Ärge laske lindudel nälga surra
Viide greengate loole – vabatahtlikke oodatakse linde toitma.
Tallinlased – ja ka teised – ega linnugripp kaugelt toitu visates nakatu 😉
Meie käime peaaegu iga päev Martaga rannal kajakaid toitmas – võibolla see leotatud sai pole parim võimalik toit, aga meie linnud igatahes söövad ja kiidavad.
Miskipärast ei karda seda vagrippi. Nagu ei kartnud sarsi, hullulehmatõbe ning muid ennemaid hullutusi. Ja kui varblaseklutid kõike just päeva pääle nahka ei pista, siis kohalikel maakatest tihastel ja muudel sulelistel jagub mekandis nii pekki kui jahvatet teri… Ausõna, tlnsse ma kajakaid söötma ei tõtta (nad varsti ise siin, kevadisel künnil vihmaussijahil), saagu kivilinlased sellega ikka ise hakkama, ma parem viin kümne sammu kaugusele metsa kitsedele miskit hääd kostiks, ja… mõnel hommikul piisaks isegi maja ette puistamisest. Siuke on väikelinna elu siin Eestimaal 😉
käisime ükspäev merejääl jalutamas. Meie käik oli ekspromt ja toitu meil kaasa ei olnud, aga jääl oli hulgaliselt linnutoitjaid. Et tundub, et ei pea nad nälga surema :-).
luiki näiteks on suht raske kaugelt toita, nad on väga julgeks läinud nii, et tahavadka kindaid käest ära sikutada… vähemalt on lood nii Tallinnas. Paar korda on toimas käidud ja samal ajal oli suhteliselt palju inimesi seal veel.