Kingitustest, nukralt

See läheb täna greengate-loona üles – tegelikult on see vana lugu, möödunud detsembrist, aga tahtsin selle siin ka kärbitud ja toimetatud kujul jäädvustada.

Kust ma oma tänast lugu õieti alustaksin?
Alustan ehk märtsist kaks aastat tagasi. Kuidas mu meheema korraldas meile Ameerikasse kolimise ja beebi sünni puhul “home and baby showeri” ehk kodu- ja beebiteemalise kingipeo.
Ja ma olin nagu lambuke, lasin asjadel endale juhtuda. Kõige tähtsam oli äsja sündinud laps ja kõik muud teemad olid lükatud tahaplaanile. Ah et vaja on pikki soovinimekirju? Mäletan nagu unenäost või ulmefilmist, kuidas saime poodides laserpüstolid ja pidime käima mööda vahekäike, et oma püstoliga skännida “kõike, mida vaja”. Tegelikult polnud nagu õieti midagi vaja, aga nimekirjad tuli tekitada.
Enamust neid kodumasinatest, mis siis kingiks toodi, pole ma katsunud muul ajal, kui ühest kohast teise kolides. Siis vaatan küll, et näed, meil on ju elektriline riisiaurutaja ja mahlapress ja võileivategija ja toagrill jne… Ja mõtlen, et peaks neid ikka kasutama hakkama. Siis läheb elu jälle edasi vanade traditsiooniliste pottide ja pannidega.

“Eripära”: keskkonnahoidja
Mitu kuud pärast beebishowerit, jõuludeks, olin ma oma mõtlemisvõime ja enesekindluse üles leidnud. Sain aru, et see on ummiktee, kui ma katsun nagu lambuke uute reeglitega siin kohaneda, sest ma kaotan siis iseenda. Ja mitte keegi isegi ei pane seda tähele.
Selleks ajaks oli mu maailmapilt – varem alateadlik ja küsimuste vormis – muutunud teadlikumaks.
Mu küsimused olid paar aastat keerelnud hea elu ja õnne ümber. Näiteks miks tundusid inimesed Indias õnnelikumad kui Ameerikas? Ja juba järgmine, vastusele lähedasem küsimus: miks asjad mind õnnelikuks ei tee?
Nii otsustasingi, et kuna ma nagunii ei kuulu kogu täiega Justini suguvõsasse, siis võin ma elada oma väärtuste järgi, teenides suguvõsalt veidriku maine.
Saatsime juba mõni aeg enne jõule sugulastele-tuttavatele laiali lapse sünnipäevakutsed. Ja seal kirjutasin lisaks peokutsele, et “Marta ei oota plastmassist ja patareidel töötavaid mänguasju. Talle meeldivad raamatud ning puust ja riidest mänguasjad”.
Enamus meile jõuludeks ja siis Marta sünnipäevaks antud kinke tõesti arvestasid mu “eripära”, saime riidest justnagu-käsitsi-tehtud kalsunukke ja puuklotse. Ja palju raamatuid.
Paar kingituseks saadud asja viisin poodi tagasi ka, näiteks plastmassist mobiiltelefoni (mille asemel Justini vanemad talle peagi uue ja veel ühe uue ostsid…) ja ühe plastikust käru. Siin võtab enamik poode kaupa tagasi ka ilma ostutshekita, tagasi ei saa sel juhul mitte raha, vaid võid valida samas väärtuses uut kaupa – nii et vahetasin toona need asjad raamatute vastu.

Paberist on kahju
Ma ei ole enda meelest mingisugune ortodoksne ökousuhull. Jah, saan aru, et raamatugi jaoks on keskkonnalt resursse võetud ja seda reostatud, aga ma tean, et raamatut ma kasutan ühe väga vajaliku loodusresursi, nimelt Inimese Hinge harimiseks… Kõiki Marta raamatuid on temaga kümneid ja kümneid kordi koos vaadatud, ja see on alles algus, sest tasapisi hakkab ta ise neid vaatama ja lugema.
Aga sellest paberist, mis kingituste pakkimiseks kasutatakse, on mul küll kahju.
See on ju tegelikult jabur!
Kuidas võetakse maha metsa, töödeldakse seda, põletatakse naftat ja tekitatakse hiigelkogustes juurde süsihappegaasi… Tulemuseks on pakkepaberid või kotid, mille ainus funktsioon on kiirelt katki tõmmatud saada.
Siinse kombe kohaselt pannaks iga kingitus eraldi pakendisse – et oleks ikka rohkem ja uhkem. Ja pakendi avamine käib hoogsate rapsivate liigutute saatel: kärr, kärr, kärts, kärts. Paber kortsutatakse siis kokku ja visatakse põrandale. Kust hiljem visatakse kõik suurtesse prügikilekottidesse ja tee äärde prügimäe autot ootama.
Tookord kaks kevadet tagasi beebishoweri kingituste lahtitegemise ajal istusin ma elutoas aukohal. Ümberringi mitukümmend inimest, hakkasin ma pakke avama – see on selliste kingipidude kulminatsioonihetk. Tegin seda enda maast madalast õpitud kombe kohaselt: aeglasemas tempos ja niimoodi, et vähemalt osa paberist säilib. Meil oli kodus alati kombeks kingituste paberitest hiljem üle käia ja suur osa neist järgmisteks kordadeks säilitada.
Justini vanaema koos oma sõbrannaga hakkasid naerma ja ütlesid: “Vaeseke, kas te avasite Nõukogude Liidus kingitusi niimoodi? Kas sa tahad seda paberit uuesti kasutada?”
????!!!!!
Ma ei ole tegelikult kindel, kes seda ütles, sest ma kindlasti punastasin.
Olin mõned hetked kaaluta olekus, kus juurdlesin, kas see tõesti on minu elu. Skandaal oli väga lähedal. Tõusta püsti ja öelda, et mul ei ole vaja neid asju, või midagi muud, pehmemat aga siiski stsenaariumi välist.
Selle asemel käristasin ma ülejäänud kingituste paberid kiiremini katki ja lugesin neid kaarte ette ja ütlesin kõva häälega ja non-stop naeratades nii, et lõuapärad valusad: “Oh, thank you! Thank you sooo much!” Justini ema kiitis hiljem, et ma olin väga tubli. Ma pole siiani tahtnud vaadata seda viedot, mis mu tollest võltsist etlemisest tehti.
Väga palju aitas mind järgmistel kuudel see, et leidsin netist eksisteerimas teise Ameerika. Need, keda see tarbimine samamoodi iiveldama ajab. Ja sain aru, et kuigi ma ilmselt ei saa ülejäänuid muuta, saan ma ise käituda nii, nagu õigeks pean.
Möödunud jõulude ajal avasingi ma oma pakid kõik rahulikult, paberit säästes, sama tegi ka Justin. Sorteerisin hiljem – nii jõulujärgsel hommikul kui Marta sünnipäevapeo järgsel hommikul – garaazhis läbi need tohutud paberiprügikottidest ja noppisin välja ilusamad pakendid, mida uuesti kasutada plaanisin. Kas siis uuteks kingitusteks või kasvõi lapsega mängimiseks.
Eestis vist vähemasti kinkekotte taakasutatakse, ma loodan? Siin lähevad ka ilusad kotid kõik vooluga prügisse, kui just mõni vastuvoolu ujuja neid välja ei nopi. Siinse mõtlemise kohaselt oleks see ilmselt püha kinkimiseakti ja -rituaali rüvetamine, kui sama pakendit teist korda kasutada.

Ja nüüd tänapäeva
Käisime äsja naabripoisi Danieli 3ndal sünnipäeval. Vaatasin, kuidas õhevil poiss oma pakke avas. Kärr-kärr lendasid paberid, samamoodi kõik need ilusate piltidega kinkekotid, mis kiirelt mustas prügikotis lõpetasid. Miks küll arvatakse siin, et on kuidagi kedagi alandav kasutada sama kinkekotti uuesti?!
…Kõik see hingeahistus, mis mind jõulude ajal mattis, oli järsku tagasi.
Sain aru, et ma olen kuude kaupa elanud oma pisikeses kodus eskapismis. Ma ei taha mõelda sellele, kuidas inimesed raiskavad.
Samamoodi vaatasin, kuidas papptaldrikud ja plastikust minipudelid peolaualt ühte prügikotti lennutati – kas keegi neid sorteerib? Ma ei usu, ilmselt läheb kõik prügisse, ka pudelid. Meie lahkumise eel kaeti võimla eesruumis lauad uute ühekordseks kasutamiseks mõeldud laudlinadega ja nõudega – iga kahe tunni tagant tuleb uus sünnipäev ja toodetakse uued kotid prügi.
Ka Danieli kingituste laadungit vaadates tekkis mul igasuguseid mõtteid. Tal on juba praegu kogu maja alumine (st keldrikorrus) täis asju, lisaks pool maja esimesest korrusest. Meie Martal vaid üks lastetuba ja ma tahaks selle ka hoida niisugustes mõõtmetes – kuhu meil siin ikka laieneda?
Vaatasin hunnikut uusi mänguasju, enamus neist plastmassist ja patareidel toimivad.
Ja mõtlesin, et ma olen nagu mingi Jehhoova-tunnistaja, kes ei tahakski oma lapsele kingitusi. Ma tahaksin, et aasta eelviimasel päeval, Marta sünnipäeval, koguneks tema lastesõime-rühmast sõprade punt kokku. Et nad saaksid mõnusa lastepeo, kus saab energia välja karata.
Aga ma ei tahaks neid ühekordselt kasutatavaid nõusid. Ei tahaks plastmassist patareidega töötavaid raamatuid. Ega tahaks lasta oma lapsel pakkepabereid hoogsalt katki käristada.
Ja nii vaevabki mind süütunne. Tunne, et ma justkui Marta lapsepõlve mürgitaks oma sisetunnete-põhimõtetega, mis siin mind ümbritseva ühiskonnaga võrreldes dissidendiks teevad. Ilma minuta saaks ta olla tavaline lõbus laps.
Samas on igaühel oma rist kanda ja võibolla Marta oma on keskkonnahoiu-usku ema.
Ja veel – süütunne võib olla käivitav jõud, loodetavasti ma siis tegelen oma lapsega rohkem, kui see tunne peal käib.

33 arvamust “Kingitustest, nukralt” kohta

  1. Sa Epp ära üldse muretse, et sa Marta lapsepõlve tumestada. Usu, kui saabub aeg ja ta kõigest hingest soovib barbit vm, siis ta saab selle. Aga ta ei saa 10 barbiet. Meil on see kõik läbi tehtud ja kartsin ka kunagi, et olen sõge, aga elu on näidanud, et lapsed panevad isa asjad paika. Ei jäta nad end millestki ilma ja ei lase oma vanematel lapsepõlve liigse kaalutlemisega tumestada. Kahene tegelikult ei oska veel üldse asju tahata. Kolmene tahab abstraktselt kingitust (meie Leenat erutas tänavu see kingituse asi esimest korda – ta sai 3. Aga küsimuse peale, mida sa tahad, oskas ta öelda ainult asju, mis tal juba olemas. Eile ütles ta et tahab beeni booni :-), aga see oli esimene konkreetne soov). Alles neljane ja viiene nuiab konkreetseid asju ja minu meelest ei ole hullu ka neid neile osta.
    Aga mulle tundub, et kui vanem üldse ei põe asjade rohkuse pärast, siis nad upuvad mänguasjadesse peagi :-D. Väike põdemine, tagab ka muu elamisruumi hiljem.

  2. Babyshower’i oleme meie siin ümber ristinud TITESABINAKS.
    Küll on tore tüdrukutega sabistada!

  3. Väike keeleline täpsustus: eesti keeles öeldakse “tagaplaanile” – mitte “tahaplaanile” 🙂

  4. Hästi kirjutatud.
    Siis kui mul tekib vahetevahel tunne et ma olen teistmoodi kui teised, siis on mul (hiljem analüüsides) tavaliselt õigus.
    Sa oled normaalne.

  5. Tarbimisühiskonnas kaotavad paljud asjad oma mõtte ja sisu. Kogu eesmärk ja idee on tarbimine. Kõik on täpselt mõõdetav tarbimisühikutes. Ja elu teglik sisu ja mõte libiseb käest ja selle endale teadvustamin oleks kohutav tõele näkku vaatamine. Seda ei tohi mitte mingil juhul lubada. Siis tulebki järjest suuremaid tõkkeid ja silte riputada mis kisendavad `Me oleme nii happy!` Ja sildi taga on hingeline tühjus, pankrott ja kõige inimliku täielik devalveerumine.

    Tooks mõne illustreeriva näite. Täpselt nii nagu gaasiga köetavad kunstkaminad on näiteks loomulikke emotsioone kajastav sõnavara devalveeritud elututeks fraasideks. Võta näiteks kaks kõige tähtsamat sõna. Armastus ja vihkamine. Ameeriklane ütleb süüdimatult ja väga rõhutatult `I love pizza` ja `I love you, baby` või `I love your shoes` või `I hate diet coke´ või `I hate getting up early.` Mis paneb mõtlema, et kui tuleb moment elus kus tõesti tuleks tõeliselt neid tundeid väljendada siis ei tea mis sõnadega teha saaks? Iga telefonikõnegi lõpetatakse ju tühise käibefraasiga `I love you, honey.` OK, aga huvitav mida surivoodi ääres öeldakse? Umbes nagu, et `No, I mean, I reeeeeally, reeeeally, reeeeally, super duper, cross my heart, LOOOOVE you.` Ja pööritad siis selle juures veelgi rohkem silmi kui kunagi varem. Ja siis surija küsiks ikkav veel kahtlevalt köhides üle, et `Do you mean, more than thin crust pizza?`

    Ja kui kaotada kogu see tehislik naeratav kest mis ümbriteseb kõiki neid kohustuslikke pühasid ja tähtpäevi siis inimesed ei oskaksi vist enam midagi teha või öelda. Kui tarbimine kui elu mõte ära kaoks ei tea mis siis saaks?

    Mehed siin muidugi ei märkaks mingit muud muutust kui võibolla ainult seda, et nende naised ei aja neid enam tihti shoppama kui varem. Seega oleks neil rohkem aega teleka ees aeleldes jalgpalli vahtida ja seda siis teiste jõmmidega lõppmatuseni arutada. Mida aga naised teeksid seda ma küll ette ei kujuta. Hakkaksid elu mõtte ja säästliku eluviisi üle arutelusid pidama? Ja Epp ei tundukski korraga neile enam nihuke veidrik.

  6. ma ei ole sinuga nõus, aivar, et tegu on devalveeritud elutute fraasidega – mina kasutan ka ’i love you’ mitu korda päevas oma lähedastega rääkides ja ma tõesti mõtlen seda. ma ei usu, et mingil eluhetkel on seda silmi pööritades ja õhates ‘õigem’ või ‘vajalikum’ öelda, kui iga päev oma lähedastele meelde tuletada, kui olulised nad sulle on. ja kahju sellest vaesest inimesest, kellele alles surivoodil keegi armastust avaldab.

    minu meelest on see üks suurepäraseid asju siinses ühiskonnas, et juba lapsi õpetatakse oma tundeid verbaalselt väljendama. inimestevaheline kommunikatsioon on sellega tehtud palju lihtsamaks.
    minul on küll palju lihtsam siin ühiskonnas suhelda ja tunnen end palju tihti õnnelikumana kui näiteks eestis, kus inimesed väga harva oma tundeid väljendavad.

  7. Jah, eks ta ole kahe otsaga asi. Eestlased hoiavad tunded vaka all.

    …Aga seda “you mean more than thin crust pizza?” ma tõesti naersin. 12 points 😉

    Ma tegelikult arvan, et noored eestlased väljendavad oma tundeid vabamalt kui nõuka-aegsed eestlased.
    Üks asi, mis on kindlasti muutumise protsessis – puudutamine. Kui vanasti peeti kallistamist venelaste kombeks (vähemalt mulle on nii seletatud asja), siis nüüd kohtab üha enam Eestis seda, et inimesed kallistavad üksteist. Mulle meeldib see praegune seis, et pole kindlat kommet, mismoodi peab eestlane oma vana sõpra kohates käituma. Kui tunned, et kallistada tahad, siis teedki seda!
    Näiteks Justini itaalia peres tuleb kõiki iga kord põsele musitada, siis lähevad inimesed aga tubadesse laiali ja hakkab üks suur üksteise klatshimine peale… Ka see kohustuslik musitamine on mu meelest justkui millegi devalveerimine.

  8. Olen Kärdiga väga ühte meelt, kuid ma ei tea, millise teerulliga on Aivarist üle sõidetud . Mina tunnen ennast USAs väga hästi, sest mulle meeldib see ka juhuslikult kohatud inimeste tähelepanelikkus ja heasoovlikkus. Muuseas, ka eestlased ütlevad ntx, et armastavad kartuliputru! Sõna pole ju peamine, oluline on kontekst. Mina mäletan oma vanaema, kes sai kole kurjaks kui räägiti pudru vms armastamisest. Teine kiiks oli ta sõnadega jäme ja paks. Kui sai inimese või puu kohta paks öeldud võis ta lausa vitsa võtta, et eesti keelt ei oska. Puu või inimene on jäme ja puder on paks.

  9. ma saan väga hästi aru nii epust kui ka aivarist. kusjuures – see ei kehtib palju laiemalt – suurt osa rituaale tehakse tänapäeval ilma hingeta. kunagi, kui mingid rituaalid välja kujunesid, siis toimus see just seetõttu, et keegi tegi mingeid asju, mida ta tundis hingest tulevat… nüüd on pahatihti jäänud kest, rituaal, vorm… aga sisu pole. just seesama kohtudes põsele musitamine.

    kui saaks alati nii, et kallistad, naeratad, tänad vmt siis, kui see tõesti hingest tuleb (ja ega ei tule ju harva 🙂 , siis oleks see minu jaoks parim. eks ma üritan ka, aga vahest tuleb ikka selle “mõttetu tühja viisakuse” pärast mõnda asja teha. kuigi tõsi, ma üritan seda vältida. mde, selle tulemusena (et ma ei soovi maski kanda ega teeselda) on juhtunud see, et ma olen hakanud ntx inimesi palju rohkem siiralt kallistama 🙂

    aga see kärts-plärts-põmm-mentaliteet seal usas…. mul mõned sõbrad on seal juba pea paarkümmend aastat elanud ja nad ütlevad, et jah, väliselt on kõik hüper-super… aga ntx selliseid hingesõpru, nagu siin eestis, sealt ei leia. kuigi teisalt võin ise kinnitada, et sealt siia tulles shokeerib jälle see, kui mornide nägudega enamik eestlasi ringi käib :). kui saaks, võtaks selle osa sealt ja sügavuse siit ja tekitaks sellise segu neist 🙂

  10. Tunnen kingipaberite suhtes täpselt samamoodi. Oma sünnipäeva eel tuletan kõigile meelde, et ärge pakkige kinke. Või kui väga tahate, pakkige ajalehepaberisse. Ise külas käies kasutan kinkide pakkimiseks pruuni jõupaberit või taaskasutatavat kingikotti. Ja loomulikult mitte ihnsusest.:)

  11. Mina olen rohkem Aivari-meelne, kui peaks siinkirjutajatest näite tooma. Ma arvan ka, et kõik asjad, mida tarbetult kasutatakse, sõnad sealhulgas (võibolla just ERITI sõnad), devalveeruvad. Kui väljend “ma armastan” muutub tavaliselt, siis ei ole sellel enam sellist väärtust, kui oleks harvem öeldes. Nagu lumi – kui algul maha sajab, on ilus, aga märtsikuuks on enamik inimesi sellest tüdinenud.
    Ameerikat vaid kaugelt ja teiste silme läbi näinuna on mul muidugi raske hinnata, äkki mulle isegi meeldiks seal elada. Praegu, nende juttude põhjal, mida olen kuulnud, eriti ei meeldi, pole vahet, kas rääkijad on kiitnud või laitnud. Olen vist päris eestlane, selline, kes tänaval morni näoga ringi kõnnib ja ei kipu vastutulijatega suhtlema. Aga ma ei kisu ka hambaid irvi ega loobi tühje sõnu lihtsalt sellepärast et ilus välja näeks. See on ju lihtsalt üks suur vale? Aga sallitakse seda minu meelest sellepärast, et keegi ei taha olla “paha inimene”, lihtsam on ka tühja loba peale noogutada ja mõttetute fraasidega rikastada, kui öelda inimesele et ta oma tühja loba ajamise lõpetaks. Ja minu meelest teeb see asja ainult hullemaks.

  12. Ahjaa, meelde tuli veel üks asi, mille rääkis kunagi Volk, ehk siis Peeter Volkonski. Temale öelnud Urmas Alender peale seda, kui ta oli Rootsis juba endale mõnusa elu sisse seadnud ja Volk küsis, et kuidas siis on Rootsis elada: “Tead, Volk. Mul on kallis auto, mul on ilus maja, ma olen majanduslikult hea järje peal. Aga mul ei ole mitte kellelegi külla minna. Ja mitte keegi ei käi mul külas.” Ja see mees käis ka ringi ja naeratas, laulis veel laule pealegi. Mina eelistaksin külaskäike, nende inimestega, kes on mulle lähedased, kõigile asjadele ja naeratustele, mida ma tänaval näha võiksin.

  13. Mina armastan ameerikat. Koos kõigega, mis seal on. Koos tema usuga inimesse, sellesse, et üks inimene võib muuta maailma ja sellesse, et inimese elu sõltub temast endast. Ma armastan ameerikat südamest ja ma ei usu, et see sõna devalveerub, kui ma seda iga päev kasutan.

    Ma armastan ameerika small-talk’i. Sest kui ma tunnen ennast üksi ja depressiivselt, siis võin ma minna poodi ja inimestega suhelda. Kasvõi small-talk’ides. Ja siis tuleb jälle teadmine, et maailm on suur ja inimesed tegelikult hoolivad teineteisest.

    Ma arvan, et parem ütelgu inimesed üksteisele kombe pärast hästi, kui üldse mitte. Ah, et hästi ütlemiseks või naeratamiseks või armastamiseks on põhjust vaja? Aga kas vaikimiseks, mossitamiseks või ükskõikne olemiseks ei ole põhjust vaja?

    See armastamise-norm on minule kuidagi sobilikum kui enesessetõmbumise norm.

    Ja see, et ma ameerikat armastan, ei takista mind pidamast Londonit maailma kõige ilusamaks linnaks ja samal ajal tundma rinnus Aafrika-kutset.

    George Bushi ma ei armasta mitte üks raas.

  14. Siiras tänu sulle, Tatsutahime! Nii ilusti üteldud, et tahaks kohe sinu teksti korrata:
    “Ma arvan, et parem ütelgu inimesed üksteisele kombe pärast hästi, kui üldse mitte. Ah, et hästi ütlemiseks või naeratamiseks või armastamiseks on põhjust vaja? Aga kas vaikimiseks, mossitamiseks või ükskõikne olemiseks ei ole põhjust vaja?
    See armastamise-norm on minule kuidagi sobilikum kui enesessetõmbumise norm.”

    Meie siin Eestis oleme ülinõudlikud kaasinimese suhtes ja lisaks umbusklikud. Et kui naeratab, siis on see mingi poos või ta tahab sinult midagi saada. Seal see nii ei ole, naeratus on inimese loomulik suhtumine maailma. Ja tigetsemiseks on põhjust vaja!
    Ma ei tea, kas Sovietiaeg on ka süüdi selles, et me väga rahulikult kaasinimese tunnetest mingi printsiibi pärast üle jalutame. Olgu see siis roheline või punane ellusuhtumine. Enne, kui mingi radikaalse nõudmisega välja tulla, tasuks alati analüüsida ka teise poole seisukohta. Ehk just sellel konkkreetsel juhul on mingi näiliselt raiskav ettevõtmine kõige inimsõbralikum.

  15. Kallistamine venelaste komme … päris huvitav mõte. Võib-olla eestlased ongi endas meelega kultiveerinud sellist vaoshoitust ja kammitsetust ja vagatsemist, et venelastest eristuda? (Teame kõik ju väljendeid “kisab nagu venelane”.) Ja põhjamaine temperament aitab sellele vaid kaasa. Keskmine eestlane ilmselt ongi geneetiliselt juba introvertsem kui keskmine lääne-eurooplane või ameeriklane. (Tuleb meelde “jääb igavest ütlemata me südame sügavam õnn, ja südame sügavam valu, mis vaikiv kui igavik on” — Anna Haava oskas nii tabavalt öelda).
    Muide, seda “I love you-d” kõikvõimalike dialoogide, eriti telefonikõnede lõpus on raamatutes ja filmides raske tõlkida. Sõna-sõnalt ei saa, sest eesti keeles tundub see NII kohatu ja ülepingutatud. Olen näinud variante a la “oled armas”, “kalli-kalli”.
    Vaadates ameerika seriaale ja filme tundub mõnikord, et see nende avatus on filmi jaoks meelega liialdatud: ei saa ju võimalik olla et nad SELLISTEST asjadest nii sundimatult omavahel räägivad (näiteks “Seksis ja linnas” need kõikvõimalikud intiimelu üksikasjad) Aga vist ei olegi nii väga liialdatud?

  16. Mirri, see teerull mida sa küsisid ma arvan on see sama teerull mis läbi ajaloo on sõitnud üle paljude uudishimulike hingede kes ei malda vait olla ja normaalselt paigal istuda. Ikka on sellistel pidevalt tarvis sinna kardina taha piiluda, et aru saada mis värk on. Mõned on lahkunud, kes omal soovil, kes vastu tahtmist, mõned on elus … John Lennon, Mark Twain, Jim Morrison, Urmas Alender, Tõnis Mägi … loetle ise edasi. See nimekiri on ju oi, oi kui pikk.

  17. mariann, no ma ei tea, mina ja minu väga (tõesti VÄGA) head sõbrannad räägime küll täpselt samamoodi neid asju omavahel nagu seksi ja linna tüdrukud. ja oleme kõik eestlased 🙂

  18. Hm. Arvaks ka ennast uudishimulike hingede ritta, kuigi, jah, mitte sinna, kus on John Lennon või Jim Morrison. Aga see, et oled uudishimulik, ei garanteeri ju teerulli tulemist. Oma uudishimu saab rahuldada ka enne asjad läbi uurides ja mõnikord ka mängides. Tooks labase näite uudishimust pea tulle pistmisest vms. Aga vahest ei suuda sa leppida paratamatustega? Või otse vastupidi, vahest otsustad liiga ruttu, et mingi paha on paratamatu?

  19. Vabandan. Minu eelmises postituses puudus märge, et kiri oli mõeldud vastuseks Aivarile.

  20. Mirri. Eks kogu see elukunst ole jah mõnes mõttes igasuguste oma himude timmimine just nii parajaks, et kulmud ära ei kärssaks aga sooja saaks nii, et anna olla. S.t. pistad pea ahju küll aga mitte eriti kaugele. Just nagu selles laulus, `et tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt` …

  21. Kingikotid on nii ilusad 🙂 Mul seisavad nad kapis, ja kui vaja on, lykkan kingi sobiva suurusega koti sisse. Enamik sugulastest teeb samamoodi, p6nev oleks teada kuhu poest alustanud kott niiviisi r2ndab.

  22. ameerika smalltalk oli algul siia tulles vaga kurnav, eriti see how are you kysimine, nyyd olen ara harjunud ja teinekord lausa kysin ise esimesena. tundub nagu normaalne, et inimesed on lahked ja avatud ja isegi bussi oodates void voora inimesega natuke lobiseda. eestis vaadataks sind selle peale nagu opakat.
    eestlasel on see pohjamaa temperament jah, oigemini temperamenditus. vaga paljud on mulle oelnud, et ma raagin vahe. tegelikult ei raagi vahe, aga raagin siis kui mul midagi oelda on, ei vahuta niisama. ja olen viisakas inimene ka, ei sega teiste jutu vahele, ainult et paraku tihti kui tuleb sobiv paus millegi ytlemiseks, on teema juba muutunud.
    i love you ytlen ka paevas mitu korda, ma arvan et kui ytled mida tunned siis see ei devalveeru. aga love it ja hate it on siin toesti vaga palju ja motlematult kasutusel. oma perekonnale eesti keeles toesti ei ytle naiteks telefonikonet lopetades, et ma armastan teid, imelik kolaks see toesti. ytlen kalli-kalli ja koik saavad aru mis see tahendab :).

  23. Mul on siiani selline tunne, et “uaa, hakkama sain!”, kui mulle tuleb meelde tuttavale kõigepealt hõigata “How are you?”

    Ja siiani kipun vahel tõsimeelselt seletama hakkama, et kuidas mul läheb, kui mult keegi seda küsib.

    😉

  24. Aga mul on see surur kingituste-saamise himu aeg läbi, sest juba teist aastat ei suuda ma öelda, mida ma jõuluks või sünnipäevaks tahan. Odel on ikka väga pikad nimekirjad. Ja kunagi olid minul ka. MUl oli umbes kaks kuud ette teada, mida ma tahan. Aga nüüd kui ema küsib kuu aega enne sünnipäeva, siis ma ütlen, et ei tea. Muidugi ma saan kinke, aga ma ei tunne neist enam sellist rõõmu. Võib-olla sellepärast, et kinkide tegemine on muutunud kohustuseks? Mulle endale meeldib kinke teha, aga mitte tähtpäevaks, vaid mingi väikse sündmuse puhul. Sõbrapäev on näiteks selline tore päev. Või kooli sisse saamine. Niisama teha päeva paremaks. Ja mulle väga meeldib saada selliseid pisikesi ja armsaid kinke. Kuid neil peab olema mõte.

  25. kingitused on toredad 🙂
    aga selle loo juures hakkas õudne lihtsalt. mul tõusevad igakord ihukarvad püsti, kui ma mingit kiirtoidureklaami näen: iga kandiku peal on mingi reklaam, kõik on paberisse mähitud, lastele jagatakse nänni ja nii miljoneid kordi päevas. :(. ja mina ka hoian kingikotid alles 😀 See on vist mingi instinkt 😛

  26. Suvel sündis mu tütar. Kuna mu kuramuse jälk tööandja tahtis peaaegu, et sünnituse juures viibida, siis valetasin talle ja kogu oma suguvõsale ja sõpradele ja kolleegidele lapse sünniaja kuu aega hilisemaks. Mu abikaasa oli sellega nõus.

    Kui laps sündis, lülitasin mobiili välja ja nautisin seda, et saime kuu aega elada kolmekesi nagu kookonis. Ükski sugulane, tuttav, sõber ei teadnud midagi, ei tahtnud hälli äärde passima tulla ega pärinud, kuidas ma end tunnen.

    Pärast lapse sündi on tunne, justkui tuleksid ka ise teisest ilmast. Ma olin esimesed kuud kuidagi nii ära, et kord, kui võõras mees, kes tänaval must möödus, suitsu süütas, võpatasin. Kui läksin supermarketisse lapsele vanni ostma, hakkas pea ringi käima. Täna ei pane enam miski mind võpatama, kärutan kiiruga ostukeskuses ringi ja puistan vajaliku träni korvi. Ma pole enam see, kes sellel kaunil augustikuul.

    Miks ma sellest kirjutan? Tahan öelda, et kuigi solvujaid oli palju (“Laps juba kuu ajane! Ja mina ei tea sellest midagi???), siis oli see mu elu õigeim otsus. See oli minu ja mu abikaasa süütuse aeg, millest said osa vaid minu vanemad, kes oskasid lapse sünnist suu pidada.

    Elasin selle aja RANGELT oma reeglite järele ja minu abikaasa, kes on väga erakliku eluviisika, leidis omal kombel minus uue külje. Siiani pole enamus sugulasi, tuttavaid ega kolleege mu kodus käinud ega ka mitte last näinud. Kuigi käin lapsega kõikjal väljas ja kui keegi vastu tuleb, siis käruga jooksu ei pane. Tunnen lihtsalt, et beebi esimesed elukuud on olulised, et tekiks side vanematega, mitte saja sugulasega. Ma ei vaja nende komplimente, et küll on armas laps ega nende träni.

    Sestap mõistan Sinu hinge kitsikust ja saan aru, kui tüütu võib olla mitmekümne sugulasega pidu NENDE reeglite järgi. Hea on see Epp, et oled endaks jäänud. Et võitled südames sellega, mis Sinu arvates vale. Ja et paned end maksma. Mina kavatsen oma elu elada just nii nagu seda ise õigeks pean, arvestades vaid väga väikese ringi arvamust ja soove.
    Sellest sai üks õige kummalin kiri. Aga tahtsin Sulle oma loo rääkida.

  27. mul on siin Ameerikas hipidest sugulased (mehe poolt), kes elavad Sierra Nevada mägedes. Elektrit tekitab neil generaator ning kõik on selline nagu epp vaid unistada võiks – lihtne, loomulik ja roheline ning mitte mingit raiskamist!!! nad ise on äärmiselt õnnelikud, et elavad Mother Earthiga tasakaalus. ahjaa, kuna nende elukoht on nii kõrvaline, siis kasvatavad nad kanepit ning suitsetavad seda – Emakese Maa kinke ei tohi ju raisku minna lasta!

  28. Aitäh Topolinole loo eest, mina ise omal ajal võitlesin selle eest, et ämm ei tuleks sünnitusele kaasa, vaid annaks meile paar nädalat aega (ta tahtis tulla sünnitama ja meile elama, la famiglia italiana) – küll oli hea elada oma kookoses neli nädalat, jah…

    Airi – see kõlab tõesti hästi, kanepisõltuvust ma isiklikult enda puhul kardaksin, aga kõik muu on väga-väga armas. Ma loodan, et lõpuks õnnestub ka meil Justiniga mingi selline looduslähedane pesa ehitada.

  29. Pingback-viide: car loan
  30. Pingback-viide: acne treatment
  31. Hi to all, how is everything, I think every one is getting more from this site, and your views are good in spport of neew visitors.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.