Ajakirja “Vikerkaar” analüüs

See on vist kah aastast 1996, prof. Marju Lauristinile tehtud koolitöö.
“VIKERKAARE” ANALÜÜS: (ALTERNATIIV)AJAKIRI-ÕPIK-JUTURAAMAT
(Suulise ettekande kirjalik vorm)

1. Üldiseloomustus.

Omanik on riigiettevõte “Perioodika”, kellele kuuluvad kõik Eesti elitaarsemad kultuuiväljaanded. Päismikus on: Eesti Kirjanike Liidu kuukiri.
Tiraazh on 1.800 ja lugejaskond BMF-i andmetel 20.000, st igat numbrit loeb üle 10 inimese. Seega võib nimetada raamatukoguajakirjaks.

Kas 1.800 on paras tiraazh või liiga väike? 1980ndate lõpus-1990ndate alguses oli tiraazh tervelt 53.000, aga ajakirja funktsioon ja turuosa on muutunud: rahvale sai mälu tagasi antud, tavakultuurikandjana aga asus rünnakule kommertmeedia. Kui “Vikerkaar” pretendeeriks elitaarväljaandeks, võiks selle tiraazhi parajaks lugeda, aga kuna ta tahab olla üldhuvitav kultuuriajakiri, on see tiraazh väike.

Ilmub 1986. aastast üleliidulise direktiivi kohaselt teha kultuuriajakiri noortele. Juba algusnumbtis deklareeris Veidemann, et nooruse all on mõeldud mõttevärskust, mitte iga.

Sisu: Elitaarne, aga mitte liialt akadeemiline. Üldhuvitav, aga mitte liialt kommertslik.
Topeltnumbrid temaatilise sisuga neli korda aastas.

2. Auditoorium.

“Vikerkaare” imdzh ja tegelikkus eksisteerivad teineteisest lahus. Küsitletud noored (juhuvalik ülikooli raamatukogu kohvikus ja Tartu kaubahalli ees) pidasid seda noorele mõeldud ajakirjaks, aga ise ei loe.

Ka peatoimetaja Märt Väljataga (küsitletud telefoni teel) nimetas esmaselt sihtgrupiks 20-30aastaseid noori intelligente ja oli BMF-i andmetest üllatunud – nad ise ei saavat rahapuudusel endale andmeid osta ja kujutasid ette, et nende lugejaskonnas on noorte osakaal suurem.

Nimelt “Baltic Media Facts” 1996. aasta sügisese uuringu andmetel on Vikerkaare kõige suuremad lugejagrupid (25% ja 25%) 40-49aastased ja 60-74aastased. Seega on “Vikerkaar” paljuski hoopis 60ndate aastate põlvkonna intelligentsi häälekandja. 20-30aastaseid lugejaid on 15% ja 30-40aastaseid 20%. Kõrgharidusega lugejaid 40%, keskharidusega 50% ja alla kesk 15% (suhteliselt kõrge %, arvestades, et keskkooliõpilasi, alla 20aastaseid lugejaid on vaid 5%). mehi ja naisi on lugejate hulgas enam-vähem võrdselt, mehi veidi rohkem.

Kummati sõnastas Märt Väljataga uuesti Rein Veidemanni 10 aastat tagaasi öeldud sõnad: kui mitte midagi muud, siis on “Vikerkaar” vähemalt iseenda tegijaile (st 30-40aastastele kultuurikirjutajatele) suunitletud ajakiri: ise teeme, ise loeme, ja täitsa huvitav on.

Nähtavasti oli 10 aastat tagasi loodud “Vikerkaare” lugejaskond tõesti keskmiselt noor, aga need lugejad on 10 aastat vanemaks saanud. “Vikerkaare” lugejad pärinevad eelkõige nõukogude Eesti kirjanduskultuslikust ajastust, aga uued noored on kasvanud koos massi-/kommertskultuuriga ja suunavad oma vaimsuse teistesse valdkondadesse või ei suuna üldse kusagile.

MIks ei loe noorus “Vikerkaart”?
– Liiga kallis. (Sama vastaja aga “Kroonikat ostab.)
– Nõuab süvenemist, ei saaa lugeda nt. bussis. Pole aega süveneda.
– Igav, pole sknadaale.
– Raskesti kättesaadav.
– Vähe fakte, jahmimine mittemillegi ümber.
Lugesid vaid mõned küsitletud eesti filoloogia tudengid, kes peavad “Vikerkaart” enda õppematerjaliks, loevad n-ö poolkohustuslikus korras ega pea kummaliseks, et teiste erialade tudengid ei loe: “Ega meie ju ka “Juridicat” ei loe.”

3. Kommunikaator.

Enam toimetuskolleegiumit pole, M. Väljataga sõnul pole vajadust, sest kolleegiumi funktsioon oli lisada autoriteeti võitluseks tsensoritega ja jagada aastapreemiaid: nüüd pole ei tsensuuri ega raha preemiateks. Väljataga meelest toimetuse selja taga konkreetset referentgruppi polegi, sisu üle otsustab, st kaastöid tellib kolm inimest: Märt Väljataga, Kajar Pruul ja Marika Mikli — kõik eesti filoloogi haridusega. Viimastel aastatel on toimetajate ring vähenenud, rahapuudusel ei saa töötajaid juurde võtta. Põhiline kirjutajate ring on alla 40sed humanitaarintelligendid.

4. Eesmärk.

Muuta laiemat lugejaskond kultuurihuviliseks ja -teadlikuks.

Funktsioon on võrreldes 1980ndate lõpu-1990ndate algusajaga muutunud. Tollal oli “Vikerkaar” poliitilise mõtte kandja ja tegeles valgete laikude kaotamisega ajaloost. Päevalehed olid korralikuma tsensuuri all, seetõttu sattuski avalikustaja roll kultruuriajakirjadele, iseäranis “Vikerkaarele”.

Nüüd on ühiskondlik-poliitilist poleemikat üritatud toimetuse poolt taastekitada (nt. rahvusriigi olemusest ja mõttest), aga see pole saavutanud erilist kõlapinda. Võrreldes endiaegadega on r ohkem väärtustunud “Vikerkaare” roll kultuurilise, eriti moodsa kirjandusliku ja kunstilise mõtte kandja.
“Noorus” kui kirjandusdebütantide stardipaik on kadunud. Üks funktsioon on ka noortele kirjutajatele avaldamisvõimaluse pakkumine.

Info päevakajalises mõttes pole “Vkerkaare” funktsioon, aga võib jõuda siia kommentaaride ja poleemika näol. “Vikerkaar” seisabki oma funktsioonidega ajakirjanduse, õpiku ja juturaamatu vahepeal.

Oluline on valgustuslik funktsioon: tihti on esseistlike artiklite järel korralike viidetega soovitava (kasutatud?) kirjanduse nimekiri. Valgustuslikud esseed pole aga mitte kooliõpetajalikult didaktilised, vaid subjektiivsed vaatenurgad, mis ei pretendeeri ainutõele — neid on huvitav lugeda ka inimesel, keda enam valgustada pole vaja. Nt. “Kummardus Marcus Aureliusele” (96/10) essees on paljud ajaloolised faktid peidetud ridade vahele, eelduste ja iseenesestmõistavustena, neist algab essee. Last but not least: esseed pakuvad peale hariva aspekti ka esteetilisi elamusi.

5. Temaatika.

Vt. koondtabel. Enim on moodsat luulet, subjektiivset kirjanduskriitikat ja kirjandusteaduslikku esseistikat. Originaalartikleid on tunduvalt rohkem kui tõlkeid ning eranditult kõik kirjatükid pärinevad viimastest kümnenditest.

6. Sihtauditooriumid.

Kuna kõrvuti on nii konservatiivseid kui moodsaid tekste, võib “Vikerkaare” sisu jagada tinglikult kahele erinevale sihtgrupile mõelduks:

1) Nooruslik, julge mõtlemine lööb välja osades esseedes ja arvutsustes. Nt filosoofia ja seksulaasuse võrdlus (dualism = heteroseksualism, intersubjektiivsus = homoseksualism) Ka enamus ilukirjandusest on nooruslikule lugejale suunatud.
2) Vanemale ja targemale grupile on mõeldud enamus filosoofilistest esseedest.
Kujunduski balansseeib nende kahe grupi maitsepiiril: veidi kommertslikkust, poppkunsti, aga mitte niipalju, et see akadeemilist retspienti häirida võiks.

8. Kood.

Formaat on sobiv kotti pista ja kaasas kanda, sama sobiv raamaturiiulisse asetamiseks.

Sisleheküljed saab peale sisulise ka vormiliselt kahte lehte jagada:

1) Ilukirjandusosa tekst on piisavalt suur, et ka kohvikulaua taga lugeda,
2) Lugejalt kirjutuslaua taga süvenemist (tihti ka abimaterjale) nõudev esseistika on väiksemas trükikirjas.

Värvilised kunstiküljed pole mitte teksti illustreerimiseks, vaid väärtustatud omaette, seisavad omaette lehekülgedel — mittekommertslik lahendus. Illustreerivad fotod ja joonised on harvad ja mustvalged.

Erakordne tänapäeva Eesti ajakirjanduse taustal (Kus nt ka “Postimehe” kultuurikülgedelgi võib lugeda sõna minija) — ei ühtegi trüki- ega grammatilist viga.
Nii mõneski kohas on rõhutud human interestile. Nt pealkiri “Kas Platon oli nuusutaja?” Viited on toodud ka kaanele, igas numbris on mõni lugu kommerstlikult põnevaks muudetud, nt “Kas Kleopatral oli haarem?”, “Kuidas tõlkida roppusi?”.

Lugeja determineerimine koodiga: kui palju on tekstisiseseid vihjeid? Mida peab kommunikaator retsipiendi enesestmõistetavaks teadmiseks? “Vikerkaare” kirjanduskriitika lähtub eeldusest, et lugeja on raamatut ise lugenud — ei mingit ümberjutustamist, kohe suundutakse detailidele ja/või laiemale võrdlusele. Brodsky esseele pole atoritutvustust lisatud. Teksti sees vihjatud “Piiririigile” pole autorit lisatud. Ka Freud tuleb artiklisse sisse eesnime ja määraluseta, samal viisil Kierkegaard, Heidegger, Kant, Descartes, Whitehead.

Tekst on üldiselt lihtsam kui nt “Akadeemial”, kuid kindlasti esitab lugejale suuremaid nõudmisi kui mõne ajaviiteajakirja lugemine.
Tekstides on palju harvakasutatavaid võõrsõnu, nagu essentiment, obskurantistlik, sekultariseeritud, solipsism, esteholaagiline, majordoomus, apoplektiline, preetor, liktor, transtsendentaalne ja ladinakeelseid väljendeid.

Samas väljendab “Vikerkaare” keeleline külg tolerantsi: tundub, et autorite keel on jäetud võimalikult originaalilähedaseks, neid ei toimetata. Kohtab -tet lõppu -tud asemel, slängi, uudissõnu.

Mittetoimetamine hakkab kohati ka häirima. Nt kõrvuti artiklites on ühes kõik ladinakeelsed väljendid antud parallelltõlkes, teises mitte.

9. Propageeritavad väärtused.
– Ei genereerita mustvalget maailmapilti, vaid avarat, tolerantset suhtumist.
– Väärtustab iseseisvat mõtlemist! Palju küsimusi, lahtiseks jäetud mõtteahelaid.
– Haritus, teadmised, eriti humanitaarvallas.
– Euroopa-teadlikkus laiemas mõttes (nt. räägib ka Lätist-Leedust). Lai silmaring (eraldi maailmarubriik “Kaleidoskoop”)
– Pintsalipslusele, eduideloloogiale oponeeriv mõtteviis (nt Lääne moodsat vasakpoolsust esindava Habermasi tõlked), n-ö alternatiivajakiri Eesti meediamaastikul.
– Kirjandus, lugemine, kriitika — traditsiooniline tekstikesksus.
– Õnnepalu-Tode (ilma temast rääkimata ei möödu ükski number)

10. Koht Eesti meedias.

Märt Väljataga: “Me ei pretendeerigi elitaarsusele, vaid valgustuslikkusele. Tahame olla üldhuvitav kultuuriajakiri. Asetaks end elitaarsuse skaalal “Loomingu” ja “Favoriidi” vahele. Moodsa suundumusega, pearõhk on tulevikul, mitte minevikul.”
Kui “Loomingu” kohustus on valgustada Eesti kirjanduses toimuvat adekvaatselt, seinast seina, siis (MV:) “Meie võime valida, võime halvemad küljed valgustamata jätta. Pigem tõlgime välismaist, kui võtame eesti kirjandust, mis meile ei meeldi.”

Rõhutab, et Vikerkaar on kultuuri-, mitte kirjandusväljaanne. Võrreldes “Akadeemiaga” on peale elitaarsusskaala teine eriinevus see, (MV-d parafraseerides) et “Vikerkaar” üritab numbrit kokku panna kas temaatiliselt või, vastupidi, kireva rosoljena, aga “Akadeemia” pole ajakiri, vaid artiklite kogumik, kus osakonnnad omavahel eriti ei koopereeru.

Tulevikus hakkab temaatilisi topeltnumbreid tulema neli korda aastas, nt järgmine tuleb “feminismi ja femiinsuse” eri.