Ameeriklastest ja jumalast, vol. 3
NII. Ma valmistan siin blogis ette puhkusele minekut ja avaldan enne seda ära mõned kunagi alustatud mustandid, teate ju küll, kuidas blongidnuses saab salvestada mustandi ja siis tulevad juba uued teemad peale… Lõpuni ma neid kirjutama ei hakka, aga ka mustandivormis on lugemist 😉
Justini ema Christine
Igas suguvõsas on teemasid, mida ei puudutada ja isegi, kui üritad küsida, keeratakse teema ilma või õhtusöögi peale. See, miks Christine oma emaga ja katoliku kirikuga tülli läks, jääb mulle ilmselt lõpuni segaseks.
Ta vihkas katoliku kooli ega saanud läbi oma vanematega. Lahkus kodust varakult, abiellus noorelt, sai esimese lapse ja otsustas teda…on kõik religiooni suhtes küüniliselt meelestatud. Ei käi nad kirkus sagedamini kui kord-paar aastas. Vanaema Ann pole sellega muidugi rahul, aga mis ta teha saab.
Nüüd näiteks algab paast. Ann sööb sel ajal ainult taimetoitu.
Aga meie sõimeJustini vanemate juures viimasel õhtul enne paastu lõppu ehk siis päev enne lihavõttepühi… seapraadi.
“Kas see imelik pole,” uurisin ma. “Isegi minul, kes ma pole sugugi konventsionaalne kristlane, on naljakas täna õhtul liha süüa… Ja sina oled ju range uskliku kasvatusega?”
Justini ema ainult lõi käega selle jutu peale.”See ongi kõik minu katoliikliku kasvatuse viga! Ma ignoreerin paastuaega.”
Minu mees Justin
“Liiga suur doos katoliiklust” on mu diagnoos Justini künismile. Samamoodi nagu ta ema, on ka Justin õppinud katoliku koolis.
“Parim viis teha oma lapsest kirikuvihkaja on panna ta katoliku kooli!” ütles Justin. —–
Muide.
Tänu Justini ema kunagisele tülliminekule katoliku kirikuga ja nende kirikuvahetusele saigi üldse minu ja Justini laulatus teoks. Või õigemini – see polnudki laulatus, vaid abielu kiriklik õnnistus.
Mäletan, kuidas läksime episkopaali preesteri jutule. Justini ema oli juba varem pannud kinni meie tseremoonia aja, aga alles nüüd, viis nädalalt enne tseremooniat, olime meie Eestist kohale saabunud.
“Nii,” uuris preester. “Mis on teie usutunnistus, kas ka episkopaali?”
“Ei,” tegin mina hädiselt. “Luteri. Aga luteril ja episkopaalil vist väga suurt vahet ei ole, mõlemad on reformitud kristlikud kirikud…”
Kirikuõpetaja noogutas mõtlikult. Kes teab, kas ta mõtles “Rumal tüdruk, miks ei ole vahet!” või “Mhm, peaks natuke rohkem seda luteri asja uurima.” Või mõtles ta hoopis midagi muud, meile oma hajameelsete silmadega naeratades.
Meile ütles ta: “Heake küll, ma usun, et sellest ei saa takistust… Täidame siis paberid edasi. Ega te enne ole abielus olnud?”
“Ee…” Vaesed meie. “Ma olen küll enne abielus olnud,” piiksatasin ma. Minu teada olevat Justini ema juba sellest rääkinud talle? Või ei?!
Õpetaja vangutas pead. “Kas see oli teil siis vähemalt ilmalik abielu?”
Ohkasin. “Ei. Kiriklik laulatus. Luteri.”
“Ma ei tohi teid paari panna…” teatas õpetaja. “Kiriklikus abielus olnud lahutatud inimeste puhul tuleb saada episkopaali piiskopi isiklik nõusolek…”
Justin peaaegu karjatas: “Palun! Ma olen kogu oma teismeea ja keskkooliea käinud peaaegu igal pühapäeval siin kirikus altaripoisiks! Ja mu ema on juba ju laulatuse kutsed laiali saatnud! Me olime enne ära Euroopas, me ei saanud siia enne jutule tulla ja ema ütles mulle, et siin on kõik korda aetud. ”
Õpetaja muheles kuidagi kummaliselt: “Õnneks ma ei peagi teid ju paari panema. Nagu ma aru saan, olete juba ilmalikult abielus?”
Noogutasime agaralt. Juba kaks kuud tagasi sai Eestis ametlikult paari heidetud.
“…ja seega pean ma teie abielu ainult kiriklikult õnnistama, seega probleemi pole! vaatame nüüd selle protseduuri koos üle, see on meil kirjas siin paberil…”
Uhh.
Ilmselt praadis ta meid niimoodi oma pedagoogilistel eesmärkidel.
Meie pere
Kui kunagi käis Justin oma kirikus igal pühapäeval ja kui minu elus on olnud aegu (eriti see talv, mil elasin tallinna vanalinnas), mil ma pühapäeva hommikul ikka mõnda kirikusse jalutasin…
Siis tänasel päeval meie ellu kirik ei kuulu. Justini sõnul on suur osa tema tuttavatest samasugused: kirikus käiakse jõululaupäeval ja punkt. New Yorgis on selliseid inimesi palju —
Millegipärast keerab jah katoliku kirik nö vindi üle ning paljud vahetavad usku või kaotavad usu üldse
Minu jaoks on just katoliku kirik kõige sümpaatsem (mul on muidugi üpris pealiskaudsed teadmised eri konfessioonidest), sest seal on ju see tõeliselt optimistlik suhtumine – no teed korraks pattu, siis palud andeks, kannad oma karistuse ja siis on jälle kõik hästi! 🙂 Pluss kõik see uhke atribuutika, mida kasutatakse…
Ma nüüd ilmselt saan tõelistelt usklikelt/katoliiklastelt vastu päid-jalgu oma kerglase suhtumise pärast, aga selline on see mulje, mis mulle väljastpoolt on jäänud…
See on veidi kummaline küll, et katoliiklaste järgi oleks nii, et vaga vanaproua, kes enne surma ühe ja ainsa korra elus pattu teeb ning seda ei kahetse, läheb põrgusse ja see tüüp kes muud ei teegi kui pattu, aga käib korralikult pihil ja kahetseb, läheb taevasse. parandage mind kui ma eksin.
No küllap vaga vanaproua ikka kahetseb, kui ta nii vaga on. Ega seda ametlikult ei pea kahetsema, piisab kui südamepõhjas (tuttavad katoliiklased rääkisid).
A Tartu katoliku kool on küll hirmus populaarne, maausulise Merca laps ju käib seal ja terve hulk mittekatoliiklasi veel… et selline hea väike kool. See võib muidugi kõik olla eestikatoliikluse iseärasus, puha kunstnikud ja luuletajad ja muiduharitlased ju (importpreestrid võivad siin hirmsasse hätta jääda, kui nad ise missanduses ja teoloogias sama tugevad ei ole kui nende üleharitud kogudus).