Arvutitest enne meie aja arvamist

Eile käis meil külas arvutimees. Pärast seda, kui ta oli meie lauaarvuti ja laptopi korraliku viirustõrjega varustanud, otsisin ma midagi veel välja.

Vaata, need siin on meie vanad laptopid, soovita, mis nendega teha?!

Arvutimees lasi üllatusest vilet, kui laptoppe vaatama hakkas. Siis küsis, et ega me paati ei kavatse muretseda, – hea paadiankur oleks olemas.

“Uaa, siin on sees Windos 1.0?!” Tegelikult lõid tal silmad särama. Ega sellist nalja ju iga päev näe. Sellise võiks muuseumisse anda! Huvitav, kas retro-arvutimuuseum on juba kusagil tehtud, tegemisel!

Edasi hakkasime meenutama nostalgiliselt kõiki neid “aegu ammuseid”.

Kuidas mind pandi 1993. aasta suvel (peaaegu et eelarvuti-ajastul tavaliste inimeste jaoks) masinasse ja tehti see lahti: trüki ise oma lugu käsikirjast siia ümber. Ma siis kirjutasingi, ainult et vahepeal kadusid rea lõpud ära. Umbes kuu aega hiljem sattus keegi õpetama, kuidas akent suuremaks teha 😉

Või kuidas umbes samal ajal tekkisid esimesed mobiilimehed. Üks neist oli meie  ajakirjandusosakonna-kaaslane. Kõndis tähtsa näoga igal pool ringi, kohver käe otsas, ja vahepeal seisatas ning uuris, et ega ta äkki pole levipiirkonda jõudnud. Näiteks Kulleri toimetuses, kolmandal korrusel, oli hea levi. Siis ta läkski sinna ja ajas oma tähtsaid mobiilijutte, kuigi kõrbvallaual oli tavaletelefon. —

Mina igatahes üritan need kaks eelaajaloolist läpakat kas a) Ebay oksjonil mõnele retroarvutite kollektsionäärile maha müüa, b) hoida alles, sest antiikvara väärtus peaks ju ajaga kasvama.

—–

Ka see lugu jääb lõpuni pajatamata, aga kindlasti loeksin huviga teiste retropajatusi kommenaariumis!

23 mõtet “Arvutitest enne meie aja arvamist

  1. Siiri

    Mäletate, kui Eestisse ilmus EMT (oli ikka esimene mobiilifirma Eestis EMT või?) kõrvale Q-GSM, mille levi oli ainult Tallinna ja vist Tartu ka kesklinnas. Ja siis kaks Q-GSM-i telefoni omanikku said kokku leppida, et “kui kokku saame, siis räägime”.
    Ja mina töötasin firmas, kus oli metsaveoauto, millele oli väga oluline panna sisse telefon, mis ikka metsas ka leviks. Osteti siis Benefon, mis maksis 30 tuhat eesti krooni (keskmine palk oli neil aastatel umbes 2 tuhat või midagi niisugust). Esimene mobiil oli meie firmas ka ülemuse autos paiknev sajakilone kohver. Pärast pandi see mulle kontorisse ja faksid tulid läbi selle faksiaparaati. Sest meie kontor paiknes kaugel kolkas metsa sees ja Eesti Telefon keeldus sinnani liini vedamast.
    Aga esimene arvuti ilmus meie kolhoosi kontorisse umbes aastal 1991, oli Poolas tehtud ja kõik käsud tuli sisse tippida ja eksida ei tohtinud, muidu arvuti ei teinud seda, mida mina tahtsin vaid seda, mida ma olin tal käskinud teha. DOS oli siis vist. Windowsi polnud siis veel leiutatud. Vähemalt meil maal mitte.
    Järgmise arvuti sain 1992 sügisel, oli 386 ja otse Tartust messilt ostetud ja VÄRVILISE ekraaniga. Korraldasime sellega suvel rallimängu meistrivõistlusi. Hiljem ilmus QPRO tabelarvutusprogramm ja sain juba hakata raamatupidamist miskitmoodi selles korraldama.
    No ja aastal 1996 saime kontorisse Pentiumi! Sellesse käis pilust sisse väikese kaabliga kaart, mille kaudu sai jällegi mobiiliga arvutisse fakse vastu võtta (mobiil oli selle väikse kaabli teises otsas) ja leiutis oli nii uus, et arvutifirmas ei osatud mulle kohe lahendust leida, kuidas saaks selle mobiili sinna ühendada. Peale viietunnist nõupidamist telefoni- ja teiste arvutifirmadega saadi aru, et minu mobiilile tuleb lihtsalt kolm erinevat numbrit panna – üks kõnede, üks fakside ja üks DATA värgi jaoks. Ja asi hakkas tööle. Pärast pidin hakkama vastama äripartnerite küsimustele, et jah, meil on mobiilfaks. Ainult 10 aastat sellest ajast mödas 🙂

  2. Petka

    93 polnud mini eelarvuti-ajastu :-). Win 1.0 ilmus 85 ja see sinu arvutis kindlasti polnud. Sellega ei saanud midagi teha, mänguasi. Kahtlustan Win 3.0’i mis ilmus 90 ja mis oli täiesti kasutatav.

  3. Olev Vaher

    Win 1.0 on suurem rarriteet kui tolleaegne rauakolu. Eestis hakkas PC-ajastu 1982, kui TÜ 350ndaks juubeliks väliseestlased kontrabandina toodud 3 Apple II kinkisid…

  4. Eppppp Postituse autor

    On küll Windows 1.0. See on muidu USAst Ebayst odavalt ostetud läpakas ja kirjutada saab sellega päris hästi. Miks see enam meie jaoks ei toimi – sest uuel lauaarvutil pole flopidiski kohta (me ei taibanud sellist asja poes vaadata ja hiljem ei viitsinud enam tagastada). Varem sain ma seda nt teises toas kirjutades kasutada ja hiljem flopiga tavalisse arvutisse üle tõsta.
    Nii et selle läpakaga juhtus just nimelt “moraalne vananemine”, millest Greengate foorumis ka juttu oli. Täpselt sama meie teise läpakaga – flopidiski ühendust enam pole ja sestap pole meil mõtet sellega kirjutada (kirjutaksid musta auku või peaksid tohutult jamama, et leida inimene, kel oleks flopidraivioga arvuti ja kes tõstaks asjad üle). Nii et kuigi me pole tehnopeded… Nüüd on meil ikkagi majapidamises ka korralik netikaardiga läpakas, lisaks lauaarvutile.

    Mis sellesse puutub, et kas 1993 oli eelarvuti-ajastu, siis ma ju ütlesin, et tavainimese jaoks… mitte arvutifriikide jaoks 😉

    Esimesed Favoriidi käsikirjad tõin paberi peal, spetsiaalne masinakirjutaja istus arvutis ja trükkis paberi pealt asjad arvutisse tähtsa näoga 😉
    Mäletan, et meil toimus koolis ka arvutiõpetus, kus zhurnaosakonna ainust arvutit näidati: siit käib arvuti käima, see on hiir, siit tulevad suurtähed jne. Vahtisime kambas ümber. See oli vist kah 1993.

  5. Kiiska

    Aasta 1993. EI olnud tõesti mingi ‘arvuti-eelne-ajastu’. Minu esimene arvutikogemus on ajast, kui isa tõi mingitel minule hämaraks jäänud kaalutlustel arvuti koju. See oli kahtlemata TUNDUVALT algelisem kui floppy-drive, sest programmid loeti sisse kassettmagnetofonilt. Ühendati televiisori taha kaabliga ja siis sai seda mängu mängida, kus tuleb ära arvata, et ‘mis on sirmitaga’. Teate küll seda mängu, et ‘peidetakse ära’ neljakohaline kombinatsioon sümbolitest ja sina pead ära arvama, et mis sümbolid ja millises järjekorras. Aasta oli siis vast ’83 või ’85. Ja enne 90-dat aastat oli kindla peale koolis olemas selline õppeaine nagu ‘programmeerimine’. Käidi ‘kuskil linnas’ mingi Noorte Tehnikute Maja vms. asutuses tundides.
    Aga peale 90-dat aastat oli tõesti vahepeal ‘arvutivaba aeg’. Aastal 1993 oli see, kui meie klassile (11. klass, aasta enne lõpetamist ikkagi!) teatati, et valikaineks võite saada masinkirja kursused, mis te selle arvutiõpetusega ikka peale hakkate!
    Omaette helge mälestus on ülikooliajast, kui koridoris olid terminalid, kust sai käia meili lugemas. Käivitati nende suurte, 5,25” ketaste pealt. Nüüdseks need vist kõik vanarauaks tehtud juba….

  6. Leeloo

    Ole nüüd, Epp. Aastal 1993 toksisid Tartus Postimehe toimetuses reporterid kenasti ise oma tekstid arvutisse, polnud see arvuti mingi imeasi.

  7. Petka

    Epp, mingit USB pesasse ühendatavat flopidraivi peaks olema hõlbus leida. Saad selle koos flopiga kaasa panna 🙂

  8. Kaja

    Mina käisin keskkoolis nö “TPI ettevalmistuskoolis” ja 1986. aastal olid meil arvutitunnid, täpsemalt jah siis programmeerimine ja programmeerimiskeeled. Minu elu esimene omatehtud arvutiprogramm osaks näiteks ringi joonistada 🙂 Tuleb küll tunnistada, et arusaamisele arvuti kasulikkusest minu igapäevaelus need tunnid just kaasa ei aidanud, pigem vastupidi.

    Aastal 1990 olin praktikal Rahva Hääles ja seal oli küll töö juba arvutites. Ja kuna see minus mingit ehmatust ei põhjustanud (ei mäleta vähemalt), siis ilmselt olin ikka enne kah arvutit kirjutamiseks, mitte ainult ringe-joonistava-programmi tegemiseks kasutanud…

    Küll aga mäletan ma hästi seda murrangut, mis toimus minuga aastal 1992. Enne seda olin kasutanud arvutit ainult “puhtandi” kirjutamiseks ehk siis tekst oli lõplikul kujul paberi peal olemas ja arvutisse toimus lihtsalt sisestamine. Siis aga oli mul nii juhtunud, et ma polnud jõudnud “puhtandit” teha, vaid kirjutasin ühe loengu kodutöö peast ja materjalidest otse arvutisse. Ja heureka! Küll oli see lihtne ja mugav! Ei mingeid mahakriipsutusi, sodimisi, lõikude ümberkirjutamisi… St muidugi see oli, aga arvutis on seda kõike ikka võrreldamatult parem teha.

  9. Treissi

    Minu isa on programmeerija. Nii et üheksakümnendate alguses, kui teised põnnid ei osanud arvutitest undki näha, saime meie mängida solitairet ja minesweeperit ja veel mingeid siukseid asju. Meeles on see, kuidas meie mängisime arvutiga ja teised lapsed vaatasid suu ammuli pealt ja tahtsid kah proovida.

  10. Leeloo

    Eh, Treissi, mis mõttes “ei osanud arvutitest undki näha”? Jah, tõesti, koduarvutid polnud 90ndate alguses Eestis kuigi levinud, aga arvutiklassid olid juba paljudes koolides. Isa või ema töö juures arvutiga mängiminegi polnud Solitaire’i ja Minesweeperi ajal enam programmeerijate võsukeste erilõbu – seda said endale lubada ka raamatupidajate, laotöötajate, õppejõudude jne lapsed.

    Vat 80ndate keskpaik, see oli hoopis teine asi. Siis, jah, vaatasid teised lapsed kadedalt pealt, kuidas programmeerijate lapsukesed Diggerit (http://www.digger.org) mängisid.

  11. Siiri

    Mulle tuli meelde selle esimese arvuti nimi, mis meile kolhoosi toodi – Mazovia (Poola päritolu siis). Sellel oli kõvaketas ka 🙂
    Sattusin mõni aasta hiljem üheks aastaks külakooli arvutiõpetajaks ja seal olid kuskilt abiprogrammi kaudu saadud Jukud – ma ei jaganud tükk aega ära, et nendel polegi kõvaketast. Ise tutvusin arvutiga katse-eksituse meetodil ja kuna mu esimene arvuti oli kõvakettaga, siis ma ei taibanud, et ilma kõvakettata arvuteid on ka olemas. Ei teadnud ma midagi tegelikult arvuti töötamise põhimõtetest.
    Kooli toodi hiljem ka vist 486 ja siis ma õpetasin õpetajatele kirjade kirjutamist ja tabelarvutust ja lapsed põhiliselt mängisid Jukudega. Lastele õpetada oli lihtsam, sest nad ei kartnud arvutit. Õpetajatel oli ikka uih ja aih ja äkki ma teen valesti.

  12. Eppppp Postituse autor

    Ega arvuti olnudki “imeasi” ja kindlasti nii mõnigi nägi juba und 1990ndate alguses 😉
    Aga siiski. 1992 aastal veeti meid veel terve grupiga masnikirjakursustele. Poole semestri pealt tehti see vabatahtlikuks ja mina seda ei lõpetanud. Aga niipalju juhtus sellest küll, et kui meid 1994 mingisse arvutisimulatsiooni mängu Anne Villemsi poolt hõlvati, siis luges Villems meile sõnad peale: “See ei ole trükimasin! See ei ole elektriline trükimasin! Need klahvid siin on elektroonilised!” Kõik, kes olid masinkirja kursustel käinud, kippusime klahve peksma liiga kõvasti. Ja mul on tegelikult siiani see paha harjumus sees. Kümne näpu kirja selgeks ei saanud, aga klahve peksma õppisin küll.

    Usun loomulikult, et PMs olid 1992 arvutid igapäevased töövahendid, loomulikult. Ma vist ise olin järgmise suve PMs praktikal ja kirjutasin arvutisse nagu mihkel. Aga Favoriidis algas see nii – esimesel kuul – , et masnikirjutaja trükkis sisse tekstid.

    Mäletan ka seda, mis Kaja. Et kui lõppude lõpuks said pihta, et arvutis kirjutada on parem kui paberil. Loomulikult said sa sellele teoreetiliselt kohe pihta. Aga see kirjutamise alustamise tunne – see paber, see pliiats. See oli alguses niivõrd sees. Tundus kuidagi dekadentlik kirjutada lugu esimesest lausest peale arvutis.

  13. Kiiska

    Epp… See klahvide peksmise komme kadus nagu nõiaväel jututubades ‘hängides’. Kui 5 inimesega paralleelselt suhtlemiseks pidid ikak _kiired_ näpud olema ja nad lõpuks klahvidest neid vaid kergelt puudutades üle libisema õppisid. Aga pimekirja alged on siiani veres. Või kätes. Et kui on hädasti vaja, saab ka pimekirjaga hakkama, ainult tuleb enne veenduda, et algpositsioon on õige (G ja H on vabad, ASDF vasaku ja JKLÖ parema käe all).

    Aga – olid ajad 🙂

  14. Raina

    Mina lõpetasin keskooli 87ndal ja meil oli keskkoolis arvutikallak… seega tegime juba enne seda arvutitega tööd…. lõputöö oli programmeerimine basic keeles… tegin programmi, mis lahendas Phytagorase teoreemi.

    Pärast keskkooli töötasin Tööstusprojeti arhitektuuriosakonnas ja mind kui programmeerijat taheti arvutiga tööle panna aga kuna ma eelistasin arhitektuurijooniseid paberil (Robotron masinal) teha, siis ütlesin, et mu on nõrgad silmad ja arvutiga ma töötada ei saa…. kes mäletab, siis tollal olid arvutid musta ekraaniga ja tähed sellised rohelised vilkuvad nagu taskukalkulaatoritelgi.

    90ndate alguses olid meil kontoris küll juba täitsa tavalised tänapäevased Windowsi programmidega arvutid.

  15. öö

    meil oli küll kodus arvuti miski 92-93. selliseid kodusid oli muidugi vähe, aga no klassis ikka päris ainus vist ei olnud. kas ka windows oli, ei mäleta, vist oli küll.
    kui nii umbes 1994. aastal viisin kooli ühe arvutis tehtud referaadi, sest ei viitsinud käsitsi kirjutada, tõstis õpetaja selle kõrvale ja kui semestri lõpus uurisin, miks mul see hinne puudu, st töö “esitamata” on, oli vastus “ah mingi trükitud lehe tõi, see pold miski arstitõendki ega midagi!”

  16. Merli

    Mina läksin 1994. aastal alles kooli ning siis ma ei mäleta, et oleks midagi arvutitest teadnud. Ju siis olin nii noor ja polnud vajadust selle järele. Aga ma mäletan, kui ema sai töö juurest arvuti koju tuua. Nii paariks päevaks. Me kõik vaatasime seda kui kallist asja (no oligi kallis tegelikult).

  17. L@SSIE

    Kuskil miskil 2000 vqi 2001 aastal sai oma kodust välja visatud mittetöötav elektriline kirjutusmasin Jantar. Selline 20 kilo raske kast.
    Ei jqudnud veel tuppa tagasi, kui juba oli masina kallal keegi venelane ja seletas tähtsa näoga: “Ja nashjol kompjutera”

  18. Pille

    Ehh, meil on ka arvuti aegade algusest kodus olnud. Teiste laste kadeduse säras sai mängitud sellega igasugu huvitavaid mänge (a la eelmainitud digger). Oo milline nostalgia. Siiamaani seisab vana kolakas kapi otsas. Aga eredaim mälestus on ikkagi sellest, et arvuti käis võtmega lukus ja isa tavatses ikka öelda: “Kui te kohe magama ei lähe, siis keeran arvuti lukku!” Olid ajad alles….ehh

  19. muhv

    Minu esimene isiklik kokkupuude arvutiga oli 1992. aastal, mil Politseikoolis pidime õppima kodumaise arvuti “Juku” kasutamist. Siiani on meeles võimsad ja paenduvad flopikettad.

  20. ipeukqyemb

    E Verify, formerly known as Basic Pilot, is a voluntary program that is designed to allow employers to electronically compare an employee’s personal information against databases maintained by the Social Security Administration and the Department of Homeland Security. The accuracy of the Internet based system has improved in recent years, but still has shortcomings, according to the 254 page report prepared for Homeland Security officials by Westat, a Rockville, Md. based research corporation. A higher error rate Maria Elena Garcia Upson, a U.S. Citizenship and Immigration Services spokeswoman, said the agency is in the process of evaluating the report and had no immediate comment on Friday afternoon. The system is a centerpiece of the Bush administration’s worksite enforcement plan. The report warned that…http://coolnews-4u.com/

  21. Pingback: âûâîç ñòðîèòåëüíîãî ìóñîðà

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.