, või magab juba õndsa und. Minu poolt talle homme hommikuks üks Contra luuletus lugemiseks ja vastupidamiseks NY-s:
    “Ostse liinast arvudi ma
    vastne Hewelett-Packard.
    Küsüti, mis tiit sa taaga,
    esiq sääne kakard.
    A ei tiiki midägist ma,
    Las ta nukan sais.
    Mullõ lihtsõld miildüs tima
    kõvaketta hais Ants

  52. Ants

    Pardon! Alles nüüd sain aru, et mu eelpoolne jutt on TÄITSA teemast mööda. Epule niipalju, et NEED ajad saavad kõik üle elatud ja on hiljem lausa kenad meenutada. Meie lapsed olid ehk vaiksemad – nõukogude aeg! Seevastu aga lapselaps, seesama, kes nüüd blogi kirjutab ja ka ise juba last ootab, oli ikka hull küll. Lohutuseks endale, teistele ja temale ka, kirjutasin siis, rohkem kui 20 aastat tagasi, neist sündmustest muinasjutu pealkirjaga “Printsess Pirlipati päästmine,” mis isegi praegu ühele mu heale tuttavale, minuvanusele mutile, kellega me ülikooli päevil “natuke käisime,” meeldis. Saatsin selle talle jaanuaris, ta 77 sünnipäevaks!!!!
    Kui tahad, võin Sulle saata – 51 lk!!!
    P.S. La Rochefocauld on öelnud – “Vieux fous sont plus fous, que jeunes.” On ju ilusti öeldud?!

  53. Mario

    25-aastase noore poissmehe pilgu läbi vaadates, ikka oma mätta otsast.
    Alustame üldisemast. Seni, kuni ema oma lapsest hoolib ja teda tõeliselt armastab, siis ta ei saa vist midagi väga valesti teha. Seega totaalselt vale käitumist vist polegi, seetõttu ma oleksin K ja M asemel tolerantsem.
    Konkreetselt rääkides mingitest detailidest – jutt siin algas lapse sõime panekust kahel hommikul nädalas. Mina arvan, et enda lapse puhul ma nii teeksin. Laps peab maailma nägema, harjuma ka teiste inimeste juuresolekuga peale oma ema ja lisaks oma emale. Ja kuna see on kõik kokku vaid 5h nädalas, siis see on täitsa paras aeg.
    Vestlesin just sel teemal ka õega, kellel endal aastane põnn kõrval. Tema ütles vahva lause: ”ma olen suga täiesti nõus, et kui lasta oma tegemised läbi armastuse filtri, siis ei lähe asjad valesti.”

    Edu sulle, Epp!

  54. Eppppp Postituse autor

    Suur aitäh!
    Jah, see on meil siin spontaanselt kujunenud eestlaste kogukond. Eestlased heas ja halvas 😉
    Kaido – mäletan sind küll sealt Läti reisilt, mul on kusagil Eestimaal kirstu põhjas fotosid sinust ja Pasist (teise soomlase nimi on meelest läinud). Noja muidugi ka Veikost ja Välkarist…
    Ants – väga huvitav, see kirjakatke tõesti annab edasi midagi sellest, kuidas nii mõnigi väliseestlane on oma energia ja tähelepanu pannud materiaalsesse maailma. Küllap asjad aitavad vaigistada mingit muud igatsust ja vajadust.

  55. kaur

    Ehh, K-le ja Meritile tahaks väga sitasti öelda, aga vist ei ole mõtet, sest esiteks on neil osalt kindlasti õigus ja teiseks – kui ka ei oleks, siis mõtlemapanevad on nende arvamused ikkagi. “Mine tööle ja lõpeta vingumine” on kindlasti üks võimalik eluga hakkamasaamise viise. Võimalusi on muidugi veel – “tee veel lapsi”, “koli maale”, “tule eestisse” ja “võta uus mees” näiteks 😉 Kirjutame need siin kenasti välja, Epp valib neist endale sobiva ja ongi kõik okei!

    A muidu – jagan täiega arvamust “lapsest eemalolemine teeb inimesest parema emme”. “Sinu laps vajab ema” sorti inimesed pangu end rahus põlema. Nutva või jonniva lapse peale narma pahvatanud on vist iga lapsevanem; meil saabus selline hetk viimati eile öösel, kus jonniv laps käratas meile pärast kõikide muude soovide ammendumist tigedalt “TAHAN MIDAGI!”. Printsessinduse-süüdistus on kindlasti õige, mina ntx küll ei kirjuta inimese blogisappa negatiivset arvamust ka siis, kui tunnen selle põhjendatud olevat. Marta tähelepanupuudus paistab välja ka Justini blogist. Lapsepiltide netis eksponeerimise vaidlus on niiiiii perekool.ee, a minu arvates on piiri leidmine siin lihtne – kujuta pildile lapse asemel iseennast ja arva siis, kas sulle meeldiks. Epule jõudu, Martale pai. Meil siin eestis sajab lund ja on endiselt suusailm. Ilusat 🙂

  56. andry

    mõnikord on küll tunne, et Justin näiteks on rahkem eestlane kui Epp ja Epp rohkem itallane kui Justin. Epp erutub, vehib kätega, räägib maad ja ilmad lahti. Justin ob kuiv, väga tundlik, natuke sarkastiline nii iseenda kui maailma suhtes tervikuna.

    Hee, see TAHAN MIDAGI, see on ikka maru naljakas. Mis te siis tegite selle peale. Naersite lihtsalt?

  57. Liis

    Ma tean, et nüüd on juba üle ja korras aga üks virtuaalne kalli sinupoole ikkagi. Tean selliseid päevi, küll mitte emana, aga… Koomiliseks kisub asi siis, kui ma jonnivale lapsele mingi järjekordse n6udmise peale teatan (tigedalt, sest kogu päev on kehv olnud…) “Tough luck, baby!” ja selle peale vastab kuri kaheaastane: I´m NOT a baby! Ega ei ole jah, kaks ja pool juba…
    Igatahes j6udu. Järgmise teema kommentaariks: mina ostaks raamatu küll. Kasv6i kaks 😉

  58. triin

    minu laps hüüdis kord kui oli öösel juba tükk aega nutnud (mida juhtub kord aastas) ja igasugu asju soovinud ja meie nõutult, et no ütle, mis sa tahad – tahan magada! Ja panigi pea padjale ja magas.
    Kõik emad saavad vahel oma marakratist kõrini – see on vajalik, et emad oskaksid oma lastest lahti lasta, lasta neil isiksuseks kasvada. See on kõigile raske. Ja sõime panek sõltub ikka ainult lapsest mitte perekooli kurjadest tädidest.
    Jõudu,

  59. lumememm

    Muidugi pane oma laps sõime! See on parim, mis sa tema heaks teha saad, sest laps vajab ka omavanuste seltskonda.
    Kui mina oma lapse sõime saatsin, olin ka alguses väga mures, aga lapsele meeldis. Niivõrd, et läks nädalavahetusel ka sõime ukse taha ja tahtis sisse saada. (Sõim on meil kõrvalmajas.) Ta on mul ka elava iseloomuga ja seltskondlik nagu sinu Marta ja tal on lihtsalt hea teiste lastega koos möllata.

    Jõudu sulle!

  60. Maarja

    muud ei viitsi kommida, kuid sellise lapse kui Marta sõimepanek on väga mõistlik teguviis. kuna mu enda laps on suht Marta sarnane, siis tema lasteaeda minek 1,9 aastaselt on ainult positiivset tagasisidet toonud.

  61. kerkel

    Tegelikult ei tohi väikest last üksi tuppa jätta. Pallile oleks tulnud järgi minna koos lapsega.

  62. kaie

    lastele meeldibki vahel omaette olla. nii vaikesel lapsel nagu Marta, puudub veel sisemine dialoog. seega usun, et kui talle miskit meeleharmi tekitab, annab ta sellest kova haalega teada. olen kindlel, et ta vajadused ei jaa rahuldamata. palju on neid emasid, kes momentaalselt taidavad oma lapse soovid (mis ei ole iseenesest hea)? ikka tuleb ette olukordi kus on vaja raakida telefonis kellegagi voi teha syya. koige tahtsam on, et me naitame oma armastust lapse suhtes ja suudame anda endast parima, et aidata vaikesel inimesel kasvada suureks. igayks teeb seda isemoodi.

  63. Pingback: discount viagra

  64. Pingback: texas hold em table

  65. Pingback: aarp insurance

  66. Pingback: online refinance

  67. Pingback: american express

  68. Pingback: valtrex

  69. Pingback: prescription drugs canada

  70. Pingback: credit experian

  71. Pingback: buy shoes

  72. Pingback: buy shoes

  73. Pingback: buy shoes

  74. Pingback: buy shoes

  75. Pingback: Johnn

  76. Pingback: Bob Stuart

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.