Blogimisest väsinud

“…et kaua sa veel rahvale tasuta kino jaksad teha?” küsiti mult ükspäev.

Mõnes mõttes on see tobe küsimus. Niivõrd paljud peavad ju netipäevikuid, ja teevad “rahvale tasuta kino”. Pealegi olen mina ikkagi nende hulgas, kes mõnevõrra kino eest ka honorari saavad.

Aga midagi on toimumas. Ma arvan, et olen ärevuses – 33. eluaasta hakkab lähenema (hea küll, kõigepealt tuleb ikka 32 ette).

“Kirjutamises, nagu ka igas muus tegevuses, kehtib ühendatud anumite seadus,” ütles mulle keegi teine, üks inimene, kes üritab kirjutada… aga mitte blogides.

Vaatasin enne nostalgiliselt oma esimese ajaveebi esimest sissekannet, sellest saab varsti aasta:

“Eilses, tänases või homses
Mul on elus praegu imelik aeg. Üle aasta olen elanud siin uuel maal – USAs – ja tundub, et õige identiteedikriis on nüüd alles algamas.Teine põhjus pidetuse-tundeks on kindlasti väikese lapsega kodus olemine.Nii elangi ma suures osas kas EILSES, sest järsku on rahuliku elurütmi tõttu aega meenutada ammuseid kirevaid aegu. New Yorgi lõhnad tõmbavad mu mälust aina välja niidiotsi…”

vt http://spaces.msn.com/eppppp juunikuust.

Kui ma seda kirjutasin, siis oli see päevik. Ma ei mäletagi täpselt, millal ja kuidas hakkas see päevik muutuma blogiks. Või ajakirjanduseks. Ja ma ei oska siiani öelda, kas ma olen rahul selle eksperimendiga, kuhu ma aasta jooksul olen sattunud.

Tavaliselt saab asjadele pihta paremini siis, kui oled kaugemal neist. Praegu tajub ainult väikeseid muudatusi. Näiteks seda, kuidas ma ei julge enam kirjutada oma la famiglia italianast nii nagu ma tegin seda siis, kui see oli veel päevik. Tegelikult, kuidas iga vähegi isiklikum teemaarendus on justnagu pea ees külma vette hüppamine. Sest ma ei tea, kes seal ees ootamas on ja mis neil seekord öelda on.

Kusjuures, neil on õigus öelda, mida iganes nad tahavad. Ma ei kritiseeri neid. Lihtsalt, ma ei ole tegelikult kindel, kas mina ise olen õiges rollis – siin sedasi oma elust rääkides ja publiku kohalolu tajudes.

On ka palju proosalisemad peavalu tekitajad. Tähtajad tuhisevavad ja ma kirjutan viimasel ajal tellimuslugusid, mis oleks justkui mu blogist võetud. Miks on mul oma päevikut pidades tähtajad?! Aga ma ise olen seda lubanud. “Jah” ütlemine on millegipärast alati lihtsam.

Ja siis tuleb mulle meelde, et ma vihkasin tähtaegasid ja unistasin ajast, kui ma ei peaks enam olema ajakirjanik – ma ju põgenesin tähtaegade eest ära maakera teisele poole! Aga nad tuhisevad jälle, nädalad lähevad… ja ma hakkan ära unustama, mida ma tahan.

Mitte et ma seda aasta tagasi paremini teadsin. Aga siis oli mul 33ndani ka üks aasta rohkem aega.

37 mõtet “Blogimisest väsinud

  1. Gea

    Epp, tee üks blogi uuele aadressile, ära pane pealkirjaks Eppppp, ära jaga seda aadressi või anna ainult tuttavatele palvega seda mitte linkida, või pane parooli alla ja parooli jaga vaid sõpradega. Ning siis pea päevikut edasi 🙂 Just päevikut, mitte ajakirjandust.

    Ning “ei” on tegelikult päris lihtne öelda. Üks silp, üks diftong. Proovi!

  2. BC

    vta jah näiteks õppust Priit Hõbemägi mõttest, enne kui ta enda blogis pikema pausi tegi. Ütles ta midagi sellist: kuskil tuleb ette piir, kus blogijat hakkavad dikteerima blogi lugejad (oma külastuste arvuga, kommentaaridega, arvamistega). Kasvõi see kes ütles et ‘kaua sa seda tsirkust veel teed’.

    Blogi, oleneb küll kelle mis mõte sellega on, aga on esmalt siiski iga blogi omaniku ENDA mõtete ja väljenduste lehekülg.. ja see mis sinna üles läheb ei tohiks kellelegi kuidagi tekitada soovi seda keelata või nõuda.. kui ei meeldi sõitku metsa seenele.. või tehku oma blogi ja ütlegu mis asjast arvavad..

    seega ära lase ennast kõigutada neist kõigist (ka minust siin nende hulgas 🙂 ja ära püüa olla nende vaid enda meele järgi..

    PS. Gea mõtted on ühtlasi ka minu mõtted.. töö ja eraelu lahus hoida on tead kui palju mõnusam.. 😀

  3. Heler

    Samas, kui seda uut blogi (mida Gea soovitab) ainult irl tuttavatele jagada, siis jääks paljud välja, kes sind tegelikult toetavad ja loevad… Kas sa ei võiks teha nii, et tee parooliga blogi, kus kirjutad oma seebioopereid usaldusväärsetele kujudele edasi, ja siis mingi sissepääsu…maks.
    Ah, võibolla on see jabur mõte. Kuidas seda maksu siis koguda. Ja ega sa seda mõelnud, et meilt raha peaks koguma hakkama. Ma saan aru küll, et sul on lihtsalt siiber.
    Sul on muidugi täielik õigus blogimine lihtsalt lõpetada või kitsendada… aga kahju on muidugi, mul kui lugejal.

  4. Heler

    PS Muide, sa pole ainus, kel esimese blogi suhtes nostalgia on. Siis oli asi kuidagi kodusem ja lugejaid oli vähem ja sa ei teadnud nende olemasolust. Keegi ei sõimanud jne.
    See, et sul nüüd mingi kramp on, et kellele ja mida sa siin kirjutama peaksid, see vist paistab ka välja, miks ma muidu “vanu aegu” taga igatsen. Ma hakkasin lugema möödunud sügisest.

  5. Shalaya

    Minu nö blogi-minal tekkis kah vahepeal identiteedikriis, põhjused paljudki samad. Otsustasin, et kui ma ei saa kirjutada nii, nagu ma tahan ja seda, mida tahan, siis ei kirjuta üldse. Vähemalt mitte sellesse blogisse. Mõnda aega kasutasin oma mõtete ja seisukohtade väljendamiseks oma fotosid, aga…
    Ja palun väga, siin ma jälle olen ; )
    Ära muretse liiga palju sellepärast, mida keegi arvab. See on Sinu blogi, Sinu eravaldus, Sinu mõtted. Ma arvan, et sellepärast Sind loetaksegi nii palju, et Sul on oskus igapäevasest elust mõnusalt kirjutada. Kellele ei meeldi, ärgu lugegu. Sina selle pärast küll muretsema ei pea : )

  6. krista

    aga mina saan jälle pidevalt pahaseks, kui ma ostan mingi ajakirja või EE ja pean sealt lugema jutte, mida ma siin juba lugenud olen.
    Kas see nii käibki ajakirjanduse maailmas?
    Filme ei taha ju ükski filmimees enne kino, kus selle eest raha saab, näidata.
    Äkki oleks viisakas ka ajakirjanduses niimoodi teha?

  7. kriitik

    Kristale. Aga mis õigusega sa saad pahaseks. Sa käid lugemas tasuta inimese netipäevikut. Kui ajakirjandus otsustab seda päevikut avaldada, siis sa kaudselt maksad natuke honorari autori vaeva ja energia eest. Mul ei lähe ikka meelest, kuidas keegi avaldas siin ka arvamust, et Eppppp võiks hakata iga päev samal kellaajal midagi avaldama. See on siin tasuta asi ju, kuidas saab midagi sellist nõuda.

    Aga.Olen nõus, et Epppppu juhtum on eksperiment, piiripealne nähe, kus ajakirjandus ja blogindus on totaalselt sassi läinud, ja oleks õige kummaline, kui see olukord autoris mingeid sisekriise ei tekitaks! Ja – Kristale – see võib ka lugejais tegelikult kriise tekitada.

    Igatahes pole meil õigust Epppppu peale mitte mingil moel pahased olla, arvan ma.

    Ka arvan, et ükskõik, kas sa lõpetad avaliku blogimise või mitte, on see sulle ikkagi head teinud. Üks kogemus elus juures, n+n arv lugejaid juures, kui sa kirjutad valmis mõne neist raamatutest, mille plaanimist oled maininud.

  8. BC

    just selles ma räägingi: Heleri – ‘siis jääks paljud välja, kes sind tegelikult toetavad ja loevad…’

    ära lase neil lugejatel endale pähe astuda.. a’la.. ‘meie tahame su blogi lugeda, sa pead meile kirjutama.. ‘

    f*** them!!

  9. Kadri@korduvad kriisid ületanud

    mina isiklikult loen küll hää meelega blogist pigem inimese enda elu, mitte tellitud ajakirjandust. Samas kui ajakirjandus on üks osa selle inimese enda elust, siis see ongi see inimene.
    Ja blogi ongi ju Sinu enda oma, niiet kirjuta ikka millest ja millal Sina tahad, lugeja asi on minema minna kui ei sobi.

  10. Mutt

    Aga Epp – keera kommenteerimine kinni. Teine variant on panna kommenteerimine registreerimisega kokku. See tähendab, et ma kuskil blogis olen näinud, et kommenteerida said ainult registreerunud kasutajad. Kas selles wordpressi asjas ei saa miskit sellist teha? Suvalised lahmijad ei hakka registreerima selleks, et üks kord sappi valada.
    Msn-space’is vist oli see kommenteerimine lahti ainult msni enda kasutajatele?
    Ja kas siin nii ei saa teha, et isiklikel postidel keerad kommenteerimise kinni ja siis ajakirjanduslikel postidel jätad lahti?

    Aga see blogimisest väsimine on arusaadav. Mul on ka vahepeal olnud nädalaid, kus üldse kohe ei suutnud miskit kirjutada.

  11. K.

    Blogimine peaks sul ikka olema ainult enda jaoks ja mitte ühelgi lugejal pole õigust sulle öelda, mida sa täpselt tegema peaksid.

    Aga mind vaevavad sarnased mõtted mõnikord – nendest asjadest, millest tegelikult tahaks, ei julge nagu avalikult kirjutada. Mine tea, kes loeb, eks..

    Ja oma blogi juures on kõige kohutavam asi vaadata, kui paljud inimesed seda päeva jooksul külastanud on – see tekitabki tunnet, et peaks rääkima millestki üldisest, mitte aga oma eraelust. Kuigi, jah, seda ma pean küll tunnistama, et sinu blogi puhul mind alguses need perekonnalood just võlusidki 😉

  12. luize

    Mind nati puudutas see “tasuta kino”. Tohoh, mõtlesin ma, kas siis blogide lugejad ei ole mitte intelligentsed toredad inmesed, kes oma silmaringi avardamiseks loevad internetipäevikuid! Et koguda teiste tundeid, mõtteid, osa saada emotsioonidest, nii kriitilistest kui ülevoolavatest. Et mis mõttes tasuta kino, nagu allahinnatud kaup või?

    Kõik on suhtumise küsimus. Ja ma mõtlen, et nii lugejate kui ka kirjutaja enda suhtumise oma. Kindlasti ei ole see siin päris sama, kui Su eelmine päevik, kasvõi sellepärast, et nii hulgaliselt kommentaaride saamine vihjab veidi delfile. Mitte et kommentaarid oleks halvad iseenesest, aga selles eelmises neid ju nii vabalt jätta ei saanud.

    Sa ei teadnud, kui paljud inimesed loeva seda, mida Sa kirjutad. Õigemini, Sa ei arvanud, et nii paljud loevad. Ja kui paljud neist sealjuures mõtlevad, et issand kui halvasti ta inimestest arvab! Või et vaata milline, teiste selja taga räägib, kuna keelest ei saada aru! Niikaua, kui need arvajad ei saanud Sulle öelda, mis nad arvavad, ei saanud see Sind ka kuidagi häirida.

    Noh jah. Mina isiklikult loen hea meelega nii esimest kui ka teist päevikut. Sisu mõttes on nad ju erinevad? Aga kuna see esimene tekitab liialt palju vahtu ja põhjendamatut meelepaha siis on arusaadav, et kirjutaja tõmbub tagasi. Ehkki minu arvates ei peaks ta seda tegema. Ma arvan tõesti, et Sa, Epp, võiksid südamerahuga kirjutada edasi oma italiana familianast nii nagu see on, aga mõistagi ei PEA seda tegema.

    Mis aga sellesse puutub, et ajakirjandus, siis ma arvan, et EE ja ükskõik missugune ajakiri on piisavalt paks, et leida sealt lugemist, mida pole blogudest leida. Inimesel on õigus saada pahaseks, aga samamoodi on igalühel õigus olla ka nõme. Ja loll.

  13. Liisu

    olen üsna pealiskaudne ja ei jaksanud eelnevaid kommentaare läbi lugeda. aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et mina olen märganud, et ma kirjutan ka tunduvalt vähem isiklikest asjadest oma blogisse kui kaks aastat tagasi blogimist alustades. ja ka tööst kirjutan vähem, sest ma tean kohati, kes seda blogi lugemas käivad ja ma ei taha, et nad mõningatest asjadest aimu saaksid. kui sa nüüd saad aru, mida ma silmas pean 🙂

    aga üldiselt mina blogisid ajakirjanduseks ei pea. võrdusmärki nende vahele tõmmata pole mu meelest õige. tunnistan ausalt, et liialt ajakirjandusliku sisuga lugusid ma tihtipeale sinu blogist lugeda ei viitsigi, kuna ma tulen siia otsima midagi muud. ma tahan teada, kuidas sul endal läheb ja millega sa tegeled 😉

  14. mia

    kindlasti mõjuks hästi kommijate registreerimine . On küll mõnus anonüümselt lobiseda aga ega silm silma vastu ei öelda ka välja kõike mida sülg suhu toob. Ega peaks ka netiski seda tegema. Kuskil on alati piirid, aga siinset foorumit on vahelduseks üldrahvalikule kõige ja kõikide valikuta sõimamisele vahva lugeda. Kurb kui see kaoks.

  15. triin

    nüüd on sul Epp küll palju nõuandeid. Kirjuta, ära kirjuta, pane password alla – eks sa ise teed kõige õigema otsuse.
    Tahtsin hoopis küsida selle rohelise värava foorumi kohta – ega sellest vist asja ei saa? Kahju kui tore algatus hääbub. Ja kui sa enam ei blogi, siis läheb siinne kommenteerijate seltskond laiali – millest on kahju. Nii tore oli. Äkki peaks tegema ikka mingi foorumi – nt mõne blogi formaadis, kuhu saaksid kirjutada kõik registreeruda soovijad ja kommenteerida kõik soovijad. See võiks olla lihtsalt huvitavatest asjadest. Ka keskkonnast jm, aga ka muidu elust ja ühiskonnast.
    Ma hakkasin blogisid lugema talvel ja nüüdseks olen täiesti tüdinud – mingi pilt, millest inimesed mõtlevad, on ees ja pisiasjad ei huvita nii palju, et aega raisata. Loen veel mõnesid “emablogijaid” (sest blogin ka ise emana) ja mõnda kaugel elavat inimest.
    Aga kusagil tahaks inimestega üldistel teemadel rahulikult mõtteid vahetada. Ei tea küll, äkki ma olen ainus ;-). Siis ei jää muud üle kui ikka aegajalt blogisid kammida – ehk leidub mõni pisut huvitav vestlusring…

  16. BC

    triin: aa sa tee enda blogi ja vaheta seal mõtteid 😀 küll endasugused su üles leiavad 🙂

  17. eve

    Epp, tahtsin Sind lihtsalt tänada, mida iganes Sa ei otsustaks.Sinu blogi lugedes avanesid minu jaoks mitmed uued teemad, mille peale varem polnud mõelnud. Muide, tänu Sinule hakkas mu 13. aastane tütar keskkonnaprobleemide vastu huvi tundma. Ja see on suur saavutus.Päikest Sulle .

  18. Mutt

    Kusjuures mul on sama lugu mis Liisul – mina ka tihti ei viitsi neid pikki ajakirjanduslikke asju lugeda. No need pole lihtsalt nii huvitavad. Blogides käingi ringi just selleks, et saaksin osa teistsugustest “maailmadest.” Neist, millega võib-olla kunagi päriselt kokku ei puutuks, aga blogide vahendusel saan neid tundma õppida.

  19. Sille

    olen su kugeja olnud varsti juba terve aasta. minu jaoks väga tänuväärne kogemus, ausalt kohe. ja vastupidiselt kristale, tekib minul jälle selline tore äratundmisrõõm, kui ma loen mõnest ajakirjast seda mida olen juba siit lugenud 🙂
    mul oleks väga kahju kui sa päris ära lõpetad. samas, eks see ole sinu otsus.

  20. Leenu

    ma oleksin kurb, kui sa blogimise maha jätaksid, kuid see on sinu otsus.

    samas oleksin ma nõus registreerimisega ja tegelikult, keegi käis siin välja, et peaks maksma.. mina küll oleks nõus maksma, et lugeda sinu, päris sinu enda tegemistest 🙂

    näiteks iga kuu esimesel, kümnendal, kahekümnendal, ma ei tea, mitmendalpäeval, peaksid lugejad sulle arvele mingi summa saatma ja siis.. saakski lugeda.. ala kui raha on laekunud, siis saad kasutajanime/parooliga sisse 🙂

    või tee näiteks nii, et iga blogi maksab 5-10 eeki, kes tahab saadab ala smsi ja saab lugeda..

    aga sulle alati parimat!

  21. kaur

    2 triin: rohelise foorumi jaoks on vaja vedajat ja mingit arusaamist, kellele ja milleks seda tehakse. RV-l endal on midagi nagu olemas, a kui nad ei viitsi/jaksa foorumile tuge taha panna, siis selle omaalgatuslik … areng on suht vahe toenaoline. Nagu ytlesin, voin ma iseendaga kodus ka lobiseda.

    epp: pidid kunagi motlema, et miks sa blogid. kas motlesid? mis leidsid? miks tydrukud yldse paevikuid peavad? “kas” ja “miks” on vaga lahedalt seotud, vastad yhele, saad vastuse ka teisele.

    sa oled aasta jooksul selgelt tuntumaks saanud ja see piirab kirjutamist igal juhul – ja mitte ainult blogimist.

  22. kaur

    hroonemaa kirjutas kunagi ajakirjaniku ja tavainimese erinevatest blogimisvajadusestes, pealkirjaks oli vist “aga mul on juba kanal!”, otsi yles ja loe 🙂

  23. triin

    BC ma ei taha oma blogi. Mul ei ole nii palju aega ega muud, et hakata inimesi koondama ja arutelusid genereerima. Seda võiks ikka laiem ring teha. Ma Eppu väga imeteln selle eest, et ta on seda suutnud.
    Rohelise värava üle on jah kahju, aga mis teha. Omaalgatusliku foorumi teema peab vist olema selline, et ei tule kolme mõtte järel lagi kätte. Ma ka kodus lobisen. Endaga ehk vähem ;-), aga oma mehega. Samas oli siin teiega ka tore lobiseda.

  24. sepp

    noh, ära nüüd kokku jookse. sinu blogi – tahad, jood kisselli, tahad, kuulad raadiot…

  25. zewa

    Sellinemõte tekib mul ikka ja jälle aeg- ajalt Sinu blogi lugedes. Kas Sa pole mõelnud nt (seebi)seriaali kirjutamisele. Mulle meeletult imponeerib Sinu oskus näha huvitavaid inimesi meie ümber ja roheline maailmanägemine. Teades, kuidas teismelised armastavad vaadata ja järgida seepe, oleks hea ühendatud kasulikuga…

  26. Anu

    kui blogist saab kohustus, pole see enam mõnus. samas on see mingi omamoodi sõltuvus, selge see. iga sõltuvus läheb kord üle, samas võib ka uuesti pihta hakata pärast mõningast vaheaega.
    ma ise kavatsen küll suvel muude asjadega tegeleda ja blogimise tahaplaanile jätta.

  27. Maria

    Mul oleks kahju, et ei saaks enam lugeda sinu lugusid. Ma loen hea meelega just neid lugusid kus sa räägid oma elust NY. Rohelised lood panevad mind mõtlema ja ja sageli ma jõuan arusaamisele, et midagi muuta pole sugugi raske. Just endas ja oma harjumustes.
    Samas kui sa praegu blogimise lõpetad siis mingil hetkel hakkad selle järele ehk igatsema?
    No oma kogemusest tean, et päris kõik blogisse kirja ei pane. Paljuski oleksid need postitused kirjutatud mingi kindla emotsiooni ajel. Tegelikult ma kirjutan need küll valmis aga ei avalda. Ma ei tahaks end päris lahti laotada. Kuigi samas poleks see ka mingi probleem. Aga vahest on situatsioonid kus sel hetkel lihtsalt ei mõtle selgelt.

    Kindlasti hakkaksin ma igatsema sinu blogi postitusi- muide juba igatsengi kui pikem paus tuleb, aga see on nii isekas minust sedasi öelda. Kui keegi sunniks mind iga päev oma tegemised ülesse kirjutama siis ma varsti enam ei tahaks seda teha.
    see on sisetunde küsimus. Kui sa enam ei taha.. see on sinu otsus. respect
    Kui sa siiski otsustad, et jätkad oma mõtete või lugude avaldamist blogi vormis- tore.

  28. kärt

    ma arvan, et su blogi täitis oma eesmärgi sinu jaoks – aitas sind sinu identiteedikriisist üle, mis paratamatult kaasneb uuele maale kolimisega.
    nüüd oleks sul vahest aeg hakata ka reaalmaailmas elama. virtuaalmaailm on paraku siiski põgenemine ja enesepettus.

    mis puutub sinu blogi ‘ajakirjanduslikkusesse’, siis minu arvates petad sa mõlemaid pooli – avaldad ajakirjanduses asju, mis “oleks nagu sinu blogist võetud”, aga tegelikult ei ole, sest sa kirjutad neid spetsiaalselt.
    ja blogilugejatele paned üles vanu koolitöid ja juba avaldatud asju, sest “nad ju ootavad midagi!’
    ja ise rabeled tähtaegadega, mis dikteerivad su elu!
    hmm, ei tundu nagu õige, või mis?

    äkki oleks sul aeg oma elu tagasi võita?
    ja EI ütlemine on väga lihtne, kui ükskord proovid, saad maigu suhu;))
    elus puudub vähimgi vajadus kõigile meele järele olla.
    või lasta teisel endale pähe istuda.

  29. Eppppp Postituse autor

    Suur aitäh toetuse eest, eks lasen lahendusel loksuda… 😉
    See rahaline registreerimine – ma ei kujuta ette, kas see midagi lahendaks? Aga võibolla lahendaks… Küsimus ei ole ju samas mitte selles, et ma kohutavalt vaene olen. Küsimus on rohkem selles, et kui esialgu oli aina suurenev lugejaskond tore, siis mingist hetkest muutus see piinavaks. Mitte sugugi ainult negatiivsete kommentaatorite pärast, vaid ka enda tunnetuse pärast. Kuidas pean pingutama, et kirjutamise ajaks teid unustada (mõne teema puhul…)

    Zewa – eks ma kirjutangi, mitte küll seriaali, aga midagi sellist, mis kindlasti ei pretendeeri sügavale süvakirjandusele. Ent on siiski niöelda ilukirjandus. Ma kirjutan praegu tegelikult palju, aga mitte enam siia. Küll ma siis räägin, kui aeg on käes.
    See on vist omaette küsimus, mind häiriv teema: käärid erinevate kirjutamisviiside vahel.

    Aga teate, ma ei hakka teid rohkem oma keerulise maailma keeristesse tõmbama. “Elu on lihtne, kui inimesed seda keeruliseks ei ela,” või mida see Paunvere apteeker ütleski 😉
    PS. Mul olid eile öösel tähtaja-sünnitusvalud ka, kui seda postitust kirjutasin. Nüüd tuleb hoopis lapsuke võtta ja minna ja kajakad üle lugeda.

  30. Tatsutahime

    Olen tähele pannud, et paljudel blogijatel on aeg-ajalt sissekanne “miks ma blogin ja miks ma just nii blogin ja kas see on õige”.

    Blogi on blogi on blogi. Ja kõik on õige. Ja soovitan blogida elust ja mõtetest, mitte mõelda ja elada selleks, et blogida. Siis ei ole virtuaalmaailm enesepettus, vaid osa reaalsest maailmast.

    Aga eks see ole ka sisetunde asi.

    Igal juhul ma käin seda siin aeg-ajalt lugemas. Ja nagu Kitty kunagi ütles: ju ma siis ikka siit midagi enda jaoks saan. Ma loodan, et Epp, sa ise saad ka.

  31. Nele

    Eppp, mulle meeldib väga Sind lugeda, ei viitsi ja ei jõua oma kiiresse ellu sõbrannasid palju mahutada ning Sinust on saanud selline meeldiv ja intelligentne kompensatsioonivariant (sorry, egoistliku argumendi pärast). Globaalsem ja asjalikum argument kirjutada on keskkonnakaitse promomine?
    Muus osas – who cares, et artiklina blogid hiljem ilmuvad ja who cares neist kommentaaridest. Kui tunned, et asi on liiga kohustuslik ja kadunud spontaansus-värskus-loomingulisus, siis äkki aitab time out? Üldiselt oleksin vääga kurb, kui Sa enam kohe üldse ei kirjutaks.

  32. Leea

    Epp, ära taeva pärast hakka albikäraantslaseks. Enda blogi peab ju eelkõige endale meelepärane kirjutada olema, sest seda teed eelkõige enda pärast ja enda lõbuks. Kui blogimine tekitab tunde, et teed tükitööd, kajastub see ka blogi sisus. Ma pean nentima, et olen seda paradoksi siin blogis juba mõnd aega tajunud. (seetõttu loen tunduvalt harvemini kui varem). Varasem Epp oli muhedam jutustaja 🙂 Samas on see iga blogija taak, et tema tegemised rohkemal või vähemal määral avalikuks saavad.
    Kui oled väsinud, puhka. Kui ei taha, ära kirjuta. Blogi EI OLE tellimustöö vaid mõtete peegel. Arutelud on siin tõesti mõnusad, aga iga allikas võib ületarbimise korral mudaseks muutuda. Mõnusat suve ja puhkust Sulle 😉 (ükskõik kas blogiga või blogita)

  33. Cädry

    Mina isiklikult neid pikki heietusi siin ei viitsi ammu lugeda, selliseid lugusid loeks ikka ajakirjast. Huvitav oligi vana blogi, kus oli rohkem isiklikku – näiteks korteriotsingud või kolimine. Samas see oli hirmuäratavalt isiklik.

    Lihtsam on blogida suht anonüümselt ja jätta välja kõik õiged nimed ja pildid, siis oleks see blogi rohkem oma jaoks, mitte teiste rõõmuks. Igatahes edu!

  34. priit

    tahtsin ka öelda, et ma ammu enam neid heietusi ja raamatute ümberjutustusi ei loe. lugesin vanast blogist päevikut – epp on hea jutuvestja, kuid kui hakkab targutama, siis läheb asi metsa. eriti jube oli see hirmsalt ‘eestindatud’ artikkel toitumisest. siis lõpetasin lugemise.
    nüüd veel vanast harjumusest kiikan vahel õhtuti sellele lingile.

    kui epp taas kunagi jutte vestma hakkab, siis tulen taas lugema.

  35. Eppppp Postituse autor

    Kusjuures neid n-ö vesteid kirjutada on nii võrratult lihtne!
    Ma just tulin jalutamast ja võiks praegu kirjutada poole tunniga humoreski sellest, kuidas pesumaja pidajad on asunud kinnisvaralahingusse oma maja omanikuga ja kuidas minust on saanud nende ametlike teadete sissetrükkija (neil pole endal arvutit)… Lihtsalt mingi naljakas juudilugu, mille elu kandikul kätte tõi.
    Samas istsusin 4 päeva iga võimalik hetk arvutis ja otsisin materjali “made in China” ja kaubalaevade keskkonnareostuse kohta. Mahuliselt umbes sama pikk lugu, aga kui palju rohkem vaeva tuleb näha. Või siis see toitumislugu, tundide kaupa loed (ei, päevade kaupa ikka). Ma ei teagi, miks ma seda teen. Tegelikult on paljud öelnud, et võta lõdvalt, sa oled jutuvestja. Aga siis tuleb mul jälle selline maailmauurimise ja -parandamise tuhin peale, mille käigus ma ilmselt oma ebakompetentsuse lävele jõuan…
    Ok, aga nüüd asun sõprade pesumajapidajate ultimaatumit sisse trükkima 😉

  36. silent reader

    Ütlen ausalt, et mulle VÄGA meeldis su blogi, kui sa kirjutasid oma la famiglia italianast ja asjades, mis sind ennast hetkel puudutasid. S.t. mulle imponeeris just see päevikupool. Nii et kui sa seda edasi teeksid, oleks väga lahe. Ja suurim viga, mida selle juures teha saaks, oleks mõelda, mida mõni lugeja sellest arvata võib. Siis kaob kogu ehedus ära ja lõpuks tuleb poliitiliselt korrektne targutamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.