“Ameerika unistuse” lõpp

Olen nii palju viimasel ajal inimestele soovitanud silmi avavat dokumentaalteost “End of Surburbia” ning kuulnud vastuseks, et Eestis pole seda filmi saada…

Nõnda otsustasingi selle sõnumi ümber jutustada. Istusin mitu tundi DVDmaki ees, arvuti süles, ja ma ei kahetse neid kulutatud hetki mitte karvavõrdki. Minu meelest on see väga oluline film. See keskndub Ameerikale, aga üha enam on levimas ka Eestis seesama ameerikalik autosõltuvus ja eeslinnade venimine kaugele keskusest… Kas sellel on tulevikku?

Kirjutasin üles peamise sõnumi – et oleks lihtsam lugeda, olen siinseal lühendanud, ning konkreetseid allikaviiteid ei anna, et oleks lihtsam sisu jälgida. Rääkijate hulgas on igatahes maailma targemaid päid, näiteks maailma suurima energia investeerimisgrupi president Matthew Simons. Kõigi filmis tsiteeritute nimed ning nende koduleheküljed ja raamatud on antud mu ülevaate lõpus.

Niisiis, film The End of Suburbia: Oil Depletion and the Collapse of the American Dream.

Film algab mõnusate 1950ndatest pärit retrokaadritega. Pere seisab mägede taustal, majal on nurgakivid paigas ja pereisa proovib õhku, kuhu sobiks elutoa aken tulevikus kõige paremini. Siis tulevad kaadrid Ameerika ostukeskustest ja autodest, ikka 1950ndates…

Edasi aga jätkuvad kaadrid tänapäevast – autojõed, automered laiadel kiirteel. Koos pahaendelise muusikaga on see autode vood suhteliselt ebamaine ja rõve vaatepilt.

Ja siis algab kainestav tekst:

“Ameeriklased armastavad oma eeslinnu – see on ruum, liikumisvabadus, mugavus, pereelu, mida nad on siia ostnud. Poole sajandi jooksul on rohkem kui pool USA elanikkonnast siia kolinud. See ongi “American Dream”.
Aga paraku võib kogu Ameerika eeslinna-projekti võiks iseloomustada sõnadega: maailma ajaloo suurim energia raiskamine. USA võttis kogu oma sõjajärgse rikkuse ja investeeris selle elustiili, millel ei ole tulevikku.”

“Odav nafta on olnud pidu, mida inimkond on nautinud viimased 150 aastat. See pidu lõppeb veel meie eluajal. Me näeme peagi naftaaja lõppu, selle tulemusena ka ameerikaliku elustiili lõppu.”

.
EESLINNADE ALGUS

Algas kõik ju parimate kavatsustega.

“Eeslinnad olid algselt linnaelu vastand. Tööstuslikud linnad oli uus nähtus, ja nad kasvasid Ameerikas palavikulise kiirusega. Inimestel puudusid veel oskused industrialiseerumise kaasnähtustega toime tulemiseks ning kogu kära ja reostus tekitas imidzhi, et linnades elada on paha. Ja mis on alternatiiv? Loomulikult maa.
Esimesed eeslinnad tekkisid ajavahemikus 1870-1890ndad – suured viktoriaanlikud villad parkmetsas. Sinna kolinud inimesed olid jõukad. Ja nad tõepoolest kolisid linna lähedale maale ning leidsid endale keskkonna, mida lootsid.”

“Järgmine laine kolijaid oli 19. sajandi lõpus, 20. sajandi alguses, kui ehitati kesklinnast alguse saanud trammiliinid. Iga peatuse juurde tekkis oma väike kogukond, oma peatänavaga ja väikeste poodidega, inimesed said seal ja oma kodude vahel ringi jalutada… Just need ajaloolised peatänavad on tänase Ameerikas kõige hinnatavamad elukeskkonnad – mitte liiga kaugel kesklinnast ning looduslikud, normaalse struktuuriga elukohad.”

1920ndatel algas kiire autostumine ning kinnisvarabuum suundus üha kaugemale keskusest, üha enam metsadele ja põldudele.
Seda protsessi katkestas Suur Depressioon 30ndate alguses ja sellele järgnenud Teine Maailmasõda.
Pärast sõda viis USA ellu riikliku programmi “Igale veteranile oma maja” – selle käigus ehitati ligi miljoneid uut eeslinnamaju. Nii oli võimalus sõdinutele väärikalt maksta – võid elada ilusas kohas oma pere keskel.

Just sel ajal sai alguse uus “Ameerika unistuse” pakett. Kui varem iseloomustas American Dreami loosug “igaüks võib rikkaks saada”, siis nüüd oli see konkreetsem “Igaüks võib endale saada oma maja ees- ja tagaaiaga looduslikus kohas linnast väljas”.

Vahele näidatakse jälle retro-kroonikafilme: “Tühjad põllud leidsid end keset pulbitsevat majaehitusbuumi!” Pilt näitab siplegatena siiasinna sagivaid töömehi…

Töötati välja ka eeslinnade planeerimise süsteem: ummiktänavad, kust ei saa edasi sõita ning kus saavad lapsed turvalisemalt mängida.

Nii saigi Ameerikast ainuke koht maailmas, kus torumehed ja ehitustöölised said lubada endale oma isikliku maja. Igaüks kuulus keskklassi.

Vahele reklaamfilm, kus säravklants perekond paneb sohval istudes diivanilaua peal endale legodest maja kokku. Naine: “Ja köögi teeks siia, nii et me saaks köögiaknast näha, kuidas lapsed tagaias mängivad. Oh, darling, its going to be just perfect!”

.

KAS LUBADUSED TÄITUVAD?

Paraku saab eeslinnast võlts lubadus, mida täita ei suudeta.
“Eeslinn ei ole maaelu. See on maaelu karikatuur, milles puuduvad tegelikud maaelu osad, puudub kokkupuude looduslike süsteemidega – jõed, metsad, põllumaad. Sa saad lihtsalt lapi muru, mis on tööstuslikult toodetud artefakt. Ja samas puuduvad linnaelu eelised. On vaid mõlema elukeskkonna pahupool. Mis sa tegelikult saad – kuuerealise kiirtee ja vajaduse iga pisemagi asja pärast autoga kuhugile sõita.”

Üks maale kolimise laine tulemus oli Ameerika linnade allakäik 1950-1970ndail, mil lammutati palju endisi elamuid ning paljud linnaosad slummistusid. Sellepärast ongi paljud Ameerika linnad siiani halvemad elukeskkonnad, võrreldes Euroopa linnadega.

Aga koos inimestega hakkas Ameerikas eeslinnadesse suunduma ka muu: shopping, kontorid, meelelahutus. Poliitikute peamiseks väljakutseks oli nüüd välja mõelda, kuidas saada need inimmassid oma kodudest ostukeskutesse, tööle, koolidesse, ja tagasi kodudesse. (Juurde näeme kaarti marsruudiga, mille inimene peab ühe päeva jooksul läbi sõitma.)

Sel ajal oli valitsejatel plaan, mis – oh üllatust – ei põhinenud sugugi mitte autodel!

“Esialgu olid eeslinnad kohad, kus kinnisvaraarendajad maksid rongiliinidele, et nood end sinna piirkonda sisse seaks – et teha need paremini ligipääsetavaks.
Mis aga siis juhtus? Standard Oil, General Motors ja Firestone ehk kolm suurt autode tootjat ostsid kokku rongifirmad ja panid need seejärel kinni, et selle asemel müüa busse – ja muidugi autosid.”

Samal ajal käis üleriiklik maanteesüsteemide rajamine.

“Ameerika unistust, mida inimestele paketina müüdi, susbideeriti riiklikult väga kõrgelt. Kui vaadata numbreid, siis tundub lausa uskumatu, kui kalliks kogu see süsteem riigile läks!”

“Osariikide vahelised kiirteed on tänapäevaks pidev võrgustik. Sa võid sõita kogu USA idakallast mööda põhjast lõunasse, Mainest Florodasse nii, et sa ei näe kordagi avatud looduslikku maastikku, kõik on lakkamatu eeslinn oma bensiinijaamade ja kiirtoidukohtade ja ostukeskustega.
Samas on elanike tihedus rutmeetri kohta liiga madal – nii hõredale asustusele pole mõtet ehitada rongiliine, isegi bussliinid ei tasu seal ära. Ainus efektne võimalus reisimiseks ongi auto. Vahemaad, mida inimesed selles elukeskonnas igapäevaselt läbivad, on märkimisväärsed: tööle ja koju ja poodi sõitmiseks on tavaline läbida 50-100 miili (80-160 kilomeetrit).”

“Eeslinnu kui selliseid ei eksisteeriks, kui polnuks odavat naftat. USAst on saanud täielik autokultuur – see tööstus algas USAst. 1930ndail avastati siin riigis naftat nii kiiresti, et nafta maksis vähem kui joogivesi. Autotööstusest sai kiiresti USA majanduse kõige kiirem ja olulisem haru.
Selle tulemusena ongi loodud see uutmoodi elukeskkond, kus inimesed elavad kilomeetrite kaugusel oma tööst ja oma toidupoest. Kogu see elukorraldus põhineb ideel, et sa pead igal võimalikul hetkel hüppama oma autosse ja kusagile sõitma. See elustiil on saanud toimuda ainult odava energia baasil.”

“USA on harjunud, et nende bensiin maksab poole vähem kui eurooplastel. Samamoodi eeldame, et lõputu looduslik gaas kütab meie kodusid ja tagab meie aina kasvavad elektrivajadused.”

.

PUNANE TULI

Ühtäkki näidatakse maailmalõpu hõnguga kaadreid 14. augustist 2003, kui Kanada ja USA idakaldad elasid üle massilise elektrikatkestuse. Paanika, kaos. 57 miljonit heaoluühiskonna liiget mitu päeva ilma elektrita.

“Mis tol päeval juhtus – elektriliinid saavutasid 100%lise kasutuskoorumuse ja alajaamad ütlesid järjest üles.
Too suvi oli olnud üsna leebe, 14. august oli esimene tõeliselt palav päev, seda kogu USA ja Kanada idakaldal. Elektri kasutamine aina tõusis, sest üha rohkem õhukonditsioneere pandi tööle täisvõimsuse peal. Ja millal on elektrisüsteem kõige haavatavam – kell 4-5 igal pärastlõunal. Sest sel ajal on ilm tavaliselt kõige palavam, ning sel ajal on elektrit tarbimas nii tööstus-, kommerts- kui ka erakasutajad.”

Ja ajalooline hiiglaslik elektrikatkestus toimus just siis: kell 4.13, 14. august 2003 pärastlõunal.”

Kõik, mida siinne kogukond enesestmõistetavaks peab, kadus sel hetkel.

“Kui SEE polnud äratuskell teemal, kuivõrd oluline on meile energia, mis siis veel võiks meie äratuskellaks olla? Aga teate, mis – inimesed ei saanud sellest aru!
See polnud ju kollane tuli. See oli suur punane alarm. Ja ma ei arva, et me sellest kasvõi natukenegi oleks õppinud.”

Probleem on tegelikult aga väga konkreetne. Elektri tarbimine, nagu igasugune tarbimine, aina suureneb katasrtoofilise kiriusega. Me oleme nurka surutud, oleme end nii-öelda nurka tarbinud.

“Üha enam on hakatud tarbimise tagamiseks kasutama ka looduslikku gaasi. Seda pumbatakse maakoorest välja kolossaalsel kiirusel, et vaigistada seda tohutut isu, kasvavat vajadust, mis on Põhja-Ameerikal.
Kui vähegi asja uurida, on kohe näha, et ka loodusliku gaasi varud on kiirelt vähenemas. Tuleb niisiis hüpata järgmise energialiigi juurde.”

“Me peame kasvatama oma elektritarbimist, kui me tahame kasvatada oma majandust. Ükski tõsine majandusmees ei vaidle sellele väitele vastu: pole võimalik hoida majanduskasvu 2-3% aastas ja samal ajal hoida elektritarbimist 0-kasvus.

Aga kuna eletri tootmimise kasv lihtsalt ei ole tulevikus võimalik, siis pole võimalik ka tuleviku majanduskasv.
Ja teine tulevikuprognoos: suuri elektrikatkestusi on tulemas veel. USA on jõudnud oma eletritootmise võimsuse tippu, aga tarbimine aina suureneb.”

Kui meie poliitikategijad on teinud elektrit plaanides suure vea, mis vigu on nad teinud veel?

Vahele lastakse sellist õudusfilmide muusikat, et mul hakkab päris kahju neist vaestest inimestest, kes varem pole kuulnudki energiaprobelemidest ja seda teemat esimest korda siin filmis kohtavad…

Mida pole meile räägitud nafta tulevikust?

.

NAFTA TARBIMISE TIPP

“Enamik inimesi oskab küsida: millal nafta otsa saab? Maakoores on olukord tegelikult teine kui su auto bensiinipaagis. Küsimus pole selles, millal nafta saab otsa, vaid kui kaua me seda välja pumbata saame. Me ei saa iga hinna eest naftat pumbata – seda võib seal veel olla, aga selle kätte saamine läheb meile liiga kalliks ja võimatuks.”

“Praeguseks hetkeks oleme maailma naftatoodangu tipus. Pumpame maakoorest välja rohkem naftat kui eales varem, ja me jõuame peagi languskaarde – kui me juba polegi sinna jõudnud, täpne info hetkel puudub.”

“See on üks selliseid fenomene – “Ojaa, me olime tipus ja sel aastal hakkas langus!” – mida on parem vaadata distantsilt, mõni aeg hiljem.”

Mis siis juhtub?
Iga järgmine nafatabarrel hakkab maksma rohkem ja see on samas vähema kvaliteediga, sest kõrgekvaliteetne raske nafta on välja pumbatud.

“Naftatipu-teooria pärineb 20. sajandi kõige mõjuvõimsamalt geoloogilt, professor Marion King Hubbertilt. Ta töötas USAs geoloogiauuringute instituudis, aga tegi lepingulisi töid ka naftafirmadele nagu Shell.

1956. aastal teatas ta ühel suurel koosolekul: tema arvutuste kohaselt jõuab USA 1970ndate alguses oma naftatootmise tippu ja pärast seda, ükspuha kui aktiivselt pumbata, algab langus ning USA hakkab sõltuma väljast tulevast naftast.

Vähesed võtsid teda sel ajal tõsiselt, vaatamata faktile, et ta oli maailma kõige tõsiselt võetvam geoloog.

Ja tõepoolest: USA naftatööstus jõudis oma tootmise tippu aastal 1971. Pärast seda hakkasid paljud erialainimeed võtma tõsisemalt ka Hubberi teooriat ülemaailmse naftatipu tuleku kohta.”

“Irooniana, kui lugeda dokumente 1970ndatest, siis ütlesid paljud toona Hubberi kriitikaks: me pidime ju naftast tühjaks jooksma, aga näe, me toodame ju rohkem kui eales varem! Võttis ligi kümme aastat, kuni naftaeksperid vaatasid tagasi ajalises perskeptiivis ja leidsid üksmeelselt: me tõepoolest olime just siis tipus.”

“Hubbert ennustas ka, et maailma naftatööstus jõuab tippu 1990ndate keskel. See olekski ilmselt olnud tõsi, kui poleks juhtunud 1970ndate naftashokke ja riikidevahelisi hõõrumisi, mis viisid nafta hinna maailmaturul nii kõrgele ja vähendasid kunstlikult tarbimist. See ilmselt lükkas naftatipu edasi 10-15 aastat.

“Tänasel päeval võtavad vanad teadlased naftatipu-probleemi tõsisemalt. Samas on noored teadlased nii lummatud tehnoloogiast ja progressist – nad on nintendo-põlvkond, kes arvad, et kõike saab lahendada samamoodi nagu virtuaalreaalsuses.”

Kui palju maailmas naftat järgi jäänud on? Vastus: me ei tea.

“1980ndate lõpus teatasid kõik Pärsia lahe naftariigid oma suurenenud naftavarudest, 50-100% aasta-kahe jooksul. Aga – see polnud seotud mingisuguste uute maardlate avastamisega. Lihtsalt OPECi reeglite muutmise tõttu oli riikidel kasulik näidata suuremaid varusid, et nad saaks rohkem müüa.
Aga meil ei ole mingeid asitõendeid, kui palju on Araabia riikidel tegelikult naftat alles.”

“Eksperdid kipuvad olema pigem skeptilised. Arvatakse, et Saudi-Araabia on juba oma tootmise tippu jõudnud. Ning – kui saudid on tipus, siis on seda kogu maailma nafta tootmine.”

“Debatt nafta lõpust on alanud. Teadlaste jaoks pole küsimus kas ja kuidas, vaid – millal.”

Vahepeal kaadreid mais 2003 toimunud Nafta ja gaasi lõpu uuringute assotsiatsiooni 2. rahvusvaheliselt konverentsilt ja katkendeid esinemistest:

“Tõelised probleemid algavad praeguste arvutuste kohaselt aastal 2010.”

“Missugune kriis kõigepealt tuleb? 7 miljonit dollarit langust USA aktsiaturgudel, 2 miljonit kaotatud töökohta USAs. Ja see on alles algus.”

“Keskklass praeguses mõistes kaob.”

“Väga suureks probleemiks tavainimestele saab olema ka oma kodude kütmine. Juba praegu on see probleem tõsisemat kurvi võtnud. USA saab “vaid” 15% oma looduslikust gaasist Kanadalt, aga see on rohkem kui 50% Kanada kogutoodangust. Arvata, et niimoodi saab edai minna, on hullumeelsus…”

.

TRANSISEISUNDI LÕPP
“Kogu ameeriklaste elustiil sõltub täielikult odavast gaasist ja naftast. Mis saab olema fossiilkütuste kallinemise tagajärg?… Meil Ameerikas on olnud rahulik aeg, 50 aastat suhteliselt mõnusat heaolu. Küllap see on ameerika rahva viinud pidevasse transiseisundisse – maailm ongi nende meelest stabiilne ja on vähe asju, mis neid tegelikult ohustada saaks. Ja küll see majandus kasvab…”

“On igaühe huvides säilitada fassaadi, et selline elustiil on normaalne ning et see jätkub ka meie laste jaoks… Normaalne on ju kasutada tohutult energiat, et end ringi liigutada ja oma igapäevaelu elada. Inimestel on tunne, et see on nende sünnipärane õigus nautida sellist elustiili: kolme autoga garaazh, suur maja… Resursside tarbimist peetakse iseenesest mõistetavaks ja nende eest makstakse ju kuu lõpus arveid.”

“Ameeriklased on harjunud elama stabiilses ja mugavas maailmas. Me pole sõjajalal Hiinaga, saame nautida seda, et nemad toodavad meile eluks vajalikku. Oleme harjunud, et meie kodu sisustavad asjad, mis on valmistatud 12 000 miili (19 000 kilomeetri) kaugusel, kõik alates praepannidest ja lõpetades pesuga, isegi palju meie mööblit…

Mis juhtub, kui transpordiühendus Hiinaga kallineb ja katkeb? Mis juhtub, kui me asume Hiina vabariigiga tõsiselt konkureerima Aasiasse jäänud naftavarude üle? Kas meie kaubamajad siis ikka saaksid jätkuva joana kusagilt uusi kaupu? Ah et hakkame jälle ise Ameerikas suurt tööstustoodangu edendama – aga kust me tehaste taashehitamiseks ja käigus hoidmiseks energiat saaksime?”

“Ilmselt peavad põhja-ameeriklased hakkama tulevikus kõike tegema palju väiksemate mõõtmetega, Kõigil elualadel – põllumajandus, haridus, reisimine – muutub skaala võrreldamatult väiksemaks kui tänasel päeval- Läbi saab aeg, mil sinu taldruikul asuv salat on kasvatatud 3000 miili kaugusel. Peame hakkama kasvatama toitu seal, kus elame.”

“Aga mitte ainult toiduainete hinnad ei tõuse raketina taevasse, vaid ka Põhja-Ameerika võime toota toitu…see väheneb väga järsult ja ees on ootamas toiduainete defitsiit. Selle põhjuseks on 1940-50ndate farmerite revolutsioon, kui USAs tõusis põllumajanduslik tootmine tohutult. Enamus põllumaadest on selle tõttu tänaseks kurnatud ja toimivad käsnadena, kuhu igal aastal valatakse uued annused naftal ja looduslikul gaasil põhinevaid väetiseid ja umbrohutõrjet… Nende maade viljakus saab olema väga väike, kui väetised defitsiidiks muutuvad. Kui siia lisada energia, mida on vaja taimede istutamiseks,hoodlamiseks, vee pumpamiseks, saagi koristamiseks, toidu töötlemiseks, transportimiseks… Kust seda energiat võtta?”
“Fraasil, et meie elustiilile tuleb lõpp, on palju suurem tähendus kui palju mõistavad. See pole lihtsalt küsimus, et sa ei saa enam nii tihti ostukeskusse sõita, sest bensiin on kallim. Probleemid saavad olema tasandil, et sa ei tea, kuidas oma lastele toitu leida.”

“Kogu toiduainetööstus peab läbi tegema väga suure kriisi ning lokaliseerumise. See, mismoodi praegu toitu töödeldakse, on üle mõistuse: Põhja-Ameerikas kulutame 10 kalorit energiat 1 kalori toidu saamiseks, kusjuures siia pole sisse arvestatud transprt ja toiduvalmistamine!”

“Tulevikus asuvadki paljud inimesed tööle toiduainetööstuses – viisil mida nad ei suuda praegu endale ette kujutada (Vahele näidatakse kaadreid peete kõplavatest töölstest põllul, kujutan vaimusilmas ette, mismoodi advokaatidest saavad kõplajad.)
…sest põllumajandus hakkab taas nõudma palju rohkem inimkäte jõudu, palju inimesi asub sinna tööle. Ka tuleb hakata uuesti oma kätega tootma kohalikul tasandil asju – siis, kui me ei saa enam oma vetsupoti istmeid teiselt poolt planeeti, Hiinast. Isegi teisest osariigist asjade transportimine muutub küsitavaks.”

“USAs on paraku väga kehval tasemel raudteevõrk – seda oleks tulevikus hädasti vaja, et inimesi ja kaupu mingilgi määral liigutada. Siin on seeasemel suurte veoautode süsteem, mis muutub tulevikus äärmiselt ebafunktsionaalseks. Mitte ainult kütuse hüppelise kallinemise tõttu, vaid ka seetõttu, et osariikide vaheliste kiirteede ülapidamise kulud on tohutud ja neid ei suudeta tulevikus hooldada. Varsti tundub see uskumatuna, et me autodega vedasime salatipakke Californiast Torontosse…

Samamoodi elavad suure kriisi üle ja ilmselt kaovad hiiglasikud supermarketite võrgustikud. Praeguseks on nad väga tõhusalt ära hävitanud kohalikud väikepoed, aga tuleb tagasi aeg, mil tekib uuesti pisikesel skaalal kohalik toidukaubandus.”
.

KUIDAS MAJANDUSKRIIS TULEB

“Globaalse naftatipu tagajärjed ühele tavalisele perekonnale ei ole näha otsekohe. Energiakriis tekitab hindade kallinemise ja majandusliku tagasilöögi. Inimesed võivad mõelda: miks me oleme majanduslikus kriisis? Ja miks on üha raskem kriisidest välja saada? Kuni paari aasta pärast saabub hetk, mil majanduskriis kasvab üle tõeliseks Suureks Depressiooniks.”

“Me saame näha, kuidas inimesed ja institutsioonid eitavad majandusdepressiooni tulekut. Kui kütusehinnad hüppavad kümnekordseks vaid kuude jooksul, saame näha, kuidas hakatakse otsima süüdlast… Üsna loomuliku reaktsioonina hakatakse levitama vandenõuteooriaid. Teiseks, kui inimesed tunnevad, et nendega on manipuleeritud, kipuvad nad üle reageerima. Ilmselt võime näha vägivaldseid protestiaktsioone meie bensiinijaamades.”

“Ameerika eeslinnadel saab olema karm tulevik. Kahjuks on juba mitu põlvkonda ameeriklasi sellise elustiiliga harjunud. USAs üritatakse kindlasti seda elustiili jätkata, ka siis, kui ülejäänud maailm ammu ütleb: te ei saa enam niimoodi elada.”

“Saabuv rahutuste aeg võib muutuda tõenäoliselt ka poliitiliseks võitltseks. Eeslinnades elab ju suurim mass valijaid! Ja see paneb Ameerika poliitikutele tohutu surve – nad tahavad probleemi kuidagi lahendada, kusagilt odavat kütust leida. Vaevalt et nad lahendust leiavad – aga me näene suurt stressi kogu Ameerika poliitilisele süsteemile.

…Karta on, et ameeriklased valivad mõne maniaki, kes lubab, et me saame oma majad ja autod ja elustiili alles jätta, ajaloo arengu kiuste… Pole palju öelda, et ees seisab aeg, mis esitab väljakutse Amerika demokraatlikutele institutsioonidele. Ma ei ütle, et kindlasti tuleb tume türannia, aga – potentsiaal selleks on.”

“Võib minna ka vägivallaks, kodusõjaks – mingil hetkel läheb lahinguks, et eeslinnadest minema saada. Läheb võitluseks 20. sajandi laualt pudenenud raasukeste üle.
Ma arvan, et eeslinnasid ootab poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne sitatorm.. Jah, see shokeerib. Arvan, et inimesi ongi praegu vaja shokeerida, et tõsta nende teadlikkust ja hakata valmistuma tulevate probeelmide vastu.”

Miks poliitikud energiakriisi teemadel ei räägi?

“Nende hulgas on loomulik vastuseis igasuguse sellise idee suhtes, et valijatele tuleks tutvustada mingeid probleeme… See pole ju populaarne jutt.”

Miks meedia sel teemal ei räägi? Miks ei ole nemad asunud inimesi harima ja alarmi lööma?… (Erinevad intervjueeritavad esitavad erinevaid vastuseid:)

“Sest neil pole sellest midagi võita? See pole ühepäevaskandaal.”

“Võibolla sellepärast, et enamuse meediatöötajate keskendumisvõime on sama lühike nagu keskmisel publikul?”

“Kõige raskem ongi praegu saada Ameerika tähelepanu ära shoppingult, Jennifer Lopezilt, jalgpallilt, aktsiakurssidelt, arvutimängudelt…
Et lõpetada see konsensus – transis olemise mull, justkui kõik oleks hästi!”

.

KÄIMAS ON NAFTASÕJAD

Vahepeal jälle sõnavõtte ühelt nafta ja gaasi lõpu teemaliselt sümpoosiumilt:

“Ja siis tulebCarter aastal 1979, kes ütleb: Lähis-Ida nafta on USAle strateegilise tähtsusega ja me kasutame vajadusel oma sõjaväge, et tagada otsene juurdepääs sellele.”

“Maailm on juba praegu olukorras, kus me ei sõdi mitte suurte naftavarude üle, vaid jäänuki üle. ”

“USA neokonservatiividel on plaan. See pole saladus, see on üleval ka nende koduleheküljel: Iraagi vallutamine oli plaanitud esimese sammuna Lähis-Ida ümber vormimisel, et kontrollida maailma energiavarusid. USA ei oleks Iraagis, kui sellel riigil poleks naftat. USA ainus huvi Lähis-Idas on nafta!”

“Me oleme praegu tunnistajaks sõdade sarjale, millega üritatakse kontrollida maailma järgi jäänud naftavarusid. Need sõjad lõppevad veel meie eluajal – otsa saab energia, millega sõdida, ning mille pärast sõdida.”

“Mis on tulnud, kui irooniliselt öelda, head Iraagi sõjast? Nimelt see, et paljude inimeste jaoks on see teadvustanud probleemi – maailma naftakriisi – olemasolu.”

“Afgaan ja Iraak on olnud avalöögid rahvusvahelises konkurentsis jäänud naftavarude üle. Enam kui 60% naftast asub maailmas kohtades, kus ei armastata ameeriklasi. Me kulutame praegu väga palju energiat, et endale tagada juurdepääsu energiavarude juurde… mõneks ajaks.”

“Me kulutame aastas 50 miljardit dollarit suheteks naftamaadega nagu Katar ja Saudi-Araabia, lisaks kümned ja sajad miljardid Iraagis. See on USA majandusele tekitanud tohutud sise- ja välisvõlad. Rääkimata sõduritest, kes saadetakse koju laibakottides, rääkimata aina piiratavatest kodanikuõigustest Ameerikas. Ja olukord USA sisepoliitikas läheb tänu naftasõdale aina pingelisemaks. Kuidas valitsus sellega hakkama saab ja kui kaugele saab minna sõna- ja tegevusvabaduste piiramisega?”

“Me hakkame nägema üha rohkem globaalkonflikte. Näeme, kuidas USAs tuleb peagi kohutuslik üldmobilisatsioon, sest armee on juba praeguseks ära kurnatud. Näeme palju proteste sundmobilisatsiooni vastu. Näeme, kuidas paljud noored inimesed surevad meretagustes konfliktides. Naftasõjad on käimas ja võtavad aina hoogu.”

.

AGA ALTERNATIIVKÜTUSED?

“Heake küll, aga mis võiks olla alternatiiv? Kas me võiks saada oma energiat kusagilt mujalt kui fossiilkütustest? Jah, kui meil oleks aega 50 aastat uute süsteemide väljatöötamiseks, ehitades fossiilkütuseid kasutades välja korralikud taastuvenergia võimalused ja minnes uutele kütuseliikidele üle sujuvalt. Aga paraku on meil nüüd aega vaid mõned aastad ning ikka veel ei võeta tulevasi probleeme tõsiselt.”

“Pole olemas absoluutselt mitte mingisugust kombinatsiooni selliseid n-ö alternatiivkütuseid, mis laseks meil edasi elada samamoodi, nagu elame praegu USAs!
Paljud inimesed arvavad, et vesinikkütus päästab meid. Ma arvan, et vesinik on väga hea näide avalikust enese lollitamisest. Näide, kuidas inimesed endale valetavad, kui nad kardavad…”

“Jah, näeme praegu hüsteerilist aplausi vesinikkütusele. Vesinikkütus on nali! Müüt! Meil ei saa ealeski olema vesinikkütusel põhinevat majandust, sest vesinik ei ole kütuse vorm – see on energia säilitamise vorm. Kõik vesinikütus on ju valmistatud mingi muu kütuse baasil!”

“Fakt on, et vesinikkütuse tegemine nõuab rohkem energiat, kui sa sellest kütusest pärast saad.”

“Jah, õhatakse, see on fantastiline, sul on vaja vaid elektrit ja vett [,et luua vesinikkütust]. Aga et saada elektrit, on sul ju vaja mingit muud energiat, selleks kasutatakse praegu tavaliselt looduslikku gaasi. Ja me elame maailmas, kus loodusliku gaasi varud on otsakorral.”

“Vaadakem ka infrastruktuuri vajadusi. Maailmas on 600 miljonit aktiivselt kasutatavat ja kütust vajavat sõidukit, neist 200 miljonit USAs. Inimesed ütlevad: me lihtsalt läheme üle vesinikautodele. Kes ehitab need autod? Ühe auto ehitamiseks on vaja umbes 90 barrelit naftat. Kust tuleb energia nende tehaste ehitamiseks? Ja kuidas tekivad vesinikkütuse jaamad teede äärde?”

“Inimesed elavad illusioonimullis, et me võtame kõik selle, mis praegu naftal põhineb, ning lülitame selle ümber vesinikule. Niimoodi see ei juhtu.”

“On loodusseadus: kõigepealt tuleb energiat investeerida, et seda tagasi saada Inimesed ei mõtle sellele. Kui te tahate biomassi töödelda ümber diiselkütuseks, siis kuidas ja mis energiaga te saate biomassi? Etanooli tootmine on energia raiskamine – kui palju kulub energiat maisipõllu ülalpidamiseks, selle alkoholiks muutmiseks ning seejärel selle põletamiseks?”

“Biokütus? See on matemaatiliselt ja põllumajanduslikult võimatu. Maailmas pole piisavalt maad. Isegi kui meil õnnestuks hakata maisi etanooliks töötlema, poleks meil siis enam maad, kus meie toitu kasvatada.”

.

KOLIME TAGASI KOKKU

“Tegevpoliitikud üritavad energiaprobleeme mitte näha, aga üha enam tõusetuvad küsimused tulevikust. Üks idee, mis tulevikus ilmselt leiab palju rakendust, on uus urbanism. Selle liikumise põhiidee on kolida kokku traditsioonilistesse kogukondadesse, kus saaks elada ilma autota.”

“See, reformiliikumine Ameerika linnaplaneerimises, algas 1980ndate lõpus, kui noored arhitektid hakkasid mõistma, et USA areng on ummiktee. Nad vaatasid tagasi ajaloole, mismoodi on inimesed oma asju ajanud varem, ning noppisid prügikastist taas üles need linnaplaneerimise põhimõtted, mida oli sajandeid varem kasutatud ja mis pärast Teist Maailmasõda kõrvale heideti.”

“Kõigepealt tuleb inimestele selgeks teha, et linn on hea elukeskkond.”

“Aga traditsiooniline linn ongi ju hea elukeskkond! Need kummalised värd-asumid, mida põldudele on ehitatud – need on traagilised.”

“Eeslinnade marketing on muutunud väga abstraktseks. On räpane saladus, et mitte ükski neist kohtadest pole tegelik, seal puudub sotsiaalne, eluks vajalik võrgustik. Need on lihtsalt magalad ummiktänavatega ja murulapikestega, mida üritatakse sentimentaalsete väärtuste abil reklaamida. (Vahele näidatakse imearmsaid plakateid vaheldumisi kummaliste põllulapp-majadega) Kinnisvaraarendused on nimetatud nende nähtuste järgi, mida nad hävitavad. “Tammemetsa asum” näiteks – aga tammesid pole enam ju alles!”

“On ju teada fakt, et inimestele tegelikult ei meeldi need põldudele ehitatud magalad ja palju rohkem on hinnas ajaloolised peatänavad, vanad naabruskonnad, mis on mitmekülgsemad ja inimnäolisemad. Kui inimestele antaks valida, ei tahaks nad seal magalates elada. On juba näiteid, kus linnadena planeeritud uued kinnisvaraprojektid leiavad endale ostjad palju paremini kui lihtsalt magalarajoonid.”

Mis siis on nende magalate tulevik? Praegu on raske ette kujutada, aga jah, need kaotavad lähema kümnendi jooksul oma väärtuses tohutult. Uusurbanism võib tulla liiga hilja nende sadade tuhandete jaoks, kes juba eeslinnades elavad…

“Perspektiivid on kehvad. Sa ei saa ju maju üksteisele lähemale lükata! Kõige optimistlikumad on ideed, et suured ostukeskused ehitatakse ümber sega-elukeskkondadeks, kus inimesed elavad ja töötavad ning saavad seal kõik oma eluks vajaliku.”

“…Ja eeslinnade vahel on teed, mis venivad mööda kasutamata maastikku, siinseal on bensiinijaamad ja kiirtoiduketid. Mitte kellelegi nagunii ei meeldi need maanteed, nii nagu nad on. Küllap asustus koguneb ümber teede ja ehitatakse ümber kõnnitavateks linnakeskkondadeks.”

Juurde näidatakse arvutiimitatsiooni: kõigepealt üks kole kiirtee ja siis, kuidas sinna ümber ja peale on asustus tekkinud.

“Olen pessimistlik – mis energiaga me seda teeme? Me jätame praegu seljataha selle perioodi, kus meil oli palju ressursse, ja jõuame ajajärku, kus meil on võrratult vähem võimalusi midagi ümber ja juurde ehitada. Pigem hakkame nägema planeerimatut, ekspompt “kuidagi-ellu-jääda” käitumist. Võime näha, kuidas naabrid või sugulased kolivad kokku, et üheskoos suuta maju kütta, kuidas majade ümber tekivad aiamaade lapid, et end toiduga varustada. Aga peamiselt saavad eeslinnadest slummid – eriti neist, mis ehitatud pärast 1960ndaid, sest nad jäävad keskustest liiga kaugele ning osutuvad täiesti ebafunktsionaalseteks.”

.

SOOVITUSED TULEVIKUKS

“Põhiline muutus tavalise inimese jaoks: te peate olema valmis hakkama elama lokaalselt. Küsige seda endale: mis tööd ma hakkan tegema kümne aasta pärast, kui elu muutub paikseks?… Ma küsin seda ka endalt. Ma olen kirjanik, sõltun kirjastusmaailma hetkeseisust. 10 aasta pärast ei olegi kirjastusmaailma võibolla sel kujul olemas, nagu meie seda praegu teame. Olen mõelnud, et saaksin asutada kohaliku ajalehe.
Ja teiseks, soovitan teil oma elu seada nii, et te sõltuks vähem autodest. Uskuge mind – te peate seda tegema tulevikus.”

“Päästepaatideks saavad olema kohalikud energiaallikad (näidatakse pilte päikesepaneelidest ja tuuleveskitest) Õigesti teevad need, kes ütlevad endale: me peame praegu investeerima, peame enda naabruskonda muretsema alternatiivenergia allika, mille ühendame oma majaga ja oleme tulevaseks muutuseks paremini valmis. Samamoodi saab leida biodiisli loomise võimalused ainult oma kogukonnas, ainult täiesti lokaalselt. Suuri lahendusi kellegi teise poolt ei ole tulemas.
…Naftalõpp pöörab tagasi globaliseerimise protsessi. Ainus võimalus, kuidas inimkond saab ellu jääda, on lokaliseerumine.”

.

MIDA HEAD TOOB NAFTALÕPUAJASTU?

“Mu vanemad, kes kasvasid üles Suure Depressiooni ajal 1930ndail, on rääkinud tugevast naabritundest. See on üks asi, mis naftalõpuajastust välja kasvab: inimesed õppivad taas seda, kuidas olla naabritega sõbrad ning kuidas üksteisest sõltuda ja üksteist toetada. See on hea.”

“Palju häid leiutisi on ilmale tulnud tänu kitsikusele. Küllap hakkame kunagi vaatama tagasi naftalõpuajale: kui palju häid asju me leiutasime siis, kui algasid energiaprobleemid!”

“Sajandi ja kahe pärast vaatavad inimesed tagasi ja räägivad müüte sellest, kuidas kunagi elati. Kuidas toimus hajalinnastumine ja kuidas naftat jätkus seitsmeks aastakümneks, et niimoodi elada. Ei tea, kas nad vaatavad 20. sajandile tagasi nagu kuldajale või hoopis hullumeelsuste-õuduste ajale. Võibolla nad vaatavad tagasi ja küsivad: kes need inimesed olid, kuidas nad said olla nii rumalad?”

“Igatahes ei saa me eeslinna-elustiili üle enam kaua nalja teha. Meie elud sõltuvad sellest. Naljategemise aeg on läbi, aeg on tõsiseks muutuda.”

Ning filmi lõpetavad taas kaadrid 1950ndatest pärit rõõmsate kaadritega Ameerika raudteelt, kus reporterihääl huikab: “Sõitkem veel!”

——

Filmis tsiteeritud tegelased ja nende raamatud või veebsaidid samal teemal:

James Howard Kunstler:

The Long Emergency: Surviving the Converging Catastrophes of the Twenty-First Century

Geography of Nowhere: The Rise and Decline of America’s Man-Made Landscape

Home from Nowhere: Remaking Our Everyday World for the 21st Century

ning tema kodulehekülg http://www.kunstler.com/

.

Peter Calthorpe:

The Next American Metropolis: Ecology, Community, and the American Dream

The Regional City: Planning for the End of Sprawl

ja huvitav intervjuu temaga http://www.scottlondon.com/interviews/calthorpe.html

.

Michael T. Klare:

Resource Wars: The New Landscape of Global Conflict

Blood and Oil : The Dangers and Consequences of America’s Growing Dependency on Imported Petroleum

.

Richard Heinberg:

The Party’s Over : Oil, War and the Fate of Industrial Societies

A New Covenant With Nature: Notes on the End of Civilization and the Renewal of Culture

.

Matthew R. Simmons:

Twilight in the Desert: The Coming Saudi Oil Shock and the World Economy

ja tema firma kodulehekülg http://www.simmonsco-intl.com/

.

Michael C. Ruppert:

Crossing the Rubicon: The Decline of the American Empire at the End of the Age of Oil

.

Julian Darley:

Relocalize Now! : Getting Ready for Climate Change and the End of Cheap Oil

High Noon for Natural Gas: The New Energy Crisis

.

Colin Campbell:

The Coming Oil Crisis

.

Kenneth Deffeyes:

Hubbert’s Peak : The Impending World Oil Shortage

Beyond Oil : The View from Hubbert’s Peak

…Ka räägivad filmis rahvusvaheline energiakonsultant Steve Andrew
ja korporatsioonii Iranian Oil planeeringudirektor Ali Samsam Bakhtiari.

—–

Lisaks on neil teemadel postitatud minut.ee-keskkonnas, näiteks:


Epp Petrone on New Yorgis elav vabakutseline ajakirjanik. Igal esmaspäeval avaldab Rohelise Värava portaal www.greengate.ee lõike tema blogist. Epu täielik blogi asub aadressil http://eppppp.tahvel.info

76 mõtet ““Ameerika unistuse” lõpp

  1. andry

    väga hea ülevaade, aga kahe asjaga ma ei ole nõus. Suht lühinägelikud järeldused on need, mis mul karva turri ajavad.

    Esiteks, ma ise olen ka äärelinna poiss. Nõmmel kasvanud, Vabaduse puiestee ääres, mussakooli kõrval. Meil oli küll viljaaed (ema on mul talulaps ja peab siiani praktiliselt Tallinna linnas elades kanu) ja iluaed. Kasvuhoone ka.

    Mingit erilist maaviljelust me siiski ei harrastanud. Ema oli tööl ja meie ajasime oma asju vennaga. Aga suviti ööbisime telgis, talvel rookisime lund, sügisel lehti (ilge vingumise saatel muide, ei viitsinud ju). Mulda kärutasime ja muud niisugust. Looduselamused missugused!

    Maaelu see ei olnud jah, ja ma arvan, et inimkond liiigub siiski selles suunas – ohvrite ja vigade hinnaga, jah, aga millal seda teise hinna eest on tehtud – et põllumajandusega tegelevate inimeste protsent kahaneb veelgi.

    Ei viitsi pikalt selgitada, miks selles veendunud olem.

    Teiseks, see virin nafta pärast, no kamoon, monotoonne on see jutt. Nafta saab otsa, selge see. Iga asi saab otsa. Aga…

    Lugege ulmekaid, sõbrad. Energiaprobleemi lahendusi on mustmiljon, ja tippajud töötavad selle kallal pregu juba säherduse tempoga, et hallollus lainetab.

    Edasi tuleb minna nii, et pidevalt pilku selja taga ei hoia. Muidu on komistamine kindel.

    Päikest kõigile, tuli selline konkreetne kiri, aga olen lihtsalt unine.

    TATSUTAHIME, miks Su ploogi kommida ei saa. Jube ilus ploog muide.

    Loomulikult on säästev ja kokkuhoidev, keskkonnateadlik elulaad ainuõige. Aga selle asjaga on ka nii, et tuleb lihtsalt neid asju teha. Mitte rääkida.

  2. Eppppp Postituse autor

    Andry, ma mõtlesin ise ka, et äkki peaks selle omapoolsesse kommentaari kusagil lisama, et Eesti eeslinnad, aedlinnad, äärelinnad on palju looduslähedasemad kui see, mis on Ameerika suburbia.
    Kas sa said jala minna naabripoisi juurde või jäätist ostma? Kas saite kusagile ilma autota?
    Kas teil olid oma väiksed ökosüsteemid (peenrad, viljapuud, -põõsad)
    …See, kui kunstlik keskkond võib olla Ameerika eeslinn, seda ei kujutanud ma ise varem ettegi, kui polnud siiakanti sattunud. Kui esimest korda olin Justini vanematel, siis olin küll vapustatud sellest, et korralikke kõnniteid polnud ja autoga pidi sõitma absoluutselt igale poole, mis majast kaugemal.

    Aga miks käiata teemat “nafta on otsakorral” – ju me seda siis oluliseks teemaks peame.
    Ma loodan ka, et tippajud tötavad hoolega, aga ma kardan, et lihtsat lahendust ei ole. Või õigemini, see relokaliseerumine ja väikesed energiaallikad ongi lahenduseks.
    Sama seltskond teeb praegu uut filmi, mis konkreetsemat lahendustest räägib.

  3. Marje

    Terve talv kadestasin naabrinaist, kes tegi HondaCRVni kaks sammu, et viia laps kaks-kolm kvartalit eemal asuvasse lasteaeda, ise lykkasin iga ilmaga duubel-k2ru. R66mustasin ainult, et pepu on mul kaks korda v2iksem kui tal 🙂
    Ise 6nnega koos, kesklinn kiviga visata, t88le saab kuival ilmaga rattaga, maja taga 4 ruutu lilli ka 🙂
    Linn…
    Aga muidu jah, hea tekst. T2nud, et s6numit levitad

  4. Siiri

    Vaatasin ka seda filmi. Väga meeldis, hästi tehtud.
    Eesti äärelinnadel pole pooltki seda mõõtu, mis siin. Neid vahemaid ja rahvahulki on Eestis raske ette kujutada, mis siin on. Siin on kõik nii suur, et ka jalgrattaga kuhugi jõudmine võtab tunde.
    Venemaal on osa inimesi enda jaoks juba lahenduse leidnud ja Siberisse kolinud. http://www.vissarionest.com/

  5. andry

    Loomulikult ma käisin jala, ja pragu näiteks pole ma meelega autot ostnud, selleks end liikuda. Mul on ju nagunii istuv töö, natukenegi astumist ja hemorroidide tähtaeg nihkub eemale.

    Käes ongi aeg, kus inimesed liiguvad jälle laiali. Siberisse, maale…

    Muide, ma ise otsustasin eile just – kirjutasin järelehüüet Edgar Valterile – et ostan maale tare. Ehkki elan tänaval, millest läbisõitev auto tekitab sündmuse, tahan päris võssa. Olen juba nii vana:D

    Aga jah, ma siiski usun inimkonda. Ma olen skeptiline koos Runneliga, kui too ütleb: Kas teab teadus, mis on headus.

    Aga usun, et siiski teab.

    Kes ei tea, on äri ja majandusringkonnad

    http://www.epl.ee/artikkel_317136.html

  6. andry

    Ja armsale Marjele.

    Sina kadestasid naabrinaist.

    Kümne aasta pärast hakkab Su paks naabrinaine sind kadestama, kes sa ei hingelda, kui trepist üles lähed.

    Musi

  7. luna

    Nafta võib muidugi otsa lõppeda, aga ega autod seepärast kuhugi kao. Prantsusmaal näiteks on elektriauto tänavapildis üsna tavaline nähtus.

  8. bobik

    irige endale e-mule’i programm ja pange see film tirima. Bobik on näinud ja teab. On jah piraat, aga see on nagu juba neie kultuuri osa 😛
    Hiljem ostate orig. koopia ja kõik on rahul 😛

    Film on kõikjal olemas, ole mees ja otsi välja.

  9. andry

    veel sellest naftast ja elektrist.

    Viskasin just mingid pluusid püksid pesumasinasse.

    Ma võiks ju nad ka näpu vahel ära pesta, ma oskan küll. Matkamas käinud, sõjaväes olnud.

    Aga selle aja, mis ma pesukaru mängiksin, ma kirjutan parem hea loo.

    Ma ei tea, kas hea loo kasutegur kaalub üles pesupesemisele kulutatud energia.

    Kas keegi teab kindlalt, kaalub siis või mitte.

  10. Sekeldaja

    Ressursiprobleem on vaid üks osa inimkonna ees seisvatest probleemidest.
    See jutt on enam-vähem õige, aga naftaprobleem on ületatav, nagu iga probleem on ratsionaalselt ületatav, optimeeritav.
    Ainuke probleem, mis pole ületatav, on inimeste lollus ja korruptiivne võimustruktuur, mis seda lollust ära kasutab ja juba paar sajandit meie seljas parasiteerib.
    Selle priiskamise aega saab läbi, meil pole piisavalt ressursse, et sellist eliiti nuumata.
    Utoopia üliriigist ja maailmavõimust viib alati sinnakanti välja, igal impeeriumil on lõpp ja Ameerika impeeriumi hingekellad juba löövad.
    Ongi ammu aeg, pool planeeti nuumab Ameerikat finantsiliselt, mijlardid, incl Hiina, teevad orjatööd jänkide heaks, k.a. meie, eestlased.
    (dollarit emiteeritakse süüdimatult edas), intressid jõuvad kõik lõpuks, või vähemalt suur osa, Manhattanile.
    Tippajud on praegu tegevuses sellega, et eliit saaks oma elustiili jätkata, ma arvan. Alama rahva mured neid ei huvita. Selles on probleem.
    Üheks selliseks false flag operatsiooniks on kujunemas ka roheliste liikumine, kes näeb vaid probleemi ühte poolt, teisi muresid ignoreeritakse.
    Ignoreeritakse korporatiivsust, korruptsiooni, vaid see on oluline, et prügi sorteerida. See pole lahendus.
    Massidemokraatia pole võimeline tõsiste probleemide ilmnemisel iseenesest lahendusi pakkuma. Massidemokraatia vairjus ennast nuumav eliit ka ei ole, nad oskavad vaid parasiteerimist jätkata ja teevad kõik selleks, et mingi false flag käiguga saaks inimkonna seljas edasi ratsutada.
    Ma siiski loodan, et see ei õnnestu, et meie siin Eestis lahendame ükskord ka oma Estonia asjad, teie seal New yorgis WTC kollapsite asjad,
    süüdlased võetakse liistule ja seejärel täisxxxx planeet tehakse ehk ka korda ükskord.

  11. näide

    väga lõbus lugemine…
    keegi võiks ajaviiteks kokku lugeda (kui jõuab), mis asjades me veel parajasti tipus oleme… areng on juba ükskord selline seisund, et kogu aeg tuleb rekordeid teha ja edetabelis olla :D…

    PS! teadus ei tea, mis on headus, appi tuleb hoopis seadus …ehk sigadus

  12. Lee

    Tead, Epp, mis on kummaline… Me avaldasime sügisel ühe raamatu, Kolumbia filosoofi V.M. Rabolu “Hercolubus või punane planeet” ja ehkki mulle meeldis mu sõbra tõlge, häiris mind selle raamatu Põhja-Ameerika vaenulikkus, see suhtumine, et “varsti hakkab teil kõigil halb”. Ja kuna see jäi mind kriipima, leian ma neid mõtteid viimasel ajal väga erinevatest kohtadest ja erinevate autorite poolt öelduna. Nüüd siis sellest Sinu ümber jutustatud filmist…

  13. Eppppp Postituse autor

    Ma olen Sekeldajaga täiesti nõus, et ühele asjale (näiteks prügi sorteerimisele) keskendudes ei näe paljud rohelised suurt pilti. Ma ise üritan küll suurt pilti hoomata, üritan vähemalt…

    to Luna – autod ei kao jah, aga kütus kaob. Elektriauto – mida sa selle all mõtled? Elekter pole ise kütus. Vesinikautodest räägib see film päris põhjalikult.
    Geenius M.Hubbert, kes naftatipu nii täpselt ennustas ja välja arvutas, olevat suure osa oma elust arvanud, et leitakse mingi alternatiiv. Esialgu suhtus ta päikeseenergia kasutamisse skeptuiliselt, elu lõpus aga hakkas ta uskuma, et päikeseenergia kasutamine saab olema tulevik: http://en.wikipedia.org/wiki/M._King_Hubbert
    to Näide – Jah, mina isiklikult arvangi, et inimkond on praegu mitmes mõttes kriisi jõudmas. Kui laialt võtta, siis ühelt poolt kliima soojenemisega seotud looduskatastroofid ja maailmamere taseme tõus, teiselt poolt fossilkütuse otsasaamisega seotud kaosed.
    Üks huvitavamaid lähenemisi, mida olen sirvinud (tahan lugeda) – mis on ühist läbi ajaloo hukka läinud tsivilisatsioonidel, mis on nende lagunemise sümptomid:
    http://www.amazon.com/gp/product/0670033375/qid=1144153455/sr=2-2/ref=pd_bbs_b_2_2/103-9947551-6213405?s=books&v=glance&n=283155

  14. Eppppp Postituse autor

    Minu jaoks oli kõige segasem osa filmist see, et miks räägiti ainult uus-urbanismist, aga mitte tõelisest maale kolimisest.
    Ootan igatahes huviga uut filmi, mis keskendub võimalikele elustiilidele pärast fossiilkütuste kallinemist.

  15. feu

    Uus urbanism ehk seepärast et selline tihe kooselamine on energiakulult efektiivsem. Kui vaadata vanemaid linnu, mis on alguse saanud enne naftaaega, siis näeb kõrgeid maju ja kitsaid tänavaid. Ehkki elati ilma fossiilkütuseta, võimaldas selline tihedus suurel hulgal inimestest elada. Praegune rahvastik on liiga suureks paisunud, et lihtsalt maale kolida. Midagi sellist ehk tõestavad igasugused ökoloogilise jalajälje arvutused, liiga vähe maad inimese koha, ok produktiivset maad.

  16. teine epp

    viiel käes nõus sellega, et paljud roheaktivistid ei näe suurt pilti. paljud asjad saavad nimelt hoopis uue värvingu ja mõtte, kui vaadata asju ‘ülalt’.

    asi, mis mind eriti masendusse ajab ongi mitte see, et peab selgitustööd tegema ‘normaalsete inimeste’ seas, vaid et seda peab tegema ROHELISTE seas…

  17. mustikasupp

    ma ei ole seda küll veel viitsinud lõpuni vaadata, sest mu isa veel tõlgib neid asju, aga mulle jubedalt meeldivad need 50-60ndate kaadrid.
    Muide, miks sa need kirjad jälle väikseks panid? ma ei saa midagi aru, mis on kirjutautud…

  18. Aivar

    Netflixis on sellele filmile igatahes pikk järjekord, ma ei saagi seda jalamaid vaadata. Ja see on siis see paljukiidetud heaoluühiskond!

    Kas me sellist Ameerikat tahtsime!? 🙁

  19. Tatsutahime

    Elekter ei ole küll ise kütus, aga elektritootmine ei pruugi kindlasti olla naftast sõltuvuses. Samas ma ei usu, et alternatiivse elektritootmise võimaluste juures me üksiksõiduvahendeid väga kasutaksime – seega ühepereautod on pikas perspektiivis vist tõesti kaduv nähtus. Euroopa ja Jaapan investeerivad rongidesse. Need on keskkonnasõbralikumad ja tulevikus kindlamini kasutatavad. USA üks väga suuri probleeme on see, et nad ei suuda raudteeühendust optimeerida 🙂

    Aga mis puutub roheliste “probleemi ühe külje pealt nägemisse”, siis ma arvan, et siin on mitu erinevat aspekti:

    – tihti unustavad rohelised ära selle, et inimene on siiski ökosüsteemi osa. See, kui ma kulutan oma aega pesupesemisele, nõudepesemisele jne. ja ei saa samal ajal midagi kavalat välja mõelda, võib mu viia lõpuks sellisesse stressi, et ma teen midagi keskkonnale rohkem kahjulikku. Või näiteks ei leia lahendust juhitavale termotuumasünteesile, sest ma pesin pesu (ok, utreeritud näide).

    – kõike ei saa keskkonnale taandada. Kõike ei saa majandusele taandada. Kõike ei saa manipuleerivatele eliitidele taandada. J.n.e Maailm ja ühiskond on komplitseeritud süsteem, me ei saa optimeerida ainult ühe näitaja järgi (muidu teeme nagu USA teeb oma raudteega – ehitab hästi pikad kaubarongid ja üherööpmelise raudtee. Koormaveo suhtes pikal maal tundub mõistlik, aga tegelikult võiks dünaamilisem protsess (rohkem lühemaid ronge ja reisirongid) rohkem kasumit tuua 🙂

    – probleemid on komplitseeritumad kui pealt paistab. Näiteks: kas kasutada ühekordset või korduvkasutatavat kohvifiltrit? Ühekordse puhul viskame palju ära, tootmisele kuub paberit ja kütust. Korduvkasutava pesemisele kulub vett (ja seega ka kütust). Lisaks võivad mõned kohvijäänused (alati ei lähe kõik ilusti prügikasti) jääda kinni torudesse ja nende varasem vahetamine kulutab jälle palju energiat. Samas filter peab vastu aastaid. Siis võib muidugi veel loobuda kohvijoomisest (vt. üle-eelmine punkt kõrvalmõjude osas) või teha kannukohvi (tuleb teha uus arvutus vee- ja torukulu kohta). Ja see on ainult väga lihtne toiming. Mida keerukamad tegevused, seda keerukamad aspektid. Kas nende kõigi väljaarvutamine ei kaota lõpuks mõttetult palju energiat?

    – Kokkuvõttes: hea, kui kasvõi mingit otsagi keskkonnaga tegeldakse. Kui rohelisi ei oleks, siis läheksid asjad väga kiiresti väga halvaks. Lihtsalt peab olema teisi voole veel, et kokkuvõttes saaksime tasakaalustatud edasiliikumise.

    Andry. Kommentaaridest hiljem ja teises kohas.

  20. andry

    aitäh tatsu. hästi asjalik ja tasakaalukas jutt.

    Ma tahtsin veel lisada oma lapsepõlveloole äärelinnast, et see, mis toona oli vaikne äärelinn, on praegu praktiliselt kesklinn. Müra. kära, tossu, tolmu nii et ikka jätkub. Ja kõige tüütumad on Tallinna vahemaad.

    Seepärast naudingi väikelinnas (Rakveres elamist). Siinne kodutänav on nii vaikne, et inimesigi käib mööda 2,7 poole tunni jooksul. Ja kui ma kuhugile lähen, tarvitan liikumiseks oma kümmet varvast ja kahte tagajäset.

    Aga! Rakvere kohta öeldakse juba, et oh, see on praktiliselt Tallinna äärelinn. Hm.

    Mingi lahendus tuleks leida liigsele inimhulgale. Üksteise kukile elama? Ma ka ei tea.

  21. Eppppp Postituse autor

    Mingi lahendus liigsele inimhulgale nagunii tuleb, aga me ei tea:
    – mingi viirus, nagu linnugripp?
    – näljahädad ja looduskatastroofid, mis seotud kliima soojenemisega?
    – kaos, mis seotud kütuse lõppemisega? (Naftasõjad, rahutused, ka lihtsalt labaselt nälg)
    Aga hea uudis on see, et targal inimesel on ikka võimalik ellu jääda ja oma geenid edasi viia. Ja lõppkokkuvõttes on see kõik vaid üks ajaloo lehekülg sadade teiste hulgas…

    (Intonatsioon: selline, et ei saa aru, kas ta teeb nüüd nalja või on tõsine, ja ta ise ka ei saa aru)

  22. Klaus

    Seda et, ‘natural gas’ on eesti keeles ‘maagaas’. Kahju jah, et selliseid filme Eestis nii keeruline kätte saada.

  23. triin

    Tatsutahime väga hea, et selle aspekti välja tõid. Olen täiesti nõus. Leian end ka pidevalt sellistelt kaalutlustelt. Aga muidugi pole mul siin võimalik midagi arvutada. Aga sa Epp tead igasugu värki – keegi kindlasti on arvutanud ja netti üles pannud, et mida tüüpi keskkonnahoid siis tõesti on otstarbekas. ETVs oli täna saade Meie ka sel teemal, aga nägin kahjuks ainult lõppu.
    Eriti jabur oli siin Tallinnas kampaania, kui riputati üles plakatid: et see palakat on tehtud vanapaberist vms. No tore küll – mis hirmus energia jm.

  24. Tüdruk põllult

    Kuulge, võrrelge ikka võrreldavat! Nõmme (Andry näide ja õigustus) ei ole suburbia. Suburbia ei ole elukesskond, kust saab jala kooli-lasteaeda-poodi-sportima ja 15 minutiga kesklinna. Nõmme on näide suurepärasest elukesskonnast, filmiga paralleele tuues siis see Ameerika 1890.-ndate “äärelinn rikastele” suure maalapi ja ilusa haljastusega. Suburbia selle tegelikus mõistes on nt Rae valla vms kinnisvaraarendus kusagil põllul, kus ei olegi muud kui ainult majad ja teed. Seal hakkab samuti tekkima elustiil, et lapse kooliminekul peab üks vanematst koduseks jääma, et last kooli-trenni sõidutama (ühistransport puudub). Sul ei ole isegi lapsevankriga kuhugi jalutada ega midagi vaadata. Ent seegi on Ameerikaga võrreldes lapsemäng. Kui ikka sõidad iga päev 100 km tööle ja seda autos, mitte rongis…

  25. Eppppp Postituse autor

    Mul on raamatukogust tellitud üks raamat, mis peaks just sellistele igapäevastele valikutele keskenduma. Kui kätte saan, siis loen ja räägin teilegi!
    Näiteks mõtlen ma ise siin iga kord poes käies, et kas on loodussõbarlikum osta plastmassist pudelis või tetrapakis piim (tean-tean, kõige parem oleks, kui mul lehm oleks 😉

  26. Eppppp Postituse autor

    Ja vahepeal ilmunud Tüdruk põllult kommentaarile – just nimelt, need Rae valla jm põllu peale ehitatud on see tõeline suburbia.
    Seda sõna ei saagi hästi eesti keelde tõlkida, sest “eeslinn” pole päris see õige tõlge ka… Kuidas eesti keeles neid põllu peale ehitatud külasid kutsutakse?

  27. Mario

    Olen korra elanud kolme kuu vältel ühes sellises suburbias, millest siin juttu – kõige tipuks veel Eesti kurikuulsaimas nendest – Tiskre. Seal ei saanud ma kordagi aru, miks ma peaks üleüldse seal tahtma elada. Tagasi ei koliks sinna ka siis, kui peale makstaks.

    Väga hea lugemine. Filmi tahaks ka nüüd ära näha.

  28. Klaus

    eesti keeles nimetatakse neid suburbiaid minu meelest ‘lollidemaaks’.

  29. feu

    Filmist, see on netis täitsa olemas ja saadav, kui otsida vajalik torrent fail näiteks aadressilt http://www.torrentportal.com/ ja installeerida mingi programm (Bittorrent), mis selle järgi filmi kohale tirib. Asjakohane selgitus oli vist jaanuarikuu ajakirjas Digi, kindlasti on netis kah õpetusi. Asi on vist piraatlusena klassifitseeritav, aga kui õppeotstarbeks kasutada (ja maailma päästmiseks), siis peaks saama end välja rääkida 🙂
    Suburbia, eestikeelsed vasted on eeslinnastumine, valglinnastumine.
    Veel probleeme selle nähtusega: arendajad reklaamivad eluaseme soetamist kui investeeringut, aga selliste valglinna majade eluiga saab läbi siis kui pangalaen on tagasi makstud. Noh, püsti ikka seisab, aga väärtust ei ole, müüa on raske. Selline küla on monofunktsionaalne (puuduvad poed, jt vajalikud rajatised, olemasolevaid hooneid ei saa ka nendeks väga kujundada) kui ka enamasti ühetaolise elanikkonnaga (ligikaudu samavanad ja samasse sotsiaalsesse kihti kuuluvad tegelased). Kujutagem ette kui nad kõik jõuavad korraga teatud vanusesse, kus autojuhtimine muutub küsitavaks, samuti iseseisev toimetulek… see pole eriti helge tulevik.
    Hea inimsõbralik linn on polüfunktsionaalne, elu ja töökohad paiknevad lähestikku, ühes majas elavad koos eri sots rühmadesse kuuluvad inimesed. Näiteks naftaeelsetes linnades (vanalinnad) oli hoonete esimestel korrustel poed, kõrtsid, kontorid, kõrgemal eluruumid, erineva väärtusega, katusekambrid vaesematele jne. Elu käis nii sajandeid.

  30. Raina

    Mina plaaningi oma uue maja juures hakata harrastama peenraid (ja loodan, et õnnestub ka tehno-autonoomseid ressursse kasutada)- ikka, et oma salati, tilli ja maasikad jne saad oma aiast, mitte ei pea selleks autoga sõitma poodi või turule, lisaks kompostihunnik (milleks osta väetist?). Osadel naabritel juba on näiteks peenrad… nii et tagasi maale mõtteviis toimub eeslinnades ka väga hästi. Inglismaal ei tuleks mitte keegi selle pealegi, et oma aias hakata enda tarbeks kapsaid kasvatama.

    Ja kuigi Kakumäe infrastruktuur pole midagi erilist, saab trennis, poes, kontserdil käia ilma kesklinna lähedalegi sattumata… suvisel ajal näiteks käin nurgapoodides jalgrattagagi.

    Mind ajavad niisama mõttetud autosõidud täitsa närvi kohe – alles eile käisin kesklinna postkontoris tähitud kirja järel, mida seal polnudki (saadetud vanale vanalinna addressile), sest olin selle juba enne Õismäe postkontorist kätte saanud… siis olin küll vihane, et bürokraatia mind asja eest teist taga autoga jooksutas. Pauli kontor asub ka Kakumäele suht lähedal, nii et kui otseselt vaja pole, siis meie pere Merimetsast kesklinna poole ei satugi.

    Samas, kui ma elaks kuskil maal, nii 50-100 km Tallinnast, siis ma kulutaks kütust hoopis rohkem – kasvõi üks teatriskäik kuus oleks mulle pikem autosõit kui ma käiks teatris/kinos 10 korda siit Kakumäelt. Ja ma ei kujutaks sellist elu ette, et ma eremiidina kuskil võsas elan.

  31. luize

    Loen siin juba mitu päeva ja mõtlen, kuidas sobitada juttu kõik mõtted, mis lugedes tekkisid.
    Kõigepealt, kui ma otsustasin kolida elama uude majja, otsustasin ka, et muretsen uued kodumasinad. Sellised, mis säästavad energiat ja ühtlasi ka minu aega. On see piisav, või peaksin pigem asutama näiteks kogukonna pesumaja?
    Võitlen siiani survega osta auto, sest praktiliselt ei ole meil seda vaja. Vahel on, aga tõesti ainult vahel, igapäevase poeskäigu näiteks saab tehtud jala. Sõidame mehega kevadest sügiseni jalgrattaga, pealegi ei asu meie kummagi töökoht eriti kaugel, lapse kool on 100 meetrit eemal. Ja üleüldse elame me praktiliseks keset linna, nii et vajadus auto järele puudub.
    Meie kodu lähedal on mitu suurt kogumiskasti, kuhu saab viia eraldi paberit ja klaastaarat. Ma ei ole näinud küll, et keegi sinna viiks, aga kavatsen seda ise tegema hakata.
    Plastikust topsid viin oma kunstnikust sõbrale, kes segab seal sees värve.
    Kurjustan kodus kõigiga, kes jätavad niisama asja-eest teist taga tule põlema, vee jooksma või teleka mängima.

    Ma arvan, et olen keskmine eesti inimene keskmise arusaamisega normaalsetest eluviisidest. Kas see on piisav olemaks keskkonnasõbralik? See ei ole tegelikult vist õige sõna… ma ei oskagi õiget öelda vist. Aga ütleme siis nii, et see on elamine nõnda, et arvestatakse ka teiste vajadustega? kah ei ole vist päris õige. No ütleme siis nii, et see on elamine arvestusega, et homme tuleb ka elada, parem on kui seda saab teha samal viisil.

  32. Ek

    Mulle tundub, et valglinnastumise üks mootoritest on meile geenidega kaasa antud, nimelt vajadus, mida poolharitud arendaja ja maaklerid nimetavad privaatsuseks ja mida selle sõna õiges tähenduses uusarendused kindlasti ei paku kuid mis tegelikult võiks olla kirjeldatud kui territooriumi vajadus. St enamikel püsivalt ühes piirkonnas elutsevatel loomadel on oma territoorium, millel nad ennast turvaliselt tunnevad ja mida nad kaitsevad. Selle territooriumi suurus varieerub väga suurest kuni loomaaia 4*5 meetrise lapini, aga ta on olemas. Inimestel on samamoodi, ma ei usu et keegi ostab linna serva 30*40 maalapi selleks et seal teiste pilkude eest varjul olla, pigem ikka selleks , et tunda ennast turvaliselt omal territooriumil. Muuseas, ka linnas on selline territoriaalne jaotus võimalik, kui rakendada mõistlikku hoonestamist. Paraku dikteerib ka hoonestustiheduse kasumi maksimeerimise printsiip ja nii ehitatakse majad võimalikult suured kasutades ära kogu pinna mida oleks saanud kasutada privaatruumi või territooriumi loomiseks. Kui nüüd avalik linnaruum oma teostuselt ei paku samuti kompensatsiooni puuduoleva privaatterritooriumi osas, siis ei jäägi inimesel linnakodanikul muud üle kui kapselduda oma korterisse või suunduda elama linnast välja.

  33. Ulmeguru

    Esiteks retooriline küsimus, et kas kõige selle selgeks saamiseks (millest Eppppp oma postituses kirjutab) peab mingit filmi vaatama… 5-15 minutit mõttetööd ja iga arukas inimene jõuab isegi enam-vähem samadele järeldustele… ja jõuab ka inimene, kes pole ökohull, või kes pole eriti aktiivselt säherdust infot otsinud… mõningane kogus töötavat aju oleks siiski vajalik.

    See (ääre)linnaarengu ummik on ju ilmselge… ma ei räägi siin aedlinnadest, vaid just nn. lollideküladest. Samas on ka selge, et see kinnisvara-arendajaid ja muud taolist pööblit (ning nende sihtgruppi) ükski arukas jutt ei veenna. Nad lihtsalt ei mõtle, nad usuvad seda, mida neile räägitakse… või mida nad ise räägivad.

    Nafta lõpp! Millest kisa? Üks etapp saab läbi… ja siis? Elu tuleb pisut ümber korraldada… noh, seda on varemgi juhtunud. Ega mingit energiakriisi ju pole ja ei tule, sest tuumaenergia on ju olemas. Tuleb vaid üle saada tuumaenergeetika teemalistest võltshirmudest ja rahulikult asja edasi arendada. Tuumaenergeetika ajaloos on ju toimunud vaid kaks suurt «matsu»: Three Mile Island ja Tšernobõl. Kui palju on aga töötavaid jaamu? OK, need olid valusad matsud, aga siis tulekski asja arendamisega tegeleda, mitte pead populistide survel liiva sisse peita. Ilmselge on ju see, et kõik see alternatiivenergeetika (tuul, päike, malts jne.) on ju kõigest stiilipidu, mis reaalseid probleeme ei lahenda.

    Tegelikult käib mulle kohutavalt pinda see viimastel aastakümnetel üha levima hakanud teadusvaenulikkus. Loomulikult pole teadus abivahend kõikidele probleemidele, aga materiaalse maailma probleemidele on teadus ainuke, mis toimivaid lahendusi suudab pakkuda. Selle asemel on aga laiutav religioon (ma räägin just religioonist, aga mitte usust), sensitiivid ja väemehed ning ökofriiklus. Ausõna, täielik taandareng!

  34. luize

    kas ökofriiklus välistab teaduse? minu meelest võib ökot (ja peakski tegelikult) viljeleda rahulikult kogu aeg, olenemata sellest, mis kütust arajasti kasutatakse. see on pigem iseenese ümbert koristamine, et teistel oleks ka hea olla. me ju ei peereta söögilauas, mis sest, et kõhugaasid on ebamugavad.

  35. Ulmeguru

    Paljude puhul välistab ökofriiklus tõesti teaduse… suur hulk ökofriike ei erine eriti milleski mingitest sõgedatest sektantidest, kes su ukse taha Jumala sõna kuulutama tulevad… viga võib ka minus olla, aga kahjuks näen ma enamikes ökofriikides vaid lollitatud sõgedikke…

  36. feu

    Praegu mul J Diamondi raamat Collaps poole peal. Epp küsis et mis olid nende hääbunud tsivilisatsioonide allakäigu sümptomid. Sümptomid olid näiteks sõjad ressursside pärast. Preagu küll ei põhjendata käimasolevaid sõdu niimoodi, vaid räägitakse demokraatia viimisest vms.
    Laialt teada näide on Lihavõttesaare lugu, kus mõne parvega kohalepurjetanud elanikkond hävitas 400 aastaga saare rikkaliku looduse, metsad. Nemadki sõdisid, kui ressurssidega kitsaks läks. Selle asemel et kahanevate ressursside tingimustes kokku hoida, võistlesid nad kivikujude püstitamises, mille kohaleveoks ja püstitamiseks kulus ohtralt puitu. Me võime nüüd kujutada mille peale mõtlesid need inimesed kes viimased puud maha raiusid, millele lootsid. Võibolla, et see kuju tuleb (või mõni jumal selle kuju kaudu) ja aitab. Ja muidugi aitab rohkem neid kellel on suuremad kujud…
    Tänapäeva maailm on väga sarnane sellele saarele, lähim sarnane planeet on oioi kui kaugel. Mis võiks olla kivikujude vaste, millele loodame? Kirikud? Teadus? Juhitav termotuumareaktsioon? Vesinikuenergeetika?
    Tsivilisatsiooni hääbumine oli aeglane protsess, inimpõlve jooksul raskesti jälgitav. Eks kuulati siis ka vanavanemate juttu rohelisemast murust ja naerdi. Ja võideldi vapralt edasi igapäevaraskustega, täie auruga…. Mõnda laiema silmaringiga kodanikku ehk sõimati ökofriigiks 🙂

  37. Ulmeguru

    Kui tervet elu elada ei jõua, siis ela pool… kui elada ei taha, siis võta köis ja otsi konks ning tee arukas tegu… ära süüdista teisi, kellele meeldib elu.

    Mine ja hääbu omaette… tsivilisatsioon ei hääbu kuhugi, ajalugu tagasi ei keera ning progressi pudelisse ei topi… toimuvad lihtsalt mõningad muutused.

  38. tohlakas

    Mis puutub Nõmmesse, siis tunnen ennast maailma priviligeeritute esimesse protsenti kuuluvat. Aga ka Eestis on juba “suburbiate” maitse suhu saadud – luhtadele, kuhu kunagi talumees isegi koerakuuti ei püstitanud, kerkivad küprokist “udukülad”.

  39. Eppppp Postituse autor

    Tuumaenergiast räägiti filmis vaid riivamisi. Oli umbes selline lause “Tuumaenergia-jaamade suhtes on aga, ning paljuski õigusega, suur avalik vastuseis nende ohtlikkuse ning nende saasteteguri tõttu.”

    Tuumaenergia on igatahes teema, mida veel edasi tahan uurida.

  40. mustikasupp

    Ei, no jah…
    Ma ei tea, mis see on. Mingi aja tagant läheb kommentaaride ja sissekannete tekst kole väikseks. Midagi ei saa aru. Äkki on viga hoopis minu arvutis? Oskab keegi aidata?

  41. triin

    mulle on ka mulje jäänud, et tuumaenergiahirmud on minevikuhirmud. Ulmeguru on küll väga äkiline, aga ma ka ei tahaks oma rannale tuulikuid – kus siis rändlinnud peatuvad? Jutu mõte selles, et seda keskonnasäästlikku hoiakut ja ökoelulaadi propageeritakse tihti tõesti ilma kaine mõistuse abita. Mulle ei meeldi absoluutselt sellised egorahuldavad abinõud, millest muud kasu pole.

  42. Raina

    Ulmeguruga nõustuvalt.. loomulikult ei pea keegi seda filmi vaatama, et vastavaid järeldusi teha, sellist materjali – raamatuid ja artikleid on lademes.

    Igasugune fiiklus on mullegi vastuvõtmatu aga mis on ökofriiklus? Kui ma kõike näiteks ei lase poes kilekotti panna, sest mul on oma riidekott kaasas, siis vist ei ole veel friik aga kusmaalt see friiklus algab?

    Tuuleenenergia poolt olen mina küll… ega neid tuulikuid ei panda püsti lindude rändeteedele või pesitsuspaikadele.

  43. feu

    Tuuleenergiat on muidugi külluses, aga teda pole pidevalt. Tänapäevaühiskonnal on vaja nn varustuskindlust. Aga eks saab ilma selleta ka hakkama kui häda käes. Tuuleenergiaga saab näiteks laevu liigutada, aga igapäevast autosõitu korraldada hästi ei saa. Jälle jõuame elustiili juurde.

  44. Ulmeguru

    Alustaks ökofriiklusest. Nimetan selle terminiga isikuid, kes kõikjalt ahmivad infokillukesi, mis toetavad nende rohelise mõttelaadi stiilipidu… ja samas unustatakse terve mõistus ära… mul pole midagi nn. rohelise mõttelaadi vastu, aga mulle ei meeldi kui terve mõistus tuttu pannakse ning see roheline mõtteviis hakkab meenutama miskit sektantliku usufanatismi vormi.

    Siin ülalpool oli väga hea arutlus kohvifiltrite teemal… noh, et ei ole ühest lahendust, et ise tuleb vastavalt vajadusele ja võimalustele see valik teha. Ökofriik ei arutle sellise küsimuse üle, vaid hangib kohe selle püsifiltri, sest ühekordne on laristamine…

    Näiteks, miski vägi ei sunni mind ja mu naist marlimähkmete manu… samas ajab näiteks mul kohutavalt harja punaseks see iga-aastane telefoniraamatute saatmine… las need puud kasvavad… mul ei ole iga aasta uut telefoniraamatut vaja.

    Ma olen seda juba kunagi Epu blogis öelnud, et ka mina käin poes riidekotiga ning ka mulle ei meeldi see loll komme iga juurikat omaette kilekotti toppida. Eriline jaburus on see mis (vähemalt) Selveris toimub… et ostad salati, see pannakse plastikkarpi ning karp omakorda kilekotti. OK, ma saan aru, et see karp võib kotis lahti minna, aga pandagu siis korralikku karpi või pandagu see salat lihtsalt kilekotti… topeltpakend on igal juhul idiootne.

    Energeetikaga on niisamuti. Elektrit on vaja ja kõik. Alternatiivenergeetika on tore asi ning ma pole kusagil öelnud, et ma oleks tuulegeneraatorite vastu, aga need ei toida ära… isegi siin saarel pole pidevalt tuult, mis veel sisemaast rääkida. Päikeseenergeetika on ju siinmail suisa nonsens… kuigi ka sellega tegeletakse, aga see on siiski suht jõuka originaalitseja stiilipidu.

    Tuumaenergeetikast soovitaks aga vaadata algtõdesid: http://en.wikipedia.org/wiki/Nuclear_power

    Ning mõttemänguks soovitaks kujutada ette olukorda, kus näiteks tuleks kaks ja pool ööpäeva elektrita läbi ajada (meie pere eelmise aasta jaanuaritormis) ning mõelda, et kas on hea elu… meil oli veel suht mõnus, sest ahjuküte ja puupliit.

  45. Eppppp Postituse autor

    Mulle tundub, et on nõudlus selliste laia vaatega ja mitte nii-öelda) ökofriiklusesse kalduvate ekspertide-seletajate järgi.

    Midagi meie keskkonnaga ON toimumas, seda ei vaidlusta vist keegi, kes natukenegi teemaga kursis. Aga seda adekvaatset infot aja taga nagu tuult väljal.

    Tuumaenergeetika probleem, lisaks rahva hirmule, on mu teada ka reostus. Mitte CO2, selle suhtes on tuumajaamad üsna pisikesed reostajad, aga muidugi radioaktiivne jääkprodukt, millest on raske lahti saada nii, et see kudagile kiirgama ei jää.
    Kui ette kujutada energiakriisi jõudnud ühiskonda, siis võib siin olla kaks probleemi
    – tuumajaamade ehitamine nõuab liiga palju ressursse ja koordineeritust, mida järsku pole enam kusagilt võtta
    – ning ei suudeta teostada jääkainete korralikku mahamatmist jne.

    Tundub, et just praegu on õige aeg energeetika alasteks vaidlusteks ja arutlusteks, aga ega neid arutlusi just üleliia ei peeta…

    See film “End of Suburbia” on selline parajalt õuduka moodi populistlik tehtud just selleks, et uinunud ameeriklasi raputada.

  46. feu

    Eespool ütles ulmeguru väga hea märkuse, et mingit kollapsit ei tule, toimuvad vaid mõningad muutused. See, et me saame rääkida hukkunud tsivilisatsioonidest on tagantjärgitarkus, et oli kord saarel mets ja siis 400 a hiljem enam polnud. Aga kui meil õnnestuks seal saarel külas käia, siis need muutused, mis inimese eluea jooksul toimuvad, on tühised. Ja see rahvas oleks mingil suvalisel ajahetkel kindlasti nagu iga teinegi, keskmiselt õnnelik, oma rõõmude ja muredega. Võibolla isegi sama õnnelikud kui nigeerlased tänapäeval (http://www.ekspress.ee/viewdoc/FFCFA14BC4D0BF3CC2257109003E4D23)
    Süngeks kipub pilt minema, siis kui hakkame mitme inimpõlve taha mõtlema, minevikku või tulevikku.

  47. sk

    tuumaenergiast: komistasin mingi analüüsi otsa, kus väideti, et kui ehitada nii palju tuumaelektrijaamu, et need kataksid kogu inimrahva tänase energiatarbimise, mitte paar protsenti nagu praegu, siis lõpeksid ka tuumakütuse teadaolevad varud lähikümnenditel.

  48. feu

    Kuidas oleks, Ulmeguru, kui ehitaks sinna teie saarele ühe tuumaelektrijaama?
    🙂

  49. Henri

    Suburbia filmi näitasime eelmisel detsembril toimunud Von Krahli akadeemia, Ööylikooli ja ELFi koostoos tehtud loenguseerias ökoloogiast. Samas näitasime enne Aleks Lotmani loengut ka filmi “The Future of Food” mis on samuti päris hea dok. Soovitan soojalt.

    Energia teemal – mis saab ilmselt yks esimesi resursse olema millega inimkond nö. vastu lage jookseb – on meeletult infot tekkinud viimaste aastate jooksul. Kompileerisime koos Toomasega sel teemal 2004-2005 materjalidest infokogu mille põhjal tegime mõned loengud ja artiklid. Lyhidalt yhtegi nö ‘silver bullet’ lahendust ei ole. Kivisöe ja tuumakytusega saab samuti kitsas olema – kõik ennustused räägivad tänasest kasutustasemest mitte eksponentsiaalsest kasvavast kasutusest, mis tekib siis kui nafta langusesse läheb.

    Jakob von Uexkulli loeng millest siin viidatud Maalehe artiklis juttu oli väga hea. Helis ja pildis panime selle yles – kuulake ja mõelge: http://www.kultuur.info/Uexkull

    Kutsusime ta ka sygisesse Von Krahli Akadeemiasse kõnelema. Ta lubas siin olla septembri lõpus.

    Paar päeva tagasi avati ka uus keskkonna telekanal yhe Briti stuudio ja UNDP koostöös: http://www.green.tv

  50. kainer

    Olen selle filmi vaid reklaamklippe näinud, aga see eest näen ameerika elustiili iga päev. Valdav enamik kolleege sõidab tööle rohkem kui 15 miili kauguselt. Ja samas enamiku ümbruskonnast moodustab parkla. Lausautostumine on justkui positiivse tagasisidega protsess. Autod on vaja suurte vahemaade pärast ja vahemaad vaid kasvavad suuremate parklate pärast. Aga samas, ei ole ma näinud ühtegi pesukuivatamist õues. Kogu pesu kuivatatakse kuuma õhuga trummlis. Sest naaber tõenäoliselt ei salli sinu aluspükse näha. Aeda majade ümber tavaliselt ei ole ja ei usu, et korteris on privaatsus väiksem kui ameerika suburbias.

    Igal juhul asi millest Eesti võiks hoiduda. Kuigi Harjumaa juba varsti ongi selline.

  51. Eppppp Postituse autor

    Selle kohta olla indiaanlased juba ammu öelnud: kes pärast naerab, naerab paremini…
    Sama ütlusega võivad peagi muheldes nõustuda Suur-Tallinnast välja jäävad Eesti piirkonnad…

  52. Aivo

    Hei,

    Peale seda, kui naine filmi näitas hakkas teema ennastki huvitama ning proovisin teha mõned arvutused. Kui eeldada, et kogu naftatoodang läheb praegu energiaks, ning eeldada, et me oskame miskitmoodi muud energiallikat kasutada vesinikuautodes vms kohtades, siis tuleb välja, et me peaksime näiteks tuumaenergia tootmist suurendama kogu maailmas

  53. Aivo

    … umbes 5-30 korda. Selleks jätkata oma harjumuspärast elu. Arvutused võivad vabalt mööda olla ja sõltuvad väga palju sellest, kust võtta andmed päevase naftatootmise ja eletrienergiatoomiste kohta. Igasugused kasutegurid ja kaod jms asjad on muidugi arvestamata jäänud.

    Ei olegi väga ulmeline number? Praegu on maailmas 400 tuumajaama, teeme siis 2000 (või 13 000?) jaama juurde? Samas ei ole tavaline tuumakütus ka väga lõpmatu asi ning arvatakse, et odavamat tuumakütust jagub praeguse tarbimise korral 50 aastaks. Suurenenud tarbimise korral siis eriti ei jagu?

    Termotuumareaktorist saab ehk elektrit 2060-70. Keegi, kes oskab, võib arvutada, kuipalju õnnestuks suurendada taastuvatest allikatest energiatootmist. Ma arvan, et mitte väga palju.

    Mina sain enda jaoks mõtte, et inimkonnal lihtsalt ei ole enam vastavat energiaallikat, et jätkata senisel määral energiatarbimist. Mis on üpris kehv lugu.

  54. ullike

    see näib küll olevat et senist viisi edasi laristada enam kaua ei kannata. mõne aja peab rahakott veelvastu aga siis? nii et igal juhul on arukas hakata mõtlema kuidas vähemate nõudmistega toime tulla.

    näh, tegin sellise pisut tobeda katse et kuidas on ilma elektrita ja kolisin onni kesk välju. kuigi algne idee oli lihtsalt üüri maksmisest hoiduda. peale nelja kuud olen juba harjund. raadiot- telekat ei taha niikuinii, külmiku aset täidab vana kaev, pesuvärk käsitsi, liigun jalgratta abil, õhtuti vahin tulle ja toon flöödil kuuldavale kohutavaid helisid- aga kuna kedagi läheduses pole siis on kama kaks. ilgelt romantiline värk aga piisavalt ebamugav. sedasi saab elada küll kui oled üksi või tahad veeta mõne hipiliku hetke rikka ühiskonna rüpes peesitades. ent laiemas laastus?

    alternatiivsetest energiatest on eelnevalt kirjutet, kordamisel pole mõtet ent igasugused sellesuunalised projektid on siiski suhtkoht väikesemõõdulised nii et tööstust sedasi ülal ei pea. sageli kipuvad ökoapostlid olema ka üsna eluvõõrad ja lutiitlikud tegelased, ah, tööstus on üks kapitalistlik rämps ja milleks seda vaja… aga küünlaid ise valada muidugist ei viitsi:)

    aegajalt meenub suurepärane lugu trifiididest ja siis paistab et kogu ilm on väljapääsmatult apokalüptilises ringis. selline madmaxilik värk.

    ei tulegi pähe et keegi miskit arvestatavat lahendust oleks pakkund ja nii lohutan end juba mõnd aastat Edgar Morini mõttega et ikka võib ette tulla midagi ennustamatut- hetkedel mil ei oska mõistuslikult näha mingit väljapääsu, ühtegi lahendust, võib juhtuda (kuigi võib ka mitte;) et eraldiseisvad seigad justkui akumuleeruvad ning loovad mingi ootamatu lahenduse. teate ju küll, kui Annuška poleks kukkund…

  55. Dragon

    Räägime põhiliselt kütustest ja energiast aga kahjuks hakkavad lõppema ka muud ressursid. Millest elektriautodele mootoreid teha kui vask varsti (20 a. pärast) otsas?

  56. rm

    Väga huvitav ja mõtlemapanev lugu. Kogu loo moraal in ikkagi ameerika priiskava elustiili ja üleautostumise aadressil. Neid maailmalõpufilme on ikka tehtud, siiski tunduvad need rohkem moraali tõstmiseks. Teaduslikku täpsust on taoliste filmide puhul väga keeruline kontrollida. Inimesed mõtlesid lihtsalt välja mooduse, kuidas naftat odavalt maapõuest kätte saada ja efektiivselt kasutada. Samamoodi tuleb leida moodus kuidas vesinik veest kätte saada ja seda samalihtsalt kasutada. Vesinikkütuse põhiprobleemideks on hoiustamine ja lollikindel kasutamine, kuna tegu on märksa ohtlikuma kütusega. Võibolla peakski pöialt hoidma, et nafta ruttu lõppeks, saab praegune põlvkond ka põnevamat elu näha 🙂

  57. Jajah

    Lõpetage ära nüüd see ingumine energia otsasaamise kohta!Tõesti,energia saadusi on tõesti mustmiljon ja üks nendest on vesinik!Jah,lähmegi naftast otse üle vesinikule.Niikaua,kui seda naftat veel on lükatakse vesiniku jaamad käima selle abil.Ega nii negatiivselt ka siis ei saa suhtuda,et nafta otsas,siis istun kodus ja vaatan Reporterit!Nii ei saa.Elu läheb edasi.Vesinik ON meie tulevik,kui sa Epp vähegi viitsid interneti otsingut kasutada!
    PS:me ei ela USA’s ja meil EI ole 1 3ndik autosid.Me oleme väike riik,küll see vesinik siin ka kunagi toimima hakkab!

  58. Haljazme

    hm … njah, eks ta ole …
    siin kommijatele tahaksin kohe laiata, et vat just maal on elu, keegi arvas, et talle ei sobiks maa, ei saaks teatrisse. Thor Heierdahl suht õigesti ütles, muusika ja teater jne ongi ju ainult korvamaks seda, millest linnastudes ilma oleme jäänud. Ise ka tln’s töötan, aga maale sünnikodusse vahel sattudes on küll telekad ja raadiod ja teater viimased asjad, millest mõtlen!
    Iga kord saan sihukese osoonilaksu algul, seejärel, kui jõuab öö, pole kusagil võrreldavat tähistaevast näinud, kui seda on sügaval Alutaguse metsade vahel kaugel linna valguskumast …
    Mis puutub veel vesinikku, siis ei saa aru, millist vesinikkütust mõtlete siin?
    sisuliselt ju üheainsa vesiniku aatomi siseenergia nii suur, et sellega saaks USA keskmist linna terve aasta valgustada (võrdlus umbes 5a tagune, ‘bolla enam ei saaks kuudki :P) Probleem ainult selles, et hetkel veel ei suudeta selle energia vabanemist kontrollida kuidagi (kuigi vist mõned teadlased lootust andnud). Niiet, tsiteerides oma õde, tulevikus iga mees kodus paku peal kirvega H2 molekule purustab ja suht energiaküllaselt elab. Vesinik nüid ikke otsa ei lõppe ja kui ikke lõpeb (niiet ka elu ammu lakanud Maal), toome avakosmosest juurde 😀

  59. Haljazme

    ahjah, vaesekesed olid paar päeva elektrita ? Vat sial minu maakodus sihuke teema, et praegugi suht tavaline päevane katkestus, kui olin pisike poiskne alles, oli sageli ikke suurte lumetormidega nädal otsa jutti elekter ää, ei jäänud miski tegemata ega ükski pudulojus talitamata … Oma viimase sünna otsustasin pidada ka sihukeses huvitavamas stiilis, et … üürisime Pedassaare puhkemaja (http://www.rmk.ee/pages.php3/01031302,661), väljas oli ikke suht külm ja ega seal seeski suurt sooja saanud, aga üritus oli ikke 300% õnnestunud, ei mingit muusikat, telekat ega arvuteid, elektrit, samas oli vaja palju tööd teha, et oleks, mida lõkkesse visata ja kõhtu panna, seega puude korjamise ja muu sahmerdamisega sai parajalt aeg sisustatud, et lõpptulemusena ei suutnud mitte keegi end lolliks juua, nagu see linnaürituste puhul tavaline on …

  60. Daniel

    I have to say, that I could not agree with you in 100% regarding lõpp, but it’s just my opinion, which could be wrong 🙂

  61. Pingback: Nafta; ülevaade, lingivalik « Homo homini homo est

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.