Lugu Hiinast

…Ja see on minu sulest kunagine lugu Hiinast.

SAJA RAHVA TUDENGID ÜHESKOOS
PM Extra 20 nov 1999
Pekingi rahvusvaheline keelteülikool on maailma suurim ja tähtsaim hiina keele õpikoht, kus õpib tudengeid umbes 150st riigist – seega enamikust maailma maadest. Kui ülikoolis ringi jalutada, võtab see rasside-rahvuste näitus silme eest kirjuks.

Noorte inimeste karjäärile on üha kasulikum hiina keelt õppida. No vaadake ise, milline tohutu turg! Pekingi keelteülikooli tudengite seas on levinud ütlus: «Kui iga hiinlane annaks mulle dollari, oleksin miljardär.»

Kuid on ka neid, kes on hiina keeleni meditatsiooni kaudu jõudnud. Nagu inglane Daniel, kes õppis kusagil Hiina provintsilinnas salajasi võitluskunste ja lõpuks otsustas külge jäänud hiina keelt natuke akadeemilisemalt omandada. Igal hommikul käib ta pargis seismas, pea puu küljes, et energiat ammutada.

Ja muidugi on kogu maailmas eksootikahuvilisi keelehulle… Näiteks õpib Pekingis hiina keelt üks Läti poiss, kes hakkas omal ajal Nõukogude armees eestlasi nii armastama, et õppis iseseisvalt eesti keelt. «See sell õpetas sadadele tudengitele selgeks eestikeelse ütluse: «S…u ruttu, karu tuleb, kui ei tule, p…st pureb!»» räägib Pekingi ülikoolis õppinud eestlane Indrek Park. «See oli neil sõjaväes selline WC-ukse taga loetav värss olnud.» Nii tervitasidki mind ülikoolikoridorides jänkid, jaapanlased kui ka korealased: «Hello! S…u ruttu!»

Elusad põhjakorealased!

Pekingi ülikool on üks väheseid kohti maailmas, kus võib näha inimesi Põhja-Koreast, maniakaalselt kommunistlikust ja näljahädas riigist. Põhjakorealased liiguvad väljaspool ülikooli viiestes gruppides: peaaegu marsisammul, kõige ees grupijuht, kõigil seljas hallid riided ja rinnas punane tunnustäheke.

Põhja-Korea laseb välismaale õppima vaid üle 30aastaseid mehi, kel on mitu last – garantii, et mees põgeneda ei püüa. Mehed peavad üksteise kohta oma riigi salaluurele ettekandeid tegema. Kui keegi neist räägib valel teemal või vale rahvuse esindajaga, siis on kodumaale tagasikutsumine kindel, võimalik on sunnitöölaagris lõpetada.

Kord kutsusid põhjakorealased õhtuks oma ühiselamutuppa hulga rahvast: arengumaalasi ja ekssovjette. Rahvas tuli kellapealt kohale, mõeldes, et tuleb üllatuspidu. Toas oli aga virnade viisipropagandamaterjale ja tooliread, kuhu küllakutsutud istuma pandi ja neid siis kiiresti pildistama asuti. Segaduses tudengid põgenesid fotovälkude saatel… Ilmselt oli põhjakorealastel vaja esitada ettekanne sellest, kuidas nad tegelevad propagandatööga.

Indrek Park mäletab, kuidas kord juhtus loengu eel vaba koht ainult tema kõrval olema ja hilinenud põhjakorealane istuski sinna. «Alguses oli ta tohutult krambis,» kirjeldab Indrek. «Siis sai aru, et ma ei ole inglane, ja lõdvenes. Küsis, et kes siis. Mina: eestlane. Nüüd lõdvestus ta totaalselt. Ah et endine Nõukogudemaa?! Järsku muutus tema hiina keel kolm korda paremaks kui enne. Ma juba kartsin, et mingil hetkel küsib ta mult tüdruksõbra kohta… Küsiski. Vastasin ausalt, et mul on küll tüdruk – lõunakorealanna. Seepeale mees jäigastus, nagu oleksin ma teda isiklikult reetnud, ja lõpetas sõna pealt jutu ära.»

«Ma ei tohi!»

Meenutab lõunakorealannast tudeng: «Olin esimest nädalat ülikoolis, kui nägin põhjakorealaste gruppi mööda marssimas. Mul võttis lausa hinge kinni! Minul, lõunakorealasel, oli olnud võimalik näha kõiki teisi maailma rahvaid, kuid mitte mu oma rahvuskaaslasi, kes ju sealsamas, teispool piiri nälgivad ja surevad. Jooksin neile järele ja hakkasin vaimustunult rääkima… Lõpuks ütles üks: «Vabandust, me ei saa aru.» Ja marssisid minema.

Või teine juhtum: põhjakas pesi ühiselamu köögis nõusid, lõunakas kõndis tema ümber nagu kass ümber palava pudru ja üritas juttu üles võtta… Lõpuks purskas näost punane põhjakas: «Ma ei tohi!»

Peale korealaste tuleb ülikooli tunni-plaani tehes eraldi hoida ka juute ja araablasi. Sellegipoolest juhtub äpardusi. Kooliaasta alguses sattusid kaks tüdrukut omavahel inglise keeles juttu ajama – üks äsjasaabunu, teine juba kuu aega õppinu. Nad käisid koos söömas, hulkusid mööda linnakut ja vestlesid – tundus nagu sõprus esimesest silmapilgust. Ja jõuad sa siis sellises rahvuste segadikus kõigilt kohe tema rahvust küsida! Kui see siis lõpuks jutuks tuli, selgus, et üks neiu on Iisraeli juut, teine aga Liibanoni araablanna – seega on nende riigid omavahel sõjajalal.

Siis leppisid neiud omavahel viisakalt kokku, et hakkavad edaspidi teineteist ignoreerima. Kui inimene isegi julgeks oma eelarvamustest üle olla ja suhelda vihatud rahvuse esindajaga, siis peab ta arvestama, et kõik tema oma rahvuskaaslased pööraksid talle selja.

Huntington kehtib

Igapäevaselt suhtleb kogu see rahvamass niisugustes puntides, mis vastavad kuulsa poliitfilosoofi Samuel Huntingtoni teooriale: rahvad liigituvad mitte rasside, vaid tsivilisatsioonide järgi. Õigeusklikud hoiduvad omaette, moslemid omaette, samamoodi katoliiklased ja protestandid… Eestlased aga seisavad ida-lääne tsivilisatsioonide kokkupuutekohal ehk ei kuulu õigupoolest nagu kuhugi!

Kui Indrek Park hakkas kolm aastat tagasi kõigepealt läänlastega suhtlema, tundsid sovjetid end solvatuna ja üritasid teda oma ringi tõmmata. «Nad on kapitalistlikust maailmast väga huvitatud ja Eesti on hea sild selle mõistmiseks,» selgitab Indrek. «Sovjetid eestlasi ei häbene ja julgevad küsida igasuguseid pisiasju meie igapäevase «välismaaelu» kohta. Ja minul ei teki nendega suheldes mingeid barjääre! Omamoodi nostalgia on. Kuid barjääri ei ole mul ka inglaste või ameeriklastega suheldes.»

Ühiselamu eksootika

Keelteülikooli ühiselamutes on WC-ruumideks kõledad haisvad rennid. Dushiruumid on täis üsna julgeid rotte, du¡ikabiinidel aga uksi ees ei ole – kes häbeneb, võib oma rätiku niimoodi ukseaugu ette riputada, et teised ta nägu ei näe, alumist kehapoolt aga ikka. Ja toad… «Kõigepealt lasksime voodialustesse ja kapitagustesse tarakanimürki,» meenutab Indrek Park. «Lausa mustas putukatest! Siis pühkisime tarakanid kokku ja saime toa keskele poole meetri kõrguse hunniku, mis koosnes näpusuurustest tarakanidest ja valgetest ussikestest, ilmselt tarakanide vastsetest…»

Odavate ühiselamute kõrval on ülikoolilinnakus ka väga kalleid hooneid, kus hinnad ja teenindus on võrreldavad korralike hotellidega. Näiteks elavad seal väga laialt Venemaa võimuladviku võsukesed, kes on stipendiumi saanud tänu tutvustele. Kui ühel neiul 5000 dollarit ära varastati, ei teinud ta teist nägugi, marssis panka, võttis uue rahapaki ja elas aga luksusühiselamus edasi. Nii mõnelegi kaastudengile on aga viis dollaritki suur raha – selle eest saab ülikooli sööklas kümme korda kõhu täis.

Eestlaste muljed…

Venelannad korraldavad oma ühiselamutoas kultuuriõhtuid. Loevad tundide kaupa peast klassikalisi vene luuletusi, on ekstaasis, mõni deklameerib karjudes. Vaimne on. Lõpuks joovad kõik ennast väga purju.

Lõunakorealased on moehullud: mehed armastavad turris pead ja mafiooso prille. Lõunakorealannad käituvad võrreldes teiste asiaatidega väljapeetumalt ega astu hetkekski avalikkuse ette ilma meigita.

Kesk-Aasia mehed, rõhutatult machod, küsivad uutelt meestuttavatelt: «Noh, kas sa eesliga kah oled seda teinud?»

Jaapanlased on boheemlike kottpükstega kalkarid. Nii poisid kui tüdrukud värvivad juustesse igat värvi triipe. Ülikoolis on levinud ütlus: «Iga jaapani tüdruk tahab magada nii paljude neegrimeestega, kui võimalik, ja pärast seda abielluda korraliku jaapani mehega, kes teda tulevikus ülal peaks…» Jaapani tüdrukud on teiste asiaatidega võrreldes palju eksootikajanusemad ja lemmikjututeemaks on neil seks.

Enamik mustanahalisi on tulnud vaestest riikidest – nad saavad väikest stipendiumi, millega end vaevu ära elatavad, jäädes läppavpalavasse ühiselamutuppa ka suvekuudeks, sest neil puudub raha kodumaale sõiduks. Nad ei osale ka kursusepidudel – ei ole raha, teistel maksta lasta ei luba aga uhkus.

Arengumaadest tulnud tudengid on tavaliselt väga usinad. Näiteks Kongos taotleb ühte stipendiumi viis tuhat noort! Sama astronoomilise konkursi peavad läbima need hiinlased, kes tahavad keelteülikoolis tudeerida. Seevastu Korea ja Jaapan on esindatud pigem hipidega, kes ei saanud omamaisesse ülikooli sisse ja on tulnud raha eest Hiinasse õppima – et vähemasti pulli ja diplomigi saaks.

Segased noorpaarid

Pekingi keelteülikool on suur sulatusahi, mis laseb igal aastal välja sadu segarahvustest paarikesi. Kui vaadata mõne tudengi fotoalbumit, lööb silme eest kirjuks: albaanlane ja itaallanna, iirlane ja hollandlanna, kamerunlane ja baskineiu, kongolane ja vietnamlanna…

Araabia mehed tunnevad oma rahvuskaaslannade suhtes väga suurt omandiinstinkti. Kui ise ei saa, siis teistele kah ei anna! Näiteks kui üks liibanonlanna hakkas käima inglasest poisiga, jõlkusid neil sabas tigedad araablased, kes tüdrukule litsakust ette heitsid.

Hiinlannasid, kes abielluvad välismaale pääsemiseks, kutsub kohalik eestlaskond oma slängis «Riisi-Piretiteks». «Oli meil näiteks üks lahe soomlane Juha,» meenutab Indrek Park. «Üks hiinlanna magas temaga paar korda, siis ütles: «Rohkem ei saa enne, kui abiellume.» Juha kohe süüdimatult vastu: «No hüva, teeme ära, paneme pidu!» Ei põdenud hetkegi, kuid ma ei usu, et ta oma Riisi-Piretiga ka kokku jääb.»

Epp Väljaots

4 mõtet “Lugu Hiinast

  1. Maria

    Sinu lugusid lugedes käiks kui ise reisil…
    Küll ma kunagi ise ka lähen..
    Ausõna.. kunagi…

  2. Kalju

    Sa Epp oled maru andekas! Sinu reisikirjeldused on täitsa klass, kas Sa ka mõne sellise raamatu välja annad või oled andnud?
    Minu üks lemmikraamat on, mida ka Sulle sooviraksin ja mis Sulle ka kindlasti sobiks: “Ulgumere tütar”, autor Joan Lowell. Eesti keeles ilmunud 1920- 30ndatel. Minu riiulis on ta parimaid, ei tea kas raamtukogudes ka on olemas.

  3. Pingback: df36b6558f9c

  4. Kristi

    Tere Epp,

    Palun natuke täpsustavat infot Sinu loo kohta:)
    Ei saagi aru, et kas Sa ise käisid Pekingi ülikoolis keelt õppimias või on lugu tehtus Indrek Parki kogemuste põhjal? Sooviksin ise ka Hiina keelt õppida, seega kuidas sinna ülikooli saada ja millised on näiteks stipendiumi võimalused? Kust ma võiksin rohkem infot saada keele õppe kohta?

    Loodan, et leiad aega vastata!
    Ette tänades,
    Kristi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.