Jah, räägiks veel New Yorgist?

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Kui viimati paari aasta eest Soho’s ringi hulkusin, avastasin Noho’t tekkivat. On see kuskile arenenud? See siis ‘north of Houston’.

  2. Kui ma New Yorgis esimest korda jala maha panin oli kehas sellne mõnus surin mida ma siiani selle linnaga seostan. Momentaalselt oli tunne, et ma olen siin varem olnud. Leidsin, et ma olen hingelt New Yorklane ja lihtsalt asjaolude sunnil pole saanud seal oma elu elada ja toimetamisi toimetada.

    Aga nojah, Reikyavikis tekkis mul täpselt sama tunne. Ja oota, Oslos ka … ja … Tartus … ja Kärdlas …

  3. NY-st võiks kirjutada palju aga ajapuudusel siin mõned märksõnad:

    öised valjud liiklushääled (sireenid, tuututamised)… elasin ka Madisson Gardeni kõrval, seega elu kees 24h ümberringi ning öösel rentslist välja ilmuvad suured rotid… brrrr! kui esimesel korral ühele peaaegu saba peale astusin

    võimsad kunstnikestuudiod Meat Packing Districis, üks tuttav kunsnik elas jalgpalliväljaku suuruses toas-stuudios, seal võis tema skulptuuride ja maalide vahele ära eksida

    central parkis päiksevõtmine pärastlõunati (õigemini katsed natuke magada, sest ööelu ei jätnud selleks eriti aega)

    raamatupoed, kus köidetevirnad laiutavad kõnniteelgi Union Sq lähedal ja Soho poole… tundub, et inimesed veedavad neis päevi.

    Soho kohvikud, butiigid ja eriti fotogaleriid

    augustikuu kuumus, mida õhkuvad betoonkolossid-pilvelõhkujad…. öösiti on nad justkui suured triikrauad

    Manhattanilt olen vaid paar korda välja saanud…. Brighton beachile venelaste juustu ostma ja randa

  4. Minu mälestused NYC-st on aastast 2000. Olin siis mõnda aega Stamfordis,CT. NYC-s meenub esimese asjana muidugi Times Square, sattusime sinna õhtusel ajal. Ma kohe tundsin ärevust, sellist head, et siin mulle meeldib. Ja meeldiski. Mitte üheski teises suurlinnas pole sellist head tunnet olnud. Ja väga head NY steaki sai Times Square Brewery’s.
    Teine väga positiivne mälestus on seotud Broadway ja muusikalidega. Ma ei olnud enne seda Eestist väljaspool teatris käinud. Elamust, mille sain seal Cabaret’ vaadataes, on raske sõnadesse panna, see oli lihtsalt nii vägev.
    Ja siis kolmandaks sellest kesklinnamelust erinev Greenwich village.
    Liiga originaalne ma ei olnud :),

  5. Pagan, juba teine off-topic kommentaar täna, aga..
    Kui ma kuulen “New York”, siis mõtlen “Meg Ryan ja Tom Hanks You’ve Got Mail’is”. Ma ei tea miks 🙂

  6. Britta, kas need on äkki need va jaapani haikud, mida sa kirjutad? Su oma blogis ka. Ma pole kunagi süvenenud teemasse, mis on haiku, aga mu tunne ütleb, et need vist ongi.

  7. Sel nadalavahetusel on Brooklyn’i Botaanikaaias Cherry Blossom Seasoni tahistamine. Ise pole seal veel kainud, aga tuttavatelt olen kuulnud, et vaga ilus koht pidi olema. Attachin juurde koduka – http://www.bbg.org/

  8. Esimene kohvik, kuhu Manhattanil läksin, oli tavaline Starbucks Broadway alumises otsas. Aega oli mul palju ning lisaks olin korraga hajevil ja ärevil asjaolust, et ma kõnnin oma jalgadega SIIN. Jäin leti ääres vahtima, et mida siit võtta, kui teenindaja – pikka kasvu, nurgelise näo ja äkilise olemisega naisterahvas – küsis, et mida ma soovin. Ma ütlesin, et mõtlen hetke – tema ütles OK! – ja hakkas sekundeid lugema: 5 – 4 – 3 – noh?!!! Sõbralikult, naljaga – aga ikkagi! Sel hetkel tundsin, et olen kusagil, kus iga inimene alates kohvikutädist kuni investeerimispankurini on maailma mastaabiga friik… lahe äratundmine oli. Vaatasin pärast tänaval saiamüüjaid ja bussijuhte hoopis teise (imetleva, kadestava) pilguga.

    Ma arvan, et see jalutuskäik Palisades’is oli ka üks selline parasjagu maagiline hetk. Oled sealsamas, manhattani kylje all, ja samas kusagil hoopis mujal. Tallinnas on samasugune tunne peale tulnud Ülemiste järve teisel kaldal, roostikus, vaatad 1 silmaga pesitsevat luigepaari oma jalge ees ja teisega linna torne üle järve ja ei saa aru, et kus sa siis oled.

    Siis see hetk, kus ma kusagil umbes 40 tn kandis vahtisin autoparklat, mis oli nagu supermarketi lahtine kaubariiul, ainult suur. Ja kust minu arust autod mingi nipiga alla/yles ei saanud. Vahtisin ja vahtisin ja ei saanud aru. Siis tuli selline tajuhetk, et see linn on suur ja keeruline ja omaenda saladusi täis nagu ei miski muu koht maailmas. Leppisin sellega ja jätsin selle pildi & tunde meelde ja jalutasin kerge sydamega edasi.

    See paar minutit, kus me olime ratastega sõitnud Long Islandil sellesse trilobiitidega randa ja istusime kiviklibul ja vaatasime Rhode Islandi poole. Ka kuidagi “teise maailma” tunne oli, a seda ei oska ma niimoodi sõnastada, et tast isegi aru saaks.

    Oh, neid hetki ja mälestusi oli veel. Bostonis, kui esimesel õhtul bluesifestivalile sattusin. Raine juures, kui ümber majanurga äsjatapetud neegrilapse surmakohta jäetud lillehunnikut nägin. Esimesed sammud samas WTC augus metroost üles, kui minust tormas mööda toimekate manhattanlaste hord, pilgud minust pingsalt eemal – nii erinevalt senisest ameerikast. Kõrvitsapõllul – õnnelikke teid vaadates tulid enda kodused nii magus-valusalt meelde (valus, et kaugel, ja magus, et olemas ja ootavad ja see kõik). Millalgi kesk-manhattanil, kui tõesti oli tunne, et maa pulseerib maagilisest, ent siiski inimlikust energiast. Kärdi mehega rääkides, kus seesama “maailm on MEIE mängumaa” energia purskas välja inimesest teiselpool lauda (ja lõi mu suht pahviks). Ricki autoga manhattanil 100km/h ringi kihutades… Ähh – tahaks veel New Yorki!!!

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar