Ameeriklastest ja jumalast, vol. 3

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Minu jaoks on just katoliku kirik kõige sümpaatsem (mul on muidugi üpris pealiskaudsed teadmised eri konfessioonidest), sest seal on ju see tõeliselt optimistlik suhtumine – no teed korraks pattu, siis palud andeks, kannad oma karistuse ja siis on jälle kõik hästi! 🙂 Pluss kõik see uhke atribuutika, mida kasutatakse…

    Ma nüüd ilmselt saan tõelistelt usklikelt/katoliiklastelt vastu päid-jalgu oma kerglase suhtumise pärast, aga selline on see mulje, mis mulle väljastpoolt on jäänud…

  2. See on veidi kummaline küll, et katoliiklaste järgi oleks nii, et vaga vanaproua, kes enne surma ühe ja ainsa korra elus pattu teeb ning seda ei kahetse, läheb põrgusse ja see tüüp kes muud ei teegi kui pattu, aga käib korralikult pihil ja kahetseb, läheb taevasse. parandage mind kui ma eksin.

  3. No küllap vaga vanaproua ikka kahetseb, kui ta nii vaga on. Ega seda ametlikult ei pea kahetsema, piisab kui südamepõhjas (tuttavad katoliiklased rääkisid).
    A Tartu katoliku kool on küll hirmus populaarne, maausulise Merca laps ju käib seal ja terve hulk mittekatoliiklasi veel… et selline hea väike kool. See võib muidugi kõik olla eestikatoliikluse iseärasus, puha kunstnikud ja luuletajad ja muiduharitlased ju (importpreestrid võivad siin hirmsasse hätta jääda, kui nad ise missanduses ja teoloogias sama tugevad ei ole kui nende üleharitud kogudus).

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar