DC reisist veel: Jack ja Pam

Minu Washnigton DC reisilugu ja pildid ilmuvad järgmise nädala Ekspressi Kohvris ja sai niimoodi kokku lepitud, et enne seal avaldamist ma seda teksti blogisse ei pane.

Küll aga jäädvustan siia kiirelt paar nüanssi, mis lehte ei lähe, aga päevikusse küll.

Jack ja Pam.

Need on Justini ema esimene abikaasa ja tema teine naine. Ja see on esimest korda, kui ma oma silmadega tunnistan fenomeni, et inimesed on läbi teinud abielulahutuse ja jäänud sõpradeks. Iga nädal vahetavad nad meile, helistavad. Justin nimetab kõiki sealse suguvõsa liikmeid oma nõbudeks, kuigi nad seda ju pole tegelikult.

Lahku läksid Christine ja Jack omal ajal seetõttu, et Jack tahtis minna edasi õppima ja teadust teha, aga Christine tundis, et mehel ei jätkunud koduse majapidamise jaoks aega.

Väidetavalt olla Christine tookord pereterepeudi juures oma mehe ideaalse abikaasana kirjeldanud just seda, kelle mees hiljem leidis. Pam. Nohiklik, hajevil olemisega, veidi vanaaegne teadlasetüüp, kelle kodu on minimalistlik ja kes ei viitsi ega oska teha dinner partysid. Ta uurib Alzheimeri tõve geenitüvesid, kui nüüd väga üldjoontes öelda. Ja on ülikoolis õppejõud. Miski temas on justkui 1950ndatest. Soeng ja seelikute lõige vist.

Jack ise tegi endale pärast esimesest naisest lahkuminekut kaks magistrikraadi ja leidis siis, et tegelikult ta ise ei tahagi olla teadlane. Nüüd on ta hoopis Washington DCs lobbytöötaja ühe riigi suurema tervisekindlustusfirma heaks. Ta naeratab säravalt ja ta ümber on mingi poliitikutele omane karisma (peaaegu et ütleksin naistemehe aura, aga see oleks liialdus. Lihtsalt, enamikul poliitikutel, keda mina olen isiklikus elus kohanud, on see võrgutav naeratus, mida raske analüüsida.)

Päris naljakas on Pami ja Jackiga koos restoranis käia, pean ma tunnistama.

Esiteks häirib mind see Justini ütlus: “Ei, nende vahel pole mingit kibedust! Aga pinge on küll. Ema ja isa tunnevad, et nad on ikka lihtsad inimesed ja matsid, võrreldes Jacki ja Pamiga. Emal ja isal pole ju kummalgi isegi kolledzh lõpetatud, samas kui Jack ja Pam on tõelised akadeemikud.”

Teiseks häiris mind see Justini ütlus: “Vaata, et sa ei hakka liialt Ameerika korda kiruma! Jack on respublikaan!”

Ohoo. Bushi administratsiooni kirumine ja selle üle nalja heitmine on olnud meie ja Justini vanemate vahel tavaline vestlusteema – nemad on mõlemad Kennedy-põlvkonna demkoraadid, kes oma rahaga ka Hillary Clintoni senaatoriks saamist toetasid.

Jack olevat noorena olnud “kõhklev”, aga mida rohkem ta sõi end sisse USA riigi ladvikusse, seda vabariiklikumaks ja konservatiivsemaks ta muutus (vähemalt nii seletati seda mulle).

Jacki ametikoht on üks selliseid, mida ma tegelikult kritiseeriks – mitte personaalselt, aga süsteemi osana. Samamoodi töötab ta poeg Ian tervishoiusüsteemis. Kuna see süsteem USAs on tohutult suur ja segane, siis töötab seal nii palju inimesi ja kogu kaadervärk läheb maksma üha rohkem ja rohkem. Lugesin kusagilt arvutust, et korrastatud süsteemi puhul oleks meditsiiniteenuse ja kulu ühele inimesele ligi 50% väiksem. Me maksame kinni ju kõik need reklaamid, taotluste võtjad, andmete kogujad ja edastajad ja haldurid, ja lobbystid jne…
.
Aga tegelikult on Jack ja Pam lahedad. Marta võlus kiirelt nende südame ja ma mõtlesin omaette: varsti võivad ka nemad saada lapsevanemaks…

Üks teema, mida Jack, Pam ja Justini vanemad arutasid, oli Iani personaalküsimus. Et mis küll teha, et Ian suudaks leida elu armastuse ja mis teha, et ta kaalust alla võtaks. Nii et teadke, 34aastased tursked vallalised mehepojad, millest teie kohta pere ringis tagaselja räägitakse! Umbes selliseid asju:

“Ta peaks hakkama hommikuti jooksmas käima! Äkki Jack peaks minema talle külla nädalavahetuseks ja ta hommikuti sörkima kutsuma?”

“Kõige lihtsam oleks tema toitumisharjumuste puhul minna South Beachi või Atkinsoni dieedile, sest talle maitseb liha. Aga kuidas me selle talle küll selgeks saaks teha?”

“See uus tüdruk… kas temal on muidu head toitumisharjumused? Äkki peaksime hoopis temaga rääkima? Kas ta tundub olevat see õige, kes kauemaks orbiidile jääb…?”

.

Pami ja Jacki teine poeg, täpselt Justiniga (ok, mitte päevapealt, aga peaaegu) ühevanune Adams aga abiellub.

“Nad üritavad kehva mängu juures head nägu teha,” oli mind juba enne Justini ema poolt valgustatud.

Nimelt olla pruudiga küll selles mõttes kõik korras, et ta on samuti akadeemilistest ringkondadest ja teeb doktorantuuri, nagu Adams ise ka teeb. Aga…

“Ta on filipiinlanna,” rääkis Justini ema toona rõhuga.

“Ja siis?”

“Jack on skandinaavia-inglise taustaga, Pam on inglanna. No kindlasti selle filipiinlanna vanemad lootsid ka, et nende tütar leiab endale korraliku filipiini noormehe… Muide, tal on ligi 40 nõbu! Ja kogu nende suguvõsa on mingid kuuenda või seitsmenda päeva adventistid!”

Siinkohal katkestan, reaalelu hõikab mind. Aga kunagi ehk tulen selle teema juurde tagasi, sest meid on ka kutsutud Adamsi ja “filipiinlanna” (tema päris nime eriti ei kasutatudki, mulle ei jäänud see meelde) pulma.

26 arvamust “DC reisist veel: Jack ja Pam” kohta

  1. Kes meist tahaks olla näiteks Iani asemel – et kusagil keegi kirjutab su eraelust sinu selja taga oma blogis, kusjuures mitte anonüümses blogis?
    Kui keegi meist ei taha olla tema asemel, siis on sellest lugemine ebaeetiline.
    Sorry, Epp.

  2. …Tundub, et see minu blogisaba on jätkuvalt koht, kus käivad arutelud blogieetika üle, ju siis on seda kohta vaja.

    Ma ise üritan läheneda kantiliku imperatiivi abil: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Teisisõnu, ma ei paneks pahaks, kui minu kohta tagaselja nii kirjutatakse. Oma arust üritan olla sõbralik.
    Aga võibolla ma eksin – võibolla see tegelikult häiriks mind (kui ma oleks selles olukorras).

    Üldse on see blogimine viimasel ajal nii keeruliseks muutunud! Iga teema puhul tekib see hetk, et kas ma sellest ikka tohiks kirjutada? Kui kirjutan üldisemat juttu, pole ma piisavalt ekspert, kui kirjutan konkreetsemat, siis olen ebaeetiline.
    Meil oli endast ja oma lähedastest kirjutamise teemadel päris pikalt juttu Washington DCs ka Justini lemmik-õppejõuga, kellega me kokku saime. Tema ja ta naine on USAs üsna tuntud ajakirjanike paar Steve ja Cokie Roberts, kes on ka kirjutanud oma elust: üks raamat rääkis dialoogi vormis nende abielust, hiljuti aga avaldas Steve raamatu oma lapsepõlve perekonnast ja perekonna ajaloost. Cokie on kirjutanud raamatu, kus ta räägib oma naiseks kasvamisest ja suhetest evarem maga (seal raamatus on ka muid liine, aga üks neist on see).

    Steve ütles, et nad on kirjutanud parimate kavatsustega ja tunnetega kodakondsete suhtes, aga
    – lapsepõlveraamatu sai ta kirjutada siis, kui isa oli surnud (juttu on vanemate konfliktidest, mida ema kirjeldab)
    – kõigil asjasse puutuvail tegelastel lasksid nad raamatud üle vaadata ja nii nende lapsed kui ka Steve ema võtsid mingeid kilde välja. Oli regeel, et selles osas mingeid vaidlusi ei toimu – mis välja, see välja. Näiteks ema tahtis, et välja läheks nüanss, kuidas ta noorele Stevele esimesse internkohale tööle minekuks WCpaberi rullid kaasa pakkis… 😉

    Samas on minu olukord ju hoopis teine. See pole raamat, vaid blogi (mis on blogi?), ma ei saaks hakata iga päev inimesi tüütama, et kuulge, kas ma vüin ikka seda ja seda kirjutada.
    Ja lugejatest ei puutu mitte keegi otseselt ega kaudselt nende tegelastega kokku, keda kirjeldan… See justkui annab mulle vabamad käed? Või ei anna?
    Ma ei tea vastust.

  3. Oehh, Eppu blogi mõnusamad palad ongi ta perekonnast kirjutatud. Ka Ohtulehes avaldatud artikkel oli ta perekonnast ( mille jargi ma Eppu leidsin)… Ma arvan, et pole vaja hakata moraalitsema nüüd. Enamus ta perekonnast on tedlik selle blogi olemasolust, ning võimalusest siia sattuda ( kunagi on sellest juttu olnud)…
    Seega, ma loen vabalt läbi, ning kui peaks kohtuma ka päriselus, siis võib minust vabalt ka blogi täita!

  4. See ei lähe küll teemasse, aga kirjutan ikka.
    Käisin just täna koertevarjupaigas. Kuidagi väga kahju hakkas neist. Kui kellegil on koeravõtu plaani, siis vaadake ennem, ega ei leia varjupaigast endale sõpra. Sealt leiab kindlasti endale vahva sõbra. Varjupaikade leheküljed on siin: http://www.koertekoda.net/forum/viewforum.php?f=38

    Muide, seal peaks ka kasse olema…

  5. Kuna minul on käsil sugupuu kirjapanek, siis olen ka mina sattunud probleemi otsa, et osasid inimesi ei saa sinna enne kirja panna, kui nad on surnud (võibolla siis ka veel ei tohi). Sugulaste “kogemata sündinud” laste isad nimelt. Sest nad on poolsalajased – mina neid tean (muidugi mitte kõiki), aga teised ei tohi teada.
    Samas on vanemad sugulased – minu 70-aastased tädid-onud – sellest sugupuuvärgist väga vaimustatud, seal on kirjas vanemad põlved 1800.-ndate aastate alguseni, ka teadaolevad vallaslaste isad. Aga hilisemate põlvede kirjapanek on komplitseeritud – sugupuu õigsuse huvides peaks kõik isad seal kirjas olema, aga kuna see sugupuu levib sugulaste vahel, siis ei ole nende laste emad huvitatud, et isad saaksid avalikuks.
    Oma isiklik elu on isiklik ainult nii palju, kui sa sellest mitte kellegile ei räägi ja millele ei ole tunnistajaid. Iga väljaöeldud ja teiste poolt nähtud info levib paratamatult kuskile maale. Neid piire, kusmaalt ja kus võib teistest inimestest rääkida, on nii raske paika panna.

  6. Leeloo, ma just mõtlesin nii, kui Steve meile seda WCpaberilugu rääkis: nüüd sa ju ikkagi räägid meile seda, mida su ema avalikustada ei tahtnud…

  7. Hahaha! Päris hea! Aga filipiinlastest on ka mul naljaks lugu. Itaaliasse jäingi ma tänu filippiinlasele, kellesse ma kõrvuni ära armusin. Mul ema oli too aeg pood, siis ta ohkis koguaeg, et tal pidi niiii häbi olema klientide ja sõbrannade ees, et mõtle TEMA lapsel on filipHiinlasest peika!!! Kui ma siis vaikselt kobisesin, et ega ta ei pea ju klientidele mu eraelust lobisema, eriti veel kui häbi… Loomulikult sain alati vastuseks mingi suvalise lause, et mida ma siis käin sellisega, kas normaalseid mehi Itaalias pole!! Ega see praegune ka talle eriti ei sobi, aga nohh, vähemalt pidi olema normaalne inimene (olgugi, et liiga tõmmu, nagu grusiin ja mustad punnis silmad pidid ka olema).. või vähemalt normaalse inimese välimusega enam vähem.

  8. Ehhee-filipHiinlane 🙂 Hea sõna.
    Vanemate sekkumisest ja tulevase minia/väimehe sobivusest – jaapanlastel teatavasti on on kombeks abielluda vanematele sobivasse perekonda. Mitte et see oleks ainuvõimalik reegel, aga tava on selline. Mu tuttavate perekonna Tokios elav jaapanlasest sõber tahtis eelmisel aastal võtta teisest Jaapani linnast naise. Peigmees on perekonna vanim poeg ja saab päranduseks Tokios asuva perekonnale kuuluva lillepoe. Kui jutt jõudis kihluseni, läksid mehe vanemad naise vanematega kohtuma. Vanemate omavahelise kokkuleppe tulemusel leiti, et seda abielu ei tule, sest naine ei tahtnud õppida floristiks (kahtlemata oleks ju abielu korral ka naisest pidanud saama lillepoe pidaja). Pealegi ei soovinud tulevane pruut Tokiosse elama minna. See aga, et vanimast pojast peab saama oma lillepoes ise töötav omanik, oli kindel kui kalju ja nüüd peab see pojake uue sobiva naise leidma. Mina küsin siinjuures – aga kus on siis armastus?

  9. Nujaaah,. Kui nüüd peaks avalikult üldes kirjutama seda, millega…näiteks lõppes möödunud õhtu.. ega ta ei lõppenudki millegiga, mul lihtsalt on nüüd asja linna, mille nimi on Lille.

  10. Noh, mis puutub sellesse, kuidas vanemad tahavad oma täiskasvanud laste elu juhtida, siis minu jaoks oli see pikka aega arusaamatu probleem. Et mis mõttes vanemad juhivad, minu omad ei juhtinud küll midagi ja ei tee seda siiamaani. Ma olen ikka oma õdede-vennaga arutanud, et olgu meil muud oma vanematele ette heita, mis on, aga nad ei ole meid kunagi üritanud panna elama sellist elu, mis just nende arust õige on. On ühtemoodi hästi suhtunud meie poiss- ja tüdruksõpradesse ning oma arvamuse ka meie eksimuste kohta pigem enda teada jätnud. Aga ma olen kuulnud teiste käest, et selliseid vanemaid on olemas.
    Ma isiklikult arvan, et kui 34-aastane mees elab jätkuvalt ema-isa juures, siis ei ole see kasuks kummalegi poolele suhete mõttes. Ja ei maksa rääkida vanast ajast, kus põlvkondade kaupa koos elati! Elukorraldus on sellest ajast palju muutunud.
    Ja rahvus… noh, minu vanemad on ühe juudi osas täitsa soosivad olnud, küllap ei murraks see filipiinlane neil kah kätt küljest. Kui ta peaks kunagi tulema. Ainuke asi, mis neid võiks vahest häirida, on see, et nad ei saaks temaga rääkida, keeleprobleem siis.

    Aga mis puutub sellesse kuriteosse, mis Epp Ianist kirjutades toime pani ja millele meie lugejatena kaasa aitame, seda vaikselt heaks kiites, siis nomaeitea. MInu arvates on sellest varem juttu olnud, et siinsed inglise keelt kõnelevad tegelased on blogi teemadest teadlikud. Kui tahate neile ära kaevata, siis on selleks ka võimalused olemas, nii et… Kõige kavalam on muidugi avaldada anonüümseid vinguvaid kommentaare ning preudoprobleeme üles tõsta. Tõepoolest.

    Ja Epp, ma tahaks sind ka virgutavalt näpistada: ära hakka jälle rääkima sellest, et vingujatel on tõetera jutus sees. Kaua võib kannatada selist ebaõiglust?

  11. Ah, Luize, aga ehk siiski on tõetera sees? See, mis on ühele pseudoprobleem, võib teisele olla tõsine mure. Esimene kommenteerija ütles lihtsalt viisakalt ja lühidalt oma arvamuse välja. Selle arvamusega võib nõustuda või mitte, aga lahterdada seda “ebaõigluseks” on minu arvates üsna veider.

    Eri inimesed tõmbavad piiri eetilise ja ebaeetilise vahele eri kohtadesse (ja see piir pole ka mitte sirgjoon, vaid pikem sakiline). Epu meelest ei ole ebaeetiline kirjutada Ianist teatud asju, minu meelest on. Minu meelest pole ebaeetiline anonüümselt, kuid viisakalt oma arvamus välja öelda, sinu meelest vist on. Meil kõigil on erikujulised piirid.

  12. Vaidlen vastu. Tõetera on seal sees niipalju, et lugupeetud anonüümus arvas, et tegemist on Epu plaaniga oma mehevenda halvustada. Oma blogis ja keeles, millest mees ise aru ei saa.
    Viisakas on see arvamus ainult seetõttu, et ühtegi lausa ebaviisakat sõna ei ole kasutatud. Mina arvan, et kiri on pahatahtlik.
    Lugesin kunagi miskit raamatut nõuka-aegsest perekonnast, kus pereema toonud koju mandariine. Jagatud siis kõik pereliikmete vahel ära, aga kui mees tahtis enda omasid sööma hakata, leidis naine, et tegelikult peaks mandariinid lastele andma. “Mina armastan oma lapsi, mina ei söö nende eest mandariine ära.” ütles ta põhjenduseks.
    Me ei saa nõuda, et kõik oma armastust mandariinide loovutamises näitaksid. Või olid need nüüd apelsinid.

    …ma ei taha tegelikult ressida peale oma arvamust selle kohta, mis siin sobib kirjutada ja mis mitte. lihtsalt kiusatus on nii suur olnud. vabandust.

  13. näiteks mina olen enamikele tuttavatele öelnud, kellest ma oma blogis kirjutan, et nad seal on või sinna sattuda võivad..

    ja ma arvan, et Epu perekond (USA pere) teab, et Epp blogib ja et nad sinna sattuda võivad..

    ja enivei, nad ei saa ju keelest aru 😛

    samas, minu meelest ei kirjuta Epp küll midagi, mille pärast kobiseda, et kuule seda küll ei oleks pidanud kirjutama!

    Epp, lase samamoodi edasi ja ära kuula konservatiive 😛

  14. see kipub jah alati igal pool tunduma, et eesti keel on lahe salakeel, kirjutame aga eesti keeles teistest inimestest ja keegi ei saa aru. aga minu elukogemus on küll näidanud, et selle eeldusega võib haledalt ämbrisse astuda – kui lugejal ikka huvi on, leiab ta võimaluse ükskõik mis keeles kirjutatud tekst endale ära tõlkida.

    mis on hea, sest see paneb meid natuke rohkem selle üle järele mõtlema, kas neist inimestest ikka võib neid asju kirjutada. kui ikka endal ka see mõte on, et “hea, et ta aru ei saa”, siis vist on juba natuke inetult käitutud, mh?

  15. Ok, jutulõng läks selleni.. , et kui aru ei saa jne. Aga, siin blogis pole ma lugenud halvast kellegist, seega pole ka mõtet hakata moraalitsema. Eelmises blogis oli ämmast veits halvasti, aga samas oli kohe ka psühholoogiline seletus. Kas tõesti on vaja probleeme tekitada, kus neid pole?
    krt, ma olen alati nii nautinud Eppu “avameelselt perekonnast” jutte!

  16. Muide, “ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse” on mu mäletamist mööda piibellik, mitte kantilik imperatiiv… see Kanti oma oli vähe keerulisemas keeles.

  17. Pole leidnud Eppu kirjutistes pahatahtlikust. Pigem kirjeldab ta humoorikas vormis meile erinevaid elustiile ning väärtushinnanguid. Olen kindel, et sama naljaka lugemise saaks ameeriklastele Eesti elust.
    ERINEV ei ole ju halb.

  18. Mina ei leia küll esimeses kommentaaris mingit õelust . See on pigem humoorikas vihje maailmaparandajast Epule, selle kohta, et igat inimese liigutust saab teatavast vaatekohast kritiseerida. Epp ju kritiseerib teiste inimeste tegusid rohelise eestlase tõe ja õiguse põhimõtete alusel. Ei tasu alati sirgelt välja üteldud arvamust kohe pahatahtlikuks tituleerida. On ju selge, et ühe mätta otsast peetud jutlus tekitab tahtmise argumenteerida. See tahe ei ole pahatahtlik vaid inimlik.

  19. Luize kirjutis oma vanematest on armas. Aga ma arvan millegipärast, et enamik vanemaid paigutavad ennast sellesse “mõistlike vanemate” klassi , kes sekkuvad ainult katastroofi tulekul. Mõnedel vanematel on aga ohutunne haiglasevõitu ja seetõttu on igasuguseid ekstremaalseid juhtumisi. Aga minu meelest on asjal ka teine külg. Eestlaste seas väga levinud hoolimatus vanade vanemate mittemateriaalsete vajaduste suhtes. Hiljuti kirjeldas mulle üks kolm tublit last üles kasvatanud ema oma maailma nii:” Olen nagu see inetu pardipoeg seal külmuvas vees, kes meeleheitlikult püüab ujudes oma eluringi alles hoida. Aga iga päevaga muutub minu ring üha väiksemaks ja väiksemaks. Olen pensionil. Ka lapsed lükkavad mind elust välja, sest nad arvavad, et minu arvamus neid millekski kohustab. Ma ei käsi ega ootagi, et nad minu arvamust arvestavad aga ma tahaksin võimalust oma arvamust välja ütelda. Varsti ma külmun oma olematusse maailma ja pole loota, et külamees mind ahjule sulama viib.” Kui minu ema mulle tualettpaberirulli kaasa oleks andnud (kui ma olin kaheksane, siis ta tegigi seda, sest Eestis polnud ju tualettpaberi olemasolu alati kindel), siis ma lihtsalt kallistaksin teda, sest see on ju märk, et ta armastab mind ja püüab mind piinlikest olukordadest hoida. Ilmselt on vahel asi lihtsalt selles, et täiskasvanud lapsed ei saa aru, et täiskasvanud laps on täiskasvanud inimene ka suhetes oma vanematega ja ka vanematele tuleb andeks anda see, et nad on inimesed, mitte aga jumalad. Loomulikult on tüütu selle inimese armastus, kellest ei hoolita. Vanemate puhul võiks jääda samamoodi viisakaks inimeseks nagu iga teise tüütu armastaja korral.

  20. Muidugi on “ära tee teisele… ” piiblist pärit reegel, seda kutsutakse ka eetika kuldreegliks, Kanti imeratiiv on tiba teine.

    Nüüd, kui lähtuda “ära tee teisele…” põhimõttest, see on välja töötatud vanas juudi kogukonnas, kus meediat kui niisugust praktiliselt polnud. Seega käib käsk kõige rohkem tegeliku füüsilise elu kohta, omal kombel on see ka 10 läsu lühikokkuvõte. Universaalne lause.

    Pole vahet, kas tekst kellegi kohta ilmub lehes, raadios, blogis, kõige otsstavam on siiski teksti tekitaja (ütleja, kirjutaja) sisemine häälestatus. Kriitika ja ironiseerimine ja muu selline rasketi talutav tekst on talutav ja edasiviiv, ning abistav, kui ta on kantud tekstitekitaja sisemisest lugupidamisest.

    Minu isikliku arvamisee järgi Epu tekstid on sellest kantud, kama 33 kellest ta räägib.

    Teisalt, pisut paristaja on ta küll, paar korda on ta visanud netti näiteks mu isiklikuna mõeldud kirju. A tundub, et Epp on selle koha pealt end parandanud, Sirtsu puhul ta küsis üle, et kas tohib.

    Ja sinna pole midagi teha, et inimestele ei meeldi tegelikult peeglisse vaadata. Kui peegeldajaks on teine inimene. Keeruline kõigile, alates kojamehest, lõpetades ministriga.

  21. Ja minu arvates on Epu tekstid just lugupidamatud kaasinimeste suhtes. Kas see on tingitud paristamisest või muust, polegi oluline.

  22. Ilusaid lihavõtteid kõigile! Mul on kaks minutit netiaega, nii et ma ei jõua Kandi imperatiive hakata otsima, aga mu meelest on see sama põhimõttega, mis Piiblis. Kant ütles umbes, et nii, et käituda tuleb igal üksikjuhul nii, et see sobiks ka üldiseks reegliks.

    Andry – ma ei ole vist jah seda erakirja teemat sinuga lahti rääkinud. Sa saatsid mulle tol perioodil mitu kirja, kus sa soovitasid teemasid Marta blogisse. Siis saatsid sa kirja küsimustega Justinile intervjuuks Virumaa teatajasse ja ütlesid, et tahad teha ka minuga intervjuud sinna.

    Ning siis saatsidki selle kirja küsimustega, kuidas ma kirjutan. Ma tõlgendasin seda kirja kui intervjuuküsimusi Virumaa Teatajasse ja-või soovitust minu blogisse teemaks. Sestap selle ka üles pistsin, sest pidasin seda niiöelda avalikuks tekstiks.
    😉
    Alles hiljem sain teada, et sa pidasid seda privaatseks tekstiks.

    Muidugi, paristaja olen ma ikkagi vahel, seda küll. Aga selle kirja puhul oli konkreetne kontekst, mille nüüd siia kirja panin.

    Lippan mune värvima, head nädalavahetust kõigile!

  23. Pingback-viide: bet365

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.