Yokost, Cynthiast ja lahutustest

Eile istusin ma öö otsa üleval ja lugesin raamatut – mõni kuu tagasi tuli USAs välja John Lennoni esimese abikaasa mälestusteraamat. Võiks selle vabalt ka eesti keeles välja anda, arvan ma – hästi loetav, kuigi ehk liiga paks ja vabalt oleks umbes viiendiku sealt välja kärpinud (liiga palju Cynthia enda hilisemat elu – raamatu pealkiri on ju “John”).

Raamatu esimene osa on armas, ilus nostalgiline 50-60ndate maailm. Aga edasi tuleb ridade vahele kibestumine – alates sellest hetkest, kui John tutvus avangardistliku kummalise kunstniku Yokoga ja too Johni “ära tegi”. Kogu abielurikkumine ja lahutusporosess. Vastik ja valus.
Mulle tuli ka meelde möödunud aastal nähtud dokfilm, kus Cynthia ja Johni poeg Julian Lennon rääkis sellest, et tal ei olnud isa… pärast seda, kui isa Yokoga minema kõndis ja peagi Inglismaalt USAsse kolis. Julian nägi välja nagu mingi kurbade silmadega keskaegne ikoon seda rääkides. Ta oli 5aastane, kui isa ära läks (sama vana, kui oli John, mil tema isa ta maha jättis).
Tegelikult on minule Yoko Ono alati meeldinud. Kõigepealt ei olnud ma ühtegi raamatut lugenud – oma esimeste honoraride eest ostsin John Lennoni kassetid ja kuulasin need ribadeks. Minu jaoks oli Yoko nähtav sel ajal ainult läbi Lennoni silmade – nagu armastus ja hingesugulane, mingisuguse uue maailma avaja. Hiljem sattusin lugema just neid dokumentaalraamatuid, mis nende suhet põnev-positiivselt valgustasid. Aga Cynthia? Ah, tema oligi ju hall hiireke, liiga igav Johni jaoks.

Eile öösel tuli siis meelde, et igast lahutusest saaks rääkida kaks täiesti erinevat lugu ja mõlemad need lood vastavad tõele, sest mõlemal poolel on oma tõde.

Cynthia loo valguses sai Yoko hoopis uued jooned ja ma sain pihta, miks enamus inimesi, keda ma tean (nii USAs kui Eestis) teda ei salli. Külm ja vastik nõid, kes kasutas ära Johnis tekkinud vaakumi millegi uue otsimiseks ja asus temaga manipuleerima – vaat selline oli Yoko uues valguses. Lisada veel see, et Cynthia kui lihtne ja soe tüdruk jäi suhtlema Johni Inglismaa-sugulastega, aga Yoko-John sisuliselt lõpetasid suhtlemise pärast USAsse kolmist. Ja kõige õudsemad on pärandusetülid, Yoko ahnus pärast Johni surma…

Õnnelikud on need, kes oma abielu enamvähem normaalselt lahutatud saavad.

Justini ema on oma esimese abikaasaga siiani hea sõber ja vahetab iga nädal maile nii temaga kui ta uue naisega. Ma arvan, et edu pandiks on see, et nad läksid lahku ilma konkreetse solvumise ja abielurikkumiseta. Mees tahtis minna edasi õppima ja kolida DCsse, naine tahtis jääda kodukanti… Sisuliselt olid nad alles lapsed, kui abiellusid, ja ikka veel lapsed, kui lahku sõbralikult läksid (20ndate esimeses pooles, poeg paariaastane).
Aga mõlemad nad kardavad samas, et lahutus on põhjus, miks nende poeg esimesest abielust endale kaaslast ei suuda leida. Mina küll ei suuda öelda seda numbrit, kui palju on Ianil pruute olnud. Sada?

“Ta otsib perfektset naist, sest ta ei taha mingi hinna eest, et tema lastele juhtuks see, mis talle juhtus – lahutus,” ütles Justin. “No abiellumine on risk nii või teisiti, ma ütlesin talle, et vahel tuleb riskida – aga tema vist ei usu, otsib ikka seda perfektset.”

Aga Iani lapsepõlves polnud vähemalt suuri tülisid – oli ilmselt lihtsalt üksindus ja kurbus.

See-eest Justini nõbude lapsepõlve peale mõtlemine täitsa keerab nagu nuga südames.

Tädy Mary abiellus noorelt, 19aastaselt sünnitas ta esimese lapse ja kaks aastat hiljem teise. Vaatan neid pilte: Mary on imeilus mustade pikkade juustega, ta abikaasa Steve näib ta vastand, blondide lokkidega, rootsi-norra päritolu – noored, ilusad, hoogsad, naeratavad.

Steve olevat olnud vastutustundetu ja käinud sõpradega kõrtsis ja (sic) uisutamas. Mary tundis end üksildasena ja armus Steve tööpartnerisse, kelle nimi samuti Steve. Varsti teadis kogu küla, peale abikaasa, et Maryl ja uuel Stevel on armulugu. Kui see lõpuks küla pealt abikaasa Steveni jõudis, olevat ta koju tulnud ja märatsema hakanud. Siis olevat olnud mitu nädalat, kus ta tahtis Maryt tagasi, aga ei saanud, Mary hoopis võttis oma lapsed ja kolis oma ema juurde (nende maja oli Steve perekonna nimel).

Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis pani Steve maja müüki, tingimusega, et võtab kohe müügist maha, kui Mary tagasi tuleb. Siis olid mingid vastikud tülid laste nägemise üle ja laste nähes, mille lõpuks Mary olla plahvatanud, et ta ei näitagi enam lapsi Stevele!

Mispeale Steve olla lahkunud. Northportist ja New Yorgi osariigist. Maja müüdi. Ja Mary oli nii uhke, et ei küsinud rahalist toetust, kuigi kõik perekond ja sõbrad palusid tal oma laste isaga ära leppida. Või siis vähemasti see uues Steven ära unustada ja lastele keskenduda. Ei – Mary jäi uue Steveniga ega võtnud kunagi oma endise abikaasaga kontakti. Nii pole lapsed oma isa näinud ega saanud sentigi raha temalt.
Olen kuulnud lugusid (Justini ema armastab dramaatilisi lugusid), kuidas Kryshtia ja Steven on tahtnud ise oma isaga kontakti võtta ja kuidas nad isegi ta aadressi suutsid välja peilida, aga ei julgenud ühenduda.

Mis seal imestada, et mõlemad lapsed on natuke kõhkvel ja kummalised oma elu elades. Kryshtia (saab 32) elab koos endast 10 aastat vanema juudi mehega, keda ta ema vihkab. Ja ta on lapsest saati öelnud, et tema lapsi ei taha. Steven junior hakkab 30 saama ja on igavene üliõpilane – mis Ameerikas tähendab seda, et ta on tohutult igal aastal perekonna raha kulutanud õppemaksudele, aga pole eksameid viitsinud ära teha.
Ma ei taha mõelda, millised võisid olla nende esimesed lapsepõlvemälestused. Kogu küla seebiooper kestis siis, kui Steven junior oli 2-3 ja Kryshtia oli 4-5…

Ega taha ma mõelda, mis näiteks Tähismaade lastest saab. Loodan parimat. Aga haiget on nad kindlasti saanud. Inno online-päevikust lugesin enne, et tema sõnul ei lasta tal lastega suhelda. Ja mis ta on avalikkuse ees laste ema kohta öelnud? Ka siin on jälle kaks lugu. Mõlemad õiged.

Mul on nende lugude valguses tõeliselt hea meel, et minu esimesest abielust ei sündinud lapsi.

See on vist kõige positiivsem mõte, mis mulle sellest Lennoni-raamatu painest kasvas nagu fööniks tuhast.

17 mõtet “Yokost, Cynthiast ja lahutustest

  1. Ants

    Oo jaa!! Maire Aunaste arutas oma ühes viimastest “Meie” saadetes, kuidas üldse on võimalik olla abielus üle 20 aasta ning leidis selle olevat lihtsalt hämmastava! Kuidas kellelgi! Mina olen muide abielus varsti 53 aastat! Ja mu kallid noored, targad ja edukad daamid (ja härrad), leian et ma olen sellega kuradi palju elus saanud!!
    Täna saatsime lõplikult ära Lennart Meri. Oli ilus ja väärikas lahkumine. Muide, Lennart oli mu koolivend, käisime mõlemad Tall. 10 Keskkoolis Nõmmel, tema üks klass minust allpool. Meie kodud olid kõrvuti Vabaduse puiesteel ja oleme temaga ja oma kambaga omal ajal nii ühest kui teisest rääkinud. Me kutsusime teda Joniks. Hiljem on aga saatus meie teed lausa lahku viinud. Igatahes oli ta oma iseloomu ja käitumise tõttu PARIM president, mis meil eriti noil aegadel oleks olla võinud.

  2. Siiri

    Õnnitlen Antsu loterii peavõidu ehk siis õigel ajal õige kaaslase leidmise puhul!
    See on ikka hea õnn, kui leiad kaaslase, kes sobib su kõrvale nii noorena kui vanana. Mul on selliste inimeste üle kohe hea meel 🙂

  3. liina

    Kas sellest esimesest abielust ka kunagi lugu tuleb? … ullatav uudis, sest oled nii noor, kullap on ‘huvitav’ lugu…
    Minu vanemad laksid muuseas lahku enne kui mina kaima hakkasin. Ja mul sellest kama kaks. Elu oli ilus, kolm naist majas… jagelesime, kaklesime, masseerisime ja tegime uksteisele soenguid…

  4. Epufänn

    vanad mehed ei tea saladust, et noor naine imeb elumahlad välja…seepärast on nutikam vana naisega elada rahus ja üksmeeles, on võimalus pääseda surmast nooremana kui muidu ette nähtud. Quinn oleks ka 90ni välja põrutanud, kui oleks taibanud vähem rahulikumalt naistesse suhtuda.

  5. Eppppp Postituse autor

    Liinale. Sellest mu esimesest abielust siin pikalt juttu ei tule, sest mu eksmees on eestlane – kes teab, see teab. Viimati oli mul temaga põgus kirjavahetus just sel teemal, et ta ei taha ennast ega endaga seotut miskit moodi minu blogist leida. Täiesti arusaadav.
    Abiellusin noorelt jah, koos hakkasime olema, kui olin 19 ja abiellusin 20aastaselt. Mõtlen tagantjärgi, et mul oli sel ajal hing haige. ema oli haiglas, esimene tormiline tudengiaasta oli mu parajalt ära räsinud – ja mulle oli vaja uut kodu, nii leidsingi turvalise koha endast vanema mehe ja tema ema näol. Aga tegelikult ma vist ei armastanud teda päris tingimusteta. See oli üks põhjustest, miks meil kriisid tulid ja lõpuks lahutasime.

  6. Külvi

    Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus… Kui ikka elu ei lähe, ei ole mõtet koos elada, eriti veel laste nimel! Lõpuks on lapsed ikka need kes kõige rohkem haiget saavad.

  7. Siiri

    Lapsed saavad vähem haiget, kui neile kõik rahulikult ära seletatakse (ilma ennast ja abikaasat süüdistamata). Enne peab muidugi vanematel endal selge olema, mis toimub.
    Ja peale lahutust peab lapsel olema vaba võimalus suhelda mõlema vanemaga.

  8. Meril

    Iga lahutuse puhul võib kuulda 3 erinevat lugu juhul kui mängus on lapsed. Igasugused lahkuminekud on kurvad ning valusad kuid märk, mis jääb lastele kui ta näeb oma vanemaid nääklemas ja kaklemas 10 aastat vanade nõude ja muu jagamisel on veel kohutavam. kindlasti see jätab mingi märgi ning hilisemas eas mõjutab tehtavaid valikuid (alateadlikult).

  9. vivika

    Kaldun arvama, et sellest, kui vanemad ähvardavad lahutada ja vinnutavad seda mõnda aega, ja siis ikka ei lahuta, võivad lapsed saada sama hea paugu kätte kui pärislahutusest.

  10. mustikasupp

    Mul meenus äkitselt, et mu tädi ühe sõbra nimi on Yoko. Ma arvasin, et seda kirjutatakse Joko, aga vahet pole. Ma hakkasin alles praegu mõtema, et äkki see nimi on sellest Yokost tulnud…

  11. Pingback: ambien

  12. Pingback: football betting

  13. Pingback: roulette bet

  14. Pingback: best car insurance

  15. Pingback: remortgage

  16. Pingback: buy shoes

  17. Pingback: buy shoes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.