Miks ma reisin?

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. väga hea lugu. Mul on sel kevadel eriline reisikihk. Loen vahel trip.eed ja unistan. Viimastel aastatel pole eriti reisida saanud, sest ma ei viitsi lastega mässata reisil. Reisilt tahaks just vabadust kulgeda, mida lastega raske ühildada. Nüüd lapsed suuremad, tasub unistada ja saab reisidagi.
    (Sügiseti tahan kooli minna ;-).)

  2. palju õigeid ja häid mõtteid..
    aga raiskamisega seoses – no lootusetu, kuidas reisil kontroll enda üle ära kaob. kallis riigis muidugi pole probleemi, aga kui oled kuskil odavamas kohas, siis tahaks ju kõike ja kohe ja kindlasti…

  3. Minu optimistlik meel on tänu reisimisele tugevalt edasi arenenud. On raske leida asja, mis lööks mind rivist välja. Jäime rongist maha? Saime kohalikelt kaupmeestelt armetult petta? Pärast tundide kaupa mööda linna jooksmist ei leia ikka odavat tuba? Sellistel puhkudel küsin endalt: aga miks ma tulin reisile? Kas selleks, et rahulikult oma toas magada?

    Hea koht.

    Lõpunael hea pehme, aga sügavalt sisse tulev.

  4. see on Epp, su parim tükk, ausõna. Või sa lihtsalt leidsid mu tunnetele õiged sõnad…
    Ma kahjuks pole veel Euroopast välja jõudnud, kuid elu kõige ilusam reis oli pikalt ette valmistatud sitsiilia tripp, netist tõmmatud inff, reisiraamatud jne. Kui viimasel õhtul helistas Toni nõbu ja kutsus meid Lõuna-Hispaaniasse… Pidi vaba korter olema tema oma kõrval ning maksis vähe… Sõitsime siis sinna, 10 aastat vana kaardiga ( kus toda küla polnud üldse märgitud), ning veel vanema autoga.. Nii metsikut loodust ja mõnusaid kohti…. Tagasiteel, kuna Barcelonas öömaja ei leidnud, siis avastasime veel lemmikkoha Cadaques.. kuhu oleme veel tagasi läinud, ning sai ka Lõuna-Prantsusmaal peatatud…. Sitsiiliani pole me veel koos jõudnud..

  5. Reisimine on tore harrastus.
    Kuid ei tohi ju unustada vanainimesi:

    Arnold Rüütel on vana mees.

    Vanade inimeste organism ja eelkõike mõistus ei tööta enam hästi.

    Seepärast tuleks talle saata vanainimestele mõeldud abivahendeid, näiteks vanurite vitamiine, sooja pesu, kargud, siiber, mida kellegil kodust vanavanematest üle on jäänud.

    Et vanainimene ikka ennast hästi tuneks.

    Meie kõigi poolt lugupeetud presidendile saab asju saata aadressil :
    Vabariigi Presidendi Kantselei postiaadress on
    A. Weizenbergi 39
    15050
    Tallinn

  6. Lugedes neid reisijutte meenutan nostalgiaga oma reise 50-nendate alguses VENEMAALE! Mu kõige esimene toimus vist 49 Aasovi mere äärede Mariupolisse kagete sugulaste juurde. Tallinn-Moskva oli normaalne tolleaegne magamisvagun. Edasi Moskva-Harkov. Segavagun (cмeшeннeый вaгoн), mis tähendas, et alumisel naril istuti, üleval magati. Pileti sain tänu nn “üliõpilaskassale” peale poolt päeva sabas seismist Kurski vaksalis, aga alumise, istekoha. Rong väljus õhtul. Ja kuigi mu vene keel oli veel väga vilets, ajasime terve öö juttu vene mužikkidega ning jõime tohutul hulgal teed, mis oli pea kohustuslik neis pikamaa rongides. Minu jaoks olid need põrgulikult huvitavad jutuajamised. Lihtne vene inimene on lahtise hingega ja südamlik. Ei ole võrreldav nende juhusteotsijatega, kes Eestisse paremat elu otsima on tulnud. Pole midagi erilist, kui su kaaslane räägib ära kogu oma eluloo.
    Harkov-Mariupol – ülemine nari. Magasin kui kott. Tagasi tulles õnnestus hankida “kolmas riiul” – pakiriiul. Otsevagun haagiti Stalinos (Donetsk) Moskva rongi sappa. Sõit kestis kolm päeva. Olin õnnelik oma kolmandal riiulil, magasin korralikult riiuli puitalusel ja ajasime juttu ühe Moskva üliõpilasega, kes oli koha leidnud vastasriiulil. Oli augusti kuumus ja Donbassi tolm. Kupeevahe oli ülihõivatud. Emad imetasid oma beebisid ja nende mähkmed kuivasid naritugede küljes. Imeline aroom!! Jaamades seisime kaua, kui vedurile laaditi sütt ja vett. Igal pool sai osta Lõuna Venemaa mahlakaid ning ülimaitsvaid tomateid, õunu, pirne ja praetud kanu. Need olid SUUREPÄRASED reisid, mille parimaks osaks oli kohtumine ja kõnelused inimestega. Ja ma ei mäleta taolisi vestlusi oma läänepoolsetel reisidel, niipalju kui neid on olnud. Minu jaoks olid need sõidud pikamaareiside romantika ja ma tundsin sellest suurt puudust, kui hilisemad reisid tuli teha lennukitega.

  7. vat see Ants on üks tore mees. Venemaa jutt on jummalast õige. Sai ise ka omal aal igas otsas kolistatud, kõrbes ja suurlinnades, kishlakkides ja taigas, merel ja metsas. Mmm. Mida elu.

    Aga tead, meie käisime pojaga koolivaheajal Narvas. Just selle tagamõttega, et Venemaad nuusutada. Tuul silla ääres puhuski Venemaa poolt muide. Soovitan.

    Jah, Venemaa kohe väga kõva pleiss on.

    Soovitan kõigile.

    Andry

  8. “Vedantas nimetatakse maailma “igavesti liikuvaks” kuna ta on alalises muutuvuses. Shankarahary ütleb, et see, mis on muutuv, eeldab midagi, mis on muutumatu. Muutus tähendab liikumist muutumatu tagapõhja suhtes, muidu poleks muutus märgatav. Isegi illusioon või ettekujutus peab toimuma mingil foonil.”

    Lugesin Sirtsu reisikirju Ibizal ja mujal, oli VÄGA huvitav lugemine. Tea kas ta veel kusagil kirjutab???

    Kõigile avastuslikke reise!

  9. Nüüdseks on Venemaal palju muutunud. Inimesed elavad väga vaeselt ja palgad on väikesed ja enamike ametnike palkade sisse arvestatakse nö iseteenitud kasum. Miitlisal on see lihtne, aga enamik muid on ka omale võimaluse leidnud. Et mida kaugemale suudad hoida ametnikest, seda lihtsam. Tühi sõnakõlks pole ka hoiatus, et eestlasi püütakse värvata.
    Samas kohtasin mina, kui Venemaal olin, ka hulgaliselt ülitoredaid ja vastutulelikke inimesi. Aga ka jubedaid ametnikke (nagu Gogolil) ja paraku ka sõgedat Baltikumi viha – et meie lõhkusime nende toreda NSVLiidu ära ja nüüd on neil nii jube elu.

  10. Just Epu reisikirju lugedes tekib mul alati kahetsustunne, et mina ona rändamise-aastad teisiti elasin. Samas, noorelt emaks saanuna avaneb ehk hiljem võimalus sama teha, mida teised noorena? Ähk on soovitusi, kuidas reisib seljakotiga keskeale lähenev, 30-aastase pangalaenuga kodulembene neesti naine?

  11. to triin

    Nujah, nii ta on, aga tegelt on Venes toredat rohkem kui koledat. Peab kogemust omama. Ja kuide, kui kellegi peaks tekkima kunagi vene sõpru, kes pärinevad aadlike seast, siis see on eriline Jumala Kingitus. Selline inimkvaliteet, mul pole aega lahti kirjutada, sry.

    Nii et mitte: Head aega kasimata Vene
    Täis orjasid ja härrasid

    nagu ütles Lermontov

    vaid: Tere, kasimata Vene.

    Siis veel. On öeldud, Venemaal ei pole pdühhoanalüüs kuigi populaarne. Sest Venemaa on Euroopa (aga miks mitte ka maailma) alateadvus.

    Tõstke käsi, kellel alateadvuses iga asi omal kohal paikneb.

  12. Luizele. 30 seljakoti ja pangalaenuga eestlanna võiks minna näiteks Tšehhimaad avastama. Sõbralikud hinnad, imeline loodus (mäed, koopad), superlahked inimesed, kunsti ja muusikat ja mida kõike. Slovakkia kohta kehtib sama. Ungari on veidi kallim, aga samuti võrratu. Saksamaa ja Austria teevad rahakotti suure augu, aga teisalt on Saksamaa täis kultuuriväärtuslikke kohti ( ja loodusest rääkides Tüüringi metsadest ja Harzi mäestikust ei saa teps ka mööda vaadata) ja vähemalt Viin on nagu arhitektuurimuuseum.
    Ja veel lähemal on Leedu – Palanga ja Klaipeda ja merevaigumuuseum ja kuradimuuseum (Kaunases) ja Nida looduskaitseala delfinaariumi ja tõeliselt asjaliku meremuuseumiga.
    Kõik mainitud kohad on head nii seljakotiga stopates kui ka auto ja kasvava põlvkonnaga:).

  13. Luizele – loe nondesamade Sirtsu ja Taavi reisikirju – lapsevanemate paar, kes kirjutab, kuidas maailmas pisikese raha ja avatud peaga ringi rännata saab. Nende Jaapani reisikiri http://trip.ee/node/4191 on tõeline pärl 🙂

    Minu ämm & äi on hakanud reisima just nüüd, kuuekümneselt. Nii bussiga kui oma autoga. On hästi rahul. Aga selleks oli vaja mõtteviisi “oh mis nüüd mina, ma ei taha ja ei julge ja ei tunne huvi” muutust.

    Ja mida tähendab “läheneb keskeale seljakotiga”… 🙂

  14. Aitäh, kullakesed, vaatasin põgusalt seda reisikirja, vaatan lähemalt ka. A mis puutub sellesse et ei julge või ei taha, siis ma julgen ja tahan küll. Ilmselt on mul mingid asjad kodus praegu vajalikumad teha.

    aga läheneb keskeale seljakotiga… seda võib ka lahti seletada (ehkki tegemist ei ole isegi õigekirjaveaga. minu arust), see tähendab, et naine läheneb keskeale, seljakott kogu aeg seljas 🙂 kellel on seal kotis näiteks reuma, kellel ilusad mälestused, kellel rõõmus meel. Vot nii.

  15. Mulle ajas kah Antsu kirjeldus sellise kadunud aegade ja Venemaa isu peale… Rong on minu lemmiksõiduvahend. Liigud edasi, aga mitte liiga kiiresti, vahid aknast välja ja näed, kus sa oled. Ja muidugi see oma seltskond, kes tekib. Tegelikult on mul mõnusaid reisijutte tekkinud mitte ainult Ida pool, vaid ka siinsamas New Yorgi külje all.

    (Tegelikult tekib ka lennukis jutte, muidugi. Aga rongiinimesed ja -jutud on kuidagi südamelähedasemad mulle.)

    Aga Sirtsu viimastest uudistest panen hoopis uue postituse üles 😉

  16. tuu triin

    Jaa. Olen tugevalt mõjustatud romantikast, idealismist. Aga teisalt oli mul aegu, kus olin kõva depressiiv. Ja et mitte tagasi kukkuda vanasse auku, avastasin, et kaks (õigemini kolm) asja aitavad selle vastu, sport, reisimine ja Epsi blogi.))

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar