Aiandusest ja (virtuaal)reaalsusest
Kolmapäevast saadik oleme olnud Justini vanemate juures ja sama kaua on kestnud kuumalaine.
Olen kolm päeva teinud peenramaad Justini ema tagaaias. Tal jäid möödunud sügisel kõik viljad maasse, sest ta oli nii depressioonis meie peatsest Eestisse tagasi kolimisest. Porgandid olid kenasti üle talve säilinud, see on hea märk.
Muide. Värskelt maast võetud porgandite lõhnale pole vastast.
Õues on hetkel 30 kraadi sooja, tulin tuppa, käed justnagu suriseks töötegemisest – lõikasin ka kõigi tagaaia ilupõõsaste ja vaarikate vanad oksad ära. Praegu on mul tunne nagu kergelt päikesepiste saanud inimesel.
Kogu virtuaalreaalsus tundub hetkel niivõrd sürr. Siinse maja kõik kolm arvutit on nüüd alla keldirikorrusele kolitud. Hiilisin siia – pole märkigi sellest, et õues on suvi. Tegin arvuti lahti ja kirjutasin “eppppp”, ise mõtlesin, et äkki see oli hoopis unenägu, et mul on arvutis oma kodu.
Aga ei. Täitsa olemas. Ja nagu sitemeter näitab, on praegusel hetkel siin kodus 22 inimest, ma ei tea, mida tegemas, igatahes tervisi teile kõigile.
Käed lõhnavad mulla järgi ja seebi järgi ja ma olen täna õnnelik. Olen seda ennegi täheldanud, et inimesi teevad õnnelikuks need tegevused, millega ta lapsena harjunud on. Aiamaa kaevamine ja peenardeks jagamine on minu jaoks üks nendest tegevustest. Viimasel ajal on lapsepõlvemälestused kuidagi eriti kalliks muutunud, võibolla ka sellepärast, et ma näen, kuidas Marta minu kõrval endale mälestusi kogub.
Mul on hea meel ka selle üle, et ma Justini ema ja isaga mingid nukid olen suhtlemisel maha saanud ja oleme nendega nüüd palju lähedasemad. Kui mul oleks pikema jutu tuju, siis võiks kirjutada siia kaks olukorda: kevadised aiatööd siin kaks aastat tagasi, ja nüüd.
Kui teistmoodi on nüüd kõik, sest igaüks on muutunud ja aeg meie ümber on muutunud.
Aga mul ei olegi praegu jututuju.
Ma tahtsin öelda, et vahel on hea panna arvuti kinni ja minna.
See on vist k6ige ausam postitus, mida ma senini lugenud olen. Lihtne ja otsekohene:)
Lihtsad tööd ja lihtsad rõõmud.
Nii ongi.
Oli rõõm lugeda. Igatahes oskad sa lihtsatest ja igapäevastest asjadest kirjutada mitte halvemini (ehk mõnikord isegi paremini) kui “virtuaalsetel” teemadel. Jõudu mõlemas suunas!
esimesed aiatööd on köikse mönusamad.
meil näiteks täna tomatite mahapanek ees.
nautigem.
peenrategemiseks on eestis veel varavõitu, aga mina sain reedel esimest korra “päris metsa” – hulkusin mitu tundi rabas ringi – ja pärast oli samuti selline tunne, et ohhohhoo!! kaks sookurge sain ka pildi peale 🙂
millal see egotripp lõpeb? see bloog? ok, bloog võib olla, aga selle pidev eksponeerimine eesti ajakirjanduses on arusaamatu. kas autor on tõelises tähelepanuvaeguses? kahju. arvaks, et kui inimesel on pere ja kodu, siis jätkub talle ka soojust ja tähelepanu. miks peab oma eraelu avalikustama? see on nähtavasti maatüdruku kompleks. aga eks autor teab ise paremini, miks ta oma elu avali kisub. aga ta ju teeb sellega haiget teistele, kui see kõik on avalik. vaene meheema, kui see talle kõik ära tõlkida, mis siin kirjutatud on. üldiselt on siin kirjas väga labane värk, mis võiks olla isiklik. kui inimene ei oska kirjutada lugusid, ilma et see kaasaks tingimata oma tuttavaid ja perekonda, siis kas ta peab avaldama neid asju? ja väliseestlane. no halloo. kiirelt abiellunud välismaa mehega ja nüüd skoorib väliseestlasena, ise kaks-kolm aastat on-off ameerikas elanud. tõesti. labane.
ah jah. positiivne sellele leheküljele sattumisel oli see, et härra abikaasa kirjutab täitsa lahedalt. talle jõudu edaspidiseks.
ära uhkusta midagi, meil on ka päris soe, käime ilma kinnaste ja mütsita juba. 10 kraadi.
meie eile riisusime ja saagisime oksi ja tulpidel on ninad maast väljas.
New Yorgis on praegu tõeliselt ilus aeg, värsked linnulaulused hommikud ja mõnus keskpäevane soojus. Kui keegi plaanib siia kunagi reisi ette võtta, siis aprill-mai või september-oktoober on parim aeg.
Kaur – kus sookurgede pilt on? Su blogist ma ei leidnud…
Vaatasin Siiri fotoblogi, niisugune kevadelõhn lõi ninna 😉
Huvilisele – ma ei ole ise end ühelegi meediaväljaandele pakkunud, ikka nemad on ühendust võtnud ja avaldada tahtnud.
Aga tegelikult olen ma negatiivsusest väsinud ega näe ka ise suurt mõtet seda egotrippi (blogimist) pikalt jätkata. Või noh. Ausalt öeldes ma praegu lihtsalt ei tea.
Kena kevade jätku kõigile.
Huvilise juttu lugedes tuli mulle meelde, kuidas ühel ilusal suvehommikul, veel Eestis olles, otsustasin enne tööleminekut autopesulast läbi sõita. Pesulas põles roheline tuli, jätsin auto ukse taha ja läksin ostsin seest kaardi. Tagasi pesula ukse taha jõudes seisis mu auto kõrval vihane mees ja käratas,et kas see on teie auto. Minu oma jah. Selle peale turtsus mees edasi, et siia ei saa ju parkida! Ma küsisin vastu, et ei saa või? Ta oli nii naljakas oma suure vihaga kell kaheksa päikeselisel suvehommikul 🙂 Tuli välja, et see mees oli enne mind kohal olnud ja mõtles ka oma autot pesta, aga ei sõitnud pesula ukse taha vaid jättis auto eemale parkimisplatsile. No ja nüüd olin mina süüdi, et tal ees, kui tema tahaks ise pesulasse minna. Ütlesin talle, et hea küll, kohe lähen teilt eest ära. Ma ei tea, miks selle mehe viha mulle kuidagi kohale ei jõudnud ja siiani teeb nalja.
Samuti ei jõua mulle kohale, kui inimesed õiendavad, et miks ajakirjanduses kirjutatakse (alati on teemasid, mis mõnele ei meeldi) ja miks just nii kirjutatakse ja miks mõni üldse julgeb kirjutada ja miks mõned on maalt ja miks, jumal hoidku! mõni on julgenud välismaalasega abielluda (eriti tümitatakse mustanahaliste meestega abiellunud naisi). Naljamehed ikka. Alati võib ju välja anda isikliku ajalehe, kus on ainult endale meeldivad teemad ja promoda seal ainult neid inimesi, kes endale meeldivad.
Inimesi on maailmas üle kuue miljardi – kuidas saakski kõiki panna tantsima oma pilli järgi…
Ja Epu blogiaadressi avaldamise koha pealt eesti ajakirjanduses kolgib huviline praegu vale ukse taga jah – ajalehtede-ajakirjade toimetajate poole peaks oma lugemissoovidega pöörduma hoopis.
epp, pane näiteks kommenteerimine kinni mõneks ajaks. aga kirjuta ikka (kuskil, kuidagi) edasi, su vestmisoskus on midagi erilist!
huvilisele – kuigi ma olen küllaga leidnud blogisid, mis mind ei huvita või isegi ogarad tunduvad, ei tuleks mulle pähegi sellisesse blogisse plõksima minna, et “pane oma pood kinni, labane nõmedik ja vaata mis kompleksid sul kah veel on”. a no leidub ikka igast loomi loomaaias.
epule hääd kuuma kevadet! 🙂
Ma ei saa aru, mis jama värk see negatiivse jutuga on. Kui vaja on rääkida midagi positiivset, siis saab kenasti viisaka tooniga hakkama. Kui aga on vaja negatiivsele tähelepanu juhtida, on vaja kohe mõnuga eriti solvavad väljendid välja mõelda. No miks ei võiks Huviline lihtsalt öelda, et talle see Epu blogi ei meeldi ja tema arvates nii ei ole ilus. Ei, ikka vaja kasutada mahlasemaid väljendeid nagu “egotripp”, “labane”, “solvav” jms. Hea veel, et Epu juuksevärvi või kehakuju jutuks ei võtnud. Tavaliselt läheb ju välimus ka väga loosi a la sellise larhviga ei olegi võimalik targemat juttu ajada vms.
Muuseas, mulle Eppu lugeda meeldib ja sellepärast ma siin käingi. Irja-Immo ajaveeb aga ei meeldi ja seda mittemeeldimist ma väljendan selle mittelugemisega (kui esimene kord välja arvata). Mitte ei võta igal võimalikul juhul suud täis ja ei tänita et oi kui nõme, oi kui kole.
Huvilise kommentaar on väga põnev ja sisutihe. Sealt võib välja lugeda midagi erilist. Las ma sõnasta selle oma mõtteis.. ahajaa selle kohta võiks öelda, et kuule kui sind ei huvita siis ära loe. Kas seda on siis nii raske teha? Issver seda teemat jätkub siin ka kauemaks. Peaks kohvi tegema minema.
Tegelt Epp kus iganes sa ka poleks ja mida iganes sa ka ei teeks ikka on keegi kellele midagi ei meeldi. Ei saa mitte kunagi kõigile korraga meeldida. Ja mis mõtet on muretseda kellegi anonüümse kommi pärast?
Mina igatahes saadaks sulle hoopis peotäie märtsi ja lumikellukesi mis mu lapsed täna mulle tõid pärast vanaisaga jalutamas käimist.
Mul on Epule küsimus. Soetasin endale ka sinu eeskujul selle site meteri. Kas see on ikka õige asi ja mismoodi see töötab ja mis vahet on VISITS ja PAGE VIEWS vahel. Kolme tunniga oli minu lehel olnud umbes 45 visitsit ja üle saja (üle 100) page viewsi. Ma ise kujutasin ette, et minu blogi loeb umbes kümme inimest üldse kokku. Äkki see on lihtsalt mingi asi, mis suvaliselt numbreid lisab. Või on sellel tõesti mingi tõepõhi all?
kingin Epppppule sinililli.
Imetlusväärne on teemant,
mis haamrilöökegi talub!
Palju on jutlustajaid,
kes terava pilgu all
lurjusiks lagunevad.
Kabir
ma arvasin, et blogi ongi enda tegemistest rääkimiseks, nagu päevik. Aga Huvilise jutust jääb mulje nagu, siis kui räägid oma elust, on see mingi egotripp ja veel pealekauba ebaviisakas ka. Inimsuhted on keerulised, nendest kirjutamine küll labane pole.
Aga noh, tegelikult ma ei saa üldse aru, miks inimesed käivad lugemas blogisid, mis neile nii vastumeelsed on, ja siis seda kommentaarides kuulutama hakkavad. Kui ei meeldi ära loe, sundust ju ei ole.
Huvitav, et Huviline raiskas nii palju aega, et erinevaid Epu lugusid läbi lugeda.. mina küll saasta peale oma aega ei raiskaks… a tundub, et Huvilisel on selle egotripiga pisut lähedasemad suhted tegelt, kui Epul.. noh, said tähelepanu.. sinu kommile vastati;) oled rahul? jah. tore. nüüd on sinu maailm ka päikeseline, hing kerge, said südame pealt ära öelda. Ja nüüd ole hea ja ära enam loe. saad veel äkki infarktigi. ilusat Epu-vaba päeva sulle:)
Epp, pane aga edasi. See kui ühele ei meeldi, see ei tähenda, et meile ülejäänutele… noh nii sadadele vast juba… ei peaks meeldima. meeldib. ja väga:)
See huviline on selline tüüp kes lillepeenart nähes läheb selle keskele trampima. Loogika on sama, et mis nad hüppavad siin oma ilu ja lilledega kui elu on nii p …
Eesti on selliseid huvilisi täis.
Marisele – ma arvan, et visits tähendab su blogi aadressile tulemist. Aga page views tähendab seda, kui mitu korda on erinevaid lehti lahti võetud. Näiteks iga kord kommentaare lahti klõpsates truleb üks page view juurde.
Tõepõhi on kindlasti all, loetakse jah niisiis rohkem, kui arvasid.
Vataa, huvitav on ka vasakpoolses tulbas referals, sealt näed, mis otsingutega või mis aadressidelt lingituna su juurde saabutakse.
Mis muidu blogistamisse ja negatiivsetesse sõnavõttudesse puutub, siis ei oska ma hetkel midagi uut lisada, mulistan veel oma mõtteid kaane all… aga suur aitäh neile, kes siia vahepeal häid sõnu on kirjutanud ;).
Minul ei ole veel see aeg elus kätte tulnud, kus mõnuga aiatöid teeksin. No ei ole lihtsalt. Lapsena ei sallind ma seda silmaotsaski, aga PIDIN tegema. ohh jah. Küllap kasvan veel ja siis hakkab jälle meeldima. Samas on tore lugeda, et teistel sellest rõõmu :).
Epp, minul oleks küll kahju, kui sa sellist inimeste pärast peaksid kirjutamise lõpetama. Aga samas saan ma ka väga hästi aru, kui sa seda tõesti teeksid. juba vanal ajal teadsid targad mehed rääkida, et pärleid sigade ette ei ole mõtet loopida. missiis et mõned põssad on ka täitsa toredad.
Valdavad tatipritsijad on siin mugavalt anonüümsed. Kas ei saaks nii teha, et mingid kontaktid peaksid olema ära näidatud? kas e-mail või siis aadress. ehk on abiks.
Siirile: http://album.rumba.ee/kaur/sorve_kevad ja http://album.rumba.ee/kaur/sorve_kevad/IMG_0909 , ja sul on ka kena blogi… veidi syrr on vaadata tänaval lyhikeste käistega inimesi 🙂
Rohelised rohelisteks, aga mulle küll meeldib maailm, kus saab vaadata pilte teiselt poolt maakera ja mõtelda, et kuidas nad ennast seal tunnevad.
Mulle tundub, et “tatipritsimine” on täiuslikkuse tähtis osa.
Kui kõik on kena ja mönus ja armas; nunnu, mõnna või fantastiline siis kohe kutsub veidi Maie ja Valduri laadis sajatama ehk pisut tegelikkust väänama.
Minu tänud huvilisele ja teistele potensiaalsetele diagnoosijatele.
Kuulge see on juba koomiline. Piisab ühest pahatahtlikust ja mitte üldsegi tõsiseltvõetavast kommentaarist et terve kogukond tagajalgadele ajada. Kas inimestel valulävi puudub sootuks? Mul tekib endal juba varsti kiusatus sodida midagi stiilis: “Epp on loll!” Ja siis vaataks kas tuleb 20 kommentaari ära mis kinnitavad et “ei ole ju loll”.. või tuleb 30 😉
Ma ka eile juba sain esimest korda näpud mulda aiamaal 🙂 Või noh pigem siis rehapulgad mulda 😛 Riisusin põõsaste alt vanad lehed ja rohu kokku, maasikapeenrad tõmbasin kah üle. Mõnus tunne oli niimoodi särava päikse käes rassida.
Saan aru, mida Epp mõtleb sellega, et ta on õnnelik, kui sai aias tööd teha. See pole päris see õnn, et jess, ma võitsin bingoga 100 krooni. See on pigem selline üdini rahulolev tunne. Tunne, et ma olen elus 🙂 Igatahes ootan järgmist nädalavahetust, kui saan jälle koju aiamaale minna. Loodan, et ilma peab – siis tuleb põõsastel vanad oksad ära lõigata ja äkki saab ka natuke kaevata juba… Ja see paganama sammal tuleb kah ära kaotada, mis maasikapeenarde üle võimsust on võtnud.
Ja Epule soovitaksin, et kui juhe umbes on ja kirjutada ei taha/suuda, siis tee paus. Mine ja kaeva aias, jaluta väljas ja vaata inimesi, loe raamatut, mängi Martaga… Tee seda, mis sulle mõnu pakub ja küll see kirjutamise soov ka tagasi tuleb. Ja pealegi.. võid ju vahepeal lihtsalt pilte üles panna näiteks. Mina teen nii, kui kirjutada ei oska/suuda. Hea vaheldus ja blogi saab justkui elusaks 🙂
Päikest 🙂
kaidurile – asi pole valuläves ega tagajalgadele minekus. miskipärast arvan, et keegi siin ei läinud “tagajalgadele”. lihtsalt… kui sinu koju tuleb mõni ajukääbik oma negatiivsust välja elama, siis ju ikka võtad tal käe alt kinni ja suunad ta viisakalt oma teed minema. ja hea ju, kui suur sõbralik seltskond seda ühiselt teeb. keskmiselt eestlaslik mina-pole-midagi-näinud-mentaliteet ebamugavate asjade nägemisel ei ole õnneks kõigile inimestele omane 🙂