Prantslannad ei lähe paksuks jm.

Siia ka kiire postitus, mis on pühendatud kõigile neile, kes otsinguga “kaalujälgijad” minu blogisse jõuavad (sitemeteri järgi on neid iga päev, ja kevade kulgedes aiva rohkem).

Hea küll. Kolm nädalat olen ma nüüd seda “uut elu” elanud.

Esimene nädal. Hurraa! Kohtumiselt tagasi kodu poole ma lausa jooksin. 3,9 naela, see on umbes 2 kilo. Ja kuigi ma olin endale sisendanud, et kogu projekt on ainult tervislikuma toitumise hüvanguks, läks meel ikka väga heaks. Naljakas, kuidas vaid 2 kaotatud kilo juba talje peenemaks ja sammu kergemaks teevad!

Nojah. Siis tuli nädalavahetus ämma ja äiaga. Kui meie Justiniga harrastame reisides kahmata juustu ja puuvilju ja süüa kusagil pikniku stiilis kiirelt, kas mõnel murulapil, pargis või – meie eriline lemmik – mõne silla laial käsitoel, siis Justini vanemad tahavad süüa korralikult hommikut, lõunat ja õhtut. Ja restoranis võin ma üritada tellida midagi suhteliselt lahjat, siis küsitakse “Jah, ja mis põhiroaks soovite?” Ja siis soovin segadusse sattudes ja umbropsu näiteks lõhet, mõeldes, et ega ma pea ju kõike sööma, aga see on nii hea, et pistan kõik nahka. Janiiedasi…

Ühesõnaga, teise nädala lõpul jätsin gruppi minemata, see on tüüpiline kaalujälgijate lõks – justkui oleks häbi kohale minna, kui kaal pole vahepeal langenud. Tobe. Rohkem ma nii ei tee.

Eile oli siis kolmanda nädala lõpp ja grupi kohting. Vahepeal oli taas kaal langenud 2,1 naela (ca kilo) võrreldes eelmisega, mis mul meele ütlemata rõõmsaks tegi – nii et jälle lausa jooksin kirsiõisi täis pimedas õhtus kodu poole. Ja olen mentaalselt valmis sõitma lihavõttepühade puhuks ämma-äia juurde ja usun, et mus on piisavalt meelekindlust…
.

Panen siia ka kirja minu jaoks kõige paremini toimivad tervsiliku toitumise nipid:

– Puuviljad, puuviljad, puuviljad. Mangod, viinamarjad, arbuusid, griepfruudid… Ma ei loe punkte, sest lollidele-laiskadele kaalujälgijatele on USAs välja mõeldud ka uus “core program”, kus suur hulk toiduaineid on lihtsalt lubatud ja punkte lugema ei pea. Nende hulgas ka kõik toored puuviljad. (Muide, kas pole kummaline, et seesama viinamari annab rohkem energiat, kui ta ära kuivatada. Rosinad pole selles külluseni lubatud toitude nimekirjas.)

– Mitte mõelda toidust kui vaenlasest. Toit on meie sõber. Toit on maailma naudingute ja kunstide allikas. Toit on energia. Toit on jumal. Teda tuleb austada ja nautida. Eriti hästi aitab seda meeles pidada raamat (hiljuti olevat see ka eesti keelde tõlgitud) “Prantslannad ei lähe paksuks”.

– Ja seega tuleb nautida esimesi suutäisi, nii nagu prantslannad. Mille iganes – iga kaloripommi. Üks suutäis pole ealeski patt. Ja esimene suutäis on see parim. Õnneks Justin loobus kaalujälgimisest ja talle saan ma anda siis kaloripomm-hõrgutiste ülejäänud portsu.

– Klassikaline tume shokolaad. Tõepoolest, see on nii vänge ja sellest saab isu palju kiiremini isu täis kui piimashokolaadist. Omaette nipp on mõru shokolaadi hoida sügavkülmas, sest siis sulab tükike suus eriti aeglaselt.

– Ja toit on lõppematu eksperimentide allikas. Ühed oma elu parimad maitseelamused olen ma saanud Indias, kus olid kuude kaupa ilma lihata – toiduks köögiviljaroad, mis huvitavalt maistestatud. Täna näiteks tegin suvekõrvitsa-suppi safraniga. Eile tegin brokkoli-lillkapsa-värske basiiliku suppi. Ei päevagi katsetamiseta!

– Veel on meil olnud see häda, et me armastame õhtuti telekast filme vaadata ja õlut või veini juua. Võibolla olen ma olnud salajoodik, aga väike naps tõesti aitab filmi mõtte mõistmisele kaasa ;)… Leidsin hea soovituse sealtsamast prantslannade raamatust. Nüüd on meil kodus assortiikarbid taimeteedega ja katsetame neid igal õhtul. Päris huvitav.

– Enam kunagi ei söö ma Marta toitu ära. Tänasest on meil köögis solgipangike, kuhu viskame toidujäägid, ja õhtuti jalutame tänava lõppu ja viskame selle sisu oma kajakatele. Nad vist juba tunnevad meid ära.

– Ja raamatukogust tõin veel lisaks tervisliku toitumise ajuloputusteoseid: jaapanlannade nippidest, budistide kaalulagetamisest ja emotsionaalse nälja lõpetamisest.
Need on mul nüüd pandud köögis laua peale, nii et iga kord, kui lähen kööki ja külmkapi juurde, siis näen neid raamatuid. Panen aga taimetee tõmbama ja sirvin mõnda neist. Nii on mõttetegevus köögis – riskitsoonis – õigele rajale suunatud.

Aga neist lahedatest tüüpidest, keda kaalujälgimise grupis kohtan, kirjutan kunagi tulevikus. Sest lähen sinna veel, vähemalt kuu aja jooksul, enne rannahooaja algust 😉

14 mõtet “Prantslannad ei lähe paksuks jm.

  1. Maarja

    Lapse taldriku tühjaks söömine tundub mullegi suht karm, eriti kui laps nääpsu söömaga. Peaks ka endal päevakorda vötma.

  2. Siiri

    See on tore tunne, kui kilod kaovad 🙂 Tubli oled!
    Kirjutan siia katkendi Louise L.Hay raamatust “Elu tervendavad meditatsioonid” (tõlge Alari Lahe), pealkirja “Toit” alt:
    “Mulle meeldib head toitu süüa. Kas siis kodus, restoranis,reisil, matkal või lõunaajal töö juures, pakub toitev eine alati suurt rahuldust. Ma armastan ennast ja sellepärast suhtun tähelepanuga sellesse, mida suhu panen ning sellesse, millise enesetunde see mulle annab. Kui ma söön, siis varustan oma keha kütusega, millest ma energiat saan. Kõik kehad on erinevad. Ma ei saa teile öelda, millist toitu peaksite tarbima, kuna ei tunne teie keha. Peate ise leidma sellise kütuse, millest teie keha saab kõige optimaalsema tervise ja energia. […] Toidu väärtuse tundmaõppimine pakub rahuldust ja energiat. Mulle meeldib valmistada ja süüa head, tervislikku ning naturaalset toitu. Toit on mu hea sõber. Ma olen talle tänulik, et ta pakub minu kosutamiseks mulle oma elu.”
    Ja see, et laste-meeste toiduülejääke ei tohi naine ära süüa, on juba vana tõde 🙂
    Puuviljadega seoses tuli mulla aga meelde,kuidas keegi internetis oma Aasia reisikirjas kirjutas, et ta ei saa aru, miks Eestis on kõik puuviljad kartulist tehtud. Kahjuks Eesti on nii kauge põhjamaa, et värskete puuviljade-marjade valik on liiga väike ja enamuses on nad ju toorelt korjatud ja järelvalminud alles oma pikal transpordil. Kõigi oma säilitusainetega. Kodumaised õunad aga ei vasta enam euronormidele. Kurb.

  3. Aivar

    Ma arvan, et tegelikult ei muuda see söömine, mittesöömine, jälgimine jne. suurt mitte midagi. Vaata vaid tänaval vastujalutavaid perekondi ja võrdle tütreid emadega, poegi isadega ja kõik on selge. Kui ikka su isa ja ema on kõhnad oled ise ka kõhn. On nad trullad siis on vaid aja küsimus mil lapsed ise samasse mõõtühikusse punduvad.

    Seepärast ongi värskelt abielluvale mehele hea soovitus oma pruudi ema selle järgi hindavalt üle vaadata. Geenid on geenid.

  4. Heler

    Ootoot, kas toit on jumal?!
    Tule jumal appi?! 🙂 sa, Epp sattusid seekord toitu kiites päris hoogu 🙂

  5. Kärt

    Õnnitlused!
    Aga lisaksin Aivari kommentaarile, et pole tegelikult nii väga geenide värk midagi. Neil paksudel vanematel, kel on paksud lapsed, on tihti ka paks koer/kass/merisiga/papagoi. Lemmikloomaga neil vaevalt ühised geenid on. See on söömisharjumused ja elustiil. Mingi osa on muidugi ka geneetiliselt määratud ainevahetuse kiiruses jms, aga ma arvan, et enamiku perekondade puhul pole see määrav, vaid ikka söömis- ja liikumisharjumused.
    Püsivust kõigile, kes parajasti kaalu langetamisega tegelevad (loodetavasti ikka tervislikult)!

  6. Age

    Muust teemast: kuhu on kadunud Marta blogi?!? Minu Torm (peaaegu 2) tahab Marta pilte vaadata!

  7. Eppppp Postituse autor

    Agele – Marta blogi on ju alles? St ma pole viimastel päevadel kirjutanud, aga muidu on see http://www.martaest.blogspot.com ja http://www.martaeng.blogspot.com
    Lisaks on hunnikute kaupa pilte http://www.martapetrone.com fotogalariis, nii et Tormil peaks tegevust jätkuma 😉 (viimasesse pole ma pannud uusi albumeid alates detsembrist, aga loodan selle lähiajal ära teha)

    Helerile – Ma olin päris iseenese juures, kui kirjutasin, et toit on jumal. See on selline usk(umus), et jumal on ühtaegu kõikjal, nii sinus, minus, puudes, vees, toidus… Ja kui visata toitu minema või rääkida tast nagu vaenlasest, siis astud sa jumala vastu, ja iseenese vastu ka.

    Aivarile ja Kärdile – õigus, õigus… 😉

  8. Siiri

    Mu tuttaval perekonnal on kolm last – vanemad ise on normaalse kehakaaluga, kaks last on nagu pliiatsid, aga keskmine poeg on paks. Ja kuna ma tean nende laste kasvamist sünnist saadik, siis see paks poeg on paksuks toidetud. Ta oli vaevalt paariaastaseks saanud, kui hüüdis veel voodist, et tahab võileiba ja ema jooksis võileivaga. Selge see, et laste isud on erinevad, aga kuidagi peaks neid saama ju reguleerida, et laps ei läheks kasvades paksuks.

  9. Age

    Ahh, tänan! Minu arvuti-kurivaim ei näidanud äkitsi enam seda paremal küljel olevad blogrolli. Torm küll juba magab, aga mina saan ju sellegipoolest end Marta viimaste juhtumitega kurssi viia.
    Kusjuures, samal ajal endaga võideldes, et ma praegu (Eestis ikka ju peaaegu 11 õhtu) puhvetikappi Neuhaus-trühvlite manu ei läheks. Ikka see kehakaalu küsimus 😉

  10. andry

    Okei, pead dieeti või ei pea, varem või hiljem läheme kõik mullatoidule

    Muide, füüsiline koormus on üle prahi. Pean silmas ikka asjalikku koormust. Et üle päeva vähemalt ajad südame põksuma pooleks tunniks ja kopsud lõõtustama. Neid õpetussõnu, kuidas õieti alustada, leiab igal pool, aga põhiline asi, ma olen tähele pannud. on see, et keha on inertne, ja üks esimene pool aastat võib juhtuda, et nädalakese teed trenni ja siis enam ei viitsi.

    Kui esimese pool aastat vastu pead, siis saad mootori tööle ja harjumuse keresse ja siis söö ja joo mida vaid, aga ei tule neid kilosid, no ei tule.
    Tegelikult on inimeste füüsiline koormus tõestio masendavalt väike. Sellest saab aru näiteks pikalt matkates, teise nädala alguses, kui keha jaatab ennast ja vaim on värske, ja siis tuleb mõistmine, et koolis ja tööl ja kodus, me enamasti konutame.

  11. oddoth

    Viinamarjade ja rosinate erinevas energiasisalduses ei ole tegelikult midagi kummalist. Vesi kaob, toitained jäävad. See on “Aeg kaob, rõõmud jäävad” materiaalses maailmas.

    25g rosinaid = 100g viinamarju = 70 kcal

  12. Sirkus

    Kaalujàlgijad on ka Itaalia kòògist vòtnud ùle ùhe hea soovituse – lòunaks sùùa pastat. Nimelt “imendub” see organismi aeglaselt, seejuures mòjutavat insuliini taset nii, et ei teki nàljatunnet. Ise pole pidanud kunagi kaalu jàlgima, aga minu arvates on suurimaks lòksuks just see nàljatunne (kaks pàeva nàksitakse kalorivaeseid juurikaid ja kolmas pàev ei tea enam mida suust sisse ajaks, lòpptulemusena pigem hoopis vòtakse “dieeditamisega” juurde).
    Ma olen kohaliku Itaalia kòògiga nii rahul kui veel olla saab. Ja minu menùù on rikkalikum kui kunagi varem. :p Ei ole ka màrgata, et eesti naised siin eriti paksemaks kipuks minema 😉

  13. Otsija

    andry, sinu mõttel on vist terad sees. Mina olen just see inimene, kes teeb kaks kuud trenni ja siis väsib. tahaks vaheldust. Peaks ikka pingutama, et pool aastat vastu peaks. jubedalt tahaks, et oleks sportimisharjumus sees…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.