Jah, räägiks veel New Yorgist?

Mia tegi ettepaneku, mis mulle hästi istub.

Meenutaks või unistaks õige New Yorgist.

Mida te soovitate, kes siin käinud? Mida te eeldate, kes pole siin käinud?

Mina ise. Mis olid minu eelarvamused ENNE siia külla tulekut. Miski, mis justkui purustatud sai.

– Arvasin, et New York on suurem! Esimesel korral sia tulles tundus ta üllatavalt kitsuke! Nojah. Esimene kord viibisime ju vaid Manhattanil ja see on kummaline tunne, kuidas suudad seal sõna otseses mõtte ühest servast teise kõndida (ok, mõtlen praegu idast läände; põhjast lõunasse kõndimisega läheks tublisti kauem aega).

Ja kuidas nii väikese maalapi peal on nõnda palju erinevaid, intensiivseid maailmu. Mu varasemad suurlinna kogemused (London, Peking, Dehli näiteks) olid teistsugused. Need olid laiemalt lahti laotatud ja kuidagi ühesemalt määratletavamad. Niisugust kiiret lapiteki-kirevust nagu Manhattanil ei olnud ma varem kohanud ega ette kujutanud. Aga see ongi üks New Yorgi võlusid. Tema sees on peidus kõik need teised linnad ja maad.

———————————-

Mis muutus juba siinkandis elades:

– Sain aru mingil hetkel, et NYC on ju siiski midagi palju rohkemat kui Manhattan. Siit tuleb minu esimene SOOVITUS seda linna külastajatele. Sõitke ka Manhattanilt välja (jah, kuigi siin elavat ka inimesi, kes 20 aastat pole sealt saarelt lahkunud ja keda võib nimetada patoloogilisteks manhataniitideks 😉

Ma soovitaks sõita A-rongiga Brooklyni esimesse (High Street nimelisse peatusse või hoopis kõndida üle Brooklyni silla ja pöörata siis üle jõe jõudes oma nina lõuna suunas. Hakata astuma Brooklyn Heightsi jõeäärset promenaadi pidi. Seal on üle jõe see kuulus vaade, millega nii paljud filmid algavad. Ja Brooklynis tasuks ringi hulkuda ka selleks, et saada tunnetust, kui palju mustanahalisi elab New Yorgis. Manhattani all-linnas ja kesklinnas liikudes võidki koju minna ilma selle tunnetuseta.

————————————-

Kus on minu hetke-lemmikkoht Manhattanil? Minu teine SOOVITUS siia külla tulijatele?

– See on vist South Street Seaport. Soolaseguse lõhnaga vana sadam, mis asub Manhattani all-linnas.

Just siinkandis panid valged mehed esimest korda jala maale – kuigi nad praegu ajas rännates seda kohta ilmselgelt ära ei tunneks, sest nüüd on see ümbritsetud kõrgete kontorihoonetega. Vaid mõni tänavavahe saare sissepoole, ja oled maailma finants-tuiksoonel Wall Streetil. Aga seda erilisemalt mõjub sadama enese aura. Puust laudteed. Hommikuti on siinkandis kalaturg, aga see kala ei haise, vaid lõhnab.

Kui päike edasi läheb, ilmuvad välja mõned rahvalõbustajad. Keegi mängib pilli, keegi teeb trikke. Jões loksuvad laevukesed. See on koht, kus jõgi hakkab muutuma mereks, ning nii on õhus tunda see eriline lõhn: ookean pole kaugel. Ja lisaks on õhus kõik need odavad, aga maitselt hääd toidud, mida putkades müüakse. Kellegi pole kiiret… Siin on turiste, jah, aga mitte liiga palju, sest see ei kuulu A-kategooria kohustuslike vaatamisväärsuste hulka.

Nädalapäevade lõunapausi ajal saabub Seaporti üks teine toon. Siis ilmuvad kontorites välja mehed, nagu prussakad seinapragudest, ülikonnastatud ja silmi päikese käes kissitades. Nad ostavad endale lõunasöögi, istuvad sadamapinkide peal ja hingavad täie rinnaga. Nende vaatamine on elamus omaette. Kui söök manustatud, ohkavad nad, kangestavad oma lipsusõlme ja lähevad tagasi oma kontoritesse.

Muide, neist meestest. Eriti hea on vaatepilt all-linna finantsregioonis kella 4.30-5.30 vahel õhtul. Kui alles äsja täiesti inimtühjadele tänavatele saabub järsku laviinina mass mehi (muide, enamus neist noored ja ilusad, nii et turistineiu ei teaks, kuhupoole silmi pöörata). Nad tuhisevad sust mööda, kõndimise käigus lipse eest tõmmates ja ilusama ilma puhul ka pintsakuid seljast käsivarrele heites, On tunda, et neis liigutustes on mingit allasurutud ja vallanduda tahtvat mees-energiat.Lipsude avamise tund Wall Streetil.

—————————————

Ja mida ma soovin leida sel kevadel ja suvel:

– Lugesin just ühest reisiraamatust ütlust “New York on nii kiiresti hingav ja muutuv organism, et isegi, kui sa kogu aeg jookseksid, ei suudaks sa siisn kõigega kursis olla.” Aga sellegipoolest, või seda enam. Mul on tunne, et ma tahan rohkem avastada seda kiirelt hingavat organismi.

Enne just lugesin näiteks ühest SoHos asuvast galeriist: suur vana laohoone, mis on täis mulda. Nii et suurlinna inimesed lähevad ja saavad mulda katsuda, nuusutada, mullaga mängida. Ma tahan ka minna ja vaadata, mis seal toimub 😉

Ja kõndimistuuridele tahaks minna. Näiteks “Seksi ja Linna” teemalisele eksursioonile.

Eks neist mu avastustest siis edaspidi. Hetkel olen suur kõrv (või silm): mida teie teate, mäletate, loodate, soovitate sellest linnast?

32 mõtet “Jah, räägiks veel New Yorgist?

  1. Tiina

    Kui viimati paari aasta eest Soho’s ringi hulkusin, avastasin Noho’t tekkivat. On see kuskile arenenud? See siis ‘north of Houston’.

  2. Aivar

    Kui ma New Yorgis esimest korda jala maha panin oli kehas sellne mõnus surin mida ma siiani selle linnaga seostan. Momentaalselt oli tunne, et ma olen siin varem olnud. Leidsin, et ma olen hingelt New Yorklane ja lihtsalt asjaolude sunnil pole saanud seal oma elu elada ja toimetamisi toimetada.

    Aga nojah, Reikyavikis tekkis mul täpselt sama tunne. Ja oota, Oslos ka … ja … Tartus … ja Kärdlas …

  3. Raina

    NY-st võiks kirjutada palju aga ajapuudusel siin mõned märksõnad:

    öised valjud liiklushääled (sireenid, tuututamised)… elasin ka Madisson Gardeni kõrval, seega elu kees 24h ümberringi ning öösel rentslist välja ilmuvad suured rotid… brrrr! kui esimesel korral ühele peaaegu saba peale astusin

    võimsad kunstnikestuudiod Meat Packing Districis, üks tuttav kunsnik elas jalgpalliväljaku suuruses toas-stuudios, seal võis tema skulptuuride ja maalide vahele ära eksida

    central parkis päiksevõtmine pärastlõunati (õigemini katsed natuke magada, sest ööelu ei jätnud selleks eriti aega)

    raamatupoed, kus köidetevirnad laiutavad kõnniteelgi Union Sq lähedal ja Soho poole… tundub, et inimesed veedavad neis päevi.

    Soho kohvikud, butiigid ja eriti fotogaleriid

    augustikuu kuumus, mida õhkuvad betoonkolossid-pilvelõhkujad…. öösiti on nad justkui suured triikrauad

    Manhattanilt olen vaid paar korda välja saanud…. Brighton beachile venelaste juustu ostma ja randa

  4. kersti

    Minu mälestused NYC-st on aastast 2000. Olin siis mõnda aega Stamfordis,CT. NYC-s meenub esimese asjana muidugi Times Square, sattusime sinna õhtusel ajal. Ma kohe tundsin ärevust, sellist head, et siin mulle meeldib. Ja meeldiski. Mitte üheski teises suurlinnas pole sellist head tunnet olnud. Ja väga head NY steaki sai Times Square Brewery’s.
    Teine väga positiivne mälestus on seotud Broadway ja muusikalidega. Ma ei olnud enne seda Eestist väljaspool teatris käinud. Elamust, mille sain seal Cabaret’ vaadataes, on raske sõnadesse panna, see oli lihtsalt nii vägev.
    Ja siis kolmandaks sellest kesklinnamelust erinev Greenwich village.
    Liiga originaalne ma ei olnud :),

  5. Lisette

    Pagan, juba teine off-topic kommentaar täna, aga..
    Kui ma kuulen “New York”, siis mõtlen “Meg Ryan ja Tom Hanks You’ve Got Mail’is”. Ma ei tea miks 🙂

  6. Eppppp Postituse autor

    Britta, kas need on äkki need va jaapani haikud, mida sa kirjutad? Su oma blogis ka. Ma pole kunagi süvenenud teemasse, mis on haiku, aga mu tunne ütleb, et need vist ongi.

  7. Katrin

    Sel nadalavahetusel on Brooklyn’i Botaanikaaias Cherry Blossom Seasoni tahistamine. Ise pole seal veel kainud, aga tuttavatelt olen kuulnud, et vaga ilus koht pidi olema. Attachin juurde koduka – http://www.bbg.org/

  8. britta

    Eppppp: 6ige, seda nad peaksid teoorias olea. aga ilmselt j6uan ma jaapanlaste tasemele umbes-alles 100 aasta pärast mais:)

  9. kaur

    Esimene kohvik, kuhu Manhattanil läksin, oli tavaline Starbucks Broadway alumises otsas. Aega oli mul palju ning lisaks olin korraga hajevil ja ärevil asjaolust, et ma kõnnin oma jalgadega SIIN. Jäin leti ääres vahtima, et mida siit võtta, kui teenindaja – pikka kasvu, nurgelise näo ja äkilise olemisega naisterahvas – küsis, et mida ma soovin. Ma ütlesin, et mõtlen hetke – tema ütles OK! – ja hakkas sekundeid lugema: 5 – 4 – 3 – noh?!!! Sõbralikult, naljaga – aga ikkagi! Sel hetkel tundsin, et olen kusagil, kus iga inimene alates kohvikutädist kuni investeerimispankurini on maailma mastaabiga friik… lahe äratundmine oli. Vaatasin pärast tänaval saiamüüjaid ja bussijuhte hoopis teise (imetleva, kadestava) pilguga.

    Ma arvan, et see jalutuskäik Palisades’is oli ka üks selline parasjagu maagiline hetk. Oled sealsamas, manhattani kylje all, ja samas kusagil hoopis mujal. Tallinnas on samasugune tunne peale tulnud Ülemiste järve teisel kaldal, roostikus, vaatad 1 silmaga pesitsevat luigepaari oma jalge ees ja teisega linna torne üle järve ja ei saa aru, et kus sa siis oled.

    Siis see hetk, kus ma kusagil umbes 40 tn kandis vahtisin autoparklat, mis oli nagu supermarketi lahtine kaubariiul, ainult suur. Ja kust minu arust autod mingi nipiga alla/yles ei saanud. Vahtisin ja vahtisin ja ei saanud aru. Siis tuli selline tajuhetk, et see linn on suur ja keeruline ja omaenda saladusi täis nagu ei miski muu koht maailmas. Leppisin sellega ja jätsin selle pildi & tunde meelde ja jalutasin kerge sydamega edasi.

    See paar minutit, kus me olime ratastega sõitnud Long Islandil sellesse trilobiitidega randa ja istusime kiviklibul ja vaatasime Rhode Islandi poole. Ka kuidagi “teise maailma” tunne oli, a seda ei oska ma niimoodi sõnastada, et tast isegi aru saaks.

    Oh, neid hetki ja mälestusi oli veel. Bostonis, kui esimesel õhtul bluesifestivalile sattusin. Raine juures, kui ümber majanurga äsjatapetud neegrilapse surmakohta jäetud lillehunnikut nägin. Esimesed sammud samas WTC augus metroost üles, kui minust tormas mööda toimekate manhattanlaste hord, pilgud minust pingsalt eemal – nii erinevalt senisest ameerikast. Kõrvitsapõllul – õnnelikke teid vaadates tulid enda kodused nii magus-valusalt meelde (valus, et kaugel, ja magus, et olemas ja ootavad ja see kõik). Millalgi kesk-manhattanil, kui tõesti oli tunne, et maa pulseerib maagilisest, ent siiski inimlikust energiast. Kärdi mehega rääkides, kus seesama “maailm on MEIE mängumaa” energia purskas välja inimesest teiselpool lauda (ja lõi mu suht pahviks). Ricki autoga manhattanil 100km/h ringi kihutades… Ähh – tahaks veel New Yorki!!!

  10. Pingback: Download Paris Hilton sex tape videos here

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.