Paar mõtet Eesti Ajaveeb 2006 teemadel

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Rebaseonu Ameerikas on ka üks minu lemmikuid. Jälgin juba kuu aega ta käike ja pean pöialt, et kõik ikka sujuks. Noh, mõistlikkuse piires, et oleks ikka huvitav ja samas ei muutuks väga eluohtlikuks. Viimase aja lõbusamaid seiku oli see, kui ta endale aidauksed ostis ja siis leidis, et ei saa neid kaasa vedada… mulle väga sellised reisikirjad meeldivad ja see, et seal ei kommenteeri, on ka kuidagi pluss. ma mõtlen professionaalsest huvist, et kui mees tagasi jõuab, siis peaks taga pikemalt juttu ajama.

    Mis sinu asenduskirjutajasse puutub, Epp, siis esmapilgul ei tundu see hea mõte olevat. Rohelisel teemal küll, aga see isiklik pool…. ei tea.

  2. Vigade parandus: rebaseonu on muidugi Aafrikas ikka. Ennem ühendasin pealkirja sujuvalt Epu blogi omaga.
    Keegi kuskil ajalehekommentaaris esitas ka küsimuse, mida ilmselt on kõigilt kirjutajatel küsitud: miks inimesed seda teevad. Enese eksponeerimise vajadus?

  3. Mulle tundus see nähtus ka alguses ekshibitsionismina, aga lähemalt vaadates tundub, et pigem on see vajadus leida mõtte- või suhtluskaaslasi. Elada end välja, aga kindlasti ka soov ennast näidata – kus sa muidu ikka oma mõtteid eksponeerid. Aga selles pole ju midagi taunimisväärset. Nii palju oma vestluskaaslaste mõtetest ja hoiakutest nii lühikese ajaga teada saada – seda mujal ei esine. Aga sellelt pinnalt on tore suhelda.
    Teine asi kui seda tehakse olemasolevatele sõpradele.
    Aga rebaseonu loen ka naudinguga. Fotonduse vallas eelistan ka Remo Savisaare blogi.

  4. kui keegi mulle aasta tagasi öelnud, et ma hakkan varsti blogima, oleksin päris kõvasti naernud, nii tobe tundus mulle see. aga näed siis mis sai.
    käisin eile kohal ka seal krahlis. sõin kõvasti suupisteid kuna muud ju ei antud, ei vimplit ega midagi.
    olin ise pidanud rebaseonu üldvõitjaks. talle ei olnud piinlik kaotada küll. ja ajakirja digi aastatellimus oleks olnud üks igavamaid asju, mida ise saada. seda aga ei oleks saanud öelda 10 000 kohta, millele oleks ikka kasutust leidnud.
    kummaline tundus aga korraldajate seisukoht, et fotokategooria oli justkui võistluse peakategooria. mina seda ei teadnud varem.

  5. …ka mina jõudsin mõelda, et mida küll viisakalt ja loodussäästlikult selle Digi ajakirjaga peale võiks hakata, et kas annetaks mõnele raamatukogule, aga millisele…

    Miks blogida.
    – vaimu hoiab värske
    – mõtteid korrastab
    – lihtsalt harjumus
    – sama, mis vanade albumitega: hiljem üle lugeda on endal tore
    – ja muidugi ka kontakt välisilmaga.

    Ekshibitsionism… Enamik naisteasjakirjade ajakirjanikke kirjutavad vahel lugusid endast. Suurem osa mu lugudest võiks toimetamise-kärpimise järel sobida mingisse ajakirja. Nii et mina ei tea, mis on ajakirjaniku ja ajaveebniku vahe.

    Siis, kui me Justini vanematega olime suures tülis – kui andsime neile möödunud novembris teada, et meil on plaan kolida tagasi Eestisse – siis kirjutasin küll mõne sissekande nagu päevikusse. Et lihtsalt iseenda jaoks asju selgemaks ja hingelt ära saada. Ja siis oli blogikirjutamine üks päris hea psühhoteraapia mulle.

  6. Miks blogida? Head vastused. Ekshibitsionism. Kui ikka on selline sõna olemas eesti keeles. Aga milleks lugeda? Voyeurismist. Selgitan kohe algusest. Meil oli linna ujulas naiste sauna uks sageli irvakil, kus meie põnnid siis rõõmust õhetavate nägudega auru sees toimetavaid tüdrukuid vahtisime (uskumatu, aga siiani on see pilt silme ees). Ega see sauna uks oli korras ja käis kinni küll aga vaat ikka ja alati oli ta irvakil … kohe nii kogemata.

    Ja eks nüüdseks ongi meist kasvanud need kes me oleme. Ja siin ma olen, iga päev ma vaatamas kuipalju seda ust parajasti irvakile on jäetud … Aga mõnikord tuldi ja löödi see kõmmdi meie nina ees kinni kah. Siis sai naerda ja minema joosta … ikka selleks, et uuesti tagasi tulla.

    Hmm, ei tea mida tänapäeva poisipõnnid ja plikad teevad? No muidugi, rate.ee. Nii, et ei midagi uut siin ilmas, eh?

  7. huvitav mõttekäik ja ilus võrdlus, Aivar!

    mina blogin, kuna mul on kirjutamismälu. iseenda tekst jääb meelde. seega blogin ma siis ainult seda, mida ma mäletada TAHAN.

  8. Kindel Remo Savisaare fänn. Kaarlil oleks vaja veel areneda. Teine koht, olen nõus, kuid esimene paraku mitte.

    Mulle ei istu see lähenemisnurk, et noh, näitame vox populiile koha kätte.
    – mingi loodusfoto. Minge ise metsa, tehke neid fantastilisi pilte.
    Remole pöialt ja edu hoides, vaatan tema pilte kui vana fotomees, kuigi mitte loodusfotograaf (liiga karm ala). Kust Sa sellise visaduse oled saanud, jääb mõistatuseks, kuid tänan Remot selliste piltide eest, tohutult
    positiivsed elamused on blogist tänu temale tulnud!
    JA esimene koht blog.tr.ee natukene suvalises, kuid siiski midagi peegeldavas pingereas (vodoo nuku ei tea kust tulnud libakirje kõrval, ikka ei saa aru, miks blog.tr.ee ei saa,zooda, tee ära, sellest kirjest lahti või võimaldaks vähemalt näha, mis selle nuku taga peidab!) on Remole teenitud ära igas võtmes, seda juba pool aastat vähemalt, nii kaua olen ise siin olnud. Epp ja Remo jagavadki need esikohad tavaliselt top-s ära ja minu arvates SEE LOEB. PUNKT.
    Edaspidiseks soovitus siiski: kas
    a) värvake professionaalsed fotomehed hindama
    b) arvestage selle lolli ja rumala rahvaga, kes käib siin lugemas

    aga hea seegi, mis välja tuli, blogardid ei ole tigerahvas ja mul on küll hea meel, et äramärkimist leidsin.

    Ka ajakirjanike tsunftile ütlen otse: kirjutage nii, et teid loetaks, punkt.
    omavahel võite jagada Postimehes viiteid nagu juhtub, EPL-s nagu juhtub, kuid rahvas jääb teile alati ninanipsu andma, kui ei suuda kirjutada asjalikke mõtteid. Ja kui on hea kirjutis, saate kohe autasu. Võtke kasvõi Kaja (Get a Life) või Punane Hanrahan, Epp, Roonemaa, Merlis Nõgene. Nagu on hea kirjutis, on ka tagasiside. Nagu ei ole, nagua alahinnakse lugejat, istutegi seal kusagil taga ja ei pääse kunagi sealt välja.
    Ajakirjandustudengitele peaks blogipidamise tegema kohustuslikuks, siis on kohe näha, kas saab asja või ei saa.

  9. remo pildid nüüd küll head ei ole, tavaline pühapäevaklõpsutaja kitš. ok, paljud loomafotod on hästi tabatud, aga elu seal ei ole – kompositsioon igav (ainult kuldlõige), maastikuvaated on tuhat korda ära tehtud jne.

    kaarel on terav, igas pildis on lugu. ta ei püüa jäljendada või meeldida vms…

  10. aga minu jaoks on Remo piltides küll elu. Seal on igas pildis kuulda, et inimene armastab loodust.
    Sa aino vist läbi-lõhki linnainimene ja loodusest suurt ei hooli?

  11. Minu meelest on Remo versus Kaarel täiesti “maitse üle ei vaielda” teema.
    Nad elavad kahte erinevat elu ja pildistavad kahte erinevat maailma.

    Ma kaldun arvama, et kui sul on hiir kaamera ees pärast tundi aega lume sees kükitamist, siis on sul ka vähem aega hetke püüda, võrreldes tüdrukuga raamatukogus, kelle pildistamiseks on rohkem aega?

    Igatahes räägivad mulle oma lugusid nii see hiireke väljal kui tüdruk raamatukogus.

  12. Järgmisel aastal võiks eraldi kategooria olla roppudel blogidel. Sel aastal ei olnud Goldil selles vallas väärilist konkurenti. Siis saaks Raadio 2(Heidi Purga) juba rohkemate nominentide seast valida. Ja kellele see kategooria ei istu, saaks need üldse tähelepanuta jätta.

  13. Aino, Kaarli pildid on veel algaja omad siiski, tema üleshaipmine oleks ülekohtune (nagu kohati on mindki haibitud, ma ütlen otse, see segab, ei lase areneda, mõelda, tegeleda, ega kiituski ainult hea pole). Võtke selline
    fotokunstnik nagu Johannes Pääsukene või Peeter Tooming, minu isa hea sõber, kummardan tema mälestuse ees. Seal on see, mida nimetataks kunstiliseks fotoks. Loomulikult Kaarel, Sul on see tee veel ees ja ära peatu ja klammerdua ei kiitjate ega laitjate külge. See tee lihtsalt on vaja lõpuni käia.
    Aga Remos on juba midagi küpset, veel küpsemaks saab ka tema minna, temast võiks saada meie Fred Jüssi. Sellist armastust looduse vastu ei saa peita, see paistab välja ja selle tunnevad vaatajad ära, neid ei huvita kuldlõiked, kompositsioon ja postmodernism, bloginduses need kategooriad ei oma mingit tähendust.

  14. Minu meelest ei näita see fotograafi headust, et kas ta teeb klassikalisi kuldlõikega pilte või mingi ebatavalisema kompositsiooniga.
    Muide, mulle meeldivad mõlemad kõnealused blogid.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar