Meenutusi juunikuust

Nüüd saab siis kuu aega, kui selle blogi suvepuhkusele saatsin. Ja täna hommikul hakkasid sõrmed sügelema, nüüd juba õhtu käes, aga nemad ikka sügelevad.

Palav on, lämmatis. Majad sumisevad nagu herilasepesad, täielikku vaikust pole kusagil – eks ikka õhukonditsioneeride pärast. See mürin on siin suvede hääl.

Unistaksin Eesti suvest, kui ma ei teaks, et seal on praegu sama palav. (Muide, mu värske Rohevärava lugu on kliima soojenemisest, siin.)
Mis siis kuu aja jooksul isiklikku ajalukku jäädvustamist väärib.

– Koostöö Dakiga, mis algas nagu mäng, on osutunud vist millekski rohkemaks kui mänguks. Veel üks näide sellest, kuidas sa plaanid mida iganes, aga elul on sulle hoopis üllatus varuks. Et hoopis niimoodi? Kes oleks võinud arvata, et kusagil nurga taga selline olukord passib?

– Teine samalaadne näide: otsus ehitada valmis maal Karksis meie isakodu (see, mis kunagi ära põles), õigemini selle teine korrus. Ma olin oma maamaja unistustega käinud läbi peaaegu kõik Eesti maakonnad ja lõpuks jõudsin ringiga sinna. Nii et: seal saab olema meie Eesti suvekodu. Sealsamas kandis, kus ma 4ndast kuni 18nda eluaastani elasin. Valgevase korteri müüme maha, kui järgmisel korral Eestisse tuleme.

– Minu Roswelli-sõltuvus on kindlasti üks juuni 2006 märksõnu. Kunagi lahkusin ma Eestist pärast selle seriaali neljandat osa ja nüüd olen teinud selle kõik tasa… laenutanud DVD-d ja ahminud sisse järjest kõik osad ja ka rezhisööri-stsenaristi kommentaarid. Roswell on hea. See puudutab mind nii sügavalt, et ma rohkem ei üritagi midagi öelda.

– Uus laine sörkimise sõltuvust. Ja: mesinädalad Belle Harboriga jätkuvad. Igal hommikul sörkima minnes ja uut rada valides imestan ma, kuidas saab üks koht nii hea olla. Õhus on ookeani sool ja jasmiinid… Ja inimesed on kas päritolult või vähemasti iseloomult enamasti iirlased. Naljakad ja sõbralikud.

Siia kuusse kuulub ka meiepoolne afäär “Justini vanemate siia elama meelitamine” ja nendepoolne vastuafäär “meie nende kanti elama meelitamine”. Mõlemad afäärid ebaõnnestusid. Ja nii peame ikka sõitma nädalavahetustel nende juurde. Ummikutes istumine ja südametunnistusega võitlemine. Ja sellisest Marta-vanaemast unistamine, kes elaks meie lähedal ja aitaks mul last hoida…

– New Yorgi kultuuristseeni edasine avastamine tasapisi. Mu uus pisike sõltuvus on öised komöödiaklubid. Ja abieluaastapäeval käisime vaatamas suurepärast “Mamma Mia” muusikali.

– Külalisi käis ka, Kanal 2 võttegrupp. Ja Tanel Talve osutus päikesepoisiks (ainult et millegipärast õnnestus tal poolele USAle niimoodi kuu ajaga ring peale teha, et kui tema kohale ilmus, läks päike pilve taha. Huvitav korrelatsioon.)

– Marta kasvab mis mühiseb ja läheb aina iseteadlikumaks. Viimase kuu märksõnad on “ise” ja “ära sega” ja “ära kiusa”.

Rohkem praegu ei meenu… Kui seda praegu siia kirja poleks pannud, siis oleks see peagi vaid üks suur soe supp, kust mingid suvalised mälestused ja emotsioonid vahel pinnale kerkivad.

Üksainus pide, mis tõepoolest kindlasti minu isiklikku ajalukku jääb. 19 juuni 2006 oli minu ilukirjanduslik debüüt 😉 Ma arvan, et väga õiges kohas. Õhtuleht on kohe väga mitmes kohas õige.

See viis mind mõteteni, et elu on spiraal ja igas kuus võid sa tagasi vaadata minevikku…

16aastat tagasi juunis otsustasin ma hakata ajakirjanikuks – see oli seotud ühe konkreetse inimese ja sündmusega, isegi kuupäeva tean.

14 aastat tagasi lõpetasin ma keskkooli, ja 6 aastat tagasi ülikooli (eh-eh, mida ma seal ülikoolis küll nii kaua õppisin…?

12 aastat tagasi juunis tekkis mul elu esimene kindel poiss-sõber ja 11 aastat tagasi ma abiellusin temaga…

Ja ka teist korda abiellusin ma juunis, 3 aastat tagasi.

Numbreid sai nüüd küll palju. Teie praegu ei näe seda, aga iga numbri taga on üks suur ja ilus lugu. Võibolla ma kunagi jutustan, kui rohkem aega on. Praegu aga läidame Giustinoga meie rõdu äärel küünlad ja hakkame taani õlle ja saksa vorstide saatel eesti jaanipäeva pidama.

5 mõtet “Meenutusi juunikuust

  1. Aurora

    R.I.P. Robert Lepikson. Täiesti siiralt. Ta kogus vene avangardistide kunsti ja tõstatas surijate hooldusravi teema pärast seda, kui ta naine vähki suri, oli aus macho ja on nüüd surnud. Ma pole temaga elus kokku puutunud. Nüüd joon tema mälestuseks rummi. Suur asi — tekitada tundeid meedia vahendusel.

  2. sirts

    tere. Mis söna see lämmatis on. Meie pool öeldi kunagi nii kuntsväätise kohta 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.