4. juuli, ameeriklaste jaanipäev

Panen siia tänase päeva puhul oma loo, mis oli Ekspressi suvelisas mõni nädal tagasi. Pilte sinipunakuues Ameerikast võib (mõne aja pärast) vaadata  www.petroned.blogspot.com.

Ameeriklaste jaanipäevast

Huvitava kokkusattumusena on ameeriklaste 4. juulil ja eestlaste 23. juunil päris palju ühist: mõlemad on riigi ajaloolisel iseseisvumisel tähtsad päevad, mil kogunetakse looduskaunistesse kohtadesse, võetakse napsu, grillitakse vorste, lastakse ilutulestikku ja tehakse lõket.

4. juuli ajalugu

1776. aastal suve alguses sai valmis dokument, millega Briti kuningriigi ookeanitagune koloonia kuulutas end iseseisvaks. Aasta hiljem tähistati just 4. juulit (kuigi oleks sobinud ka näiteks 2. juuli või 7. juuni) Philadelhias rahva tänavatralliga ja püsside laskmisega. Aasta-aastalt kasvas iseseisvuspäeva pidamise populaarsus, kuni 1941. aastal kuulutati see ameeriklaste riiklikuks pühaks ja vabaks päevaks. Isegi niivõrd tähtis päev on see, et leiab tähistamist igal aastal täpselt samal kuupäeval – rõhuv enamus ameeriklaste pühasid on praktiliselt korraldatud jooksvateks pühadeks ja langevad esmaspäevale, et rahvas saaks pika nädalavahetuse. 

..ja tänapäev

Avaldan killukesi oma päevikust – olen iseseisvuspäeva Ameerikas veetnud kolm korda.

– “Mis mind kõige rohkem eilse õhtu ja öö juures imestama pani – kui palju jaksavad ameeriklased teha ja süüa hamburgereid! Terve õhtu ja öö tehti väligrilli peal  kotletikesi – neid nimetataksegi hamburgeriteks või lühendatult burgeriteks, isegi kui neile veel saia pole ümber pandud. Kõrvale õlut ja… nii ta läks, ja veel üks, ja veel. Veidi pani mind imestama ka see, milline snoob eurooplane ma olen. Ma ei tahtnud hamburgerit, lihtsalt ei tahtnud. Igatsesin grillvorste, tomatit ja kurki.

Mulle meenus üks intervjuu Rein Rannapiga ajast, kui ta just oli USAst tagasi Eestisse kolinud. Kuidas ta nentis umbes midagi sellist: “No mis selles hamburgerite söömises siis nii imelikku on? Lihtsalt suu tuleb kõvasti suureks ajada ja kahe käega kinni ajada, et ei pudeneks.” Jah, ma isegi teoorias nõustun temaga – tuleb eelarvamustest üle olla. Aga praktikas… mul on tunne, et kui hakkaksin niimoodi hamburgereid sööma nagu kõik ülejäänud peolviibijad, siis ma kaotaksin oma identiteedi. Ei, mitte hamburgeritele! Tunnen, et oleksin nõus eneses ruumi tegema mõnele tõeliselt USA-patriootlikule nüansile, aga neist tundub siin iseseisvuspäeva tähistamisel vajaka jäävat. See on lihtsalt läbu. Nii, nagu eestlaste jaanipäev. “

– Aasta hiljem: “Järjekordne barbeque pidu läbi tehtud, täis sinipunaste kaunistustega papptaldrikuid, topse ja aiavanikuid. Iga peol viibija pidi pähe panema paberist USA lipu temaatikaga papist klounimütsi – mida rohkem õlut jõin, seda naljakamaks need mütsid muutusid. Vaatasin inimesi ja mugistasin naerda. Muide, ma ei ole siiani ühelgi suvisel aiapeol hamburgerit söönud, võibolla olen ma ainus omataoline isend Ameerika Ühendriikides, kavatsen oma eksperimenti jätkata. Seekord olid peol ka grillitud krevetid, küsisin isegi retsepti – see on lihtsaim viis poolvõõraste inimestega jutule saada, eksole. Sojakaste ja sinepipulber, teise marinaadi puhul aga sojakaste ja pesto. Kui pimedaks läks, lasime ilutulestikku ja vahtisime naabrite paugutamist. Tundide kaupa võis lähemal ja kaugemal näha taevasse lendavaid tulejugasid – olime mere ääres, nii et nägime lisaks Long islandile ka Connecticuti kallast. Mõte läks keskkonnahoiule ja üldse kokkuhoiule. Kui miski üldse vastab metafoorile “raha tuulde laskma”, siis on seda ilutulestik. Aga niisugused mõtted ei ole eriti patriootilikud ja nii jätsin need viisakalt enda teada.”

– Aasta hiljem: “Seekord sain uue ja huvitava 4. juuli elamuse, nimelt läksime hommikul randa. Ma olin muidugi ka varem märganud, et inimesed panevad õhtul peole selga punase-sinise triibulised või tähtedega riided, aga seda ei osanud ma küll aimata, et nõnda paljudel on lausa spetsiaalsed  lipuvärvides ujumisriided! Rannas oli üle ühe inimese sini-punases: bikiinid, trussikud, aga ka päevituskleidid, -seelikud, -särgid (ega päris paksud ju siin ennast paljaks koorigi ja päevitavad riietega). Isegi osa rannarätte oli lipumotiiividega!

Õhtu möödus, nagu ikka, hamburgerite ja hot dogide tähe all, ja aianurgas olevad jäätükkide ja õllepudelitega vannid aina tühjenesid. Leidsin endale uue lemmikõlle (mehhiklaste Corona), aga hamburgerit ei söönud ikkagi. See-eest leidsin ühe ameeriklaste barbeque-roa, mis mulle hirmsasti maitsema hakkas. Nimelt grillitud vahtkomm. Selles pole muidugi ei midagi tervislikku ja katsun selle kirbemagusa maitse parem kiiresti unustada! Pimedes sain huvitava, Eestimaad meenutava nostalgilise elamuse: terve ranniku äär oli kevade jooksul kogutud täis hunnikuid põleva prahiga, põhiliselt vanade oksadega kõrvalt aedadest – ja nüüd pandi need põlema. Loendasime kokku üle 30 lõkke. Nende kumas vee ääres istudes tuli lõpuks ometi see tunne: südasuvi on käes.”

4 mõtet “4. juuli, ameeriklaste jaanipäev

  1. Eppppp Postituse autor

    Ajaloo jaoks: täna, 4. juulil 2006, sõin ma oma elu esimese hamburgeri Ameerikas.
    Sest Marta tahtis, et ma selle talle teeks, aga siis ei tahtnud seda. Ja mul oli kõht tühi ja mulle ei meeldi toitu minema visata.
    Millegipärast tundus see mässumeelsus nüüd nagunii väga teisejärguline…

  2. VäikeMari

    Ma ei mòista eriti su vastumeelsust nende burgerite suhtes. Itaalias ju sòid pastat ja pitsat ja indias kindlasti lasid heal maitsta kanal ja riisil? Arusaadav, et mcdonaldsi jm. kette ei kasuta, kuid rannas barbecue hamburgerit vòid ju kord aastas rahvuspùhade auks sùùa. Igal maal maa kommetega… vàhemalt teatud olukordades… àra seal liiga ekstremistiks ka mine, ning las Marta sòòb ka vahest mòne burgeri, muidu hakkab ta neid teismeeas mugima, kuna pole muidu lubatud? ( mina ei saa senimaani ema vihastamiseks alustatud suitsetamisest lahti)…
    Millegipàrast tuli meelde ùks tseen filmist “about a boy”, seal oli poiss, kellel oli natuke selline su ( ka ma olen tegelt selline) moodi ema, ning seal on lòpus ùks armas burgeri stseen….

  3. helen

    kusjuures imelik, et minul pole siin oldud aja jooksul onnestunud veel yhtegi aiapeo hamburgerit saada. mcdonaldsis olen vist yhe korra kainud, aga isegi paris restoranis pole kunagi burgerit tellinud, alati on mingeid muid huvitavamaid valikuid olnud. ka see aasta jai burger saamata, grilliti mingeid huvitavaid liharulle hoopis..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.