Üksi kodus

Mul on siin eile ja täna väääga eriline olemine: Justinil on konverentsinädal Bostonis ja Marta läks vanaema-vanaisa juurde.

Väga kummaline on üksi kodus olla. Mälu on nagu spiraal, järsku on ta keerutanud mind hoopis teiseks inimeseks ja hoopis teise minevikuga, kui ma olin eile.

Alles sel hetkel, kui lapsele lehvitad, saad aru, et nabanöör on siiani korralikult läbi lõikamata olnud. Ja et see vist peabki natuke valus olema, kui oma 2aastase esimest korda kaugele saadad.

Ja siis istud tööle, kirjutama. Seekord ei olegi need varastatud minutid või tunnid, sul on poolteist ööpäeva aega. Väga kummaline. Kui telefon heliseb, siis võpatad “Ega laps ei ärka?!” Siis tuleb meelde, et siin polegi täna kedagi teises toas magamas. Sa oled vaba, üksi. Sul on loetud arv minuteid kirjutamiseks, nagu ikka, aga neid minuteid on seekord palju rohkem kui su tavalistes päevades.

Õhtul magamistuppa minnes vaatad voodit ja mõtled, et kes mulle siin sooja annab. Ja lõpuks loed ennast magama, nagu kunagi hallidel aegadel, uinud, raamat lõpuks põrandale pudenenult. Ja viimase energiapingutusega sihid lugemislambi nuppu. Pimedus. Öösel näed unes tudengipõlve, kui veel üksi elasid.

Üldse tulevad nüüd hoopis teised mälestused meelde. Siis, kui unustasid süüa ja märkasid seda siis, kui kõht korises. Kui läksid magama ja ärkasid üksi ja ringutasid ennast nii aeglaselt ja nii pikaks, kui ise tahtsid… Ja kui tekkis tunne, siis magasid hoopis pool tundi veel. Kui jätsid sokid vedelema keset esikut, kuni ainult su isiklik maitsemeel ütles, et oleks aeg need ära koristada. Ei mingit kohusetunnet teiste suhtes.

Ma tegelikult saan täitsa hästi aru oma mehevennast, kes ütleb, et ta ei oska kellegi teisega koos elada. Sest üksi elamisel on absoluutselt oma võlu.

11 arvamust “Üksi kodus” kohta

  1. Seda lugedes mõtlesin esimest korda üllatusega, et mina polegi kunagi üksi elanud…
    Lapsepõlvekodus oli tuba õega kahepeale. Ühikatoas olime neljakesi. Erakat üürisime sõbrannaga kahasse. Ja siis, kui elasin juba kellegagi koos, siis jälle loomulikult kahekesi. Ja siis juba oma pere. Täitsa kahju – see üksiolemise tunne tundub nii mõnus…

  2. Mina olen tehniliselt võttes ka väga vähe üksi elanud. Ja nüüd juba vimased kaks aastat (saab just pühapäeval aastapäeva tähistada) kooselu, ses mõttes et pereelu. Mäletan, et pelgasin seda alustades kõige rohkem, et kas mul jääb piisavalt üksi-olemise aega. Ja ausalt öeldes on seda vist liiga vähe. Seda aega just kui ma olen OMA KODUS TÄITSA ÜKSI. Võibolla liigutan niisama varbaid seal.

    Mul on tunne, et minuga koos elavad inimesed ei mõista hästi seda üksi-olemise vajadust.

    Samas, ma eelistan ikkagi kooselu. Sest hommikul üksi ärkamine ei ole sugugi nii mõnus kui võib distantsilt tunduda…

  3. See üksi-olemise-võimaluse ära kadumine on mulle olnud ema-olemise kõige raskem tahk. Nüüd kui väiksem on kolm, tunnen esimest korda, et mul on võimalik üksi olla. Varem oli ikka nii, et isegi kui olin tehniliselt üksi, siis muretsesin laste pärast ja olin hinges justkui ikka koos nendega.
    Muidu olen ma elus aga küllalt ka üksi elanud. Eks igal asjal on omad head ja vead. Päriselt üksi elada küll ei taha. Nii hea on kellegagi rääkida ja asju arutada, ilma, et peaks mingeid kokkuvõtteid ja sissejuhatusi tegema.
    Aegajalt on üksi olla on aga super hea – mida vähem, seda parem!

  4. See üksi-olemise tunne on maailmaparim. Just hommikuti. Õhtuti mulle nii väga ei meeldi üksi kodus olla… Aga õnneks (või kahjuks?) pole mul neid üksinda oldud õhtuid-öid eriti olnud. Vanemate juurest kolisin tädi juurde ja omaette polegi olnud. Kui sügisel end naha ja karvadega pangale maha müün, siis saan ka õhtutega harjuma hakata 🙂

    Aga tundub, et ongi sellised inimesed, kelle jaoks on oluline see üksi olemine ja need, kellele pole see vajalik ja kes seega ei mõista esimeste vajadust. Igale oma…

  5. Aga mina näiteks ei oska ja ei tahagi üksi elada. Vahel üksi olla, seda küll. Aga ma olen nii üliseltskondlik ja seltskonda vajav inimene, et ma ei suuda üksi olla. Tulla õhtul üksi koju, teha ainult iseendale süüa, istuda teleka ees ainult iseendaga… Mai taha. Ja ma loodan, et ma ei pea ka kunagi üksi elama.

  6. Üksi ongi üksi. Üksinduses või nii. Maksad oma eraka üürikese ära ja siis on hambad. Käid tööl ja teed haltuurat. Meelt ei lahuta, sest eraka üürimine on sissetuleku ära söönud, aga muid variante katust pea kohale saada ka ei ole. Ei saa sõpsidega välja minna, ei saa külla ka kutsuda.
    “Kus kott, seal kodu”- tunne. Teadmine, et kui täna ära sured, siis homme ei mäleta sind keegi enam. Leitakse siis kui peremees tuleb üüri küsima.
    Üksi on üksinduses.

    Teine asi on olla üksina kodus kui pere on korraks ära. See on äge! Mõtled, et magad lõunani, aga bioloogiline kellakägu peksab nokaga pähe traditsioonilisel ajal. Sängi ei tee ära, vot. Kohvi teed see-eest kohe palju ja singivõileivale paned hapukurki kohe topelt. Öösärgis ja paljajalu kõnnid mööda õuet kohvitass käes ringi kell pool kuus (ok, pool seitse) hommikul. Lõunaks sööd purgisuppi kahvliga otse purgist ja õhtuks kui viitsid tood pitsa või hamburgeri. Ebapedagoogiliselt sööd elutoa laua ääres. Ja terve tahvli sokolaadi lubad kohe enesele.

  7. No mina olen just see kes on elanud oma elu jooksul liiga palju üksi. Ma arvan, et olin kuskil 10 kui vanemad ära kolisid vanaema juurrest. Üks ühte ja teine teise kohta. Mina jäin vanaema juurde. Vanaema aga oli sagedasti haiglas. Seega olin üksi.
    Mingil ajal kolis vanaema üldse hooldekodusse. Siis kolisin kolmeks aastaks Pärnusse, seal olin ka üksi. Sealt Tallinna tulles elasin mõnda aega koos laste isaga ja siis kolm aastat jälle üksi.
    Oma praeguse elukaaslasega kokku kolimisel oli minu suurim mure, et kudias ma hakkama saan. Ma olen ju harjunud ise telekapulti oma valduses hoidma ja ise olema. Just nii kuidas tahan. Muide lapsed ei lähe siin arvesse. Sest siis nad olid väga palju isa juures ja veel liiga väiksed.
    Ma olen kogu aeg unistanud sellest, et keegi just minu eest hoolitseks ja minuga tegeleks. Ja nüüd mul on see keegi olemas. Ja mis jõige tähtsam ta ei seaga mind. Kummaline eks. Aga meie koos eksiteerimine on täpselt selline, et meil on koos hea olla, me vaatame sarnaseid asju telekast ja ta on mulle igati abiks. Koristame koos, süüa teeb enamuses isegi tema ja lastel käib ka vahest järgi. Samas vaatab lapsi ka mõnel nädalavahetusel kui ma väljas olen. Seega olen ma väga rahul.
    Aga ma ei karda üksi olla. Ma ei karda ise hakkama saada.
    Olen ju sellepärast elanud ka väga viletsates tingimustes, aga ise hakkama saanud. Pole vaja kulda ja karda, et õnnelik olla.

  8. mina pole ieskaga nõus. päris üksi ei pruugi olla üksindus, vähemalt mitte selle negatiivses mõttes. see võib olla vägagi nauditav, mina seda vahelduva eduga pea viis aastat harrastanud ja väga meeldib.

    ilmselt maitseasi 🙂

  9. Üks asi on üksi olemine, teine aga üksi elamine. Need kaks ei pruugi võrdselt mõnusad olla. Kuidas kellelegi. Mina igatahes ootan ärevuse ja põnevusega sügist.. Hirm on ka. Aga põnevus ja ootusärevus on suurem 🙂

    Kusjuures see, millest ieska kirjutab oma posti teises lõigus, see on maailma parim tunne. Tõsiselt. Ärgata üksinda üles kodus, kus tavaliselt on peale sinu veel mitu inimest… Teha hommikusöögiks hunnik singisaiu ja peale lõigata teine hunnik kurki (mina küll eelistan värsket kurki…) Jalutada poole päevani öösärgis ringi… See on täiesti omaette tunne. Sellele võrdset vist polegi olemas.

  10. Mulle ka meeldib see hommikune üksiolemine.
    Aga kui kell on kaksteist, üks, kaks ja avastad, et sa ikka oled ööriietes, pole pesema jõudnud, voodi on tegemata, koduloomad söötmata ja ise oled telekast või arvutist täiesti uimastatud, siis hakkab see kõik vastu ja tüdimus tuleb peale. Siis koristan toa ära, pesen ennast ja hommikusööginõud ja kui kodustest lähiajalgi veel kedagi tulemas pole, helistan sõpradele, sest juba ma tunnengi seltskonnast puudust 🙂

  11. Üksinda on mõnus ka koristada. Ja kui ma üksi kodus olen, siis ma ei istu arvutis. Siis ma just teen neid asju, mis vajavad rahu – loen, koristan, pesen pesu jne. Üksinda kodus olles on kõigil asjadel hoopis teine mekk küljes 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.