Pildikesi Põhja-Itaaliast

Selle nädala oma blogis kuulutan ma reisimeenutuste nädalaks. Ja praegu kopeerin siia ühe varem Postimehes avaldatud loo endast ja Justinist Itaalias paar aastat tagasi.

Ehk siis: mis juhtub kahe reisijaga, kes mõõdavad Põhja-Itaaliat raudteed pidi.

Esimene koht, kus meie jalad Itaaliat puudutavad, on sadamalinn Genova riigi loodeosas, mitte väga kaugel Prantsusmaa piirist. Siit läksid kunagi teele laevatäied uusasunikke Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Siit alustas kunagi oma teed laia maailma maadeavastaja Cristopher Columbus.

See linn on vaieldamatult üks ebapopulaarsemaid turismiobjekte Itaalias, olles tembeldatud ütlusega: «Sa pead Genovad tundma, selleks, et teda armastada.»

Üksi tühjas linnas. Võib-olla on asi varahommikuses unises deliiriumis, aga meie hakkame seda linna kohe armastama. Oleme päikese esimeses ahetuses, keset palme ja lõunamaist merelõhna, mida võiks nagu süüa ja juua – nii tajutav on see.
Päike tõuseb silmapiiril kiiresti ja me hakkame üha kaugemale nägema. Linna selgrooks on sadam, laiudes pikalt kogu linnaäärt ja merepiiri pidi. Väidetavalt võib siin öösiti kohata narkomüüjaid ja tõelisi tänaval seisvaid prostituute. Aga praegu on kõik süütu ja vaikne, ka hommikuvalguses ähmaselt plinkivad punased laternad.

Jalutame tühjadel kitsastel tänavatel, sadamast veidi siselinna poole põigates, tutvudes kirikute ja paleedega. Reisiraamat on täis nõuandeid, mida siin linnas mitte teha ja kuhu mitte minna. Pahelist imidžit aitab hoida ka suurriikide G8 paari aasta tagune kohtumine, mis päädis globaliseerumisvastaste meeleavalduste, tänavalahingute ja inimohvritega. Meie tunneme vaid mereõhu puhtust, vürtsitatud paari koera pissitava kodaniku poolt.

Keskhommikuks hakkab linn ärkama. Sadama lähistel oleme järsku ümbritsetud kohaliku klassiekskursiooniga ja laseme sel tulval end kanda… Nagu selgub, on suund akvaarium või oleks õigem öelda, mere põhja ehitatud klaaskoridorid. Sama palju kui ringi ujuvaid kalu, imetleme aga elavate grimassidega lärmakaid lapsukesi veeseina ääres.
Lahkume linnast pärastlõunal, nägemata ühtegi välismaist turisti, hinges rahuldus, et oleme näinud tõelist Itaaliat, mitte seda postkaartide oma.

Itaalia Riviera! Edasi viib teekond aga tõelisesse piltpostkaarti. Kui istuda rongi Genovas ja hakata sõitma lõuna poole, jääb hing kinni. Rong popsutab mööda mereäärsetest külakestest, palmisaludest ja uhketest villarajoonidest. Vaated kaljudele ja türkiissinisele merele on vapustavad. Isegi kohalikud inimesed, kes imelise vaatepildi suhtes immuunsed peaks olema, on oma ninad ikka just mereäärsete akende poole pööranud.

Cinque Terre viis mereäärset küla on võluvalt vanamoodsad. Elada saab siin nii hotellides, rendikorterites kui peremajutuses.

Meie eesmärk on sõita Genovast paari tunni kaugusele, mereäärsete külakeste kobarasse üldnimetusega Cinque Terre. Monterosso-nimelises külas ronime rongist maha ja satume kohe öömajapakkujate kätte. Mitme hõikleva noormehe hulgast ühe odavama valinud, vantsime ta kannul.
See on kahekorruseline maja, kus meie käsutusse saab ühe korteri üks tuba ja köök… Aga kuna ka kõik teised toad on täna tühjad, on meie käsutuses nii söögituba suurel rõdul kui ülejäänud kolm tuba, kõik sisustatud aastakümnetetaguste mööblitükkidega.

Naiivsete nikerdistega köögikapist leiame eelmiste kostiliste ostetud toiduaineid, suure sohva kõrvalt toast aga… mitmekümneliitrise veininõu, mis poolenisti täis hüva märjukest! Toaaknast paistab aed sidrunipuudega ja kostab mõnusat itaaliakeelset jutuvada – naaberhoovis ajavad kaks naist juttu.
Kiiresti pimenevas lõunamaa õhtus jalutades tekib tunne, et ümberringi käib läägevõitu film. Kõik on liiga ilus: parajalt pisikesi tänavale ulatuvaid restorane, seal kõrval parajalt koerte, kasside ja rippuva pesuga tõelist külaelu, ja kõik see mereranna ääres, varustatud promenaadide, sumeda tähistaeva ja silmapiiril helendavate laevatuledega.

Äpardus muinasjutumaal. Elu läheb aga peagi põnevamaks: kui paneme koju helistamiseks telefoniautomaati krediitkaardi, nagu instruktsioonid õpetavad, vajub see kusagile pimedusse ja enam tagasi ei tule. Läheduses jalutavad kohalikud ütlevad: «Meie kunagi ei julge seda automaati kasutada!» ja lubavad oma mobiiltelefoni, et politsei välja kutsuda. Politsei ei tule kohale, vaid annab oma aadressi.
Kui küla äärest politseijaoskonna üles leiame, kuulavad mehed meid kaardimängu katkestades stoilise rahuga ära ja ütlevad, et pole midagi teha, nemad ei tohi automaati lõhkuda. Palumisest hoolimata nad sündmuspaigale kohale ei tule, soovitavad homme panka helistada, et kaart igaks juhuks sulgeda, ja tunnevad huvi, kuidas meile Itaalias muidu meeldib…
Ühesõnaga: ärge kasutage Itaalias helistades pangakaarti. Ja kui kasutate, hoidke endaga kaasas pikad ja teravad kulmukitkumise pintsetid. Just need meid hädast välja aitavad: tubli veerand tundi nikerdamist, ja kaart saab pilu põhjast päästetud ilma politsei abita.
Järgmisel hommikul läheme innustunult matkama. Kõiki viit külakest ühendab rada, mis küll mereäärt pidi, küll mägedes üles-alla lookleb. Et kõik viis küla jalgsi ära näha, kulub üks pikk päev.
Matkamine on siinsete turistide hulgas populaarne, iga natukese aja tagant kohtume inimestega, kellest möödume või kes meist mööduvad, või kes meile vastu tulevad, läbi hingelduse küsides: «Kui kaugel järgmine küla on?» Traagilisimad neist on kaks plätudega saksa neiukest, kes pole isegi veepudelit kaasa võtnud, vaesekesed on juba läbinud tunniajase matka ja just sama palju on neil veel kõndida jäänud…

Bologna – Itaalia Tartu. Sel punakaspruunil linnal olla Itaalias kolm hüüdnime: La Grassa (paks – sest kui kusagil Itaalias, siis just siinse kaloririkka ja imehea toidu peal saab end ülekaaluliseks süüa), La Dotta (tark – sest siin asub Euroopa esimene ülikool) ja La Rossa (nii oma tellispunaste losside kui ka vasakpoolse poliitika pärast).

Reisijaid siin linnas ei märka, aga sellegipoolest on siin hõljumas midagi kosmopoliitset. Pisa-taolist kähkuka-turismi ei voola siia seetõttu, et siin linnas lihtsalt pole ühtegi kindlat ja ainust objekti, mis tuleb ära vaadata. Kes siia tuleb, jääb tavaliselt kauemaks, sest muudmoodi seda linna tarbida ei saa. See tarbitav miski on ehk võrreldav Tartu vaimuga ja seda kohtab näiteks varjulistes kaarealustes kohvikutes jutlevate inimeste pilkudes.

Kui küsime kohalikelt nõu söögikoha leidmiseks, vastavad kõik ühtemoodi: «Siin pole midagi soovitada, kõik Bologna toidukohad on ühtemoodi head! See siin on ju itaalia köögi pealinn!»
Lõpuks otsustame hoopis kohalike tudengite kombe kasuks: ostame piknikukomplekti jagu süüa tänavapoest ja sööme juustu-singitäidisega tortellinisid ja bolognese salami-vorste värske õhu käes, otse hämarduval Neptuse platsil, purskkaevu juures, kus näkkidel rindadest vett pritsib.

Naeruväärseim pilt. Edasi tuleb Verona, romantiline linnake, mis maailmas tuntud oma loo poolest, mida tegelikult kunagi ei juhtunud. Eks ikka Romeo ja Julia. Linna suurim vaatamisväärsus, Casa di Giullietta ehk Julia maja on selle reisi kõige naeruväärsem koht, aga see elamus on tugev ja kogemist väärt. «Kuulus» rõdu «kuulsas» hoovis, loodud kavalate veronalaste poolt.
Huvitav, kas enamik ahnelt pildistavaid ja filmivaid turiste, kes kitsukeses hoovis endale küünarnukkidega teed trügivad, ikka teavad, et Shakespeare oma loo lihtsalt välja mõtles ja see on siin üks täiesti suvaline maja? PR-töötajate üks parimaid saavutusi turismimaailmas.
Kui linnas edasi jalutame, hakkame saama aimu, mis ehk võis olla kaudselt Shakespeare’i kohavaliku põhjustajaks. Need roosad toonid, millelt päike tagasi peegeldub, mingi naiselik õrn hõng kogu linna kohal…
Tegemist on ühe siinkandi vanima linnaga, mis asutatud juba enne meie ajaarvamist, ja Rooma keisririigi hiilgust on siin säilinud rohkem kui mujal Põhja-Itaalias. Suur rooma-aegne amfiteatergi on siiamaani kasutuses ja selle avar vaade on sissepääsuhinda väärt!

Palvejooks kirikusse. Padova. Võtame linna oma marsruuti palverännaku eesmärgil, nimelt avastame reisiraamatust fakti, et siin asub kadunud asjade pühaku Püha Anthony nimeline kirik. Kuna kadunud asjad on ikka meile elus siiani suurt peavalu teinud, otsustame parema tuleviku nimel Padovasse kohale minna ja kirikusse küünlad panna.

Saab sellest alles rännak! Meil on linnas veetmiseks kaks ja pool tundi, et jõuda järgmisele kiirrongile. Kaardi järgi peaks aega kirikusse ja tagasi jalutamiseks olema küllalt. Aga paraku otsustab kõigevägevam meid veidi väntsutada ja kadunud asjadele pühendatud rännak tähendab totaalset äraeksimist. Kõnnime kusagil rõskust õhkavate, jahedate hallide kivimüüride vahel.
Kui siis küsime möödaminevalt mapiga noorukilt, kus me oleme, saame teada, et otse Itaalia vanuselt teises ülikoolis, kus kunagi õppisid Petrarca, Dante ja Galileo. Aga meie kirik asub hoopis teises ilmakaares.

Õigesse suunda murdes satume värvikale, lärmavale turuplatsile, kus müüakse puuvilju. Sealt juhatatakse meid läheduses asuvasse turismiinfo büroosse, kus omakorda üritatakse meile pähe määrida «ülimalt soodsat» paadikruiisi. Kui büroost minema saame, avastame, et näpu vahel olnud reisiraamat on kadunud!
Aga nüüd on vähemasti õige suund käes ja jõuame pooljoostes kirikusse, saame hetkeks maha istuda, küünlad panna, ja kiirkorras tagasiteele asuda.

Hea märk: reisiraamat ootab meid turismiinfo büroos. Raudteejaama poole joostes satume rahvatroppi, kes narritavad värskeid ülikoolilõpetanuid: need on tobedalt riides, kes jänesekõrvadega, kes beebimütsiga, ja peavad, värsked diplomid kaenla all, kondoome lõhki puhuma ja viskama märki alasti naise kuju pihta. Nii palju siis konservatiivsest katoliiklikust Itaaliast! Läbi rahvamassi trügides satume shampanjajoa alla.
Rongile jõuame hingeldades, veremaitse kurgus, poolteiseminutilise ajavaruga.

7 mõtet “Pildikesi Põhja-Itaaliast

  1. rivo

    aitäh, juulis just samasse piirkonda minek ning Genovas ja Riomaggiore (Cinque Terre`i üks küladest) paariks-kolmeks päevaks koduks:)

  2. andry

    ma olen alati teadnud, et reisimisel on hädavajalik üks kera nööri. Õigemini matkates. Alati kulub ära.

    No nüüd siis tuleb lisada komplekti ka pintsetid.

    A

    Tahan kaaaaaaaa Itaaaaaljaseeeee

  3. andry

    a huvitav on see, et su kirjutised on aegumatu väärtusega. Siiamaani kõik lõhnab ja elab.
    Tase!

  4. kaur

    Andry, hangi mõistlik universaal-nuga endale. Igal suvalisel victorinoksil on pintsetid sisse ehitatud. Igasugu pindude ja (Itaalias) merisiilikute okaste väljasikutamiseks väga abiks :))

  5. Riina

    Mmmm…Itaalia ja itaalia köök.
    Olen ise praegu Napolis ja pean ütlema, et siin on meeletult ilus. Eile näiteks käisin katusel päikest võtmas:) Aga täna aknast välja vaadates näen pilvi ja vihma:(
    Aga muidu on siin Napolis praegu ilus ja kevadine – muru roheline ja puud õites. Kui kellegil on soov siia tõelist pizzat nautima tulla (teadaolevalt on pizza napolist pärit ja see on siin tõesti hea) soovitan omaltpoolt tulla kevadel, kui siin on ilus. Juulis ja augustis on kõik juba kuumuse käes ära põlenud ja üleüldse ebainimlikult palav.
    Aga mis Põhja-Itaaliasse puutub siis see on muidugi igal ajal ilus:) Ja Rooma ka:)

  6. VäikeMari

    Oi, kui kodune tunne, elan Cinque Terre+le lähedal, ning suvel käime pea iga nädalavahetus seal merd nautimas. Kuna Itaalias on rannas koertel keelatud käia, siis seal kaljude peal võib ka loomakesega rahus peesitada. Ning kuna sealne rahvas pole eriti turismisõbralik, siis paljud seal õnneks ei käi, puuduvad ka noortele meeldivad kohad ( diskod, tsillimiskohad jne.).. Ning seal võib ka naisterahvas rahulikult raamatu ja koera seltsis päevitada, ilma, et noormehed segama tuleksid….Nohh, loodust ei hakkagi ülistama… see on juba teada lugu…

  7. Maarja

    see kuis sa kirjeldad itaaliat, tekitab minus töelise luuseri tunde. mainit kohtadest vaimustusin ma ainult Bolognast. kunagi aegu tagasi kurtsin ka oma blogis, et miski imelik viga mul küljes, et itaalia ei suuda kohapeal olles mingit ahaa efekti tektiada, samas kui loen raamatuid, nii reisi- kui kokanduse teemalisi, siis tuleb köhtu alati kriipiv tunne, et tahaks ka.
    aga kirjeldused olid sul ilusad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.