Reisimisest ja keskkonnahoiust

Ma elan lennuvälja lähedal. Iga päev näen ja kuulen ma lennukeid.

Ajan vahel pea kuklasse ja vaatan, kuidas ta seal pilvede vahel sujub, nina ülespoole. Kujutan ette, mida tunnevad seal sees istujad. See on hetk, mida paljud inimesed võrdlevad orgasmiga. Õhurõhkude vahetus täidab su kummalise deliiriumiga… Natukese aja pärast hakkab kusagilt tulema turvalist toidulõhna ja stjuardess naeratab just sulle ja küsib: mida te soovite? Aknast paistavad pilved, ees on mitu tundi liikumist uue ja huvitava poole.
Mu elus on olnud aastaid, kus ma olin lendamise narkomaan. Oleksin olnud nõus lendama ja kohe tagasi pöörama, et uuesti lennata. Mulle meeldis see, mismoodi lennukites ja lennujaamades kohtas seda erilist vibratsiooni – tundus, justkui inimesed muutusid lennates ja lende oodates teistsuguseks kui argipäevades.

Aga siis, tasapisi ja siis üha enam, muutusin ma roheliseks (sellest olen ma eraldi kirjutanud, näiteks siin).

Sirvisin just enne päevikut oma mullusest Euroopa-reisist. Või õigemini mitte päevikut, vaid lihtsalt ühte märkmikut, mis minuga läbi Hollandi, Inglismaa, Rootsi ja Eesti ja Soome loksus.

“Kuivõrd palju olen ma muutunud. Mis on lahendus, kas mitte hoolida või mitte reisida?!” on ühele leheküljele ahastavate kraakjalgadega visandatud.

Mäletan, see oligi lennukis. Ma vaatasin, kuidas stjuardess oma aina särava naeratuse saatel pühkis kõigi inimeste kandikul olnud toidujäätmed ja toidunõud suurde kilekotti ja kadus sellega kusagile lennuki taha, tulles hetke pärast tagasi, kärus uus laadung plastiktopse: “Kas soovite veel juua?”.

Samades kottides segi niisiis plastiktopsid ja alles jäänud toit. Ühe lennuki peale kümneid kotte.

Ausõna, järgmine kord võtan ma julguse kätte ja küsin: kas keegi sorteerib pärast lennuki tagaruumis seda prügi või läheb see kõik kaduva teed, kõik need korraks kasutatavad plastiknõud ka?

Samasugune nõutu ahastus tabab mind vahel võõras linnas viibides. Alles on kõik hästi nagu varem, tuul puhub ja päike paistab ja ninna tungivad uued võõrad lõhnad… Siis saab aga veepudel tühjaks ja tunnistan seda. Kodus saaksin selle panna plastiku prügikasti meie maja koridoris. Aga nüüd? Enamuses maailma linnades ei näe ma tänaval mingeid võimalusi plastikpudelist vabaneda nii, et südametunnistus kriipima ei jääks. Erandina meenub näiteks Seattle USA läänekaldal, seal oli peaaegu igal tänavanurgal eraldi pudelite prügikast.

Olen teinud ka seda, et tassin tühjad pudelid endaga kaasa hotelli tuppa. Siis vaatan neid seal ja mõtlen: kust ma tean, et toateenindaja neid tavaprügisse ei viska?

Samamoodi nõuab kodust väljas reisimine seda, et sööd kodust väljas toidukohtades. Sageli ka odavamat sorti kohvikutes ja tänava-toidukohtades. Meenutan nostalgiliselt, kuidas Indias sai osta tänavatoitu – kapsalehe sisse mässitud küpsekartulit. Ameerikas paarku on kohvikutes söömise-joomise kaasavaraks iga kord terve laadung prügi.

Viimane kord näiteks Washington DCs. Võtsin puuviljatopsi – plastikust, hiljem prügisse viskamiseks. Kohvi – plastpaberist topsis, samamoodi prügisse. Jogurti – plastikpurgis, prügisse. Tunnistasin, kuidas samamoodi tekitas kogu meie laudkond 10 minutiga suure hunniku plastik- ja paberprügi.

“Mis te arvate, miks ei ole siinsetes kohvikutes kunagi tavalisi nõusid?” küsisin ma.

Justin esines juba oma vana arvamusega: “Sest ameeriklased ei usalda teisi ameeriklasi! Kes teab, kes seda tassi enne sind oli kasutanud!”

Justini ema esitas arvamuse: “Sest Ameerikas on kõigil kogu aeg kiire, paljud tahavad haarata selle kohvitassi ja puuviljatopsi ja minna edasi. Suur osa inimesi sööb tänaval, seda vist Euroopas ei tehta?”

“Nojah, tehakse ikka,” tuletasin meelde. “Aga – Euroopas küsitakse sageli kohvikutes, et kas tahad juua kohapeal või võtta kohvi kaasa. Kui valid kohapeal olemise, siis saad oma märjukese tavalisse keraamilisse tassi – kui tahad lahkuda, siis saad pabertopsi. Aga miks ma ei näe siin Ameerikas neid kohvikuid, kus valida saaks?”

Justini isa tegi ka seepeale suu lahti. Tema osaks meie vestlustes ongi tavaliselt ärimehhanismide tajumine ja sõnastamine. “Ma olen kindel, et nõudepesijatele palga maksmine läheks sellele kohvikuketile rohkem maksma kui hulgihinnaga ühekordsete nõude ostmine!”

No selge. Ja kurb.

Pudelimajandus viib aga mõtted kaugemale. Viib lausa eksistentsiaalse küsimuseni: miks ma reisin? See on täna esitatud hoopis teise retoorikaga kui mõni aasta tagasi…

Iga reis kulutab tohutult maailma ressursse – kõige hullem on lendamine, teisel kohal raiskamise mõttes on autosõit, siis bussisõit. Rong on kiiretest sõiduvahenditest kõige “rohelisem” (ajapuudusel ei jõua siia praegu statistikat otsida, aga seda edetabelit olen mitmel pool kohanud). Kõige keskkonnasõbralikum rändamise viis on muidugi oma kondijõul: ratas, paat, oma jalad.

Nii olengi ma teatud mõttes identiteedikriisis. Kui ma käitun nagu reisija siin ilmas, siis ei saa ma käituda samal ajal nagu keskkonnahoidja.

Loomulikult on vastus teada. Kesktee. Iga kord tuleks kaaluda: mida ma maailmale annan selle reisiga versus palju see reis maailmale maksma läheb?

Olen siikohal rõhutatult idealistlik. Ma ei küsi “mis mina sellest reisist saan?” Eks ikka kogemusi ja mõnu, ärahellitatud 20. sajandi lapsuke, kes on harjunud mõttega, et osa inimkonnast aina tuuseldab ühest planeedi otsast teise… Ma ei küsi “mis mulle see reis maksma läheb?” sest seda mõõdame me rahas, mis on vaid üks kokkulepitud vahend ja näitab palju vähem tegelikku kulu kui kütus ja keskkonnasaaste.

Viimase kohta toon kohe näite. Võttegrupp, keda ma aitan, teeb Ameerikas ligi kuu aega kestva lennu-ja autoturnee: kaldalt kaldale, lõunast põhja. “Saime ühe lennufirmaga ja ühe autofirmaga sponsorlepingu ja see on meile kõige odavam vahend!”

“Väga tubli, sellise lepingu ajasid välja!” oleks loogiline vastus sellest eelmisest maailmast, kus ma vanasti elasin. Nüüd aga kipub tulema pähe küsimus: “Odavam? Kas see ikka on odav?”

Nojah, möödunud aastal üritasin ma Kaurile auku pähe rääkida, et avastagu Ameerikat rongiga. Kui ta ikkagi otsustas auto rentida, siis läksime hoopis ise tema autotuurile kaasa. Et parem olgu siis rahvast täis auto kui üksainus juht!

Ja mis võttetuuri puutub, siis ega see ära jääks, kui mina ei aitaks. Ja nii ma ikkagi annan oma panuse tuuri õnnestumiseks.

Aga mis küll teha selle süütundega, mis mu sees vahel kraapimas käib.

30 arvamust “Reisimisest ja keskkonnahoiust” kohta

  1. Viimati kui Berliini lennuväljale sattusin (eelmine aasta) olid küll täitsa olemas eraldi prügikastid nii paberi kui plastiku ja muu prügi jaoks…. ausalt öelda ka ülimalt vajalik, sest pea kõigil reisijatel oli lennukilt tulles tühjaksjoodud veepudel ja läbiloetud ajaleht/ajakiri näpus tolknemas… kahjuks pole mujal see eriti silma torganud…. mu õde on lendav personal, peaks temalt küsima, mis nad selle prügiga seal lennukis peale hakkavad, kuigi ise olen mõelnud, et kui estonian air kasutab neid metall nuge-kahvleid, siis peavad nad ju need selle prügi seest hiljem välja otsima/sorteerima.

  2. Ameerikas on see plasttopside asi vist ikka palju rohkem levinud… ma ei mäleta, et ma oleks Londonis või hispaania kohvikutes midagi plastnõudest saanud…. kui ükskord 3 aasta sees Starbucksi kohvi ostsin Londonist, siis sain selle tavalises kruusis. Aga ma ei ole nii kiire inimene ka, et peaks fast-food´i tarbima…. ma vist enne jätan söömata-joomata kui lähen kuhugi a la McDonalds.

  3. Plasttopside saatusest. Plasttopse tehakse naftast. Teine levinum nafta kasutamise võimalus on ärapõletamine energia saamiseks, millest vabaneb atmosfääri fossiilne süsihappegaas, mille muistsed taimed kunagi sealt kokku korjasid. Tulemuseks arvatakse olevat kasvuhooneefekt. Plast teatavasti laguneb väga aeglaselt, seega süsihappegaas jääb vabanemata (ajapikku see ikka juhtub) ja see kliima soojenemist ei kiirenda. Plasti taaskasutamine ei pruugi olla igal juhul keskkonnasäästlikum kui ühekordne kasutamine, sest energiakulu teekonnal naftamaardla-tehas-tarbija võib olla palju väiksem, kui teekonnal tarbija-tehas-tarbija. Seda sellepärast, et kord juba tarbijani jõudnud plast on “laiali hajunud” ja selle kokkukogmine vajab lisatööd. Analoogia oleks plasti tootmine õhust, vähendaks küll otseselt kasvuhoonegaasi sisaldust, aga nõuab palju tööd et vajalik tooraine sealt kokku koguda. Samuti tuleb taaskasutamisel arvestada puhastamise ja sorteerimisega.
    Plastpakendite kahjulik mõju võiks olla pigem selles, et suurendab tarbimismentaliteeti, aga see on lõiv nn kiire progressi eest (miks pole inimestel aega süüa või kodus süüa teha, miks peab ostma igal aastal uusi tehnilisi vidinaid).
    Muidugi prügimäed on ka probleem, ja kahjulikud ained, mida plasti sisse segatakse (aga viimane on ka taaskasutamist raskendav asjaolu).

  4. Transpordivahendid. Rong on kõige säästlikum reisimisvahend, kui see on peaaegu täis, ja inimese või ka kauba kauba teekond kulgebki jaamast A jaama B. Tavaliselt liigub inimene (või kaup) mitte jaamade vahel, vaid vaid peab läbima veel mingid vahemaad lähte ja sihtkoha ning jaamade vahel. Ja kuna rongitäiel reisijatel on need lähte ja sihtkohad kõigil erinevad, kulutused teede korrashoiuks on erinevad…. See ei ole väga lihtne süsteem, aga ma olen kohanud arvutusi, mis ei kinnita rongiliikluse paremust, teatud olukordades võib auto või bussitransport olla säästlikum.
    Igal juhul on säästlikum tarbida kohalikku toitu ja sõita rattaga. Või kui juba reisida kaugele, siis tarbida seal kohalikku toitu, teenust ja olla muidu maailma vastu lugupidav.

  5. Epp sa tekitad minus alati süütunnet..
    Miks nii? SEst ma töötan plasti tehases ja kui sa teaksid kui palju plastmassi me prügimäele saadame. Ja miks? Sest me ei saa seda uuesti enam kasutada. Näiteks detailid mis kliendilt tagasi tulevad ja millele on midagi peale värvitud. Meie jaoks kõlbmatud detailid. Ja lähevad prügikasti. Meil pole inimest kes seda värvi sealt puhastaks ja siis saaks neid uuesti kasutada. Osa detaile on toodetud kahest erinevast plastmassist. Neid ei saa enam kasutada. Sest kaks erinevat plastikut on väga erinevate omadustega.
    Meil kukuvad maha materjali kraanulid ja me viskame need ära. Sest seda kokku korjates ja uuesti kasutades seame ohtu oma tehnika. Piisab väiksest metallitükist või paberitükist ja see läheb meile maksma tuhandeid kroone. Loomulikult kasutame me enamuse jääkidest ikkagi ära. Ja ma tean, et meie tehases on materjali taaskasutamine väga arenenud ja me teeme seda rohkem kui kusagil mujal. Ok võrdlus on hetkel nii rootsi kui soomega ja ühe saksamaa tehasega.
    Ja lahendust sellele pole. Paljusid materjale ei saa uuesti kasutada sest detailile mis sellest tulema peab on esitatud väga kõrged nõudmised. Ja kasutatud materjal viib paljuski alla selle detaili kvaliteedi. Eriti on selline asi läbipaistvate detailide puhul.
    Samas kui te ostate endale auto siis teadke, et kui see auto läheb õigesse kohta tagasi kasutatakse sellest autost uuesti maksimaalselt. Autotööstusel on olemas oma süsteem kus harutatakse lahti kõik autodes kasutatavad detailid algosakesteni. http://www.mdsystem.com

  6. Mulle meeldis ka lennata – kuni lendasin paar-mitu korda Eesti ja Austraalia vahet. Jargmist Eesti reisi Juulis ootan ponevusega, ainult 2.5 tundi !!!

  7. feu jõudis must ette: see plasti taaskasutamine on tõesti töö- ja energiamahukam kui topsi esmane tootmine. Mõtleme veidi: et see plast uuesti üles sulatada ja topsiks vormida, tuleks ta ju puhtaks pesta, kohvitopside puhul ka paber eraldada. Veel – kindlasti kasutatakse eri tootjate poolt ka eri koostisega plaste, seega tuleb need kusagil eraldi sorteerida (sest need eri sordid ei pruugi omavahel kokku sulada) jne
    Aga mulle meeldib kah keraamilisest tassist juua.
    Miks Ameerikas on selline ühekordsete nõude kasutamine ja Justini papa moodi mõtteviis levinud? Ameerika oli ju tõotatud maa, kuhu minejad lootsid (kähku) haljale oksale jõuda. Eks see mõte on omamoodi “tõuaretus” ja nii ongi taoline käitumine-mõtlemine seal levinud. Rebige siit.

  8. Mina arvan, et see, kas lennukis on üks inimene rohkem või vähem ei muuda midagi, seda enam, et enamus lennukeid on ju liinilennud ja lahkuvad lennujaamast nii või teisiti alati samal ajal (kui just ei hiline) ja kuigi lennuk tarbib kõige rohkem energiat ei muutu energiakulu sellest, kas sa oled seal lennuki peal või mitte. Mina arvan, et pigem on auto see, mille energiakulu iga autoomanik saab määrata. Kord seisin bussipeatuses õhtuse tipptunni paiku ja vaatasin, kui palju autosid sõidab Londonist Kenti poole kus vaid autojuht sees. Ja selliseid autosid oli kümneid. See on raiskamine… Autot ma ise ei oma ja kasutan ühistransporti, mis on siin päris tore, ainult äärmiselt ebausaldusväärne kohati. Nii et reisimist mina küll maha ei jäta pelgalt kaalutlusest, et lennuk võtab palju energiat. See lennuk lendaks ju ka ilma minuta ja pigem on hea et lennuk on pooltäis kui et pooltühi 🙂
    Ja natuke uudiseid ka. Epp kirjutas mõni aeg tagasi, kuidas ta pidi minema Londonis ravimiuuringutele, kuid siis tuli saatuse keerdkäik ja jäi minemata. Nuh, mina igatahes nüüd osalen ühel. Päris tore on, eriti seetõttu, et tutvub uute toredate inimestega 🙂 Aga verd olen ma juba küll palju loovutanud ja ilmselt olen lõppedes nagu narkomaan, ainult et ilma narkootikumideta 🙂 Nii palju siis sellest.

  9. Kui mina oleks kõigi rahvaste isa siis

    – keelaks ma ühe nädalased lennureisid. Kole ressursi raiskamine, kuid samas vist enim kasutatavad ?

    – teeks potensiaalsetele turistidele testi, mis mõõdaks nende oodatavat reisijärgset rahulolu. No ei usu, et kõik sotsiaalsest sunnist ringi tuiskajad sest naudingu saavad,

    – lubaks vaid ühistransporti. Näiteks igale majale üks autu. Väikestes linnades aga ei lubaks üldse eputada. Kõik on poolt, onju ?

    Plasttopse ma tõesti ei talu, ei osta ja võimalusel ka ei kasuta, kuid enam tekitab mus nõutust transpordist ja muust inimtegevusest tulenev mürasaaste.

    Päris kole, kuid kas vaiksed vaba aja veetmise viisid nagu kalastamine, jalgratas, purjetamine, lumelaua ja süstaga turnimine ikka oleksid võimalikud, kui inimeste töine tegevus nii efektiivne ( ja mürarikas) ei oleks ?

  10. SASi lennukites nad küll sordivad pudelid ja metalli eraldi kottidesse.

    Epp, Sinu jutt on küll abiks neile, kes lennukisõitu kardavad. Ma pole veel kedagi kuulnud, kes lennuki tõusust elamuse saab. Ma üritan tavaliselt aknast välja vaadata, et näha kuidas maa kaugemale jääb. Füüsiliselt on see vaatamine keeruline, kuna tõus surub su istmesse kinni.

    Aga mul on jäänud mulje, et oma pooled inimesed võitlevad tõusul ja langusel hoopis oma hirmu ja mõnikord ka füüsilise ebamugavustundega. Nad panevad akna ette katte ja igaks juhuks ka silmad kinni. Ma ka mõnikord mõtlen, et huvitav, kas nüüd tuleb ikka korralik maandumine… Estonian airi lennukid on siuksed väikesed ja piloodid ennem ilmselt sõjaväelennukitega 90 kraadist maandumist harjutanud.

    Rohelisest asjast. Tegelikult on lennuk selles mõttes positiivne, et sinna mahub palju rahvast. Kui kõik need tüübid autoga Pariisi sõidaks, oleks see ka hullem bensu ja muu värgi raiskamine.

  11. Ahjaa plasttopsidest rääkides. Käisime ju eelmisel nädalavahetusel töökaaslastega haapsalus Fra Mare spaas. Ja seal näksi laual olid vee joomiseks plastttopsid…
    Kusjuures kui ma sellele seltskonnas tähelepanu äratasin siis vaadati mind pigem kui snoobi mitte kui rohelist. (Ma ju alles roheliseks saamas)

  12. Mis puutub plastiku (taas)kasutamisse, siis sama küsimus on ka koduste veepudelitega. Kraanivett ei taha hästi juua, kesise maitsega ja ilmselt ka kõrvalnähtudega tervisele. Plastikupudelid aga… saadame need kõik ära õige, st plastiprügiga. Aasta tagasi elasin veel roosas illusioonis, et need üudelidlihtsalt pestakse läbi ja pannakse uus vesi sisse, kuni sain teada, et kõik hakitakse tükkideks ja sulatatakse üles…
    No aga kust see linnas elav roheline siis oma janu peaks kustutama? Ikka ostame koju neid plastikupudeleid.

    Moonikale – sa teed inimkonnale ju heateo, see ravimikatsetus on sama hea kui doonorlus, IMHO. Aga tasuks vaadata, et just need esimese ringi katsetused… nende eest makstakse kõige rohkem, aga nende puhul on ka riskid kõige suuremad. Teise ja kolmanda ringi katsetused (st kus on juba varem inimeste peal neid rohte proovitud) on väiksema riskiga.

  13. Ma mõtlesin, et kus kohas seal NYC prügimäed on. Päris linnas ei ole loogiline, et on. Linnaääres on kah kahtlane, sest linn ju areneb koguaeg. Juu siis linnast paarkend kilomeetrit eemal.

    Kütusekulust. Ma panin tähele, kui autoga sõitsin, et mida rohkem inimesi, seda rohkeb kütust kulub. Kui on näiteks auto täis, kulub ca. 10 liitrit kilomeetris. Kui on autos 1-2, kulub ca. 7 liitrit kilomeetris. Ma tegelt vaatan, et see on võimatu, et nii palju läheb. Need arvud koguaeg muutuvad. Üks sekund kulub 5, teine 0, kolmas 9 liitrit jne. Tegelikult on jah nii, et kui panna ühte autosse istuma 5 inimest, kes sõidavad 10 km, läheb neil ca 1 l. Kui sama kiirusega sõita sama maa, aga autos on 1 inimene läheb ca. 0,8 l. Keskmiselt tuleb siis ju esimesel näitel inimese pealt 0, 2 l. Üksikul sõitjal aga 0,8 l. Ma ei tea, kas keegi sai aru, aga umbes ju ikka. Bussi kohta umbes sama jutt.
    Lenniku kütusekulu kohta on see tarkus: “Palju väikseid teeb kokku suure!” Selle loogika on see, et kui kõik mõtlevad, et ega mina üksinda ei muuda ju midagi, tuleb ju ikkagi sama kokku. Kui sina otsustad lennuki asemel sõita rongiga. Mõni teine otsustab kah nii. Ja veel paljud teised.

    Mis plasttopsidesse puutub, on keraamilised kruusid elegantsemad, ilusamad. Kas te kujutleksite, kui näiteks Imre Kose kohvikus oleks Villeroy & Boch´i nõude asemel plasttopsid. Ja näiteks Crepp´is, Catwalkis jne. Rohkem kohti ei tulnud meelde.

  14. Muide, Epp, su artikkel Arteris oli supper!
    Kohe, kui uniselt Arteri kätte võtsin, lappasin lehekülgi, kuni tuli kuidagi tuttav pilt, kus need poolpaljad rohelist tuld ootavad jooksjad ning mingi ausammas.
    Supper!

  15. epp, pudelivesi on surnud vesi, kraanivesi on ‘elus’. tervisele on kasulikum loomulikult elus.
    new yorgi kraanivesi on tegelikult päris hea kvaliteediga – tõsi, ma ei tea, kust sinu kandi vesi tuleb. manhattanile tuleb ta new yorgi osariigi põhjosa suurtest veekogudest.
    meie kasutame filtreid ja veekannu. pudelivett ei osta kunagi. õue kaasa võtame ka kodust pudeliga kaasa.

    ja muuseas, new yorgis ei võeta sugugi mitte kõiki plastikuid taaskasutusse, ainult teatud numbreid. seega pole mingit mõtet kõike plastikut taaskasutusse panna, kui on vale plastik, läheb see kõik prügimäele.

  16. Epp, kas sa näit. filterkannu pole proovinud? Mina kasutan joogiveeks ja ka toidutegemiseks britta kannust läbi lastud vett… kuigi aeg-ajalt ostan ka pudelivett aga pea poole vähem kui enne filterkannu kasutuselevõttu.

  17. mul ka tekkis küsimus ameerika vee kvaliteedi kohta. Me küll joome kraanist ja filterkannu ka ei pane vahele. Mis seal ikka olla saab, kui kõigile nõuetele vastab. Pole ka lastele kunagi mingit muud vett andunud. Seedimine peab ju oma bakterid kätte saama.
    Ja autosse kaasa ka laseme pudeli kraanist täis ja sama pudelit korduvalt. Ma pole ausalt öeldes isegi teistsuguse käitumise peale tulnud. Nagunii annan lastele autos ainult vett. Magusat jooki jäävadki kaanima ja siis ei saa muud kui kempsu otsida.
    Ja tegelikult meil ei teki üldse plastpudeleid. Ei oskagi nendega midagi osta.

  18. peale esimese lõigu lugemist tahaks öelda et: inimene, skydiving leiutati justnimelt sellistele inimestele 🙂

  19. Seda, et pudelivesi on üks suuremaid mõttetusi ja hullemaid ressursside raiskajaid, on rohelised ammu rääkinud.
    1. Enamasti ei ole veevärgivee ja pudelivee kvaliteedil vahet, kui on siis saab filtritega korrigeerida. Pudelivee kvaliteet on müüt.
    2. pudelivett veetakse sageli hästi kaugele, vaadake poes, kust see vesi kõik tulnud on.
    Internetis on sel teemal väga palju kirjutatud:
    http://www.postimees.ee/250306/lisad/arter/196013.php
    http://www.greengate.ee/index.php?page=10&id1=15128
    Reegel jälle lihtne, eelistage kohalikku.

  20. Mul isa töötas vahepeal ühes eesti joogivett tootvas firmas.
    Pudelisse läks tavaline kohalik kaanivesi, millele oli pisut mulli sisse lisatud.
    Plasttaara korjan ma oma suure kesklinna maja ümbert kokku ja viin sinna, kus saab seda rahaks vahetada. Tavaliselt saan niimoodi umbes 500 kuus.
    Kui mina ei korjaks, kojaks keegi teine.
    Ameerikas vist aga polegi pudelikorjajaid ja prügikastides sorijaid. Nagu eestis veel õnneks on. Aga siingi tehakse vastutööd prügikastide sulgemise ja prügimajade ehitamise näol.
    Maja taga on ka taarapakendi kast.
    Tavaliselt läheb see õigesse kohta, aga kui ma peale ei passi ja mõni ahv sinna oma toidujäätmeid etc. viskab siis läheb kogu staff olmeprügisse.
    Sama on vanapaberiprügi puhul.
    Muud liike rohkem ei koguta.
    Tartus võib rahulikult plastpudeli maha vedelema jätta. Mõni sanitar koristab selle hiljemalt päeva lõpuks ikka ära.

    Kui reisimine saastab loodust, siis tuleks üldse reisimata jätta.
    Ja kui söömine saastab loodust, siis jäta söömata.
    Ja kui elamine saastab loodust, siis tee nii, et su surnukeha saaks mõne metslooma looma toiduks. Aga alusta sellega juba täna.

    Kunagist 80 ndate lõpus ma lugesin “Aja Pulsist”, et New Yorgis veetavat prügi merel olevatele parvedele. Kus see siis ringi triivib.
    Kas see tõesti nii on?

  21. Ma elan ka USA’s (San Francisco Bay Area) ja kohvikus istumiseks serveeritakse siin vähemalt nendes kohtades kus mina käin (mitte-kett kohalikud väiksed ja väga populaarsed naabruskonna kohvikud) alati päris ehtsatest nõudest.

  22. New Yorgis on palju pudelikorjajaid (sorteerivad ka prügikastide sisu). Liiguvad ringi enamasti suure poekäruga, mille küljes ripuvad suured prügikotid. Nendesse nad siis sorteerivad klaas- ja plastpudelid ja plekkpurgid ja viivad poe juurde taaraautomaatidesse, millest saavad tseki. Seda ma ei tea, kas siis selle tseki eest saab poest raha või saab sellega samast poest ostetud kauba eest maksta (tõenäolisem variant).
    Meie majaperemees korjab ka millegipärast pudeleid ja transpordib neid jalgrattal suure kotiga, vahel mitu korda päevas. Ma ei tea, miks ta seda teeb, tal on ju ometi oma majas kolm korterit välja üüritud ja enda eluks vajalikku raha peaks tal jätkuma. Võibolla ta teeb seda hobi või keskkonna pärast – ta on üksik inimene. Kahjuks ei saa ma ta enda käest küsida, miks ta seda teeb, sest ta eriti inglise keelt ei räägi. Aga tore muhe mees on.

  23. Ühinen Kratiga, plasttopsid on rohkem kettide rida (Starbucks, McDonalds), meie ümbruse pisikestes kohvikutes-söögikohtades on päris nõud kasutusel. Aga sellest hoolimata tuleb ahastus peale, kui vaadata igahommikusi prügikotte majade ees. Lihtsalt ei kujuta ette, kuhu see prügi kõik mahtuda saab.

  24. Kodus joodavast veest… Mõistsin, et siin on koht, kus ma olen amerikaniseerunud. Terve Justini perekond (Justin sealhulgas) on veendnud, et kraanivesi on kahjulik, seal on vähki tekitavaid ühendeid. Võtsin selle kiirelt omaks ja hakkasin pudelivett jooma nagu nemadki. Kord rääkisin filtriveest, aga Justin oli hiljuti teinud intervjuu ühe Long Isnaldi keemikuga, kes oli talle rääkinud, et isegi filtrid ei võta kõiki halbu ühendeid kinni…
    Nii olen ma lasknud sel asjal langeda samasse kategooriasse nagu mahetoit – kasutame )pudelivett), sest hoolime oma tervisest. Asjasse täpsemalt süvenemata. Aga nüüd vist küll on aeg süveneda!

    Aga mida, Kärt, tähendab täpsemalt see su ütlus, et kraanivesi on elus vesi ja pudelivesi surnud vesi? (Me joome siin Poland Spring allikavett ja Canada Dry gaseeritud vett.) Mis mõttes elus ja surnud?

  25. Kas surnud vesi võiks tähendada seda, et kui vesi seisab mõnda aega, siis osa baktereid seal sees sureb? Mul oli Eestis akvaarium ja selle vett pidi uuendama nii, et vahetada tohtis korraga ainult kuni kolmandiku, kusjuures juurde lisatav vesi pidi olema enne ööpäeva seisnud, et mingid elusorganismid seal ära sureksid. Samas ei tohtinud üle kolmandiku vett vahetada sellepärast, et akvaariumisse juba tekkinud bakterite elukeskkond suudaks paljuneda ja kalad ei saaks “värskest” veest stressi. Kindlasti leiaks kuskilt akvaariumite majandamise raamatust selle kohta põhjalikke selgitusi, aga see käib muidugi kalade elukeskkonna kohta.
    Kas joogivees peavad kõik bakterid elus olema, siis ta on kasulikum?

  26. Kui kraanivett lasta seista, siis sealt lendub vee puhastamiseks kasutatud kloor (kasutatakse pinnavee puhastamiseks, põhjavee puhul enamasti mitte) ja mõned lahustunud ained settivad välja. Baktereid on puhtas kraanivees ikka väga vähe, kui üldse. Neil pole seal eriti midagi süüa. Aga nad võivad sinna sattuda torustikust või anumast kuhu see pannakse.
    Kui ma kraanivett ei usaldaks, siis ma viiks kuskile laborisse ja laseks kontrollida, mida seal leidub. Eks see muidugi maksab, aga tervis on kallim.
    Väga palju sõltub kas kraanivett tehakse pinna- või põhjaveest, viimane on puhtam. Aga piirkonniti on see väga erinev, isegi näiteks Tallinnas saab osa linna Ülemiste järve vett, aga Nõmmel tuleb põhjavesi.

  27. kui panna kõik see, mida me sisse sööme, kasulikkuse skaalale, siis ühes otsas oleks puhas, äsja puust/peenrast/maast võetud söök/jook – ja teises otsas surnukstöödeldud toit, st toit, kust kõik elav on välja võetud/kuumutatud/jne, nagu näiteks kauasäiliv piim, igasugused valmistoidud, säilitusaineid täis leivad, ’igavesed küpsised’jne kõk, millel on pikk ‘riiulielu’.
    siin võib nüüd vaielda, et kumb on seal skaalal kasulikum, kas näiteks ainult orgaaniline (mida tuuakse 1000 km tagant ja vahepeal laos seisab) või kohalikult tarbijalt ostetud juurikad, mis küll pole 100% organic, kuid kasvasid alles hommikul mullas.
    pudeliveega samamoodi, ta võib kasvõi eviani lättest olla pärit, kuid kui ta ikka on eelnevalt ‘puhastatud’ ja kuid pudelis seisnud, pole seal midagi sellest algsest kooslusest järgi.

    olen lugenud ( katsetanud pole), et kui toataimi kasta ainult pudeliveega, siis nad surevad välja.

  28. veel veest.
    petronede pere peaks ennast siis ka pudeliveega pesema, kui nad neid kemikaale nii kardavad. meie nahk on teatavasti meie kõige suurem elund ja rohkete kümbluste käigus imenduvad kõik need kahjulikud ained sealt dushiveest meie sisse.

    ja veel sellest pudelivee müüdist.
    esiteks – on pudelivesi keskkonnale kohutavalt kahjulik. (plastpudelid, transport,jne) isegi nn allikatest vee väljapumpamine kahjustab loodust.
    teiseks – pudelivesi maksab 1000 (!) korda nii palju kui kraanivesi. kas sul oli raha ülejäägiga probleemi ?;))
    kolmandaks – pudelivee turg ja seadused on reguleerimata , kraanivee omad selle-eest väga ranged. juhuslike testidega on pudeliveest leitud kõiksugu saastet alates raskemetallidest kuni kahjulike bakteriteni. lisaks liguneb pudelist endast sinna vette kahjulikke aineid. eriti kahjulikud on need läbipaistmatud suured plastikpudelid.

    ja millest see pudelivee kasulikkuse müüt on tekkinud? – see on ju äri!

    nii et roheliseks hakates tuleks esmajoones pudeliveest loobuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.