Minu puudest ja metsadest

Tegin äsja oma hommikukohvist ringkäiku mööda netti ja lugesin Rohelisest Väravast lugu selle kohta, kuidas ühte vanade eestlaste püha metsa ehk hiit tahetakse muuta spordibaasiks.

Ja hakkasin mõtlema puudele. Juba ammu tahtsin enda jaoks kirja panna oma puud.

.

Vana kask kiiguga. Ausõna, ma mäletan seda suve. Ma olin siis saanud 2aastaseks ja mäletan, kuidas kiikusin ja nägin enda kõrval vilksamas vana kase tüve. See peab olema päris mälestus, sest meil pole sellest fotosid (pseudomälestused on ju nii lihtsad tekkima fotode põhjal). Ja see kask on ikka veel seal. Kui sellega midagi juhtuks, oleks küll kurb. Aga vähemalt känd jääb ikka alles.

Hõbepaju. Kui suure tee pealt vanaisa-vanaema majja pöörata, näete hõbepajude hekki. Seda on nüüd nii inimese kui looduse poolt harvendatud, mõnes kohas on kännud, aga mu lemmik ronimispuu on veel alles.
Mul oli ka oma trikk: ronisin ühele konkreetsele oksale, võimalikult otsa lähedale, kuni paindusin oma raskusega allapoole… Ja puu kõrval oli vana suitsusaun, mille allkorrusel oli sel ajal hoopis kanakuur. Aga suitsusaunal oli ka pööning. Kui ma pajuoksaga alla vajusin, ulatusin ma täpselt lahtise pööninguluugini. Redel oli maja kõrvalt ilmselt sellepärast ära võetud, et keegi sinna altpoolt ei roniks. Aga mina tulin ülevalt!

Lootsin vanalt pööningult saladusi leida, aga leidsin ainult läpatava kanahaisu ja hämaruse. Ja nii saigi edaspidi seikluse parimaks osaks just pajuoksaga alla tulemine – see lendamise protsess oli tähtsam kui see, kuhu lõpuks jõudsin. Omaette huvitav oli muidugi ka luugist alla rohusele maale hüppamine.
.

Kuuse otsas onn. Sealsamas vanavanemate juures. Naabripoiss Jaak ehitas koos oma sugulase Matiga kuuse külge onni. Mind sinna ametlikult ei lubatud, aga mul oli oma saladus: kui varahommikul ärkasin vanaema-vanaisa köögihäälte peale, siis esimese asjana ronisin aknast välja ja jooksin pidzhaama väel kuuseheki poole. Naabripoisi aknad olid maja teisele poole, nii et sain üles ronida ja seal istuda. Mäletan neist suvedest nii mõndagi lõhna ja üks oli kuusevaigu lõhn. Toppisin vaiku suhu (kas teate, et seda saab nätsutada?) ja ronisin alla tagasi, aknast sisse ja kööki… “Hommikust!”

…Mõtlen praegu, et ma avaldan siin praegu oma lapsepõlve saladusi, mida ma sel ajal kellelegi ei rääkinud. Olin suviti palju üksinda vanavanemate juures ja kogusin oma üksikuid saladusi.

.
Suur pärn. Vanaema-vanaisa krundil oli mitu hekki ja kõige kaugem neist lõppes suure uhke pärnapuuga. Kui enamus kuuskedest on nüüd kadunud, mulluse suure jaanuaritormi tagajärjel, siis see pärn on alles ka praegu. Nüüd on uued naabripoisid sinna oksteharusse ehitanud oma onni. Minu lapsepõlve ajal seda polnud – aga suur okste hargnemise koht oli juba siis nii suur ja lai, et sinna sai end raamatuga istuma sättida. Väga mugav just polnud, vahel jäi tagumik valusaks, aga siiski oli võimalik mitu erinevat poosi.

Nii ma seal lugesin, vahepeal pilku kaugemale heites: kellegi heinamaa, kauge kuusehekk ja sealt tagant sädelev liivakarjääri-veesilm. Selja taha jäi papa-mamma õunaaed ja maja.
Eriti hästi mäletan ühte pärna õitsemise nädalat, kui kõik mu ümber lõhnas magusalt, ümberringi lendas häälekaid putukaid, aga nad ei hoolinud minust, sest õied olid paremad. Ja meeles on ka, mida lugesin “Kollase Rähni Ordu”. See on üks kollaste kaantega raamat ja kollane mälestus.
.
Noor pärn. Mingil minu poolt määramata hetkel hakati papa-mamma maja lähedale ehitama lasteaia maja… Ma ei mäletagi, kas see noor pärn oli siis juba seal krundil olemas või istutati see sinna ehituse käigus. Mäletan täpsemalt, kui lasteaia maja oli valmis ja käisin õhtuti seal hoovis kiikumas, vahel oli ka õde vanaema-vanaisa juures, siis kiikusime koos. Ja imetlesime seda noort pärna. Ma ei tea, kas looduse või inimkäte poolt aidatud, aga ta koosnes paljudest omavahel kokku põimunud, kallistavatest noortest puudest.

Möödunud suvel sain ma teada, et see lasteaia maja on müügiks, ja elasin nädalaid unistusega, et ma ostaks selle ära ja hakkaks elama oma lapsepõlve mängumaadel. Maja on vist siiani müügis ja ma pole lõpuni oma unistust veel maha matnud (tobe metafoor. Mis mõttes matnud? Ma jätan kõik oma unistused meelde:)

.
Kask, mis otsustas meie pere saatuse. Kunagi ammu-ammu (mina olin siis ehk 9aastane) otsustasin ema ja isa hakata ehitama maja, sest korterielust oli villand. Minule teadmata põhjustel ei tahtnud nad kolhoosimaja, kuigi neid sel ajal spetsialistidele ehitati – küllap ei tahtnud nad olla enam alevis sees. “Individuaalelamu” oli see sõna, mida nad siis keelel hellitasid. Ja käisime paaris kohas vaatamas krunte.

Sellel meie omaks saanud metsaäärsel maatükil oli vana, eestiagse maja vundament ja selle lähedal üks suur, väga kõrge ja ilus kask. Kindlasti oli täiskasvanuil ka teisi valikukriteeriumeid, aga mul on meeles ema ütlus “Ma olen sellesse kaske armunud!” Nii et minu peas on lugu, kuidas see kask otsustas meie pere saatuse. Sinna me oma kopa maasse lõime (vana vundament ja vaarikavõsa pidid kahjuks kaduma, aga puid me maha võtma ei pidanud).

.
Krundil oli ja on veel palju puid. Näiteks kevadisest mahlavõtmisest vahtratel ja kaskedel võiks oma loo kirjutada… Kuidas sai seda tegevuse käigus õpitud: mahla kättesaamine ja selle töötlemine on omaette teadus.

.

Aga ühest puust seal meie krundil kirjutan veel, õigemini küll jäi see meie maa piirest välja, aga mis siis:

Toomingas – see oli (ja on) hästi ümara vormiga, suur ja lai puu, mille oksad algavad väga maa lähedalt, nii et alumised oksad oma otstes ripuvad maapinnale. See tekitab toominga tüve ümber kohati sellise pisikese rohelise loodusliku toa. Ja seal toas olen ma veetnud palju tunde…

Nimelt. Ühel kevadel (ma olin siis vist 12) jäin ma tööõpetuse tunnis koolis väga jänni – asi algas sellest, et olin olnud pimesooleoperatsiooniga haiglas ja puudusin olulised tunnid, kui õpetati heegeldamist.

Ma ei oska siiani heegeldada, ja probleemide lahendamisel kipun siiani mingeid imelikke kõvertee-lahendusi leidma. Sel kevadel hakkasin ma igal laupäeval koolist poppi tegema, tööõpetuse tunnid nimelt olid laupäeviti. Vedelesin hoopis seal toominga all, vahel lugesin raamatut ja vahel mõtlesin niisama. Paari tunni pärast läksin koju. Mis heegeldatavatesse pajalappidesse puutub, siis need laenasin lõpuks paralleelklassi sõbrannalt möödu võtmiseks, ja esitasin need õpsile enda omade pähe, sain viie.

Iga kord, kui toomingaõite lõhna tunnen, tulevad need lapsepõlve valed meelde. Järgmisel kevadel tuli jälle uus heegeldamise aeg ja nüüd tuli juba heegeldada suur linik!… Aasta edasi, ja juba oli heegelnõel selline, mille konksu ilma luubita peaaegu et ei näinudki, ja pidi hakkama heegeldama õrnpeenikese niidiga taskurätile äärepitsi!… Mu lapsepõlve suured valed on seotud nende heegeldatud esemetega, mida ma käsitööõpsile esitasin. Ja ikka selle kevadise toomingalõhnalise popitegemisega… Ühel veerandil sain põhjuseta puuumiste pärast mitterahuldava, kuigi teised hinded olid neljad ja viied.

Nüüd on kogu see lugu isegi natuke naljakas. Mu ema ka eriti ei heegeldanud, samas ta kudus ja õmbles palju, ja seda tegin minagi. Kõigil teistel käsitööveeranditel polnud mul probleemi. Aga miks ma kellelegi oma saladust ei rääkinud, et ma i k k a v e e l heegeldamise põhivõtteid ei oska? Vastust teab vaid toomingas… Kui temagi.

.
Kased aknast – Esimesest ülikooliaastast Tartust ei mäleta ma ühtegi puud, sel ajal tegelesin ohtralt inimeste avastamisega. Aga siis tulid rahulikumad aastad. Elasin Tähtveres, hommikuti ärgates nägin esimese asjana kaskesid akna taga. Ilmselt olen jätnud meelde siis valgemad hommikud ja ilusama aja (see olla mälu iseärasus, mäletada ilusamat). Aknast ei paistnud, aga lahtise akna puhul oli kuulda küll – maja ees kohises haab. Selle olla selle maja ehitaja kunagi istutanud just selleks, et kuulda haavapuu sosinat aknast sisse ja rõdu peale.

.
Tallinn. Istun ja mõtlen, kas mul on olnud Tallinna linna sees päris oma puud. Kahjuks ei meenu.

.

Pihlakas. Aga kui hakkasime linnast välja kolima ja otsisime Tallinna lähedale maja, siis leidsin küll oma puu.

See oli aprilli algus ja puud polnud veel hiirekõrvus. Suhteliselt troostitu aeg. Aga kui me jõudsime Selle Maja juurde, siis tekkis seal kohe õige tunne. Ja üks tegur oli kindlasti see, et maja ja mere vahel seisis üks ilus, keskmist kasvu graatsiline puu. Nagu mingi üksik kõhklev nukker baleriin. Raagus puudes on sellist graatsilist ilu, mida rohelistes puudes ei ole.

“Mis puu see on?” – “Pihlakas,” ütles maja näitaja.

Mul ei olnudki enne oma pihlakat olnud.

Ja selle puu-ja-mere vaatega end hellitades sai kirjutatud päris palju artikleid. Ja puu all sai peetud sünnipäevi ja koosolekuid. Marju sai talveks korjatud ja erinevat moodi katsetatud (õrna kuumusega ahjus küpsetatud-kuivatatud pihlakad on head!) Pihlakas on siiani seal alles, ainult et mina läksin teisi radu.

See oli siis lugu puudest. Puid on mul veel, kasvõi siinsamas Belle Harboris kasvab arvutitoa akna taga üks väärikas vaher (ma arvan, et see on vaher, eks varsti ole näha), kunagi kirjutan ehk temast ka. Siitkandist võivad tulla Marta esimesed mälestused ja esimesed puud.

.

Samahästi võiks kirjutada metsadest.

.

Kuidas me käisime tegemas suvel kasevihtasid ja ma muretsesin lapsena, et puud saavad ju haiget.

.

Või kuidas käisime külast väljas raielangil mestvaarikaid korjamas koos õe, venna ja naabrilastega. Ja mängisime, et maast välja tulnud juurte sees on sissepääs� ussikuninganna valdustesse… Sealt jätsime vaarikad korjamata, sest ei julgenud.

.

Või kuidas käisime seenel kodu lähedal tihnikus. Pisikesed mustad riisikad kasvasid niivõrd tihedas tinhnikus, et sinna sai ainult kummargil sisse, ja enam selga sirgeks ajada ei saanudki. Ronisime seal upakil ringi ja lõikasime seeni pange. Täiesti nõiduslik koht, kuhu päike ei ulatunud ja kus polnud isegi sammalt, vaid selline pruun okkakihti täis puudealune, kus olid mustad seente saarekesed.

.

Ahjaa, ja onu suvemaja oli suure metsa sees. See oli kinnine territoorium, loodukaitseala, aga onul oli teetõkke võti, nii et pääsesime ka meie sinna keelatud alale. Mets oli tihedalt täis mustikaid ja hõredaid puid. Olin siis vist 14. Isa tõi meid hommikul autoga kohale ja tuli õhtul järgi. Selles metsas oli mingi kummaline lumm. Võisid end samblale selili visata ja tunda, kuidas hing läheb puude kohale rändama. Pärast oli selg mustikaplekke täis, aga mis siis.

Ma ei tahakski kirjutada neist puudest, mille mahavõtmist ma olen näinud, sest siis läheb meel mõruks.
Meenutan ainult viimast juhtumit. Siinsamas Ameerikas. Kolm tänavavahet meist on (oli) üks valge tühi maja, eesterassiga, kus on vana puust kiik. Ja maja ümber on suured puud. Üks kummaline lihavate lehtedega puu torkab majale peaaegu aknasse, ja terassi teevad varjuliseks kaks kuuske – nii et terass on nagu roheline tuba.

Hiljuti, kui Martaga jalutasin, nägin, et majale on ilmunud suur silt “Demolition organized by…” Ehk siis: läheb maja mahalõhkumiseks. Just samal päeval nägin rannas oma koera jalutamas ka Anni, meie korteri kinnisvaraagenti. Ta oli asjaga kursis: “See maja lüüakse maha, samamoodi naabermaja ja sinna tuleb asemel ridamajade kompleks.”

“Aga puud?”

“Need puud on ju krundil sügavalt sees, vaevalt, et need alles jäetakse. Sellised kinnisvaraarendajad kasutavad tavaliselt iga ruutmeetri ära, et rohkem bokse ehitada!”

Ma jõudsin muidugi juba läbi teha mõttelennud, kuidas olukorda muuta: et Justini vanemad võiks selle maja osta endale või ma võiks siin pöörduda protsetiga kohaliku omavalitsuse poole… aga siis tuli meelde, et Justini vanemad nagunii siia ei koli ja kohalikku omavalitsust siin polegi.

Kui sealt viimati mööda jalutasin, oli majale plank ette pandud, aga nii maja kui ka puud olid veel alles. Kes teab, äkki puud ikkagi jäetakse.

.

PS. Ma ei ole mingi ultraortodoks, kelle meelest ei tohiks puid maha võtta. Ma lihtsalt armastan puid, aga ma armastan näiteks raamatuid ka (mis on ju mahavõetud puudest tehtud), ja kaminaleeki armastan jne.

Ühel teismeea talvel käisime isal abiks metsa tegemas ja see on lõppkokkuvõttes ilus mälestus, samamoodi nagu vanaisaga koos kana rookimine. Elu koos kõrvalnähtustega.

17 mõtet “Minu puudest ja metsadest

  1. Eppppp Postituse autor

    Jälle on kõik boldis, vabandust. Kotermann. Saadan adminile kirja, et ta korda teeks…

  2. maali

    Hmm… kas “hiis” mitte ei käändu hiis, hiie, hiit?
    Sõna “hiid” on see, mis käändub hiid, hiiu, hiidu.

  3. andry

    uh issake, mis keelenõukogu siin kummitab. Eesti keele õpetaja istub kõigil nii pääluu sees, et vähe pole.

    Pääasi, et juttust on arru sada, mismoodu ta nüid täpselt seda ütli, kelle tuu asi oo.

    Vene dekabrist ja kirjanik Bestzhev Marlinski nõudis oma raamatute väljaandjalt, et tema lullad trükitaks ära koos nende näpukate ja kirjavigadega, mis käsikirjas. Sest see väljendab tema olemust ja keeletaju ja seisundit hetkel, mil ta luuletas.

  4. mustikasupp

    Mul on olnud ja on ikka veel üks puu. See asub minu vanaema-vanaisa juures. See on üpris noor, aga ikkagi on see minu puu. Rõhk on sõnal minu…
    Jalakas. See meenutab pigem vihmavarju. Selle all oli hea suvel varjus istuda ja vaadata sumistavaid mesilasi ja peenra peal rohivat vanaema. Vanaema naljatas, kui ma väike olin, et hehee, sul on nüüd maal oma vihmavari. Enam ei saa seal all olla, sest sellel puul on mingi haigus ja lehtede vahel on alatasa mingid putukavastsed. Kahju…

  5. Mutt

    Puudest ei hakka hetkel kirjutama, aga selle heegeldamise ja käsitöötundide pihta on mul endal selline asi, et kududa ja õmmelda ma senini ei oska, sest ema tegi seda minu eest 😀 Kudumise puhul harutas tunnis kootud osa üles ja kudus ise korralikult edasi.
    Ja kuskil 11-12 klassis esitasin mingi tikkimistöö pähe oma vanaema tikitud padja. Isegi koiauk oli sees, aga ma ütlesin et kass tegi katki 😛 Viie ma igastahes sain.

  6. Eppppp Postituse autor

    Jah, peab jah olema hiit! Parandan ka põhitekstis ära. Muide, lugege seda Elo Liivi lugu, seal ta mängib niimoodi nende kahe sõnaga, et annan näpuga järge ajada, kas parajasti jutt hiiust või hiiest.
    ..Ja seda me nagunii ei tea, kuidas vanad eestlased neid sõnu käänasid 😉

  7. VäikeMari

    Tuli kohe pisar silma, ka minu elu on alati keerelnud puude ümber, ning kõige rohkem Itaalias tunnen puudust metsast. Õnneks olen leidnud ka siin saja-aastased tammed ja kohe ületee pargis, käin neid hommikul salaja kallistamas ning nende all mediteerimas… veel mõnusam oli vihmaga, võtsin kilekotid tagumiku alla ja istusin tükk aega, tammest saab sellise jõulise energia, et pärast lasin kui masin mitu nädalat ringi….

  8. Siiri

    Meil oli ka vanaema maamaja juures vana hiigelsuur pärn. Selle all ma magasin suvel ühes vanas lapsekärus – ise olin küll vähemalt viiene, aga sinna kärusse magama mahtusin. Ja ma mäletan seda pilti, kuidas unest ärgates oli mu kohal heleroheline lõhnav ja sumisev katus.
    Seal vanaema talus peeti suuri sugulaste sünnipäevi ja pärna otsa pandi kiik. Elektrit seal polnud, aga pidude puhul toodi kased tuppa ja sovhoosi GAZ-i aku pealt veeti värviliste elektripirnidega juhe suurde tuppa.
    Vanaema talu pole enam, sinna sügavale metsa ei tahtnud keegi elama minna. Aga veel üle-eelmisel suvel käsime tädiga seal ja pärn on pooleks vajunud – suur oks oli allavajudes pärna lõhestanud – ning paksu samblaga kaetud. Vanaema majast oli püsti ainult üks sein. Kui pärast sugulastele rääkisin, et käisime vanaema talu vaatamas, siis nad küsisid esimese küsimusena – kas vana pärn on veel alles? Ja teise küsimusena – aga maja?
    Minu lapsepõlvekodus oli mul oma mänd, mille otsa oli hea ronida – ta kasvas mäe külje peal ja sealt nägi kaugele. Ronisin sinna igal õhtul ja vaatasin oma valdused üle. Ja üldse meeldis mulle puude otsa ronida.
    Nüüd on mul Eestis ema juures pisike oma mets, oja ja konnatiik. Ja mina olen New Yorgis. Siin oli meil jõe ääres oma pajupõõsas, mille varjus oli palavaga jube mõnus istuda, aga see põõsas võeti sügisel maha,sest sinna lähedale ehitatakse väga kõrged majad ja “jõekallas tehakse korda”.

  9. Eppppp

    Mul tuli praegu meelde, et mul siiski oli esimesel kursuse kevadel ja teise sügisel oma puu Tartus, raamatukogu-mäe servas, seal all õppisin loenguteks ja vedasin sinna vahel ka teisi inimesi (ma parem detailidesse ei lasku ja naeran omaette kõike seda meenutades). Igasuguseid lolluseid sai seal tehtud ja naerdud nii, et kõht valutas.
    Ja ma ju kutsusin seda “minu puu”.
    Kuidas see puu mul vahepeal oli meelest ära läinud?!!!!
    Inimese mälu on nii kummaline. Praegu tuli see mulle järsku plaksuga meelde seoses Siiri pajupõõsaga. Sest me nägime ka sealt puu alt jõe peale, jõgi oli küll kaugel, aga paistis kätte.

  10. L@SSIE

    Raamatukogu mäe serv? Sinna on planeeritud hotell.
    Juba 3 aastat tagasi lubati ehituseks hakata, aga senini õnneks pole.

  11. Heler

    Aga mina igatsen oma palmipuud Tuneesias, mille all ma päevitasin…
    Nojah, ma kõlan vist nagu snoob. Aga ma tõesti sain seal ühe konkreetse palmida sõbraks.

  12. Eppppp Postituse autor

    Anu – parandasin ära, see viga on mul veres jah. (Nagu ütles mu kunagine keeletoimetaja Helju Vals – Epp, sa oled oma vigades süstemaatiline!)

  13. L@SSIE

    Minu kodumetsa tei ei jõua.
    Sellel on liiga tugev haldjas.
    Rahulduge avalikun pargiga.
    Käisin just äsja omas metsas. Obn POWER koht.
    Ja teie sinna järgi tulla ei oska.
    Ennem satute Iraaki…

  14. L@SSIE

    Kusjuurs, kui nüüd mõelda Maarja küla stiilis…
    Õnnelikud on inimesed, kes on puudega…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.