Eelmisest kommentaarisabast jäi mulle väga meelde Tatsutahime armastus Ameerika vastu. Kuidagi eriti hingega oli see kirjutatud. Läksin õue suurde kevadese jalutama – puudel on siin hiirekõrvad! – ja võtsin endaga selle tunde kaasa.
Mõtlesin, et küll on kahju, et minus endas sellist tingimusteta armastust Ameerika vastu ei ole.
Igasuguste kohtadesse ja rahvastesse armumisega on vist nii, et väga olulised on esimesed kokkupuuted. Kas tekib maagia või mitte. Samamoodi, nagu on inimestesse armumisega, eksole.
Ma jätan praegu Ameerika kõrvale – see, et ma teda armastada ei suuda, tuleb ilmselt sellest, et ma oma esimesed kolm külaskäiku veetsin Justini vanemate majas, kuldpuuris – aga minu enda maitse on vist lihtne küla või agul.
Ma kirjutan siia hoopis oma armastustest.
1. Hispaania. Ma hakkasin õppima hispaania keelt magades, see oli üks imelik aeg ja iga kord, kui ma kuulen mõnda sellel kassettil leidunud fraasi, tuleb mulle meelde see ilus ja segane aeg, kus kõik oli nagu pooluni.
Eriti Arguineguin – linnake, või peaks ütlema küla, Gran Canaria saare edelaosas.
Kaks akent merele. Ööseks panin luugid kinni. Hommikul kuulsin alt tänavalt kära ja kolinat: poeuks veeti lahti. Päikesekiiri läbi ei tulnud, sest luugid olid tihedast puidust. Aga maisi kõrvetamise lõhn tuli läbi. Ning ka turule kõndivate turistide jutuvada voogas läbi luukide…
Seal külas elas kolme sorti inimesi: päris-kohalikud, suur osa neist Hispaania juudid, kes kunagi mandrilt välja deporteeriti; päris-turistid, kes tulid nädalaks ja tegid just seda, mida iga turist teeb. Ning minu lemmikud – erinevates maailma maadest kokku kolinud “endised hipid”, nagu ma neid nimetan. Rohkem või vähem crazyd, oma endise kodu kas ajutiselt maha jätnud või alatiseks maha müünud… Suur osa neist elab jahisadamas, laevukestesse ehitatud kodudes. Ahjaa, ja kalapaadid ja vanavanavanaisadest pärit traditsioonidega kohalikud kalurid on seal ka.
Need lood. Inimesed. Vaat sinna ma koliks tagasi. Elasin seal kaks kuud, siis tuli kahjuks edasi minna. Vahel lohutan end sellega, et ma olingi liiga noor ja äkki kolin kunagi sinna tagasi mõneks ajaks – enamus neist eks-eurooplastest olid ikka üle 50…
Ja iga kord, kui kuulen hispaania keelt või Kuuba muusikat (millegipärast oli seal sel kevadel kõikjal Kuuba muusika…), siis tuleb armastuse laine pääle korraks 😉
2.
Ma armastan Venemaad. Ma ei tea, miks. Ma polegi Venemaal eriti palju käinud, nii et see armastus on rohkem platooniline.
On meeles üks hetk Petseri kloostrist, kus lõhnas nii, et ma olin täiesti kindel, et ma olen seal enne olnud.
Mu vanaisa on Petseri lähedal sündinud. Aga mina ei olnud seal varem käinud.
3.
India. Ma tean, see on räpane ja inimesed on seal hoopis teistmoodi kui Euroopas. Seal ei tekigi sellist illusiooni, nagu võib tekkida Ameerikas – justnagu me oleksime samast maailmast. Ei, India on eraldi dimensioon. Ma tahaks uuesti sellesse mõõtmesse siseneda, kasvõi mõneks nädalaks.
4.
Itaalia. Tegelikult on mulle isiklikult hispaania keel ikkagi lähedasem, aga ma olen nõus Justin unistusega minna kunagi tagasi Itaaliasse ja jääda sinna ankrusse.
Meie armsaim koht on looderannikul, Prantsuse piiri lähedal – Cinque Terre. Need on viis mägiküla, kus samamoodi nagu Arguineguinis, on segunenud kohalikud, turistid ning isehakanud kohalikud. Külade vahel sõidavad rongid, aga saab ka ronida mööda mägiteid. Meri, mäed ja viinamarjaväljad. Ja seal majas, kus me tuba rentisime, oli eelmisest rentnikust jäetud heade soovidega maha hiiglasuur punase veini pudel. Meiegi ei jõudnud seda kõike ära juua… Aga võibolla see oligi nõiutud pudel.
5.
Tartu.
Enne lugesin Punase Hanrahani blogisabast arutlust selle üle, kas Tartu on nõme või mitte. Sealsetest ütlustest on taas näha, kui isiklik on see prisma, mismoodi ühte või teist linna nähakse.
Minu jaoks oli Tartu kevad. Esimene peaaegu-tudeng reis (olümpiaadile, ööbimisega päris ühikas! see oli keskkooliaja üks suurepäraemaid hetki). Esimene armumine, ja teine, ja kolmas, ja neljas… 😉 Auditooriumite lõhn. Raamatukogu kohviku “klubi”. Sophoklese kiluvõileivad! Poola koridor raekoja ja peahoone vahel! Hommikuni kestnud peod Supilinnas, või siis hoopis hommikuni kestnud õppimine eksamiteks.
Kui ma nüüd lähen Tartusse, siis vaatan alati kadedusega neid noori, kes elavad just täna oma kevadet.
—
Kus on teie armastatud kohad?
1. Cinque terre – Kui me Toniga kohtusime, siis minu võlumiseks viis ta mu Lord Byroni grotti ( peaks olema grott eesti keeles?).. see oli nii maagiline koht. Kaljud, kirik kalju otsas ja all lai ja roheline meri!! Kiriku kõrval sai ka peesitada, ning kaljult merre hüpata. Nüüd käime iga aasta vähemalt korra seal. Veel on ta vanematel seal lähedal väikene korter, ning ta isa on tulbi penskarist kalamees, seega viib ta meid alati on paadiga merele. Vot, see on puhkus, ning sinna läheks elama kohe.Kahjuks pole seal tüüd piisavalt isegi mitte kohalikele, rääkimata võõratest…
2. Hispaania – ka sinna viis mind jälle Toni, estieks Formentera, väike saar Ibiza kõrval, kus kunagi oli vaid frichetoni ( nn. endised hipid, needsamad, kellest ka sina kirjutasid).. ning siis sõitsima ka oma vana oopeliloguga kuni Hispaania lõunasse välja, Almeria kanti. Kuna meil raha eriti polnud, siis ööbisime mingi tuttava ( barcelona hipide abil leitud) tuttava juures ning maksime ülivähe korteri eest. Seal oli veel võimsam, mustad vulkaanilised mäed, ning nende taga helesinine meri, mägede vahel aga väikesed valged külad..
3. jälle Hispaania, aga Cadaques, Salvador Dali suvila kant… Sürrealistlikud mäed, jälle kaljud ja jälle roheline meri, vot seal tekkis maagia! Käisime isegi kinnisvara uuringutel.. jääb tuleviku unistuseks…
4. Võrumaa – mu lapsepõlv on seal, mu esimesed mälestused, esimesed triibulised ning kõik hea, mis minus on, on sealt pärit.
5. India – see on mul lihtsalt unistuste reis, veel pole jõudnud, aga kindlasti jõuan…
Ma armastan Aafrikat, tingimusteta, ja kõigi ta vigadega, mis võivad vabalt hulluks ajada. Nagu Epp ütles India kohta, Aafrika on teine dimensioon. Ta lihtsalt ronib sulle nelja jalaga selga ja temasse ei saa ükskõikselt suhtuda. Aafrika ajab samaaegselt nutma ja naerma, ma ei oska seda sõnadessegi panna.
Teine asi on lihtsalt hingematvalt ilusad paigad, mida ma olen külastanud. Andaluusia, Provence, Cote d’Azur – jah, ma elaksin seal meelsasti, aga see on hoopis midagi muud. Aafrika on eriline.
Ma arvan, et Indiaga tekiks mul samasugune suhe, kui seal oleksin pikemalt viibinud kui kaks nädalat. Samas New York on minu jaoks koht, kus ma praegu elan. Mulle meeldivad siin paljud asjad, aga New Yorgiga ei teki mul iialgi sellist magusvalusat armastussuhet nagu Aafrikaga.
No vot. Mina armastan Sassi talu pärnumaal. Seal lihtsalt on selline eriline aura.
Ülejäänud kohad kuhu ma ikka ja jälle tagasi lähen on niivõrd väikesed.
…Ja mina armastan veel Sürgavere lasteaia vana maja ja selle aeda, Viljandimaal.
Eriti selles aias kasvavat suurt pärna.
mina armastan Manhattani saart! (rõhutan seda sellepärast, et minu jaoks new york tähendab ainult manhattanit, seega ‘i love new york’ pole minu jaoks päris geograafiliselt õige;))
see linn annab mulle energiat paljalt sellega, et ma olen siin, käin siin tänavatel. paar õhtut tagasi sõitsin öösel taksoga koju, vaatasin öist linna ja tundsin jälle, kui õnnelikuks see mind teeb, et ma saan elada siin linnas ja just siin kohas, kus ma elan. ja ma tunnen, et new york armastab mind vastu.
ma armastan norrat!
põhjamaalase hinge jaoks pole olemas kaunimat pilti, kui ürgsed norra fjordid ja mäed, see kargus ja puhtus ja aegade alguse tunne, mis mind alati seal valdab. sealt oleme tulnud ja sinna me kunagi kaome.
ma armastan hiiumaad!
hiiumaa on minu ‘patareide laadimise’ koht, kuhu ma igal suvel kasvõi paariks nädalaks pean kaduma, siis kaob kogu talve jooksul kogunenud taak ja ma olen taas uut energiat täis. hiiumaa sees on mul veel omad maagilised kohad.
armastan itaaliat!
seal on nii kaunis ja nad oskavad nii kaunilt ja kergelt elada, süüa ja kõike muud teha. ahhhhhh……seal kindlasti elaks mingi aeg!
armastan taimaa saari!
see oli väga ammu, kui seal esimest korda sain sellel tundel sabast kinni – lebades vee ja lliiva piiril – et just sel hetkel ja praegu olen ma lõpuni õnnelik.
ja ma suudan seda tunnet taastada siiamaani.
Mina armastan oma ema kodus tiigi juures olevat väikest küngast, kus kasvavad metsmaasikad. Ja seal metsasügavuses olevat oja, mille kallastel on sõnajalad. Ja noort kasevõsa, kus juunikuus lõhnab nagu kooli lõpupeol (kas teie koolis toodi ka lõpupeoks noored kased saali?).
Ma ei ole kusagil mujal pikemat aega elanud, kui Eestis ja New Yorgis ja päris tõeliselt armastan ma Eesti metsades ja rabades hulkumiselt leitud ilusaid kohti. Neid on seal igal pool.
New Yorgis tunnen ma vahel lapsepõlvest tuttavaid linnalõhnu. Need tulevad kuskilt korraks ja mulle tuleb meelde, et olen neid varem tundnud Pärnus või Tallinnas või Tartus. Ma ei oska kirjeldada, mis lõhnad need on, ma justkui ei tunnegi neid ninaga vaid kogu oma kehaga. New Yorgis elab minu kõige armsam inimene ja sellepärast on see linn ka mulle armas.
Ja alati olen ma armastanud oma kodu, ükskõik, kus see ka asunud ei oleks (olen elanud 9 kohas) – mu pesa on mulle olnud mõnus 🙂
1. Itaalia – kus inimesed on elus ja tõit on hea!
2. San Francisco – ilus ilm, suured mäed, ja mõnused huljased
3. Vancouver – rahulik hall, täiuslik arkitektuur, ja sõbralik sillad (ja hea aasia tõit ka)
4. noh, kuule. Mu lemmik koht Eestis on muidugi Hiiumaa. Jah, ma tean et see on iga eestlane lemmik saar, aga see on tõesi. Aga ma ei ole käinud Võrumaal veel. Võib-olla Võru on parem.
5. Grenoble – ilused mäed (jalle) aga püha õhk – nagu aeg magab seal Prantsusmaal. Grenoble on üks hea koht elada ja, võibolla, sürema. Ma maletan et ma nägin oma esimene nime sürnuaias kui me olime seal 2002 aastal.
Justinile komplimendid, Su eesti keel paraneb kiiresti ja kasutad juba väga keerulisi sõnu õigete kohtade peal 🙂
Mina armastan Haapsalut. Kunagi lähen sinna elama või hangin sinna vähemalt pesa, kuhu võib igal ajal minna. Ja Tallinnat armastan. Ma vist ei ole eriti rännukihuiga inimene, käin ja reisin küll, aga koduigatsus tuleb jube ruttu peale.
ma arvan, et Petseri-armastus ei tähenda tingimata Venemaa-armastust 😉 Petseri on Setomaa. Setos elab maarahvas 😀
sellepärast ongi lihtne seda armastada, et see on oma rahvas, maa, kultuur, mõtteviis. puhas, ehtne, põline kusjuures. mandri-eestis sellist raske leida muidu.. kui veel midagi sarnast, siis Muhus ehk.
Kõige-kõigem on lapsepõlvekodu Põlvas. Seal on nii palju oma salakohti, ronimispuid, metsatukkasid, järvi, kukeseente salapaikasid ja maasikavälusid. Ja rääkimata inimestest või loomadest…
Siis Hispaania. Hispaania keel. Kultuur. Ise olen seal vähe käinud aga vaimustus on ikkagi. Ma tean, et see on maa, kus mulle meeldiks elada. Lihtsalt tean seda.
Balkan. Sarajevo, Mostar, Dubrovnik… Sinna sõites juba lennukiaknast vaadates mõistsin, et mulle hakkab seal meeldima. Meeldiski, siiani armastan kõiki neid balkanimaid ja kohti, kus elasin. Neid inimesi ja nende kultuuri. Igatsen kõike seda.Võibolla said need maad seal mulle nii kalliks, kuna see oli minu eneseotsingute ja suurekssaamise aeg.
Aga tegelikult on mulle meeldinud ka St Peterburis, NYs, Stockholmis… Mujalgi.
Lihtsalt need kolm esimest ehk on kohad selle salapärase maagiaga, millest ka Epp räägib. Seal on olnud see seletamatu miski, mis tagasi kisub.
Norra.
Ma ei tea, kust see armastus on alguse saanud, see on vist kogu aeg nii olnud. Eelmisel aastal käisin seal ja sain aru, et see koht, need väikesed mägikülad – seal võiksin ma elada vanaduspõlves, maalida ja kirjutada 🙂 Sel aastal lähen taas, avastama ja otsima.
Aafrika.
Üks mu sõber elas seal kaks aastat, olime kirjavahetuses (paberil kirjad, mäletate?) ja see maa sai mulle väga armsaks. Kunagi tahan sinna minna, praegu on palju abi Rebaseonu reisipäevikust 🙂
Kihnu.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas emaga seal käisime, tuletornis ja vanas surnuaias. Õhk oli nii kuum ja muulukad lõhnasid. Siis käisin seal sõbranna eide juures (eit = vanaema, ei midagi halvamaigulist), muldvanad kihnu mustrilised vaibad seinal, sokid ja seelikud ja rätikud… ma ei tea, mis seal nüüd toimub, suvel on mandrirahvas vist seda kõike täie rauaga hävitamas, sestap ei tahagi sinna enam minna. Las ta olla mälestustes ilus.
Ma olen väga vähe reisinud, seega jäävad mu lemmikkohad paraku (?) ainult Eestisse, aga võib-olla ei muudaks armastust nende kohtade vastu ka kümned reisid erinevatesse kohtadesse, sest need on ikka juba päris pisikesest peale südames.
1. Kadrina Lääne-Virumaal – seal, oma vanavanemate majas, elasin ma praktiliselt oma esimesed kuus eluaastat, sest mis mul seal Tartus paneelmajade hoovis ikka nii väga teha oleks olnud. Kadrinast on mulle jäänud kõige ilusamad mälestused terve mu senise elu peale, vanaema sünnipäeva hommik suve alguses, kus elutoa aken oli lahti ja kardin liikus sooja tuule käes ja terve tuba oli lilli ja lillelõhna täis. Ja suvehommikud, kus ma ärkasin pool seitse ja jooksin kastemärja muru sisse puu alla oma lemmikkassi Pätut sülle püüdma – mai teagi miks, aga siis ma olin oma lapsehinges kuidagi kõigega nii-nii rahul ja nii õnnelik kõige üle.
2. Tartu – see koht, kus ma sündisin ja see koht, kus ma tõenäoliselt elan kogu elu. Enne seda, kui mu ema otsustas Tartusse ülikooli tulla, ei sidunud meie suguvõsa Tartuga eriti miski, aga nüüd oleme me seal juured kindlalt sügavale maasse ajanud ja lahkuda oleks väga raske. Aga õnneks pole seda vajagi 🙂 Tartu juures ma lihtsalt naudin seda tunnet, et mul on üks linn terves maailmas, mis on mul täiesti peo peal, silme ees, ma ei eksi seal kunagi ära ja tunnen iga linnaosa täiesti põhjalikult.
Ja muidugi Supilinn, mu tulevane kodulinnaosa… See on hoopis omaette teema ja võib-olla peaks selle kirjutama eraldi lemmikkohaks. Seal on lihtsalt nii eriline õhkkond ja nii muretu elu 🙂
3. Saaremaa – nende esimese kolme koha vahel on tegelikult pisukene segadus, sest ma ei järjesta neid meeldivuse järgi, ma ei oska otsustada, et üks meeldib nüüd mulle rohkem kui teine. Aga Saaremaa on mu elus igavesti väga oluline koht, sest mu juured on seal, seal on mu vanaisa sünnikodu ja palju mu sugulasi, ma tunnen ennast nii hästi, kui sinna satun, see õhk (konkreetselt õhk, mitte õhustik) ja inimesed; kõik on täpselt see, mis mulle sobib, seal võib-olla tahaks ka kunagi mõned aastad elada.
4. Tallinn – vat seda ma ei oska põhjendada. Mulle ei meeldi päevast päeva siin elada nagu ma seda praeguseks kaheksa kuud järjest teinud olen, aga miski mulle selle linna juures meeldib. Näiteks eelmisel suvel istusime Linnahalli katusel ja vaatasime neid hiljem katastroofi sattunud kopterifirma koptereid õhku tõusmas ja maandumas, laevu sadamasse jõudmas ja välja sõitmas, vaatasime vanalinna kõrvalt ja hiljem jalutasime nendelsamadel vanadel tänavatel, kus inimesed juba aastasadu kõndinud on ja kuidagi uhke ja rahulik tunne oli. Selliseid hetki kogen ma Tallinnas teinekord siiani ja see on nii mõnus; meri ja ajalugu koos 🙂
Ja see ongi vist esialgu kõik. 🙂
Aga eks neid kohti jõuab elu jooksul veel juurde tekkida, ma veel ju siiski suhteliselt noor ka 🙂
Minul tuli kah Setomaa meelde, kui Epp Petserist rääkis. Venemaa ise on olnud alati kuidagi ähvardav nats.
Aga mulle meeldib:
Eelkõige Tartu. Ma teinekord mõtlen, et need kapakohila tartlased on vist hullemad veel kui kapakohila tallinlased, kes muud kohta ei oska enam elamiseks soovida 🙂 Aga Tartu on nii minu kodu, et igal pool mujal tunnen ma end mõne aja pärast nati poolikult. Ajasin oma juure kümme aastat tagasi siia mulda ja näen rõõmuga, et järeltulev põlv on asunud sama asja ajama.
Kindel lemmik on Vormsi. Nõiduslik paik, ei tea, kas Eeatimaal sellist teist ongi. Vormsi ennu elupaik, see aed koos kõigega, mis selle sees. Vot see on koht, kus sa saad oma elule hoogu juurde anda. Erinevalt paljudest ei ole ma kunagi Hiiumaal käinud, Saaremaa on siiski ka tore.
Ja muidugi lapsepõlvekodu Laupal. See on sihuke väike küla Türi ligidal Pärnu jõe ääres. Ma ei tahaks võibolla praegu seal pikemalt elada, aga mu lapsepõlv on tänu sellele kohale olnud kindlasti ilusam.
Ja igasugused kohad Lõuna-Eestis on mulle rohkem meele järele kui põhjapoolne kant.
Venemaa. Moskva oma ääretuse ja metroojaamade ja suurte promenaadide ja räpaste ühikate ja lõputult sõbralike inimestega. Arbat ja kunstnikud. Tretjakovi galerii ja kunstivaatlejad. Zoopark. Turud. Lennujaamad.
Vene külad oma lääpas majakeste ja siniste aknraamide ja päevalillede ja maja ees pingil istuvate mooride-vaaridega. Õhtused samovarid ja laupäevased spontaanselt algavad külapeod. Kasekesed ja lõõtsapillid.
Odessa oma kohvikute ja turgudega, pättide ja lõbunaistega, šampusemullide ja muusikaga.
Bakuu oma kitsaste vanalinnatänavate ja tulekummardajate kloostriga. Saunade ja raamatukogudega. Turu ja hangeldajatega. Kaspia mustad lained. Kohaliku konjaki maitse. Inimeste hõõguvus.
Hiiva oma müüride ja minarettidega.
Karakum oma soojuse, soola- ja liivalademetega, saksauulipõõsaste, kilpkonnade ja skarabeustega. (Või kes need sitaveeretajamardikad olidki.) Isegi šaakalid on tagasi vaadates kenad loomad, aga see on küll nostalgiast tingitud.
Kadunud maailm minu jaoks, aga unes, mõtteis ja mälestusis elan ma tihti ikka oma vana elu edasi.
Uuema aja kohaleidudest on tugevat muljet avaldanud Kreeka, Lõuna-Prantsusmaa, kogu Tirooli piirkond (minu jaoks on tirool Põhja-Itaaliast Lõuna-Saksani)… Ja Poola.
Kõigis ülalloetletud paikades oleksin valmis rõõmuga elama.
Eestis jäävad lemmikpaigad Viljandimaa lõunaossa ja Valgamaa põhjaossa. Vallati siis Tarvastu ja Põdrala jne. Vormsi ja Ruhnu lummavad ka, aga seal ma ei tahaks elada, meri teeb need kohad kaugeks.
Mulle meeldib Lääne- Eesti, eriti Noarootsi. Kadakad ja lapsepõlvest tuttavad teed ja kohad.
Ja siis on mulle kuidagi eriliselt meelde jäänud Grožnjan, pisike mägiküla Loode-Horvaatias. Ma olen seal küll ainult 1 kord käinud, kuid see imeline varakevadine, aga suviselt soe fiiling… Kõik lõhnas ja päike oli erakordselt ere, ümberringi laiusid värskeltküntud põllud, silmapiiril virvendas õhk…
Üldse on Horvaatia üks imekena koht. Samuti Sloveenia, mis on nagu Horvaatia suurem ja rikkam vend, aga samas ka väheke kahvatum ja kuiviklikum, või tsiviliseeritum, kuidas nüüd öeldagi:) Ometi on sealgi imekaunis loodus, kuid nähtavasti on Sloveenia kõige suurem puudus, et seal merd nii vähe on.
1. Holland. iga kord, kui üle piiri saan, tunnen, nagu oleks koju jõudnud. ka hollandi keel on kuidagi hämmastavalt arusaadav, kuigi saksa ega muid sarnaseid keeli ei räägi (ja aru ka ei saa). ju siis inglise keele baasilt kuidagi?
2. Inglismaa, eriti London. ja just inglismaa, mitte wales ega šotimaa. inglaste huumor ja olek on kuidagi hingelähedane ja london linn, kuhu sisse ära sulan.
3. Uus-Meremaa, Põhjasaare lõunatipp, Wellington ja Kapiti rannik. uus-meremaal olen elanud pikalt, aga elasin hoopis aucklandis. kodu-tunne tuli aga hoopis wellingtoni kandis. meremaale enam siiski elama ei läheks, minu iseloom sealse rahvaga päris ei haaku. aga pikale-pikale reisile läheks sinna küll iga kell. lihtsalt lahkumiskuupäev peab olema teada…
Mulle meeldib Pässa rabas üks liivane nõlvak- seda pole tee pealt nähagi ja selleks, et seda leida, peab natukene sumpama läbi männivõsa ja kanarbiku. Aga siis avaneb raba kohta täiesti ootamatult kaunis liivaseljandik. Viskad kanarbikule selili ja vaatad kuidas männid kiiguvad ja pilved taevas liiguvad. Kui seda mitmel aastal korrata, siis tundub, nagu oleks see koguaeg sama hetk- männid on samad- taevas on sama- pilved on samad.
Aga Tartu ja Pärnu ja Kuressaare ja Põlva ja Viljandi on muidugi ületamatud. Ja Kehra jõekäärud. Välismaa kohtadest ei viitsigi nagu rääkida.
a) Tartu, Tartu – über alles 🙂
Minu maailmalemmikuim koht. Tudengipõlv pirogovi pargis… Pohmelusega Tartu turu kalasaalist marineeritud heeringa ostmine ja siis emajõe ääres pingil kudemine. Bak.töö kaitsmise järel kursakatega keset teaduskonnahoone fuajeed shampuse joomine. Pikad lõunad emajõe ääres. Jalutuskäigud Toomemäel… Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata.
b) minu kodukant.
See on väljaspool üldist loetelu esimesel kohal. Isegi Tartu ei saa sellele vastu. Peale pikemat eemalolekut on meeletult hea tunne koju sõita, bussiaknast jälgida, millal majad paistma hakkavad. Koht, kus ma ei karda ükskõik mis kell üksinda ringi liikuda. Kõik on omad. Terve küla ja selle ümbrus on minu KODU. Ideaalses tulevikus kasvatan ma oma lapsi seal ja saan seal ka vanaks.
c) Pärnu.
Just nimelt suvine Pärnu. Minu elu parim puhkus (mul on neid muidugi suhteliselt kasinalt veel olnud.) Päike, liiv ja merevesi – on me sõbrad kolmekesi 🙂
Saaremaal olen käinud vaid ühe korra (eelmine suvi) ja tundub, et sellest kohast võib saada mu neljas lemmikkoht eestis. Aga selleks pean sinna siiski veel vähemalt korra minema. Ja kauemaks kui paariks päevaks.
Välismaal olen käinud ülivähe ja pole veel lemmikut kohta leidnud. Augustis on Kesk-Norra bussireis ees ja vähemalt teiste inimeste juttude põhjal kahtlustan, et armun sealsesse loodusesse ära. Õde käis oma pulmareisil seal ja on senimaani ülimas vaimustuses 🙂
Tartu- kaunis noorus:).
Kaberneeme-lapsepölvesuved.
Pässa raba- kraavid kust lapsena korjasime naabriplikaga tömmuriisikaid.
koduaed Golos.
Tartu, Ljubljana (kuidas mitte armastada linna, milles Tallinna vanalinn Tartu vaimuga ja iga kolmas-neljas pood on raamatupood), Helgolandi saar, Thessaloniki, linn kuhu ma jätsin oma südame, ning kuhu ma ükskord pensionile jäädes kolin…
Kaks looduskohta Eestis: südatalvel käin korra Taevaskojas ja igal kevadel korra seisan Põhja-Eesti pankrannikul Valaste-Toila-Ontika vahel. Mäletan Meerikast seda, et kui tulid meelde valged kased pankrannikul ja kodutaguses metsatukas, esimesed sinililled ja kevadiselt lõhnav küntud muld, keeras nagu noaga kusagil seespool ja tõmbas tagasi KOJU
Mh. Ise te oma armastatu maha jätsite ja ära läksite. Eks kannatage nüüd. Te olete oma kannatust ju väärt? Ja kodumaa oma kättemaksu. See on väike aga seda magusam.
1. Tartu – enne keskkooli poleks arvanudki, et oma armastatud 7 järve vahelt kuhugi ära tahaks. Nüüd on Tartu kindlus ja kodu, ainuke koht, kus isegi üksinda 6nnelik olen. On kevad ja Pirogov täitub ja tänavakohvikud tehakse lahti, Toomel lähevad puud lehte…
Ja mitte nüüd kuum-l66mav armastus, vaid k6igest lemmiklinn Euroopas peale kodulinna on Maastricht. Seal on kummalised eks-kirikud: ühest on nüüdseks saanud ööklubi ja teisest hotell. ning ühe katoliku ja ühe luterliku kiriku vaheline tänav kannab nime Purgatoorium 🙂 Mulle tundub, et seal oleks hea elada.
Shveitsi jäid m6tted maha – nägin veel koduteelgi k6ikides pilvedes mägesid. Muide, Shveitsis on org, mis hakkab elanikest tühjenema ning seet6ttu makstakse seal elajatele päris kopsakat toetust 😉 Kui kunagi Eestimaalt pagema peaks, siis sinna läheks.
Island. Sealne habras, müstiliselt hingestatud, dramaatiliselt ilus loodus. Selle maa kargus, selgus ja avatus peegeldub otse islandlaste hubases huumorisoones ja tahtekindluses. Need on inimesed, kes vaatmata oma kaasaegsusele on looduslähedased müstikud ja nõiad. Kui lääne kultuur, teadus ja tehnika võidavad käimasoleva tsilivisiatsioonide sõja, siis kunagi elab kogu inimkond sellises harmoonias looduse ja iseendaga nagu see praegult juba toimib reaalselt Islandil. Sellelt maalt on kogu inimkonnal palju õppida.
to: Rehepapp Tõmbaski KOJU tagasi. Olen Eestis ja ei plaani siit niipeagi kuhugi kaduda.
Aivarile:
Aga nad on seal Islandil ju kõik metsad maha raiunud?! Kas peaksime kah lagedaks võtma, et seda haprust paremini tunnetada?
🙂 Rehepapp, kui ma ei eksi, siis see juba toimib, nii, et Eesti on seega õigel teel. Aga Island on jah, eriline nagu mingi postapokalüptiline koht. Võib ette kujutada, et kunagi peale globaalset soojenemist ja sellele järgnevat jää aega ja sula näeb kogu maismaa välja nagu Island. Mis on seal aga eriti huvitav on valgus. Pilt mis avaneb on kõik nagu läbi mingi sinise filtri. Justnagu oleksid sattunud LOTRi. Ja peamine, inimesed on rahulikud. Kuskil ei kippunud mingid kohalikud rehepapid sind vihast ähkides ja närveldades tõukama. Mõnus maa. Ebatavaline, ilma alguse ja lõputa, nagu unenägu.
Tartu
Taevaskoja
Pangodi
Muhumaa
Hiiumaa, eriti Kassari
Ravenna
Budapest
Eger
Viin
Peterburg
Georgetown Washington D.C-s
Zakopane
Riia ja Jurmala
Esimesena lööb ette Vormsi, Fellerna küla ja me malevamaja. Suvi, päike, maasikad, esimene iseseisvus ja esimesed suhted 🙂 Saar endiselt kummitab mu unenägudes ja muutub aina salapärasemaks.
Ambla ja suved vanaisaga. Täielik vabapidamine.
Tondi, maasikad kollases palstamasskausis, pääsukesed – ideaalne suvehommik vanaema juures.
Kilkenny ja romantilised jalutuskäigud jõekaldail – vesiveski varemed ja muu taoline.
Nõmme. Päikeseloojang vanakal ja tõusu vaatamise koht seal taga paremal. Majad. Oma pisike aed. Endiselt ei karda öösel ringi kõndida..