Väliseestlaseks muutumine
..tean-tean, katoliku kiriku lugu tuleks ära lõpetada, aga pole praegu pika jutu tuju.
Tänane teema: kuidas saad aru, et oled väliseestlane?
1. Külalised toovad sulle Eestist Kroonikaid, sa vaatad peale ja küsid “Kes see siin kaanel on?”
Minu puhul – keegi Tanel Tatteri nimeline noormees, kes olevat nüüd Eesti kõige seksikam mees ja muidu prominent. Pole tast varem kuulnudki.
2. Loed teksti ajalehes või ajakirjas ning märkad: mis sõna see veel siin olgu? Mida see tähendab?
Näiteks: Lugesin ennist intervjuud kultuurileheküljelt, kus esitatakse küsimus: Kuidas sellega diilitakse?
3. Külalised teevad märkuse su eesti grammatika kohta.
No selles asjus on piisavalt näiteid ka siin blogis olnud. Üks paremaid oli “pidzhaamad”, mille ma inglise moodi mitmusse olin pannud ja siiralt uskusin, et nii eesti keeles käibki.
4. Eurovisiooni teema ei paku enam absoluutselt mingisugust huvi.
Esimesel Eestist ära oldud aastal viitsisin isegi laulud netist ära kuulata, nüüd on aga käega löömine: mis vahet seal on!
5. Ükski Baari, Bussi, Malaisia ega muu realitisaate tegelane ei meelita mind artiklit lugema, pigem vastupidi.
6. Loen vahel kerge hämminguga statistikat ja mulle tuleb meelde, KUI väike Eesti ikkagi on. Sada rohkem sündinut on suur uudis.
7. Viimane üllatus – lugesin ühte foorumit ja nägin, et viidatakse siinsele blogile. “Üks väliseesti tshikk kirjutab oma elust”.
8. “Päris väliseestlaste” hulgas on tekkinud inimesi, kes arvavad, et ma jätan väliseestlastest vale mulje (olen sel teemal saanud kaks erameili).
…Aga tegelikult kolime järgmisel suvel tagasi Eestisse ja algab uus protsess: taasmuutumine kodueestlaseks.
Kui punkt 7 ja 8 välja jätta siis Ieska diagnoosis end ka väliseestlaseks. Ilmselt planeediväliseks.
“Kuidas sellega diilitakse?” – see on küll vist kodueestlase keelelaen väliseestlastelt… 🙂
See teine laine muudab väliseestlase mõiste tõesti ebamääraseks. Olen ise märganud, et kasutan väljendit – ei mitte väilseestlane, vaid see kes uuel ajal on välismaale läinud. Päris väliseestlane algab minu jaoks ikka 1944 aastaga seotult. Tegelikult on see huvitav teema, aga pole praegu aega mõtiskleda.
Tahtsin vaid öelda, et vastan Epp enamikule sinu kriteeriumitest – Kroonika tegelasi ei tunne, Baari tegelasi ei tunne ja ei huvitu, Eurovisiooniga ei jõua kurisi olla jne.
Et need pole siis vist õiged kriteeriumid?
jah, mis kroonikasse puutub (kas nad sulle justi ei too? :)), siis tekib teinekord endalgi see küsimus. ehkki tanel tatter on täitsa lahe sell. Mul on üks klassiõde, kes elas mõne aasta taanis ja siis tagasi tulles hämmastas oma kaasmaalasi, et ta ei teadnud paljusid asju, näiteks kes on ministrid ja muud sellist kraami. samas, seda viimast ei tea paljud eestlased kodus elades kah.
aga epp, nüüd sa siis muutud veel aasta jooksul rohkem väliseestlaseks ja siis tuled koju ning hakkad tagasi muutuma? aga justin muutub siis välisameeriklaseks? ei tea, mida tema kaasmaalased muutustena täheldavad.
Väliseestlaste hulgas tuleb ilmselt eristada erinevaid kategooriaid, näiteks
1) vanem generatsioon, näiteks 1944. aasta põgenikud ja nende järeltulijad
2) välismaale abiellunud, alates 90-ndate algusest
3) välismaal õppijad, ka näiteks doktorandid
4) noored maailmarändurid, kes tahavad lihtsalt ilma näha (nemad küll vist pöörduvad enamasti üsna pea Eestisse tagasi?)
5) kõikvõimalikud käsitöölised ja teenindajad, kes on läinud raha teenima (a la kalkunikitkujad ja ehitajad)
6) arstid — kuna nende äravool varem või hiljem probleemiks muutub, siis võib nad lausa omaette gruppi panna
7) au-pairid — ka omaette grupp, sest neid on massiliselt — mulle on jäänud mulje, et paljud neid jäävadki oma võõrustajariiki pidama, näiteks seoses abiellumisega
8) euroametnikud
Aga jah, ma usun et eurovisioon, realitišõud ja Kroonika ei huvita ka väga paljusid kodueestlasi.
Uudissõnadest oli minu viimase aja leid ristluslaev kruiisilaeva asemel.
Huvitav, mina ei kuulu ühessegi kategooriasse, mille Mariann on välja toonud. Ka vist tulnukas… 🙂
Olen Eestist ära olnud üle kuue aasta nüüd, aga väliseestlaseks ennast ikka ei pea. Vist pean end eestlaseks, aga mitte enam nn kodueestlaseks. Kroonikate, eurovisioonide ja uute “eestikeelsete” sõnadega on sama lugu, mis Sinulgi, Epp, aga ma peaks ehk tähtsamaks mõtteviisi ja mentaliteedi muutumist. Praegu lühidalt ja täpsemalt ei oskagi kahjuks kirjeldada, aga selle effekt on see, et Eestis on mõne asja suhtes üllatusmoment või mõni asi tundub “imelik”. Mis grammatikasse puutub, siis olen katsunud selle tasemel hoida, häirib hoopis keelekasutus eesti ajakirjanduses. Aga siin vist ongi väliseestluse sugemeke minus?
Punkt 1 – mulle ei toodagi Kroonikat. Inimesed lihtsalt teavad, et ma ei loe sellist saasta. Järgmisel korral võikrid Kroonika toomisse kui solvangusse suhtuda.
Punkt 2 – “diilitakse” ei olegi eestikeelne sõna. Täiesti arusaamatu, kuidas sellist asja on avaldatud ajalehe/ajakirja kultuurileheküljel. Lugesid seda arvatavasti Kroonikast.
Punkt 3 – mis ma ikka oskan öelda. Ikka juhtub.
Punkt 4 – normaalne inimene ei huvitugi eurovisioonist.
Punkt 5 – ühtegi normaalset inimest ei meelitagi need realitisaadete tegelased mõnda artikklit lugema.
Punkt 6 – et aru saada, et Eesti väike on, ei ole vaja lugeda statistikat. See on elementaarne.
Punkt 7 – lahe ju?
Punkt 8 – ei kommentaari!
Väliseestlust ei ole olemas. Või kui on siis eksisteerib see hoopis teises tähenduses kui seda on harjutud mõtlema. Ma olen mõnes mõttes alati protesteerinud selle mõiste vastu. Me kõik oleme ju lihtsalt inimesed kel on erinevad elukogemused ja kes asuvad oma elu ja isikuarengu eri etappidel.
Mingid välis, sise või kodu on nähtavasti mõisted mida inimesed kasutavad teatud kitsa suhtlusringkonna kohta. Näiteks enamik meist on ju välis või võõreestlased Krimi saates näidatavale kontingendile, ela sa siis eestis või eestist väljas. Sellist ropendamist ja keelekasutust on raske mingiks kodueestluseks nimetada. Või ei ole?
Mu n-ö päris-väliseestlasest Kanada tädi kurdab eesti ajalehtede keele üle. Näiteks “mis sõna on turvaline? Mis on selles turvasega pistmist?” või “mis sõna on meedik? Mis on sellel meega pistmist?” Vanasti polnud neid sõnu olemas.
Moonika kuulub muidugi maailmarändurite hulka.
Võin Justinile mainida, äkki ta viitsib oma blogis kirjutada enda kohanemistest. Ta oli Eestis elades ex-patriot (nii kutsutakse välisameeriklasi) ja siia tagasi kolides ütles ta, et on ex-ex-patriot.
Expatriate.
point taken 😉
1. Ka neil harvadel kordadel, mil mulle Eestis elades Kroonika kätte sattus, oli esikaanel tihti mulle tundmatu inimene.
2. Tundmatuid sõnu pole eestikeelses tekstis veel ette tulnud, aga jään huviga ootama.
3. Pigem lonkab mu kodueestlastest sõprade eesti keel, mitte minu.
4. Suuremat osa Eesti eurolauludest pole ma iialgi kuulnud, ja üks väheseid kordi, mil ma Eurovisiooni vaadanud olen, oli eelmisel aastal Rootsis. (No ma ei oleks ka siis vaadanud, aga paraku sattusin ühele fännile valel ajal külla.)
5. Ka Rootsi meedia kubiseb artiklitest kohalikest robinsonidest ja muude sääraste sarjade tegelastest, aga ma pole ei Eestis ega Rootsis kunagi ühtki tõsielusarja jälginud, seega jäävad taolised kirjutised minust lugemata.
6. Eesti rahvaarv ja muud demograafilised parameetrid on mul suhteliselt hästi meeles, seega pole mind lihtne üllatada.
7. Kui keegi ka peaks mingil segasel põhjusel mu blogi aadressi kuskile foorumisse postitama, siis ilmselt mitte kui “ühe väliseesti tshiki blogi”.
8. “Päris väliseestlastega” pole kokku puutunud.
Kommentaarin 🙂 punkti 8 – miks inimesed alati ütlevad, et nende arvamusest erinev arvamus on vale? Ei ole vale, on erinev mulje väliseestlastest.
Mina olen vasakukäeline ja peaaegu alati hüüatavad inimesed, kes esimest korda mind kirjutamas näevad, et sa kirjutad vale käega! No mismoodi mu vasak käsi vale on? Mul mõlemad täitsa õiged käed 🙂
Teisi punkte on mul veel vara kommenteerida, pole veel aastatki Eestist ära olnud ja Tanel Tatterit tean küll.
Eesti keele kadumist enda puhul tahaks kohe täitsa jälgida- mu kaks sõbrannat – üks elanud 2,5 aastat Jaapanis ja teine 1 aasta Inglismaal ja pool aastat Hollandis – ei suuda enam kõne käigus öelda osasid sõnu (näiteks hulgiladu) ja ma siis aitan neid meelde tuletada. Huvitav, kas aasta pärast aitab keegi mul eestikeelseid sõnu meelde tuletada?
Keele kujunemine ja areng on üldse üks lõbus teema – töötasin Eestis ühes firmas selle loomisest saadik kokku 13 aastat -alguses olimegi ainult mina ja juhataja ja mõne aastaga tekkis 30 töötajaga asutus. Eks meil tekkisid siis oma asutusesisesed mõisted – näiteks nimetasime me neid aasta märkmik-kalendreid, kuhu mehed oma igapäeva töö kohta andmeid kirjutasid, piibliteks. Ja siis tuli ette juhuseid, kui ma olin õhtul seltskonnas ja mõni meie töötajatest helistas ja pidin talle teiste kuuldes ütlema, et ole hea, võta homme piibel ka kaasa.
Või siis teistmoodi juhus – mul oli kontoris külas meie küla kooli direktor, juhuslikult mu sõbranna, jõudis kätte lõunaaeg, minu meesülemus ilmus korraks kontori ukse vahele ja ütles mulle – lähme teeme linnas ühe kähkuka. Kähkukas oli meie asutuse mõistes väga kiire lõunasöök ilma igasuguse seksuaalse alatoonita :). Pidin siis oma sõbrantsile mõistet selgitama. Ta on õnneks intelligentne inimene.
Vot see on hea küsimus, olen ära juba varsti 10 aastat aga pole kunagi mõelnud, et keegi võiks mind liigitada välis, ex või mida veel. Mul on kaks kodu; kodumaa kodu ja enda kodu. Olen eurooplane ja jään eestlaseks. Kuigi, iseloom on muutunud, kortse juurde tulnud, aga seda juhtub ka kodumaa eestlstel. Kroonikaid toob ja saadab ka mulle ema, ning häbenematult loen ma nad kaanest kaaneni alati läbi. Juba huvi pärast, kes mis ja millal. Ning Kroonika on ka mõnus hommikukohvi juurde, kus aju veel pole korralikult liikuma saanud. Ta võib ju olla saast, aga vahest on lahe ka sellist saasta lugeda. Samamoodi loen ma tihti Õhtulehe kommentaare, ning omette kujutan ette stressis eestlasi.
Aga Epp, kui ma nüüd tagasi ei lähe, siis ma ikkagi kuulun teise kategooriasse 🙂 Aga mina kavatsen igatahes Eestlaseks jääda. Suure algustähega kah 🙂
Minu jaoks tähendab väliseestlane siiski inimesi, kes Eestist 1940ndatel lahkusid. Vähemalt ennast ma väliseestlaseks ei pea. Üldse on see üks naljakas sõna, vähemalt pole ma kunagi kuulnud, et räägitaks välisameeriklastest või välissakslastest 🙂
Hemingwayd, kes elas mitmeid aastaid välismaal, ei kahtlustatud kunagi välisameerikalikkuses. Kuigi oleks vast pidanud. 🙂
Ei tea kas n.n. väliseestlase naasemine kodumaale rehabiliteerib mõne aja jooksul tema välis staatuse? Kui pikk see garantiiniaeg võiks olla? Eks Epp läheb ja katsetab omal nahal.
Mina olen täisvereline eestlane ja pole eestist väljas elanudki. Korra paar ainult käinud. AGA!! Minulgi on oma lugu selle kohta. Nimelt võtsin ma kunagi oma seitse asja ja kolisin Tallinnast minema. Läksin metsa hobuseid kasvatama. Pärnust olin ma varem korra vaid läbi sõitnud. Ja nii ma siis hakaksin elama täiesti tavalist külaelu.
Algul oli minu jaoks naljakas, et seal tehti nalju mida tallinnas enam ammu ei tehtud ja neid peeti juba kulunuteks. Esimese poole aasta jooksul sattusin ma nägema päris ehtsat kaklust kahe küla noorte vahel (kes olid vanuses 20-30). Ma olin täiesti juhm. Pärnu kandis elatud kolme aasta jooksul ei teadnud ma muudest asjadest üldse midagi. Telekat vaadta ei olnud aega ja raadio mängis niisama taustaks. Ok eks suuremad uudised olid ikka arutuses, aga enamus juttu keerles ikkagi hobuste ümber. Tõuaretus.. kelle mära millise täkiga paaritati ja kuskohast tasuks millist hobust osta. Kelle tallis ilusamad varsad ja kellel paremad treenenrid ja ratsutajad.
Kui ma siis sealt ühel ajal Tallinnasse tagasi tulin avastsin ma, et hoiupanka polegi enam olemas.. No tore.. Aga kuskohast ma siis oma raha kätte saan!!! (Pärnus kohapeal sain ma osa plaka sularahas ja söök, elamine ning tööriided olid tööandja poolt.)
Tallinn oli tundmatuseni muutunud. autosid oli kohutavalt palju ja nii mõnigi linnaosa oli tundmatuseni muutunud. Eks ma käisin vahest Tallinnas ka, aga needolid rohkem sellised pidudel käimised ja sõpradega kohtumised, et niisama linnas kolmaiseks jäi vähe aega.
Kroonikat pole ma kunagi lugenud muul juhul kui arsti ukse taga või juuksuris. Ja sealgi vaid sirvinud seda.
Võõrsõnadest ja muudest sõnavärdjatest eesti keeles võiks kirjutada terve raamatu. Millalgi pärast eesti iseseisvumist arvasid ajakirjanikud, et mida rohkem võõrsõnu nende artiklis on seda uhkem. Minu vanaema ütles, et nüüd peab ka ajalehte sõnaraamatu abil lugema.
Õnneks on see trend nüüd möödunud.
Samas kasutan ise palju ingliskeelseid väljendeid oma jutus. Vahest lihtsalt pole eestikeelset sõna mis väljendaks midagi nii täpselt kui mõni ingliskeelne.
Ja teinekord päev läbi inglise keeles suheldes tekib raskusi eestikeelsete sõnade meenutamisega.
jne jne jne jne
Siin üks eestlane, kes elab kolmandat aastat Võrumaal. Olen siin ka peaaegu nagu välismaalane – muu Eesti on hoopis teistsugune kui Võrumaa.
Ka siin kasutatakse keelt väga veidralt ja ma ei räägi siinkohal üldse murdest. Näiteks suurem osa inimesi ütleb taskulambi kohta patarei. Näiteks ükskord pidime ämmaga keldrisse minema ja ämm ütles, et ta läheb toob patarei, siis lähme. Mõtlesin muidugi, et ta läheb toob patarei, et selle taskulambi sisse panna, ent tema võttis lihtsalt taskulambi. Eriti naljakas oli siis, kui mu mees sai omale lambiga mobiili ja ütles siis, et paneb patarei põlema. See oli vaid üks näide.
Tiina on kindlasti juba inglise keele mõjudega, sest eesti keeles kirjutatakse efekt ühe f-ga, inglise keeles kahega.
Kuigi olen terve elu Eestis elanud, pole ma näiteks kunagi vaadanud saadet “Baar”, sest see oli tülgastavalt nõme saade. Eurovisioon mind ka enam ei huvita, seda eelkõige sellepärast, et seal domineerivad nüüd igavad slaavilikud laulud. Eurovisioon ei ole paraku enam minu jaoks euroopalik.
Epp, palun kirjuta lähemalt punktist nr 8. Mis mõttes Sa väliseestlastest vale mulje jätad?
Hetk tagasi helistas mu mees, kes ikka veel tööl on, ja päris millega ma tegelen. Ma vastasin et blogin…
Mees uuris, et kas see on nüüd uus sõna meie sõnavaras. Vastasin, et jah.
ja veel tahtsin lisada, et mina vaatan see eest kõiki reality shõusid.
🙂 välis eestlane… kroonika välis, baari välis, diili välis, euro välis… ma ju ka suisa välis, mis sest et paikne! Muide, mis grammatikasse puutub siis eestlastel, neil kohapääl elavatel on mitmesuguste ismide (russismide, amerikanismide jmt) kasutussagedus tunduvalt suurem ja igapäise ummakeele reostus hoopis valdavam kui neil nn välistel, ühel või teisel põhjusel sünnipärasest erinevas keskkonnas rahvuslikku indentiteeti säilitada üritavail, olen aegade jooksul täheldanud. Samas — keel on ju pelgalt mänguasi, kokkulepe ühes vaimses areaalis suhtlejate vahel. Nii et –är` põe oma pidzhaamasid ega keelklammerdujate märkusi 😉
Punkt 8. Elina küsis, et mis siis täpsemalt.
Ma lasin mõlemal kirjal ära kustuda. Üks oli jaanuaris, siis kui ma kirjutasin oma aasta filmide ülevaates, et kui Bush järjekordse lolluse teeb, siis keerame Justiniga CDmängija täisvõimsuse peale ja hüppame toas ringi, karjudes viha ja meelehärmi leevenduseks laulule kaasa “America, yeah, saving another motherfucking day!” (või äkki ütleb laul hoopis “another motherfucking state?”) Ja kiitsin paroodiafilmi “American Team”.
(vabandan ropendamise pärast, aga sinna filmi see täitsa sobis.)
See inimene kirjutas, et kas ma olen ikka teadlik, et enamus inimesi, keda ma kohtan Eesti Majas ja kelle võileibu ma pidude ajal söön, on Ameerika patrioodid ja toetavad presidenti.
Teine kiri oli natuke konkreetsemalt solvav ja hiljuti saadetud, siis kui ma kaks nädalat tagasi siin küsisin, et mis te tahaks Ameerikast teada saada. Siis sain ma teada, et ma ei tea Ameerikast ise midagi ja üldse tirazheerivat nii mõnegi siin elava eestlase meelest oma hingeängi ja võhiklikkust, jättes vale mulje nii Ameerikast kui siin elavatest eestlastest.
Vaat sellised lood.
Aga ärge palun nüüd seda kõike üle dramatiseerige. Tegelikult öeldakse ju kõigile vahel pahasti.
Miks sellest üldse juttu tegin – kontekst oli, et mind on kusagil võtma hakatud kui väliseestlaste esindajat kodu-Eesti publikule? See on peris kentsakas.
pärismaalane pani sisule pihta. Vaimses areaalis suhtlejate kokkulepe! Mänguasi. Vaat selle sõnastuse jätan küll meelde.
Mina ei tea eurovisioonist ja kodumaistest reality sarjadest ka mitte mõhkugi aga samas olen vaadanud vahest briti või ka ameerika sarju, nii et olen kodueestlane, kes kursis mitte-kodu asjadega… ehh, inimesi lahterdada on üldse üsna mõttetu.
Ma olen täna kohe kuidagi liiga jutukas pean alguses mainima, aga mida sa ikka teed kui alpsed magavad ja mees tööl on..
Raina mõte, et /inimesi lahterdada on üldse üsna mõtetu/ tekitas minus kohe mõtte kudias siis inimesi lahterdatakse? esimene mõte oli see, et on inimesed kes lahterdavad ja need kes ei lahterda..
Edasi ma parem ei mõtle sest siis läheks teemast ikka väga mööda.
😀
mis oleks siis ‘väliseestlaste’ vastandsõna?
Kodueestlane? Nagu metsloom ja koduloom. Kuigi antud juhul on koduloom see, kes nii öelda ära läks. Metslooma vaatevinklist siis nii nagu.
ma hakkan ka väliseestlaseks. enamik punkte sobib.
aga ma ei tahaks ära kolida, kas nii võib?
Pilleriin, sa oled siis hingeline emigrant. Tere. Vene ajal kutsuti meid dissidentideks või ingl. keeli refusnikeks. Need on inimesed kes protesteerivad passiivselt neid ümbritseva lolluse vastu. Mina näiteks olin vene ajal eestis juba refusnik ja üllatus, üllatus! nüüd ameerikas olles ka. Nüüd ainult protesteerin siin laiutava lolluse vastu. Mõnel inimesel vast ei olegi kohta teiste keskel. Mõni ütleks, et olen niisama vinguja. Nagu mingi Solzhenitsin. Ainult kritiseerin.
minu kaest ka kysitakse aegajalt et noh, kuidas siis elu ameerikas on ja kuidas siin asjad kaivad jne. no siis raagingi oma vaatevinklist. selge see, et igalyhel on oma arvamus siinsest elust ja taitsa imelik on yldse eeldada, et esineb vaid yks ja ainuoige arvamus ameerikast ja et just Epp peaks siis selle esindaja olema. loogiline, et mingil 60 aastat siin elanud eestlasel on hoopis teine vaatepunkt kui nn “uusvaliseestlastel” ja pole siin kellegil pohjust kobiseda, et Epu nagemus vale on. kes keelab neil oma blogi kirjutamast, et kuulutada eestlastele oma “oiget” arvamust ameerikast.
mina yhtegi oiget valiseestlast ei tea ka, ainult uuemal ajal siiatulnuid, aga yldiselt mulle on juttudest mulje jaanud, et paljude vanade olijate seas valitseb mingi kibestumine voi kadedus uute tulijate vastu. umbes et mis te siin tulete ameerikasse kerget elu otsima voi nii.
aga Kroonikaid loen kyll kui mulle saadetakse :). tegelikult ma arvan, et meie seas on palju salakroonikalugejaid. neid kes seda kunagi ei osta, aga kui ette jaab, siis loevad kyll. aga kova haalega muidugi teatavad, et ei loe.
oma siinoleku aja jooksul ma pole veel kohanud yhtegi inimest, ei ameeriklast ega eestlast, kes kova haalega ytleks et Bushi toetab. koik ikka kiruvad teda pohiliselt.
tegelikult tuli praegu meelde, et yhe valiseestlasega olen ikka kohtunud kyll. yksohtu kaisime sopradega soomas ja tuli juttu et kust ma parit olen ja sona Estonia peale pooras korvaltlaua daam ymber ja ytles, et tema on ka eestlane. viisakune mottes ymbritsevate suhtes raakisime inglise keeles, aga kui valja tuli, et ta on tegelikult isegi syndinud Kanadas, siis ma enam ei moelnudki eesti keeles suhtlemist proovida. moned eesti kohanimed, mis ta haaldas, kolasid kyll vaga vooraparaselt igatahes. seda ytles kyll, et ise raagib eesti keelt aga lapsed enam mitte. tagantjargi on kahju, oleks voinud teda kuidagi ikka utsitada eesti keeles raakima, aga tundus kyll, et inglise keel oli talle ikka mugavam kasutada.
Sina, Epp, väliseestlane ei ole. Oled eestlane, kes elab välismaal. Tõeline ve. on Leo (kirjutasin temast mõni päev varem) – ‘lõikab’ aastas 30x muru ja pildistab maja isapoolsel küljel kasvavaid roose.
Imekenad on Maria ja Elina lood – eestlased, kes ei ole Tallinnas (“me oleme Tallinnast, me maksame,” nimi ei tule meelde, teate küll, mida ma mõtlen) Jõudu teile – tõeline maa sool. Ja Sulle ka, Epp – välismaal elav eestlene.
Selle “ameerika kerge elu” peale läheb muidugi palju inimesi. Iseasi, on see elu siis seal nii kerge? Ma mõtlen, et kui ei ole just sündinud hõbelusikas suus, siis peab tööd tegema igal pool, olgu või ameerikas. Või on seal siis töö kergem? Kõige suurem vahe, mis “põlistel väliseestlastel” ja välismaal elavatel eestlastel praegu on, on see, et teie saate igal ajal koju tagasi minna, nemad ei saanud. Ja nemad tegelikult ei tahtnudki võibolla üldse kodust ära tulla. Aga see ei ole juba teie, praegu minejate süü.
Helen, kirjuta oma blogis ka veel. Huvitav on.
Ja veel: Team America on väga hea film, Epp. Üsna ropp küll, aga ikka on naljakas. Keegi kommenteeris, kui see välja tuli, et näe, oskavad enda üle nalja heita küll 🙂
Justin kirjutas välisameeriklaseks olemisest huvitava postituse, aadressil http://www.palun.blogspot.com.
Miks on Ameerikat peetud pudru-ja piimajõgede maaks? Kunagi ta seda ka oli (ma ei oska täpselt öelda, kuhu panna lõputärmin. Võibolla 1960ndatesse.) American Dreami põhisisu oli You can make it! Everyone can make it!
Nüüd oled sa siin korporatsioonide majandushuvide mängukann.
Kui asja vaadata siin elajate seisukohast.
Ja kui vaadata tulijate seisukohast: kunagi oli aeg, kui kõik olid oodatud. Ammu enam mitte. Tänapäeval on enamus tulijaid kõigepealt illekad.
Ja praeguse seisuga tasub illegaalseteks immigrantideks siia tulla ikka vaid kolmanda maailma kodanikel, kelle elu kodumaal on veel raskem.
Kui eesti noor tahab lihtsalt raha teenida ja elu näha, siis tänasel päeval läheb ta Euroopasse. Ma olen seda ise maili teel vähemalt tosinale inimesele soovitanud: minge Iirimaale, mitte ärge rebestage end turistiviisaga siia.
Ja muide – need siin olevad illegaalsed eestlased (suur osa neist on tulnud enne Euroopa Liidu laienemist) on siin ka riigis kinni, nii nagu nõukogudel ajal väliseestlased – nad ei saa tagasi Eestisse minna, sest siis ei saaks nad tagasi USAsse, viisarezhiimi rikkumine jne. Kui lõpuks lähevad, siis tagasiteed pole.
Mõte läks ikka veel ringi käima. Täiesti nõus Marianne liigitusega. Siiski tahaks sellele ja oma eelmisele jutule lisaks öelda, et loen väliseestlaseks (mitte välismaal elavaks eestlaseks) neid,
– kelle lapselapsed ei räägi enam eesti keelt (lapsed ehk veel räägivad),
– kes on pisut kibestunud, natuke vaevab ka südametunnustus,
– kes püüavad ‘eesti asjades’ omal kombel midagi ära teha. (Paraku mitte alati õnnestunult.)
– kes ei kavatse enam kunagi siia tagasi tulla.
Tahan öelda Mariale, Elinale ja teistele nendetalistele – teie olete meie genofondi parim osa, mis tähendab aga ka omamoodi vastutust. Ja arvestades, missugune tänane Eestimaa on (seda teate teie paremini kui ükski väliseestlane, isegi välismaal elav eestlane), pole see vastutus sugugi väga väike. Kindlasti käige alati valimas!!
Epule veelkord tõsine tänu selle väga meeldiva koduse arvamustesalongi eest, mille ta internetis avanud on.
#1, #4 ja #5 ei ole mingi välis-eestlus – see on lihtsalt meediatibist normaalseks inimeseks kasvamine. pööbli jaoks mõeldud reality-showd ja kroonika peabki korralikule kodanikule mõjuma eemalepeletavalt, mitte meelitavalt.
#2 ja #3 ehk siis keele muutmine – juhtub siin kah. inglise keel tuleb nii hoogsalt peale, et kole kohe. meie peret mõjutab jälle lapse kõneviis.
See “you can make it! everybody can make it!” on uute, kiiresti arenevate ühiskondade ja majanduste asi. Ameerika laienes omal ajal hullul kombel – paarist kolooniast üle kogu kontinendi – ja pakkus võimalusi. Viimased 15 aastat on sama seis olnud Ida-Euroopas ja Venes: Eestis on ratsa rikkaks saamiseks olnud ikka palju, väga palju; ning Venemaa uusrikaste kiht on ju üldteada. Nii et inimesed, kel sooviks ennast teostada, peaks hoopis kas siia jääma või Venesse minema. On vist nii?
smaili aiged olede
This is very interesting, You are an excessively skilled
blogger. I’ve joined your feed and look forward to looking for more of your excellent post.
Additionally, I’ve shared your site in my social networks
You ought to be a part of a contest for one of the most useful sites on the internet.
I most certainly will recommend this website!