Belle Harborist ja poliitilisest (eba)korrektsusest

Tulime just jalutamast, õhk on karge, aga juba üsna soe – akna taga mängivad praegu lühikeste pükstega poisid jalgpalli.

Pesumajas (jah! Jälle seal!) on mulle veel üks tuttav siginenud. See on üks kentsakas pikemat kasvu naine, punakaspruunide juustega ja värviliste riietega. Ma ei ole ikka veel aru saanud, kas ta ka vahel töötab seal pesumajas või peseb seal oma pesu.

“Kas siin harja on, las ma pühin ära, siin on must!” ja pärast pühkimist hakkab sellesama harjaga tantsima – jah, kujutage pilti. Hari käes, keerutab ta keset pesumaja. Mulle meenub sellistel hetkedel alati sõber Taku õhkamine: “Kui ma New Yorgist dokfilmi teeksin, siis süüdistataks mind selles, et olen stseenid fabritseerinud ja sellega üle pingutanud.”

Täna sain naise nime teada – Inga.

“See kõlab nagu Balti nimi!” imestasin ma.

“Mis jutt – Inga on rahvusvaheline nimi! Aga ma olen jah sündinud Lätis, viimased 20 aastat olen ma elanud New Yorgis. Ma tean küll, sina oled Eestist – keegi juba ütles mulle.”

Hetk hiljem jõuab ta hakata kaebama, et Belle Harbor on elamiseks kehv kant.

“Mida, mis!” vaidlen mina tuliselt vastu. “Minu arust on see New Yorgi kõige mõnusam koht elamiseks.”

“Aah, rand on jah ilus. Aga shopping! Siin on need väiksed odavad poed! 99 sendi pood ja muud odavad mõttetud väiksed poed! Kui sa tahad kvaliteetset shoppingut, siis tuleb ikka sõita”

Nojah. Tunnistan teda, teatud lõbususega enda sees. Mulle valmistab alati mõnu, kui inimene ennast avab ja mulinal mu ees voolab. Isegi kui ma temaga ei nõustu.

“Tahad näiteks uut parfüümi – siin polegi sellist poodi! Sa ei osta ju ometi apteegist mingit 5dollarilist parfüümi!”

Seda rääkides hoiab Inga samas ikka veel põrandaharjast kinni. Huvitav isiksus, igatahes.

“Ja toiduained!”

“Mis siin siis toidul viga on?” viiksatan ma.

“Ei ole kvaliteeti! Rahval ei ole siin ju eriti raha. Gourmet-toitude valik on väga väike!”

Ootan huviga, kuhu ta oma jutuga edasi läheb. Ma ise vist ei teagi, mis see gourmet täpselt on.

“Ainus asi, mida siin toidupoes on korralikus valikus – õlled! Enamus siin elajaid on ju iiri joodikud!”

See avaldus ajab mind päris naerma. “Aga mulle vist meeldivad need iiri joodikud.”

“No onju! Vaata, istuvad juba hommikul kell 10 mere ääres pinkide peal, ninad sinised, suitsud ees ja õlled käes.”

Tõele au andes, olen mõne pingi peal näinud küll vaateid nautivaid ümarate nägude ja kõhtudega inimesi. Ja mõnel on vist vahel ka õllepurk käes olnud.

“Jah, tuleb meelde küll,” ütlen ma ja Inga noogutab agaralt. Kohe näha, et ta hakkab must üha rohkem lugu pidama, mida rohkem ma tal rääkida lasen.

“Aga – ära saa minus valesti aru! Teistes kohtades on jälle teised vead. Ma olen New Yorgis kokku ligi kümnes kohas elanud ja teist sama palju Bostonis. Igal kohal on oma vead.”

Enne kui ma jõuan hakata Ingalt uurima, mis on teiste New Yorgi kohtade vead, astub ta mulle lähemale ja teatab sosinal: “Aga seda sa ikka tead, mis on selle koha suurim pluss?!”

“Ee… rand?” küsin ma kohmetult.

Inga jätkab poolsosinal – pesumaja teises otsas on veel kaks inimest oma asju ajamas. “See siin on kogu Brooklyni ja Queensi kõige VALGEM naabruskond! Siin koolis ei tööta mitte ühtegi MUSTA õpetajat! Tead, miks see nii on?”

“Ei tea,” tunnistan ma ausalt. Tunne on nagu väikesel kassil, kelle suur kass esimest korda matkale kaasa on võtnud. “Mina küll ei tea, miks see nii on.”

“Siin elavad iirlased ja juudid ja nad on sellised… imelikud natuke. Kui nemad hakkavad maja müüma, siis nad ennem müüvad odavamalt omasugusele kui kallimalt võõrale. Siin müüakse suur osa asju üldse suust suhu ja naabrite kaudu! Siin ei oleks isegi poolakaid, kui ei oleks suured firmad ehitanud neid paari kortermaja ja poolakaid siia ehitama kutsunud. Vot nii – ja sinu türel on vedanud – VALGE kool!”

Mõtlen pärast, et huvitav, kas Inga ise on lätlane, venelane või juut. Viimaste kohta ei paistnud ta seisukohta võtvat…

11 arvamust “Belle Harborist ja poliitilisest (eba)korrektsusest” kohta

  1. Mõtlen, et kuidas 20 New Yorgis veedetud aasta jooksul pole Ingast kosmopoliitsemat tegelast saanud… Mulle meenutab siinne poliitiline korrektsus vene aega, et on teemad, mida ainult koduseinte vahel arutad ja millest väljaspool seda ei piiksata, lapsedki peavad sellest aru saama. Aga samas ma pooldan, et avalikult rassistlike avalduste tegemine siin on taunitav, tuleb katsuda kuidagi viisakalt teineteise kõrval hakkama saada (lugesin just Päevalehest artiklit rassistlikest noortest Tartus).

  2. Mind on ka üllatanud elus mõnel hetkel ameeriklaste rassism, mis ju “ametlikke” jutte uskudes peaks pea olematu olema.

  3. Ameeriklased on rassistid, sest nad puutuvad selle “oma koha leidmisega rahvaste paabelis” väga konkreetselt ja naha ja karvadega kokku. Ma arvan, et New Yorgi inimesed on teistsuguses mõttes rassistid kui näiteks Texases maakohas elajad. Njujorklased on tavaliselt ikka tolerantsemad – aga nad tahavad elada selles naabruskonnas, kus nad end hästi tunnevad ja kus on omasugused.
    Ma arvan, et nii nagu Inga, mõtlevad siin väga paljud. Tema eripära on ekstsentrline lapsesuu. Enamasti jagatakse selliseid jutte vaid kitsa pere ringis ja pealispinda, avalikku suhtlust, katab “poliitilise korrektsuse” üsna õhuke kiht.

  4. …ja ma lugesin ka seda artiklit rassistlikest hoiakutest Tartus http://www.epl.ee/artikkel_316356.html
    sellest on kurb jah. Tartu on olnud kinnine kogukond ja nüüd on seal igasuguseid mustanahalisi õppureid. Nõustun sinuga, Tiina, et parim lahendus on ikkagi see “poliitiline korrektsus”, isegi kui pealispinna alla nina vingu veetakse. Koos selle poliitilise korrektsusega kasvab loodetavasti ka tõeline tolerantsus.

  5. mulle tundub, et Tartus on see rohkem poos, kui et mustanahalised kedagi tõesti häiriks. No ei saa ju see käputäis häirida! Aga neile seal tundub, et ohoo, meil ka neegrid, hakkame protesteerima, nii lahe nagu päris, nagu Ameerikas. See on jube. Ja ma ei arva, et asi oleks selle linna varasemas kinnisuses, ega need paar nõukogudeaegset neegrit ei saa ju kogu Tallinnat tolerantsemaks teha. Mulle tundub vahel, et Tartu on lihtsalt provints – oma kõigi heade ja halbade ilmingutega.
    Olen ise Tartus õppinud ja suhtun Tartusse hästi, aga paraku osutub igasugune kokkupuude ülikoolivälise rahvaga, ikka kummastavaks – jõmmlus kipub ikka valitsema. Tallinn on lihtsalt suurem, et siin need jõmmid ja rassistide (ega neid siin vähe pole) ei pääse linnapilti ilmestama.
    Aga kultuuripealinnaks – ka kõige huvitavam festival läheb seal pooltühjadele saalidele. Ja saalegi napib – no mis kultuuripealinn???

  6. Kunagi võtsin ma Tartu Ülikoolis loengusarja Kolmas Reich ehk siis natsi-Saksamaa. Sattusin siis suhtlema lähemalt nende ajalooteaduskonna poistega, kes olid Kolmanda Reichi huvilised. Mitmed neist olid rassistid.

    Näiteks avaldused (nüüd kopin, sest kirjutasin mõned neist juttudest toona üles):

    “Hitler oli ohver. Kas te aru ei saa, et Hitler võttis enda peale selle löögi, et Euroopat päästa! Maailma silmis on ta mõrtsukas. Aga vähemalt paarisajaks aastaks päästis ta Euroopa juutide ülevoolu eest!”

    “Kas te olete kunagi mõelnud, mis oleks Euroopast saanud ilma Hitlerita! Kogu Euroopa oleks niimoodi ülerahvastatud nagu Hiina, iga ruutmeetri peal elaks inimene. Ja see keskmine inimene oleks tunduvalt tumedanahalisem ja kongusninalisem kui praegu! Kui meile praegune valge Euroopa meeldib, siis – siis peame Hitlerile tänulikud olema.”

    “Tegelikult, kui me tahame uuesti valget Euroopat, oleks meile hea uus Hitler!”

    VAAT NII. Kurb, aga tõsi – need kolm purjakil tundegite tsitaati pärinevad ühest kõrtsivestlusest ja ühelt sünnipäevalt, otse elust, otse Tartust.

    PS: Sellegipoolest mulle Tartu meeldib. Kes kultuuripealinnaks – mul ausalt öeldes seisukoht puudub, sest mulle meeldivad nii Tartu kui Tallinn, nad on lihtsalt üsna erinevad keskkonnad.

  7. Jah, meie, Tartlased oleme väga karmid natsid.
    Endal on kombeks, kui kohtan kusagil kedagi, kes väidab, et ta on Tallinnast, siis küsin, et kas ta ikka teab kuspool on bussijaam…

  8. Heh, natuke teemaväliselt, aga jutulõng läks sinna suunas. Itaalia on jaotatud poliitiliselt (aga see mõjustab kogu elu) vasakpoolseteks (enamuses ektremistid kommunistid) ja parempoolseteks ( mitte kapitalistid vaid fasistid). Mu ex oli see parempoolne, seega tõsine fasist, olgugi, et ta seda mulle kunagi ei tunnistanud. Kord olime ta sõpradega pitsalauas, ning läks jälle jutt poliitikale ( tavaline). Kui siis 1 poistest arvas: ” oleks meie kallis onu (hitler siis) praegult elus ja jõus, siis poleks kõiki neid moslemeid siin igal pool!!!” Loomulikult oli kogu seltskond nõus, ning noogutasid… Mina, ainuke naine ja ainuke tõesti di razza ariana ( vot ei tea eestikeelset vastet) vastasin, et kui teie kallis onukene oleks veel elus, siis te tõmmud poisid, küll poleks sama elusad!!! Siis jäid poisid vait …

  9. Eestlane on tavaliselt kah agiselt rassist. Talle ei meeldi enda naabergi, mis siis veel rääkida käratsevast araablasest.
    Mida väiksem on asustatud punkt, seda paremini kipub see rassism väljenduma.
    Muidugi tavaliselt on metsakülade elanikule nende küla vahele lahtiselt jalutama lastud neeger suur haruldus, mille vastu ei osata midagi ette võtta.
    Tartu aga on piisavalt suur, et need, kellel vaja oma piiratust välja näidata, need ka päeva jooksul mõne õnnestunud otsa ära teha saaksid.
    Ma arvan, et palju hullem, kui mustanahaline olla Tartus oleks olla mustanahaline Rakveres, Pärnus või Kohla – Järvel.
    Tegelikult igal linnal on ka oma “vaim” nt. Võru on vägagi külalislahke.

  10. Pingback-viide: car loan
  11. Pingback-viide: acne treatment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.