…Olen kindel, et Sirtsuke ei pane pahaks, kui ma headele inimestele tema lugu jagan.
Sirts on nagu päikesejänku, kes energiat annab, kui teda lugeda – kodulehekülg on tal
Seal võib lugeda ka minu tehtud portreelugu temaga, nii et lõpuks ometi õnnestus mul oma kirjasõbraga näost näkku kohtuda. Üldse läks meil saatus kuidagi sarnaselt – enamvähem samal ajal sattusime ostma samasse kanti Kalamaja kandis katusekorterid ja siis tulid meie ellu enamvähem samal ajal tütred. Sirli-Taavi sünnitasid oma Iti Tiara Ibizal ja elasid seal tükk aega, hiljuti veetsid paar talvekuud Eestis ja nüüd on nad Austraalias.
Mina jällegi ei ole kindel, et Sirtsuke pahaks ei pane, kui tema küll mitmele inimesele saadetud, aga siiski erakiri niiviisi avaldatakse. Võibolla peaks selliseid asju ikka enne autorilt küsima? See käib ka eelmiste Epule saadetud kirjade kohta, mida me siit blogist lugeda oleme saanud, vähemalt ühel korral oli kirja autori enda kommentaarist hiljem näha, et see oli üles riputatud tema teadmata.
Eriti on mul hinge peal see kahe nädala eest siin avaldatud antisemitismiteemaline loengutekst, mille juures võib vabalt jääda mulje, nagu oleks see Epu enda looming. Isegi autori nime polnud vaevutud välja uurima, rääkimata viitamisest või loaküsimisest! Ometi ripub see tekst Tartu Ülikooli veebilehel ja sinna oleks saanud lihtsalt linkida.
Epp, Sinust oleks ilus teiste inimeste loomingusse lugupidavamalt suhtuda, teised sinu omasse ju suhtuvad.
Kitty
– Sirts EI pane selliseid asju pahaks. Ma olen Sirtsuga suhelnud, teinud tast telesaate ja ajakirjaloo. Ma tean teda. Ta tahab maailmas positiivset mõtlemist ja elujanu ja -julgust levitada. Ja üks asi, kuidas ta seda teeb, on just kirjutades.
– Kui Kaur ükskord saatis mulle pika kirja (linnugripist) ja viitega, et selle võiks üles panna, siis ta pärast millegipärast lisas jah kommentaaris, et oi, panid selle üles terve täiega. Aga see oli tal vist mingi omamoodi viisakus või valehäbi või mis.
– See loengukonspekt, mis minuni jõudis ühe listi kaudu, panin juurde kõik TÜ viited, mis olid, ja esialgse otsingu abil ei suutnud ma leida loengu autori nime – no niisugust muljet KÜLL ei saanud jääda, et see oli minu autorlus, ma ütlesin ju, et see tuli listiga ja on TÜ meditsiiniajaloo loengu konspetk. Ja peagi leidsime ka nime, kui mäletad, üks esimesi kommentaatoreid kohe leidis selle.
– Mis puutub lugupidavasse suhtumisse, siis ma ei ise ei ole pahaks pannud, kui teised minu tekste taasavaldavad. Minu samasuguseid sõpruskonnale saadetud kirju nt Indiast, Hiinast ja Iisraelist on saadetud edasi ja on pandud ka reisifoorumitesse üles. Mind pole see küll kunagi häirinud.
Päikest sulle.
…Aga sa, Kitty, vist üldse vihkad mind. Vaatan, et oled oma blogist minu täiesti sõbraliku kommentaari ära kustutanud. Kui sul on minuga probleeme, siis ära lihtsalt käi siin lugemas.
Tegelikult, ma lugesin nüüd kümneni ja mõtlesin asja üle järgi. Ja kustutasin selle Sirtsu kirja ära. Kui ta mulle mailib ja lubab, siis panen tagasi. Üldse luban siinkohal, et ei pane enam inimeste kirju või messenger-vestlusi üles, enne kui küsin neil üle. Olgu vüi anonüümne avaldamine, aga küsin alati üle, et ei tekiks mingeid probleeme.
(Samas, nagu öeldud, et lähe TÜ avalik loengukonspekt ja Kauri kiri viitega “selle võiksid avaldada” minu jaoks siiski patukahetsuse registrisse)
Ja Sirtsu kodulehekülg on endiselt olemas, vaadake ja nautige. Fotogalerii on võrratu, ja väljas on ka viide Sirtsu raamatule – ta reisipäevik esimesest Ibiza-suvest.
no mulle ei jäänud küll muljet, et Epp selle loengu ise oleks kirjutanud. Kitti, miks nii kuri? Inimesed on erinevad. Vaevalt, et keegi sinu teksti ilma luba küsimata avaldaks. Aga mõne inimese tekst avaldatakse. Ja see ei pane reeglina pahaks. Mõned load on õhus, kas tead.
Ma siin just koristasin ja mõtlesin, et huvitav miks inimesed loevad blogisid, mis neile ei meeldi. Ma saan aru, et uudistele tulevad mürgised kommentaarid, sest tobedad uudised on normaalsetega läbisegi ja lihtsalt jäävad ette (sama lugu on foorumites), aga kuidas teise inimese ebameeldiv blogi nö. ette jääb? Kas tõesti igavus ja aja ülejäägid, mis sunnivad minema ja teisi sopaga pritsima?
See ei ole üldse mõeldud ainult Kittyle vaid ka teistele tigedikele. Nii kahju, et sellised on siia ka tee leidnud.
Huvitav kas need inimesed lähevad külla ja ütlevad seal ka, et sul on nii nõme seinakapp ja põrandaid pole sa ka ilmselt tükk aega juba pesnud?
Aga Sirts ja Taavi on põnevad tõesti. Nad on mitmest ajakirjast silma jäänud ja sünnitusjuttude raamatus oli ka nende lugu sees. Kui vana nende tirts on juba?
Ma tegelikult tahaks Kittyga ja K-ga (minu kaks kriitikut) silmast silma kohtuda, oleks ju lahe üritus. Äkki lõppeks hoopis eluaegse sõprusega ;))))
Iti teine sünnipäev on septembri alguses, seega praegu on ta ligi 20 kuu vanune.
Ja kui Sirts kunagi oma päevikuid avaldama hakkab, siis kinnitage turvavööd!
Sirli kiri oli ilus. Ja huvitav. Ja hariv ka natuke. Ma loen Vadi austraalia-kirjutisi kah huviga. Oleks ma maateaduse õpetaja, ma suunaks oma õpilased päris mitme blogi juurde.
Ja mul on hea meel, et jõudsin selle kirja enne läbi lugeda, kui siin kommenteerimiseks läks.
Ma avaldaks oma arvamust ka siin kommenteerimise kohta, aga natuke imelik on seda teha. Sest kirjutaja ja arvaja on siin ikkagi Epp. Kui sul, Epp, midagi selle vastu ei ole, siis ma lisaksin omalt poolt mõne sõna.
Aga miks inimesed loevad uudiseid, kui need on ainult negatiivsed? Miks inimesed kommenteerivad õelalt delfi.ee-s? Miks inimesed ütlevad põhjendamatult halvasti? Miks inimesed sositavad tagaselja? Miks nad peavad alati enda käidud teed kõige õigemaks? Ma arvan, et neid n-ö valesid blogisid loetakse selleks, et end võrrelda – näiteks, kui hästi/halvasti mina elan nendega võrreldes, kui _õigemad_ on minu mõtted, kui palju ma parem/halvem olen.” Ise loen näiteks teinekord selliseid, mis väga ei imponeeri, antropoloogilisest huvist, et endal meeles hoida – inimesed on erinevad ja igaühe tõde on tema jaoks kõige õigem.
Mul pole midagi selle vastu, räägi, mis sa arvad.
Vaat kogu selle blogindusega on nii, et see on sissetallamata rada. Me ei saa öelda ühegi asja kohta, et nii ei tohi, sest me oleme alles protsessi käigus, kus reegleid kokku lepitakse (lepime). Päris huvitav oleks teada, kas TÜ ajakirjandusosakonnas või Eesti Avaliku Sõna Nõukogus juba keegi tegeleb blogieetikaga.
Ma arvan lihtsalt seda, et siinsed kommenteerijad ei tohiks unustada, et tegemist ei ole delfiga. See ei ole uudisteportaal, mis teatud mõttes ongi mõeldud selleks, et inimesed kõik oma mõtted välja ütleks. See on siiski ühe konkreetse inimese päevaraamat ja sellega tuleks arvestada ka oma arvamust lisades (mis ei tähenda muidugi lõppematut kiidulaulu autorile. stiilis “kõik-mis-sa-ütled-on-õige”.), keegi kuskil kirjutas, võibolla Epp ise, et kena oleks end üleval pidada nagu külas.
delfi-stiilis plähmerdamise juures kaob ära see asi, mida esmalt arvustama hakati.
Ja millegipärast on mul tunne, et Epu eesmärgiks ei ole saada populaarseks kommentaarikeskuseks. Võimis.
Vot sellist asja tahtsin öelda. Juba varem tegelikult, kui siin mõned veidrad arvamused ilmusid. Nüüd te siis teate, mis ma arvan! 😀
Sirts ja Taavi on ju juba vanad tegijad oma elu avalikustamise alal. Ammu enne igasuguseid blogisid sai nende reisijutte lugeda ja nad pole ka oma alasti pilte häbenenud. Mulle meeldib väga nende siirus ja Sirtsul on õigus, kui ta oma leheküljel ütleb, et “Jah,meil on vist Eluga armuvahekord…” See armastus õhkub igast nende jutust. Kitty, võta eeskuju 🙂 Oma erivarvamust saab avaldada ka ilma süüdistamata.
jap.. need kaks rändurit on minu elu kah mõjutanud: seesama lugu, mis ka Sirtsu lehel on ära viidatud ( http://sirli.kolhoos.ee/stories/storyReader$87 ) Kroonika 1999 aasta oma, oli ka ajendiks minu üle öö tekkinud ideele minna häälega euroopasse ja ehk ka kaugemale kui veab (piirdusin siiski euroopaga)
http://www.hot.ee/voyag/Esileht/Euroopa99/index.html
hiljem selgus et see kutt, kes Kroonikas selle loo kirjutas, oli ka mu üks hilisem sõber alpinismiklubi kaudu 🙂 ( http://www.jkalpiklubi.ee/ ), eluteed ikka ristuvad tihedalt 🙂
Mh, minu arvates peab Epule kirjutades arvestama, et niikuinii paneb ta selle varem või hiljem blogi, kas siis viitega või ilma. Ühelt poolt – mul ei ole (ega ei ole olnud) sellega probleeme, ja ma arvan, et ka sirlil-taavil ei oleks – teiselt poolt olen ma Epule ise ka korra või paar meiliga soovitanud, et võta see-too-teine kirjutis maha või “küsi mehelt nõu”.
Blogieetika? Mulle meeldib Mart Parve seisukoht: minu blogi on minu kodu; mina elan siin ja sina oled külaline; ütle/kirjuta siin seda, mida ütleksid mulle külla tulles. Päris õige see ei ole, eriti laialt loetavate blogide korra, ntx erakirja kodus “avaldada” ei saaks, aga minu arust annab suhtumise kätte. Ja kui on tahtmine blogi autorile märkus teha, siis selleks on minu arust sobivam e-mail, mitte kommentaarisaba. (ma ise saadan ikka aeg-ajalt blogijatele märkusi, täna hommikul ntx kirjutasin yhele, et tal on inimese nimes kirjaviga – parandas ära ja tänas – no miks ma peaks selle märkuse avaliku kommina jätma? meil on nii talle kui mulle mugavam).
A tagasi Sirtsu juurde – Epp tunneb neid hästi ja meie mitte. Aga oma veebi ja muu põhjal on on nii avatud inimesed, et pigem soosiks oma kirjade veebistamist, mitte ei põeks. Sirtsu pildid pilt.ee-s olid samuti üsna avalad, ja – kuradi ilusad. Nagu nende inglikese tulemise lugugi. Oleks meil teistel ka oskust oma elu niimoodi õnnelikuks teha!!!!!
Ohoo, BC reisikirjad loen hiljem läbi.
Aga mis ma tahtsin veel öelda kommentaaride kohta – blogi on üks kummaline fenomen. On nagu päevik, aga samas ei ole ju – ikkagi avalik ruum! Ja kommentaarid? Ma olen siinseal märganud, et see aadress on inimestel pannud blogrolli kui “Epp ja Co”, ilmselt siis viitega aktiivsele kommentaariumile. Kommentaarinurk ei ole mul olnud eesmärk omaette, aga ma kindlasti naudin ja hindan seda, nagu ka paljud teised.
Avaliku kommentaariumiga ja suure loetavusega aga käib tahestahtmata kaasas nüanss, et ma pean olema valmis ka kriitikat vastu võtma. Kitty jutus on sees rohkem kui üks iva. Ja see on tore, et ta pole anonüümne, vaid paneb ka oma blogile viite.
(Ma ei tea, kuhu minu kommentaar sealt kadus, võibolla läks lihtsalt kusagile uitama. Igatahes see lapsepõlve joonistus on seal väga võluv, ja hea m’õistatus samal ajal.)
Vahepeal ilmunud Kaurile vastuseks – ma tahaks ikka, et inimesed mind usaldaks ja mulle erakirju ka saadaks 😉 Sellepärast võtsingi vastu otsuse, et kirju (ka anonüümseid) rohkem ilma teise poole konk. loata ei avalda ega ka viita.
Aga millestki kirjutamine… see on keeruline teema.
Minu elu(stiil) on igasuguseid asju märgata ja neist lugusid vesta. Miks? Tahaks teistega jagada. Tahaks, et teised saaks aru mõnest asjast, millest ma ise oma meelest olen aru saanud.
Aga iga arusaamise, iga loo tegelased on teised inimesed. Kellele ma üritan mitte haiget teha.
Leidsin end seda lugedes mõttelt, et huvitav kas plogimine suurendab või hoopis vähendab inimese aurat, sala või omapära, fluidumit või mis iganes see on, hinge? Vaimu? Olemist, ehk siis seda mida väljendatakse sõnaga `presence.`
Natuke nagu metafüüsiline küsimus aga ikkagi. Esimese hooga ütleks, et jah kindlasti suurendab … aga, siis kui mõelda, et sellega seondub kriitika, konfrontatsioon … kahtlused …
anonüümsuse ja loa küsimise kohta.
kui inimene vastutab oma iga öeldud/kirjutatud sõna eest, pole tal midagi varjata ega häbeneda. me kõik oleme tegelikult meie mõtted ja ega mõte seetõttu ei muutu, kui adressaat on teine kui me arvasime. on vaid üks maailm, kuhu me oma ideed paiskame.
“what you think about expands”
Kommenteerimise kui sellisega on nii, et suure kommentaariumiga (100+ kommentaari iga sissekande kohta) blogid pole ju mujal maailmas miski uus nähtus, ja see on ammu teada, et taoliste blogide kommenteerijate hulgas on alati nii takkakiitjaid kui teisitimõtlejaid, nii viisakaid vastuvaidlejaid kui anonüümseid lahmijaid, jne. Suur lugejaskond = palju erinevaid inimesi = palju erinevaid arvamusi ja palju erinevaid viise nende väljendamiseks. Ainus võimalus vältida arvamusi, mis blogikirjutaja omadega kokku ei lange, on kommenteerimisvõimalus kinni keerata või blogida keskkonnas, kus lugeda ja/või kommenteerida saavad ainult valitud isikud.
Kirjade avaldamise koha pealt olen ma Kittyga täiesti nõus: minu meelest tuleks ka kõigepealt luba küsida. Väike näide: ükskord tahtsin ma ise ühe väga hea sõbraga peetud MSNivestluse oma blogisse riputada, ja arvasin ka, et temasugusel otsekohesel ja avatud inimesel ei saa ju ometi midagi tsiteerimise vastu olla – pealegi polnud teema, mida me MSNis arutasime, kuigi isiklik. Igaks juhuks küsisin siiski kombekohaselt üle, et kas võib – ja minu üllatuseks selgus, et ei või. Isiklikel pisipõhjustel ei tahtnud too inimene oma arvamust just tol konkreetsel teemal ja tolles konkreetses sõnastuses avalikult võrgus rippumas näha.
Mis sellesse antisemitismiteemalisse konspekti puutub, siis ausalt, mullegi jäi toda sissekannet lugedes esialgu segaseks, kas tegu on Epu enda konspektiga või kellegi teise konspekteerituga. Ma oleks ka pigem viidanud sellele lehele teksti kopeerimise asemel – veebi üks võlusid seisnebki ju hüpertekstis, selles, on võimalik luua viiteid teistele tekstidele.
Aga see Kitty blogist kadunud kommentaar – ma tõesti ei usu, et Kitty oleks Epu sõbraliku kommentaari meelega maha kustutanud. Pigem julgen oletada, et ehk läks see kogemata spämmikustutamise vms käigus kaduma.
🙂
olen Sirtsu fänn… leidsin umbes pool aastat tagasi just Epp Sinu nime googeldades portreeloo Sirtsuga ja mitu päeva järjest lugesin igast august tema ja Taavi lugu, vaatasin läbi kõik nende pildid ja oehhh…. kui mõnus:) sellised mõnusad kadeduseliblikad olid kõhus ja öösiti unes pakkisin seljakotti, et nüüd kohe on minek:)
Hiljuti leidsin Tartut väisates Mauruse raamatupoest ka Sirtsu segikammind reisipäeviku ning tõmbasin selle ühe jutiga endast läbi…
Sirtsu, tema elu ja tegemiste ümber meeletult mõnus energia – ta kiirgab jõudsalt ja suure raadiusega:)
soovin neil Iti ja Taaviga rohkelt päikest:)
Ebameeldivate blogide peale võib juhtuda näiteks blog.tr.ee kaudu. Iseasi, miks seda blogi siis edasi lugeda, kui ei meeldi. Kui Sulle raamat ei meeldi, siis Sa ka ei loe seda ju lõpuni.
Blogi kommenteerimisega on nii, et oleneb, millest seal kirjutatakse. Kui on ühiskondlikud teemad, siis on ju loogiline, et erinevatel inimestel on erinevad arusaamad ja miks siis mitte seda ka avaldada. Aga isiklike asjade kommenteerimine ei ole sama. Ei ole ilus õpetada teistele, kuidas nad elama peavad.
Jah, ja see Kitty alustatud diskussioon on tegelikult mitteisiklik, nii et palun vabandust, kui üle reageerisin.
Aga seda konspekti autorit ma otsisklesin enne üles panekut ega suutnud leida! Nagu Andry siin ükspäev ütles “Ei oska mina niimoodi netis ringi tuuseldada nagu teie” 😉
Epp, me oleme Sinuga muide näost näkku kohtunud – intervjueerisid mind oma magistritöö jaoks naisteajakirjade teemal. Käisin Sul veel Kentmanni tänaval külas ja mäletan väga hästi seda teie sõjavastast loosungit, millest hiljuti siin ka juttu oli:) Ja minu meelest me saime päris hästi jutule tookord.
ja teine isiklik teema ka kohe ära – ma küll ei ole teadlikult ühtegi Su komentaari oma blogist kustutanud, ma ei kustuta üldse põhimõtteliselt muid kommentaare kui otsest spämmi. Ehk jäi kuskile filtrisse kinni?
Eks ma siin võtan jah sõna siis, kui mul on öelda midagi, mida keegi teine veel öelnud ei ole. Ja tavaliselt see, et “oi kui tore/huvitav/positiivne/hästi kirjutatud lugu” on juba ära öeldud, eks, neist ütlejatest pole siin just puudus:) Nii et mulle jääb – nagu mu elus sageli – osaks juhtida tähelepanu vigadele, ebatäpsustele ja praegusel konkreetsel juhul sellele, mis minu meelest oli ebaeetiline.
maailm ei ole nii väga must-valge, et kui mulle ei meeldi Epu (või kellegi teise) keelevead või suhtumine mõnesse asjasse, siis saaks kohe öelda, et mulle ei meeldi see blogi ja ma ei peaks seda lugema. Nii et see küsimus “miks sa siis loed?” saab üsna loogilise vastuse – ju ma siis midagi leian siit enda jaoks.
Blogiruumi võrdlus inimese koduga on kena. Ausõna, ma julgeksin Epule ka ta oma kodus vastu vaielda, kui ma mõne ta seisukohaga nõus pole. Ja jah, ma parandan ka suulises kõnes inimeste keelevigu, küsige ükskõik kellelt, kes mind tunneb:)
Eks siin jääb Epule viimane sõna. Kui Sa ei taha edaspidi minu kommentaare oma blogis näha, siis võime nii kokku leppida, et ma neid ei kirjuta. Vahetame mailiaadresse ja suhtleme vajadusel teiste eest varjatult. Aga kui kirjutan kommentaare, siis võtan endale vabaduse oma arvamus ausalt välja öelda. Delfikommentaatoriga ma enda meelest ei sarnane – ei ole ma anonüümne ega lahmi/ropenda.
Kitty – kirjuta ikka siia kommentaare!
Kirjutasin tookord sulle mõistatuse vastuse, et su ema on vist raamatukoguhoidja. (väga mööda ei pannudki) Ei tea, kuhu see kadus.
Aga sind mäletan ma küll, nüüd panin nime ja näo ja ka su naistekate lugemisharjumused kokku! 😉
Mis puutub magistritöösse, siis see on mul ju ikkagi lõpetamata ja kahju on nii enda kui teiste ajast, mis sellele kulutatud sai. Samas on kõik need 70 kvaliteetintrevjuud alles ja ma olen mõelnud, et saaks huvitava dokumentaalraamatu. (kõik tsiteeritavad on anonüümsed) Või panen midagi üles netikeskkonnas.
Mina olen ju see, kellel on korraga vähemalt sada asja pooleli…
Kirjalikus tekstis tunduvad inimese mõtted kuidagi konkreetsemad ja karmimad, kui need näiteks vestluses on, kus inimesed saavad iga hetk sekkuda ja oma emotsioone paremini avaldada.
Teinekord ei mõtlegi oma tekstiga midagi halba, aga lihtsalt saadakse selle toonist või sõnastusest valesti aru ja võetakse seda palju mustemates toonides kui see mõeldud oli.
Kallid noored daamid! Kas see kõik ei lõhna natukene sedamoodi, et kes peaks koera välja viima!? Ärgen’d Epule küll ülekohut tehke. Ta heatahtlik siirus peaks küll vist kõigile selge olema.
Epp! soovitan lugeda http://www.etv24.ee Indrek Treufeldi artikleid 5. ja 1. aprillist, kui sa seda juba teinud ei ole. Ehk tunned huvi. Aga see on hoopis teine teema, millel pole mingit seost käesolevaga.
Mul on hea meel, et sain Sirtsu täisteksti töö juures kiiruga läbi loetud, olen juba ammu ta fänn, kahjuks ta kodulehel pole eriti uudiseid. Kunagi käisin pilt.ee+s pilte piilumas, aga nüüd on too leht kinni pandud.. Olen juba ammu ta elu natuke kadedusega jälginud, ning südamest hea meel, et nad jälle uuel kontinendil vana hea hooga!
Epuke. Mind muide väga häiris, kui Sa üles riputasid selle mu kirja, kus ma küsisin, kuidas Sa irjutad.
Aga. Hea et riputasid. Ma sain palju head teada emda kohta kommidest.
A Su aprillitillika peale olin kuni 4. aprillini tige. (Muide, me leht tegi aprillinalja, et Riigikogu ees esimees Varek kandideerib ka presidendiks) Raisk, kandideeribki. Nii et ole ettevaatlik, sõnad lähevad täide.
Ja muide, ajakirjanikuna Sa peaksid teadma, et Sa ei tohi allikat kahjustada. Ma näiteks kirjutan Sulle, et oplen oma naisega riius, sinna muud asja ka juurde, sa riputad selle üles. Tere talv ja muud aastaajad.
Ja kui Sirtsi blogi lahti tegin, panin selle samamoodi kinni, et teise inimese blogi, kas ta ikka teab, et Epp seda laiali jagab.
See kõik muidugi ei tähenda, et Sind armastamast olen lakanud.
Mina arvan, et see teistele blogidele viitamine on üks äraarvamata kasulik ja hariv ettevõtmine. Olen sattunud blogilt blogile hüpates ääretult põnevatele inimestele, keda ma omaenese tarkusega eluilmaski leidnud poleks. Ja kui inimene peab netis blogi, siis on see ikkagi avalik… pole nagu põhjust pahandada, kui keegi seda aadressi promob. Teine lugu on isikliku kirjavahetusega, siis ehk on tõesti loa küsimine asjakohane.
Aga Andry, selle aprillinaljaga… sa ei peaks olema pahane. See oli väga armas. Ebaeestlaslikult siiras. Ilus. Ka see ropendamine paar kommi hiljem, mis nagu kinnitas, kui aus sa olid olnud 😉
Mina olen jätnud Epule vähemalt ühe erakirja kirjutamata – ma ei ole siiamaani välja mõelnud, kas seda võiks avaldada. Ja üldiselt lähtun ma sellest, et kui midagi avaldada ei taha, siis on parem seda ajakirjanikule ka off-the-record mitte ütelda 🙂
Aga üldiselt – kui inimene on midagi veebi avalikult välja pannud (ka TÜ lehele), siis see on avaldamine. Seega ma arvan, et oma tarbeks ja teadustöö tarbeks võib seda ikka kasutada. Ühe väikese aspektiga: autorile viidates. Mul on hea meel, kui minu mõtteid kasutatakse ja edasi arendatakse. Aga palun viidake mulle. Minu mõtted on minu omand eksole. Te ei saada ju võõrastele inimestele minu koju küllakutseid?
Huvitav, kellele kuulub email? Tavakirja puhul on eri riikides eri seadused (eestis kuulub vist saajale, UK-s aga saatjale). Aga e-mail? Jääb mõlemale alles, aga samas on saatja looming. Saatja looming, mis on sihtotstarbeliselt saajale tehtud… Mis te arvate?
Seoses kritiseerimisega: loomulikult on teooria see, et kui keegi ikka eksib, siis tuleb talle seda öelda, et ta edaspidi enam ei eksiks. Ja veel: aus inimene ütleb oma arvamuse alati välja.
Aga: on ju teada, et igasugune kriitika alati riivab ja teeb rohkem või vähem haiget (isegi kui ta on põhjendatud ja juhindub õilsatest eesmärkidest). Empaatiline inimene ei taha teisi ebamugavasse olukorda panna (sest ta tunneb ise ennast siis veel halvemini). Ei IRL ega läbi neti.
Sellepärast ongi vist nii, et mõned kipuvad rohkem kritiseerima kui teised.
minu meelest ei ole asi kritiseerimises, vaid toonis millega seda tehakse. Ikka võib ja peabki ütlema oma arvamuse, aga seejuures ei tasu teist solvata. Eks see ongi raske ja igaüks seda ei suudagi ja inimesed on tihti kriitika suhtes ülitundlikud. Aga siiski arvan, et see on võimalik ja seda tasub õppida. Kergem on see kirjas, saad ise enne üle lugeda. Ma ise kaldun ka vahel liigsele kritiseerimisele, aga püüan õppida seda sõbralikult tegema. Et mitte irisejaks muutuda.
ahaa-elamus seoses mulle tundmatu Sirli mainimisega seonduvalt. sattusin just hiljaaegu lugema Sirli kunagist hästi vahetult ja värvikalt kirjapandud reisipäevikut, kus ta pajatab ibiza jm seiklusi. see mõjus mulle ootamatult vapustavalt, kadedakstegevalt ja äratas sisimas soovi samamoodi muretult ja metsikult nautida rännuelu, suhteid ja suve…. pani ühe varasele keskeale ligineva pereema unelema küll. 🙂
mulle tundub, et kui miski asi juba internetis on, siis on see ka avalik. iseasi, millal ja kas see üles leitakse ja levitama hakatakse. kui ei taha avalikustamist, siis võib ju lehekülje parooliga kättesaadavaks teha või kirjutada sahtlisse ehk oma koduarvuti kõvakettale. ma ei kujuta küll ette, kuidas saaks linkimist ära keelata.
(isikliku) kirjavahetuse ülesriputamisega on natuke teine asi, sellest peaksid teadlikud olema ja sellega nõustuma mõlemad/kõik pooled.
arvan ma.
Ma olen seal Sirtsu kodulehel varem käinud ja ka nende pilte vaadanud – arvan, et kui Sirts laseb endast teha alasti fotosid ja paneb need netti, siis tal kindlasti on avatuse piirid kusagil mujal kui niiöelda “tavalisel eestlasel”, ta ei põe, kui seda kodulehekülge edasi lingitakse. Ka selles päevik-raamatus on ju fotosid, kus ta on alasti (isegi kaanel).
Ja tõesti, jube kenad pildid on seal kodulehel. Noor naine rinnaga imetamas liivarannal… Sa unustad kõik oma pähe tambitud tabud ja lihtsalt imetled.
Samas on siin oma “aga”. Kui mõni pervert peale satub ja neid pilte levitama hakkab… See oht on iga internetti avalikult pandud palja beebi pildi puhul ka.
Kõigele, mis avalikult netis üleval (olgu see siis päevik või pildialbum või mis iganes), võib igaüks minu meelest vabalt viidata. Kui veebilehe omanik ei taha, et kõrvalised isikud tema lehte külastavad, siis saab veebilehe panna parooli alla vms. Aga erakirja avaldamine on ikka hoopis teine asi, eks ole – seda pole saatja ise ju avalikult veebi üles riputanud.
Mis mõttes pervert “satub peale ja hakkab levitama”? Kellele ta seda levitab? Internet on kvaliteetset tasuta pornot TÄIS, kellegi tundmatu tibi rannapiltide levitamine ei ole äri. Ja kui oleks, siis ei teeks seda mitte perverdid, vaid lihtsalt hea ärivaistuga inimesed 🙂 Iseasi, kui keegi subjekti ennast nende piltide avaldamisega ähvardama / välja pressima hakkaks, a siin ei ole see vist ka eriti võimalik.
Hello! Good Site! Thanks you! rbflxsteup