Mis on kardinate taga

Eile õhtul, kui panin lapse magama, otsustasin panna kinni kõik raamatud, teleka ja arvuti, panna kõik muu kõrvale ja tegelda vaid iseendaga.

Vahtisin kella rohelist plinkimist pimedas toas ja üritasin kannatlikult enda sees leida põhjuseid, miks ma olen kurb. Mitu korda kibelesin jooksma arvutisse oma suurepäraseid mõtteid kirja panema, aga siis ütles mingi hääl, et ma kasutan seda liiga sageli kiirlahendusena. Pane aga kirja, tekita veel üks efektne kardin – aga see ei lahenda küsimust, mis kardinate taga peidus on.

Jõudsin kiirelt tundele, et ma olen midagi tähtsat ära unustanud, aga mis see oli.

Päris ruttu tuli ka tõdemus, et iga tunde taga on mingi uus ja nad kõik ainult varjavad seda, mida ma päriselt tahan meelde tuletada.

Kui seal ikka on midagi põhjas peidus? Ma ju ei tea.

Kõige hullem ongi see, et kui tunned, justkui oleksid depressioonis, aga ei suuda endale põhjendada, miks. Üks sümbol, mis poolunes mediteerides aina kordus, oli heinamaa. Hein on maha niidetud ja ma pean seda kaarutama hakkama ja lõpuks kuhjadeks saama. Aga ma olen seal heinamaal üksinda ja mul on meelest läinud, kuidas kaarutatakse. Siban seal ühe ja teise otsa vahet ja mõtlen, miks mitte keegi teine appi ei tule, varsti võib hakata vihma sadama.

Ma usun, et see poolunepilt oli kõige lähemal sellele vastusele, mida ma otsisin.

Lõpuks jäin magama ja ärkasin pohmelliga. Too much thinking…

Hommikuuni oli ka imelik. Mida rohkem ma sellele tagasi mõtlen, seda rohkem sümboleid näen.

Unenäo alguses olid suured massirahutused… Kusjuures ma ei mäleta, kas see oli sõda Iraaniga või linnugripp või midagi kolmandat või neljandat. Igatahes oli Justin ikka veel ära komandeeringus ja ma ostsin lennupileti, et talle sinna järgneda. Otsustasime telefonis, et New York pole “safe“.

Edasi mäletan, et jõudsime Martaga ühte väikesesse linna – ma olin seal linnas varem olnud ja teadsin, millises majas pidin Justiniga kokku saada. (Praegu mõtlen, et prototüübiks oli üks väike Prantsuse linn, kus me kunagi kolm aastat tagasi käisime).

Rentisin selle maja – või oli see lihtsalt tühjaks jäänud ja hõivasin selle? – ning jäin Justinit ootama. Lükkasin kapid seinast eemale ja tegin sinna aseme, väikese peidiku, kust meid keegi ei leiaks.

Siis aga kutsuti inimesi valjuhäälditega tänaval appi, mingisse teise majja, kuhu ehitati haiglat ja oli vaja prügi vedada. Jätsin Marta kapi taha magama ja läksin appi.

Tagasi tulles oli Marta kadunud. Jooksin majas ja tänavatel hõigates ringi. Tohutu kurbus. Kõige tähtsam oli kadunud. Pakkisin voodiriided kokku ja tahtsin sealt kohast lahkuda, millegipärast tahtsin minna linnakese taha metsa, et seal oodata – tundus turvalisem.

Siis järsku tuli meelde, et ainuke koht kogu maailmas, kust nii Marta kui ka Justin mind leida võiksid, on sealsamas majas kapi taga. Nii ma seal istusin ja ootasin, õuest kostis igasuguseid sõjahääli ja väga vastik oli oodata.

Järsku kostis Marta hääl. Ma jõudsin just heameelt tunda, kui ärkasin üles, ta kutsus mind päriselt, sikutas mu tekiäärt.

Mõtlesin siis sümbolitele:

– kartus globaalsete katastroofide ees, millegi paha ootus,

– eriti hirm, et see juhtub siis, kui Justin jälle kusagil teises ilmaotsas on,

– kartus, et oma suuri tähtsaid asju ajades unustan Marta,

– oma koha otsimine elus,

– arusaamine, et pole mõtet minema joosta, sest probleemid lahenevad ikkagi kannatlikult oodates.

Vot nii. Tagasi reaalsusesse.

5 mõtet “Mis on kardinate taga

  1. liina

    Hirm on uks vastik asi. Mina tuletan endale koguaeg meelde, et kuskil kirjutati, et 99% of the time the thing you are paranoied about doesn’t happen. Voi midagi sellist. Aga ikka pabistan kui mees ara on, ja emaks saades muutuvad koik emad tahes tahtmata into emotional basketcases.
    Mis ma siis oskan kasulikku oelda – motle vahem 🙂 Ela uks paev korraga ja istu arvuti taga ainult kindlal kellaajal.

  2. kriitik

    Lubatagu veidi ratsionaalsem lähenemine. Mees on ära ja kaal on jälgimisel – kehas toimuvad biokeemilised muutused, serotoniini on vähem, nii et kurvameelsus on lihtne tekkida.

    See ei pruugi küll su kardinate tagust aidata, aga üks ilus kardin kõige ette tõmmata võib vahel päris tervislik olla ja pärast kukuvad äkki kõik need kardinad potsti ise maha. Mine näiteks sörkima, eriti hea, kui päike paistab. See tekitab kehas uued biokeemilised muutused. Rõõmu, rõõmu!

  3. MarisL

    Aga võibolla ei olegi vaja seda emotsiooni – mis sest, et see pole ülevoolav rõõm – tingimata ruttu minema ajada, vaid ta “lõpuni ära tunda”. Sörkjooks kahtlemata paneb organismi keemia teistmoodi tööle, ent minu meelest mõnikord peabki inimolend hiirvaikselt enda sisse kiikama ja ausalt-ausalt iseendale otsa vaatama. Nagu palavikkugi pole vaja otsekohe organismist minema leilitama asuda, vaid lasta tal oma must töö ära teha.

  4. pärismaalane

    Su eelmises netipäevikus seisis kirjas, et oled 31… Mäletan ennast selles vanuses, nagu ka unenägusid sellest ajast… analoogia, mida olen leidnud paljudega vesteldes. Väikese huumoriga öeldes — Jeesus oli 33 kui oma missiooni täideviimiseni jõudis 🙂 Tegelikult siiski ehk nn väike surm, ehk taseme vahetus ehk täitsa lihtsalt öeldes küpsuse ristteele jõudmise aeg…. Kriitiku jutus on ka oma iva — keha biokeemiakombinaat töötab muidugist ummasoodu. Ning iva on ka MarisL lõpuniminekuaimus. Nagu Su endagi adumuses, et joosta pole enese eet tõepoolest kusagile 🙂

    PS suure saladuskatte all võin sosistada, et hakkasin endast alles pärast neidaegu pärisrõõmu tundma 😉

  5. ahaa

    kontakt iseenda ja oma hingega … sest kui sul pole iseennast, siis pole ju midagi…. ja iseendaga olemiseks on vaja vaikust … ka väljas, aga eriti seespool… ja iseendaga olemist ilma suhtlemiseta, sealh arvuti, telekas jne.. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.