Üks küsimus, mis mul meeles mõlgub

Ilusat Pätrikupäeva kõigile!

Katoliku kiriku teema lõpetan ma hiljem, sest ma taipasin seda kirjutades, et ma ikkagi ei saa täpselt aru, MIKS Anni katoliiklikult ja kõrralikult kasvatatud lapsed kõik kirikusse nii küüniliselt suhtuvad. Ja MIS ikkagi juhtus, et Justini ema katoliku kirikust lausa ukse prõmmides ära tuli ja usku vahetas. Tahan seda teemat veel Christinega arutada – ja sõidame täna nende juurde nagunii.

Tänane teema on hoopis teistmoodi… Hoopis eriline.

Teie kõik siin teate minu blogi ja kui ma ennist mõtlesin, et kelle käest küll nõu küsida, siis Justin ütles: “Küsi oma lugejate käest. Nad ei ole muidugi objektiivsed, aga neil on oma arvamused ja ettepanekud ja nad vähemalt teavad, mis tüüpi tekstiga on tegu ja missugune autor sa oled.”

Niisiis.

Ma olen mõelnud avaldada raamatu, mis ei ole ilukirjandus. See raamat on minu elust.

Ja siin on mitu võimalust:

1) Kas koondada see kõik looks “American Dream seestpoolt vaadates”. Esimesed peatükid tuleb juurde kirjutada ja olen seda ka natuke teinud. Ajast, kui ma esimest korda tulin Ameerikasse. Aga kindlasti ka nii mõnedki peatükid, mis blogis avaldatud. Sissevaade itaalia perekonda ja ahistus Ameerika suhtes ja tasapisi Ameerika tundma õppimine. No ma ei oska seda hästi seletada inimestele, kes mu blogi lugenud pole, aga teie vist saate aru?

Küsisin arvamust ühelt targalt ja tublilt inimeselt, kes muuhulgas ka ühe meediaväljaande juht. Tema oli väga konkreetne:

“American Dreami müügiedusse mina ei usu: internetiinimesed on selle ju arvutis ära lugenud ja miks nad peaksid ostma? Ülejäänud huvilisi pole minu arvamuse kohaselt eriti palju. Internetiinimesed ei lähe poodi raamatut ostma. Enamus neist küll mitte, isegi mitte puuduvate peatükkide pärast. Nad leiavad endale internetist juba uue lugemise selleks ajaks. Neid lugusid on Eestis ilmunud ajalhetede ja ajakirjades miljon (kui mitte rohkem) ,kuidas noored Eesti naised lähevad välismaale ja mis siis saab. Isegi avaldasime hiljuti ühe Inglismaale läinud naise loo. Aga lugejahuvi nende vastu enam suuremat pole (mullegi tehti märkus, et keegi ei viitsi neid enam lugeda). Siis peaksid enda loo ilmselt juba ilukirjanduseks tegema.”

2) Või koondada hoopis see raamat märksõna ümber “Roheliseks kasvamine”, see ei oleks siis niiväga voolav lugu, aga pigem esseede kogumik. Selle stiilis lugusid on nii blogis kui nüüd ka greengates avaldatud – esimeseks looks paneksin selle.
Selle idee kohta mailis mulle üks teine tuttav (kellelt arvamust küsisin, teades ta teravat keelt ja eluga kursis olemist):

“Epp, Sa oled väga armas, et oled enda jaoks leidnud rohelise maailmavaate. Aga miks peaks see raamat müüma? Enamus tekste oled nagunii netis avaldanud?! Ja “roheline” on Eestis ikka väga paljudele sõimusõna, ma ei teagi, miks, aga inimesed tahavad ennast sellest võõrandada. Nii et see projekt tundub mulle kahtlane. Kirjuta parem lasteraamatuid! Neid ostetakse! terv!—-”

Küsimusi on veel mustmiljon.

Näiteks äkki avaldaks (hoiatustest hoolimata) kaks raamatut – üks oleks itaalia perekonna lugu ja teine oleks roheliseks kasvamine.

Või peaks enda loo tõesti ilukirjanduseks tegema? Muidugi olen ma proovinud ilukirjandust kirjutada (ma usun, et enamik ajakirjanikke on), aga… ilukirjanduse kirjutamise tunne on hoopis teine, võibolla kunagi pajatan sellest. Seal on inimesed, kes ellu ärkavad, kuigi neid varem olemas polnud. Aga mismoodi ma need reaalelu lood nüüd ilukirjanduseks vägistan?… See oleks siis ikkagi hoopis üks teine tekst ja küsimus, kas ma oma American Dreami või Roheliseks Kasvamist avaldan, saab vastuseks “Ei”.

NB: Ja veel. Selle aasta augustis lähen ma North-Dakotasse, kus üks mu vana tuttav omab üürikorterit ja teeb seal välitöid (lidistab hääbuvaid keeli; ta on ligvistika doktorant).
Kaks nädalat elu indiaani reservaadis, sealhulgas nende aasta tippsündmuste ja lõkketantsu ajal – nüüd julgen ma selle juba välja öelda, enam ei karda ära sõnuda ;).

Kas see lugu peaks saama osaks mu “American Dreamist” või osaks Rohelisest Raamatust” või oleks see hoopis täiesti omaette raamat – millegipärast mõtlen ma jälle, et dokumentaallugu. Miks ma peaksin seda ilukirjanduseks väänama, kui mulle meeldib jutustada neid lugusid, mida ma päriselt oma silmadega näen? Kas ilukirjandus on a priori parem kui olukirjandus?
…Või ütleb keegi jälle, et indiaanlased “ei müü”… Seda ma pole veel kelleltki küsinud.

49 mõtet “Üks küsimus, mis mul meeles mõlgub

  1. luize

    Täna on pätrikupäev jah! Eesti rahvakalendris on kirjas käädripäev. Aga pätrikust niipalju, et panin endale juhuslikult rohelise pluusi selga, justkui oleks teadnud, mis päev on.
    Küsimus on sul, Epp, täna keeruline. Mina arvan, et selline raamat, mis ameerikan driiimi seestpoolt näitaks ja MITTE ilukirjanduslikult, oleks isegi väga vajalik. Ja ma teaksin päris mitut inimest, kes selle kirjutada võiksid, kes on pikemat või lühemat aega seal elanud ning seni oma kogemusi-arvamusi ainult sõpradele-tuttavatele rääkinud. See oleks väga huvitav ja teisalt ka õpetlik, nagu suhtlemise abiraamat või nii, et kuidas ameerikas võib juhtuda. Mis selle müügiedusse puutub, siis tõstan käed, sest mul tõesti puudub väikesimgi ettekujutus. Võibolla peaksid küsima mõnelt kirjastajalt? Ehkki tubli meediaväljaande juht on kindlasti autoriteet, eriti mis seda internetis-juba-ära-kirjutatud argumenti puudutab. Samas, mulle meenub Lauri Vahtre üllitatud “Meenutusi kadunud maailmast”, mis on minu hinnangul üks mõnusamaid reality-raamatuid, mis viimase kümne aasta jooksul ilmunud on.
    Teine asi on vist nende raamatutegelastega ka. Et kui su ämm-äi tunnevad end enam-vähem hästi internetis, ei pruugi see samamoodi raamatuga olla (see ma-panen-su-laulu-sisse efekt). Võiminakaeitea. Ma saan praegu aru, et sinul on esialgu lihtsalt soov kirjutada raamat päris elust päris inimeste ja asjadega. Minu soovitus on, kirjuta. Kirjuta kohe mõnuga. Nagu (vist) ameerika vanasõna ütleb, kus on tahe (will), seal on ka võimalus (way).
    Ei tea kas oli nüüd mingi kasuteguriga jutt või niisama loba?

  2. Kristjan

    Ma loeksin põnevama meelega roheliseks kasvamise lugu. Küsimus, miks osa inimesi on keskkonnasõbralikud ja osa mitte, on lihtsalt mu jaoks märksa olulisem kui see, miks osa inimesi elavad USAs ja teised mitte 🙂

  3. nuhk albert

    Ma ilmselt ei ostaks ei ühte ega teist sinu raamatut. Mitte sellepärast, et su lood ei meedli, vaid seetõttu, et ma ostan väga vähe raamatuid. enamsti loen ma raamatu enne läbi, kui endale soetan. Küll aga loen ma pidevalt su blogi ja ka artikleid ajakirjadest, kui peale satun. Eriti lahe on minu meelest see, et nii ema kui isa kirjutavad oma lapse kasvamisest. Esiteks on minul kui naisel huvitav teada, mida mees lapse juures märkab, teiseks on mul kui eestlasel lugeda, mida ameeriklane teisit teeb last kasvatades. Kui neiu suurem, siis tulevad ilmselt vanemate eri kultuuride ja lapsepõlvede erinevused rohkem esile, kui praegu.

  4. BC

    ühtiksin Kristjani mõtetega.

    head libedat sulge sulle (loe: kiireid näppe klaviatuuril)

  5. Taavi

    Ooo, indiaani reservaat 🙂
    Kui Hopi-indiaanlaste juurde lähed, siis tervita Mona Polaccat 🙂
    Kutsus mind “Healthy Sceptic-uks”
    Olen mõned korrad nendel Naissaare-indiaani-workshoppidel käinud.

    Minuarust on oluline see,et kirjanik kirjutab nii,et talle ENDALE ka meeldib seda pärast lugeda. Mina disainerina jooksen kohe kinni kui pean tegema kujundust, mis mingil põhjusel vastukarva on.

    Minuarust pole vahet, millest sa kirjutad. Eks see toimetajate “müümise” jutt on ehk 20% ulatuses tõene, kuid minuarust palju olulisem on see,et SINA autorina otsustad teema, mitte ei lase kõrvalistel ennast selle suuna valikul mõjutada. Sisetunne on kõige olulisem. Pigem olgu müüginumbrid väiksemad kui see,et lähed oma sisemise häälega vastuollu.

    Kui soovid veel kirjastajate arvamusi, siis võin “Pegasuse” rahva käest küsida-teen neile mõnikord hobikorras raamatukaante kujundusi.

  6. Heler

    Ka minu meelest peaks igaüks tegema seda, mis talle meeldib.
    Kui sulle meeldib blogida, siis tee seda.
    Kui sulle meeldib need raamatud kirjutada, siis tee seda.
    Ära küsi, “kas müüb”.
    Minu meelest tunnevad lugejad ära hea energiaga kirjutatud asjad.
    Ja need meeldivad meile.

  7. terje

    Mina ei usu, et kumbki raamat ‘müüb’, selleks peab seal olema see ‘miski’, mis elust teeb kunsti ehk siis midagi veel, mis selle lihtsalt päevikust kõrgemale tõstab. Igast hunnikust tekstidest ei saa veel raamatut.
    Lihtsalt lookesti ameerika igapäevaelust võib lugeda internetist, raamatust seda küll ei viitsi lugeda. Sama roheliste esseedega – kui see oleks ainult osa raamatust ja seal oleks midagi veel, siis võib-olla veel.
    Seda, kes lihtsalt pidurdamatult kirjutab, seda nimetati vanasti grafomaaniks;)))
    Aga tõsiselt, kui sul on vajadus kirjutada, eks siis kirjuta edasi. Eriti kui see on sulle teraapiaks. Kõike ei pea ju tingimata raamatuna avaldama. Eks siis pärast näed, mis sellest tuleb – kui tuleb raamat, siis tuleb.

  8. keelek6rv

    mina ostaks vist sinu raamatu küll. sest tihti, kui mul on kiire, siis ma ei jõua su megapikki lugusid rahulikult ja süvenenult läbi lugeda, sest sa kirjutad liiga sageli ja liiga pikalt 🙂 ja mul on kahju, kui ma ei jõua lugeda, sest enamasti on sul huvitavad-haaravad lood ja mõnus stiil. pikka teksti on ikka niiii väsitav ekraanilt lugeda.. seega jah, mina küll innustan sind raamatukest kokku panema. ja alusta ikka kohe kogumikuga, 2 in 1 – rohelisus + ameerika 🙂

    müügiedust – ei pea ju laskma miljon eksemplari trükkida ja siis põdema/üllatuma, kui kõigest lahti ei saa. ma muidugi ei tea, mis numbrist alates üldse on mõtet midagi trükis avaldada.. a on ju teada, et raamatute tiraaž (nii omad kui tõlked) eestis on kümnetes või isegi sadades kordades vähenenud (võrreldes nsvl-ajaga), va üksikud hitid.

    ja siis ma veel tahtsin öelda, et need kodanikud, kes lapsekasvatusteemadel hurjutavad – te minge ja kasvatage ja nautige oma lapsi parem veeeel aktiivsemalt, mis te siin aega raiskate. ja kahetsege, et teie vanemad teid ennast piisavalt ei kasvatanud.

  9. kata

    Mina toetan raamatukirjutamise mõtet. Sinu stiil on väga nauditav ja mõtted sellised, mis tekivad tihti endalgi, kuid ei oska neid alati sõnadesse panna. Seda vähem kirjasõnasse. Mulle ei meeldi internetist asju lugeda, ilmselt olen vana kooli mees. Raamatuid ei saa kunagi asendada. Võib-olla on see naiste omavaheline asi, aga mulle meeldivad need lood, kus keegi jutustab oma loo, kuidas ta välismaale sattus. Naised siis. Mina küll ostaksin sinu raamatu ja soovitaksin teistelegi. Ma arvan, et ka sulle endale meeldiks ühel päeval näha, et sa oled midagi reaalset valmis teinud. Internet, kahjuks, seda ei võimalda…

  10. Maria

    Ma ütlen ausalt, et ma ei tea kas ma ostaksin su raamatu. Ma ostan raamatuid kahel juhul:
    1 Seda raamatut on mulle mitme inimese poolt soovitatud ja sellest mulle ka väheke räägitud. Näiteks Dan Browni raamatud.
    2 Raamat on odav. Need raamatud on siis odavad naistekad, mida lugeda õhtul väikse veini kõrvale.

    Tegelikult on ka kolmas põhjus. Ma ostan koju raamatuid kus on kirjas mu enda kirjutatud lood. (OK siiani on neid ainult üks kus on minu kirjutatud lugu sees.Aga kohe kohe ilmub veel üks.)

    Aga roheliseks kasvamise lugu oleks see mis mind rohkem huvitaks. Ja kuna ma ise muutun järjest rohelisemaks siis ma arvan, et minu raamaturiiulisse satuks see raamat kindlasti.

    Indiaanlaste koha pealt.. No ütleme nii, et ma olen sigakade..

    http://www.gunfight.ee

  11. andry

    Heleril on suur tükk tõde jutu sees, Taavil samuti.

    Ma ise soovitaks, trüki mingid liinid välja. Kas see pereelu või roheline värk. Vaata üle. Siis näed neid algusest lõpu suunas.
    Las sisetunne ütleb siis.

    Siis hakkab asi pisut selgemana paistma. See meediajuhi reaktsioon, ta on tark inimene kindlasti, on muide just hea näide, et asi on õige. Väga tihti antakse elusate (ja tulevikus menukate) ideede peale esimene reaktsioon selline vastukarva paitus.
    Blogist pole ju siiani Eestimaal raamatut sündinud, me pole sellega veel harjunud. Nii et ära zhanrisse ka end pea ees sisse jookse.

    Isegi võiksid mängida selle peale, et Sul on trükitud lood ja mõned kommentaarid ja nendest tekkinud lood ja omakorda kommentaarid. See juba meenutaks luulekogu.

    Ma tean ühte ka, kes ostab. Mitu tükki. Et teistele kinkida.

    Oleks ma Heinz Valk, ma ütleks, neid raamatuid, neid trükid sa niikuinii. Ja palju. Esimene ajab ihu imelikuks, pärast harjud ära ja hakkab meeldima. Nagu vangimajas istumisegagi:)

  12. Elina

    Minu soovitus on, et kui kirjutad American dreami või rohelisuse teemadel, siis kirjuta kindlasti oma elust. Lisada võiksid ka Marta teema. Ilukirjandust võid ju kirjutada ka, aga siis peaks teema olema hoopis midagi muud. Mina isiklikult eelistan biograafilisi raamatuid alati ilukirjandulikele, sest nendest on mul midagi õppida. Minu meelest on väga mõnus lugemine eelmise aasta lõpus Eestis ilmunud “Meie pere lood”, kus on kirjas 14 autobiograafilist lapsevanemaks kasvamise lugu. Sellises stiilis raamatud meeldivad inimestele kindlasti.
    Sinu blogid on väga huvitavad ja ma arvan, et kui kirjutad raamatu, mis tuleb su sisemusest ega proovi midagi kunstlikult sulest välja imeda, siis leidub raamatule lugejaid küll ja küll. Ei maksa unustada, et paljudele meeldib nii raamatuid, ajalehti kui ka ajakirju lugeda just paberkandjalt, sest neid saab igale poole kaasa võtta. Pealegi, kui Sul pole plaanis teha sellest äriprojekti, siis vast ei tasu müügiedu pärast nii väga üldse muretseda.
    Lugesin hiljuti Antti Tuuri raamatut “Kuidas ma kirjutan romaani” (Loomingu Raamatukogu 3-4/2006). Selles ütleb Tuuri, et huvitava raamatu kirjutamiseks peab olema lugema sundiv vaatenurk. Minu meelest väga mõistlik soovitus.
    Nii et nobedat sulge!

  13. Lennuk

    On olemas selline asi nagu selfpublishing või on-demand-publishing. Siis ei pea kellegi käest küsima, kas läheb müügiks või mitte. Ja kirjutad just sellise raamatu nagu ise tahad.
    Muidugi, lõpp-produkti hind on seal suht kõrge… ja väikse summa paned ise alguses sisse.
    Minu abikaasa on niimoodi oma lasteraamatud avaldanud. http://www.zaptoons.com/

  14. Marje

    Mis oleks raamatu yllitamise idee? V6ibolla peaksid ilmutama hoopis neid lugusid, mida sa internetti ei pane? J2ta v2lja kogu Ameerika, Marta ja Petroned ja vaata, mis j22b j2rele… (Armastus myyb alati.)
    Myygi-numbritest. Minu meelest v6iksid juba praegu kasv6i oma blogi tasuliseks teha, niikuinii konkureerid hommikuste p2evalehtedega…
    American Dreamist kirjuta inglise keeles, ameerikastele.
    s6bralik terv

  15. L@SSIE

    Mida rohkem raamatuid seda parem. Kui televisiooni ja internetti enam ei ole, siis raamatud on alles.
    Näiteks kui elekter ära on.

  16. Lee

    /muigab/ Epp, Eesti on oma minitiraažide juures suhteliselt raamatusõbralik maa. Nii et tee valmis see, mida Sa kirjutada tahad, erinevus ajakirjajutust ongi ju see, et tegu on Sinu looga, mida Sa ei pea kellegi tahte järgi kohendama ja – usu mind, ma tean:) – Sa leiad võimaluse selle kirjastamiseks. Kas teed ise või leiad kellegi, kes teeb, see selgub. Sa ei saa mitte ühelgi juhul tahta blogivastustest kindlat garantiid, et sellest raamatust tuleb müügihitt. Võib-olla tuleb. Võib-olla mitte. Aga see ei olegi kõige olulisem. Oluline on, et Sa oled andnud võimaluse oma raamatut lugeda ja need, kes seda vajavad, leiavad selle üles.

  17. Mirri

    Minu meelest pole ka raamatut vaja. See blogi on siin eriline. Midagi salongi taolist, kus me teatavaid teemasid arutame. Selle blogi võlu on tema lugejate aktiivne kaasaelamine. Ilma lugejate ta poleks Epu blogi see, mis ta on nüüd. Siin on ju koos inimesed kellel on ka oma sarnane dream, mida nad seestpoolt vaatavad. Raamatus seda kõike ei ole ja ma ei usu, et see väga palju lugejaid leiab.

  18. Kriitik

    Kui mõelda neile, kelle ümber meie Eesti kultuur keerleb, siis kas neist keegi ka tõepoolest võiks “müüa”? No mõtleme – Fred Jüssi, Jaan Tätte, vennad Johansonid, Kärt Tomingas, Jaanus Rohumaa, Elmo Nüganen…

    Nad kõik teevad oma asja hingega. Sest neil on v a j a seda teha.
    Ja mu meelest kuulud sa, Epp, nende hulka, kes oma sisetunde järgi õigeid asju kirja panevad ja inimesi puhastavad.
    Muidugi on sinus grafomaani ka, aga eks igas loomingus ole teri ja sõklaid.

    Aga teine küsimus – Kas sa oskad end vormistada? Kas sa oskad end majandada?
    Sudid laialivalguvalt. Kaks nädalat tagasi oleks näiteks võinud arvata, et sa kirjutad Ingmar Bergmanni stiilis raamatu lapsepõlveängidest.

    Vajad mänedzheri, nagu eelmises sissekandes ütled? Küll ta tuleb su ellu, kui on õige aeg. Seni hoia kõik alles, mis sa kirjutanud oled.

  19. Kriitik

    Veel – kui üritada arutleda teemal “Epp, blogi ja blogilugejad”, siis mingis mõttes on hakanud see blogi ja lugejad Eppu tasuta ära kasutama.
    See on minu arvamus.

  20. Pille

    Tere, Epp (ja Epu sõbrad)!

    Olen su blogi juba paar kuud järjekindlalt jälginud, kuid pole kunagi piisavalt aega leidnud, et kommenteerida. Mõtteid on alati palju tekkinud. Eriti selle rohelisuse poole pealt. Olen e-v alati püüdnud loodussõbralikult tegutseda, aga näiteks seda ei teadnud, et köögi paberrätikud näiteks otse puidust tehtud on. Tänu sulle, Epp:), ostsin ka huvitava raamatu eetilisest ostmisest, mis koputab kõvasti südametunnistusele küll. Mind isiklikult niisiis huvitaks palju enam üks rohelist elamisviisi propageeriv kui lihtsalt lugusid Ameerikast vestev raamat.

    Ise elan ka välismaal, Kataloonias (Hispaania). Olen elanud ka aasta Saksamaal. Rohelise mõtlemise seisukohast on need kaks maad nagu öö ja päev. Need kilekotikogused, mida siin (Kataloonias) ühes tavalises supermarketis või turul 1 tunni jooksul ära kulutatakse, on meeletud. Ilmselt Eesti on siinsele kilekotikultuurile juba kannale astumas. Turul käies ja lookas kalalette vaadates mõtlen ma ikka, et mis nende kalahunnikutega peale päeva lõppu tehakse? Isegi vetsupaber on siin tehtud kõige parematest materjalidest (tähendab siis puidust) ja ülitöödeldud. Barcelona on küll kultuuriliselt äärmiselt köitev linn, kuid linna kohal hõljuv heitgaaside pilv on samuti võimas (ning mida paljud keelduvad nägemast). Meenutades su ühte varasemat blogi, kus sa kommenteerisid välismaal elamisega kohanemise faase, siis mina olen peale 1,5 aastat ikka veel selles esimeses faasis, kus ma kõike eestiga võrdlen ning selles võrdluses Eesti tavaliselt peale jääb kui parem. Aga ika poole aasta tagant Eestis käies kuivab see ideaalpilt rohkem kokku, Eesti kaasajastamine käib täie hooga.

    Veel huvitab mind nn. ökoloogiline toit. Ma olen siin paaris nn. ökopoes käinud, aga seal müüakse mingeid lausa imelikke asju (mingeid vetikaid ja imelikke pulbreid, veidraid kotlette ja sojatooteid). Ning hinnavahe on ikka mingi 3-4 korda kui mitte rohkem. Olen ka natuke skeptiline nende sojaasjade suhtes, kuna hiljuti lugesin, kuidas Brasiilias võetakse maha vihmametsi, et ökoloogilist soja toota… Hmhh, nii et ei teagi. Igaljuhul eelistan kohalike talupoega tooteid, ehkki ka nemad kindlasti kasutavad kõikvõimalikke mürke…

  21. Moonika

    Jah, Epu raamatut loeme siis, kui väljas möllab linnugripp ja me kõik karantiinis istume 🙂 Mina hea meelega loeks Epu sulest midagi. Kas siis koos või ilma linnugripita. ihihhii

  22. Maria

    Andry: tahaks hästi natukene vastu vaielda sulle teemal, et blogist pole raamatut sündinud. Tegelikult oli see lihtsalt esimene mõte mis päehe tuli kui selle mõtlesin. Nimelt raamatud Kadri ja Kasuema on ju kirjutatud päeviku vormis. Ma tean, et need pole üldse ühed ja samad asjad. Aga lihtsalt tekkis selline mõte.

  23. Eppppp Postituse autor

    Blogidest on Ameerikas pärios mitmeid raamatuid sündinud – muide, päris huvitav lugemine.
    Pange http://www.amazon.com otsingumootorisse blog ning vaadake, mis leiate. Seal on nii sotsiaalifilosoofiat ja meediateooriat kui ka blogide kogumikke (nii ühe blogi põhjal kui mitmete blogide põhjal).

    Üks lahe raamat, mida hiljuti vaatasin poes (nime ei mäleta) – üks vennike peab veebisaiti, kus ta kogub rämpskirju-võltskirju ja enda vastuseid neile ja nende vastuseid talle. Ning nüüd on ta oma veebisaidi põhjal ka raamatu üllitanud.
    Teate küll ju neid Aafrika riigipeade tütreid, kes tahavad su arvele raha kanda, või peenisepikendusfirmasid vms.

    Kõik ta asjad olid ka netis üleval, aga ta tegi raamatu ka. Väga huvitav nishsh.

    Siis üks huvitav blogikogumik on ühelt ameeriklaselt, osa on ilukirjandus ja osa tõesti sündinud (aga keegi ei tea täpselt, mis on mis) – mõtlesin, et peaks ka seda zhanri alustama 😉

  24. p.

    minul tekkis sellega seoses kolm mõtet, mida väga pikalt edasi ei arendaks aga sellised need olid
    -kuidas need ‘meediaväljaannete juhid’ nii täpselt teavad mida loetakse ja mida mitte? küsivad oma naise sõbranna käest? 🙂
    -mida sa tahad, et raamat müüks või mõjutaks inimesi?
    -osta camcorder

  25. p.

    – … roheline raamat on samuti hea mõte, eriti kui see saab valmis ennem valimisi 😉

  26. Heler

    Ma lugesin algteksti uuesti üle ja tahtsin teistelt küsida: kas teie meelest on olemas “internetiinimesed versus raamatuostjad”, nagu meediaväljaande juht arvab?
    Äkki on ikkagi olemas “lugemishuvilised versus mitte-lugemishuvilised”?

  27. Maret

    Tere Epp!
    olen Sinu blogi lugenud juba mitu kuud, iga päev huviga klikin läbi Sinu ja Justini blogid, et uurida kas uusi postitusi on. tõesti huvitav on. ja minu meelest on nii tore, et Sind võrreldakse selliste inimestega nagu Fred Jüssi, Jaan Tätte ja Elmo Nüganen. Sinu stiil on tõesti mõnus, loodan et jätkad sellega, kas siis internetis või paberkandjal. isiklikult ostaks küll raamatu. raamatu miinuseks on ainult võibolla see, et jooksvalt ei tule juttu juurde ;p
    loodan et pead vastu, Sinu enda tunded seoses sellega, kuidas Martat kasvatada on ikka kõige õigemad, sest kes ikka oma last paremini tunneb, kui ema.
    edu ja jõudu 🙂

  28. Leenu

    esiteks, ma ostaks su raamatu kindlasti 🙂

    ja ma arvan, et sa võiksid lihtsalt kirjutada, nii nagu sa blogis kirjutad.. kõigest, oma ameerika elust ja roheliseks saamisest/olemisest, martast, NY-st, Justinist.. kõigest..

    ja isegi, kui osad või paljud tekstid oleksid netis eelnevalt ilmunud, olen ma kindel, et inimesed loeksid neid veel ja veel ja veel..

    lihtsalt tee ja nagu keegi eelkommija ütles, ära mõtle, kas see või teine müüks, ja esmatrükk ei pea olema 10 000.. tee lihtsalt oma sisetunde järgi ja alati saab raamatule kordustrükki teha 🙂

  29. Kaido

    Tere Epp

    Ma peaks vist alustama kõigepealt lausest, et kirjutan sulle esimest korda…

    Olen su plogi lugenud suhteliselt regulaarselt juba pikemat aega ja et siis ennem kui see “kuulsaks” saand oli ja kui seda alles vähe kommenteeriti…
    Ehk siis olen olnud nagu selline vaikne jälgija, jälginud su kirjutisi ja seda kuidas su plogi on “arenenud ja kasvanud” Kommenteerimise seisukohalt mainin, et ega ma ei kavatse vist oma traditsiooni eriti muuta ja usun et ka edaspidi ma eriti sageli siin sõna ei võtta.

    Me oleme tegelikult ühel korral kohtunud ka. Juba tegelikult aastaid tagasi, ühel jaanipäeval Lätimaal nimelt… Ma olin see eestlane kes koos oma kahe soomlasest sõbraga seal ka oli. Ja kui me valge, ilma akendeta kaubabussiga mööda Läti maakohti ringi vurasime, olin ma see tegelane, kes vähemalt poole meie reisiajast toidumürgituse käes vaevles ja mitte eriti seltskondlik ei olnd…
    Seetõttu oli minu jaoks äärmisel tore kui juba olles mõndaaega su blogi lugenud, avastasin, et sa oled seesama Epp…

    Aga hetkel julgustaksin sind su tegemistes. Siin on mitmes varasemas kommentaaris kõlanud mõte, et jälgi oma “sisemist häält”. Seda soovitan ka mina sulle ja küll siis kõik sujub ja kujuneb just täpselt nii õigesti kui peabki. Ja Su sisemine hääl paistab olevat väga õiget rada mööda liikuv ja ta ei vea sind kindlasti alt…

    Ja nagu ma aru olen saanud on kirjutamine sinu jaoks väga suur ja oluline osa su elust. Lapse, perekonna, sõprade ja kõige muu olulise kõrval/järel.
    Ning kirjutamine on tegevus mis sul väga hästi välja tuleb ja mida sa suurepäraselt valdad. See on anne, mis sulle on antud ja kingitus mille kaudu sa saad seda maailma, kus sa elad, aidata paremaks kohaks muuta…

    Tegelikult aga tahtsin lihtsalt öelda, et lugedes su blogi (mis on oma olemuselt ja sisult tegelt palju enamat) on see aidanud mul siin maailmas saada paremaks inimeseks.
    Selle eest sulle suur aitäh !!! J

    Ja ma ostan su raamatu ka kindlasti….

  30. Aivar

    Epp, kirjuta lasteraamat ja pühenda see Martale. Kirjuta midagi oma lapsepõlvest. Just nii nagu sa kirjutad. Hingest ja vahetult. Kogu lugu. Kõik geniaalne siin ilmas on ülimalt lihtne.

  31. Kaatje

    Nõus kahel käel Andry ja Aivariga. Marje on minu meelest andnud ka hea idee jätta kõik senised liinid praegu blogi tasemele ja ilmutada seni netiväliseid lugusid. Aga armastus, palun, tee küll ilukirjanduseks 🙂 Vähemalt Eestis oleks see mõistlik.

  32. peeter

    Kirjutamise kire eest Sul vist pääsu pole ?

    Kas kõike kirjutatut peaks (kohe, netis, tasuta) avaldama ? Ehk ei pea ? Valitud ribad tutvustamiseks ?

    Kas autobiograafia on halvem, kui (päris, ilu)kirjandus ? Sügava, mitmekihilise, fantaasiarikka elu kirjeldus on ilus kirjandus. Ehk kõige ilusam ?

  33. Mariann

    Mina ostaksin su raamatu ka siis, kui kogu selle sisu oleks võimalik netist lugeda. Mulle meeldib lugeda raamatust rohkem kui monitorilt. Raamat on midagi sellist käegakatsutavat, jäävat, stabiilset … Aga see on ilmselt mingi minu eelistus ja kiiks, mulle näiteks meeldib ka uusi raamatuid nuusutada 🙂
    Mulle meeldiks kogumik, kus oleks ka su varasemaid jutte Favoriidi ajast (ilmunud Epp Väljaotsa nime all). Paljud on need kindlasti juba ära unustanud ja praegu oleks neil võib-olla juba mingi nostaligiline lisaväärtus. Üks su lugude suur pluss ongi see, et Sa oskad alati leida sellised eriti aktuaalsed ja meelierutavad teemad ja siis veel läheneda neile kuidagi eriti värske nurga alt, nii et tabad end mõtlemast “jah, just nii see ongi, aga ma poleks kunagi osanud seda mõtet ise nii ilusti väljendada”.
    Ühesõnaga, edu sulle!

  34. krista

    2 mõtet:

    1. Stiilis ilmub Kristi Luige kolumn. Igas numbris lugejad kiidavad seda ja ise kah loen selle alati läbi. Eks siis vaadati, et näe läheb peale… tuleb raamat teha. Tehtigi raamat ja ma isegi ostsin selle, aga mulle kohe üldse ei meeldinud!
    Ajakirjas ühe lehekülje jagu … väga hea.
    Aga 100 lehekülge sellist haiget soigumist oli minu jaoks liig. Ei olenud see enam naljakas ega midagi. Ja raamatus tundus minu jaoks selline teemalt teemale hüppamine sihitu pusserdamisena, et oli nagu imetud värk.

    2. Meie pere ostab väga palju raamatuid! Ja mina suurest valikust ostan tavaliselt mõne auhinna saanud raamatu. Kus juures 2 viimast “Middlesex” ja “Pii elu” olid mõlemad “päriselt elust” …. nii et ma arvan, et kui mina sinu asemel kirjutaks, siis oootaks natuke veel ja kirjutaks ikkagi ilukirjandusliku raamatu enda elust….. l

  35. Eppppp Postituse autor

    Ma olen saanud igaühe arvamusest mingit omamoodi infot ja peas töötab praegu väike programm, mis otsib õiget vastust… igatahes aitäh teile kõigile.
    ja blogimist ma järgi ei jäta, küll aga võibolla vähendan.
    Praegu oleme ämma-äia juures ja sain just kuulda loengut Ameerika keskklassi kruiisidest ja lõunamere puhkustest (Justini ema ja isa äsja saabusid tagasi Kariibi merelt)… Oli paar nüanssi, mille võiks blogisse kirja panna – aga homme ,).

  36. KAh eestlane USA-s

    Niisigune idee Sulle, et selleasemel et ainult ome perest/ameerika koegemusest kirjutada, kogu kokku uks kogumik (elu)lugusid eestlastest kes erinevatele maadele elanud nii viiamse 10-15 aasta jooksul. Kuidas ja kuhu sattusid, mis rakused ja mis lopuks sai. Vordle naiteks kuiodas USA-s tipitakse/kuivatit kasutatakse/mida pargiks nimetatakse naioteks samaga SAksamaal, Rootsis, Ungaris Egiptuses jne. Kui uhe inimses lugu ei ostetask sii kogumik lugusid voiks vist ikka lugejaid leida.. Paitab et selle blogi kaudu juba ssaksid hea alguse lugude korjamisel 😉

  37. Ants

    Alles üleeile avastasin Sinu blogi ja juba oled mind nii ära võlunud, et pean taas Su’ga rääkima.
    Kirjuta! Kindlasti kirjuta! Sul on kerge sulg ja mis veel tähtsam – huumorimeel.
    Lisaks sellele on minu arvates eesti noorema põlve kirjandus viimasel ajal lausa sohu vajumas, kui ta seal otsapidi juba ei olegi. Võimust on võtmas mingi räige ropendamine – Kaur Kender’i “Check out” ja “Fuck off.” (Viimane sõna hakkab meil üldse väga moodi minema, kasvõi sellepärast juba, et ta on ingliskeelne. Minul on küll kahju, kui talupoeglikult kaunis “sitt” ükskord lõplikult sellega asenduks!). Möödunudaastase romaanipreemia sai Sass Henno oma “Meie oleme siin” eest, mis endast kujutab üksikasjalisi kirjeldusi autode ärandamisest, narkomaanidest, pettusega rahategemisest, maffialikest piinamistest jne. “Sellega on tahetud tähelepanu juhtida ühiskonna valupunktidele,” ütles Henno, kui ma ühel avalikul kohtumisel temalt küsisin – “Miks?” Jumal hoidku – aitab kui loeme ajalehti!! Peale selle Jüri Ehlvest??? j.t. Sama lugu on luulega.
    Usun, et suur hulk normaalseid eestlasi tunneb jätkuvalt huvi selle vastu kuidas elatakse mujal, kombed, tavad jne. Ning kuidas eestlane ise sellesse suhtub. Õigesti ütles Maria ja eriti hea oli see, mida rääkis Elina. Kirjuta ENDAST! Oma suhtumisest. Loomulikult võta juurde Justin, Marta, Justini vanemad… Ja mis tähtsust on, kuhu raamat liigitada!! Rangelt võttes, kuhu kuulub näiteks “Kevade?” Ilukirjandus? Olukirjeldus? Memuaarid?? Luts ise kirjutab – “Pildikesi koolipõlvest.” Mida ma aga küll tahaksin rõhutada on KUIDAS KIRJUTADA. Strobe Talbott on üllitanud raamatu US. presidentide diplomaatiast vene suunal pealkirjaga “Vene sild” (Ingl. tiiltel “The Russia hand – …”), mida lugedes mina kohati lausa laginal naersin S.T. vaimukuste üle. Churchill sai oma raamatute eest, mis vist sootuks polnud “ilukirjandus”, Nobeli KIRJANDUSPREEMIA. Vaid kõik ta memuaarid II Maailmasõjast näitavad, et ta sai selle täiesti õigustatult. Tükk aega tagasi lugesin üht suurepärast kirjeldust Inglismaast, mille tegid atraktiivseks just detailid, nagu raamatus ära toodud üks pealkiri Times’sist, (või oli mõni muu esiajaleht): “Fog at La Manche – continent cut off”. Ühe lady hüüatus: “Aga seal nad kõik sõidavad ju VALEL POOLEL!” Selgitus, miks on Pall Mall’i klubid nii kallid – “… seal on võimalik tundide kaupa tukkuda koos mõne erilise kuulsusega.” See on, mis teeb loo atraktiivseks
    Mõni nädal tagasi lugesin järjekordselt “San Michele raamatut,” (Axel Munthe – Epp! Kas oled seda lugenud?) Ehk saad ka sealt mõne idee KUIDAS KIRJUTADA! Ostsin kaks tükki antikvariaadist ja otsustasin kinkida oma kahele vanemale lapselapsele sünnipäevaks, kes on õhinas Dan Brownist ja Harry Potterist. (Oh, kuidas ma tahaksin siin öelda oma arvamuse, aga see läheb teemast mööda!!) Aga Sina kirjuta tingimata!!
    antskand@hot.ee

  38. Terje

    Mina paneksin su raamatu oma riiulisse, sinna kus on juba Elu Provances, Toscana päikese all, Kreeka Tavern. Jusat võõra elu teises keskkonnas. Ja loeks mõnuga, arvuti väsitabki silmi üsna.

  39. Terje

    Mina paneksin su raamatu oma riiulisse, sinna kus on juba Elu Provances, Toscana päikese all, Kreeka Tavern. Just võõra tulnuka elu teises keskkonnas. Kogemused, vaimustused, pettumused. Kirjad elust enesest. Ja loeks mõnuga, arvuti väsitabki silmi üsna.

  40. Margit

    Sa kirjutad nii kiiresti ja nii hästi, et ei tohiks olla ülejõukäiv lisada blogi lugudele raamatus veel uusi tekste. Need võiksid olla vaheldumisi vanadega, neid kuidagi edasi arendades või mingit taustainfot andes. Sest kuigi olen sinu loomingu andunud lugeja, ei ole kindel, et ostaksin raamatu, millest ma juba kõike tean. Muidu olen aga kindlasti sama meelt nendega, kes ütlevad, et kirjuta kindlasti ja avalda raamat ka, kui Sa ise nii tunned. Igasugu kirjastuste inimeste juttu ei saa selles mõttes ainumääravaks pidada, s.t et kui nad ütlevad, et seda või toda liiki raamatud lähevad hästi ja teised ei lähe. Tegelikult pole niivõrd oluline zhanr ega teema, vaid ainult kvaliteet: energia ja emotsioonid, mis on teksti sisse pandud ja millest lugeja ka aru saab. Pluss lisaks muidugi suurepärane keelekasutusoskus, mis sul on.
    Väljaandmise koha pealt oskan öelda nii palju, et minu arvates tasub riskida ja raamat oma kulu ja kirjadega välja anda, kui see on vähegi võimalik. Kui raamatut vähegi müüakse, on see Sulle hiljem kasulikum, ja teine mitte vähem tähtis asi minu meelest on see, et oled siis ise oma loomingu peremees ja asjade käigu kontrollija.
    Mis puutub blogisse, siis selle lugemisest on ka mul juba tekkinud täielik sõltuvus ja oleksin nõus isegi näiteks mingit igakuist tasu maksma nagu näiteks ajakirjatellimuse eest. See annaks Sulle mingi sissetuleku Sinu töö (?) eest. Muidugi kui kõik muudaksid oma blogid tasuliseks, ei oleks see väga tore – kuigi ega neid nüüd väga palju pole, keda sel juhul ka loetaks. Aga sinu blogi on minu meelest palju rohkem kui lihtsalt ühe inimese päevaraamat.
    Jõudu ja häid mõtteid!

  41. Kärt

    mina arvan, et iga asi vajab laagerdumist, et siis äkki sama soojaga ei peaks internetist paberile üle kolima. kirjuta edasi, kui see on sinu elustiil ja mingi ajalise distantsi tagant näed võib-olla selgesti, millest on tulnbud raamat ja millest mitte.

  42. v.

    Minu hääl läheb “american dream’ile” ja ostaks selle kindlasti. Ja tegelt ostaks rohkem kui ühe, sest see oleks väga armas kingitus ka. Mina nt ostsingi vanasti kui veel vaene üliõpilane olin ainult raamatuid, mida lugenud olid (raamatukogust laenatud), sest kuidas muidu ma teadsin, et asi seda väärt on. Häid raamatuid loen alati mitu korda (nt Aleksander Grini “Punased purjed” on sada korda vähemalt läbi loetud) ja nii tahakski kindluse mõttes ka Sinu toredad tegemised paberkandjal riiulisse saada, et oleks kohe võtta. 🙂

    Nii et, palun, jätka blogimist!

    Õukonna ustav (hihi) liige,
    Virge

  43. triin

    ei ole nõus arvamustega, et ajalehe sabad on eesti naiste välismaale mineku lugusid täis ja milleks veel üks. Ma ei viitsi neid kunagi lugeda, aga Epu blogi hakkasin lugema ja leian, et Epul tekstis on üldistused ja need on head elulised ja vaistlikud üldistused. Asi pole Ameerikas – asi on elus. Epul on kõhutunne elulisi üldistusi tegemaks. See on ajastu lugu. Tee see kindlasti ära. Ma ostan ka mitu.
    Aga rohelise maailma lugu peaks vist veel laagerduma, kuigi on väga huvitav ja paeluv. Need kes seda maailma avastada tahavad peaksid ise netis jm tööd tegema, ei saa jääda ühe inimese subjektiivsele arvamusele toetuma. See on ju eluviis – seda ei saa kopeerida, seda peab läbi tunnetama, nagu Epp seda tegelikult teeb. Kunagi võiks sellest kindlasti hea ja mõjuva loo kirjutada.
    Olin vahepeal maal ja naastes leidsin siit hulgaliselt huvitavaid arutelusid. Tore.

  44. Reet

    Olen tänulik blogilugeja, aga varem pole siin häält teinud – ostaksin Su raamatu. Ükskõik, kas see oleks rohelisest elust, Petronede perest või Marta tegemistest. Minu jaoks oled Sina Inge Ojala kõrval teine eesti autor, kelle raamat on ostmist väärt. Ja veel – vastukajaks eelmisele teemale – Sa oled hea ema, ütelgu tigekommenteerijad mis tahes.

  45. Sekeldaja

    Mulle tundub, et võid küll blogist raamatut üritada teha!
    Ega need eestlased ei ole midagi nii internetiteadlikud, kui alguses paistab. Kui lugu kusagil raamatukaupluses ja kaante vahel, veel parem, kui selle sümpaatse meediaväjaande poolt promotud, siis on neid lugejaid ikka rohkem ja Sul on esialgu teemasid, millest kirjutada.
    Kui juba 3-s või neljas raamat tuleb, siis võib teha mõtlemise pausi, praegu on näha, et blog on värskeid mõtteid täis ja ikka veel igavaks ei lähe.
    Lõpuks see blog.tr.ee edetabel, jumal ise teab, mis alustel kokku pandud ja mõne nimetuse puhul täiesti arusaamatu (Vodoo nukk on ????) ikka ka ütleb midagi ja see ütleb, et asjal võiks veidikene minekut olla.
    PS! Isiklikult oleksin raamatuga vist küll püstihädas – juba toimetajatöö võtab põlved nõrgaks. Kui ikka juku ei õppinud koolis eesti keelt, siis juhan ei tea kah ja enne kui eesti filoloogi haridusega abikaasat appi ei saa, ei julge trükimeediasse ronimisest unistadagi.

  46. Tatsutahime

    Oled sa, Epp, lugenud raamatut “lapsehoidja päevikud”? Vaat, kui sa kirjutaksid midagi sellelelaadset (Immigrandi päevikud?), siis inimesed loeks küll. Just ehk tsipa ilukirjanduslikumasse vormi valades, mingis punktist A punkti B mineku lugu…. Blog on hea start 🙂

  47. Aet

    Selles USA interneti päevikupidajate ringkonnas, kelle tegemisi viimase poole tosina aasta jagu olen jälginud, on küll mõned raamatud välja tulnud/tulemas, nagu näiteks lingitud arutelus juttu on:

    http://www.theusuals.net/ubbthreads/showflat.php?Cat=&Board=books&Number=425296&page=2&view=collapsed&sb=5&o=all&fpart=all

    Teil, Epp, on eelis olemas – raamatul/lool oleks võimalik algus ja lõpp (ja ehk annaks eluviisi ja elukoha liinid siin ilusti kokku viia?): algus Eestimaal enne tarbimisühiskonna saabumist (kust tarbekaupade keelatud vili eriti magus tunduda võis) ja sihtkoht Ameerikasse sisse elanud rohelise mõtteviisiga tegelasena.

  48. ehnaton

    esimest korda Su lehele sattudes (vanale veel), teadmata õieti, kes Sa oled või millega päriselus tegeled, mõtlesin kohe: ta võiks sellest kõigest raamatu kirjutada. Kui sain teada, et kirjutamine ongi Su amet, sai see mõte veelgi kinnitust. Minule on seni eriti meeldinud teema “american dream -seestpoolt” ning “roheline” jutt kuuluks nagu otsapidi selle juurde (jõulukingi paberite säilitamine vms). Roheline mõttelaad on ju osa Sinust ja loob mõnusa kontrasti ameerika eluviisiga. Igatahes jõudu ja jään raamatut ootama!

  49. Ene

    Tere Epp.

    Mina olen Sinu blogi lugema sattunud ajendatuna rohelistest artiklitest greengates ja soovitaks raamatu kirjutada just rohelisest värgist. Sageli inimesed ei saagi aru ilma võrdluseta, kas nende elustiil on roheline või heleroheline või pole üldse roheline. Raamat Sinu lugudega pakuks võrdlusmaterjali ja just on hea, et igapäevaelu koha pealt (ehk: mis maksab mugavus?). Olen õpetaja ja kasutaks kindlasti Sinu raamatut lisamaterjalina oma töös.

    Jõudu kirjutajale!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.