Kuidas tõmmatakse ränduril nahka üle kõrvade…

Jätkan rännulainetel:

http://www.rebaseonu.net/go/aafrika/p/yhe_skammi_anatoomia/ Kuidas Rebaseonul nahk üle kõrvade tõmmati.

Ja ise kopin siia enda ja Airi kirja sõpradele aastast 2001, kus me kirjeldame, kuidas meil esimesel päeval Indias raha välja peteti, kuigi me NII pingutasime, et seda vältida.

ALUSTAB EPP
…Lopuks oleme lennukist maas, ja jamad algavad. Kell on kolm oosel. /—/
Meil on meeles lugematul hulgal opetussonu, kuidas laane inimeselt tahetakse esimesel paeval kymme nahka seljast koorida. Marsime otsustavalt mooda koigist lennujaama ees rookivatest takso- ja rikshameestest, yritades naole manada ilmet “Ma olen Indias juba mitmendat korda, mind te juba ei peta!”
Konnime nurgataguseni ja lopetame teeskluse. Mida varahommikul vooras suurlinnas peale hakata? /—/
Asume lennujaamast kaugemale kesklinna poole vantsima. Kummalises, ilma muruta pargis magavad voi kukitavad halli varvi, vaga tolmused inimesed. Vahime neid, suu ammuli, jarsku aga markame, et oleme tagasi joudnud lennujaama ette. See on ringtee!
Valime teise tee ja leiame selle aarest solgitiigi. Jarsku hakkab maapind tiigi aares liigutama ja osutub halliks metsseaks.

Enamik maastikust, nii kaugele, kui silm ulatub, on toeline slumm, meenutades oma pildilt ja lohnalt naiteks Paaskyla prygimage.

Vahepeal tuleb konniteelt soiduteele astuda, sest konniteele on yks perekond asetanud tuulevarjuks paar kasti ja on sinna rajanud oma kodu, pereema parasjagu pyhib prahti ara soiduteele. Inimesele on elamiseks tegelikult nii vahe vaja, motlen ma, ja peale tuleb “eksistentsiaalne ang”, mida India reisiraamat lubas. Elu mote voib siin toesti selguda.

JATKAB AIRI
Veendunud, et 100 000 turistist oleme esimesed, kes ei lase ennast lollitada, votame takso alles kilomeetri kaugusel lennujaamast, odavast tsoonist.
Pika tingimise peale lepime taksojuhiga kokku enam-vahem odava hinna.

Takso hakkab soitma, aga siis peatub ta suvalise putka juures. Seal ootab ees yks sober, kes meie juhist paremat inglise keelt oskab. Ta asub meid kategoorilisel toonil opetama: praegu olla louna-Indiasse soitmiseks korgaeg, nii et meil praktiliselt voimatu kiiresti piletit saada, peaksime soitma hoopis bussiga.

Siis karjuvad mehed omavahel monda aega arusaamatus keeles. Ja siis teatab inglise keelt valdav sober meile sama kategooriliselt kui enne: ta teab kindlalt, et me peame minema raudteejaama, sest rongiga soita on mugavam kui bussiga.

“Me peame nyyd soitma hakkama!” teatab Epp kategooriliselt, ja me asume liikuma. Mida see sober meist tahtis, jai segaseks. Kas ta tahtis meile jootraha eest nou anda?
Raudteejaama juures hyppavad aga meie kleenukesele taksojuhile juurde neli paksu indiajommi, selgitavad talle, et ta on eksinud, ja meile, et ainult nende kaudu on voimalik rongile piletit saada ja toeline jaam asub hoopis teises kohas. Nad teevad seda nii energiliselt, et vaidluse loppedes ytleb Epp mind olevat naost punase.

Epp ise istub tykk aega vaikselt ja ytleb, et tal on nyyd vist kultuurishokk.
Neli meest, kellele asja 10 korda “ei” oleme ytelnud, passivad meie noutut istumist paari meetri kauguselt.

“Kas siin toesti politseid pole, kelle kaest adekvaatset infot saada?” karjub Epp nende poole. Jarsku on mehed kadunud.
Aga jargmisel hetkel on peroonil ilmutus, peajagu teistest suurem ja toeliselt sobraliku moega habemik, kes kuulab meie muret ja on sygavalt nordinud, kuidas meid petta tahetakse.
Ta selgitab, et toeline jaam asub poole tunni tee kaugusel ja hopsti! eneselegi ootamatult istume temaga koos yhes taksos. Mees votab taskust mobiili ja helistab, et kas meie jaoks pileteid jagub. Epp tahab talle avitamise eest pisut tippi anda, nagu siin maal kombeks, aga mees ei taha votta. “Oh, mis te nyyd,” torjub ta.

Siis annab Epp, kuldsyda, kingituse – peotaie musta leiva kaarusid, nelja-aastasele tytrele viimiseks, kellest oleme juba joudnud kuulda. Mees maitseb meie leiba pika hambaga ja ytleb: “Sellel ei ole yldse maitset!” ja ulatab peotaie aknast valja soprqadele: “Nemad on minu toelised lapsed,” sonab ta.

“Sobrad” aga ei ole keegi muu, kui neljaliikmeline kamp, kellest asja lahti saime. Peale lyhikest karjumist hyppab rooli seesama koige paksem tyyp, kellele enne olen kurjalt peale karatanud.

JATKAB EPP
Olen kyll veidi pettunud, et meid niimoodi tanavamaffia poolt on lolliks tehtud, aga ma olen kaval: enne, kui soitma hakata, tuleb alati hind kindalt kokku leppida. “35 ruupiat,” ytleb meie uus hea sober.
Takso soidab tykk aega. Jouan usalduslikult oma uuele sobrale ara raakida, et oleme Indias otsimas elu motet ja teeme seda esimest paeva. “Esimest paeva?” kysib sober lahkelt naeratades yle.
Siis oleme kohal. “Arve on…400 ruupiat'” teatavad habemikud. Meie sober krabab kusagilt mingi paberi ja hakkab imekiiresti midagi seletama ja arvutama. “Arve pidi ju olema 35 ruupiat!” – “Ei, see on kilomeetri hind!”
Mida peavad tegema kaks noort naisterahvast kahe kurja habemega mehe vastu? Mul tuli pisar silmanurka ja yritasin seda hoolega ka valja naidata.

Seepeale laheb hind natuke madalamaks ja me maksame selle ara, teades, et oleme nagunii maksnud uskumatult kalli hinna.
Oleme nyyd uues raudteejaamas. Siin haagib end kohe ligi uus mehike, jouan veel margata, kuidas ylejaanud hagijakari end eemale tombab. Me oleme nyyd tema saak. Hindud ei tarbi reisiraamatu andmetel yldse alkoholi, aga mehikese suust tuleb puhast alkoholihaisu. Ta teatab, et on agent ja saab meile pileti myya.
Marsime tast vaarikalt mooda ja kysime letist piletit. “Ei ole tanaseks,” ytleb ametnik. Mehike keksib meil korval: “Noh, naete, te peate ikkagi minu kaest ostma” Ka ametnik kinnitab: “Peate jah!”
Mul on tosiselt korini. “Kust sina selle pileti siis saad?” karatan ma talle. – “Mina olen ju agent, madam.”
Loomulikult ostame me pileti talt. Ja kindlasti jalle “with good price“…

4 arvamust “Kuidas tõmmatakse ränduril nahka üle kõrvade…” kohta

  1. uhh, see rebaseonu anatoomia on ikka hää. No ikka on.

    Ja kogemus on ju õppetund.
    Iga raha eest saadud kogemus on odavalt saadud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.