Meenutage(m) Tshernobõli
Ma olin siis 11aastane. See oli ühel hallil koolipäeva hommikul, kui üks klassivend garderoobis teatas:
“Ukrainas oli suur plahvatus! Tuumaelektrijaama avarii. Sellest oli Soome uudistes räägitud.”
Mulle jäi see hetk meelde, mitte plahvatuse pärast, vaid sellepärast, et mulle see poiss meeldis (ja temast saigi hiljem mu esimene käsikäes kõndimise kogemus).
Ärgas poiss, kel oli sama ärgas isa. Aga koolis õpetajad Tshernobõlist ei rääkinud. Ka mingit sosinat või diskussiooni õpilaste hulgas ma ei mäleta. Oli rohkem: “Ahah. Või plahvatus.”
.
Aga mäletan mingit hetke kodu poole kõndimisest, vist samal pärastlõunal. Mõtlesin. Ukraina. Meie naabripere oli ukrainlased, suviti käisid Galina ja Ljonka oma vanematekodusid külastama ja jätsid oma lapsed meie ema-isa hoolde. Vahel käis ka nende vanaema ise Eestis ja sõitles meiega oma ukraina keeles (millest ma sel ajal isegi mõnevõrra aru pidin saama).
Küllap just naabripere pärast tunduski mulle, et Ukraina asub ikkagi lähedal.
“Kas teie sugulastega on kõik korras?” küsisime õhtul Lesjalt ja Nadjalt, naabritüdrukutelt.
Oh, jah. Sugulased elasid plahvatuse juurest kaugel ja plahvatuses polevatki üldse eriti palju inimesi surma saanud.
.
Edasi on mul suhteliselt mäluauk. Mulle tundub, et läks mitu päeva, mil sellest plahvatusest ei räägitud. Nojah, vaesekesed seal kaugel, aga mis see meie asi on.
.
Siis hakkasid kuulujutud.
Meie ema töötas raamatukogus ja mul oli sageli kombeks minna pärast tunde sinna. Tagaruumis või riiulite vahel istudes kuulis igasuguseid jutte, mida täiskasvanud raamatukogukülalised või kultuurimaja töötajad arutasid.
Algasid jutud radioaktiivsusest, mis olevat umbes sama, mis tuumasõda. KIIRITUSEST. Muide, tsiviilkaitseõppused ja õppehäired toimusid ju kõik umbes samal ajal! Nii et me kõik teadsime, mis on radioaktiivsus ja mis on kiiritus.
Ja jutud, et kohe saadetakse sinna tsooni ka meie mehi.
.
Saadetigi. Ka naabrimees Ljonka viidi Tshernobõli. Mina oma lapsearuga ei saanudki aru, et kas see on nüüd nagu sõtta minek ja kas teised küsivad samamoodi enese sees nagu mina. Et kas me Ljonkat veel kunagi näeme?
Varsti oli Ljonka tagasi, sama rõõmus ja ümara naeratusega nagu varem (ja on, muide, siiani – mingid tervishädad tal küll on, aga mitte hullud). Rääkis, et meestele anti maskid ja polnud seal hullu midagi.
.
Siis mäletan juba mõni aeg hilisemaid raamatukogus juhuslikult pealt kuuldud juttu. Kellegi mees tuli Tshernobõlist tagasi ja ta abikaasa jäi rasedaks. Ja arst soovitas aborti teha.
“- – - mees on ju nüüd ära kiiritatud!” arutasid naised raamatukogus. “Nad ei tohi võibolla mitte kunagi enam lapsi juurde saada!” (Muide, ei saanudki. Mis iganes valikul või põhjusel.)
Ja meeles on ka üks anekdoot, mis umbes sel ajal ringi liikus. “Tsherno – bõl. Aga siis käis pauk ja Tsherno-nebõl!” Oskasime kõik muidugi nii hästi vene keelt, ka 11aastased lapsed, et saime naljale pihta.
.
Sellised hõredad, aga täiesti olemasolevad on minu mälestused kahekümne aasta tagusest Tshernobõli katastroofist.
Siin võikski lõpetada, aga tegelikult on minu peas üks asi veel, mis kindlalt Tshernobõliga seotud.
Kust sai meie ema ajukasvaja? Polnud tal oma töökohas mingisugust kiirituse riski, napsu ei võtnud ta ka kunagi ega ka suitsetanud.
Haigus lõi tal välja ilmselt kunagi 80ndate lõpus. Sealt mäletan ma, kuidas ta kaebas peavalusid, kaelavalusid, imelikku maitset suus. Sageli puges juba hilisel pärastlõunal magama, sest oli nii väsinud.
Läks veel kaks aastat – 1992. aastal selgus, et kohaliku arsti pandud diagnoos “kaelaradikuliit” oli vale, ja juba järgmisel päeval, kui kasvaja leiti, viidi ema opile.
Seda ei saa kunagi teada, miks.
Aga mina arvan, et ta võis jääda Tshernobõli vihma kätte. On ju teada, et kasvajajuhtumite arv kasvas just sel ajal. Nng on spekuleeritud, et see võis olla seotud radioaktiivse kiirgusega, mis meist üle läks.
Raamatukokku tööle kõndis ema hilisel hommikusel ajal, 11 paiku, kui küla on üsna tühi – Meie olime siis juba ammu koolis, kui ema õue läks. Ja isa läks oma tööle kah vara.
Võibolla sattus ema olema just sellel valel ajal õues.
.
PS. Palun, et keegi kommentaarides nõmetsema ei hakkaks – isegi kui see viimane teooria teile naiivne tundub, jätke see arvamus enda teada.
Meie lõpetasime sel ajal just keskkooli ja poisid olid tõsiselt hirmul, et neid saadetakse kohe sõjaväkke ja sealt Tšernobõlisse. Aga ma ei mäleta, kas kedagi tegelikult saadeti sinna.
Ja metsa seenele mina ei julgenud sel aastal minna.
Radioaktiivselt saastatud vihmast räägiti palju ja üldse oli igasuguseid kuulujutte ja hirme. Aga keegi kunagi ju ei uurinud, kuidas inimeste tervis tegelikult muutus.
kommentaar by Siiri - 22 aprill 2006 02:45
Ljonkat sinna päris kiiritustsooni(katusele) ei saadetud. Tema oskas ennast staapi sokutada, kus ei olnud nii ohtlik.
kommentaar by Ats - 22 aprill 2006 04:13
Siinne seltskond loeb vist nagunii Ekspressi, aga ma igaks juhuks mainin, et seal on kah Tsernobõlist hea ülevaade http://www.ekspress.ee.
Ise olen ma liiga noor, et seda mäletada.
Aga seda usun ma küll, et see võis tekitada vähkkasvajaid. Kusagil lugesin ma arvu, oli vist 300 000 (või 500 000 isegi), mida arvatakse vähijuhtumite arvuyks, mida see kiiritus tekitas. Ja ma olen ka just seda kuulnud, et see oli paras loterii, et kes juhtus olema õues valel ajal, see sai doosi. No ilmselt sellest üksi ei piisa, sest ega ikka igaüks ei jäänud haigeks, isegi Tsheronbõlis ei jäänud kõik haigeks. Mingisugune muu tegur mängis ka ilmselt kaasa – geneetiline soodumus, või äkki mingi vale söök. Ja siis see kiiritus oli niiöelda viimane tilk karikasse, mis pani kasvajarakud vohama.
Igaljuhul kohutav mõelda, et sellised õnnetused võivad uuesti juhtuda ja tuumajaamu tahetakse juurde ehitada – ja polegi ju eriti muud valikut, kui nafta ja gaas otsa saavad! Kohutav. Elu nagu viitsütikuga pommi otsas.
kommentaar by Heler - 22 aprill 2006 06:36
Ilus oli see Tšernobõli kevad. Hästi soe, kogu ilm juba õitses Lõuna-Eestis. Päike võttis kohe eriliselt hästi. kiievi elanikud ka hiljem rääkisid, et päike olla peale katastroofi viie minutiga pruuniks võtnud. Eks nead ju 1. mai pühade ajal siis kõik päevitasid. Alles peale suuri punapühasid hakati rääkima, et asi ikka tõsine. Selleks ajaks oli juba radioaktiivsus ja saastatud vihm Eestimaast ka üle käinud. Tõsi, meie pääsesime küllaltki kergelt, Soome sai suurema saasta kätte. Aga selle saastunud vihma kätte jäin minagi. Noor ja loll inimene, ei miskit hirmu. Igatahes olid mul tollal päris korralikud poolpikad juuksed, aga siis miski kolme kuu jooksul tuli juukseid nii maha, et torumees käis iga nädala-paari järel torusid vannitoas juustest puhtaks tegemas. Hea, et looduse poolt võimas parukas oli antud, muidu olek sehk kiilaks jäänud, aga jäi materjali ikka pähe ka. Aga kuidas see muidu mõjutas, ei tea keegi. see juustelangemine oli aga silmaga näha ja pani mõtlema… Jah, “rahuaja lapse” mälestused…
kommentaar by britta - 22 aprill 2006 07:36
Meie perel vedas – olin sel ja ka paaril järgneval päeval tubane, sest lapsed olid tõbised. Ja abikaasat ei saadetud kuhugi. Aga enne kui katastroofist teada sain, jõudsin käia aasal nurmenukke tee jaoks korjamas. Kuivatasin neid, õnneks kohe teed ei teinud.
Mäletan, et aiamaal kasvasid sel aastal eriti võimsad rabarberid, aga süüa me neid ei julgenud.
kommentaar by Ela - 22 aprill 2006 08:05
Minul on sellest ajast meeles kohutav päikesepõletus. Täpselt samamoodi, maipühade ajal, sai Viljandis vanavanemate juures käidud ja seal soojade ilmadega loomulikult ka nina päikese poole keeratud. Ja sugugi mitte kauaks. Aga pärast oli mu nägu ja käsivarred paistes ja tumepunased. Ema pabistas ikka päris kõvasti.
Ja muret isa pärast mäletan ka. Nende töö juurest viidi päris mitu meest Tšernobõli katastroofi likvideerima. Kuigi jah, siis oleks vähk, mis ta meilt viimaks ära võttis, ilmselt kiiremini arenenud, muud midagi.
kommentaar by oravake - 22 aprill 2006 08:10
Minu klassivend juhtus justnimelt neid võimsaid rabarbereid sööma, haiglas vupsti pärast seda… Praegu tundub, et kõik korras, aga eks aeg näitab.
kommentaar by Kala - 22 aprill 2006 09:15
Ma sündisin sel aastal, novembrikuus.
Ja sel katastroofikevadel oli mu plahavatuse toimumise ajaks napilt kuu titeootel olnud ema päris paanikas, sest käisid ju jutud, et saastatud vihm tuleb ja rasedatel soovitatakse ikka tõsiselt kaaluda, kas sünnitamine on kõige õigem otsus.
Seda ma ei tea, kas mu ema ka selles suhtes kahevahel oli, tahaks ikka loota, et mitte. Aga hetk pärast mu sündi olevat ta esimene küsimus olnud, kas ma ikka normaalne välja näen. Ja mitte paljudele äsja emakssaanud naistele omase niisama närveerimise pärast, vaid just Tshernobõlile mõeldes. Õnneks siiani pole mu tervises peale lapsepõlves keskmiselt nõrgemate kopsude midagi eriti murettekitavat ilmenud.
Ja kuidagi nukker, aga, ma ei tea isegi miks, ka veidral kombel pühalik on see nimetus, mida ma teinekord vanemate inimeste suust kuulen – katastroofiaasta laps. See mu sünniaasta mainimine on paljudel suguvõsa koosviibimistelgi jutu Tshernobõlile viinud. Ja ma tõesti tunnen, et kuidagi kannan ma selle sündmuse mälestust oma sündimise aastanumbriga terve elu kaasas.
kommentaar by Anna - 22 aprill 2006 09:54
Ma olin sellel ajal päevitamise fanaatik ja sain tol suvel endale toredad väiksed villikesed. Irm oli.
Ja sügisel ei julgenud keegi metsast seeni ja marju korjata. Varutud suhkur jäigi paremaid aegu ootama ja pidulauad tehti ilma marineeritud seenteta ja ühtegi Venemaalt pärit produkti ei juletud osta.
Räägiti igasugustest terviseäiretest, mida radioaktiivne saaste endaga kaasa võib tuua. Ma jäin kord palja peaga vihma kätte ja mul oli päris tõsine irm. Jutud käisid, et üks võimalikke tagajärgi võib olla mälu nõrgenemine ja kui eksamite eel igasugu daatumid ja valemid meelde ei tahtnud jääda, mõtlesin et nüüd on see siis käes…Paranoia?
Meie linnast viidi ka mehi katastroofi tagajärgi likvideerima, kusjuures praegu ma enam ei mäleta, mis nendest sai…
Kõigil oli irm, aga tegelikult oli neid vähe, kes teadsid, mida see kõik pikemas perspektiivis kaasa toob, sest info ei liikunud. Venelased mätsisid ju alguses kõik kinni. Esimest adekvaatsemat infot saimegi vist oopis Soomest.
Paar aastat varem oli ka Ekspressis kirjutis “turismist” Tšernobõli katastroofipiirkonda ja ma mäletan, kuidas see seostus mul Strugatskite raamatuga “Väljasõit rohelisse”.
Kas inimesed ei teadvusta, millisesse ohtu nad panevad ennast ja teisi, kui nad tsoonist saastatud asju välja toovad?
kommentaar by Shalaya - 22 aprill 2006 10:00
Ahjaa, meenus üks anekdoot, mida tollal räägiti, kuidas mööda teed veereb rebasele vastu Kakuke.
Rebane kohe juurde – Kakuke, kakuke, ma söön su ära!
Kakuke turtsus solvunult ja vastas – Ma pole sul mingi Kakuke! Ma olen Tsernobõli siil!
Must uumor…
Kui mõtlema akata, siis üldsegi mitte lõbus, aga siis aitasid sellised naljad natuke irmu peletada.
kommentaar by Shalaya - 22 aprill 2006 10:04
Mina mäletans ellest ajast hirmu. Ega ma täpselt aru saanud jälle mis juhtus ja misasi see kiirgus on jne. Aga mingi hirm oli. Vaatasin kogu aeg uudistest ilmateadet, et kas nüüd tuleb meie poole see pilv või mitte. Millegipärast mäletans eda, et Eestist läks see suuremas osas mööda.
Aga metsas seenel vist tõesti ei käidud sel aastal.
Aga aastaid pärast seda sündmust sattusin kuulma pealt ühe kasvataja ja ühe õpetaja juttu kus nad rääkisid, et sellel ajal sündinud ja eostatud lastel oli eriline aktiivsus. Neid võis isegi hüperaktiivseteks lugeda. Kusjuures mu tolleaegse tuttava laps oli just selline hüperaktiivne laps.
kommentaar by Maria - 22 aprill 2006 11:46
Tšernobõlist ja sealsest praegusest olukorrast üsna huvitavalt viimases (või on see juba eelviimane) NG-s.
Kõige kohutavam on tegelikult hirm ja teadmatus sellise asja juures. Eriti nende meeste jaoks, kes seal käisid. Ja näide arstist, kes soovitas aborti teha mehe tõttu, on ikka päris kole. Külvatakse inimestesse hirmu, mis tapab oluliselt lihtsamini kui kiiritus.
kommentaar by Andres - 22 aprill 2006 11:51
Ma tolknesin neil päevil vene sõdurina Moskva linna vahel uvalnenjes ja koperdasin mingi vaksali juures kahe Kanada tüdruku peale kes olid CBSi raadioreporterid nagu nad end tutvustasid. Panid mulle mikri nina alla ja küsisid, et mida ma Chernobylist arvan ja kas ma kardan. Ma ei teadnud üldse millest nad rääkisid. Ainuke asi mida ma kartsin oli sõjaväe patrull. Nii ka ütlesin vist. Seepeale vaatasid nad tähendusrikkalt üksteisele otsa, noogutasid, tänasid ja panid edasi teisi inimesi küsitlema. Mingi teatejupike Programma Vremjas ja oligi kogu minu Chernobyli elamus.
kommentaar by Aivar - 22 aprill 2006 18:00
Ma just jäin mõtlema, et mulle pandi just samal ajal, või ehk mõni nädal varem, algus… Mingil määral kah sündmus või nii
kommentaar by Annu - 22 aprill 2006 18:11
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida siis ma siiani arvasin et Tsernobõl asub Venemaal. Ma polnud katastroofi ajal veel sündinud, aga mäletan klassiõe isa kes oli Tsernobõlis kiiritada saanud ja suri vähki.
Huvitav oli teie lugusid lugeda, sest seda teemat ei puudutata.
kommentaar by Mari - 22 aprill 2006 20:46
mina avastasin, et olin sel ajal umbes kuuene..
kommentaar by Maria - 22 aprill 2006 20:55
Mul pole erilisi lapsepõlve mälestusi teemaga seoses, kuid olen seda hiljem uurinud. Panen siia ühe lingi, tõesti huvitava ja ilusa.. kes viitisb kogu loo läbi lugeda ja vaadata.
http://www.kiddofspeed.com/default.htm
kommentaar by VäikeMari - 22 aprill 2006 20:58
Pildid on KidofSpeedil huvitavad – giidi väitel, kes teda saatis, olid osad ka lavastatud. Sest vaadake minu arvates on see lugu suures ulatuses bluff:
http://www.uer.ca/forum_showthread.asp?fid=1&threadid=8951
kommentaar by Tatsutahime - 22 aprill 2006 21:48
Mina kuulsin Tšernobõlist Vremja saatest ja see oli mu meelest siiski aprillikuu, st nii väga kaua seda uudist siiski kinni ei hoitud. Aga teade oli muidugi sellises laadis, et ei midagi erilist, väike leke, ärge muretsege.
Mõni päev hiljem käisime klassiga Kohtla-Järve Põlevkivikeemia kombinaadis ekskursioonil. Seal oli ühes ruumis laual Geigeri loendur ja me nõudsime, et see käima pandaks, aga sellest keelduti väga kategooriliselt.
Mehed, kes Tšernobõli sõitsid, kogunesid pioneeride majja, kus me poistega bändiproovi tegime. Olid erakordselt vaiksed ja sünged. Mäletan ainult murelikke suitsetavaid kogusid ümber maja.
Aga mulle oli aasta 1986 oli erakordselt huvitav, mitmes mõttes pöördeline ja hea. Ning mingit meeletut muretsemist saaste pärast ma ei mäleta, tervisehäireid samuti mitte.
kommentaar by tarmo - 22 aprill 2006 22:15
Ma mäletan ka seda , kui naabrimees Ljonka sinna saadeti. Küll oli rõõm suur, kui ta ikka elusalt ja tervelt tagasi tuli. Võibolla tõesti jäi meie ema kiiritatud vihma kätte. Kuid kas see lõi siis nii hilja välja. Ma olen kuulnud, ei mäleta kes rääkis seda, et ta võis kiirituse saada mingist raketitehasest, mis meie kandis oli.
kommentaar by Elo - 22 aprill 2006 22:58
Minu onupoja laps suri sel ajal hällisurma, oli vast aastane. Siiani räägib tädi, et näe, magas lahtise akna all kui pilv üle läks.
kommentaar by Heidi - 22 aprill 2006 23:19
Maal muutusid meil roosad elulõngad lilladeks elulõngadeks… Ja on siiamaani lillad.
kommentaar by Tatsutahime - 23 aprill 2006 09:55
stalker tuleb meelde ja pehme siidja karvaga kaetud kiisu. aastapäeva puhul on meedia muidugi tagajalgadel ent siiski kummastab tõik et (nagu ka nonde geneetiliselt manipuleerit taimede puhul ning paljud olulised lood lisaks) valitseb teadmatus. just nagu katastroofi toimumisajal. krt, vremjasse jõudis suurel kodumaal toimuv muidugi ikka ja alati hilinemisega aga ka seejärel polnud miskit asist infot vaid kahte äärmusse kalduvad kõlakad. ning mis on veidramgi veel, möödas on KAKSKÜMMEND aastat ning senini on kõik hämus. hakka või kahtlustama üleilmset vandenõud. veider, pea igas artiklis mainitakse salastatust- ja sinnapaika see jääbki. vene poolelt saab muidugi aru taolisest suhtumisest ent kas tõepoolest pole kellelegi euroliidu aparatšikuist vahepeal pähe tulnud sellist asja? või on see bürokraatiamasin sama loid ning teovõimetu kui kokkuvariseva nliidu oma 20. aasta eest?
kommentaar by ullike - 23 aprill 2006 11:24
Minul endal mälestused puuduvad, aga mul klassiõde rääkis, kuidas tema isa taheti ka sinna saata ja ta siis peitis end tema voodi all. Ja kui ukse taga otsimas käidi, siis ütles ema, et ta läks maale kalale või kuhugi. Klassiõel senimaani meeles see ärevus ja hirm, et mis siis kui tema voodi alla vaadatakse ja isa üles leitakse.
Paljud mehed ilmselt peitsid end ära sellel ajal. Aga ega neid väga hoolikalt otsitud kah, ju leiti niisamagi piisavalt neid vaeseid ohvritallesid, keda sinna saata.
kommentaar by Mutt - 23 aprill 2006 20:00
Mäletan seda sooja ilusat ilma tolle aasta 01.mai paraadi ajal. Kuid valusaim jutt meenub oma tuttavalt, kes lastearstina töötas too aeg Tartu Lastehaiglas. ning see, mis toimus peale 1986 aasta maid oli see, mis sundis teda oma elukutsest loobuma. Sellest ei ole vist kuskil kirjutatud, aga hüppeliselt olevat suurenenud laste suremus (diagnoosidena pandi küll kirja igasuguseid muid tõbesid). Mäletan, kui veel aastaid hiljem tulid talle pisarad silmadesse. rääkides neist lastest, kelle puhul ta kunagi ei teadnud, kas järgmise valve ajal nad veel elavad.
(Ma pole Expressi veel lugenud võib olla seal ka sellest kirjutati)
kommentaar by mia - 23 aprill 2006 20:51
Mina mäletan ka seda vihmakartust. Ja seda küsimust, et kas see ongi nüüd tuumasõda? või seoste otsimist. Ja mingil ajal oli oht, et isa viiakse sinna, nagu paljusid mehi viidi. Õnneks ei viidud.
Eriti ei mäleta, et sellest räägitud oleks niiväga, aga mõned aastad hiljem küll, võinoh, 80 lõpus küll juba räägiti.
Millegipärast on mul sellest plahvatuse-ajast jäänud meelde eriliselt palju tsiviilkaitseõppusi, lausa nädalate kaupa istusime minu meelest keldris.
Aga võibolla olen ma kõik oma elus toimunud õppused üheks kokku ka mõelnud.
kommentaar by luize - 24 aprill 2006 05:58
Mina mäletan kah.
Läksin Kiievisse sõjaväetehastesse allvee ülikonna ja lestade proovi.
Inturisti hotelli administraatorid olid kuuldavalt pettunud ja pahurad, kuna harjumuspärane “bronj jest- mest net” küsimus- vastus ei mõjunud. Linn oli välisinimestest tühi.
Jõeäärse kloostri territooriumgi oli lindude lauluta.
kommentaar by Peeter - 24 aprill 2006 07:58
Mina olin ka 11. Kodus sellest suurt ei räägitud, vähemalt mitte lapse kuuldes, aga mõned päevad pärast plahvatust oli meil kohustuslik spordipäev ja õpetajad käskisid kõigil mütsid pähe panna, kui vihma sajab. Tibutas küll, ja pinginaaber teadis midagi kiirituse kohta öelda. Mingeid nähatavaid tagajärgi sellel vihmal ei olnud, ju siis polnud õige saastatud vihm.
kommentaar by reet - 24 aprill 2006 09:09
Läbi halli udu nagu midagi meenub. Hirmu küll mitte. Täpselt ei mäletagi, kas oli seesama sügis, kui sai vankriga ja vannidega metsas seente järel käidud, imelikult palju oli neid igatahes, oh seda rõõmu! Suurema osa müüsime kokkuostu, aga ise sõime ka, nagu alati. Otseseid tagajärgi ei täheldanud, kaudseid ei hakka parem välja mõtlema…
kommentaar by Anu - 24 aprill 2006 09:20
Selle katastroofiga seoses meenub mulle alati tuttav perekond kust pereisa viidi kogumispunkti. Seal aga selgus, et mehel on kodus kolm last kellest noorim oli alles paarikuune ja mees lasti tulema. Koju jõudes oli ta kõigepealt haaranud sülle just selle pisitütre ja teda kõvasti, kõvasti kallistanud kui oma elu päästjat.
kommentaar by Eda - 24 aprill 2006 11:05
Kas tegelikult on praegusekski ajaks selge, millised ja kui suureulatuslikud on Tšernobõli tagajärjed?
Kõlab ehk vandenõuteooriana, aga ma arvan, et eal juhul on meil ehk pool infost…
kommentaar by Shalaya - 24 aprill 2006 11:16
Räägiti jah, et lapsed jäid haigeks…
Mina mõtlesin, et mis aastal oli see ÖÖ Tv esimest korda? Öö otsa kestis? Iga tunni tagant näidati filmi, kus mees sõitis raketiga kellegi kehas ringi (“Mikrokosmos?”) ja iga tunni tagant oli uus satejuht?
Ma kõrvetasin end tol varasuvel (vist maikuus) päevitades tohutult ära, tulid vesivillid.
Öelge, et see ei olnud 1986!
Ja mina arvan ka, et me ei tea kõiki neid tagajärgi. Aga eks me siin seltskonnas oleme vist enamus vandenõu-teooriate pooldajad (mõtlevad inimesed
))) “Salatoimikud” oli üks väärt seriaal…
kommentaar by kriitik - 24 aprill 2006 12:04
Kusjuures siin teiste mälestusi lugedes tuleb ka mulle meelde, kuidas väiksena rääkisime mingitest happevihmadest, aga ei mäleta kas see just tollel aastal oli… Igatahes majanurga juures olnud kolmest kuusest üks läks peale vihma punaseks ja kuivas ära. Aga mis aastal see oli… Ju ilmselt siis 1986.
kommentaar by Mutt - 24 aprill 2006 13:22
See päevitamise ja villide värk on muidugi imelik. Võibolla kahjustus kuidagi osoonikiht vms ja päikese kiirgus oli siis vastavalt intensiivsem. Seda et radioaktiivne tolm sadas ( või siis ei sadanud, pilv läks mööda) Eestis maha ja tekitas kiirgusega mingi nahareaktsiooni pole eriti loogiline.
kommentaar by Ek - 24 aprill 2006 13:26
Mina oli 1986. aasta suvel Võsul pioneerilaagris. Seal oli rühm valgevene lapsi Gomeli linnast, mis asus Ukraina piiri ääres. Olid toodud Eestisse saastatud kandist eemale. Valgevene poisid kutsusid diskoõhtutel tantsima ja nurusid vahetuse lõpus aadressi, et pärast kirjavahetust pidada. Me ei andnud.
kommentaar by Elen - 24 aprill 2006 14:40
Tsernobõli viidud mehed viskasid gaasimaskide magasinid kähku minema.
Sest kiirgus kogunes just sinna.
Ja veel võeti kaasa sukkpükse. Neid hoiti kuskil, kus ma just täpselt ei tea, aga igatahes on meeles, kuidas me lapsed seisime pimedas toas ja imetlesime tädi Ulvile toodud pimedas helenduvaid sukkpükse.
kommentaar by L@SSIE - 25 aprill 2006 14:08
Mäletan, et nädalavahetus 26.-27. aprill 1986. aastal oli väga soe ja päikesepaisteline. Aprilli lõpu kohta olid ikka haruldased ilmad. Laupäeva öösel see juhtus, aga mina ei teadnud sellest esialgu midagi. Soome televisioon ei rääkinud midagi, välisraadio ei rääkinud midagi. Esmaspäeval, 28. aprillil, käisin veel peale tööd kinos. Kui koju jõudsin, siis hakkasin vaatama Soome TV1-e uudiseid (ajavahe tõttu olid need meie aja järgi kell 21:30). Ja sealt sain teada, mis juhtunud oli. Räägiti sellest, et esimene radioaktiivne pilv läks Põhja-Rootsi kohale. Öeldi, et Helsingis on radioatsioonitase looduslikuga võrreldes 6-kordne. Ma ei mäleta, millal N. Liit ametlikult juhtunut tunnistas. Aga televiisorist nägin, kuidas Kiievis pidid inimesed 1. mai demonstratsioonil käima.
1986. a. juulis jäin ma keset suvel maal olles mingisse imelikku gripitaolisesse haigusesse, palavikku oli isegi üle 41 kraadi. Küllap mõni viirus oli radiatsiooni tõttu muteerunud
kommentaar by Franz - 25 aprill 2006 14:30
To: Kriitit
“Öelge, et see ei olnud 1986!”
Filmi “Mikrokosmos” näitati “Öö-TV-s” 1989. aastal
kommentaar by Franz - 25 aprill 2006 14:32
mina olin nn tšernobõli suvel toolse linnuses väljakaevamistel või varemete puhastamistöödel. Seltskond koosnes tollastest õpilasteaduritest ehk Õtükatest ja Tartu füüsikahuvilistel olid mingid mõõteriistad kaasas, millega nad rannas midagi mõõtsid (igatahes mitte kiiritust). aga pea iga päev käis piirivalev uurimas, mis asjad need siin rannas on ja milleks ja ülepea ei tohiks siin selliste mõõteriistadega olla jne.
meie ise käisime ujumas ja võtsime päikest ja naersime piirivalvurite ülipüüdlikuse üle.
kommentaar by nuhk albert - 25 aprill 2006 14:43
Jõudsin Nõukogude Armeest tagasi 21. aprillil 1986. Tšernobõli reis läks minust mööda. Ei teagi täpselt mis põhjusel – valdav osa poistest kes samal ajal tagasi tulid käisid seal ära.
Kas oli põhjus selles, et mu sõjaväepileti viimane (sõjaväest vabastamise) tempel oli punane – erivägede oma – või seepärast, et esimesed 6 kuud sõjaväe “utšebkat” elasin 6 kilomeetri kaugusel uraanikaevandusest – ehk olin niigi piisavalt helendav. Ja kiilas nagu valdav enamus mu sõjaväekaaslasi kellel juuksed enam peale sõjaväes traditsioonilist “100 päeva demblini” kiilaksajamist enam tagasi ei kasvanudki.
Või mind lihtsalt “unustati”. Mine võta sa kinni.
Umbes aasta hiljem käisin Kiievis. Esimene päev seal tõi kaasa meeletu peavalu mida kohalikud kutsusid “helendavaks peavaluks” ja soovitasid viina juua. Nii palju kui mahub. See “helendus” juhtuvat isegi kohalikega kes pikemalt Kiievist eemal – esimene päev valutab jälle pea. Viimane mälestus sellest ajast: peale pikaajalist pinnimist tema käitumise ootamatu muutuse teemal näitas mu tolleaegne sõber purjuspäi arstitõendit, millega diagnoositi tal impotentsus. Ta käis “seal”…
kommentaar by Kalju - 25 aprill 2006 15:35
Mäletan seda nn.vihma. Oli suhteliselt soe ilm.Pidime ühe pisikese puukuuri kiiresti püsti panema ning vihmapärast ei saanud tööd seisma jätta.Kiitsime tolleaegseid vatijopesid,mis pidasid ligi kolm tundi vastu ,enne kui tundsid seda vihmavett vastu nahka olevat.Pärast seda eri vihma järgmisel päeval lõi huulepeale kuskil viiekopikalise läbimõõduga herpese lööbe.Kuna varem sellist asja ei olnud endal täheldanud pidasin selle põhjuseks seda vihmakäes töötamist.Nädala pärast sain lisainfi ning see herpesejama huulel( meenutas ennast veidi külmetades 5-6 a hiljem) jäi mind ka siduma selle kõige vägevama avariiga. Loodusest mäletan hiilgama suurt rohukasvu,kirjusid täpilisi koledaid puulehti,ebatavaliselt tugevasti paljunenud tigusid.Mööda metsarada astudes purunevate teokarpide hääl oli selle suvele ka meeldejäävalt ebatavaline.
kommentaar by Jüri - 26 aprill 2006 11:33
[...] Eppppp palus mälestusi… [...]
Pingback-viide by Et mis siis…» Ajalugu » „Seal“ - 26 september 2007 08:13