Seoses kolmapäevast (19. aprill) jätkuvate õlireostuse koristamistöödega Loode-Eesti rannikult otsime inimesi, kellel on võimalik vabatahtlikuna appi tulla.
Ühine transport Tallinnast väljub igal hommikul kell 09.00 ning saabub tagasi hiljemalt kell 18.00. Kaitseriietus, koristusvahendid ning juhendajad on kohapeal olemas. Loomulikult ei pea abilised muretsema lõunasöögi pärast.
Kui Sul on võimalik aidata, siis anna sellest teada:
elf@elfond.ee või kristel@elfond.ee
7 428 443 või 53 448 628
Mmh, ja järgmiseks ootavad nad vabatahtlikke Tallinna asfaldiauke lappima. Sest noh, see on ju lahendus igale probleemile – kutsume aga vabatahtlikud appi.
Aga miks peab kõike tegema keegi makstud mees?
See on suhtumise küsimus.
Kui minna torisedes ja süüdistades, siis on see jama jah. Aga võib ka mõelda, et vabatahtlik töö on nagu kingitus iseendale. Enese õilistamine, kui tahate. Ma käin näiteks oma rannal kotiga prahti kogumas ja tunnen end õndsamalt 😉
See asfaldiaukude lappimine vabatahtlike abiga on küll hea idee! 😀
Õli läheks küll appi koristama, aga kahjuks peab keegi ka tööl käima. Ja nagu kiuste on mul see nädal 6 päevane, nii et oma ainsal vabal päeval peaks ka oma lapsi vahest nägema 🙁
Aga milleks meile siis riik ja riiklikud struktuurid, kui kõik saab ära korraldada vabatahtlike abiga? Milleks meile tuletõrje või kiirabi? Võiks ju ka läbi ajada vabatahtlike brigaadidega?
See on suhtumise küsimus.
aabram: aga mis on siis sinuarvates lahendus? kui nüüd sellest õlikoristusest rääkida.
aga oled sa asja selle nurga alt vaadanud: on terve hunnik inimesi (nagu epp ja mina ja veel paljud), kes tahavad sellistel puhkudel appi minna. isegi kui ei küsita abi. et kas sinu arvates ei oleks nende abi vaja kasutada? kas sinu arvates ei oleks õige seda organiseeritult teha, vaid lasta neil omapäi kuskil ise tegutseda?
Aabram, ma saan mõistusega aru su jutust, aga kui tegelikult valikuteks läheb, siis tegutsen ma ikka instinktil “mina ja maailm”. Kuigi jah, kusagil on ju riik, kes minu asemel on seatud asju ajama
Üks selline näide, tegelikult see vist ei seostu hästi, aga ma olen hetkel üle kirjutanud ja öötund kell 2 on käes siin, nii et minu jaoks seostub oivaliselt.
Nimelt rääkisime K-ga sellest trendikast oranzhide väravate kunstiprojektist, millega New Yorgi Central Park oli kaunistatud.
Mina: “Tuhanded linad lihtsalt paariks nädalaks üles riputatud. Ja kui palju miljoneid dollareid see maksma läks? Minu arust on see raiskamine. Mind see häirib. Mina ei suutnud seda kunsti nautida.”
K: “See polnud ju riigi raha, sul pole siin midagi pahandada. See oli eraisikute raha ja nad ise teavad, mis nad oma miljonitega teevad!”
Nojah. Aga mina ei saa nii. Mul tekib ikka isiklik (vastutus)tunne. Olgu siis riik või mitte.
Eestis ei ole vabatahtlikuks olemine eriti levinud. Tegelikult justkui oleks selline mentaliteet, et “ma maksan makse ja riik vastutab”
Unustatakse ju hoopis ära, et raha ei lahenda kõike ja kõike ei saa rahas mõõta ja ka see unustatakse ära, et Eestil on lühikese ajaga nii palju vaja tasa teha , et seda kõike pole lihtdsalt võimalik nii lühikese ajaga ja nii väikese rahvastiku puhul (loe vähese rahaga).
Näiteks ma ise olen sellega , et käinud vabatahtlikuks elanud palju lihtsamalt sisse Inglismaal/Austraalias ja samas saanud osa projektidest, mida ma muidu ei satuks siin üldse tegema.
vabatahtlikusest ja loodusest veel rääkides siis:
RMK istutamistalgud: Pane oma puu kasvama!
http://voyag.blogspot.com/2006/04/rmk-istutamistalgud-pane-oma-puu.html
Mu meelest on selline minek ju lihtsalt huvitav kogemus (ka)!
Kõik on olemas. Transport. Juhendajad. Riietus. Lõunasöök.
heler: õige mõtlemine!
Pähh, ma pole kordagi öelnud, et “mina maksan, tehku riik nüüd ära”. Küsimus on pigem ikka efektiivsuses ja läbimõelduses.
Üks kord, okei. Kaks korda, okei. Aga kui meil juba viimase aasta jooksul juhtub iga paari kuu tagant täpselt samalaadset jama ja ikka on ainus lahendus vabatahtlikud siis sorri, keegi on kuskil midagi läbi mõtlemata jätnud. Märksa efektiivsem oleks osta/rentida spetsiaalsed masinad ja/või koolitada välja rühm, kes sellist tööd suudab tõhusalt ja kiirelt teha. Koolitatud inimesed koos vastavate seadmetega on efektiivsemad. Aga ei, see pole meil ju argument. Millega tegeleb keskkonnaministeerium (või kes iganes peaks selliste asjade peale mõtlema)? Koostab vabatahtlike nimekirju järgmiseks katastroofiks? Mmh?
Hüva, vahel on mõttekas lisaks ametlikele jõududele kaasata ka vabatahtlikke aga aastaringsed riiklikud talgud kuskil mingi tulekahju pidevaks kusutamiseks on ka kuidagi napakas.
tegelikult olen ma mingis mõttes aabramiga nõus. Miks siis pandi kinni see päästekompanii? Sest seda ei tasunud pidada. Jube. Ja tanja, me oleme millegi pärast jäänud arvama, et meie riik on väga vaene. Ei ole ta enam tänasel päeval nii vaene, et kõike ainult majanduslikust efektiivsusest lähtuvalt otsustada.
Samas mõtlen praegu, et kas õnnestuks kuidagi tekitada võimalus minna õlireostuse koristamisele appi. Need on erinevad asjad. Muidugi tuleb aidata, kui jama käes. Aga ikka peab ka kriitiliselt vaatama, miks selline jama tuli ja kas saaks edaspidi midagi teisiti teha.
Aga miks peab kõike tegema keegi makstud mees?
Absoluutselt ei peaks kui kõik saaksid lubada luksust mõni aeg lihtsalt mitte palka välja võtta. Enamik meite Banoonias teenib niivõrd vähe, et lihtsalt pere jääks nälga kui lubada enesele luksust nädal aega linde pesta. Nii lihtne ongi.
aabram: sinu jutus on mõtet ja ma olen nõus sellega et riik ja riigijuhid on palju olulist tegemata jätnud ja neid peab terava oraga sellepärast surikma,s est ega paksud sead muidu end seal pukis liiguta kui nende endi toidulaua ja/või rahakoti ligi kiputa
AGA, kui käib jutt massilisest ja suureulatuslikust monotoonsest ja/või lihtsalt aega nõudvast tegevusest, siis ka proffidel kulub sellise juhul siiski palju aega, ja kuigi nad võivad olla kasvõi 5-10 korda effektiivsemad, siis 100-1000 korda enam vabatahtlikke suudavad selle siiski kiiremini korda teha.
Mingil hetkel üteldi, et pole neid ajutisi vabatahtlikke lindudele appi vaja midagi, sest nad lihtsalt ei oska seda tööd teha.
Ajutised vabatahtlikud on lahendus siis, kui on vaja teha massiliselt väga lihtsalt ja aeganõudvat tööd, mille ära tegemine on meie kõigi huvides. Asfaldiaukude parandamine nõuab juba spetsiifilisi vahendeid ja oskusi ning mida saab lihtsalt mehhaniseerida. Üks tädi küll Tallinnas üritas kividega asfaldiauke parandada, aga need kivid kippusid sealt aukudest möödasõitvate autode klaasidesse lennata.
Kusjuures kunagi tuletõrje oligi vabatahtlik organisatsioon. Mis see priitahtlik pritsimeeste ühing siis muu on?
Ek, kunagi raviti peavalu ka giljotiiniga 😛
Ja see papp, mis me maksuks rullime jääb suhkrutrahvide ja vabaduse kellade jaoks?
Aabram, sellise suhtumisega sellist nähtust nagu Eesti Vabariik ei olekski praegu olemas. Vaatamata sellele, et Eestil on kaitsevägi, osaliselt ka palgaarmee, siis sõjaolukorras sai ja saab (loodetavasti mitte tegelikkuses) määravaks riigi üldine kaitsevõime ehk üldisemalt kaitsetahe. Sellises situatsioonis saab just otsustavaks, kas meil on piisavalt inimesi, kes VABATAHTLIKULT asuksid tegutsema ja võitlema (ei pea ilmtingimata minema püssi alla) oma riigi eest. Sõda on küll ekstreemne näide, aga hea lakmus sõelumaks terasid sõkaldest – lihtsalt on olemas inimesi, kes teisiti ei saa. Süda käsib appi minna kui isamaa kutsub.