Miks ma reisin?

…panen siia üles veel ühe vana loo. Ja pärast kirjutan sellele järje, osa nr 2. Sest DCs olles sain ma aru, et viimasel ajal painab mind üha enam reisimisega seotud raiskamine ja ma pean endalt selle uuesti üle küsima: milleks?

Seniks aga: eelmine vastus sellele küsimusele (kirjutatud 2002 sügistalvel ühes Iirimaa internetikohvikus ajakirja Eesti Naine tellimusel)


MIKS MA REISIN?
Minusuguseid on maailmas palju. Seljakottidega inimesed, ümbritsemas maakera nagu ämblikuvõrk, sagime ühest riigist teise. Miks?
Olen juba tükk aega olnud arvuti teel kirjavahetuses eestlastest paari Sirtsu ja Taaviga, kellega me pole silmast silma ealeski kohtunud.

Kui mina jõuan Eestisse, on nemad parasjagu Kanaari saartel, Indoneesias või Ibizal. Kui nemad saabuvad Eestisse, olen mina ära. Praegu näiteks Iirimaal, kuhu jõudsin Itaaliast. Nemad aga saatsid mulle paar päeva tagasi kirja Jaapanist, kuhu lendasid Londoni kaudu. Ainus kord, mil meie teed peaaegu ristusid, oli ühes India internetikohvikus. Sirts leidis sealses arvutis eestikeelse faili – minu kirja kodustele.

Sirtsu ja Taaviga ühendab mind sarnane identiteet. Või oleks õigem öelda –identiteedi kadumine. Pärast mitut pikka reisi on üha raskem vastata siiralt küsimusele “Kust sa tuled?�?. Kas vastus peaks olema viimane riik, kust sa parasjagu tulid, või see koht, kus oled sündinud? Mingil hetkel sa enam ei tea, kust tuled. Sest oled hakanud kogu maailma omaks pidama.

Minu pikemad reisid algasid neli aastat tagasi. Ja kohe avastasin esimese reegli, mille reisimine kiirelt selgeks teeb: kavanda, mida tahad, elu läheb ikka omasoodu. Pidime oma väikese seltskonnaga sõitma Hispaaniasse, aga eelviimasel päeval avastatud odavad piletid Iisraeli muutsid meie kaua kavandatud plaane. Nõnda on juhtunud hiljemgi. Olen hakanud nii reisides kui elades kasutama sõna “plaanima�? asemel “unistama�?. Loomulikult tuleb mõelda tulevikule. Aga milleks tulevikku liiga tõsiselt raamidesse suruda ja endale stressi tekitada, kui tulevik raamidest välja voolab? Hoidugem parem stressist ja laskem asjadel voolata.

Iisraelis sattusin kohe paraja supi sisse, nimelt noortehostelli keset Jeruusalemma vanalinna. Aknast välja vaadates võis näha naisi, kes olid kui mustad salapärased kuhjad, mõnel isegi silmad kaetud tumeda looriga. Kord sattusin kohalike juurde koju. See juhtus ilmselt ainult tänu sellele, et julgesin neile naistele naeratada ja nendega rääkima hakata. Nad pakkusid mulle süüa, ma ei tea seni, mis see oli, tundus nagu pooltoores lambaliha. Ei tihanud keelduda.

Tasapisi sai selgeks teine reegel: ole avatud eri kultuuridele. Ole paindlik muutma ka iseennast. Näiteks hakkasin katma oma juukseid ning kohe oli tunda, kuidas Jeruusalemma naised ja mehed pidasid minust rohkem lugu. Ära ole oma kultuuri, oma eelarvamuste ohver. Igasugune kriitika ja negatiivsus, mida sa viljeled, hakkab sind ennast väsitama. Võta kogu maailma nii, nagu see sinu juurde tuleb.

Õnnelikult teisele kaldale

Sa võid küll vaadata palju dokumentaalfilme ja sirvida fotoalbumeid, aga arvatavasti on reisimine ainus võimalus astuda tõeliselt välja oma kultuuri piiridest. Jõuda selleni, et oled võimeline aru saama elust pisikeses Hiina külas. Kuhu see tüdruk läheb oma kollast vett täis pangedega? Miks need kaks vana naist teineteise põski paitasid? Miks need inimesed seal kaevu ääres karjuvad, kas nad on kurjad? Päris lõplikke vastuseid ei saa ehk kunagi teada. Aga mingisugused vastused hakkavad settima.

Tookord laenasime Hiina külaeluga tutvumiseks hommikul linnast jalgrattad, sõitsime ringi kusagil pärapõrgus. Tagasitulekuga jäime hilja peale ja eksisime äärelinna tihedas sudus ära. Tänavasildid olid ainult hieroglüüfides, inimesed ei mõistnud sõnagi inglise keelt, meie rattapaari ümbritses käratsev võõras mass: autod, rik_ad, inimesed, kes ei tahtnud meid aidata.

Elus kehtib alati surnud punkti seadus. Kui sa sellest üle saad, siis jõuad teisele kaldale ja oled õnnelik. Tuleb vaid pingutada, mitte karta surnud punkti. Ja me väntasime end sellest läbi. Too poolunenäoline õhtutund on mu elu põnevamaid reisimälestusi.

Siit jõuame kolmanda reegli juurde, mille reisimine selgeks teeb: ära muretse. Küll sa hiljem aru saad, et kõik on millekski hea. Maailmas pole ainsatki asja, mille pärast depressiooni sattuda. Kõik muretekitajad on ainult sinu enese sees, ja sa võid nad vabaks lasta.

Selle tõdemuseni võib jõuda mitut moodi: mediteerides, joogat harrastades või lihtsalt armastust ja headust kogedes, oma kodust välja astumata. Aga minul pani just reisimine muretsemiseskaala paika. Andis kätte õiged võtmed elu mõistmiseks. Eestis rahulikku elu elades hakkasin ise endale probleeme tekitama täiesti tühistest asjadest: lõuale tulnud vistrikust või kahest üleliigsest kilost. Inimene ilmselt vajab oma ellu kirgi ja probleeme. Reisil on need tõelised. Käib päris ellujäämiskursus. Võid end näiteks leida keset hilist õhtut Londoni äärelinnas ning kinnisvaraagent, kellega usaldavalt oled kaasa läinud üürituba üle vaatama, osutub maniakiks…

Juhuste mäng

Minu optimistlik meel on tänu reisimisele tugevalt edasi arenenud. On raske leida asja, mis lööks mind rivist välja. Jäime rongist maha? Saime kohalikelt kaupmeestelt armetult petta? Pärast tundide kaupa mööda linna jooksmist ei leia ikka odavat tuba? Sellistel puhkudel küsin endalt: aga miks ma tulin reisile? Kas selleks, et rahulikult oma toas magada? Kui ma seda tahtnuks, võinuks jääda koju. Tulin ju maailma rändama selleks, et saada kogemusi. Kui vaadata oma vintsutusi läbi selle filtri, siis on iga omakasupüüdlik kaupmees mulle vaid huvitav nähtus. Elu üks tahk, mida korra puudutan.

See ongi ehk kõige tähtsam reegel, mille reisimine mulle selgeks on teinud. Just ringi rännates olen õppinud tunnetama elu ajutisust. Seda kummalist juhuste mängu, milles oleme iga päev osalised.

Et elu on valikute ja juhuste rada, koged kodust väljas palju selgemalt. Iga kord, kui valid ühe tänava, ütled sa teistele tänavatele “ei�?, ning ei näe neid tänavaid ehk kunagi, sest oled siin linnas vaid üheainsa päeva. Iga kord, kui jõuad õhtuks ööbimiskohta, ootavad seal ees inimesed. Nad jagavad sinuga sarnast saatust, nad on maailma poolt lahti loksutatud. Avali, veidi segaduses hinged. Puudutad teist hinge, saad sooja, ja tead, et lähed homme edasi. Võib-olla juba ülehomme olete teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sa oled tema isiku ja tema loo võrra rikkam. See oli üks hetk olevikku, mis nüüd minevikku libiseb.

Kõike ei saa olevikus hoida. Elu on ajutine ja kui sa sellega lepid, saabub rahu – ükspuha, mis sind ees ootab, kõik on hea. Oleksid sa pärastlõunal valinud teise tänava, oleksid teises hotellis puudutanud kellegi teise maailma.

Kõik, mis sinuga juhtub, teeb sind rikkamaks. Need juhuslikud kogemused on rikkus, mida ihkame koguda kas või alateadlikult.

Maskeeritud muutumatus

Peamine, mida inimesed reisilt ootavad, on ajutisuse tunnetamine. Põgusad kohtumised, pühapäevatunne hommikul ärgates, teadmine olukorra pidevast muutumisest…
Tegelikult toimub seesama ka meie tavalises, igapäevases elus. Ainult et ajutisus on maskeeritud. Üritame jätta muljet, nagu miski oleks püsiv. Just seepärast on raske olla rahul ja õnnelik. Püsivus hakkab kaljuna sulle peale suruma ja ahistama, kuigi sa oled selle ise välja mõelnud. Kõigi oma toimetuse keskel oled sattunud pettekujutelma, et see kõik jääbki nii… Ja vaid vähesed inimesed suudavad niisuguse kujutelma sees jääda õnnelikuks. Enamik meist hakkab ihkama midagi muud. Uut pühapäeva.

Ehk suudan kunagi tuua selle tabamatu reisitunde, elu ajutisuse tunnetamise ka oma igapäevaellu. Ärgata igal hommikul ühes kohas ja rännata läbi päeva, tunnistades kõike enda ümber nagu turist Veneetsias. See vist ongi võti, kuidas olla õnnelik. Just seda rändurid otsivad.

17 mõtet “Miks ma reisin?

  1. triin

    väga hea lugu. Mul on sel kevadel eriline reisikihk. Loen vahel trip.eed ja unistan. Viimastel aastatel pole eriti reisida saanud, sest ma ei viitsi lastega mässata reisil. Reisilt tahaks just vabadust kulgeda, mida lastega raske ühildada. Nüüd lapsed suuremad, tasub unistada ja saab reisidagi.
    (Sügiseti tahan kooli minna ;-).)

  2. Kissu

    palju õigeid ja häid mõtteid..
    aga raiskamisega seoses – no lootusetu, kuidas reisil kontroll enda üle ära kaob. kallis riigis muidugi pole probleemi, aga kui oled kuskil odavamas kohas, siis tahaks ju kõike ja kohe ja kindlasti…

  3. andry

    Minu optimistlik meel on tänu reisimisele tugevalt edasi arenenud. On raske leida asja, mis lööks mind rivist välja. Jäime rongist maha? Saime kohalikelt kaupmeestelt armetult petta? Pärast tundide kaupa mööda linna jooksmist ei leia ikka odavat tuba? Sellistel puhkudel küsin endalt: aga miks ma tulin reisile? Kas selleks, et rahulikult oma toas magada?

    Hea koht.

    Lõpunael hea pehme, aga sügavalt sisse tulev.

  4. VäikeMari

    see on Epp, su parim tükk, ausõna. Või sa lihtsalt leidsid mu tunnetele õiged sõnad…
    Ma kahjuks pole veel Euroopast välja jõudnud, kuid elu kõige ilusam reis oli pikalt ette valmistatud sitsiilia tripp, netist tõmmatud inff, reisiraamatud jne. Kui viimasel õhtul helistas Toni nõbu ja kutsus meid Lõuna-Hispaaniasse… Pidi vaba korter olema tema oma kõrval ning maksis vähe… Sõitsime siis sinna, 10 aastat vana kaardiga ( kus toda küla polnud üldse märgitud), ning veel vanema autoga.. Nii metsikut loodust ja mõnusaid kohti…. Tagasiteel, kuna Barcelonas öömaja ei leidnud, siis avastasime veel lemmikkoha Cadaques.. kuhu oleme veel tagasi läinud, ning sai ka Lõuna-Prantsusmaal peatatud…. Sitsiiliani pole me veel koos jõudnud..

  5. Leo Kessler

    Reisimine on tore harrastus.
    Kuid ei tohi ju unustada vanainimesi:

    Arnold Rüütel on vana mees.

    Vanade inimeste organism ja eelkõike mõistus ei tööta enam hästi.

    Seepärast tuleks talle saata vanainimestele mõeldud abivahendeid, näiteks vanurite vitamiine, sooja pesu, kargud, siiber, mida kellegil kodust vanavanematest üle on jäänud.

    Et vanainimene ikka ennast hästi tuneks.

    Meie kõigi poolt lugupeetud presidendile saab asju saata aadressil :
    Vabariigi Presidendi Kantselei postiaadress on
    A. Weizenbergi 39
    15050
    Tallinn

  6. Ants

    Lugedes neid reisijutte meenutan nostalgiaga oma reise 50-nendate alguses VENEMAALE! Mu kõige esimene toimus vist 49 Aasovi mere äärede Mariupolisse kagete sugulaste juurde. Tallinn-Moskva oli normaalne tolleaegne magamisvagun. Edasi Moskva-Harkov. Segavagun (cмeшeннeый вaгoн), mis tähendas, et alumisel naril istuti, üleval magati. Pileti sain tänu nn “üliõpilaskassale” peale poolt päeva sabas seismist Kurski vaksalis, aga alumise, istekoha. Rong väljus õhtul. Ja kuigi mu vene keel oli veel väga vilets, ajasime terve öö juttu vene mužikkidega ning jõime tohutul hulgal teed, mis oli pea kohustuslik neis pikamaa rongides. Minu jaoks olid need põrgulikult huvitavad jutuajamised. Lihtne vene inimene on lahtise hingega ja südamlik. Ei ole võrreldav nende juhusteotsijatega, kes Eestisse paremat elu otsima on tulnud. Pole midagi erilist, kui su kaaslane räägib ära kogu oma eluloo.
    Harkov-Mariupol – ülemine nari. Magasin kui kott. Tagasi tulles õnnestus hankida “kolmas riiul” – pakiriiul. Otsevagun haagiti Stalinos (Donetsk) Moskva rongi sappa. Sõit kestis kolm päeva. Olin õnnelik oma kolmandal riiulil, magasin korralikult riiuli puitalusel ja ajasime juttu ühe Moskva üliõpilasega, kes oli koha leidnud vastasriiulil. Oli augusti kuumus ja Donbassi tolm. Kupeevahe oli ülihõivatud. Emad imetasid oma beebisid ja nende mähkmed kuivasid naritugede küljes. Imeline aroom!! Jaamades seisime kaua, kui vedurile laaditi sütt ja vett. Igal pool sai osta Lõuna Venemaa mahlakaid ning ülimaitsvaid tomateid, õunu, pirne ja praetud kanu. Need olid SUUREPÄRASED reisid, mille parimaks osaks oli kohtumine ja kõnelused inimestega. Ja ma ei mäleta taolisi vestlusi oma läänepoolsetel reisidel, niipalju kui neid on olnud. Minu jaoks olid need sõidud pikamaareiside romantika ja ma tundsin sellest suurt puudust, kui hilisemad reisid tuli teha lennukitega.

  7. andry

    vat see Ants on üks tore mees. Venemaa jutt on jummalast õige. Sai ise ka omal aal igas otsas kolistatud, kõrbes ja suurlinnades, kishlakkides ja taigas, merel ja metsas. Mmm. Mida elu.

    Aga tead, meie käisime pojaga koolivaheajal Narvas. Just selle tagamõttega, et Venemaad nuusutada. Tuul silla ääres puhuski Venemaa poolt muide. Soovitan.

    Jah, Venemaa kohe väga kõva pleiss on.

    Soovitan kõigile.

    Andry

  8. lishu

    “Vedantas nimetatakse maailma “igavesti liikuvaks” kuna ta on alalises muutuvuses. Shankarahary ütleb, et see, mis on muutuv, eeldab midagi, mis on muutumatu. Muutus tähendab liikumist muutumatu tagapõhja suhtes, muidu poleks muutus märgatav. Isegi illusioon või ettekujutus peab toimuma mingil foonil.”

    Lugesin Sirtsu reisikirju Ibizal ja mujal, oli VÄGA huvitav lugemine. Tea kas ta veel kusagil kirjutab???

    Kõigile avastuslikke reise!

  9. triin

    Nüüdseks on Venemaal palju muutunud. Inimesed elavad väga vaeselt ja palgad on väikesed ja enamike ametnike palkade sisse arvestatakse nö iseteenitud kasum. Miitlisal on see lihtne, aga enamik muid on ka omale võimaluse leidnud. Et mida kaugemale suudad hoida ametnikest, seda lihtsam. Tühi sõnakõlks pole ka hoiatus, et eestlasi püütakse värvata.
    Samas kohtasin mina, kui Venemaal olin, ka hulgaliselt ülitoredaid ja vastutulelikke inimesi. Aga ka jubedaid ametnikke (nagu Gogolil) ja paraku ka sõgedat Baltikumi viha – et meie lõhkusime nende toreda NSVLiidu ära ja nüüd on neil nii jube elu.

  10. luize

    Just Epu reisikirju lugedes tekib mul alati kahetsustunne, et mina ona rändamise-aastad teisiti elasin. Samas, noorelt emaks saanuna avaneb ehk hiljem võimalus sama teha, mida teised noorena? Ähk on soovitusi, kuidas reisib seljakotiga keskeale lähenev, 30-aastase pangalaenuga kodulembene neesti naine?

  11. andry

    to triin

    Nujah, nii ta on, aga tegelt on Venes toredat rohkem kui koledat. Peab kogemust omama. Ja kuide, kui kellegi peaks tekkima kunagi vene sõpru, kes pärinevad aadlike seast, siis see on eriline Jumala Kingitus. Selline inimkvaliteet, mul pole aega lahti kirjutada, sry.

    Nii et mitte: Head aega kasimata Vene
    Täis orjasid ja härrasid

    nagu ütles Lermontov

    vaid: Tere, kasimata Vene.

    Siis veel. On öeldud, Venemaal ei pole pdühhoanalüüs kuigi populaarne. Sest Venemaa on Euroopa (aga miks mitte ka maailma) alateadvus.

    Tõstke käsi, kellel alateadvuses iga asi omal kohal paikneb.

  12. Lee

    Luizele. 30 seljakoti ja pangalaenuga eestlanna võiks minna näiteks Tšehhimaad avastama. Sõbralikud hinnad, imeline loodus (mäed, koopad), superlahked inimesed, kunsti ja muusikat ja mida kõike. Slovakkia kohta kehtib sama. Ungari on veidi kallim, aga samuti võrratu. Saksamaa ja Austria teevad rahakotti suure augu, aga teisalt on Saksamaa täis kultuuriväärtuslikke kohti ( ja loodusest rääkides Tüüringi metsadest ja Harzi mäestikust ei saa teps ka mööda vaadata) ja vähemalt Viin on nagu arhitektuurimuuseum.
    Ja veel lähemal on Leedu – Palanga ja Klaipeda ja merevaigumuuseum ja kuradimuuseum (Kaunases) ja Nida looduskaitseala delfinaariumi ja tõeliselt asjaliku meremuuseumiga.
    Kõik mainitud kohad on head nii seljakotiga stopates kui ka auto ja kasvava põlvkonnaga:).

  13. kaur

    Luizele – loe nondesamade Sirtsu ja Taavi reisikirju – lapsevanemate paar, kes kirjutab, kuidas maailmas pisikese raha ja avatud peaga ringi rännata saab. Nende Jaapani reisikiri http://trip.ee/node/4191 on tõeline pärl 🙂

    Minu ämm & äi on hakanud reisima just nüüd, kuuekümneselt. Nii bussiga kui oma autoga. On hästi rahul. Aga selleks oli vaja mõtteviisi “oh mis nüüd mina, ma ei taha ja ei julge ja ei tunne huvi” muutust.

    Ja mida tähendab “läheneb keskeale seljakotiga”… 🙂

  14. luize

    Aitäh, kullakesed, vaatasin põgusalt seda reisikirja, vaatan lähemalt ka. A mis puutub sellesse et ei julge või ei taha, siis ma julgen ja tahan küll. Ilmselt on mul mingid asjad kodus praegu vajalikumad teha.

    aga läheneb keskeale seljakotiga… seda võib ka lahti seletada (ehkki tegemist ei ole isegi õigekirjaveaga. minu arust), see tähendab, et naine läheneb keskeale, seljakott kogu aeg seljas 🙂 kellel on seal kotis näiteks reuma, kellel ilusad mälestused, kellel rõõmus meel. Vot nii.

  15. Eppppp Postituse autor

    Mulle ajas kah Antsu kirjeldus sellise kadunud aegade ja Venemaa isu peale… Rong on minu lemmiksõiduvahend. Liigud edasi, aga mitte liiga kiiresti, vahid aknast välja ja näed, kus sa oled. Ja muidugi see oma seltskond, kes tekib. Tegelikult on mul mõnusaid reisijutte tekkinud mitte ainult Ida pool, vaid ka siinsamas New Yorgi külje all.

    (Tegelikult tekib ka lennukis jutte, muidugi. Aga rongiinimesed ja -jutud on kuidagi südamelähedasemad mulle.)

    Aga Sirtsu viimastest uudistest panen hoopis uue postituse üles 😉

  16. andry

    tuu triin

    Jaa. Olen tugevalt mõjustatud romantikast, idealismist. Aga teisalt oli mul aegu, kus olin kõva depressiiv. Ja et mitte tagasi kukkuda vanasse auku, avastasin, et kaks (õigemini kolm) asja aitavad selle vastu, sport, reisimine ja Epsi blogi.))

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.